Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Vanematevahelised vaidlused hooldusõiguse ja suhtlusõiguse kindlaksmääramisel – kes on võitja, kes kaotaja? *

Lapse hooldusõigust või suhtlusõigust puudutava vaidluse põhjuseks on sageli vanematevahelised konfliktid, mille lahendamisele kaasatakse kas teadlikult või teadmatusest lapsed.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lõike 3 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Nimetatud säte oli aluseks vanema ja lapse õigussuhte täpsemale reguleerimisele nii 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduses kui ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses.

Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Olulisima osa vanema ja lapse õigussuhtest moodustab vanema hooldusõigus, mis perekonnaseaduse § 116 lõike 2 järgi tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kuid põhiseaduses ja perekonnaseaduses sätestatud vanemlik vastutus ulatub vanema hooldusõigusest kaugemale, hõlmates ka vanema õiguse ja kohustuse lapsega suhelda, kohustuse tagada lapse materiaalne heaolu, kindlustada lapsele ülalpidamine, samuti muud seaduses sätestatud õigused ja kohustused (sh vastastikuse toetamise ja arvestamise kohustus ja lapse kohustus vanemaid abistada) (Arrak 2011, 7–8).

Vanema hooldusõiguse sätestas kehtiv perekonnaseadus. Varasem perekonnaseadus sellist õigusinstituuti ei tundnud, selle asemel oli seaduses reguleeritud lapse elukoha määramine ja vanema õiguste äravõtmine.

Artiklis käsitletakse vanemliku vastutuse teemadest hooldusõigust ja suhtlusõigust, sest need teemad on viimaseil aastail tihti esile kerkinud ja ka kirgi üles kütnud. Uuritakse, kuidas vanematevahelised vaidlused lapse hooldusõiguse ja suhtlusõiguse üle last mõjutavad ning kuidas saaks kohtumenetluses võimalikke negatiivseid mõjusid vähendada.

Hooldusõiguse olemus

Vanema hooldusõiguse loomuõiguslikuks tuumaks on hoolitsus lapse isiku eest. Õiguse ja kohustusena hõlmab see vanemate kõiki tegevusi, mis on kehalises ja vaimses mõttes vajalikud ning olulised lapse kaitsmiseks ja arenguks (Lüderitz 2005, 300). Perekonnaseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et hooldusõiguse regulatsiooni peamine eesmärk on laste huvide senisest parem kaitse. Selle tagamiseks on kehtivas perekonnaseaduses täpsustatud vanemate ja laste vahelisi õigusi ja kohustusi ning vanemlike õiguste ja kohustuste maht on seotud sellega, kuivõrd vanem lapse kasvatamises tegelikult osaleb.

Vanema hooldusõigus tähendab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sealhulgas hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus).

Isikuhooldus tähendab vanema jaoks nii õigust kui ka kohustust tagada lapse igakülgne heaolu ning tema füüsiline ja psüühiline areng. Isikuhooldus hõlmab nii faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamisega seotud küsimusi (sh haridus) kui ka otsustamist lapse suhtlusringkonna ja viibimiskoha üle (sh lapse elukoht).

Hooldusõiguse teiseks osaks olev varahooldus sisaldab endas õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. Varahooldusele on seaduses sätestatud ka teatud piirangud. Lapse nimel tehingute tegemiseks peab vanematel olema kohtu nõusolek ning toimingute puhuks, mida vanemal ei ole lapse nimel õigust teha, tuleb määrata erieestkostja. Samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul lapse seaduslik esindaja. Erialakirjanduses on märgitud, et vanemlik hooldusõigus puudutab lapse ja vanemate sisesuhet, sellele vastab väljaspool, s.t suhetes kolmandate isikutega, vanemate esindusõigus. Esindusõigus ulatub sama kaugele kui hooldusõigus. Kui hooldusõigus on piiratud, on samapalju piiratud ka esindusõigus (Göttig, Uusen-Nacke 2010,  1–92).

Eesti on ühinenud nii laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsiooniga (Luxembourg 1980) kui ka ÜRO lapse õiguste 1989. aasta konventsiooniga. Rahvusvaheliselt tunnustatud hooldusõiguse põhimõtted näevad ette vastutustundliku ning vägivallavaba kasvatuse, mille käigus arvestatakse lapse arengutaset. Võimaluse korral tuleb anda lapsele õigus tema kasvatamise küsimustes kaasa rääkida. Peamine tähelepanu kõigi lapse kasvatamise ja hooldamisega seotud küsimuste puhul on lapse heaolul ja tema huvidega arvestamisel.

Kui suhtlusõigus, ülalpidamiskohustus ja muu vanemlik vastutus kuuluvad alati vanemale, kellest lapse põlvnemine on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, siis hooldusõigus võib vanemale kuuluda või mitte kuuluda, samuti võib vanemale kuuluda hooldusõigus üksnes osaliselt (Arrak 2011, 8). Üldreeglina kuulub hooldusõigus lapse mõlemale vanemale ühiselt, kusjuures hooldusõiguse kuuluvust saab muuta ainult kohtu kaudu. Erandina oli kolme aasta jooksul uue perekonnaseaduse jõustumisest võimalik ühist hooldusõigust saada või lõpetada või ainuhooldusõigust kokkuleppel üle anda perekonnaseaduse § 214 lõike 4 kohaselt juhul, kui laps on sündinud enne 1. juulit 2010 (s.t kuni 30. juunini 2013).

Hooldusõigust ei ole perekonnaseaduse § 214 lõike 1 teise lause järgi vanemal, kellelt on vanema õigused vana perekonnaseaduse alusel ära võetud. Samuti ei ole vanemal hooldus­õigust, kui kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks teise vanema elukoha. Viimasel juhul loetakse perekonnaseaduse § 214 lõike 3 järgi, et alates 1. juulist 2010 kuulub vanema hooldusõigus ainult sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud (Riigikohtu 2010. aasta 16. juuni määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, punkt 36).

Vanemate lahuselu – kas ühise hooldusõiguse lõpetamise alus?

Hooldusõiguse kuuluvuse põhjalikum ülevaatamine võib osutuda möödapääsmatuks eelkõige juhul, kui vanemad asuvad eraldi elama, mistõttu tekib vajadus selgitada, mil määral ja mil viisil kumbki vanem edaspidi lapse kasvatamises osaleb. Riigikohus on 2011. aasta 7. juuni määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 punktis 20 märkinud, et üldjuhul säilivad vanematel ka lahuselu korral lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Kui vanemad ei jõua lahuselu korral last puudutavates küsimustes (nt lapse viibimiskoht) kokkuleppele, saab vanem nõuda, et kohus annaks lapse viibimiskoha määramise küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse.

Üldiselt ollakse arvamusel, et lapse parimates huvides on harilikult see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Samas peaks hooldusõigus kuuluma vanemale siiski üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb (Arrak 2011, 9).

Praktikas soovivad vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamist enamasti põhjusel, et vanemad elavad alaliselt lahus. Kuid kohtupraktikas on üheks ühise hooldusõiguse lõpetamise põhjuseks märgitud ka teise vanema füüsiline ja vaimne vägivaldsus (sealjuures on eriti tõsiseks süüdistuseks ühe lapsevanema väidetav pedofiilia).

Kohtupraktikas esineb juhtumeid, kus olukorras, kus lapsega koos elav vanem taotleb lapsest lahus elavalt vanemalt lapse kasvatamiseks elatist, hakkab teine vanem väitma, et tema on parem lapse kasvataja, ning soovib lapse hooldusõigust endale (tegelikult on selle taga varjatud soov pääseda elatise maksmisest). Juhtude puhul, kus vanemad elavad lahus, sest üks neist töötab välismaal, on Eestis elav vanem hakanud välismaal elavale vanemale ette heitma, et viimane „meelitab” last enda juurde pelgalt selleks, et saada asukohariigis suuremaid sotsiaaltoetusi.

Eeltoodule lisaks on lahus elavad vanemad põhjendanud ühise hooldusõiguse lõpetamist erimeelsustega lapse kasvatamisel. Näiteks on vanemad vaielnud selle üle, kas laps võib olla taimetoiduline; üks vanematest palub lapsel teha maal maatöid, teine vanem heidab ette lapse ülekoormamist ja enda kasuks tööle panemist; üks vanem pooldab sporti, mille nimel võib haridustee poolikuks jätta, teine vanem on vastupidisel seisukohal; üks vanem soovib panna lapse kodulähedasse maakooli, kus on turvaline käia, teine kaugesse linnakooli, kus on rohkem võimalusi. Mõnel juhul on vanematevahelised vaidlused lapse üle kasvanud vastastikusteks süüdistusteks, kaevatakse teise vanema peale politseile.

Eeltoodu näitab, et mõnikord võivad vanematevahelised vaidlused lapse hooldusõiguse üle minna üsna kaugele ning kõige selle vahele jääb laps. Seetõttu on lapsi puudutavate asjade lahendamine kohtule üsna raske. Kõige parem oleks, kui lapse vanemad suudaksid ühise hooldusõiguse säilitada, saavutades last puudutavates küsimustes kokkuleppe. Kuid Riigikohus on 2011. aasta 7. juuni määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 punktides 20–21 märkinud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes viitavad pigem sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides.

Ühise hooldusõiguse lõpetamise võimalused

Ühise hooldusõiguse muutmiseks või lõpetamiseks tuleb vanemal esitada kohtule sellekohane nõue. Kui seda kohtule esitatud ei ole, ei saa kohus omal algatusel hooldusõiguse kuuluvuse suhtes otsustusi teha. Teine asi on, kui vanem on hooldusõigust rikkunud, sellisel juhul saab kohus hooldusõigust piirata.

Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on kolm võimalust. Riigikohus on 2011. aasta 7. juuni määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 punktis 19 märkinud, et esiteks saab vanem nõuda, et kohus annaks perekonnaseaduse § 119 järgi teatud küsimus(t)es otsustusõiguse ühele vanemale, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse.

Teiseks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal perekonnaseaduse § 137 lõike 1 järgi õigus taotleda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sealhulgas lapse viibimiskoha ainuotsustusõiguse üleandmist (Riigikohtu 2011. aasta 7. juuni määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, punkt 21).

Kolmanda võimalusena perekonnaseaduse § 137 lõike 1 järgi on võimalik nõuda ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist selliselt, et kohus annab ühele vanemale ainuhooldus­õiguse üksnes osas, milles vanemad ei suuda kokku leppida. Lisaks võib kohus viidatud sätte alusel vanemale antud ainuhooldusõigust ajaliselt piiritleda. Muu hulgas saab kohus vanemate soovi arvestades määrata ka vanemate vahelduva ainuhooldusõiguse (Riigikohtu 2011. aasta 7. juuni määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, punkt 21).

Kohtupraktikast nähtub, et enamasti kohtud väldivad hooldusõiguse täies ulatuses üleandmist ühele vanemale. Mitmes kohtulahendis on märgitud, et ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine on äärmuslik meede. Kohtud eelistavad hooldusõiguse osalist üleandmist või mingites küsimustes otsustusõiguse andmist ühele vanemale. See on suuresti sõltunud sellest, kas vanem vaidles hooldusõiguse täielikule üleandmisele teisele vanemale vastu või mitte. Kui vanem vaidles sellele vastu, olid suuremad võimalused, et säilib ühine hooldusõigus või antakse hooldusõigus üle osaliselt.

Suhtlusõiguse olemus

Hooldusõigusega seondub tihedalt suhtlusõigus. Igast vanema-lapse suhtest tuleneb vähemalt mõlemapoolne õigus seadusjärgseks kontaktiks ehk suhtlemiseks. Niisugune suhtlusõigus tuleneb võib-olla juba lähedasest sugulusest, kuid on igal juhul vanema õiguse loomulik koostisosa ja seega isikuhooldusest sõltumatu (Lüderitz 2005, 355).

Seoses sellega, et hooldusõiguse instituut on suhteliselt uus, tajuvadki paljud vanemad hooldusõigust pigem suhtlusõigusena. Kui vanemad lähevad lahku, lepivad nad tavaliselt kokku (või ei lepi) lapsega suhtlemise (sh kohtumise) korra ega mõtle nii palju hooldusõigusele. Kui lapsest lahus elav vanem ei saa lahkumineku järel lapsega aga üldse suhelda või saab seda enda arvates liiga vähe ning asi jõuab kohtusse, „teadvustatakse” hooldusõigus.

Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, vanematel on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Siinkohal on kohane juhtida tähelepanu sellele, et vanemal on õigus ja kohustus lapsega suhelda, kuid lapsel on õigus, mitte kohustus oma vanemaga suhelda.

Riigikohus on rõhutanud, et nii lapsele kui ka vanemale kuulub suhtlusõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Suhtlusõiguse esmane eesmärk on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2011. aasta 30. mai määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, punkt 15; 2011. aasta 9. novembri määrus kohtuasjas nr 3-2-1-83-11, punkt 21 ja 14. märtsi 2012. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-6-12, punkt 18).

Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma heas usus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2011. aasta 30. mai määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, punkt 15). Vanemal peab olema õigus lapsega suhelda sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest või sellest, kas vanem maksab lapsele elatist.

Millal määrab suhtlemiskorra kindlaks kohus

Sarnaselt ühise hooldusõiguse lõpetamisega taotletakse suhtlemiskorra kindlaksmääramist, kui vanemad elavad lahus ning ei suuda suhtlusõiguse teostamises kokku leppida. Vanematele ja lapsele tuleb kõige rohkem kasuks, kui suhtlemine on korraldatud üksmeelselt ja see kujundatakse paindlikult (Lüderitz 2005, 336). Suhtlemiskorras kokkuleppimine vanemate vahel on märkimisväärselt parem lahendus kui selle kindlaksmääramine kohtu poolt – seda nii lapsele kui ka vanematele, sest see tekitab vähem pingeid ja säästab kõigi aega.

Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, tuleb suhtlemiskord kindlaks määrata kohtul. Selleks tuleb vanema(te)l pöörduda kohtu poole (mitmes suhtlemiskorda puudutavas kohtuvaidluses on vanemad saavutanud kompromissi). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole küll selgelt sätestatud, et kohus saab kindlaks määrata vanema ja lapse suhtlemise korda, kuid Riigikohus on lastekaitse seaduse § 28 ja perekonnaseaduse § 143 lõiget 1 nende koostoimes tõlgendades asunud seisukohale, et juhul kui vanematel puudub üksmeel lapse ja lahuselava vanema suhtlemise küsimuses, on vanemal õigus pöörduda nii enda kui ka lapse õiguste ja huvide kaitseks kohtusse, et tagada vanema ja lapse suhtlusõiguse teostamine ning vanema suhtlemiskohustuse täitmine (Riigikohtu 2011. aasta 9. novembri määrus kohtuasjas nr 3-2-1-83-11, punkt 21 ja 2012. aasta 14. märtsi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, punkt 16).

Riigikohus on 2011. aasta 9. novembri määruse kohtuasjas nr 3-2-1-83-11 punktides 21 ja 22 soovitanud, vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, määrata kohtul võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Lisaks võib kohus suhtlemiskorda reguleerides perekonnaseaduse § 143 lõike 2 järgi täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma, ning määrata perekonnaseaduse § 143 lõike 3 teise lause järgi vajaduse korral kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb. Seejuures on märgitud, et lapse huvides on üldjuhul selline suhtlemise kord, mis on lapsele arusaadav ja reeglipärane. Seetõttu ei peaks kohus suhtlemise korda määrama paindlikult, sealhulgas jätma vanematele võimaluse kohtulahendi alusel ise kokku leppida, millal täpselt kokkusaamised toimuvad. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus perekonnaseaduse § 123 lõike 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Seetõttu peab suhtlemise kord vastama lapse huvidele ja olema ka täidetav. Riigikohus on leidnud, et kohus peab arvestama vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad tööajaga, mistõttu vanem ei saa suhtlemiskorras määratud ajal tegelikult lapsega koos olla.

Seda teemat on käsitlenud ka Inimõiguste Kohus. Asjas nr 21188/09 Gluhaković vs Horvaatia on Euroopa Inimõiguste Kohus riigi kohtule ette heitnud, et ta on määranud teises riigis elavale isale oma lapsega kohtumise päevaks konkreetse nädalapäeva olukorras, kus isal oli töögraafiku järgi vaba iga neljas päev, mistõttu isal ei olnud võimalik kasutada määratud suhtlemiskorda efektiivselt.

Üldiselt on riigi kohtud suhtlemiskorra kindlaks määranud üsna täpselt. Suhtlemiskorra (täpsem) kindlaksmääramine oleneb tavaliselt sellest, mida vanemad on kohtus nõudnud. Suhtlemise viis on enamasti määratud kindlaks nii, et vanemal on õigus lapsega kohtuda, sealjuures võtab vanem tavaliselt lapse endaga kaasa või on lapsega tema elukohas. Lisaks lapsega kohtumisele võib vanemal olla õigus lapsega suhelda ka telefoni või Skype’i teel.

Sageli on kohtud suhtlemiskorras märkinud, et vanemad peavad suhtlemise aegades osaliselt ise kokku leppima. See lähenemine võib olla mõistlik, kui vanemate läbisaamine ei ole konfliktne, sest võimaldab asju paindlikult lahendada. Kui vanemad omavahel suhelda ei suuda, tekitab see tulevikus pigem probleeme.

Kohtud on suhtlusõigust ka piiranud, eriti juhtudel, kus vanem on olnud vägivaldne (hõlmab nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda). Sel juhul piiratakse suhtlusõigust näiteks viisil, et kohtumised võivad toimuda ainult teise vanema juuresolekul. Kohus on ühes kohtuasjas leidnud, et tekkinud olukorras ei piisa ainult lapse psühholoogilisest nõustamisest, isa ja lapse suhtlemine võib toimuda alles siis, kui isa ei käitu ainult oma õigustest (õigus lapsega suhelda ja osaleda tema kasvatamises) lähtuvalt, vaid siis, kui ta suudab tagada olukorra, kus laps tunneb end ka isaga turvaliselt (Tartu Maakohtu 2011. aaasta 27. juuni määrus tsiviilasjas nr 2-08-89161).

Kohtud on käsitlenud ka seda, mida peavad vanemad lastega suheldes tegema või millest hoiduma (ilmselt oleneb see sellest, mida on vanem nõudnud): kumbki vanem ei tohi mõjutada last tegema valikuid vanemate vahel (Harju Maakohtu 2011. aasta 20. detsembri määrus tsiviilasjas nr 2-10-57183); vanematel on keelatud võtta last jõuga ära teise vanema sülest; lapse ema on kohustatud lapse isaga kohtumisteks positiivselt ette valmistama, ei tohi rääkida lapse kuuldes isast halvasti ega nimetada teda teisiti kui lapse „isaks” (Harju Maakohtu 2012. aasta 20. veebruari lahend tsiviilasjas nr 2-10-50766) jne.

Eelmises lõigus väljatoodu näitab ilmekalt, et lapsi võidakse kasutada (kaasata) vanemate omavaheliste vaidluste lahendamiseks, kuigi vanemad seda ise ei tunnista.

Suhtlusõiguse tagamine on osaliselt ka riigi kohustus, mille on välja toonud Euroopa Inimõiguste Kohus (nt asjas nr 805/09 Pascal vs Rumeenia). Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et lepinguosalisel riigil on kohustus tagada vanema ja lapse suhtlusvõimalus ka vanematevahelise konflikti korral, kusjuures vajaduse korral tuleb kohaldada ettevalmistavaid meetmeid. Samuti rõhutati, et ametivõimudel tuleb tegutseda kiiresti, välistamaks ajafaktori mõju vanema ja lapse suhetele. Euroopa Inimõiguste Kohus osutas, et riigi kohustus lapsega suhtlemise õiguse tagamisel on menetlusliku iseloomuga ning ei ole suunatud tulemusele. Riigilt eeldatakse mõistlike sammude astumist külastusõiguse tagamiseks, kusjuures vahendite valikul on primaarsed lapse huvid – need võivad prevaleerida vanema õiguste üle.

Lapse huvidest juhindumine

Lapse heaolu on saanud lapse õigusseisundi keskseks mõisteks (Lüderitz 2005, 287). Lapse huvidest juhindumise kohustus tuleneb mitmest õigusaktist. Laste õiguste konventsiooni artikli 3 (lapse parim huvi) kohaselt tuleb arvestada lapse parima huviga, lastekaitseseaduse § 3 järgi on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid, perekonnaseaduse § 123 lõige 1 kohustab kohut kõiki lapsesse puutuvaid otsustusi tegema eelkõige lapse huvidest lähtudes ning seejuures kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve arvestades. Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee on andnud suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta: liikmesriigid peaksid tagama, et kõikides lapsi otseselt või kaudselt mõjutavates juhtumites seataks esikohale laste parimad huvid.

Euroopa Inimõiguste Kohus on lapse huvina näinud peamiselt kahte asja: et tema perekondlikud sidemed säiliksid (välja arvatud juhul, kui need on ebasoovitavad) ja ta saaks areneda sobivas keskkonnas. Isikliku arengu perspektiivist vaadates sõltub lapse parim huvi konkreetsetest asjaoludest, eriti lapse east ja küpsuse astmest, tema vanemate kohalolekust või puudumisest, teda ümbritsevast keskkonnast ja kogemustest (asjas nr 14737/09 Šneersone ja Kampanella vs Itaalia).

Lapse heaolu ja lapse huvi on rõhutatud ka Eesti kohtupraktikas. Riigikohus on leidnud, et ühist hooldusõigust omavatel vanematel tuleb lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppida kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil (Riigikohtu 2011. aasta 9. novembri määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, punkt 21). Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lõike 1 alusel peab vanem oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra või muudaks kindlaksmääratud suhtlemiskorda (Riigikohtu 2011. aasta 30. mai määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, punkt 15). Riigikohus on 2012. aasta 14. märtsi määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 punktis 18 märkinud, et sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Samas lahendis on Riigikohus välja toonud, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sealhulgas julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga.

Kohtupraktikas paljud vanemad tunnistavad sõnades, et last ei või kasutada vanemate probleemide lahendamiseks ja silmas tuleb pidada lapse huve, kuid tegelikult nad ei suuda või ei oska neid küsimusi lahus hoida. Kohtud viitavad nii ühise hooldusõiguse lõpetamise kui ka suhtlemiskorra kindlaksmääramise lahendites üldjuhul laste huvidest lähtumisele, olulisena tuuakse välja ka lapse esindaja (kohtu määratud advokaat) arvamus. Kuna lahkumineku korral võivad vanemad omavaheliste vaidluste ja nõudmistega lapse huvid ohtu seada, kaasab kohus hooldus­õiguse vaidluse lahendamisse peale vanemate ja lapse ka teisi isikuid (lapse esindaja, lastekaitsetöötaja), kelle otsene ülesanne on seista lapse parimate huvide eest. Kuigi kaasamise protsess on seadustega reguleeritud, tõusetuvad osaliste tegevuses esile mitmed probleemid, mis võivad pärssida lapse parimate huvide väljaselgitamist.

Kohtu võimalused asja parimaks lahendamiseks

Hooldus- ja suhtlusõigust puudutavad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb lapse huve puudutavates vaidlustes ette erisused üldisest korrast. Nii on lapse huve puudutavates asjades kohtul õigus ise koguda tõendeid, avalduse või hagi tagamiseks on erilised abinõud ning kohus ei ole perekonnaasjades seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohtule on pandud vähemalt 10-aastase lapse ärakuulamise kohustus (ära kuulata võib ka noorema lapse), mis on üks võimalus, millega kohus saab välja selgitada lapse parimat huvi. Nimetatud erisused on ette nähtud eelkõige seetõttu, et anda kohtutele suuremad volitused delikaatsete vaidluste lahendamisel.

Peale selle peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 561 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. Kohus võib last puudutava menetluse peatada, kui sellega ei kaasne lapse huve ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid asja lahendamiseks asjaosaliste kokkuleppel.

Kohtud on võimalust poolte nõustamiseks ka kasutanud, kuid takistavaks asjaoluks võib olla üleriigilise selge süsteemi puudumine. Iga kord peab (peavad) nõustamisest huvitatud vanem(ad) ise otsima, kelle juurde nõustama minna, sest enamasti ei paku kohus välja konkreetset nõustajat. Samuti ei ole kindlaks määratud, millistele nõuetele peab nõustaja vastama. Probleeme tekitab, et nõustamine võib olla tasuline, vanemale liiga kallis. On küll mittetulundusühinguid, kes pakuvad nõustamist tasuta, kuid sel juhul on järjekorrad pikad, samuti ei ole üheselt arusaadav, kes ja mille alusel sinna pääseb.

Kati Valma väidab oma magistritöös „Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes”, et vanematevahelised vaidlused ei jäta puudutamata lapse heaolu, tekitades neil nii vaimse tervise kui ka riskikäitumise probleeme. Just lapse haavatava positsiooni tõttu menetluses on esmatähtis, et kõik kaasatud osalised oskaksid lapse õiguste eest seista. Valma märgib, et menetlusega seotud spetsialistide rollid ja ootused neile on ebaselged – nii lapse esindaja kui ka perenõustaja roll kohtumenetluses on lahti selgitamata, selle tõttu võib teenuse kvaliteet olla ebaühtlane, teisalt võivad klientide või teiste menetluse osaliste ootused spetsialistidele olla mitteõiguspärased. Perenõustamise teenust peetakse väga vajalikuks, kuid teenuse korraldus pole selge – harilikult eeldab kohus lastekaitsetöötajalt teenuse osutamise tagamist. Võib arvata, et Eesti eri paigus on erinevad võimalused (Valma 2012, 98).

Kokkuvõtteks

Kindlasti on 1. juulist 2010 kehtiv perekonna­seadus aidanud vanemate ja laste vahelisi õigusi paremini ja täpsemalt reguleerida. Hooldusõiguse instituut võimaldab varasemast paindlikumalt reguleerida vanemate ja laste suhteid. Selles valdkonnas on tekkinud kohtupraktika, mis omakorda mitmekesistab sääraste vaidluste lahendamise võimalusi. Positiivne on, et kohtulahendites on leitud alternatiivseid lahendusi lapse suhtes hooldusõiguse jagamiseks.

Kohtutel on kanda suur osa, et vaidlustes lapse huve võimalikult hästi kaitsta. Kahjuks on vanematevahelise hooldus- või suhtlusõigusliku vaidluse põhjuseks sageli nende omavahelised konfliktid, mille lahendamisele kaasatakse kas teadlikult või teadmatusest lapsed. Kohtupraktikast tulenevalt tunnistavad paljud vanemad sõnades, et last ei või kasutada vanemate probleemide lahendamiseks, kuid tegelikult ei suuda või ei oska nad neid küsimusi lahus hoida.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab kohtutel lapsevanemaid nõustamisele suunata. Kohtud on seda võimalust kasutanud, kuid takistavaks asjaoluks võib olla üleriigilise nõustamissüsteemi puudumine ning pole selge, kuidas ja millistel juhtudel nõustajat kasutada saab või tuleb ning kes selle eest tasub. Eelnevast tulenevalt oleks vaja luua ühtne nõustamissüsteem ja standardid ning tagatised.

Vanematevahelised suhted jäävad last mõjutama ka edaspidi, seega on oluline, et kõik kaasatud oskaksid lapse õiguste eest seista. Praktikas on leitud, et menetlusega seotud spetsialistide rollid ja ootused neile ei ole selged. Seetõttu tuleks koolitada nii kohtunikke kui ka vanemate ja lapse esindajat ning lastekaitsetöötajat.

Mõnel juhul kaotab laps vanemate konfliktse lahkumineku korral just kui oma subjektistaatuse, muutudes vaidluste objektiks. Perekonnaseadus võimaldab lahendada vanematevahelisi vaidlusi asjapõhiselt, kohustades järgima eeskätt lapse heaolu. Kuid tegelikkus on teine – kui vanemad vaidlevad, ei suuda nad mõelda sellele, mis on hea lapsele, vaid nad mõtlevad enda haiget saanud minale. Ainus kaotaja selles vaidluses on laps. Kas riik saab siin midagi ära teha? Kas abi oleks sellest, kui riik tagaks vanemate ja laste psühholoogilise nõustamise kohtumenetluses?

Kasutatud õigusaktid

  • Eesti Vabariigi lastekaitse seadus. – Riigi Teataja I 1992, 28, 370.
  • Lapse õiguste konventsioon. – Riigi Teataja II 1996, 16, 56.
  • Laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsioon. – Riigi Teataja II 2001, 5, 26.
  • Perekonnaseadus. – Riigi Teataja I 2009, 60, 395.
  • Tsiviilkohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja I 2005, 26, 197.
  • Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – Riigi Teataja I 2002, 35, 216.

Kasutatud kirjandus

  • Arrak, L. (2011). Vanema õigused ja kohustused lapse suhtes ning avaliku võimu sekkumine vanema ja lapse õigussuhtesse. – Sotsiaaltöö, nr 5, lk 6–11.
  • Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta. –http://bookshop.europa.eu/et/euroopa-n-ukogu-ministrite-komitee-suunised-lapses-braliku-igusem-istmise-kohta-pbDS3112365/;pgid=y8dIS7GUWMdSR0EAlMEUUsWb00002RB_PXqS;sid=uqaDWjL01EeDzGOfKfgd_VDRGGX_CjUnvHU=?CatalogCategoryID=aLoKABstP1sAAAEjGIkY4e5K
  • Göttig, T., Uusen-Nacke, T. (2010). Perekonnaõiguse seosed teiste tsiviilõiguse valdkondadega. – Juridica, nr 2, lk 86–101.
  • Lüderitz, A. (2005). Perekonnaõigus. Õpik. Günther Beitzke alustatud teose 27., ulatuslikult ümbertöötatud trükk. Tallinn: Juura.
  • Perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri. – http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=95322&u=20110816094436
  • Valma, K. (2012). Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes. Magistritöö. – http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2011/04/Valma.pdf

    *Artikli aluseks on hooldusõigust ja suhtlusõigust käsitlevad analüüsid, mis on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel (http://www.nc.ee/?id=1252).

Tagasiside