Nr 32

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kas omada või üürida? Eluasemepoliitika valikud vananevale Eestile

  • Anu Toots

    Anu Toots

    Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor

  • Tõnu Idnurm

    Tõnu Idnurm

    Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi lektor

Inimesed vanuses 50+ tunnevad end oma praeguses elukohas päris hästi. Maja või korter, kus nad elavad, kuulub enamikul juhtudel neile endile, selle suurus on sobiv ning pidevaid raskusi eluasemekulude tasumisel kogeb vähem kui kümnendik. Poliitika planeerimine peab aga vaatama tulevikku, aimama ette rahvastikudünaamika ja väärtushinnangute teisenemise mõjutusi. 2015. aasta alguses tehtud küsitlus näitab, et siiani üpris paiksed eakad on tulevikus valmis eluasemega seotud muudatusteks.

ELUASE ELUKVALITEEDI KOMPONENDINA

Taskukohasest ja vajadustele vastavast eluasemest on tänapäeval saamas üks elukvaliteedi keskseid komponente. Ootuskohaselt peab eluase olema enamat kui vaid „katus pea kohal” – see peab pakkuma ka füüsilist ja sotsiaalset turvatunnet, privaatsust ja võimalust nauditavaks puhkeajaks. OECD parema elu indeksis on eluaseme mõõdikud Eesti jaoks probleemsemaid komponente, kusjuures eluasemega seonduvad probleemid on meil sotsiaalsete gruppide kaupa erinevad. Tööealiste inimeste murekohaks on kodulaenu võimalik koormaks muutumine, eakatel aga keskmisest viletsam eluaseme ehituslik ja sanitaartehniline seisund (OECD 2011).

Juba lähiajal tõusetub küsimus, kas eakate kasutuses olev eluase vastab nende võimalustele ja vajadustele.

Majandusliku jõukuse kõrval on rahvastiku ealine struktuur ja leibkonnatüüpide levimus teiseks oluliseks teguriks, mis mõjutab nõudlust ja pakkumist eluasemeturul. Eesti kontekstis on siin asjakohane pöörata tähelepanu kolmele sotsiaaldemograafilisele näitajale:

  • 18,4% rahvastikust on vanuses 65+, aastal 2020 on sama näitaja 20,5%;
  • 40% leibkondadest on üheliikmelised, nendest 14,5% moodustavad 65+ inimestega leibkonnad;
  • 55–64-aastastest kuulub madalaimasse tulukvintiili 26%, kõrgeimasse – 7%; 65+ elanikkonnas on need näitajad 26% ja 5% (Statistikaamet 2015).

Seega tõusetub juba lähiajal küsimus – kas eakate kasutuses olev eluase vastab nende võimalustele ja vajadustele? Kui ei, kas siis peaks igaüks individuaalselt oma probleemi lahendama või tuleks kujundada nutikaid valikuid toetav riiklik eluasemepoliitika?

ELUASEMEPOLIITIKA MUDELID EUROOPAS

See, kuidas eluasemepoliitika lahendab rahvastiku vananemisest tõusetuvad väljakutsed, on üldjoontes määratud riigi eluasemepoliitika põhimõtetega. Lääne-Euroopas kujunes stabiilne eluasemepoliitika välja pärast Teist maailmasõda, mis laias laastus ühtis ka heaoluriigi väljakujunemisega. Seega juhtisid riikide poliitikavalikuid kaht liiki tegurid – esiteks, ühiskonna üldised
väärtusarusaamad õiglusest, turu piiridest, riigi ja indiviidi vastutusvahekorrast ning teiseks, vajadus kiiresti asendada sõjas hävinud eluasemefond. Just viimase pakilise põhjuse tõttu võib avaliku sektori üürieluaset leida ka kõigist kapitalistlikest Lääne-Euroopa maadest. Tabel 1 näitab ilmekalt, et riikides, kus sõjapurustustele lisaks olid laialt levinud ka sotsialistlikud arusaamad riigi sekkumisest sotsiaalprobleemide lahendamisse (Prantsusmaa, Austria, Suurbritannia), on avalik üürisektor märkimisväärse osakaaluga. Kuigi endisi kommunismiplokki kuuluvaid maid ei liigita mitmed uurijad (Cerami, Vanhuysse 2009; Potuĉek 2008; Aidukaite 2006) enam ühte postkommunistlikku heaolumudelisse, on nende riikide käitumine eluaseme omandiküsimuses väga
üksmeelne. Lääne-Euroopaga võrreldes on Ida-Euroopas omanikke ligi 20 protsendi võrra rohkem ning üürisektor omakorda vähem arenenud. See, et eraüürisektor näib siin olevat õbluke, on vähemalt osalt pettepilt ja näitab pigem maksuadministratsiooni nõrkust kui avaliku üürisektori tugevust.

TABEL 1. Elanikkonna jaotus eluaseme omandivormi alusel (2013, %)

RiTo 32, Tabel 1, Toots ja Idnurm

Märkus: *Suurbritannia esindab sotsiaaldemokraatlikku mudelit vaid eluasemepoliitikas, tervikuna peetakse teda liberaalseks heaolumudeliks. Allikas: Eurostat 2015

KUIDAS UURIDA ÜÜRISEKTORI OLUKORDA EESTIS?

Eestis on avaliku üürisektori teema olnud madala poliitilise prioriteetsusega ning jõudnud vaid üksikute erakondade, eeskätt SDE valimisplatvormidesse. Keskvalitsuse tasandil kuulub elamumajandus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse, millest tulenevalt on ka asjakohased riiklikud arengukavad nende koostatud. Viimaseks kehtinud arengukavaks oli „Eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013”, mis nägi ette ka 600 riiklikult toetatud munitsipaalüüripinna loomise (2008). Paraku jäi siht saavutamata (Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013 täitmise lõpparuanne 2014). 2013. aastal alustas Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeerium uut elamumajanduse valdkonna arengukava väljatöötamist „Eesti energiamajanduse arengukava 2030+, visiooniga aastani 2050”. Võrreldes varasema arengukavaga on avaliku sektori üürielamufond siin saanud vähem tähelepanu. Kogu valdkonna marginaliseeritust koalitsioonipoliitikas näitab seegi, et pärast Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumist aprillis 2015 on arengukava sootuks kalevi alla pandud.

Demokraatlik valitsemine ei ole ainult ülevalt alla protsess, vaid kogub sisendit ka poliitikaväljundi tarbijatelt – rahvastikugruppidelt, kelle jaoks üht või teist poliitikat kavandatakse. Riikliku sekkumise vajadust eluasemeküsimuste korraldamisse on Eestis uuritud näiteks riskigruppide (Kährik et al. 2003) ja üliõpilaste (Üürieluaseme kättesaadavus … 2013) osas. Üliõpilaste suhtumine üürieluasemefondi arendamisse on väga toetav (vaid 4% ei pea sellist suunavõttu vajalikuks) ning praegust olukorda hinnatakse kui pakkumise mittevastavust nõudlusele nii mahtude kui ka kvaliteedi poolest.

Artikkel kirjeldab üliõpilastest sootuks erineva sotsiaalse grupi – lähiajal pensionile siirduvate või pensionieelsesse ikka jõudvate inimeste suhtumist avalikku üürisektorisse ning nende isiklikke
käitumisstrateegiaid eluaseme valikul. Artikli aluseks oleva sotsioloogilise küsitluse tellis Eesti Omanike Keskliit 2015. aasta algul. Täpsemalt otsis uuring vastust sellele, kas avalikule üürisektorile on eakamate inimeste seas toetust ja kas nad on kaalunud võimalust oma praegune eraomandis olev maja või korter üüripinna vastu vahetada. (Toots, Idnurm 2015)

Eestis on avaliku üürisektori teema olnud madala poliitilise prioriteetsusega.

Uuringu tarbeks koostati veebipõhine küsimustik, millele vastas 1352 üle 50aastast inimest üle kogu Eesti. 59,2 protsenti vastajaist oli vanuses 50–62 aastat ja 40,8 protsenti vanuses 63–87 aastat. Kuigi uuringu valim polnud esinduslik selle sõna statistilises tähenduses, peegeldavad vastajate tulemused üpris adekvaatselt Eesti leibkondade ja asustuse üldisi karakteristikuid. 67 protsenti vastanuist elas linnas, sh kolmandik Tallinnas, ja 13 protsenti Harjumaal; alla ühe protsendi oli vastajaid Hiiumaalt ja Läänemaalt.

EAKATE PRAEGUNE ELUASEMESITUATSIOON

Kõnesoleva uuringu vastajatest elas natuke üle poole (58%) koos abikaasa või elukaaslasega, natuke alla veerandi (24%) üksinda. Korteris elas 55 protsenti ja eramus 45 protsenti, allüürnikku omas vaid 0,4 protsenti küsitletuist. 74 protsendil juhtudest kuulus elamispind vastajale või tema perele, üürikorteris elas ainult 3,7 protsenti. Need arvud näitavad ilmekalt, kui vähe on üürisuhted 50+ vanusegrupis praegu levinud ning kui väike on sellealane isiklik kogemus. Eesti ajaloolise arengu eripärast tulenevalt ei eristu eramut omavad eakamad inimesed korteriomanikest jõukuse ega ka enamiku elamupoliitiliste hoiakute poolest.

Mõõdukatele sissetulekutele vaatamata pidasid pooled küsitletuist oma elamispinna ülalpidamiskulusid normaalseks. 35 protsenti kõigist küsitletuist tõdes, et eluaseme ülalpidamine nõuab aeg-ajalt millestki loobumist või kokkuhoidu, pidevaid rahalisi raskusi eluaseme eest tasumisel kogeb vaid 8 protsenti. Ootuspäraselt on need näitajad lineaarses seoses vastaja jõukusega. Peredes, kus sissetulek jääb alla 400 euro inimese kohta, on pidevates või ajutistes raskustes kaks kolmandikku. Teistest haavatavamad on ka mittetöötavad pensionärid. Need küsitlusest saadud vastused sobituvad hästi eluasemekulude laiemasse pilti. Teiste arenenud riikide taustal pole Eesti leibkondade eluasemekulude osakaal tuludest kõrge (Eestis 20%, OECD 21%). Tähelepanu tasub siiski pöörata riskigrupile, kelle jaoks on eluasemekulud tõsine koorem, võttes ära üle 40 protsendi leibkonna käsutuses olevast sissetulekust. Joonis 1 viitab eluasemekulude koorma seosele majanduse tsüklite ja sissetulekute tasemega. Pensionide järkjärguline tõus koos madala inflatsiooniga on mõjutanud seda, et Eesti pensionäride hulgas kogeb eluasemekoormat 5,9 protsenti, kuid kogu elanikkonnas keskmiselt 7,2 protsenti. Võrdluseks olgu mainitud, et Soomes ja Rootsis on olukord vastupidine – pensioniealiste olukord on keskmisest kehvem. Eesti eriomast olukorda aitab seletada see, et üldise kasina heaolutaseme tõttu satuvad eluasemelaenu omajad majanduskriisi aegadel kergesti raskustesse, vanemaealiste seas on hüpoteeklaenude osakaal aga väike.

JOONIS 1. Eluasemekulude koormat kogevate inimeste osakaal Eestis, %

RiTo 32, Joonis 1, Toots ja Idnurm

Allikas: EU-SILC

Rahvusvahelistest elukvaliteedi uuringutest on teada, et eluasemega rahulolu on otseselt seotud valmidusega taluda kõrgemaid eluasemekulusid (OECD 2011). Kui korter või maja, milles elatakse, meeldib, võivad inimesed olla valmis selle pidamiseks oma eelarvest ka rohkem kulutama.

Kõnesolev Eestis tehtud küsitlus ei sisaldanud kuigi palju andmeid 50+ inimeste rahulolu kohta oma elamispinnaga. Ruumiliselt hindas 74 protsenti vastanuist nende käsutuses olevat elamispinda piisavaks, 12 protsenti leidis, et seda on liiga palju ja 14 protsenti, et seda on liiga vähe. Niisiis ei tulene n-ö ruutmeetritest otsest vajadust eluaset vahetama hakata. Oma majas elavatest inimestest arvab 15 protsenti, et neil on pinda liiga palju, korteris elavate puhul arvab nii vaid 9 protsenti. Ruumikitsikust tajub ootuspäraselt rohkem korteriomanikke (19%) kui majaomanikke (8%).

Kaudse rahulolu mõõdikuna võib võtta ka seda, et 60 protsenti küsitletavaid oli praegusel elamispinnal elanud kauem kui 16 aastat ning vaid 7 protsenti küsitletuist vähem kui 3 aastat. Selline paiksus on kindlasti põhjustatud mitmetest teguritest, sealhulgas nii majanduslikest võimalustest kui ka kultuurilistest tavadest. Näiteks Põhjamaades vahetab viie aasta jooksul oma eluaset 30–40 protsenti inimestest, ELis keskmiselt 17 protsenti, ent Eestis vaid 15 protsenti (EU Statistics … 2012). USAs hiljuti tehtud 50+ elanikkonna uuring avastas, et 64 protsenti neist kavatseb vähemalt korra eluaset vahetada, seejuures on 37 protsenti seda pensionil olles juba teinud. Üllatuslikult pole peamiseks vahetuse põhjuseks aga suurema pinna vahetamine väiksema vastu, vaid soov kolida lastele või sugulastele lähemale (Merryll-Lynch 2015). Eesti traditsioon veeta pea kogu täiskasvanuelu ühes kohas, omanikuasustus ja vähearenenud üürisektor pidurdavad elukohapõhist mobiilsust ning võivad kujuneda takistuseks ka radikaalsete muutuste elluviimisel eluasemepoliitikas.

50+ INIMESTE VÄÄRTUSHOIAKUD ELAMUPOLIITILISTE VALIKUTE SUHTES

Kas avalikku üürisektorit on vaja? Samamoodi nagu 2013. aasta üliõpilaste küsitluses leitu puhul, toetab ka 50+ elanikkond selgelt avaliku üürisektori olemasolu. 74 protsenti küsitletuist leidis, et riik peaks omama üürikortereid ning kõigest 8,5 protsenti oli selle vastu. Samas on ka kõhklejate hulk märkimisväärne – 18 protsenti ei osanud võtta seisukohta üürikorterite vajalikkusest, mis tõenäoselt on seletatav üürisektori vähese levimusega Eestis.

Suhtumine avaliku üürisektori vajalikkusse erineb sissetulekutaseme järgi, kuid üllatuslikult pole see seos lineaarne. Kuigi ootuspäraselt pidasid riiklikke üürikortereid kõige vähem vajalikuks (62% toetas) jõukaimad vastajad, siis kõige suuremat toetust (81%) väljendas jõukuselt järgmine tulugrupp netosissetulekuga 901–1200 eurot inimese kohta kuus. Niisiis ei suurenda madalam sissetulek toetust riikliku üürisektori vajalikkusele.

Võrreldes erasektoriga nähti riiklikul üürisektoril mitmeid eeliseid, mida võiks kokku võtta märksõnadega – turvalisem ja sotsiaalselt hoolivam. Seega seostatakse riigi kohalolekut eluasemeturul riigi funktsioonidega laiemalt – riik peab pehmendama turutõrkeid ja pakkuma sotsiaalturvatunnet nõrgematele. Täpsustustena mainiti, et riiklik üürisektor annaks võimaluse elada omaette ja pangalaenust vabana ka nendele, kellele kommertspangad laenu ei anna. Üksikud vastajad tõid välja arenenud üürisektori positiivse mõju tööalasele mobiilsusele.

Toetust riiklikele üürieluasemetele mõjutab lisaks arusaamale riigi rollist ka praeguse erasektorikeskse üürituru olukord, kus lepingud kalduvad olema pigem lühiajalised ning pole harv ka omavolitsemine üürileandjate ega üürilevõtjate poolel. Sellest tulenevalt loodetakse, et riik suudab siin paremini korra majja lüüa.

Kuigi paljud vastajad (64%) usuvad, et avalik üürisektor pakub eluaset madalamate hindadega, ei seostata seda konkurentsi tugevnemisega eluasemeturul tervikuna. Võib väita, et küsitletud näevad üürisektorit mitte integratiivse terviksüsteemina, vaid pigem jagunenuna avalikuks ja turumajanduslikuks, kasumile orienteeritud sektoriks.

JOONIS 2. Mis eelised oleksid teie arvates riiklikul üürikorteri sektoril? Võis valida mitu vastusevarianti, %

RiTo 32, Joonis 2, Toots ja Idnurm

Kas riik peaks üürnikke toetama?

Vastanute arusaamad riiklikust toetusest osutusid mõnevõrra vastuolulisteks. Üldises plaanis domineeris arvamus, et avalikus sektoris peaks üür olema erasektorist madalam, mis on kooskõlas vasakpoolse heaoluriigiga. Kui küsiti aga riigipoolse toetuse kohta üürnikele, kujunes valdavaks selektiivne suhtumine, mis haakub neoliberaalse väärtuspildiga. Ligi pooled vastanuist (47%) arvasid, et riik peaks toetama eluasemekulude katmist ainult teatud kategooriasse kuuluvatel inimestel nagu üksikvanemad, puudega inimesed, paljulapselised pered või pensionärid.

Kolmandiku meelest peaks riik aitama eluasemekulusid katta, juhul kui need ületavad 40 protsenti pere sissetulekust.

Milline peaks üks korralik üürieluase olema?

Nagu sissejuhatuses märgitud, on ootused eluasemele tõusnud kõrgele – ka üürikorteris tahetakse näha kodu, mitte hädapärast varjupaika. Küsitletud 50+ elanikud kinnitasid oma vastustega neid üldisi suundumusi. WC, vannituba, veevärk, keskküte ja oma tuba on absoluutselt kohustuslikud komponendid; lift, moodne köök, piisavalt ruumi ja auto parkimiskoht on tingimuseks enam kui pooltele vastajaist. Enamikul juhtudel pole noorema ja eakama vanusegrupi vahel erisusi, v.a keskkütte olemasolu, mille hädavajalikkust 63+ vastajad olulisemaks peavad. Ootuskohaselt on ka korruse ja lifti küsimus tähtsam eakamatele. Nõudmised koduümbrusele jäävad tagasihoidlikumaks kui korteri omad. Tähtsaks peetakse ühistranspordi peatuse ja toidupoe lähedust, muudes küsimustes ollakse valmis ka vähemaga leppima.

JOONIS 3. Mis peaks kindlasti olema üürikorteris, kus te tahaksite elada? Võis valida mitu vastusevarianti, %

RiTo 32, Joonis 3, Toots ja Idnurm

STRATEEGIAD TOIMETULEKU PARANDAMISEKS

Üldised suhtumised ja hoiakud ei pruugi sugugi üheselt peegelduda inimeste isiklikus valmiduses midagi ette võtta. Ilmselt pooldab enamik Eesti inimesi demokraatiat, ent kaugeltki kõik pole ise valmis astuma reaalseid samme demokraatia tugevdamiseks. Analoogne on olukord ka suhtumises üürieluasemesse. Kuigi vaid 8 protsenti ei leidnud riiklikus üürisektoris midagi head, ei soovi 61 protsenti küsitletuist paraku ise üürikorteris elada.

Laias plaanis joonistus küsitletute vastustest välja kolm strateegiat, kuidas käituda siis, kui oma praegune eluasemekorraldus muutmist vajab. Need kolm strateegiat on

  • hakata  üürileandjaks,
  • vahetada oma eluase teise vastu,
  • müüa oma praegune kinnisvara maha ja hakata üürnikuks.

Valmidus vahetada eluaset on kõige levinuim strateegia – 75 protsenti vastanuid kaalub seda, seejuures on naised muutuseks mõnevõrra rohkem valmis kui mehed. Mõjuvaimaks argumendiks praegust elamispinda vahetada peeti selle kulukust (42%) ja üle jõu käivat hooldamist (48%). Tasub tähele panna, et mõlemad argumendid on pensionieelses eas olevate inimeste seas sagedamini mainitud kui pensionäride seas. Kuna küsimuses paluti vastata tulevikuperspektiivi silmas pidades, siis viitavad tulemused 50–62aastaste inimeste ebakindlusele oma hõivepositsiooni ja tulevikus saadava pensioni osas. Märkimisväärne on ka netosissetuleku mõju elamispinna vahetamiskavatsusele. Sissetuleku kasvades olid inimesed rohkem valmis oma elamis
pinda vahetama, v.a kõrgeim tulugrupp. Nemad sarnanesid oma hoiakutes kõige vaesema tulugrupiga, kuigi hoiakut kujundab kummalgi grupil erinev olukord. Jõukad inimesed suudavad tõenäoselt ka suuremat elamispinda ülal pidada, samas kui kõige vaesematel puuduvad nii materiaalsed kui ka vaimsed ressursid vahetuse ettevõtmiseks.

Vahetustehingu ettevõtmist pärsib mõnel määral hirm sellega seonduvate riskide ees, kuid see on märksa väiksem kui allüürniku võtmise puhul. Ainult 8 protsenti küsitletuist nägi võimalikke riske olulise argumendina, miks vahetust mitte ette võtta. Pensioniealiste seas on neid, kes kardavad vahetustehingut või lihtsalt ei taha oma praegust eluaset vahetada, rohkem kui pensionieelikute seas.

Selle, uuritud rühma hulgas levinuima käitumisstrateegia realiseerimine on võimalik ka praeguse eluasemeturu tingimustes ega nõua uusi või intensiivsemaid elamupoliitilisi meetmeid. See, kas elamispinna vahetus toimub, oleneb peamiselt 50+ inimeste olukorrast tööturul ja nõudmise-pakkumise alusel kujunevatest tehinguhindadest.

Riiklik üürisektor annaks võimaluse elada omaette ja pangalaenust vabana ka neile, kellele kommertspangad laenu ei anna.

Valmidus müüa omand ja hakata üürnikuks jagas uuringus osalenud kahte enam-vähem võrdsesse gruppi. 46 protsenti ei soovi elada üürikorteris, 54 protsenti on aga valmis oma praeguse
elamispinna ära müüma ja hakkama endale korterit üürima. Nagu vahetuse puhul, olid siingi naised muutusteks rohkem avatud kui mehed (vastavalt 56% naistest ja 50% meestest), mis on seletatav naiste väiksemate hirmudega uue keskkonnaga kohanemise ees. Ootuspäraselt oli eramuomanike seas rohkem neid, kes ei soovinud maja müüa ega üürikorteris elada (53% võrreldes korteriomanike 40%-ga). Nagu joonis 4 näitab, tõuseb valmidus üürikorterisse asuda ka vanuse kasvades.

JOONIS 4. Millisel juhul oleksite valmis oma praeguse elamispinna ära müüma ja hakkama endale korterit üürima? % vanusegrupist

RiTo 32, Joonis 4, Toots ja Idnurm

Omanikustaatuse vahetamisel üürniku oma vastu oli levinuimaks motiiviks loodetav ainelise heaolu kasv tulevikus. Korteriomanikest pidas seda oluliseks 34 protsenti ning eramuomanikest 27 protsenti. Mida koormavamad on elamispinna ülalpidamiskulud praegu, seda rohkem loodetakse üürikorterisse asumisel materiaalse heaolu paranemist. Nii on seda põhjust valinud 46 protsenti rahalistes raskustes olijatest võrdluseks 25 protsendiga normaalsete eluasemekuludega vastajatele. Majandusliku toimetuleku riskide maandamist nähakse olulise põhjusena, miks valida just riiklik üürisektor. Lootus, et riik tuleb vajadusel appi (annab häda korral peavarju, reguleerib hindu), oli vastajate hulgas üle kahe korra kõrgem kui lootus katta praeguse eluaseme müügituluga tulevaste aastate üüri. Kinnisvaraportaalide põhjal tehtud kalkulatsioonid kinnitavad, et see viimane oleks tõesti vähetõenäone. Kui Tartus ja Tallinnas jätkuks müügirahast umbes 15–18 aasta üüri tasumiseks, siis teistes linnades tunduvalt vähemaks.

Olukorda, kus ühel päeval ei suudeta enam üüri tasuda, nimetati üüripinnale asumise riskina kõige sagedamini (35%). Kardeti ka seda, et uus eluase osutub praegusest viletsamaks (22%), et omanik ütleb lepingu üles (20%), või et üür tõuseb (15%). Võrreldes kahte vanusegruppi – pensionieelikuid ja pensionäre – selgus, et majanduslikud hirmud on suuremad esimestel, sotsiaalpsühholoogilised aga teistel. Praegu veel töötavad inimesed kardavad, et omanik ütleb lepingu üles või nad ei suuda enam üüri maksta; pensionil olijate kartus on, et üürikorter osutub viletsamaks kui praegune või nad ei suuda kohaneda uue keskkonnaga.

Vastajate poolt- ja vastuargumendid selle strateegia elluviimisel varieeruvad, mis teeb poliitikameetmete disainimise keerukaks. Uuringu üks oluline sõnum on see, et vanusefaktor vajab arvestamist. Pensionieelikute käitumise „võti” on tööturul, pensionil olevate inimeste oma aga sotsiaalhoolekandesüsteemis.

Valmidus hakata üürileandjaks on mõeldav käitumisvalik üpris väikese osa 50+ inimeste jaoks. Tingimusteta oli allüürniku võtmiseks valmis 5 protsenti vastanutest, 61 protsenti ütles kindla „ei”, põhjendades seda peamiselt inimeste umbusaldamisega. Ka nendest, kes kaaluvad oma elamispinna jagamist üürnikuga, tõi vaid 4 protsenti välja argumendi, et allüürnikust võiks saada tore seltsiline. Seega avaldab sotsiaalse kapitali nõrkus oma mõju ka üürisektori väljavaadetele.

Peamiseks motiiviks, mis paneb eakaid inimesi kaaluma liigse pinna üürileandmist, on tervisest (20%) või rahanappusest (13%) põhjustatud toimetulekuraskused. Oma majas elavad vastajad peavad abi vajadust olulisemaks kui korteris elavad inimesed. See on ka ootuspärane, sest remondi- ja hooldusalane teenussektor väikeomanikele on Eestis äärmiselt vähe arenenud ja väikelinnades ning maal puudub pea sootuks. Läbiva joonena koorus välja fakt, et naised on rohkem valmis üürileandjaks hakkama kui mehed, ükskõik kas põhjused selleks on materiaalsed või sotsiaalsed.

Tervikuna on sihtrühma hulgas valmidust hakata üürileandjaks väga vähe teadvustatud, kuigi sellise arengu potentsiaal eakate elukvaliteedi kindlustamisel on nähtavalt olemas. Potentsiaali realiseerimine nõuaks olulist teavitustööd ja nõustamisteenust üürileandjate kindlustunde tugevdamiseks.

Kes on milleks valmis?

Keskmiste protsentväärtustega opereerimine jätab tihti varju olulised tahud, mille alusel kujundada inimeste ootustele vastavaid poliitikalahendusi. Saamaks paremat pilti inimtüüpidest, kes kasutavad oma toimetuleku parandamiseks tõenäoselt erinevaid valikuid, tegime klasteranalüüsi. Klasteranalüüs võimaldab vastajaid grupeerida lähtuvalt nende valmidusest hakata üürileandjaks, vahetada oma praegust pinda mõne teise vastu või müüa oma praegune eluase ära ja hakata üürnikuks. Analüüsi tulemusena moodustus neli klastrit, igas keskmiselt 337 vastajat. Need klastrid iseloomustavad nelja erinevat suhtumist oma eluasemestrateegiasse.

  • Alalhoidlikud” ei teeks midagi. Nad ei soovi oma liigset pinda välja üürida, olemasolevat eluaset vahetada ega müüa; peamiseks riskiks peavad nad enda suutmatust uue olukorraga kohaneda. Siia kuuluvad valdavalt need pensionärid, kes on oma praeguse eluasemega rahul. Tüüpiliselt elavad nad eramus, mis võib juriidiliselt kuuluda juba nende lastele.
  • Raskustes unistajad” tahaksid vahetada olemasoleva korteri teise vastu või ka maha müüa, kui see muutub liiga kulukas või korrashoidmine üle jõu käivaks. Riskiks peavad nad üürilepingu ülesütlemist. Siia gruppi kuuluvad tüüpiliselt madala sisse-tulekuga tööealised inimesed, kes juba praegu elavad sageli üüripinnal ja vahetavad seda väga harva. Sageli on olemasolev elamispind nende jaoks liiga suur ja kulud selle ülapidamiseks kõrged, ent ettevõtlikkust ja oskusi oma eluolu parandada napib.

Ootused eluasemele on tõusnud kõrgele – ka üürikorteris tahetakse näha kodu, mitte hädapärast varjupaika.

  • Vahetajad” on nõus vahetama, aga mitte hakkama üürnikuks. Samuti ei soovi nad hakata üürileandjaks. Peamiseks riskiks peavad nad üüri tõusu. Siia kuuluvad tüüpiliselt tööealised inimesed keskmisest kõrgema sissetulekuga, kes peavad oma praegusi eluasemekulusid normaalseks. Nende eluasemeks on pigem korter kui maja ning nad pole selles pikalt elanud.
  • Need, kes onkõigeks valmis” ei välista liigse pinna üürileandmist ega ka täielikku müümist ja üürnikuks hakkamist. Nad on nõus ka praegust korterit vahetama, kui see on liiga kulukas või üle jõu käiv. Riskiks peavad nad enda suutmatust mingist ajast alates üüri maksta. See klaster on sotsiaalselt kõige kirjuma koostisega, ent kõrgemate tuludega inimesi kuulub siia pigem vähe.

Neljast tüüpgrupist vajaks riigi nõustamist ja toetust kõige enam „raskustes unistajate” grupp, kes kogeb eluasemekulude koormat ja tahab eluaset vahetada, ent ei ole valmis seda ette võtma.

JOONIS 5. Kas teile meeldiks elada kortermajas, kus on … Võis valida mitu vastusevarianti, %

RiTo 32, Joonis 5, Toots ja Idnurm

SUHTUMINE TOETATUD ELAMISEGA ELUASEMETESSE

Rahvastiku vananemine koosmõjus muutustega leibkonnamustrites ja arusaamades hoolekandeteenustest on toonud kaasa nn toetatud elamisega eluasemete ehk teenuselamute (service housing) pakkumise. Selle eluasemevormi puhul säilitavad elanikud oma täieliku iseseisvuse ja vastutuse, kuid majad kohandatakse eakatele elanikele ning pakutakse mitmeid teenuseid igapäevase toimetuleku hõlbustamiseks. Sellistes majades oleks mastaabisäästu efekti silmas pidades odavam abi vajavate vanurite igapäevaelu toetada kui hajutatud elamise tingimustes. Samuti säiliks vanuritel eneseväärikus lastest sõltumatu toimetuleku vaatevinklist ja turvatunne (nt majas oleks ööpäevaringne tervisetöötaja).

Küsitlusest ilmnes, et mõlemad – nii vabadus kõike ise korraldada kui ka hoolitsus ja turvatunne – on sihtrühmale olulised. Vanusest olenemata väärtustas 55 protsenti vastajatest vabadust, 45 protsenti hoolitsust. Ootuspäraselt on vabadus olulisem meestele ja turvatunne naistele (meestest valis vabaduse 62%, naistest 52%).

Laias laastus pooled vastajaist arvasid, et neile meeldiks elada sellises kortermajas, kus on ühisruumid puhkuseks ja hobitegevusteks ning võimalus kutsuda abi lihtsateks kodutöödeks nagu asjade
ümberpaigutamine või lambipirni vahetus. Tervise järelevalve ja kriisiteenuse kätte saadavust elamus peeti eelmainitutega võrreldes vähem oluliseks. Mõningased erinevused selles, mis teenuselamutes tähtis on, ilmnesid ka soo ja vanuse kaupa. Eakamatele vastajatele oli ootuspäraselt tähtsam see, et liikumisvõimalused hoones oleks kohandatud vanurite vajadustele. Naistele oli meestest kaks korda olulisem, et lihtsate tööde tarvis oleks abiline käepärast võtta (vastavalt 64% ja 32%). Meestele teeb teenuselamu köitvaks aga see, et seal on ruumid ühistegevuseks ja -puhkuseks (57% naiste 47% vastu).

Seega on sihtrühma nägemuses toetatud elamisega eluaseme põhiboonus pakkuda turvalisust sotsiaalse kapitali, käepäraste suhtlusvõimaluste ja lihtsa abi kaudu. Riigi vaatevinklist aitaks niisuguse eluasemevormi juurutamine suurendada elanike rahulolu ja õnnetunnet, mille olulisust tänapäeva avalike poliitikate eesmärgina üha enam rõhutatakse (Diener et al. 2009).

KOKKUVÕTTEKS

Üldjoontes võib 50+ elanike praegust eluasemesituatsiooni pidada rahuldavaks – nad tulevad toime ning on oma praeguse eluasemega rahul. Poliitika planeerimine peab aga vaatama tulevikku, aimama ette rahvastikudünaamika ja väärtushinnangute teisenemise mõjutusi. Eesti poliitikas on siiani olnud päevakorral eeskätt noorte perede eluasemevajadused, rahvastiku vananemisest tulenevad mõjud on aga jäänud tagaplaanile. Kui eakate osakaalu suurenemine on üldteada fakt, siis eakate hoiakud oma eluaseme suhtes ja ootused riigile selles valdkonnas on veel põhjalikult analüüsimata. Käesolev uuring heitis praegusele olukorrale ja selle võimalikele arengutele mõningast valgust.

Selgus, et kui siiani on 50+ vanusegrupp sarnaselt kogu Eesti rahvastikuga olnud väga paikne ja vahetanud elukohta harva, siis tulevikus ollakse muudatusteks valmis. Kolmveerand uuringus osalenuist on valmis oma praegust elamispinda vahetama sobivama vastu, üle poole aga praegust korterit või maja maha müüma ning asuma üürikorterisse. Vähesed eakad näevad ennast tulevikus ka üürileandjatena.

Toetus avalikule üürisektorile on selgelt olemas, pensionärid eelistaksid rentida elamispinda just riigilt või linnalt/vallalt. Vastajate ootused üürisektorile on kõrged nii üürnike riigipoolse toetamise kui ka üürikorterite kvaliteedi osas, mistõttu võib see meede kujuneda üpris kalliks ja õigluse seisukohast komplitseerituks.

Peamised motiivid eluaseme vahetamiseks on maja või korteri üle jõu käiv hooldamine tervise või vanuse tõttu, võimalikud rahalised raskused tulevad järgmisena. Nende ootuspäraste põhjuste kõrval ilmutasid end ka n-ö postmateriaalsed väärtused nagu kvaliteetne elukeskkond ning paremad võimalused suhtlemiseks ja vastastikuseks abiks. Seega on eluaseme mõiste tänapäeval tunduvalt mitmemõõtmelisem, mis seab ka riikliku eluasemepoliitika keerukamate valikute ette. Näiteks teenusmajade arendamises näeb riik eeskätt mastaabisäästu hoolekandeteenuste vallas, potentsiaalsete elanike jaoks osutus esmatähtsaks aga hoopis aktiivne kogukond. Tavapärast modernse ajastu klassiühiskonna põhimõtete tagaplaanile nihkumist näitab seegi, et soolised ja vanuselised karakteristikud mõjutasid hoiakute erinevust rohkem kui vastajate tulugrupp või majaomaniku staatus. Veelgi enam, vaatamata tänase üürituru ja kinnisvarahindade suurtele regionaalsetele erinevustele, ei osutunud vastajate hoiakud regiooniti erinevaks.

Uuritud sihtrühm näeb toetatud elamisega eluaseme lisaväärtusena turvalisust sotsiaalse kapitali, käepäraste suhtlusvõimaluste ja lihtsa abi kaudu.

Praegu on ennatlik öelda, kas Eesti hakkab sarnanema USAga, kus eakad teevad erasektoris aktiivselt tehinguid kannustatuna soovist oma elukvaliteeti parandada. Või saab Eesti mudeliks midagi Iisraeli ja Madalmaade taolist, kus üle viiendiku eakatest elab tipptasemel teenusmajades. Selge on aga see, et rahvastikumuutusi, sealhulgas rahvastiku vananemist ei saa jätta eluasemepoliitika strateegilisel planeerimisel tähelepanuta.

KASUTATUD KIRJANDUS

  • AIDUKAITE, J. (2006). The formation of social insurance institutions of the Baltic States in the post-socialist era. – Journal of European Social Policy, 16 (3), 259–270.
  • CERAMI, A., VANHUYSSE, P. (eds.). (2009). Post-communist welfare pathways. Theorizing social policy transformations in Central and Eastern Europe. Houndmills, Basingstoke and New York: Palgrave Macmillan.
  • DIENER, E., LUCAS, R., SCHIMMACK, U., HELLIWELL, J. (2009). Well-being for public policy. New York: Oxford University Press.
  • EESTI ELUASEMEVALDKONNA ARENGUKAVA 2008–2013. (2008). Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. – https://www.mkm.ee/sites/default/files/eluasemevaldkonna_arengukava_2008_2013.pdf
  • EESTI ELUASEMEVALDKONNA ARENGUKAVA 2008–2013 TÄITMISE LÕPPARUANNE. (2014) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium – https://www.mkm.ee/sites/default/files/ema_2008-2013_taitmise_lopparuanne.pdf
  • EU STATISTICS ON INCOME AND LIVING CONDITIONS (EU-SILC) – 2012 housing conditions. – http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/EU_statistics_on_income_and_living_conditions_(EU-SILC)_-_2012_housing_condi-tions
  • KÄHRIK, A., TIIT, E.-M., KÕRE, J., RUOPPILA, S. (2003). Access to housing for vulnerable groups in Estonia. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. – http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=722
  • MERRILL-LYNCH (2015). Home in retirement: More freedom, new choices. A Merrill Lynch retirement study conducted in partnership with age wave. Merrill Lynch Global Wealth Management Bank of America Corporation. – https://mlaem.fs.ml.com/content/dam/ML/Articles/pdf/AR6SX48F.pdf
  • OECD (2011). How’s life? Measuring well-being. Paris: OECD Publishing. DOI: http://dx.doi.org/10.1787/9789264121164-en
  • POTUĈEK, M. (2008), Metamorphoses of welfare states in Central and Eastern Europe. – M. Seeleib-Kaiser (ed). Welfare state transformations: Comparative perspectives. Basingstoke and New York: Palgrave Macmillan, 79–96.
  • TOOTS, A., IDNURM, T. (2015). Üürielamufondi vajalikkus 50+ elanike hulgas. Uuringuraport. Tallinn: TLÜ Riigiteaduste Instituut.
  • ÜÜRIELUASEME KÄTTESAADAVUS JA VAJADUS. ÜLIÕPILASTE HINNANGUTE ANALÜÜS. (2013). Uuringuraport. Tallinn: TTÜ linna- ja eluasemesotsioloogia uurimisgrupp.

Tagasiside