Nr 17

Laadi alla

Jaga

Prindi

Ühinemine on kohapealse arengu seisukohalt strateegiline otsus

Riigikogu Toimetiste seekordse vestlusringi teema oli Eesti omavalitsused ning nende suuruse-väiksuse ja edasise arenguga seotud probleemid.

Vestlusringis osalesid Riigikogu liikmed Jaak Aab (Eesti Keskerakond) ja Rein Aidma (Eesti Reformierakond), regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (Isamaa ja Res Publica Liit), Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor Ott Kasuri ja Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Georg Sootla. Küsimusi esitas ja vest-lusringis räägitust valiku tegi RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.

Probleemid on mujal, mitte seadustes

H. Ruusing:

Tänase vestlusringi teema on Eesti omavalitsused. Alustan küsimusega seadus-andlikust baasist, mis praegu reguleerib kohalike omavalitsuste tegemisi. Kas see on piisav ja vastab kõigile tänapäeva nõuetele või vajab hoopis ajakohastamist?

J. Võigemast:

Kohalike omavalitsuste tegevust reguleerib hästi palju seadusi. Kui mõeldud on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, siis aja muutudes on seda kümneid kordi pa-randatud, aga põhiskeem on ikkagi samaks jäänud. Aeg-ajalt on välja käidud idee, et tuleks uus seadus kirjutada, aga kui see teha nendesamade printsiipide järgi, millest lähtub praegune kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, siis ei ole sellel erilist mõtet. Uus seadus tuleks teha siis, kui põhimõtted muutuvad. Mina prognoosin, et KOKS ehk kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kehtib veel vähemalt viis aastat.

J. Aab:

Olen eelkõnelejaga põhimõtteliselt nõus: seaduse muutmisel lihtsalt muutmise pärast ei ole mõtet. Seadust on vaja täpsustada siis, kui omavalitsuse toimimises midagi muutub – tema ülesanded ja funktsioonid. Teine teema, mis on olnud aastaid üleval, on muidugi maa-konna tasand. See puudutab küll pigem omavalitsusliitude staatust maakonnas, nendele liitu-dele teatud võimaluste loomist või maakonnas suurema pädevuse andmist. Küsimus on maa-valitsus versus omavalitsusliit. Sel juhul tuleb kõne alla omavalitsusüksuste liitude seadus ja seal sisalduv. Omaette teema on haldusterritoriaalne reform. Vabatahtlik ühinemine on prae-gu seadustes määratletud. Kui tahetakse, et riik saaks omavalitsusi ühinemisele suunates mingi mehhanismi abil kõvema sõna sekka öelda, siis on kindlasti tarvis ka seadusandlikke muudatusi.

S.-V. Kiisler:

Nõustun samuti, et õigusruum on omavalitsuste puhul paika loksunud. Õigus-lik ruum omavalitsuste elu ei takista, küsimusi tekitab pigem asja praktiline pool. Eestlased tahavad, et kõik oleks õiglane ja selge ning ühtsete põhimõtete järgi seatud, nii kohustused kui ka rahastamine. Väga raske on teha universaalseid mudeleid omavalitsustele, mille suu-ruse vahe on elanike arvu vaadates 4000-kordne. See proportsioon kajastub ka omavalitsuste eelarvetes ja rahalistes võimalustes. Nii suurte erinevuste juures ühtseid mudeleid koostada, mis oleksid õiglased nii väikeste kui ka suurte suhtes, on ülimalt keeruline. See on küsimus, aga see ei ole otseselt seaduste küsimus.

G. Sootla:

Tuleme tagasi 1993. aastasse. Tollal saavutati kompromiss väga suurte pingutus-tega eeldusel, et seadus on ajutine. Eeldati, et läheb mööda paar või neli-viis aastat, kuni kõige suuremad probleemid ära lahendame, ning seejärel hakatakse asju revideerima. Kui vaadata 1993. aasta omavalitsuste raha ja ka pädevuste seisu, on erinevus praegusega võrrel-des väga suur. Kõige suurem erinevus on see, et praegu on võimuvertikaalis üks lüli puudu. Võimu pendel keskvalitsuse ja kohalike valitsuste vahel ei ole tasakaalus, mitte ainult ma-janduslikust vaatevinklist. Võib-olla on fiskaalsuhted rohkem paika jooksnud. Kui ma võrd-len võimuvertikaale neil aladel, mis meiega ajalooliselt piirnevad, siis Põhjamaade piirkon-nas püütakse võimu tasakaalustada, meil aga on tasakaal 15 aastaga kohutavalt paigast ära nihkunud. Detailides võib teha palju muudatusi ja sellest ka kogu aeg räägitakse. Valitsuse probleem taandubki sellele, kuidas eri suurusega omavalitsused oma ülesandeid täidavad ja kuidas neid universaalseadusega reguleeritakse. Seda tehakse mujal väga lihtsalt: suured omavalitsused, nagu näiteks maakonnakeskused, saavad automaatselt teise tasandi staatuse, teise tasandi funktsioonid, mida nad piirkonnakeskustena ju meil ka praegu täidavad. Oma-valitsuslikud ülesanded jaotatakse väikeste ja suurte vahel ümber nagu Põhjamaade süstee-mis. Omavalitsussüsteemi tegelik võti on regionaalvalitsus. Kui seal on asjad tasakaalus, siis ülejäänu loksub ise paika.

R. Aidma:

Siin välja öeldud regionaalse omavalitsuse idee on ka Eestis mitu korda jutuks olnud. Kui võrrelda meid Põhjamaadega, siis nemad on läinud omavalitsuste liitude tugev-damise teed ja ära kaotanud läänid. Sedasama teed minna ei ole ilmselt mõtet. Teiselt poolt, kui me teeme teise tasandi omavalitsuse, siis jaguneb avalikus sektoris kasutatav ressurss – nii finantsressurss kui ka ajuressurss – kolme tasandi vahel, mida mina ei pea praegu õigeks. Meil ei ole lihtsalt nii palju raha jagada. Eks tulevik näitab, mis edasi saab. Seadus ei tee praegu vahet, kas tegemist on linna või vallaga. Mõlemad on juriidilises mõttes ühesugused omavalitsused, kogu probleem taandub sellele, et väiksemad omavalitsused on tihtilugu ääretult väikese arenguvõimega. Kuidas seda seadusandlikult korrigeerida? Mina ei ole veendunud, et teine tasand suudaks midagi muuta. Lõpetuseks lisan, et ka valitsusliidu leppes ei ole praegu kapitaalset haldusreformi ette nähtud. Omavalitsuste liidud on öelnud, et ega nad neid maavalitsuste ülesandeid, mida üle võiks võtta, väga meelsasti ei võta, kui neile raha juurde ei anta. See on seesama vana nõks, et kui halduslikult tahetakse midagi muuta ja püütakse asja justkui odavamaks teha, siis kukub välja nii, et kõik läheb kallimaks.

S.-V. Kiisler:

Olen Rein Aidmaga nõus, et meie väikses riigis on suur inimeste probleem. Kui räägime maakondades funktsioonide võimalikust üleandmisest maavalitsuselt omavalit-suste liidule, siis võib ette näha, et seesama inimene, kes praegu tegeleb maavalitsuse palgal olles planeeringute, ühistranspordi korraldamise või mõne muu teemaga, teeb hiljem seda-sama tööd edasi maakondliku omavalitsusliidu palgal. See on kahjuks meie igapäevane elu – inimesi lihtsalt ei jätku.

O. Kasuri:

Põhimõtteliselt ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, millega omava-litsus peab tegelema, nii et võib-olla ei ole vaja kirjutada uut seadust. Praegust kohaliku omavalitsuse korralduse seadust täiendati minu arust viimati 2006. aastal seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse volituste perioodi pikendati kolmelt aastalt neljale. See näitab, et üleminekuperiood on läbi ja iga seadus muutub ajas. Ma arvan, et ka tulevikus võiks selli-selt edasi minna: kui on vaja, siis seadust muudetakse ja täiendatakse vastavalt sellele, kui-das elu dikteerib. Üks olulisi asju, millises suunas tasuks kehtivat seadust täiendada, on omavalitsuste koostöö. Need võimalused tuleks lahti kirjutada. Ümberkorralduse tulemuse-na peab inimressurss paranema. Praegu on meil inimressurssi võimalik võib-olla veidi teisiti kasutada. Sellest oli ka eespool juttu. Olen päri, et ikka inimesed korraldavad lõpuks asjad ära. Ei ole tähtis, millistes kabinettides nad istuvad, tähtis on see, et nad teeksid töö ära nii, et esmatasandi omavalitsus toimiks.

Igal rahal, mis antakse, on silt küljes

H. Ruusing:

Põhiseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel suur autonoomia, kuid teiselt poolt paneb raha paika selle, et autonoomiat nii väga palju võib-olla polegi. Missugune on teie arvates praegu tasakaal? Kas me liigume rohkem selles suunas, et riik annab omavalit-sustele järjest ülesandeid ja raha ning omavalitsused sõltuvad tegelikult järjest enam kesk-võimust või on võimalus, et autonoomiat suurendatakse?

S.-V. Kiisler:

Minu poolest võiks tendents olla ka vastupidine, aga ma ei ole kuulnud, et omavalitsused tahaksid mingeid funktsioone riigile tagasi anda. See on kaalumist väärt kü-simus, tavaliselt sellega välja ei tulda. Tegelikkuses on paljud omavalitsused väga väikesed ja nende eelarves ei ole rahalist mänguruumi. Suure osa eelarvest võtab haridus ja kogu üle-jäänud mängumaa on suhteliselt väike. Kui vallas on paarsada elanikku, siis tal ei saagi raha-list puhvrit tekkida ning ta lihtsalt jookseb kaasa nende funktsioonide ja selle rahaga, mis riik talle eraldab. Suured linnad on suveräänsemad, sest neil on rahaline puhver olemas ning nad võivad ajada mingil määral oma korrakaitsepoliitikat, oma ettevõtluspoliitikat, luua ettevõt-lusinkubaatoreid jms.

R. Aidma:

Euroopa Liit on deklareerinud, et ta on regioonide liit, mitte niivõrd riikide liit. Selles mõttes on Eesti jällegi teistpidi nii pisike – napilt üle miljoni elanikuga –, et ta ongi justkui üksainus regioon, üks omavalitsus. Samal ajal koosneb liit erinevatest osadest, näi-teks on ka Prantsusmaal väga väikesed omavalitsusüksused. Tõsi, seal juhitakse neid hoopis teistel põhimõtetel, aga see ongi iga riigi omapära. Kas meie omavalitsused on olnud piisa-valt autonoomsed, kas omavalitsuste harta toimib? Eks me kõik ole kogu aeg millegagi ra-hulolematud, kuid ma leian, et praeguses seisus ei ole põhjust olukorda väga kiiresti ja järsult muuta. See tähendab seda, et kohalike omavalitsuste autonoomia on Eestis välja kujunenud. Just sellisena, nagu see meil praegu on. Muidugi, kes ei tahaks olla rohkem iseseisev, et temast endast rohkem sõltuks või et ta ise suudaks oma raha korjata jne. See on avaliku sek-tori raha jaotuse küsimus, millest paarkümmend protsenti on kohalike eelarvete ja 80 prot-senti riigieelarve summa.
O. Kasuri:

Valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimis-tel on väga selgelt öeldud: esiteks – kohaliku omavalitsuse otsustusõiguse ja vastutuse suu-rendamine, kohalike omavalitsuste osutatavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõus. See on kindlasti meie läbirääkimise lähtealus ja eesmärk. Teiseks näeb läbirääkimiste vaheprotokoll ette omavalitsuste stabiilse tulubaasi kindlustamise, mis tagab neile seadusega ja seaduse alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud, võimaldab teha kohalikuks arenguks vajalikud investeeringud ning tagab omavalitsuste jätkusuutliku arengu. Eelkõneleja ütles väga ilusasti, et tulubaas on kasvanud. Meil on olnud väga head ajad. Meie riigil on läinud väga hästi ja on olnud raha, mida jagada omavalitsustele. Kui üldhariduskoolid anti kohaliku omavalitsuse hallata, anti üle ka koolide rahastamiseks vajali-kud vahendid. Kuid need on valdkonnapõhised ehk varjatult sihtotstarbelised, ette nähtud pedagoogide palkadeks, õpikutele, täienduskoolitusele, õpilasüritustele. Neid toetusi on riik tõesti suurendatud. Meie oma tulubaas ei ole kasvanud nii kiiresti kui riigil, vaid omavalit-suste eelarveid on suurendatud riigipoolsete toetustega. See kärbib omavalitsuste autonoo-miat ja ei lase ise vabalt otsustada, sest igal rahal, mis antakse, on silt küljes. Seda ei pea omavalitsused kindlasti õigeks, see on varjatud tsentraliseerimine.

G. Sootla:

On selge, et Eestis toimivad tsentraliseerivad tendentsid. Näiteks sihtotstarbeliste eraldiste osa on pidevalt suurenenud. See on näide sellest, et toimub tsentraliseerimine. Riik-like investeeringute programmi (RIP) jaotamine tegelikult tsentraliseeriti, see on väga oluline muutus kohaliku ja keskvõimu tasandil. Meie uurimuste üks tulemusi on tõesti see, et teatud tasandil on vallal autonoomia nagu rist kaelas. Ja see ei tulene sellest, et nad ei tuleks oma põhiasjadega toime. 1990. aastatel, kui olime vaesed, oli põhiprobleem katus peale ja aknad ette saada, ja kui oli vaja aidata, tuldi sellega enam-vähem toime. Nüüd oleme Euroopa Lii-dus, hakkame arenema intensiivselt, üha enam muutub keskseks arendustegevus, eriti inves-teeringud inimesse ning niisugustesse spetsiifilistesse valdkondadesse nagu täienduskoolitus, inimese igakülgne harimine, elukvaliteedi parandamine. Siin on väikestel omavalitsustel piirid ees. Kui tulla veel tagasi teise tasandi juurde, siis ma ei taha väita, et teine tasand või regionaalne valitsemine peab olema mingit kindlaksmääratud tüüpi. Inimesed on ühed ja samad, tugev valitsus regionaaltasandil – mis võib olla omavalitsus, omavalitsusliit või riigi maavalitsus –, on see, mis tegelikult integreerib. Meil on praegugi miniregionaalvalitsusi, kes tegelevad transpordiga, prügiga, spordiga. Selline koostöö muutub üha intensiivsemaks, kuid kui niisu-guseid regionaalseid asutusi on juba teatud kriitiline mass, muutub nende koordineerimine probleemiks. Ja üks asi, millest me väga kiiresti mööda läheme, on riigi kohalolek maakon-dades. Riigiasutuste reformimine paljudes valdkondades kaotas sisuliselt riigi kohaloleku maakonna tasandil.

Koostöö kaudu ühinemisteni

O. Kasuri:

Omavalitsusi tuleb usaldada, kui nendel on seadusega pandud kohustused. See-tõttu ükskõik, kuidas me seda teemat ka ei arutaks, jõuame küsimuseni, milline on avalike teenuste maht, mida kohalikud omavalitsused peaksid osutama ja kui palju see maksab. Sel-lele vastamisel jäävad kõik kimpu, sest tegelikult on meil kodutöö tegemata ja uuringud läbi viimata. Meil on tegusad avalik-õiguslikud ülikoolid, kes kindlasti võiksid tulla appi tegema uuringuid, kui palju maksavad avalikud teenused, mida kohalikud omavalitsused peavad osutama, ning välja töötama ka avalike teenuste standardeid.

J. Võigemast:

Minu arust sai meie liit, s.o Eesti Linnade Liit koos rahandusministeeriumi ja Eesti Maaomavalitsuste Liiduga selle aasta algul hakkama ühe hea analüüsiga. Nimelt kirjel-dasime rahalises mõõtmes ära kogu protsessi, mis on toimunud omavalitsustega Eesti Vaba-riigi taastamisest alates, ühtlasi sellest ajast saadik, kui ühetasandiline kohalik omavalitsus rakendus. Ülevaade hõlmab nii rahalist poolt kui ka kõiki olulisi muudatusi, mis selle aja jooksul on rakendunud. Mäletan, kuidas me 1990. aastate algul vaidlesime, kas see on loo-dusseadus, et sinna, kus on, tuleb juurde, ja seal, kus on vähem, jääb veel vähemaks. Nüüd tuleb paraku öelda, et polariseerumine jätkub ja tõepoolest toimub kontsentreerumine tõmbe-keskustesse ehk linnadesse. See on protsessi üks pool, teine pool on see, et needsamad kes-kused genereerivad ka ümbritseva piirkonna arengut. Kõik need 40, 60, 80, 90 erineva po-tentsiaaliga tõmbekeskust, mis meil Eestis on ja toimivad, on ühtlasi arengumootorid, mis aitavad piirkondadel toime tulla, areneda või vähemalt püsida. Mis omavalitsuspoliitikasse puutub, siis kõigil Eesti erakondadel on oma programmid ja programmides osad, mis käsitle-vad kohalikku omavalitsust. Samal ajal on koalitsioonilepingus kohalikku omavalitsust käsit-lev osa paraku hästi kõhn. Omavalitsusliidud on selgelt välja öelnud, et kogu meie tegevuse üks põhimõte on suurendada kohalike omavalitsuste osakaalu ühiskonnaelu korraldamisel. Tõsi, me ei ole rahul sellega, et ülesandeid on lisandunud, kuid alati ei ole nende ülesannete täitmiseks rahalist katet juurde tekkinud. Ent see on juba omaette teema. Me taotleme, et Eesti liiguks Põhjamaade mudeli suunas, kus kohalike omavalitsuste osakaal avaliku sektori üldmahus oleks suurem ja järjest suureneks.

J. Aab:

Kindlasti ühinen selle kriitikaga, et väga paljudel rahadel on sildid peal ning et riik kirjutab väga palju ette. Samas võib tuua näiteid, et tegelikult on omavalitsuste otsustusõigus teatud valdkondades ikkagi suurenenud. Teatud valdkonnad ja teemad on ennem olnud riigi käes, näiteks hariduse investeeringud. Varem oli riiklike investeeringute programmi (RIP-i) investeeringute raha, mille jaotamise prioriteedid kohapeal kokku lepiti, maavanemaga läbi räägiti ja lõpuks jõudis see valitsusse kinnitamisele. Mõned aastad tagasi otsustati, et hari-dustoetus tuleb teatud mudeli alusel, ning investeeringute raha lülitati sinna mudelisse. Valit-sus objektiti ei kinnita enam midagi, vaid omavalitsus ise otsustab, kuidas ta investeeringut kasutab. Puudega inimeste hooldetoetust jaotas riik labidaga laiali üle Eesti. Kui sihtotstarbe-liselt seda kasutati, on väga raske öelda, sest kõik olenes tihtipeale paberite vormistamise oskusest. Hooldetoetus anti üle omavalitsustele, see läks küll problemaatiliselt, aga lõppkok-kuvõttes on omavalitsusliidud öelnud, et tegemist oli õige otsusega. Sotsiaalvaldkonnas on just omavalitsus inimesele kõige lähemal ja ta saab kaaluda, kellele konkreetselt on vaja toetust maksta. Ideaalne oleks muidugi jõuda kokkuleppele, kui palju mingid teenused ja funktsioonid maksavad, ning mudelis, kuidas raha kohale jõuab. Teatud valdkondades pea-vad kindlasti olema piirid üle riigi kindlaks määratud, ükskõik kas jutt on sotsiaaltoetustest või õpetajate palkadest, kus ka omavalitsused võiksid läbirääkimistel kaasa lüüa, nagu olen ammu rääkinud. Mina olen pigem autonoomia suurendamise poolt, sest ütleksin, et see, mis omal ajal põhiseadusesse kirja sai pandud, on tegelikult tugev Põhjamaade autonoomia. Praktika on läinud nii ja naa. Kui on jutt sellest, kas väikesed omavalitsused suudavad pak-kuda kõiki teenuseid, siis paljud omavalitsused ongi jõudnud ühisele arusaamisele, et äkki teha üht või teist asja koos, sest nii saab paremini teha. Aga asi on veel lapsekingades, sest tihtipeale puudub vajalik ressurss või ka koostöövalmidus. Teist omavalitsustasandit ma ei poolda. Põhimõtteliselt peaksid omavalitsuslike ülesannetega ka regionaalsel tasandil tege-lema omavalitsusliidud ehk omavalitsused koos. Küllap koostöö kaudu jõutakse varem või hiljem ka ühinemisteni. See on pikk protsess, Soomes on see samuti aega võtnud.

Kus on võimu keskus

H. Ruusing:

Teoreetiliselt on olemas väga erinevaid koostöövorme. Mingid asjad nõuavad, et omavalitsused ühineksid suuremal või väiksemal hulgal, mingite asjade jaoks on tarvis, et nad teeksid koostööd hoopis riigiga. Kas siin ei puudu seadusandlik alus? Praegu loodetakse, et omavalitsused suudavad kokku leppida. Mõnes maakonnas toimib see väga hästi, teises ei toimi üldse. See ei ole konkreetselt teine tasand, vaid võimalus ühel juhul koostööd teha viiekesi, teisel juhul kahekümnekesi.

S.-V. Kiisler:

Jaak Aab rääkis väga olulistest asjadest, seetõttu tulen veel kord tagasi rahasta-misteema juurde. Ühtpidi on tõesti nii, et omavalitsustel on palju funktsioone ja vähe raha. Teistpidi, kui küsida, millistest funktsioonidest nad oleksid nõus loobuma, siis ei soovita mil-lestki loobuda, sest tõepoolest tahaks rohkemate asjadega tegelda. Aga kui sa oled väike ja tahad haridusega tegelda, tekib paratamatult olukord, et kulutadki kogu raha koolimaja peale. Kergelt ei läinud ka investeeringu komponendi lülitamine nii-öelda hariduse pearaha koosseisu, millele oli suur vastuseis. Nüüdseks on asi ennast õnneks õigustanud. Teiseks autonoomsusest. Kui ühel omavalitsusel on suhteliselt väike territoorium ja palju suhteliselt suure sissetulekuga elanikke, teisel aga suur territoorium, elanikke vähe ning nende sissetulek madal, siis paratama-tult peab seda sihtotstarbeliste rahaeraldiste kaudu kuidagi kompenseerima, sest teed tahavad remontida ja vaja on sotsiaalabi. Kui raha antakse sihtotstarbelise toetusena mingi asja jaoks, siis hakataksegi protestima: miks sa ütled mulle ette, mida ma selle rahaga pean tegema. Asja teisele tasandile viimine on mõnes mõttes tsentraliseerimine. On kõlanud isegi hääli, et muuda-me teise tasandi kohustuslikuks. Teise tasandi otsuste kohustuslikuks muutmine tähendab sisuli-selt otsustusõiguse omavalitsuste käest äravõtmist. Selles mõttes on koostöö põhimõte kindlasti õigem. Kui teist tasandit väga tahetakse, siis minu arust meil teine tasand tinglikult juba ongi olemas. Seaduseski on ette nähtud, et väiksemad otsused tehakse madalamal, suuremad kõrge-mal tasemel. On linnaosade, samuti osavaldade süsteem. Tallinn on omamoodi hea näide, kus on väga eripärased linnaosad. Näiteks Pirita ja Lasnamäe huvid võivad olla väga erinevad, aga kokkuvõttes kahel tasandil otsustamine Tallinna puhul toimib, nii et suured otsused tehakse linna ja väiksemad linnaosa tasandil. Mujal on seda võimalust üllatavalt vähe kasutatud. Valda-de ühinemise käigus võiks seda palju rohkem rakendada.

J. Aab:

Ma ei pidanud silmas omavalitsuse olemasolevate funktsioonide tsentraliseerimist maakonna tasandile, vaid nende funktsioonide tsentraliseerimist, mis maavalitsusel on, kuid mida tal ei peaks olema. See on maakonna arengu planeerimine, näiteks kas või ühistrans-port, mida omavalitsustel on tõenäoliselt parem teha koos, kindlasti riigiga läbi rääkides, sest see peab haakuma õpilaste ja muu transpordiga. Kui omavalitsused tunnetavad, et saavad neid asju koos paremini teha, siis nad teevad koostööd ka maakonna tasandil. Ma ei mõelnud seda, et võtame midagi seadusega omavalitsuse käest ära ja anname maakonna tasandile. Omavalitsus ise otsustab, mida ta ühiseks otsustamiseks delegeerib.

S.-V. Kiisler:

Maavalitsused teevad palju asju raha eest, mille eest omavalitsusliit neid hea meelega üle ei võtaks, vaid ootaks lisafinantseerimist. Kui omavalitsusliit on valmis teatud funktsioone üle võtma, siis aitame ministeeriumis omalt poolt igati kaasa, et need funktsioo-nid maavalitsuselt omavalitsusliidule üle läheksid.

G. Sootla:

Saan aru, et sattusime väga õrnale kohale. Üks probleem on see, kus on võimu keskus. Vallamaja ise suhtleb kodanikega või pakub teenuseid suhteliselt vähe. Neid osuta-takse kuskil konkreetses kohas, konkreetsel tasandil. Näiteks Taani, kus olid väga suured omavalitsused, kaotas teise tasandi ära, aga seal ei kaasnenud sellega mitte funktsioonide tsentraliseerimine, vaid omavalitsustele delegeeriti suur osa riigi funktsioonidest, millega nad rahul olid. Jurisdiktsioon ja valitsemistasand ei pea olema üks ja seesama, see tähendab, et ühes jurisdiktsioonis võib olla mitu tasandit. Kui me ei ole valmis jätma teenuse osutamise funktsioone küladele, siis tekivad omavalitsuste ühinemiste käigus alad, kus paljusid koha-likke teenuseid enam tsentraliseeritud viisil ei osutata. Järelikult jookseb valdade ühinemine tupikusse, kui me ei kasvata teenuse osutamise suutlikkust küla ja osavalla tasandil. Oleme küsinud elanikelt, kus on nende asumi vanem. Kus on inimene, kelle poole saab kodanik vahetult kui avaliku võimu poole pöörduda? Sellel inimesel (vanemal) ei pea olema palju funktsioone. Seega mitmetasandilisuse puhul ei räägi me sellest, et loome palju jurisdikt-sioone. Küll peavad meil olema väga tugevad avalike teenuste kandjad, kellele vastavad funktsioonid delegeeritakse. Mitmetasandilise valitsemise mehhanism on väga keeruline. Nii et ma toetan väga seda ministri soovi, et peame olulisel määral kasutama osavalla ressurssi selleks, et tõsta jurisdiktsiooni taset ja minna julgelt ühendamistele ja funktsioonide delegee-rimisele.

Riigikontroll lisab läbipaistvust

R. Aidma:

Omavalitsuste liitumine horisontaaltasandil ei saa kindlasti olla ka meie erakonna vaatevinklist see, mida võidakse teha ülevalt poolt käsu korras. See on omavalitsuste endi selge omavastutuse koht. Kui nad leiavad koostöö olevat optimaalsema siis, kui nad on ühi-nenud, on see nende endi otsus, mida tuleb püüda pisut toetada, kui riigil selleks raha on. Teiselt poolt on mul ees rahandusministeeriumi tabel kohalike omavalitsuste võlakoormate kohta, millest seekord piirdun Ida-Viru näidetega, kus olid kunagi Püssi linna ja Sonda valla karmid probleemid. Kui selliseid olukordi püüda ennetada, siis on see kahepoolse vastutuse koht. Ühel pool on kohaliku omavalitsuse iseotsustamise õigus võtta nii palju laene, et ennast lõhki laenata. Selle kohta ei ole isegi sanktsioone. Teisest küljest vastutab ka riik tervikuna selle eest, et tema kodanikel, täpsemalt kõigil tema territooriumil elavatel inimestel on avali-ku teenuse kättesaamise õigus. Kui kohalik omavalitsus mingil põhjusel seda printsiipi igno-reerib, siis on riigi kohustus tagada elanikele omavalitsuste kaudu ettenähtud teenuste kätte-saadavus ka juhul, kui kohalik omavalitsus on mingil põhjusel käitunud volikogu tasemel ebaadekvaatselt. Peame riigis mängureeglid kehtestama, sest teatud olukorrad näitavad, et peame järelevalve, vastutuse ja vajaduse korral võimalikud sanktsioonid kehtestama seaduse alusel.

O. Kasuri:

Tuletaksin meelde diskussiooni, mis toimus enne seda, kui Riigikontrollile anti õigus kontrollida kohalikke omavalitsusi. Väidan, et meil ei ole suuri drastilisi probleeme, sest Püssi näide jääb 1990. aastate II poolde, mis on kauge minevik. Võib-olla lisandub tule-vikus sellesse nimekirja veel mõni vald/linn, aga me ei saa kirjutada seadust kahe-kolme valla/linna erisuse jaoks, samal ajal kui normaalseid omavalitsusi, kellega ei ole probleeme, on üle 220. Meie omavalitsusliidud ning kohalike omavalitsuste volikogud on kõik teinud valdavalt häid otsuseid, omavalitsused on toiminud 16 aastat, seetõttu me ei saa välja võtta erisusi ja kirjutada neid seadusteks, käitudes seda tehes teisiti, kui oleme tegelikult deklaree-rinud, et anname omavalitsustele iseotsustamisõiguse. Samal ajal võtame teisest küljest vastu seadusi, mis neid igati piiravad.
S.-V. Kiisler:

Kui Riigikontrollist rääkida, siis annab Riigikontroll juurde eelkõige läbi-paistvust ja seal ei olegi küsimus ainult võimalikes võlakoormates. Kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üle? See on revisjonikomisjon. Ehk volikogu üks komisjon, kus hari-likult on enamuses volikogu enamus ja kelle otsused kinnitab omakorda jälle volikogu ena-mus ehk seesama, kes omavalitsust valitseb. Mina võrdleksin seda äriühingu auditiga. Kui ma olen väikeaktsionär, siis ei saa olla nii, et enamus teeb, mida tahab. Läbipaistvuse tagab audit, mis toob välja möödalaskmised. Sama ka Riigikontrolli puhul, kes teeb auditi ja ütleb, kas asi on õiglane või mitte. Seetõttu on Riigikontrolli lisamine sellele revisjonikomisjonile, kes on oma sisemise mehhanismi tõttu nõrk, minu meelest suurepärane.

J. Võigemast:

Mõned otsused, mis kunagi vastu võetud, on sisult pöördumatud. Otsus anda Riigikontrollile õigus omavalitsusi auditeerida on üks neist. Põhimõtteliselt oleks olnud ka teine valik, nimelt analoogia Rootsiga, kus on olemas omavalitsuste auditeerimise struktuur ehk KOMREV. Selle struktuuri kaudu ei auditeerita mitte ainult seda, kas raamatupidamine on korras, vaid ka seda, millisena sa paistad välja võrdluses teiste omavalitsustega. Vaadates selle revisjoni tulemusi, on nii konkreetsel kohalikul omavalitsusel kui ka valijal selge pilt, kas omavalitsus on kasutanud raha kõige otstarbekamalt ja kas ta on midagi teinud nende valdkondade arengu heaks, mis on kohalikule kogukonnale olulised. Nii et alati on valikud. Meil valiti Riigikontrolli tee, kuigi siis me protestisime selle vastu. Mingi ülevaate Riigikont-roll oma auditiga tõepoolest annab ning selle vastu pole kellelgi põhimõtteliselt midagi. Tahtsin meelde tuletada ka seda, et esmalt oli meil kahetasandiline kohalik omavalitsus, mille alusidee on põhimõtteliselt see, et rahval on oma valitud esindajate kaudu võimalik osaleda otsustusprotsessis ehk otsuseid mõjutada ka regionaalsel tasandil. Mingil hetkel otsustati, et jätkame ühetasandilise kohaliku omavalitsusega, kusjuures nii-öelda teisel tasan-dil jäi paralleelselt territoriaalse struktuurina tegutsema riiklik maavalitsus. Samas on prot-sesse kõige rohkem mõjutanud see, et toimima jäi harukondlik, vertikaalne süsteem, mis korraldab ennast täiesti ise, ilma igasuguse rahva vahelesegamiseta ning kohapealse kaasa-rääkimise õiguseta. Selle tulemusena on tekkinud igasugused nelja- ja viiepiirkonnalised, seitsme- ja kolmepealised struktuurid, alates haigekassast ning lõpetades politsei ja pääste-teenistusega. Seetõttu on minu arust kõige tõsisem probleem see, et koos vanniveega visati välja ka laps ehk rahva osalusõigus regionaalseid protsesse suunata ning tegevusvabadus anti sisuliselt ametkondade, harukondlike liinide otsustada, korraldada ja toimetada. Kui otsida lahendust, võtit protsesside juhtimiseks regionaalsel tasandil, siis tasuks selle üle mõtiskleda.

O. Kasuri:

Tahan lisada, et kindlasti on Riigikontrolli õiguse andmise otsuse langetanud meie rahva valitud parlament. Kohalikud volikogud on täpselt samamoodi kohaliku rahva valitud. Kui nad pidasid vajalikuks sellised otsused vastu võtta, siis tuleb nende poolt seatud tingimustes ka tööd teha. Pikaajaliselt omavalitsuses töötanud inimesena võin öelda, et võib-olla on hirmul uute asjade ees alati suured silmad. Riigikontrolli auditid, mis on olnud oma-valitsusjuhtidele kättesaadavad, ongi tegelikult analüüsinud kõiki tendentse laiemalt. Tegeli-kult ei pruugi üks või teine Riigikontrolli akt olla tehtud just sinu omavalitsuse kohta, küll aga on võimalik sealt lugeda, kui erinevalt on ühte või teist seadust mõistetud. Samuti on seal välja toodud ka need seaduste augud, mis on praegu meie haridusseaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Näiteks ei ole seaduses veel paika loksunud pedagoogi mõiste. Tege-likult on Riigikontroll minu arvates isegi üllatavalt hästi välja toonud puudusi, mis on tähtis valitsusele riigivalitsemise seisukohalt, samuti on analüüsitud omavalitsuste tegevust. Riigi-kontrolli aktid on olnud võrdlemisi tasakaalukad. Lisaks hoiab kohalike omavalitsuste tege-mistel silma peal ka Riigihangete Amet, kes kontrollib väga põhjalikult, kuidas kasutatakse investeeringuteks suunatud raha, mille puhul on tegemist väga suurte summadega. Ka aastaid hiljem on nimetatud ametil õigus tulla kohalikku omavalitsusse ja küsida hankepõhiselt, kuidas on raha kasutatud. Samuti on kohustuslik raamatupidamise audit, mida peavad kõik omavalitsused tegema igal aastal. Olen nõus regionaalministriga, et vahest on tõesti nii, et revisjonikomisjonis on needsamad liikmed kes koalitsioonis, kuigi suuremates omavalitsus-tes on tegelikult välja kujunenud hea traditsioon, et revisjonikomisjoni eesotsas on oposit-siooni esindajad.

Demokraatia ja nööbidemokraatia

H. Ruusing:

Tuleksin inimeste juurde, sest kogu eelnev jutt on institutsionaalne. Vallavalit-susest, volikogust, riigist, maavalitsusest. Omavalitsus peaks eelkõige muretsema nende inimeste pärast, kes omavalitsuse territooriumil elavad. Oleme olukorras, kus kodanikuühis-kond on nii palju tugevamaks muutunud, et astub vastu sellele, mis ohustab otseselt tema keskkonda või rahu, kuigi teiselt poolt võib olla tegu vallale väga olulise investeeringuga. Kuidas lahendada seda olukorda, et kohalik omavalitsus seisaks eelkõige selle omavalitsuse territooriumil elava inimese eest? Või teine näide: keegi elab kuskil hajakülas, aga tal on samuti õigus kõiki avalikke teenuseid saada.

R. Aidma:

Üldine reegel on selline, et avalikku teenust pakuvad kohalikud omavalitsused ikkagi nendes piirides, mis on mõistuspärased. Viitan siin sellele, et kui keegi otsustab minna elama kuhugi kolme kilomeetri sügavusse metsa ja nõuab, et avalikkus peab talle muretsema sinna elektri, tegema tee jms, siis see on “natuke” ülepaisutatud nõudmine. See on nagu SMS laenuga: igaüks peaks ise teadma, kuhu maani me vastutame. Kui tuhanded inimesed – ma ei tea, kui palju neid kokku on – on SMS laenude võrku langenud, siis ma küsin vastu, kui otstarbekaid otsuseid võtaksid need inimesed vastu siis, kui nad protestivad mingi kohaliku omavalitsuse üksikakti vastu. Seaduse alusel kehtestatud nõuded, mida kohalikel omavalit-sustel tuleb täita, on ikkagi rakendatavad selles ulatuses, mis jääb mõistuse piiridesse.

J. Aab:

Üldiselt tuleb öelda, et protsessid arenevad meil normaalses suunas, oleme ülemine-kuühiskond. Tunneme heameelt selle üle, mida oleme majanduses saavutanud ja kuidas meie elu on edasi läinud. Olen tihti hämmastunud, kuidas kodanikuühiskond on arenenud. Räägi-me, et võib-olla ei ole me veel samal tasemel kui arenenud demokraatiad, aga edasiminek on olnud meeletu. Ma ütleksin, et kodanikuühiskond areneb omasoodu ja ükski omavalitsus, ei linna- ega vallavalitsus, ei linna- ega vallavolikogu saa arvestamata jätta, mida kodaniku-ühendused ütlevad, isegi kõige väiksemates küsimustes. Inimesed, kes on ühinenud ühiste huvide alusel või kaitsevad ühiseid seisukohti, toovad probleemid välja nii, kuidas nemad neid näevad. Selge on muidugi see, et küsimuse tõstatab tavaliselt mingi huvirühm, kelle vastas olev teine huvirühm võib arvata hoopis teisiti. Aga kui küsimused avalikult läbi aruta-takse, siis see ongi demokraatia, kus vaieldakse ja räägitakse. Näiteid on muidugi igasugu-seid, ka äraspidiseid. Kõigile on teada, kui palju on Tallinnas narkomaane, aidsi nakatunuid jne, aga kui me tahtsime rajada nn madala läve keskust, siis algatati selline protestiaktsioon, et lõpuks taan¬dus kõik mingiks nõustamiskeskuseks. Seega esineb ka niisugust suhtumist – ükskõik mis ühiskonnas toimub, peaasi, et see minusse ei puutuks. Kui omavalitsuses tahab keegi mingis küsimuses kaasa rääkida, siis ei ole talle küll ükski tee minu arust suletud. Prak-tika on muidugi isesugune, erinevates omavalitsustes on olnud igasuguseid juhtumeid. Aga üldiselt julgen väita, et omavalitsused ei saagi rahva arvamust ära kuulamata eksisteerida. Kui nad inimestega ei arvesta, siis antakse neile järgmistel valimistel vastav hinnang. See on nn nööbidemokraatia, eriti väiksemas omavalitsuses: kui sa lolluse teed, siis keegi sind enam ei vali ja ongi sulle hinnang antud.

S.-V. Kiisler:

Meil on väiksed vallad, seetõttu on raske leida omavalitsust, kes oleks nõus, et tema territooriumile tuleks prügila. Kuhugi peab prügila aga tulema, muidu läheb prügi hind kõigile elanikele kokkuvõttes tohutult kalliks. Prahti veetakse ikka ja jälle metsa alla ning saastatakse keskkonda. Järelikult on prügila meie kõigi huvides. Väiksed omavalitsused on väga tundlikud kodanikuühiskonna näpunäiteid järgima, mille tulemus on see, et ei olegi ühtegi valda, kes julgeks prügila rajamise vastu võtta. Suurem omavalitsus suudab sotsiaalse-te objektide puhul lõpuks isegi kergemini otsused ära teha, sest saab nende vajadusest aru. Väiksemate omavalitsuste mõtlemine on tihtipeale väga lineaarne: mis otseselt välja paistab, mis väga otseselt mõjutab valijate käitumist, seda tehakse, sellesse investeeritakse. Näiteks ehitatakse kena jalakäijate sillake või muu asi, mida on kohe näha. Sellele, kust kõik pihta hakkab, et valda või linna kokkuvõttes inimesi juurde tuleks, et seal hästi tasustatud töökohti oleks, mõeldakse vähem. Sellel tasemel mõtlemiseks peab juba astuma kaks sammu, tegema kanalisatsiooni või midagi muud, mis aasta pärast otseselt valimistulemuses ei peegeldu, aga mis kokkuvõttes toob omavalitsusse jõukust juurde. Seda suudavad tihtipeale suuremad. Meil on omavalitsusi, kes süstemaatiliselt ei täida neile pandud kohustusi ja ei kavatsegi neid täitma hakata, sest nad ütlevad, et on liiga väiksed, ei suuda, ei ole võimalik, on oma elanike arvu poolest väiksemad kui keskmine elumaja Eestis, ei ole võimalik spetsialiste leida jne. Mida me ütleme selliste omavalitsuste elanikele või mida pakume neile, kes tahavad samal tasemel teenindust nagu Tallinna linnas? Meil ei ole nende kaitsmiseks ühtki mehhanismi.

R. Aidma:

Ega siin head vastust ei ole. See on nüüd koht, kus seesama autonoomia on jälle-gi ohus, kui omavalitsus ei suuda ja, nagu sa ütled, ei kavatsegi oma kohustusi täita. Siis tulebki riigil mingil moel sekkuda, aga see peab toimuma seaduse alusel.

Aktiivsus algab haritusest

G. Sootla:

Piiri, kust algab populism ja lõpeb tavaline mure oma tuleviku pärast, on raske tõmmata. Mispärast suuremates valdades lahenevad probleemid ratsionaalsemal põhimõttel kui väikestes? Sel lihtsal põhjusel, et neil on tugevamad parteid ja kodanikuorganisatsioonid, kes suudavad ratsionaalsed huvid välja selekteerida. Ja kus nad on olemas, seal seda piiri ei ületatagi. Nii et see on mõnes mõttes hea näitaja, kui kodanikuühiskond ei ole lihtsalt koda-nike protestiavaldus. Kodanikuühiskond on see, et meil on 3-4 stabiilset kodanikuühendust, kes kontrollivad võimulolijate otsuseid, aga ka aitavad neid. Eestis on kujunenud välja val-lad, mille eesotsas on väga tugevad liidrid. Nendes valdades on üle 70 protsendi häältest võtnud üks partei ja üks liider, on pretsedent, kus liider on saanud 40 protsenti valijate hääl-test jne. Need on enamikus väga head vallad, kus on tugev vallavõim ja kus nad on moodus-tanud palju mittetulundusühinguid, muuseas valla initsiatiivil. Mida see tegelikult tähendab? Seda, et nad kaasavad võimu juurde neidsamu aktiivseid inimesi, kes peaksid võimu kontrol-lima. Seetõttu inimeste üliagar võimudepoolne aktiveerimine tõmbab parema osa neist ära, sest suur osa on nagunii väheaktiivne. Seega kodanikuühiskonna tekkimine alt üles peab toimuma ise, seda võivad võimud üksnes mõõdukalt aidata. Kui mittetulundusühing on tugev ja autonoomne, siis temaga mängida on suhteliselt raske. Kui vallas on hea, tasakaalustatud parteipoliitika, kandku seda valimisliit või partei, ei saa ka revisjonikomisjonis tekkida kok-kumängu, sest kõik on avalik. Kui seda ei ole, on probleem. Siit ka Riigikontrolli rolli tugev-damise vajadus, mida pole vaja tugeva kodanikuühiskonna korral.

O. Kasuri:

Kohaliku kogukonna rollist mõeldes ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus väga üheselt, et kohalik omavalitsus on valitud selleks, et esindada kohaliku elanik-konna huve paremal viisil. See toimub valitud volikogu liikmete ja poliitilise valitsuse kau-du. Seega kui meid on valitud kohaliku omavalitsuse volikokku või valitsusse, peame eel-kõige järgima oma valijate antud mandaati ning esindama oma valijate huve. Vastates küsi-musele, millised investeeringud võivad olla vallale majanduslikult kasulikud, peame lähtuma sellest, kas need on kasulikud vallaelanikele, kas need parandavad nende elukeskkonda ja majanduslikku olukorda või on need kasulikud üksnes ettevõtjale. Lihtne juhtum on Steri näide. See on võib-olla tõesti vajalik ettevõte, lõi töökohti, võib-olla kiirgust ei tekkinudki, aga müra oli rohkem kui tarvis. Järelikult oli asi kohaliku kogukonnaga läbi arutamata. Lä-hen ühe külakogukonna koosolekule, kus arutatakse Harku valla üldplaneeringut. Laua taga istuvad peaaegu kõigi erakondade esindajad, kes selles kogukonnas elavad, ning nad on kokku tulnud, et arutada sealset elukeskkonda: kus riik maavara kaevandab, kuhu tulevad teed ning kus on sood ja rohekoridorid. Kohalik kogukond toimib paremini seal, kus on pii-savalt haritud ja informeeritud inimesed. Kohalikes omavalitsustes on tekkinud palju mittetu-lundusühinguid, on naabrivalve, vabatahtlikud tuletõrjeühingud. Osalt tekivad ühingud seal, kus tuleb kompenseerida ühe või teise tegevuse puudujääki, nii on tekkinud näiteks abipolit-sei. Teisest küljest näitab kasvav aktiivsus, et kodanikud on valmis ühistegevusse panustama oma vaba aega ja energiat, isegi ressursse. Samas tähendab see ka seda, et ühiskonnal peab olema piisav valmisolek ja võimekus, kaasa arvatud majanduslik võimekus appi minna. Palja käega ei lähe keegi appi, vastavalt vajadusele peab olema tööriist, mille ostmiseks on samuti vaja raha. Kokkuvõttes, olgem ausad, kodanikuühiskond ja demokraatia toimivad ikkagi hästi haritud ja informeeritud ühiskonnas. Seega ükskõik kuidas me oma haldusterritoriaalset reformi ka ei tee, peame eelkõige mõtlema sellele, milleks on meil olemas koolivõrk. Just koolivõrk toetab meie riigi omavalitsuslikku korraldust. Kool on eelkõige kohaliku kogu-konna keskus, kus kogukond ennast taastoodab ja järgmine põlvkond üles kasvatatakse. See on ülioluline ja ükskõik mis reformi tehes ei tohi seda unustada. Samuti teedevõrku. Praegu on meil olemas nii toimiv koolivõrk kui ka toimiv teedevõrk. Need kaks on omavahel seotud, üks toetab teist. Teedevõrk toetab koolivõrku, koolivõrk kogukondlikku elukorraldust, seega seda, mis meil on praeguseks välja kujunenud.

J. Võigemast:

Ma tahan tagasivaates meelde tuletada, mis olukorras me oleme olnud, sest seda aega, kui inimesed julgevad välja öelda, mis on nende huvid ja mida nad tahavad, pole olnud rohkem kui 20 aastat. Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et kodanikuühiskond liigub ja areneb. Samal ajal ka inimeste huvid diferentseeruvad järjest rohkem. Paljud mäletavad, kuidas 1990. aastate algul sai näpp suus Rootsi ja Soome kohalikke omavalitsusi vaadatud ja küsitud, millega volikogu tegeleb. Kui vastati, et parasjagu arutavad nad komisjoni koosole-kul seda, kas tänavavalgustuse post peab seisma sellel või teisel pool teed, siis mõtlesime, et mida küll. Nüüd oleme ise täpselt samas seisus, arutame samuti väga diferentseeritud üksik-küsimusi. Rääkimata sellest, et kodanikuühiskond on viinud meid sellesse seisu, nagu kesk-konnaminister ütleb, et enam ei ole võimalik kusagilt paekivi ja kruusa kaevandada. Piltlikult öeldes on kodanikuühiskond katnud võimaluse teid ehitada oma kaitsva vihmavarjuga.

Kas ühinemised jätkuvad

H. Ruusing:

Mitu omavalitsust on Eestis 2009. aasta sügisel?
R. Aidma: Valimistega koos ühinetakse. Küsimus on, kui paljud seda teevad.

J. Aab:

Mõni omavalitsus on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku ühineda ja läbirääki-mised juba käivad. Midagi kindlat on raske ennustada. Põhimõtteliselt on ühinemised võima-likud. Aga massiliselt neid ei tule, vähemalt järgmiste valimistega koos kindlasti mitte.

O. Kasuri:

Kõik sõltub muidugi ka sellest, milliseks kujuneb Eesti majanduslik areng. Kõik muudatused on sellega seotud, ehk kui majandusel läheb hästi, siis on ka vara, mida jagada. Mina ootan küll, et omavalitsused enne nende otsuste tegemist toimiksid vähem emotsio-naalselt ning vaataksid ikkagi seda, et inimesed, kes nende territooriumil elavad, saaksid kõik avalikud teenused kätte jätkuvalt samas mahus ja veel parema kvaliteediga kui praegu. See-tõttu tasub jätkuvalt läbi käia nii naaberomavalitsustega kui ka naaberriikide omavalitsustega Soomes, Lätis või Rootsis. Paljude omavalitsuste visioon on ikkagi lapsed ja eakad. Need on piiratud liikumise ja teatud vajadustega inimesed, keda kohalik omavalitsus peab teenindama eelkõige seetõttu, et nad elavad kohapeal ja on paiksed. Kõik tööjõulised inimesed saavad endaga ise hakkama ja nende liikumine on kohaliku omavalitsuse ülene. Nendele pööratakse ka vähem tähelepanu. Küll aga on ülioluline vaba aja teenus, mis kaasneb tööjõu taastootmi-se ja puhkusega, sportlike eluviisidega, metsa ja loodusega, merega. Need aspektid on üliolu-lised, sest Eestimaal peab olema kõigil hea elada.

J. Võigemast:

Olles ise läbi teinud omavalitsuste ühinemise protsessi, seoksin eelmise küsi-muse ka kodanikuühiskonnaks olemise küsimusega. Väidan nimelt seda, et otsustamine ühe kohaliku omavalitsuse ühinemise üle on kohapealse arengu mõttes strateegiline otsus. Mitte igapäevaelu korraldamise, vaid strateegiline otsus. Kui kohapeal suudetakse vaadata natuke kaugemale kui üks päev või üks valimisperiood, siis igal juhul mõeldakse, kaalutakse ja arutatakse enne järgmise sügise valimisi läbi, kas ühineda ühele või teisele või kolmandale poole. Seega on mõtlemisainet hästi palju.

J. Aab:

Kõigil, kes on ühinenud, on enamasti positiivne kogemus. Väga vähe on näiteid, kus mingile osale vallast võib-olla tõesti tundub, et ta on veel rohkem ääremaastunud. Kõik ühi-nemised on enamasti toimunud koostöös, ühinemisi on pikalt arutatud, sest selliseid protses-se ei saa kiiresti teha, võib tekkida tagasilöök. Kui hakata ühinemist ette kirjutama, eriti kui see on läbi rääkimata ja ette valmistamata, tekivad tõrked. Siis kui inimene ei tunneta, miks ühinemist on vaja, ei tunneta ka uus kogukond õiget ühtsust. Kui kõik hoiavad endiselt vana-de kogukondade poole, ei ole ühinemine positiivsena tunnetatav.

H. Ruusing:

Kas ministeeriumil ühinemiskava ei ole?

S.-V. Kiisler:

Ministeerium saab teha seda, millel on Riigikogu enamuse toetus. Me ministee-riumis siiski usume, et Riigikogu on praegu, kui majanduses on toimunud muutused, valmis omalt poolt kaaluma ka neid otsuseid, mis ei pruugi alati olla populaarsed. Vahel peab riik tegema otsuseid, mis ei meeldi kõigile. Oluline on ka see, mida Ott Kasuri ütles, et üks asi on majanduslik pool ja teine see, kas meid on palju või vähe. Omavalitsus- ja regionaalpoliitika on see, kus praegu Eesti elanike arvu kahanemist kõige otsesemalt tajutakse. Muidugi ka mujal – kultuuris, majanduses, filmitööstuses, eestikeelse kirjanduse väljaandmisel, igas valdkonnas annab tunda majanduslik tasuvus. Võib peale maksta, aga ühel hetkel ei jaksa enam maksta. Samamoodi on haridusega, eestlaste arv paneb selle ühel hetkel lihtsalt paika. Kui eestlaste arv kasvaks, siis me neid asju nii nukras toonis ei arutaks, vaid saaksime teha palju mõnusamaid otsuseid. Sellest hakkavad paljud asjad riigi jaoks pihta.

Tagasiside