Nr 33

Laadi alla

Jaga

Prindi

Rändest ja poliitikast

  • Urmas Varblane

    Urmas Varblane

    Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik

  • Vilve Raik

    Vilve Raik

    Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistrant

Rändepoliitikas tuleb arvestada Eesti kui rahvusriigi huvidega, samas on meil puudu spetsialiste, keda Eestis ei saa või pole otstarbekas ise koolitada. Kas üldse, keda ja kui palju hea haridusega inimesi juurde vajame, on raske öelda – rändepoliitika sihid pole selgeks räägitud. Samuti on kõvasti arenguruumi rände korraldamisel.

Eesti rändepoliitika peab olema juhitud ja ettevaatav. Selle kaudu saab aidata säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri, hoida ja arendada meie inimvara, tagada suutlikkus oma riiki pidada. Rändepoliitikas on erisuguste vajadustega sihtrühmad, keda Eestil on erineval määral tarvis eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Rändepoliitikat tuleks käsitleda ühe tegurina riigi pikaajalises arengus ja seetõttu peaksid rändega seotud teemad olema sisendiks arengustrateegiate koostamisel. Eesti rändepoliitikat tuleb kindlasti vaadelda kui teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse mõjutajat. See on abimees Eesti ettevõtete teadmusmahukuse tõstmisel. Eestis on rändepoliitika juhtimises arenguruumi.

RÄNNE ON SEOTUD EESTI RAHVUSE JA KULTUURI ELUJÕUGA

Rändepoliitika kujundamisel on vaja selgelt välja tuua rände eesmärk, näidates ära, missugune on selle koht Eesti riigi ja rahvuse arengus. Lähtekohaks on põhiseaduses ette nähtud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ülim eesmärk. Selle eesmärgi saavutamiseks võib olla mitmesuguseid teid. Aktiivne (juhitud) rändepoliitika võib sellele kaasa aidata või ka vastu töötada. Vaja on tasakaalustatult (ja päevapoliitikast vabana) arvesse võtta rändepoliitika avaldatavaid mõjusid. Tulenevalt põgenikekriisist Euroopas on praegune arutelu rändepoliitika üle enamasti seotud Eestisse sisserändamisega. Kuid sama tähtis on mõelda ka meie väljarändepoliitika üle. Selles vallas on väga tagasihoidlik isegi statistiline ülevaade olukorrast, rääkimata väljarände protsessi sügavamast analüüsist. Sisse- ja väljarännet tuleks hakata koos käsitlema.

Järgnevas arutelus on pööratud tähelepanu rändepoliitikale kui Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse koostisosale. Arutelu lähtepunktina tulekski arvestada, millised on Eesti kui väikeriigi ja rahvusriigi huvid. Need on:

  • säilitada eesti rahvus, keel ja kultuur,
  • hoida ja arendada meie inimvara kui kogu ühiskonna arengu alust,
  • säilitada suutlikkus oma riiki pidada – juhtida ja majandada.

Rändepoliitika kujundamise teeb keeruliseks huvide ja eesmärkide omavaheline seotus. Kui paneme põhirõhu esimesele eesmärgile, kontrollides väga tugevasti sisserännet, võime lühikeses ajavaates saavutadagi eesti rahvuse osakaalu kasvu riigi elanikkonnas. Kuid samal ajal võib juhtuda, et meil pole majandusse kaasata piisavalt inimvara, mistõttu ei suuda me oma tulutaset tõsta. Selle tulemusena hoogustub väljaränne meist rikkamatesse riikidesse veelgi ja pikemas vaates ohustab see eesti keele ja kultuuri säilitamise eesmärgi täitmist.

Seega, üldise piiranguna tuleks arvestada asjaolu, et kultuuri kandmiseks ja omariikluse säilitamiseks on vaja piisavat hulka inimesi, kes tagavad selleks vajaliku majandusliku aluse. Teadmispõhise ühiskonna kujundamine vajab kõrgeltharitud töötajaid, majanduse areng piisavas mahus sobilike oskustega tööjõudu. Samas on Eesti demograafiline olukord selline, et juba praegu on pensionile siirduvate inimeste põlvkonnad tublisti suuremad kui uued tööturule tulijate rühmad.

Veelgi tõsisem pilt avaneb, kui tutvuda Eesti Statistikaameti poolt 2015. aastal avaldatud Eesti elanikkonna prognoosiga perioodiks 2015–2040 (Krusell et al. 2015). Selle põhijäreldused on väga ühemõttelised – 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest, mis on ligi kümnendiku võrra vähem praegusest. Meie elanikkond on keskmiselt tunduvalt vanem – üle 65aastaste osakaal elanikkonnast kasvab aastaks 2040 praeguselt 17,7 protsendilt 27,8 protsendile. Samal ajavahemikul kahaneb sündide arv aastas veerandi võrra ehk 14 000-lt 11 000-le. 2040. aastaks väheneb sünnitusealiste naiste arv ligi 87 000 võrra ehk 25 aasta pärast on meil 29 protsenti vähem sünnitusealisi naisi kui praegu. Ülalpeetavate (laste ja vanaduspensioniealiste) osakaal tööealistega võrreldes kasvab 50,9 protsendilt 70,2 protsendile. Kui praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist. Kokkuvõtteks saab öelda, et seniste rahvastikusuundumuste jätkumisel väheneb rahvastik keskmiselt 4800 inimese võrra aastas, kusjuures tööealiste arv väheneb veelgi kiiremini – umbes 6000 võrra aastas (vt joonist 1, stsenaarium – trendid jätkuvad).

JOONIS 1. Eesti rahvaarvu iga-aastane muutus tuhandetes inimestes aastatel 2014–2043 viie erineva stsenaariumi korral

JOONIS 1. Eesti rahvaarvu iga-aastane muutus tuhandetes inimestes aastatel 2014–2043 viie erineva stsenaariumi korral. Allikas: Krusell et al (2015, 143)

Allikas: Krusell et al. (2015, 143)

Väikeriigina tuleb Eestil leppida sellega, et meie haridussüsteemi suutlikkus valmistada ette ühiskonna arenguks vajalike erialade inimesi on piiratud. Seda nii vastavaid teadmisi jagavate õpetajate kui ka rahaliste piirangute tõttu. Sageli ei ole vastavate õpetajate väljaõpetamine lihtsalt otstarbekas, sest teatud erialade spetsialiste on Eestil vaja väga vähe. Näiteks Estonian Cell AS Kundas või Horizon Tselluloosi ja Paberi AS Kehras vajavad tselluloositööstuse jaoks vastava suuna spetsialiste, kuid väga väikesel hulgal – näiteks 3–4 aastas. Selle vajaduse rahuldamise pärast ei ole otstarbekas hakata välja arendama õpet Eesti kõrgkoolides. Ilmselt on kasulikum nad sihtstipendiumidega ette valmistada Soomes või Rootsis, kus on selles osas maailma tugevaim teadlaskond ja õppekavad. Teise võimalusena saab nende vajaduse lahendada rändepoliitikaga, otsides sobivad inimesed väljastpoolt Eestit. Seega, Eestis on vaja spetsialiseerumist ehk tuleb osaleda rahvusvahelises tööjaotuses ka tööjõu ettevalmistamise osas. Praegu on paraku meie osalemine rahvusvahelise tööjaotuses väga ühepoolne – meilt liigub arvukalt hea haridusega noori tegutsema väljapoole Eestit. Samal ajal saabub Eestisse kvalifitseeritud tööjõudu napilt, eriti väljastpoolt Euroopa Liitu – neil on keerukas tulla meile elama ja tööle. Kõik need teemad puudutavad ka meie rändepoliitikat.

Rändepoliitika on tundlik teema. Eestis on arvukas muukeelne elanikkond ja nende kaudu tekib pidevalt juurde nn uus-sisserändajaskonda, kes saabuvad Eestisse endistest NSVL liiduvabariikidest. Nende lõimimisega on küllalt tegemist ja seetõttu ei soovi meie ühiskondlik arvamus väga ratsionaalseid argumente kuulata ning arutleda selle üle, kas meil oleks vaja välja kujundada juhitud rändepoliitika. Kriitikud hakkavad kohe tooma paralleele Lääne-Euroopa kogemustega 1960.–1970. aastatest, kui Saksamaale saabusid „gastarbeiterid” Türgist ja Prantsusmaale Alžeeriast, Hollandisse Marokost jne. Osutatakse rahutustele islamiusuliste vähemuste hulgas jne. Kuid sellest kogemusest on loodetavasti siiski võimalik õppida.

RÄNDEPOLIITIKA ON OTSESELT SEOTUD RIIGI KONKURENTSIVÕIMEGA

Elame keskkonnas, kus pidev vastastikune sõltuvus riikide vahel on kujunenud reegliks, mitte erandiks. Riigid ei saa enam kujundada üksteisest sõltumatuid poliitikaid. See tähendab, et Eesti rändepoliitikat tuleb kujundada dünaamilises, muutuvas keskkonnas. 1990. aastatel hakati Euroopa Liidus rääkima tööjõu vabast liikumisest kui ühest Euroopa neljast põhivabadusest.

Kultuuri kandmiseks ja omariikluse säilitamiseks on vaja piisavat hulka inimesi.

Selle tegelik elluviimine tuli järk-järgult. Alles 2004. aastast alates avasid mõned ELi liikmesriigid oma tööturu uutele liikmesriikidele ehk siis ka Eestist tulijatele. Tänaseks on seda teinud kõik. Lisaks ELi liikmesriikidele on suuri muutusi teinud ka mitmed kiiresti arenevad riigid nagu Austraalia, Kanada, Brasiilia jt, kes on rakendanud viisavabaduse ja annavad pikema perioodiga töölubasid. Järelikult praegusel hetkel, kus meie tulutase on ligi 75 protsenti ELi keskmisest, on tööjõul jätkuvalt surve liikuda Eestist välja. Väliskeskkonnast tuleneb haritud tööjõule väga tugev surve rakendada oma võimeid väljaspool Eestit.

Elanikkonna, sealhulgas tööealise elanikkonna vähenemise probleemid teevad muret enamikule arenenud tööstusriikidest. Seetõttu on tänapäeva maailmamajanduses järjest teravamalt avaldumas võitlus talentide pärast. Arenenud tööstusriigid vajavad üha enam võimekaid ja hea ettevalmistusega töötajaid. Samal ajal tuleb üha suurem osa ülikoolide värskeid lõpetajaid tärkavatest majandustest väljastpoolt Euroopat või Põhja-Ameerikat.

Näiteks Hiinas lõpetas 2012. aastal ülikooli bakalaureusekraadiga kolm miljonit, magistrikraadiga ligi pool miljonit ja neist kümme korda vähem doktorikraadiga noort. Seetõttu püüavad arenenud tööstusriigid kujundada rändepoliitikat, mis teeks selliste sobivate tulevaste töötajate sisenemise võimalikult mugavaks. USA on loonud terve eriviisade süsteemi talentide riiki meelitamiseks.1 Regulaarselt vaadatakse üle ja korrastatakse immigratsiooni protseduure, vajadusel luuakse juurde uusi viisaliike. Nii näiteks luuakse uus ettevõtjate viisa (Visa for Entrepreneurs). (Meeker, Wu 2013).

Euroopa Liit osaleb samuti võitluses talentide pärast. Euroopa Komisjon esitas juba 2007. aasta oktoobris kaks ideed rändepoliitika hõlbustamiseks, võimalda-maks lihtsustatud korras haritud ja vajalikke inimesi kolmandatest riikidest Euroopa Liitu tuua. Esimene oli EU Blue Card direktiiv ja teine ühtse taotlemissüsteemi rakendamine ehk single permit direktiiv. Juba 2009. aasta mais kiideti heaks esimene ja 2011. aasta detsembris teine direktiiv. Euroopa Liidu liikmesriikidel oli kohustus hiljemalt 19. juunil 2011 hakata välismaalastele välja andma uut liiki elamisluba töötamiseks ehk Euroopa Liidu sinist kaarti (vt politsei- ja piirivalveamet 2016). Sinist kaarti kasutatakse ka ELi ülikoolides õppivate välistudengite tööle asumisel. Eelmise aasta seisuga sinise kaardi alusel Euroopasse tulnud spetsialistide haridustasemest ja keeleoskusest annab ülevaate joonis 2.

JOONIS 2. Euroopa Liitu sinise kaardiga sisenenute haridustase ja keeleoskus 2015. aasta alguse seisuga, % kaardi saanutest

JOONIS 2. Euroopa Liitu sinise kaardiga sisenenute haridustase ja keeleoskus 2015. aasta alguse seisuga, % kaardi saanutest. Allikas: EU Blue Card (2016) materjalide alusel

JOONIS 2. Euroopa Liitu sinise kaardiga sisenenute haridustase ja keeleoskus 2015. aasta alguse seisuga, % kaardi saanutest. Allikas: EU Blue Card (2016) materjalide alusel

Allikas: EU Blue Card (2016) materjalide alusel

Saksamaa on 2012. aastast alates olnud väga aktiivne kasutama sinist kaarti peamiselt infotehnoloogia ja insenerierialade spetsialistide riiki toomiseks. Aastas antakse välja keskmiselt 12 000 uut sinist kaarti, sealhulgas 40 protsenti India, Hiina, Venemaa ja Ukraina spetsialistidele. (Erteilung Blaue Karte EU in Deutschand 2015) Isegi kõige karmima pagulaskriisi ajal aastatel 2014–2015 kasvas Indiast pärit tudengite arv Saksamaal 23 protsenti (Deutschland steuert Zuwanderung nur wenig 2015). Saksamaa on seadnud eesmärgiks jõuda süsteemini, mida kasutab Kanada, kus 52 protsenti välismaal sündinud residentidest on ülikooliharidusega. Samal ajal on USAs neid 30 ja Saksamaal vaid 19 protsenti (Germany turns to immigrants 2014).

Lisaks elamis- ja töölubade andmise lihtsustamisele aidatakse ettevõtjatel leida sobivaid spetsialiste üle kogu maailma. Näiteks Taanis on selleks loodud omaette riigiasutus, kes pakub vastavat teenust ja koordineerib mitmete välismaalt saabunud töötajate kohanemist Taanis. (Work in Denmark)

Juhitud rändepoliitika peaks olema suunatud pigem kultuuriliselt lähematest riikidest inimeste Eestisse tõmbamiseks (kultuuriliselt kaugetest riikidest immigrantidega on Lääne-Euroopa palju enam hädas olnud võrreldes immigrantidega ELi uutest liikmesriikidest). Kuna meie tulutase on madal, on meil piiratud konkurentsivõime väga hea tasemega teadlaste, kraadiõppurite ja tippjuhtide sissetõmbamiseks Lääne-Euroopast või ka rikastest riikidest väljastpoolt Euroopat. Peame leidma need riigid, kus on sissetulekute tase meie omast madalam või enam-vähem sarnane, kuid kus leidub suhteliselt rikkalikult korraliku ettevalmistusega teadlasi, potentsiaalseid üliõpilaskandidaate ja häid tippspetsialiste. Sellest võiks arvata, et Eesti peaks proovima suurema tähelepanu alla võtta Ukraina, Venemaa, Valgevene ehk ka Gruusia, Moldaavia jne. Ka keelelises mõttes on nende integreerimine lihtsam. Eespool juba märgiti, kuidas on käivitatud kogu ELi „sinise kaardi” protsess kolmandatest riikidest kõrgharidusega inimeste sissetoomiseks. Enam kui pool kandidaatidest on kas doktori- või magistrikraadiga ja valdavad hästi ka mitmeid võõrkeeli.

Tulenevalt teiste ELi riikide väga aktiivsest tegevusest on Eesti jaoks Venemaalt ja Ukraina suurlinnadest juba väga raske leida noori, kes oleksid andekad, töökad ja pole veel leidnud rakendust. Seega peaksime teadlikult sihtima nn teise laine linnasid, mis ei ole Moskva, Peterburi või Kiiev. Nendes nn provintsilinnade noortes huvi äratamisega oleks vaja tegelda sihipäraselt – teha nendega koostööd, valida välja need, kes on motiveeritud ja uuendusmeelsed. Et seejärel pakkuda neile õppimist või töötamist Eestis (olenevalt sellest, kas tegu on gümnaasiumi- või juba ülikoolilõpetajatega). Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti” (2014) märgib leheküljel 9: „Eesti vajab rändepoliitikat, mis toetab riigile ja majandusele vajalike spetsialistide õppima ja tööle asumist”. Meil on MKMi poolt käivitatud pilootprogramm „Work in Estonia”. Riigikontroll on rõhutanud vajadust kaasata enam sellesse tegevusse ka välisministeeriumi ja meie ülikoole.

Juhitud rändepoliitika peaks tõmbama Eestisse inimesi pigem kultuuriliselt lähematest riikidest.

Rändepoliitika ei tohiks tulla liigselt vastu Eesti ettevõtjate soovile immigratsiooni kaudu säilitada väga madala töötasuga töökohad. Eestile on kahjulik selline immigratsioon, mille eesmärk on ettevõtete töökulude taseme püsivalt madalal hoidmine ja Eestis tegutsevate ettevõtete poolt väärtusahelas omatava koha arendamise edasilükkamine. Kui Eesti töötajad ei taha täita paljusid töökohti ja loodetakse need üle anda immigrantidele, siis pole me õppinud teiste riikide vigadest. Lääne-Euroopa kogemus on selgelt näidanud, et madala üldise haridustasemega tööjõu sissetoomine madalapalgaliste töökohtade täitmiseks kasvatab edaspidi uue põlvkonna samasuguse haridustasemega noori, kelle kodudest ei ole neile antud eluks kaasa püüdlust parema hariduse järele. Veelgi enam, nende tegevuse arengumootor on sageli kohaliku riigi rikkaliku sotsiaalhooldussüsteemi ärakasutamine.

Eesti oludes tähendab see, et peaks panema põhirõhu hea haridustasemega tööjõu Eestisse lubamisele, kelle jaoks meie sotsiaalsüsteem ei ole eriline ihaldusobjekt, vaid pigem töö peaks olema sobiv ja ka piisavalt tasuv. Selliseid tegevusalasid pole praegu Eestis kuigi palju, kus me suudame konkureerida rahvusvahelisel tööturul oma pakkumistega. Infotehnoloogia on siin ilmselt üks näidisvaldkond, kuid kindlasti ka mõned insenerierialad. Niisuguse rände ulatus oleks mõõdukas. Põhiküsimus on ju selles, et Eesti elanikud rändavad välja ja ei tee neid töid, mida Eestis on vaja teha, sellepärast et palgatase ja töötingimused ei rahulda. Lahendus ei ole meie oma tööjõu asendamine vähenõudliku ja väheharitud tööjõuga. Pigem tuleb teha kõik selleks, et need Eestis saadaolevad tööd muuta niisugusteks, et Eesti elanikud oleksid valmis ja võimelised neid töid tegema. Juhitav rändepoliitika ei tohiks tekitada olukorda, kus peame majanduse struktuurimuudatused edasi lükkama.

Omaette teema on Eestis õppivad ja siin töötavad inimesed, kes on hea haridusega, õpivad doktoriõppes, magistriõppes jne. Nende suhtes tuleks olla senisest palju tähelepanelikum ja teha lihtsamaks nende sidumine Eesti vastavate ülikoolide ja ettevõtlusega. Niimoodi saaksime samuti juurde vajalikku tööjõudu. Positiivse mõjuga muudatusi on välismaalaste seadusesse sisse viidud alates 2013. aasta sügisest. Loodame, et käesoleval aastal kavandatud seadusemuudatused teevad nutika tööjõu siiatoomise (ja siin olemise) veelgi paindlikumaks.

EESTI RÄNDEPOLIITIKAL POLE JUHTI

Pärast teiste riikide rändepoliitika käsitlemist tekib küsimus, kui tark on olnud Eesti rändepoliitika ja kuidas Eesti seadused on seda toetanud. Strateegiadokumentides pole sõnaselgelt määratud rändepoliitika juhtijat – terviku eest vastutajat. Kuna välismaalaste seaduse „omanik” on siseministeerium, kuulub vastutus eeldatavasti talle.

Eesti rändepoliitika suunad on esitatud siseministeeriumi koostatud siseturvalisuse arengukavas 2015–2020, mis kiideti heaks Vabariigi Valitsuse istungil 27. veebruaril 2015. Selles dokumendis on eesmärgiks seatud „tasakaalustatud kodakondsus- ja rändepoliitika, mis soodustab Eesti arengut ning tagab siseturvalisuse, toetudes kodakondsuse ning rändevaldkonna teadmistepõhisele ja terviklikule käsitlusele ning avatud sotsiaal- ja majanduskeskkonnale”. Rände arengut tagavad selle dokumendi järgi ennekõike sisulised, õiguslikud ja korralduslikud (sh infovahetusega seotud) lahendused, samuti uussisserändajate kohanemist toetav tugisüsteem. Selline määratlus ei võimalda rändele (ega ka rändega tegelevatele asutustele) mõõdetavaid eesmärke seada, selle mõju ja tõhusust mõõta.

Igal aastal määrab Vabariigi Valitsus rändekvoodi ehk aastase sisserändajate piirarvu. Piirarvu taotluse valmistab ette siseministeerium. Piiarvu aluseks on protsent Eesti alalisest elanikkonnast. Piirarvu protsent on aastate arvestuses olnud erinev. Näiteks aastatel 2005–2008 oli see 0,05 protsenti, aastatel 2009, 2010, 2012, 2013, 2014 0,075 protsenti, aastatel 2011 ja 2015 0,1 protsenti. Aastatel 2014, 2015 ja 2016 on piirarv kehtestatud kahes osas – I ja II poolaastaks. Juhul kui poolaasta piirarv ületatakse, valmistab siseministeerium aasta lõpus ette piirarvu muudatuse, mis kehtestatakse siseministri määrusega. Kaheosalise piirarvuga soovitakse tagada välismaalaste voogude paindlikum ja sujuvam juhtimine. Paraku suurendab see ka bürokraatiat.

Ka välismaalaste seaduses pole sätestatud rändepoliitika eesmärki, küll aga on püstitatud ootus menetlusele.2 Sellest võib järeldada, et menetlusprotsess on tähtsam kui liikumissuund. Välismaalaste seadust lugedes tekib tunne, justkui riik ei sooviks rändepoliitikas selgust ja üheselt mõistetavust. Iga-aastane seaduse muutmine annab tunnistust rändepoliitika liigsest reguleeritusest, rände kaudu oodatava tulemuse ebaselgusest. Advokaadibüroo Raidla Ellex vanempartner Jüri Raidla nimetab seda ahistavaks õigusloomeks (Raidla 2016). On hea, et üldises plaanis on liigse reguleerituse probleemi poliitikute hulgas teadvustatud.

Senised normid on ette näinud, et kõigepealt antakse isikule tähtajaline elamisluba, seejärel tema soovi korral pikaajalise elaniku elamisluba ja lõpuks on võimalik naturalisatsiooni korras saada Eesti kodanikuks. Neist kolmest staatusest on tähtajaline elamisluba kõige ebamugavam bürokraatlike toimingute tõttu. Viimaste seadusemuudatustega sooviti Eestisse saabumine ja elama asumise menetlusprotsess teha lihtsamaks ja paindlikumaks.

Kvalitatiivseks hüppeks võib lugeda 2013. aasta seadusemuudatusega loodud uus töötamise liik – tippspetsialist. Nende üle hakati Eestis arvestust pidama 2013. aasta sügisest. Seadusega loodi võimalus muuta lühiajaline töötamine pikemaajaliseks riigis viibimiseks elamisloa taotlemise kaudu. Kui varem pidi isik pärast lühiajalist töötamist Eestist lahkuma ja taotlema elamisluba saatkonna kaudu Eestist väljaspool, siis nüüd saab ta seda teha Eestist lahkumata. Kiirmenetlus tagab elamisloa saamise ühe päevaga.

Seadusandluse muudatused on toimunud ka õpperände valdkonnas. Kaotati ära õpingute ajal Eestis töötamise piirangud. Nüüd on õppijal lubatud õppimise kõrvalt töötada. Ja et õpingute lõppedes saaks isik Eestis tööd leida, on tal õigus taotleda viimaseks õppeaastaks elamisluba, mis kehtib kuus kuud pärast õpingute lõppemist.

Siiski öeldakse Riigikontrolli poolt 2015. aasta keskpaigas valminud rändepoliitika ülevaates, et sisserände korraldus ei ole suurendanud kõrge tasemega teadmiste ja oskustega töötajate lisandumist Eesti majandusse. Kui riik on seadnud eesmärgiks eelkõige tippspetsialistide sisserände, siis on samal ajal vaja muuta tõhusamaks ka rändepoliitikat. Praegu tuleb tippspetsialiste Eestisse vähe.

Rändepoliitika juurde kuulub elukeskkond ehk see, kuidas välismaalased siin kohanevad.

Peamiselt saabub Eestisse kolmandatest riikidest töörände raames oskustöölisi. Samuti märgib Riigikontroll, et arvestatav hulk sisserändajatest on tööjõuna rakendamata. Näiteks tuleb enim sisserändajaid Eestisse selleks, et ühineda siin elavate pereliikmetega. Samas töötab nendest regulaarselt 33 protsenti. Järelikult kujutavad ilma tööta sisserändajad tööandjate jaoks kasutamata ressurssi. Kuigi töökoha leidmine on üks lõimumise olulisemaid eeldusi, ei ole pererändajate tööhõivele eraldi tähelepanu pööratud.

Positiivse sammuna võib välja tuua majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) viimaste aastate tegevuse. 2015. aastal uuendati Eesti konkurentsivõime kava „Eesti 2020”, mille ulatuses töötati MKMi algatusel välja „Work in Estonia” – välisspetsialistide Eestisse kaasamise tegevuskava 2015–2016. See on oluline samm Eesti majanduse jaoks olulistesse valdkondadesse talentide meelitamisel ehk aktiivse rändepoliitika tegemisel. Selle raames avati 28. aprillil 2015 infoportaal „Work in Estonia (2016), mis koondab välisspetsialisti jaoks ühte kohta kokku kogu info, mida on vaja Eestisse tööle asumisel. Lisaks püütakse aidata ka tööandjat, näidates, mida on tal vaja teha, et palgata kedagi välismaalt. Tegevuskava raames kavandatakse lisaks portaalile veel koostöö edendamist riigi, ettevõtjate ja kõrgkoolide vahel, välisüliõpilastele praktikavõimaluste laiendamist ja õigusruumi arendamist, mis võimaldaks senisest paremini pärast õpingute lõppu neil Eestisse tööle jääda. Ka politsei- ja piirivalveametil on lähiajal plaanis hakata ettevõtjaid elamislubade taotlemise asjus nõustama ja neile lahendusi pakkuma.

Rändepoliitika juurde kuulub elukeskkond ehk see, kuidas välismaalased siin kohanevad. Võib eeldada, et peale teiste ELi riikidega võrreldes madalama palgataseme on Eestisse kvalifitseeritud tööjõu värbamisel takistuseks migratsiooniprotsessi ja kohanemist toetavate teenuste, sealhulgas kohanemisprogrammide ning toimivate tugivõrgustike puudulikkus ja süsteemitus, mis võivad uussisserändajatel raskendada siinse ühiskonnaga kohanemist ning halvimal juhul tingida isoleerituse. Lõimumise valdkonnas on viimastel aastatel tehtud mitmeid uuringuid ja koostatud kavasid.

Mõned näited:

  • Praxis ja Balti Uuringute Instituut koostasid 2013. aastal aruande Euroopa kolmandate riikide kodanike lõimumisaruteludest (Uus, Kaldur 2013).
  • Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut viis 2013. aastal läbi lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuringu (Rikmann et al. 2013).
  • Balti Uuringute Instituut koostas koostöös HeiVäl Consultinguga 2014. aastal uuringu aruande „Uussisserändajate kohanemine Eestis: valikud ja poliitikaettepanekud tervikliku ja jätkusuutliku süsteemi kujundamiseks” (Kallas et al. 2014).
  • Kultuuriministeerium koostas 2014. aastal arengukava „Lõimuv Eesti 2020” ja selle elluviimiseks rakenduskava aastateks 2014–2020.
  • Siseminister võttis 27.03.2015 vastu käskkirja nr 1-3/87 „Toetuse andmise tingimused uusrändajate kohanemise toetamiseks”.
  • Lõimumist analüüsis Riigikontroll 2015. aastal, mille kohta valmis raport „Ülevaade riigi rändepoliitika valikutest”.

Eespool nimetatud uuringud on esile tõstnud uussisserändajate kohanemisprotsessi põhilised probleemid. Sellest teadmisest lähtuvalt on Eesti riik otsustanud aidata kaasa sisserändajate lõimumisele. Siseministeerium on alustanud neile uussisserändajatele, kes on Eestis elanud vähem kui viis aastat, lõimumiskoolitusi, sealhulgas teemamoodulõpet ja keeleõpet. Lõimumiskoolitused on kõigile alla viie aasta Eestis elanud sisserändajatele kohustuslikud. Arvestuslikult peaks 2023. aastaks koolitusprogrammi läbima 12 843 inimest, mis teeb keskmiselt umbes 1600 välismaalast aastas. Koolitused on välismaalastele tasuta.

Lisaks on 2014. aastal Euroopa raha toetusel siseministeeriumi, välisministeeriumi ja EASi koostöös ilmunud raamat „Destination: Estonia. Relocation Guide”. Kõvade kaantega kriitpaberil lugemisvara on küll väärikas, kuid vähe praktiline. Kultuuriministeeriumi lõimumise arengukava tähtsustab just sihtrühmadepõhist lähenemist ehk arvestada tuleks välismaalaste tegelikke vajadusi.

RIIKLIK STATISTIKA ON KOHATI EKSITAV

Algatuseks võib öelda, et kui pole üheselt mõistetud mõõdetavat eesmärki, millest peaksid saama oma tüki kõik rändega tegelevad ametkonnad ja asutused, ei ole ühtne ka statistika. Rändeteemalises ülevaates märkis statistikaamet 2000. aastate alguses, et kodakondsus- ja migratsiooniameti kogutud andmed pakuvad väärtuslikku teavet, mis on riikliku statistika tootmiseks olnud raskesti kättesaadavad. Sama saab öelda ka täna. Statistikast ei nähtu ka, kas elamisloa saanud isik on tulnud siia eesmärgiga edendada majandust või seadustab ta oma elamise, mis on nagunii Eestis.

Praeguse olukorra hindamisel on kasutatud PPA andmeid tähtajaliste elamislubade kohta. Tabelis 1 on ära toodud kehtivad elamisload seisuga 1.01.2016 (nn kodakondsuste TOP 10). Sealt näeme, et Eestis kehtib kokku 192 531 elamisluba. Need jagunevad tähtajalisteks ja pikaajalise elaniku elamislubadeks ning neis ei sisaldu EL kodanikele antud elamisload ja -õigused. Elamislubadest enamik (ca 87%) on pikaajaliste elanike elamisload.

TABEL 1. Kehtivad elamisload seisuga 01.01.2016 (v.a EL kodanikud). Eestis elamisluba omavate kolmandate riikide kodakondsuse TOP 10

TABEL 1. Kehtivad elamisload seisuga 01.01.2016 (v.a EL kodanikud). Eestis elamisluba omavate kolmandate riikide kodakondsuse TOP 10. Allikas: PPA arendusosakond

Allikas: PPA arendusosakond

Kiiresti saab selgeks, et kõikidest elamislubadest ligi 44 protsenti kuulub määratlemata kodakondsusega isikuile ehk tegemist ei ole üldse rände ega rändepoliitikaga. Need on meie oma venekeelsed elanikud, kes elavad Narvas või Tallinnas. Samuti on alust arvata, et suur osa Vene Föderatsiooni kodakondsusega elamislubade omanikke on meie Eesti elanikud. Meil on 2016. aasta alguse seisuga kehtivaid tähtajalisi elamislubasid 24 439. Jättes kõrvale määratlemata. kodakondsusega isikud, kahaneb kehtivate elamislubadega isikute arv 15 618-le.

Hindamaks objektiivselt rändepoliitika olukorda oleks vaja andmeid korjata tõesti rändepoliitika kohta. Seega tuleks määratlemata kodakondsusega isikud tabelitest välja võtta ja nad eraldi esitada. Rändetabelisse tuleb jätta siiski ainult rändega seotud elamislubadega isikud. Me ei saa praeguse statistika alusel kindlaks teha ka seda, kui suur osa nendest 11 500 Vene Föderatsiooni, Ukraina ja Valgevene kodanikust, kellele on väljastatud tähtajaline elamisluba, on tegelikult Eestis elanud, seejärel lahkunud Venemaale või Ukrainasse ja siis Eestisse tagasi pöördunud pere- või õpirände raames.

Põhjalikum informatsioon tähtajaliste elamislubade taotluste kohta rändeliikide kaupa on tabelis 2, millest nähtub, et kolmandik elamislubadest on seotud pererändega ja seitsmendiku moodustavad välislepinguga seotud elamisload, mille saavad enamasti Eestis elavad määratlemata kodakondsusega isikud.

TABEL 2. Tähtajalised elamisloa andmise otsused rändeliikide kaupa 2006–2015

TABEL 2. Tähtajalised elamisloa andmise otsused rändeliikide kaupa 2006–2015. Allikas: PPA arendusosakond

Allikas: PPA arendusosakond

Tabeli 2 puhul on ebaselge, kas määratlemata kodakondsusega isikud taotlevad elamisluba vaid välislepingu alusel või sisalduvad nad hajutatult üle kogu tabeli. Oletame edaspidi, et nad on vaid välislepingu real. Kokku anti 2015. aastal tähtajalisi elamislubasid 4927-le inimesele. Kui sellest lahutada määratlemata kodakondsusega isikud ja perekondade juurde liikumine, siis anti vaid 2800 elamisluba muudel põhjustel. Sellestki omakorda on veel suur osa saabunud välisüliõpilastel. Seega jääb Eestisse tööle saabunute osa tähtajaliste elamislubade saajate hulgas alla kolmandiku. Kahjuks on tähtajaliste elamislubade saamise reeglistikku pidevalt muudetud ja seetõttu on väga raske koostada pikema perioodi peale võrdlevat andmestikku. Kuid tabelis 3 on siiski püütud võrrelda välismaalaste seaduses enam-vähem samasuguse sõnastusega paragrahvide alusel ettevõtluse ja teaduse valdkonnas välja antud elamislubasid aastatel 2007–2015. Tervikuna võib nentida, et mingit olulist kasvu töötamise põhjusel Eestisse elamisloa saamisel pole näha. Tabelist 3 selgub, et ettevõtete juhtorganite liikmetena elamislubade saamine oli tipus 2011. aastal ja pärast selle kuritarvitamise ilmsiks tulekut keerati see võimalus Eestisse tulla väga korralikult kinni. Selle paragrahvi alusel elamislubade andmine vähenes kümme korda – 637-lt 2011. aastal 66-le järgnenud aastal. Tabel 3 näitab siiski ka positiivseid arenguid tippspetsialistide kaasamisel Eesti majandusse. Viimastel aastatel on kasvanud elamislubade andmine alapunkti ekspert/nõustaja/konsultant raames. Välismaalaste seaduse muudatustega 2013. aasta sügisel loodud tippspetsialisti kategooria on eelmisel aastal leidnud elamisloa taotlemisel kasutamist enam kui 100 korral. Teadusliku tegevuse ja õppejõuks või õpetajaks tulemise põhjusel on lubasid antud kokku 80-90 ringis.

TABEL 3. Tähtajalised elamisload ettevõtluse ja teaduse valdkonnast 2007–2015 (elamisload on agregeeritud eri aastatel sarnaste seaduse paragrahvide alusel)

TABEL 3. Tähtajalised elamisload ettevõtluse ja teaduse valdkonnast 2007–2015 (elamisload on agregeeritud eri aastatel sarnaste seaduse paragrahvide alusel). Märkus: * andmed esialgsed. Allikas: PPA arendusosakond

Allikas: PPA arendusosakond. Märkus: * andmed esialgsed

Välismaalaste seaduse muudatused ja ilmselt ka ettevõtlussektori nõudluse kasv on siiski vaid veidi suurendanud tippspetsialistide rännet. Kuid näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi kohaselt vajab Eesti 2020. aastani 23 000 tippspetsialisti. Prognoosis eeldatakse optimistlikult, et enamiku sellest suudab katta Eesti tööjõuturg. Kuid samas nenditakse, et suurim tööjõuvajadus on IT ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus hinnanguliselt oleks vaja 267 tippspetsialisti aastas ja osa sellisest tööjõust on vaja sisse tuua. Arengufondi nutika spetsialiseerumise analüüs osundab samuti, et lisandväärtuse suurendamiseks ja väärtusahelas parema positsiooni saavutamiseks on peale info- ja kommunikatsioonitehnoloogia suuna vaja tippspetsialisti ka tervise- ja biotehnoloogia ning ressursside väärindamisega seotud valdkondadesse.

Järeldus on selge – meie rändepoliitika kujundamisel tuleb palju enam tähelepanu pöörata teaduse, õppimise ja ettevõtluse valdkonnale.

ETTEPANEKUD RÄNDEPOLIITIKA ARENDAMISEKS

Rändepoliitikat tuleb juhtida. Eesti majanduse konkurentsivõime tugevdamine saab võimalikuks siis, kui rände-poliitika on juhitud – üheselt mõistetavalt eesmärgistatud, vastutus määratud ja mõju Eesti konkurentsivõimele pidevalt tähelepanu all. Rändepoliitikat peaks kindlasti vaatama kui teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse mõjutajat ning abimeest Eesti ettevõtete teadmusmahukuse tõstmisel. Siseturvalisuse arengukavast on keeruline välja lugeda, mida riik tegelikult tahab ja kuidas seadusloome ning statistika seda toetavad. Praegused rände-, konkurentsi- ja lõimumispoliitikat ning nutikat spetsialiseerumist suunavad strateegilised dokumendid omavahel enamasti ei haaku. Samuti ei ole rändest kogutavad andmed riigiasutuste vahel ristkasutatavad. Iga valdkond või asutus kulutab ressursse andmete korjamiseks.

Riigi soov kontrollida ületab soovi leida võimalusi.

Seadusandlus ja riiklik statistika kuuluvad rändepoliitika juurde. Riiklik statistika peab olema terviklik ja mõõtma majanduse jaoks olulisi asju. Praegu on see kohati eksitav. Statistikast ei nähtu üheselt mõistetavalt, kui palju inimesi tegelikult asub mujalt Eestisse elama. Statistikast ei nähtu ka, kas elamisloa saanud isik on tulnud siia majandust edendama. Välismaalaste seadus on detailne ja keeruline. Seaduse arvukad muudatused ainult süvendavad keerukust. Selmet kulutada riigi nappi ressurssi ettevõtjate nõustamisele, oleks eelkõige oluline muuta seadustik lihtsamaks ja inimestele paremini arusaadavaks.

Riigi soov kontrollida ületab soovi leida võimalusi. Seadusandja suhtumine uussisserändajatesse on viimastel aastatel muutunud positiivsemaks. Paraku jääb seadust lugedes määravaks välismaalase kontrollimise kohustus. Nii näiteks on kontrolli kohustused tööandjal, õppeasutusel, majutusettevõttel, vedajal, kutsujal. Lisaks teeb riiklikku järelevalvet politsei- ja piirivalve- ning kaitsepolitseiamet. Kahtlustamist võimendab rahvusvaheline olukord ja populistlike seisukohtade jõuline pealetung. Samas puudub riigil tõhus tagasiside selle kohta, kas seaduses tehtud muudatused oma eesmärke täidavad ja näiteks ettevõtjate elu lihtsustavad. Või teeb seda iga ametkond ise ja selle kohta lihtsalt puudub avalik teave.

Rändepoliitika osaks olev lõimumine saab tulemuslik olla siis, kui see on sihtrühmapõhine. Positiivne on kohanemisprogrammi ellukutsumine ja selle riiklik tagamine. See toob kasu aga juhul, kui arvestab sisserändaja ootusi, tema töö- või õppimise profiili. Eesti rändepoliitika tundub olevat suunatud pigem nõrgemate abistamisele kui tippspetsialistide elukeskkonna mugavaks muutmisele.

Tööjõuprognoosid on IT spetsialistide poole kaldu. Eesti Arengufondi 2013. Aasta kvalitatiivne analüüs märgib, et Eesti vajab nutika spetsialiseerumise tarbeks inimvara ka muudes valdkondades. Positiivne on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatus „Work in Estonia”. Rände-poliitika raames tuleb kindlaks teha erisuguste vajadustega sihtrühmad, keda meil on erineval määral tarvis riigi eesmärkide saavutamiseks.

KASUTATUD KIRJANDUS


1 H-1B viisa on bakalaureuse või sellest kõrgema haridustaseme omajatele, kellele on tehtud tööpakkumine USAst. H-3 ehk trainee viisa on neile, kellel on ette näidata kuni kaheaastane väljaõpe USA tööandjalt. O viisa on erakordselt andekatele teadlastele, sportlastele, kunstnikele jne. L-1 viisa võimaldab suurtel multinatsionaalsetel ettevõtetel kiiresti tuua USA allüksustesse kõrgtaseme spetsialiste jne. USAs loodi iga H-1B viisaga keskmiselt 5 töökohta ja väiksemates ettevõtetes isegi 7,5 uut töökohta (Meeker, Wu, 2013). USAs tunnetatakse pidevalt puudujääki H-1B viisa osas – taotlusi ettevõtetelt tuleb rohkem. Väga kiiresti on kasvanud nende välismaalt USAsse õppima asunud tudengite arv, kes kasutavad F1 viisat. Seetõttu on kavas suurendada H1-B viisade kvooti seniselt 85-lt 150 000-le aastas.

2 VMS § 13 sätestab, et välismaalaste Eestis elamine, töötamine ja lahkumine peavad olema kooskõlas avalike huvidega ja vastama avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadustele.

Tagasiside