Nr 25

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kas keeleoskus aitab leida paremat tööd?

  • Ott Toomet

    Ott Toomet

    Tartu Ülikooli majandusteooria vanemteadur

Eestis on palju töökohti, kus eesti keele oskus ei ole mitte-eestlasele vajalik ning kõrge palga saamiseks on olulisem inglise keel.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et kohaliku keele oskus aitab sisserändajatel teenida märgatavalt suuremat palka ja leida ka kergemini tööd (Chiswick, Miller 1995; Leslie, Lindley 2001; Chiswick, Miller 2002; Rooth, Saarela 2007). USA ja Lääne-Euroopa uuringud käsitlevad ühiskondi, kus enamik immigrante on saabunud viimase 50 aasta jooksul ja nende osatähtsus ei ületa 10 protsenti rahvastikust. Sealsed vähemused on kultuurilt ja keelelt küllaltki heterogeensed.

Eesti olukord on mõneti teistsugune. Esiteks on siinne muukeelne vähemus palju rohkearvulisem – ligikaudu 30 protsenti rahvastikust –, teiseks on tegemist rahvusvahelises kontekstis küllalt homogeense vähemusega, kellest valdav osa peab oma esimeseks keeleks vene keelt. Venekeelse elanikkonna kultuuritaust on eestikeelse elanikkonna omaga üpris sarnane ning seotud endise Nõukogude Liidu haridus- ja majandussüsteemiga. Mitmes mõttes on olukord võrreldav Quebeciga, kus pärast keeleseaduse kehtestamist 1970.–1980. aastatel kasvas rohkem nende ingliskeelsete töötajate palk, kes ka prantsuse keelt oskasid (Albouy 2008). Eestis on seost sissetuleku ja keeleoskuse vahel siiani vähe uuritud.

Artikkel analüüsib meeste ja naiste eesti keele oskuse seost sissetuleku ja tööpuudusega. Selgub, et eesti keele oskusega kaasneb mitte-eestlastel ligikaudu viie protsendipunkti võrra väiksem tööpuudus, inglise keelel ei ole siin aga mingit rolli. Eesti keelt hästi oskavad naised teenivad keskmiselt 10 protsenti rohkem kui halvasti keelt oskajad, mehed aga peaaegu üldse mitte rohkem. Hea inglise keele oskusega kaasneb 15–30 protsenti kõrgem palk.

Käesolevas töös kasutatakse Eesti tööjõu-uuringute (ETU) andmeid alates 2000. aasta esimesest kvartalist kuni 2010. aasta esimese kvartalini. Analüüsi valim piirneb kõige olulisema tööeaga, vanuserühmaga 25–55 aastat. Indiviidi etniline taust põhineb küsimusel rahvuse kohta, mis on kodeeritud kas „eestlane” või „muu”. Kuna suurem osa neist, kes ei identifitseeri ennast eestlasena, peab oma esimeseks keeleks vene keelt, siis nimetame neid edaspidi venekeelseks elanikkonnaks.

Eesti tööjõu-uuring sisaldab ka tööturu seisundit (hõivatu või töötu) ning „viimast netopalka põhitöökohal”, mis on antud Eesti kroonides.

Andmed ja uurimismeetod

Eesti tööjõu-uuring sisaldab informatsiooni nii eesti kui ka inglise keele oskuse kohta. Oma keeleoskust võis hinnata viiel tasemel: oskuse täielik puudumine, arusaamine, rääkimine, kirjutamine ning keele kasutamine (ühe) koduse keelena. Kindlasti ei ole vastaja enesehinnang oma keeleoskusele täiesti objektiivne, kuid samasuguseid andmeid kasutatakse ka paljudes teistes rahvuvahelistes uurimistöödes. Selles mõttes on siinsed tulemused näiteks USA analüüsidega hästi võrreldavad. Peale keeleoskuse on analüüsi lülitatud ka teisi isiku- ja töökohaspetsiifilisi tunnuseid.

Andmete põhjalikum analüüs tugineb lihtsale Minceri tüüpi regressioonimudelile. ­Regressioon kirjeldab meid huvitava tunnuse (tööpuuduse ja palga) seost teise huvitava tunnusega (keeleoskusega). Kui regressioonimudelis on veel kontrolltunnused, näiteks elukoht, näitavad tulemused sissetuleku ja keeleoskuse seoseid ühes ja samas elukohas (nt Tallinnas). Kui elukohatunnuseid ei ole lisatud, võrdleme keeleoskajaid ja mitteoskajaid üle Eesti, sealhulgas keeleoskajaid Tallinnas mitteoskajatega Ida-Virumaal. Millised tulemused on „õigemad”, sõltub küsimuse püstitusest, sest näiteks Tallinna tööle minek võib eesti keelt oskavale idavirumaalasele olla üks sissetuleku suurendamise võimalusi. Need tulemused ei näita põhjuslikku seost. Parem keeleoskus võib küll tagada parema palga, kuid positiivsel seosel võivad olla ka muud selgitused. Näiteks andekad inimesed on nii paremad keeleoskajad kui ka paremad (kõrgemapalgalised) töötajad.

Järgnevalt anname ülevaate olulisematest etniliste eestlaste ja mitte-eestlaste tunnustest (tabel 1). Jagame venekeelse elanikkonna kahte rühma: headeks (tabelis 1 veerg RU1) ja halbadeks eesti keele oskajateks (veerg RU0) ning võrdleme neid eestikeelse elanikonnaga (veerg EE). Tabelist selgub mõndagi huvitavat. Esiteks on eestlaste ja mitte-eestlaste (kaasa arvatud hea eesti keele oskusega mitte-eestlaste) vahel suur erinevus nii sissetulekus kui ka tööpuuduses. Teiseks on eesti keelt oskavad mitte-eestlased palju edukamad kui mitteoskajad. Eesti keele oskajad on pigem haritumad, töötavad parematel ametikohtadel ja räägivad paremini inglise keelt. Nad elavad pigem Tallinnas kui Ida-Virumaal. Kolmandaks on eesti keelt oskavate mitte-eestlaste mitmed olulised näitajad (kõrgharidus, inglise keele oskus, kõrgem amet) peaaegu samad kui etnilistel eestlastel. Neljandaks ületavad meeste palgad tunduvalt naiste omi. Kõige väiksema sissetulekuga meeste rühm (halvasti eesti keelt oskavad mehed) teenib ligikaudu 10 protsenti rohkem kui kõige suurema sissetulekuga naised.

Tabel 1. Valimis olevate 25–55-aastaste eestlaste ja mitte-eestlaste muutujate keskväärtused eesti keele oskuse järgi

Mehed

Naised

EE

RU1

RU0

EE

RU1

RU0

vaatluste arv

27 774

4075

6102

27 940

5513

5278

tööpuudus

0,08

0,11

0,16

0,06

0,10

0,17

keskmine palk

7349

6778

5598

5098

4715

3387

kõrgharidus

0,16

0,24

0,11

0,24

0,31

0,14

eesti keel

1,00

0,88

0,10

1,00

0,88

0,14

inglise keel

0,30

0,30

0,09

0,35

0,23

0,05

Tallinn

0,20

0,52

0,36

0,21

0,52

0,33

Ida-Viru

0,03

0,13

0,53

0,02

0,19

0,57

avalik sektor

0,08

0,05

0,02

0,08

0,04

0,02

sotsiaalvaldkond

0,04

0,04

0,02

0,26

0,27

0,18

kõrgem amet

0,24

0,23

0,11

0,30

0,23

0,11

ALLIKAS: Autori arvutused Eesti tööjõu-uuringu põhjal.

Märkus: 1. veerus olevad tunnused tööpuudus, kõrgharidus, Tallinn, Ida-Viru, avalik sektor, sotsiaalvaldkond ja kõrgem amet näitavad vastavate tunnustega inimeste osakaalu rühmas, keskmine palk on rühma keskmine palk Eesti kroonides aastail 2000–2010, eesti keel ja inglise keel näitavad vastava keele oskuse keskmist taset (0 – ei oska üldse, 1 – oskab väga hästi).

Sissetulek, tööpuudus ja keeleoskus

Vaatame keeleoskuse seost sissetuleku ja tööpuudusega täpsemalt (tabel 2) ning toome välja kahe mudeli tulemused. Mõlemad mudelid on hinnatud lineaarse regressiooniga, kuhu on lisatud random effect. Sõltumatud muutujad on palga logaritm ja tööturu staatus (hõivatud = 0, töötu = 1). Esimeses mudelis arvestame ainult asjaoluga, et nii sissetulek kui ka keeleoskus on aastail 2000–2010 kiiresti paranenud, teises võtame arvesse ka seda, et inimesed elavad eri piirkondades ning on erineva vanuse, hariduse ja muude tunnustega. Esimene mudel näitab ka niisugust keeleoskuse ja sissetuleku seost, mis toimib hariduse ja elukoha valiku kaudu – haritumad töötajad oskavad eeldatavalt paremini eesti keelt ja teenivad kõrgemat palka. Teine mudel näitab ainult selliseid seoseid, kus regiooni, hariduse, vanuse jms efektid on juba eraldatud.

Palga kohta käivaid hinnanguid tuleb tõlgendada kui hea keeleoskusega lisanduvat protsentuaalset sissetulekut võrreldes nendega, kes vastavat keelt üldse ei oska. Tärnid näitavad tulemuse statistilist olulisust.

Nagu näeme, on meestel seos sissetuleku ja eesti keele oskuse vahel väga nõrk. Hinnang 0,023 tähendab, et vabalt eesti keelt valdavad mitte-eesti mehed teenivad keskmiselt 2,3 protsenti rohkem kui need, kes üldse eesti keelt ei oska. Tulemus ei ole statistiliselt oluline ning muutub muude tunnuste lisamisel praktiliselt nulliks. Olematu seos mitte-eesti meeste eesti keele oskuse ja sissetuleku vahel kordab põhimõtteliselt Lepingu ja Toometi (2008) ning Toometi (2011) tulemusi. Nii väike efekt ei ole rahvusvahelises kontekstis tavapärane ja viitab asjaolule, et vähemusrahvusest meestele on eesti keele oskus Eesti tööturul palju vähem tähtis kui kohalik keel immigrantidele USA-s või Lääne-Euroopas. Naistel seondub eesti keele oskus 8–13 protsenti kõrgema palgaga. Esimese ja teise mudeli erinevus on ilmselt selles, et paremini eesti keelt oskavad naised on ka rohkem haritud ja elavad sagedamini Tallinnas (mudel 1 seda arvesse ei võta ja sellepärast näitabki tugevamat seost).

Erinevalt eesti keele oskusest on inglise keele oskuse seos mitte-eestlaste palgaga tugev nii meeste kui ka naiste puhul ning kõigis mudelites statistiliselt oluline.

Varasemad uuringud on samuti kinnitanud inglise keele oskuse olulisust maades, kus see ei ole peamine kõneldav keel (Grin, Sfreddo 1998; Grin 2001). Praegu on aga huvitav asjaolu, et inglise keele oskuse ja palga seos on tugevam kui kõige levinuma ja ainsa ametliku keele seos, seda nii meeste kui ka naiste hulgas.

Tabeli 2 teine osa analüüsib tööpuuduse ja keeleoskuse seost. Siin tuleb arve tõlgendada kui eesti keelt hästi oskajate oodatava tööpuuduse erinevust protsendipunktides, võrreldes nendega, kes eesti keelt üldse ei oska. Negatiivsed tulemused näitavad, et nii meeste kui ka naiste keeleoskajate tööpuudus on väiksem üsna ühte moodi, 4–5 protsendipunkti. Võrdluseks, inglise keele oskus ei mängi peaaegu mingit rolli, meestel mudelis 1 nähtav oluline efekt kaob, kui arvestada ka teisi tunnuseid nagu haridus ja elukoht. Peamise kohaliku keele oluline seos tööpuudusega on sarnane nii teistes analüüsides (Rooth, Saarela 2007) kui ka varasemates Eesti analüüsides saadud tulemustega (Lindemann, Saar 2009).

Mitte-eestlastest töötajad ei ole Eestis regionaalselt ega tööstusharude vahel ühtlaselt jaotunud. Analüüsist selgub, et regionaalsed erinevused ei ole suured. Nii Tallinnas, Ida-Virumaal kui ka mujal on keeleoskusest kasu eeskätt tööpuuduse vältimiseks, mitte aga parema palga saamiseks (Toomet 2012). Majandusharudest on keeleoskuse roll sissetuleku kujundamisel oluline eeskätt riigi- ja sotsiaalsektoris (Toomet 2012). Riigisektoris on venekeelseid töötajaid vähe ning sotsiaalvaldkonnas domineerivad naised. See annab ühe seletuse eesti keele oskuse palju suuremale tähtsusele naiste jaoks.

Tabel 2. Sissetuleku ja eesti keele oskuse seos palgaga

Keel

Mehed

Naised

Mudel 1

Mudel 2

Mudel 1

Mudel 2

Sõltuv muutuja: palk
eesti

0,023

0,009

0,131

***

0,086

***

0,020

0,022

0,015

0,016

inglise

0,309

***

0,194

***

0,279

***

0,122

***

0,030

0,033

0,024

0,025

Sõltuv muutuja: tööpuudus
eesti –0,042

***

–0,046

***

–0,058

***

–0,043

***

0,011 0,012 0,011 0,011
inglise –0,048

***

–0,020 –0,014 –0,001
0,016 0,018 0,017 0,018
Kontrolltunnused:
aeg

+

+

+

+

isikutunnused

+

+

regioon

+

+

Märkused: Standardhälbed on kaldkirjas. Isikutunnused sisaldavad vanust, perekonnaseisu, laste olemasolu, sünnikohta (Eesti või muu), segaperekonna tunnust ja haridust. Regioon sisaldab elukoha piirkonda (Harjumaa, Ida-Virumaa, Kagu-Eesti, muu).

*** Tunnus on statistiliselt oluline tasemel 0.01.

Eesti keel töökohal

Selleks et täpsemini analüüsida eesti keele rääkimist töökohal, kasutame 2008. aasta integratsiooni monitooringu andmeid. Integratsiooni monitooring on küsitlus, mis on orienteeritud Eesti rahvusrühmade etniliste suhete analüüsile. 2008. aasta küsitluse tegi uuringukeskus Saar Poll. Valim hõlmas 1500 inimest, neist ligikaudu 500 pidasid ennast mitte-eestlasteks. Samade andmete alusel on Prits (2010) leidnud, et nii eesti- kui ka venekeelsed töötajad saavad tööl suuremalt jaolt hakkama oma emakeelega. Soolisi erinevusi tolles töös ei uuritud.

Küsitlus sisaldab kaht selle uurimistöö seisukohast huvitavat küsimust: „Millises keeles suhtlevad Teie töökohas töötajad omavahel?” ja „Milliseid keeli Teil tööl vaja läheb?” Esimene küsimus võimaldab analüüsida, kas vene keelt rääkivad mehed töötavad naistega võrreldes pigem venekeelses kollektiivis, teine näitab, kas naised peavad töö juures rohkem eesti keeles suhtlema (kas töökaaslaste või klientidega).

Tabelis 3 on näha vastajate osakaal, kes kasutavad kolleegidega suhtlemisel peamiselt eesti keelt ja kellel on töö juures vaja eesti keelt. Nagu näha, kasutavad naised eesti keelt mõneti rohkem kui mehed, eriti kolleegidega suheldes. Teiste tegurite arvessevõtmine, mis iseloomustavad inimest ja töökohta, ei muuda põhimõtteliselt selle tabeli järeldusi. Selgub, et mitte-eestlastest naised kasutavad eesti keelt töökohal 26 protsenti rohkem kui mehed, ka kolleegidega suhtlemisel on vahe 16 protsenti naiste kasuks (Toomet 2012). Samuti selgub, et eesti keele kasutamine on olulisem kõrgharidusega töötajate jaoks ning et Harjumaal ja eriti Ida-Virumaal kasutatakse eesti keelt palju vähem kui mujal.

Tabel 3. Eesti keel töökohal: vajadus osata eesti keelt ning eesti keel peamise suhtlemiskeelena

Vajadus

Peamine suhtlemiskeel

Vaatlusi

Mehed

53,0

15,0

120

Naised

61,9

22,2

108

Märkus: Protsent vastajatest, kellel on töökohal eesti keelt vaja (1. veerg) ja kes suhtlevad töökohal peamiselt eesti keeles (2. veerg).

Kokkuvõttes on mehed naistega võrreldes teistsuguste tööde (kus neil on eesti keelt vähem vaja) ja teistsuguste kollektiividega (kolleegidega suheldakse eesti keeles vähem) seotud. Tähtsam tundub olevat neist esimene, sooline segregatsioon, rahvusliku segregatsiooni roll on nõrgem.

Mida tulemustest järeldada?

Esimene järeldus on, et eesti keele oskuse mõju venekeelse elanikkonna sissetulekutele ei tohi üle tähtsustada. Palju on töökohti, kus eesti keele oskus ei ole (eriti) vajalik. Veelgi enam, ka korralik eesti keele oskus ei võimalda venekeelsetel töötajatel liikuda parematele töökohtadele. Kõrgemapalgaliste töökohtade saamiseks tundub olevat hoopis olulisem inglise keel, seda rohkem meeste puhul. Tulemus näitab, et majanduslikud stiimulid eesti keele õppimiseks ei pruugi olla kuigi tugevad, eriti heal töökohal meeste jaoks, hoolimata sellest, et etnilised vene mehed teenivad keskmiselt ligikaudu 10–15 protsenti vähem kui võrreldavad eesti mehed (Leping, Toomet 2008).

Teiseks mängib töö saamisel rolli just eesti ja üldsegi mitte inglise keel. Selleks et seda vastuolu selgitada, tuleb endale aru anda, et töötud ja kõrgepalgalised on erinevad inimrühmad. See, mis kehtib töötute kohta, ei pruugi sugugi kehtida kõrge kvalifikatsiooniga töötajate kohta, ja vastupidi. Ehk teisiti öeldes, eesti keel on oluline neile töötajaile, kes jäävad sageli töötuks, hästi teenivatele vene meestele ta seda aga ei ole. Tulemust kinnitab ka asjaolu, et madalapalgalistel meestel on positiivne seos palga ja eesti keele oskuse vahel (Toomet 2011). Seega tasub eesti keelt ikkagi õpetada, eriti just töötutele.

Kolmandaks seondub eesti keele roll töökohaga. Siin on mehed ja naised erinevas olukorras. Naised on rohkem seotud teeninduse ja sotsiaalvaldkonnaga, kus keeleoskuse roll on märgatavalt suurem kui mujal. Ka on naiste töökohad rahvuse põhjal vähem segregeerunud, võib-olla sellepärast, et rohkem naisi töötab avalikus sektoris (nii meditsiini kui ka hariduse töökohad asuvad põhiliselt avalikus sektoris). Kui tahetakse suurendada venekeelse elanikkonna sissetulekut ja eesti keele õppimise soovi, tuleks vähendada eriti meeste töökollektiivide etnilist segregatsiooni.

Siinse analüüsi võib-olla kõige nõrgem külg on keeleoskuse mõõtmine. See tugineb ainult vastajate enesehinnangule ja on võimalik, et eesti keele oskust hinnatakse süstemaatiliselt üle. Ei ole aga usutav, et niisugused vead seletaksid positiivse seose täieliku puudumise meestel, eriti arvestades inglise keele tugevat ja positiivset rolli. Võib-olla on arusaam sellest, mida tähendab hea keeleoskus, väga erinev, keelt emakeelena rääkijad võivad seda mõista hoopis teisiti kui võõrkeelena rääkijad.

Võimalik probleemide allikas

Varasemad uurimistulemused näitavad, et ka asukohariigi keelt hästi oskavate sisserändajate hulgas on seda keelt emakeelena rääkivate inimeste sissetulekud märgatavalt suuremad, näiteks soomerootslastel Rootsis (Rooth, Saarela 2007). Kuna inglise keel on meile võõrkeel, võivad selle taset hinnata kõik ligikaudu ühtemoodi. Keeleoskust tuleks mõõta täpsemini, näiteks keeletesti abil, ning paremini teada, millist keeleoskust objektiivselt erinevatel töökohtadel vajatakse. Võimalik, et suur osa vajadusest osata keelt on seotud mitte otseste tööprotsessidega (milleks inimese keeleoskus võib olla piisav), vaid eeskätt kollektiivisisese mitteformaalse suhtlemise ja võrgustikega. Selleks võib ka hea võõrkeeleoskus olla ebapiisav.

Edaspidi tuleks lähemalt analüüsida etniliste rühmade omavahelisi sotsiaalseid suhteid. Millisel tasemel eesti keele oskus annab ligipääsu eestikeelse elanikkonna võrgustikele, millises olukorras niisugused sõprussuhted tekivad ja milline on maailmavaateliste erinevuste roll suhete (mitte)tekkimisel? Võimalik, et keeleliselt segregeeritud koolisüsteem on siin üks suuremaid probleemide allikaid. Sealjuures on oluline, et siin ei aita mitte „vene kooli” eestikeelseks tegemine, vaid eraldiseisvate „vene” ja „eesti” koolide asendamine ühiste, lihtsalt „koolidega”.

Kokkuvõttes näeme, et mitte-eestlastest meestel ei ole eesti keele oskus seotud kõrgema sissetulekuga, kuid naistel kaasneb korraliku eesti keele oskusega ligikaudu 9 protsenti kõrgem palk. Mõlema soo jaoks kaasneb eesti keele oskusega 4–5 protsendipunkti võrra madalam tööpuudus. Tulemused viitavad vene naiste suuremale esindatusele suhtlemisega seotud ametites (nagu müüjad ja sekretärid), kus keeleoskust on rohkem vaja, ning avaliku sektori töökohtadel, kus kehtivad riiklikult kehtestatud keeleoskuse nõuded. Meeste töökohtade suur segregatsioon viitab sotsiaalsete võrgustike olulisele rollile töö saamisel ning etniliste rühmade puudulikule oskusele koos olla ja koos tegutseda.

Kasutatud kirjandus

  • Albouy, D. (2008). The Wage Gap between Francophones and Anglophones: A Canadian Perspective 1970–2000. – Canadian Journal of Economics, vol 41, no 4, pp 1211–1238.
  • Chiswick, B. R., Miller, P. W. (1995). The Endogeneity between Language and Earnings: International Analyses. – Journal of Labor Economics, vol 13, no 2, pp 246–288.
  • Chiswick, B. R., Miller, P. W. (2002). Immigrant Earnings: Language Skills, Linguistic Concentrations and the Business Cycle. – Journal of Population Economics, vol 15, pp 31–57.
  • Grin, F. (2001). English as Economic Value: Facts and Fallacies. – World Englishes, vol 20, no 1, pp 65–78.
  • Grin, F., Sfreddo, C. (1998). Language-Based Earnings Differentials on the Swiss Labour Makret: Is Italian a Liability? – International Journal of Manpower, vol 19, issue 7, pp 520–532.
  • Leping, K.-O., Toomet, O. (2008). Emerging Ethnic Wage Gap: Estonia during Political and Economic Transition. – Journal of Comparative Economics, vol 36, no 4, pp 599–619.
  • Leslie, D., Lindley, J. (2001). The Impact of Language Ability on Employment and Earnings of Britain’s Ethnic Communities. – Economica, vol 68, issue 272, pp 587–606.
  • Lindemann, K., Saar, E. (2009). Mitte-eestlased Eesti tööturul. – Eesti Inimarengu Aruanne 2008. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, lk 95–99.
  • Prits, K. (2010). Eesti- ja venekeelse keskkonna roll lõimumisprotsessis. Magistritöö. Tartu Ülikool.
  • Rooth, D.-O., Saarela, J. (2007). Native Language and Immigrant Labour Market Outcomes: An alternative Approach to Measuring the Returns for Language Skills. – Journal of International Migration and Integration, vol 8, issue 2, pp 207–221.
  • Toomet, O. (2011). Learn English, Not the Local Language! Ethnic Russians in the Baltic States. – American Economic Review, vol 101, no 3, pp 526–531.
  • Toomet, O. (2012). Venekeelse elanikkonna eesti keele oskus, sissetulek ja tööpuudus Eestis: miks naistele on keeleoskus olulisem? – Ariadne Lõng, nr 1–2, lk 58–69.

 

 

Tagasiside