Nr 6

Laadi alla

Jaga

Prindi

Tööjõu maksustamine ja tööhõive

Tööjõumaksude vähendamise abil on põhimõtteliselt võimalik tööhõivet suurendada, kuid seda üksnes teatud eelduste korral.

Otsides lahendusi ühele Eesti majanduse teravamale probleemile – kõrgele tööpuudusele -, on aina enam analüüsitud ka maksusüsteemi ja tööturu seoseid. Peale struktuuri mõjutab tööjõu maksukoormus märkimisväärselt töötuse taset. Käesolevas artiklis vaatlengi Eesti tööjõumaksude taset rahvusvahelises kontekstis ning tööhõive ja maksustamise seoseid.

Eesti ja välisriikide maksukoormust võrreldes tuleb silmas pidada, et tööjõu maksukoormust arvutatakse erinevalt ning võrdlused peavad põhinema samadel meetoditel. Lahknevused eri tüüpi indikaatorite vahel võivad tuleneda näiteks sellest, milliseid töötaja ning tööandja makse arvestatakse, kuidas võetakse arvesse sotsiaaltoetusi jne. Järgnevates arvutustes on Eesti andmed esitatud OECD rahvusvahelistes võrdlustes kasutatava metoodika alusel.

Kõige elementaarsem tööjõu maksukoormuse indikaator on maksukiil, mis kujutab endast tööandja makstavate tööjõukulude ning töötaja netopalga vahet. Maksukiil sisaldab kõiki palgalt arvestatavaid makse, olenemata maksukoormuse tegelikust või formaalsest jaotumisest. Kui vaatlusalune maksumaksja saab regulaarselt sotsiaaltoetusi, võetakse ka need arvesse maksukiilu kahandava tegurina.

Teine näitaja on brutopalga maksukoormus, mis sisaldab ainult töövõtja makstavaid makse (ja sotsiaaltoetusi). Arvestada tuleb, et seda indikaatorit mõjutab maksude jaotumine tööandja ja töövõtja vahel. Seetõttu näitab see indikaator Eestit rahvusvahelises võrdluses suhteliselt madalama maksukoormusega riigina, sest Eestis peab sotsiaalmaksu maksma erinevalt teistest riikidest peaaegu täielikult tööandja.

OECD kasutab nimetatud näitajate leidmiseks järgmist arvutusmetoodikat (OECD 1998, lk 27-28)1:

RiTo 6. Anspal, S. Valem

Tabelis 1 on toodud nende kahe indikaatori väärtused erinevate maksumaksjatüüpide lõikes, illustreerimaks maksukoormuse tugevat erinevust sõltuvalt sissetulekute tasemest ja eriti sotsiaaltoetuste saamisest. Maksukoormus sõltub sissetulekute tasemest maksuvaba tulumäära kaudu ning sotsiaaltoetustest peretoetuste näol.

Tabel 1. Eesti tööjõu maksukoormus OECD meetodite järgi 2001. a

Maksumaksja tüüp Vallaline Vallaline Vallaline Vallaline Abielus Abielus Abielus Abielus
Laste arv 0 0 0 2 2 2 2 0
Palgatase
(% keskmisest2 ; esimene & teine pereliige)
67 100 167 67 100/0 100/33 100/67 100/33
Brutokuupalk 3449,8 5149,0 8598,8 3449,8 5149,0 6848,2 8598,8 6848,2
Brutopalk aastas 41398 61788 103186 41398 61788 82178 103186 82178
Maksuvaba tulu 12000 12000 12000 12000 24000 24000 24000 24000
Maksustatav tulu 29398 49788 91186 29398 37788 58178 79186 58178
Tulumaks 7643,5 12944,9 23708,3 7643,5 9824,9 15126,3 20588,3 15126,3
Sotsiaalmaks 13661,3 20390,0 34051,4 13661,3 20390,0 27118,8 34051,4 27118,8
Peretoetused 0 0 0 11700 4500 4500 4500
Tööjõukulu 41398 61788 103186 41398 61788 82178 103186 82178
Brutopalga
maksukoormus3
18,46% 20,95% 22,98% -9,80% 8,62% 12,93% 15,59% 18,41%
Maksukiil4 38,69% 40,56% 42,09% 17,44% 31,29% 34,53% 36,54% 38,65%
ALLIKAS: Statistikaamet, PRAXIS-e arvutused.

Tabelist 1 on näha, et brutopalga maksukoormuse indikaator on näiteks kahe lapsega üksikema puhul negatiivne, s.t ta saab riigilt toetustena rohkem, kui ta (töötaja) maksudena maksab. Ka lasteta maksumaksjate puhul varieerub maksukoormus maksuvaba tulu tõttu ning ilmneb sellest tulenev maksusüsteemi progressiivsus.

Tabel 2. OECD ja Eesti maksukiil 2001. a

Peretüüp Vallaline Vallaline Abielus
Laste arv 0 2 2
Palgatase5 167 67 100 & 67
Jrk Riik Jrk Riik Jrk Riik
1. Belgia 61,3 1. Türgi 42 1. Belgia 48,8
2. Rootsi 53,5 2. Poola 36,9 2. Rootsi 43,7
3. Ungari 57,7 3. Rootsi 36,2 3. Ungari 43,3
4. Saksamaa 55,5 4. Kreeka 34,3 4. Saksamaa 42,9
5. Itaalia 50,1 5. Belgia 33 5. Itaalia 42,9
6. Türgi 44,9 6. Prantsusmaa 30,8 6. Türgi 42,7
7. Poola 43,9 7. Saksamaa 29 7. Poola 42,5
8. Prantsusmaa 50,7 8. Hispaania 28,3 8. Prantsusmaa 40,5
9. Soome 51,7 9. Ungari 27,9 9. Soome 39,6
10. Taani 51,5 10. Soome 26,7 10. Taani 39
EL-15 keskm. 46,4 11. Itaalia 26,5 11. Tšehhi 38,9
11. Tšehhi 45,3 12. Slovakkia 24,1 12. Slovakkia 36,8
12. Slovakkia 45 13. Portugal 22 13. Eesti 36,5
13. Eesti 42,1 EL-15 keskm. 20,5 14. Madalmaad 36,4
14. Madalmaad 40,2 14. Jaapan 20,4 EL-15 keskm. 35
15. Kreeka 40,5 15. Madalmaad 17,8 15. Kreeka 35,5
16. Hispaania 41,7 16. Eesti 17,4 16. Hispaania 34,4
17. Austria 49,9 OECD keskm. 17,4 17. Austria 34,3
OECD keskm. 41,4 17. Tšehhi 16,7 OECD keskm. 31,6
18. Norra 44,1 18. Austria 16 18. Norra 31,4
19. Portugal 38 19. Taani 15,5 19. Portugal 27,6
20. Kanada 31,4 20. Korea 14,8 20. Kanada 27
21. USA 35,9 21. Norra 13,8 21. USA 25,4
22. Šveits 33,8 22. Šveits 12,4 22. Šveits 23,4
23. Jaapan 27,2 23. Mehhiko 10,3 23. Jaapan 22,6
24. Suurbritannia 32,9 24. USA 6,6 24. Suurbritannia 22,4
25. Island 37,9 25. Luksemburg 5,1 25. Island 19,7
26. Iirimaa 35,8 26. Kanada 3,9 26. Iirimaa 19,5
27. Uus-Meremaa 25,3 27. Uus-Meremaa 0,3 27. Uus-Meremaa 19,2
28. Austraalia 31 28. Iirimaa -2 28. Austraalia 18,6
29. Luksemburg 42,2 29. Island -5,9 29. Luksemburg 18,6
30. Korea 21,3 30. Austraalia -10,6 30. Korea 15,9
31. Mehhiko 22 31. Suurbritannia -11,4 31. Mehhiko 13,5
ALLIKAS: Taxing Wages (OECD 2002), PRAXIS-e arvutused.

Tabelis 2 on võrreldud Eestit OECD riikidega, kusjuures vaadeldakse maksukiilu ehk tööjõukulude ja netosissetuleku vahet, mis sisaldab kõiki tööjõumakse. Eraldi on välja toodud Euroopa Liidu liikmesriikide ja OECD keskmised. Andmed on esitatud kolme tüüpi maksumaksjate kohta: keskmisest töötleva tööstuse töölise palgast 167% teeniv vallaline töötaja, keskmisest 67% teeniv kahe lapsega üksikema ning abielus ja kahe lapsega abielupaar, kes kokku teenib 167% keskmisest tööstustöölise palgast. Eelmises tabelis ilmnenud suur varieerumine maksumaksjatüüpide lõikes kajastub ka riikidevahelises edetabelis. Riikide järjestuses jääb Eesti kõigil kolmel vaadeldud juhul ligikaudu keskele. Kõige madalam on maksukiil kahe lapsega üksikema puhul, langedes kokku OECD keskmisega ja olles Euroopa Liidu keskmisest mõnevõrra madalam. Euroopa Liidu keskmisest kõrgem on maksukiil ainult kahe lapsega abielupaari puhul.

Tabelis 3 on toodud brutopalga maksukoormuse näitajad, mille järgi Eesti maksukoormus on teiste riikidega võrreldes üks madalamaid. Seda indikaatorit mõjutab aga maksude jaotumine töötaja ja tööandja vahel. Et brutopalga maksukoormus sisaldab ainult töötaja makse ja Eestis on maksud teiste riikidega võrreldes suures osas tööandja kanda, on ka Eesti koht selles edetabelis madal.

Tabel 3. OECD ja Eesti brutopalga maksukoormus 2001. a

Peretüüp Vallaline Vallaline Abielus
Laste arv 0 2 2
Palgatase
(% KTTP-st, esimene ja teine palgasaaja)
167 67 2
100 & 67
1. Taani 51,3 1. Türgi 29 1. Taani 38,5
2. Belgia 48,7 2. Poola 24 2. Belgia 33,2
3. Saksamaa 47,4 3. Kreeka 15,9 3. Saksamaa 31,3
4. Ungari 42,2 4. Rootsi 15,3 4. Poola 30,7
5. Soome 39,6 5. Taani 14,8 5. Türgi 29,9
6. Rootsi 38 6. Saksamaa 14,6 6. Madalmaad 26,2
7. Norra 36,9 7. Belgia 13,1 7. Rootsi 25,2
8. Austria 35,2 8. Jaapan 12,1 8. Soome 24,5
9. Island 34,9 9. Prantsusmaa 11,3 9. Itaalia 23,6
10. Madalmaad 34,8 10. Soome 8,3 10. Norra 22,6
EL-15 keskm. 34,5 11. Korea 7,3 11. Kanada 21,9
11. Luksemburg 34,2 12. Hispaania 6,4 12. Ungari 20,9
12. Itaalia 33,2 13. Madalmaad 4,8 EL-15 keskm. 20,9
13. Türgi 32,5 EL-15 keskm. 4,2 13. USA 19,7
14. Poola 14. Portugal 3,5 OECD keskm 19,3
OECD keskm 31,1 OECD keskm 3,1 14. Uus-Meremaa 19,2
15. USA 31 15. Norra 2,7 15. Prantsusmaa 19
16. Austraalia 31 16. Šveits 2,2 16. Austraalia 18,6
17. Prantsusmaa 30,7 17. Itaalia 1,6 17. Tšehhi 17,5
18. Kanada 28,4 18. Uus-Meremaa 0,3 18. Kreeka 17,4
19. Iirimaa 28,1 19. USA -0,5 19. Island 15,9
20. Tšehhi 26,3 20. Ungari -1,5 20. Suurbritannia 15,8
21. Šveits 26,3 21. Kanada -2,6 21. Eesti 15,6
22. Suurbritannia 26,1 22. Mehhiko -3,9 22. Austria 15,1
23. Uus-Meremaa 25,3 23. Slovakkia -4,7 23. Šveits 14,6
24. Slovakkia 24,1 24. Luksemburg -8 24. Jaapan 14,5
25. Kreeka 23,9 25. Austria -8,5 25. Hispaania 14,3
26. Hispaania 23,8 26. Eesti -9,8 26. Slovakkia 12,8
27. Portugal 23,3 27. Austraalia -10,6 27. Iirimaa 11
28. Eesti 23 28. Iirimaa -10,6 28. Portugal 10,4
29. Jaapan 19,6 29. Island -10,9 29. Korea 8,4
30. Korea 14,3 30. Tšehhi -12,4 30. Luksemburg 7,4
31. Mehhiko 107 31. Suurbritannia -20 31. Mehhiko 0,3
ALLIKAS: Taxing Wages (OECD 2002), PRAXIS-e arvutused.

Tööjõu maksukoormuse mõju tööhõivele

Viimase 30 aasta jooksul on tööjõumaksud OECD riikides tuntavalt kasvanud, kuigi riikide vahel on suured erinevused. Maksud on rohkem kasvanud Mandri-Euroopas ning vähem USA-s ja Suurbritannias. Tööjõumaksud moodustavad praegu valitsussektori kogutuludest OECD riikides (nagu ka Eestis) ligikaudu poole. Alates 1980. aastatest on maksude kasvuga Mandri-Euroopas kaasnenud ka märkimisväärne tööpuuduse kasv, mis on andnud põhjust selle seose uurimiseks maksumäärade tõusuga. Mõned uurimused (Blanchard, Katz 1997) ei ole leidnud olulist seost tööjõumaksude ja tööpuuduse määrade vahel, teised empiirilised tulemused (Alesina, Perotti 1997; Daveri, Tabellini 1997) aga näitavad, et kõrgemad tööjõumaksud on kõrgema tööpuudusega statistiliselt seotud. Siiski ei joonistu seos alati selgelt välja: näiteks 1990. aastail on Skandinaaviamaade maksukiil olnud tunduvalt kõrgem kui Saksamaal või Prantsusmaal, tööhõivenäitajad aga sellest hoolimata paremad (Leibfritz, Thornton, Bibbee 1997). See illustreerib teiste näitajate, muu hulgas tööturu paindlikkuse tähtsust maksukoormuse mõju kujunemisel.

Kuidas tööjõumaksud mõjuvad tööhõivele, sõltub kahest asjaolust: esiteks sellest, mil määral maksud kanduvad üle palgakuludesse, ja teiseks sellest, kuidas kõrgem brutopalk mõjutab tööhõivet.

Kuidas kanduvad maksud tööandja palgakuludesse? Küsimusele ei saa vastata, lähtudes ainult maksukohustuse formaalsest jaotumisest töötaja ja tööandja vahel (nt käsitledes tulumaksu vaid töötaja maksuna ning sotsiaalmaksu tööandja maksuna). Sotsiaalmaksu tasub küll ettevõtja, kuid ta võib ka palgaläbirääkimistel töötajaga pakkuda sellevõrra madalamat palka. Tööandja lähtub oma otsuste tegemisel ikkagi summaarsetest tööjõukuludest: kui näiteks maksumäär tõuseb, on ettevõtja huvides kompenseerida seda töötaja palga vähendamisega. Brutopalkade vähendamist esineb küll harva, kuid reaalpalga languse saab jaotada mitme perioodi vahel, pidurdades või külmutades palkade kasvu mõneks ajaks. Nii saab ettevõtja lükata maksukoormust töötajale.

Sellist maksukoormuse täielikku ülekandmist töötajale ei saa ettevõtja aga endale alati lubada. Maksukoormuse jaotuse tööandja ja töötaja vahel määrab lõppkokkuvõttes kummagi läbirääkimisjõud. Kui palganõudmise esitab näiteks tööturul nõutud ning konkurentsivõimeline, kõrge kvalifikatsiooniga töötaja, on sellel suurem kaal kui lihttöölisel, keda vajaduse korral on lihtne asendada.

Peale tööturu konkurentsi mõjutab osapoolte läbirääkimist ametiühingute tugevus, miinimumpalk, lepingute kestus, tööseadusandlik korraldus jne, ühesõnaga tööturu paindlikkus kõige üldisemas mõttes. Antud juhul tähendab paindlikkus seda, et töötaja aktsepteerib netopalga langust. Uurimustes on leitud, et tööjõumaksude kandumine tööjõukuludesse on väiksem näiteks USA-s ja Suurbritannias, kus tööturg on paindlikum (Leibfritz, Thornton, Bibbee 1997, 36) ning suurem Mandri-Euroopas, kus näiteks ametiühingud on tugevad ja seetõttu paindlikkus väiksem (Daveri, Tabellini 1997; Carone, Salomäki 2001).

Tööturu konkurentsisituatsioon ning sellest tulenev tööjõu nõudluse ning pakkumise elastsus määrab suures osas ära võimaliku tööjõumaksude muudatuse tulemuslikkuse tööhõive mõttes. Näiteks kui suuremat osa mingis majandusharus hõivatutest iseloomustab vähene paindlikkus, siis ei ole ka tööjõumaksude vähendamise erilist tulemuslikkust oodata, sest kasu madalamatest maksudest jõuab peamiselt töötajate suurenenud palkadesse, mitte tööandja kahanenud tööjõukuludesse. Eesti puhul tuleb tõenäoliselt arvestada suhteliselt väiksema paindlikkusega tööturu segmentides, kus esineb struktuurne tööjõupuudus.

Üks tööjõu maksukoormuse mõjusid avaldub tootmisprotsessis kasutatava kapitali-tööjõu suhte muutumises. D. S. Hamermesh on tööjõunõudluse empiirilises analüüsis leidnud, et tööjõumaksude vähendamine 10 protsenti toob kaasa tööjõunõudluse suurenemise 3 protsendi võrra (Hamermesh 1993). Tööjõunõudlus tema analüüsi kohaselt suureneks tänu üleminekule suhteliselt tööjõumahukamale tootmisele (asendusefekt), kuid selle mõju avaldumine võib võtta aastaid, sest tootmisprotsessi reorganiseerimine võtab aega. Sellele lisaks kasvaks tööjõunõudlus kasvavate investeeringute tõttu (sissetulekuefekt). F. Daveri väitel aga pikema aja jooksul kapitali-tööjõu suhe taastub (Daveri 2001, 5).

Maksupoliitika võimalused

Üldiselt võib nii teooria kui empiirika põhjal öelda, et tööjõumaksude langetamisega on põhimõtteliselt võimalik tööhõivet suurendada, kuid seda ainult teatud eelduste korral. Hinnates võimaliku maksumuudatuse mõju tööhõivele, tuleb arvestada paljude teguritega, millest tähtsamad on loetletud allpool.

Olulisemad on tööturu paindlikkus ja tööjõu konkurents eri majandusharudes. Tööturu paindlikkus on maksude langetamise efektiivsuse eelduseks, sest see on peamisi põhjusi, mis määrab, kuidas maksud kanduvad tööjõukuludesse. Tööturu paindlikkuse kasvatamisele suunatud abinõud võivad osutuda sama tähtsaks kui maksumäärade muutmine.

Samuti on tähtis, millega tööjõumaksude langetamist finantseeritakse. On võimalik näiteks vähendada tööjõumakse ning suurendada kaudseid makse, kusjuures töötajad kannavad ka kaudsete maksude koorma. Kuigi kasvanud kaudsete maksude koormus võib jõuda töötajate palganõudmistesse alles pärast mõningat viitaega (Leibfritz, Thornton, Bibbee 1997), kahandaks see pikema aja jooksul maksumuudatuse mõju.

Tööjõupakkumise muutuste seisukohalt on tähtis see, kuidas maksustatakse töötu abiraha või töötuskindlustushüvitisi. Tööleasumise otsust mõjutab, milline on suhe oodatava tulu ning töötuna saadava tulu vahel. Kui üksikisiku tulumaksu määr kahaneb nii hüvitistelt kui ka palgalt, siis tõuseb tulu nii töötamisest kui ka mittetöötamisest. Maksumuudatus on efektiivsem, kui ka see suhe (asendusmäär) muutub (Pissarides 1997).

Eraldi tuleb vaadelda miinimumpalka saavate inimeste olukorda. Nende puhul on tähtis, kas muudetakse töötaja või tööandja maksumäärasid. Tööandja makse ei ole antud juhul nii lihtne lükata töötaja kanda, sest miinimumpalgast madalamat palka ei saa maksta ning ka nominaalse miinimumpalga kasv ajas ei sõltu tööandjast. Samas on miinimumpalga saajate läbirääkimisjõud tõenäoliselt väike. Selle töötajaterühma puhul näiteks sotsiaalmaksu vähendamine suurendab tööhõivet (kogu mõju avaldub ettevõtte kahanenud tööjõukuludes ning tööjõunõudlus suureneb), samal ajal kui üksikisiku tulumaksu vähendamine hõivet ei mõjuta (kogu mõju avaldub töötaja kõrgemas netopalgas, sest ei ole võimalik langetada brutopalka nii, et netopalk jääks endisele tasemele). Arvestada tuleb ka, et miinimumpalga maksukoormus on Eestis näiteks keskmise palgaga võrreldes palju madalam ja maksumuudatuse tähtsus sellevõrra väiksem.

Kasutatud kirjandus

  • Alesina, A., Perotti, R. (1997). The Welfare State and Competitiveness. – American Economic Review, Vol 87, Issue 5.
  • Blanchard, O., Katz, L. F. (1997). What We Know and Do Not Know about the Natural Rate of Unemployment. – Journal of Economic Perspectives, Vol 11, Issue 1 (Winter).
  • Carone, G., Salomäki, A. (2001). Reforms in Tax-benefit Systems in Order to Increase Employment Incentives in the EU. Economic Paper, September. ECFIN.
  • Daveri, F. (2001). Labor Taxes and Unemployment: A Survey of Aggregate Evidence. CERP Working Paper 18/02.
  • Daveri, F., Tabellini, G. (1997). Unemployment, Growth and Taxation in Industrial Countries. Working Paper.
  • Hamermesh, D. S. (1993). Labour Demand. Princeton, N. J.: Princeton University Press.
  • Leibfritz, W., Thornton, J., Bibbee, A. (1997). Taxation and Economic Performance. OECD Economics Department Working Papers No 176. Paris: OECD.
  • OECD (1998). Tax/Benefit Position of Employees 1995-1996.
  • OECD (2002). Taxing Wages 2000-2001.
  • Pissarides, C. (1997). The Impact of Employment Tax Cuts on Unemployment and Wages: The Role of Unemployment Benefits and Tax Structure. Centre for Economic Performance Discussion Paper No 361.

1TM – üksikisiku tulumaks, SM – sotsiaalmaks. Sotsiaaltoetuste hulka ei arvestata ühekordseid toetusi.

2Töötleva tööstuse töötaja keskmine brutokuupalk.

3Brutopalga maksukoormus = (töövõtja poolt tasutud maksud (TM + SM) – sotsiaaltoetused/ brutopalk).

4Maksukiil = (palgalt tasutud maksud (TM + tööandja SM + töövõtja SM) – sotsiaaltoetused/brutopalk + tööandja SM).

5Protsent keskmise töötleva tööstuse töölise brutokuupalgast; esimene ja teine palgasaaja.

Tagasiside