Nr 35

Laadi alla

Jaga

Prindi

Liikumised ja protest taasiseseisvas Eestis

  • Rein Ruutsoo

    Rein Ruutsoo

    Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor

Protestide radikaalsuselt ja liikumiste ulatuselt jääb Eesti märgatavalt Euroopast maha.

Nii nagu teistes postkommunistlikes siirderiikides tabas ka taasiseseisvunud Eestis rahva soovi avalikku poliitikat mõjutada järsk langus ehk kodanikualgatuse „veider surm”, nagu seda on iseloomustatud. Revolutsiooniväsimuse kõrval olid languse peamised allikad mitmeti varasema kodanikualgatuse ühitamatus tänapäeva majandusliku, poliitilise ja kultuurilise reaalsusega. Vabadusliikumist kandnud identiteetide ja poliitilise kultuuri esialgne kohandumine turumajandusliku ja pluralistliku (moderniseeruva) ühiskonnaga nõudis vähemalt pool tosinat aastat.

Kodanikkonna avaliku osalemise taassünnis taasiseseisvunud Eestis saab eristada kahte peamist kihistust, mis vormisid põhijoontes ka järgnevate kümnendite kodanikualgatuse. 90ndail aastail domineerinud liikumised peegeldasid ühiskonna alusarhitektuuris ning koos sellega indiviidi elu- ja väärtusmaailmas arenevaid süvamuutusi.

Siirde käigus asendusid üldpoliitilisi nõudmisi seadnud massiliikumised väiksemate, vähem intensiivsete ja samas konkreetseile nõudmistele keskenduvate aktsioonidega. Avaliku poliitika mõjutamise oskuste järkjärguline akumuleerumine ja tänapäevase kodanikuühiskonna kujunemine – liikumisi toestav organisatsiooniline ja sotsiaalne kapital – tõhustasid algatusi.

Eesti kodanikualgatusi struktureeris proteste võimendav postkoloniaalne pärand, rahvusriikluse taastamise põrkumine vähemuste autonoomiat pooldavate liikumistega. Rahvusriikluse kehtestamist ja identiteedipoliitikat toestati omalt poolt mälupoliitiliste aktsioonidega, nagu mälestusmärkide avamised, kalendritähtpäevade tähistamine jne. Omandiõiguste taastamise ja erastamisega kaasnenud ühiskonna märgatava osa lõhenemine võitjateks ja kaotajateks vallandas mitmeid protestilaineid. Majanduslangusega kaasnenud vaesumine pingestas töösuhete moderniseerimist ja sotsiaalne ebaõiglus motiveeris arvukaid proteste – petitsioone, pikette jne, aga ka streike. Kuid liberaalse majandusmudeli murendatud ametiühingud ja tugevasti sotsiaalset sidusust kaotanud kodanikuühiskond minetasid avaliku poliitika kujundamise võimet. Siiski tõi töötingimuste vähese ajakohastamise, palgavaesuse jt selliste nähtuste vastane protest kaasa streigiliikumise tõusu. Kümnendi lõpul arenesid külaliikumised ka regionaalseiks kultuuriliikumisteks. Võru- ja Setumaa algatused paikkondliku identiteedi ja kultuuri tunnustamiseks innustasid sarnaseid liikumisi ka teistes piirkondades.

Aastatuhande vahetuseks kodanikualgatuse madalseis ületati. Eestlaste protestikultuur jäi aga konservatiivseks. Protesti struktuuris olid kesksel kohal allkirjade kogumised. Avalikes meeleavaldustes (streigid, demonstratsioonid, piketid jne) kaasalöönuid oli küsitletute seas väga vähe – kõigest 4–6 protsenti. Isegi nn Ida-Kesk-Euroopa riikidega võrreldes jäi kodanikuaktiivsus Eestis suhteliselt madalaks.

Aastatuhande vahetuseks kujunes Eestis välja tänapäevane protestikultuur ja kodanikualgatuse madalseis Eestis ületati.

Aastatuhande vahetusega alanud kümnendit ilmestavad lisanduvad postmodernsuse jooned nii ühiskonnaelus kui ka protestikultuuris. Esindusdemokraatia kui peamise, kui mitte ainsa tõhusa avaliku poliitika tööriista legitiimsus murenes. Ühiskonda killustava (padu)liberaalse saavutusstrateegia ülevõim ja vasakpoolsuse tõrjumine kaotasid mõjujõudu. Protestivaimu kammitsenud hirm destabiliseerida veel habrast ja väljastpoolt survestatud omariiklust vähenes. Streigi- ja protestiliikumiste keskmesse tõusid nn valgekraed (õpetajad, meditsiinitöötajad). Rahvuslikke pingeid võimendas 2007. aasta kevadel „pronksiööna”  liikumiste annaalidesse jäänud vandalismilaine.

Avalikku elu hakkasid kujundama läänes õppinud ja töötanud noored. Eesti rahvusvahelistumine ja nn uue meedia mõjuväljadesse haaratus kitsendas rahvuslik-konservatiivsete identiteetide mõju. Vasakliberaalse ja liberaaldemokraatliku väärtusmaailma kasvav roll rikastas eestlaste protestikultuuri ja avalikus elus osaluse viise.

Mitmed uued liikumised, nagu Loomade Nimel, Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, linnaruumi demokratiseerimist taotlevad algatused jne toetuvad rahvusvahelistele eeskujudele. Vasakliberaalse taustaga protestid ja liikumised, mille katusühenduseks oli puna-musta sildiga liikumine, ammutasid inspiratsiooni „vanast” Euroopast. Gay-pride, feminismist inspireeritud protestid – töö õiglase tasustamise nõue – jms koguvad jõudu üleeuroopaliste solidaarsusliikumistena. Ühiskonnaalase harituse tõus toestab sotsiaalkriitilisust ja vallandab võimukriitilisi proteste, näiteks „Acta”-vastased aktsioonid, liikumine politseiriigi vastu jne. Kuid protestide radikaalsuselt ja liikumiste ulatuselt jääb Eesti veel märgatavalt Euroopast maha.

Tagasiside