Nr 26

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid: eesti- ja venekeelsete elanike võrdlus

  • Tanel Vallimäe

    Tanel Vallimäe

    Tallinna Ülikooli kodanikeühiskonna uurimis- ja arendus­keskuse teadur

Riik ei saa kodanikuühiskonda ise ellu kutsuda, kuid peab looma selle toimimiseks vajaliku keskkonna.

Artikkel annab ülevaate Eesti elanike kodanikualgatuslikest väärtustest, käitumismustritest ja hinnangutest kodanikuühiskonnale. Kitsamalt võrdlen eesti- ja venekeelseid elanikke. Toetun 2012. aasta suvel valminud uuringule „Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid Eesti elanikkonnas 2011–2012”, mille korraldas Tallinna Ülikooli kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskus (Kodanikualgatust toetavad väärtused … 2012). Uuring võttis aluseks 2002. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK) eesmärgid ja selgitas välja, milline on elanike tegelik toetus neis eesmärkides sisalduvatele väärtustele (Eesti kodanikuühiskonna … 2002).

EKAK-is nimetatud 11 eesmärki on seotud kodanikuühenduste, avaliku võimu ja elanikkonna arenguga ning poolte vastastikuse partnerlusega, sest vähemalt kuus neist puudutavad otseselt elanikkonna teadmisi, väärtusi ja hoiakuid. Uuringu raames korraldatud elanikkonnaküsitluses koguti andmeid, et analüüsida inimeste väärtushinnanguid ja tegelikku käitumist kodanikualgatuslikus tegevuses tervikuna. Küsitlus toimus 2011. aasta sügisel, küsitluse valim oli 2992 elanikku.

Käitumistavadel, hoiakutel ja kodanikualgatuslikel väärtustel on väga tähtis osa demokraatliku ühiskonna kodanikukultuuris, mille elujõulisus on mis tahes demokraatia püsimise vältimatu eeldus. Pärast 1990. aastate kestel Eestis aset leidnud kodanikuaktiivsuse dramaatilist langust nn laulva revolutsiooni aegse kõrgperioodiga võrreldes on kodanikuühiskonna roll viimase kümne aasta jooksul avalikkuses üha enam tähtsustunud. Ühtaegu on muutunud olulisemaks kodanikualgatuse ja avaliku võimu partnerluse arendamine, milles EKAK-il on oluline roll. Siiski on kodanikualgatuse ja avaliku võimu suhetes hulgaliselt probleeme. Endiselt on päevakorral, et avalik võim ei võta tõsiselt dialoogi kodanikuühiskonnaga. Järgnevalt kirjeldan eesti- ja venekeelsete elanike kodanikuühiskonna väärtuste, hoiakute ja käitumistavade erinevusi ja sarnasusi.

Millele uuring keskendus

Kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni üks eesmärke sedastab „ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvessevõttu avaliku elu korraldamisel” (Eesti kodanikuühiskonna … 2002). Viimastel aastatel on Riigikogu avalikel istungitel, aga ka Eesti lõimumiskavas 2008–2013 rõhutatud vajadust edendada eesti- ja venekeelsete elanike koostööd samades ühingutes (Eesti lõimumiskava … 2008). Tõepoolest, kui tunnustamata ja väheesindatud elanike kodanikuaktiivsus jääb madalaks ja liigub ülejäänud ühiskonnast silmanähtavalt erinevas suunas, säilib nende marginaalsus ning oht kaootilisteks ja mittekonventsionaalseteks kodanikualgatusteks. Seda eriti juhul, kui vähemuste seas kehtib arusaam, et valitsevad poliitilised jõud neid ei esinda. Teisisõnu, puudub mehhanism kodanikualgatuse korras poliitilisi otsustusprotsesse mõjutada, ent rahul ei olda ka esindusdemokraatiaga. Vähemusrühmade kodanikualgatuslik passiivsus pärsib juba iseenesest nende ja avaliku võimu vahelise dialoogi tekkimist. Kuid just vähemuste aktiivne osalemine aitab esile tuua huvid, mida avalik võim (või ka ülejäänud ühiskond) ei ole osanud või tahtnud väljendada.

Uuringu üks osa keskendus Eesti elanike väärtusorientatsioonide selgitamisele. Väärtused jaotati kolmeks vastandlikuks paariks: osalusdemokraatlikud või esindusdemokraatlikud väärtused, aktiivsusele suunatus või konformsus ning kollektivistlikkus või individualistlikkus (vt lähemalt „Kodanikualgatust toetavad väärtused … 2012”, ptk III)./ Üldiselt iseloomustab elanikke pigem osalusdemokraatlik kui esindusdemokraatlik orientatsioon, nad on ennem kollektivistlikud kui individualistlikud ning veidi enam konformsed kui aktiivsusele suunatud. Kui võrrelda eesti- ja venekeelseid vastajaid, on osalusdemokraatlikud hoiakud omased pigem eestikeelsele vastajale, venekeelsed elanikud kalduvad eestikeelsetest enam konformsusele ja on rohkem kollektivistlikud (joonis 1). Kui tuua lühidalt välja andmed vastajate kodanikualgatusliku käitumise kohta, kuulub mõne spordi-, vaba aja, kultuuriseltsi või muu ühenduse liikmeskonda 31 protsenti vastanutest, seejuures on eestikeelsete vastajate hulgas organisatsioonidesse kuulujaid ligikaudu kaks korda rohkem kui venekeelsete seas. Ka ühendustevälises kodanikualgatuslikus tegevuses, kui võtta aluseks neljas kõige levinumas mitteformaalses tegutsemises osalemine (teiste abistamine, raha annetamine, asjade annetamine ja tegutsemine vabatahtlikuna), on eestikeelseid elanikke venekeelsetest peaaegu kaks korda rohkem (eestikeelsetel 18% ja venekeelsetel 10%, keskmine 16%).

Joonis 1. Ida-Virumaa elanike väärtusorientatsioonid ja kodanikualgatuslik aktiivsus

RiTo 26, Joonis 1, Tanel Vallimäe

Mitteosalemise põhjused

Ka 2011. aasta integratsioonimonitooring (Integratsiooni monitooring 2011, 28–29) näitas, et venekeelsed elanikud osalevad mitteformaalsetes kodanikualgatustes palju vähem kui eestikeelsed. Kuigi elanike väärtusorientatsioonid on sellised, mis pigem toetavad kodanike panust ühiskonna juhtimisse, on nende isiklikud käitumistavad sellega mõneti vastuolus. Kodanikuühendustes osaletakse vähe ja kõige levinuma põhjusena tuuakse välja isikliku huvi puudumine. Ka leiab 83 protsenti vastajatest, et kesine majanduslik toimetulek pärsib nende võimalusi ühiskondlikest probleemidest huvituda. Väärtusorientatsioonide ja tegelike käitumispraktikate seos pole seega suur. Võib nentida, et elanikud saavad aru, et nende osalus ühiskonnaelu juhtimises on vajalik. Venekeelsete elanike puhul on lisaks nende madalamale kodanikuaktiivsusele ka väärtusorientatsioonid eestikeelsetest vastajatest vähem seotud kodanikualgatuse toetamisega.

Samal ajal pole venekeelsete vastajate väiksem kodanikuaktiivsus üllatav, isegi kui viimastel aastatel on leitud, et eesti- ja venekeelsete elanike erinevused osavõtus kodaniku­ühenduste tegevusest on vähenenud (Eesti ühiskonna … 2008, 149). Erinevate uuringute andmeil osaleb kodanikuühenduste tegevuses eestlastest kolmandik kuni neljandik, muukeelsetest vaid ligikaudu viiendik (Hinno et al 2009). Võrdluses Euroopa Liidu liikmetest naaberriikidega (sh Lätiga) on Eesti elanike osalemine ühendustes, eriti ametiühingutes ja usuühendustes tervikuna tagasihoidlik. Samal ajal viitavad võrdleva uurimuse European Values Survey tulemused aastast 2008 sellele, et teatud tüüpi ühenduste, kultuuriseltside ja naisseltside liikmesus on Eestis suhteliselt sagedane Põhjamaadega võrreldes (Sundback 2012). Viimase kahe kümnendi jooksul tehtud uuringud on näidanud, et venekeelne elanik on eestikeelsest vähem aktiivne nii kodaniku­ühenduste liikmeks olemise mõttes kui ka mitteformaalsetes kodaniku­algatuslikes ettevõtmistes nagu kampaaniates, meeleavaldustes, petitsioonides jms kaasalöömise mõttes. Ka on eestikeelsed elanikud rohkem haaratud mitmekülgsetesse osalusvormidesse. Ainult streikidest on venekeelsed elanikud eestikeelsetest rohkem osa võtnud või olnud rohkem valmis seda tegema (Ruutsoo 2009, 223–227 ja 234–237).

Palju sõltub keeleoskusest

Järgnevalt võtan vaatluse alla kõige aktiivsemad respondendid, võrreldes eesti- ja venekeelseid respondente. (Venekeelse elaniku all mõeldakse siin neid, kes valisid ankeedile vastamiseks vene keele ehk 926 inimest.) Joonisel 2 näeme võrdlust kolmes aspektis – aktiivsete osakaal organiseerunud kodanikualgatuslikus tegevuses, aktiivsete osakaal organisatsioonivälises tegevuses ning väga kriitiliste osakaal Eesti kodanikuühiskonna suhtes.

Määratlesime „aktiivsetena” (raportis „kõige aktiivsemad”) organiseerunud kodanikualgatuslikus tegevuses osalejad, kes märkisid end kuuluvat nii „spordi-, vaba aja või kultuuriseltsi” kui ka „muusse ühendusse või organisatsiooni”. Selle rühma puhul on tegemist elanikega, kellel on kogemus osalemisest erinevate ühenduste töös. Selliseid inimesi on valimis kokku ligikaudu 10 protsenti. Eestikeelsete vastajate hulgas on aktiivsete rühma kuulumise näit organiseerunud kodanikualgatuse tasandil peaaegu kaks korda kõrgem kui venekeelsete rühmas (11% eestikeelsetest vs 6% venekeelsetest respondentidest). Kuid oluline tegur on siin eesti keele oskus. Aktiivsus väheneb keeleoskuse vähenedes: nende seas, kes räägivad vabalt eesti keelt ja saavad sellest hästi aru, on aktiivseid 13 protsenti, nende seas, kes ei valda üldse eesti keelt, on see osakaal ainult 5 protsenti.

Üllatuslikult on hea eesti keele oskusega venekeelsed vastajad isegi aktiivsemad kui eestikeelsed. Tähtis roll on ka kodakondsusel: Eesti kodanikest venekeelsetest respondentidest kuulub siia rühma ligikaudu 10 protsenti, Venemaa kodanike puhul on see näit 7 protsenti ning kodakondsuseta vastajate seas ainult 5 protsenti ehk keskmisest kaks korda väiksem. Venekeelse vastaja vanusel ei ole eraldiseisvat statistiliselt olulist seost organiseerunud aktiivsusega. Pigem on vanemad vanuserühmad keelest hoolimata organiseerunud tegevuses väheaktiivsed ning kõige aktiivsemad on 15–19-aastased.

„Aktiivsetena” organisatsioonivälises tegevuses defineerisime respondendid, kes küsitlusele eelneva 12 kuu jooksul olid teinud kõiki järgnevaid tegevusi: abistanud teisi, mitte oma perekonda kuuluvaid inimesi, annetanud abivajajatele raha, annetanud abivajajatele asju ning osalenud vabatahtlikuna ühistegevuses (kampaania, talgud vms). Selliste respondentide arv on ligikaudu 16 protsenti kogu valimist. Eesti keeles ankeedile vastanute rühmas on kõrge aktiivsus ka organisatsioonivälise aktiivsuse puhul pea kaks korda suurem kui venekeelsete rühmas – eestikeelsetel 18 protsenti ja venekeelsetel 10 protsenti. Venekeelse respondendi eesti keele oskus on siingi oluline. Nende seas, kes saavad eesti keelest hästi aru ja räägivad vabalt, on aktiivsete osakaal 17 protsenti. Nende hulgas, kes üldse eesti keelt ei valda, jääb see 7 protsendi lähedale. Tähtis on ka vastaja kodakondsus. Kui Eesti kodanikest vastajate seas on siia rühma kuulujaid 17 protsenti, siis Venemaa kodanike hulgas ainult 9 protsenti ning kodakondsuseta vastajatel 7 protsenti. Venekeelsete vastajate vanus ei ole statistiliselt oluliselt seotud organisatsioonivälise aktiivsusega. Pigem on keelest hoolimata kõige vanemad vanuserühmad teistest vähem aktiivsed ning kuni 49. eluaastani püsib aktiivsus organisatsioonivälises tegevuses pea sama suurena.

Kes on kõige kriitilisemad

Aktiivne kodanik arendab ja säilitab demokraatliku kodanikukultuuriga seotud väärtusi ja hoiakuid, usaldab rohkem avaliku võimu institutsioone ning on usaldavam ja koostööaltim kaasinimeste suhtes (Kodanikuhariduse ja vabatahtliku tegevuse … 2012). Kuid kodaniku­aktiivsus on seotud ka inimese eneseväärikusega poliitilises kogukonnas ehk kui oluliseks ta ennast selles kogukonnas peab. On leitud, et negatiivse kodaniku­identiteedi kandja on põhiliselt vanemaealine mitte-­eestlane (Ruutsoo 2009, 235) ning ühiskondlikult väga aktiivsed ja kohati eestlastest isegi aktiivsemad on mitte-eestlastest Eesti kodanikud (Integratsioonimonitooring 2011, ptk 1.2). Samuti on leitud, et eestlaste ja mitte-eestlastest Eesti kodanike usk oma pädevusse ja mõjukusse on suhteliselt sarnane ja positiivne, võrreldes kodakondsuseta inimeste ja Venemaa kodanike täiesti negatiivsete hoiakutega (Eesti ühiskonna … 2008, 144).

Meie uuringu tulemused toetavad neid seisukohti: Eesti kodanikest venekeelsed respondendid on nii organiseerunud kui ka organisatsioonivälistes tegevustes aktiivsemad kui Venemaa kodanikud või kodakondsuseta vastajad. Väga hea eesti keele oskusega venekeelsed elanikud on organiseerunud kodanikualgatuses veidi aktiivsemadki kui eestlased. Seega on tähtis tutvustada kodaniku­algatuslikku tegevust rohkem noorematele, eriti venekeelsetele noortele. Muret teeb aga asjaolu, et venekeelsete koolide tase on kodanikuteadmiste alal eestikeelsete koolide omast madalam, venekeelsed õpilased ei tunne end Eestis aktiivsete kodanikena, kuigi nende arusaamad demokraatiast on eestikeelsete noortega sarnased ja venekeelsete õpilaste huvi ühiskonnaelu vastu on tervikuna isegi kõrgem kui eestlastel (Toots 2011, 107–112).

Joonisel 2 esitatakse kolmanda komponendina eesti- ja venekeelsete vastajate kriitilisuse võrdlus Eesti kodanikuühiskonna suhtes. „Kriitilise” hoiakutekompleksi kandjatena määratlesime respondendi, kes vastas jaatavalt kõikidele järgmistele küsimustele: „Eesti elanikud on passiivsed kaasalöömisel ühiskondlikes tegemistes”, „Kodanikeühendusi ei kaasata piisavalt ühiskonna asjade üle otsustamisse” ning „Eesti kodanikuühiskond ei suuda mõjutada ühiskonna arengut”. Selliste vastajate arv on ligikaudu 6 protsenti kogu valimist. Eestikeelsed küsitletud on vähem kriitilised – nende seas on kriitilisi vastajaid ligikaudu 5 protsenti, venekeelsete seas 8 protsenti. Kodakondsusel on kodanikuühiskonna kriitiliste hinnangute osas väga suur roll. Selgelt kõige kriitilisemad on Venemaa kodanikest vastajad, kellest kuulub kriitiliste rühma 15 protsenti, sellal kui Eesti kodanikest venekeelsetel jääb see umbes 5 protsendi ja kodakondsuseta venekeelsetel respondentidel 4 protsendi juurde. Keeleoskus ei mängi tähtsat rolli mujal kui nende venekeelsete juures, kes ei valda üldse eesti keelt. Nende hulgas on Eesti kodanikuühiskonda kriitiliselt suhtujate osakaal 16 protsenti, mis on ligi kolm korda suurem keskmisest. Taustaks võib välja tuua ootuspärase resultaadi, et suur kriitilisus on vastaja taustateguritest hoolimata seotud väikse kodanikuaktiivsusega – vastaja passiivsus ja vähene usk kodanikuühiskonda on üksteist tugevdavad muutujad.

Joonis 2. Eesti- ja venekeelsete elanike võrdlus kodanikualgatuslikus aktiivsuses ja hinnangus Eesti kodanikuühiskonna praegusele seisule (%)

RiTo 26, Joonis 2, Tanel Vallimäe

Inimene ja avalik võim

Oluline kodanikukultuuri osa on isiku arusaam enda ja avaliku võimu suhetest. Küsitlusankeet sisaldas mitmesuguseid inimese ja riigivõimu suhte aspekte puudutavaid väiteid. Siinkohal on välja toodud need, mille puhul eesti- ja venekeelsed vastajad kõige enam erinesid. Joonisel 3 näeme, et venekeelsed elanikud on eestikeelsetest konservatiivsemad, pidades stabiilsust ühiskonnale palju tähtsamaks kui uuenduslikkust. Nii arvavaid inimesi oli venekeelsete seas 72 protsenti ja eestikeelsete hulgas 59 protsenti. Suur erinevus tuleb sisse ka küsimuse puhul, kas asjaajamisel tuleks kasuks isiklik suhe ametnikuga. Venekeelsete vastajate seas usub nii 58 protsenti, eestikeelsete hulgas 37 protsenti. Väiksem erinevus on poliitilises tolerantsis: 83 protsenti vene keeles vastanutest leiab, et inimestel peab olema võrdne võimalus ühiskonnas tegutseda, olenemata nende poliitilisest kuuluvusest, eesti keeles vastanute seas on nii arvanuid 71 protsenti. Samal ajal ei pea venekeelsed respondendid eestikeelsetega samaväärselt vajalikuks, et kodanikud hoiaksid riigiasutuste tegevusel silma peal: 39 protsenti neist leiab, et vastutuse võib jätta riigiasutustele, eestikeelsete küsitletute seas on see osakaal vaid 28 protsenti. Viimane näitab koos venekeelsete elanike seisukohaga, et asjaajamisel tuleks kasuks isiklik suhe ametnikega, et eesti- ja venekeelsed inimesed näevad enda ja avaliku võimu institutsioonide suhet erinevalt ning venekeelsete elanike nõuded ja ootused ühtivad vähem kodanikuperspektiivi ja rohkem (distantseerunud) kliendiperspektiiviga.

Joonisel 3 toodud väidete puhul venekeelse vastaja kodakondsus, vanus või keeleoskus rolli ei mängi. Üksnes väite puhul „inimesed võivad jätta kontrolli vastutuse üle riigiasutustele” on Eesti kodakondsuse ja hea eesti keele oskusega venekeelsed vastajad teistest rohkem esitatud seisukoha poolt. Väga hästi eesti keelt oskavate venekeelsete respondentide seas on selliselt arvajate osakaal 50 protsendi ringis. Selle resultaadi põhjuseid tuleb eraldi uurida, ühe tegurina võib pakkuda hea keeleoskusega inimeste suuremat rahulolu Eesti avaliku võimu institutsioonidega ehk suuremat usaldust nende vastu.

Joonis 3. Suhtumine avalikku võimu, konservatiivsus, poliitiline sallivus (%)

RiTo 26, Joonis 3, Tanel Vallimäe

Eraldi on huvitav vaadelda andmeid Ida-Virumaa kohta. Ida-Virumaal on kodanikualgatuslikes organisatsioonides osalemine Eesti keskmistest näitajatest väiksem. Kui kõikidest vastanutest ei kuulu spordi-, vaba aja ja kultuuriseltsi liikmeskonda 62 protsenti vastajatest, siis idavirumaalastest 75 protsenti. Lisaks on Ida-Virumaal palju vähem ka mitmekülgselt aktiivseid organisatsioonides osalejaid, s.o neid, kes kuuluvad samal ajal vähemalt kahte ühendusse. Ida-Virumaa venekeelsete vastajate seas on selliseid inimesi valimi keskmisest (10%) üle kahe korra vähem, kuid sama vähe on neid ka Ida-Virumaa eestikeelsete respondentide hulgas. Vastaja suhtluskeelest sõltumata on Ida-Virumaa elanikele omane keskmisest väiksem aktiivsus ka organisatsioonivälises tegevuses. Võrreldes Ida-Virumaa venekeelseid elanikke Tallinna venekeelsete elanikega, on viimased Ida-Virumaa venekeelsetest respondentidest nii organiseerunud kui ka organisatsioonivälises kodanikualgatuslikus tegevuses aktiivsemad. Kuid Tallinna venekeelsed elanikud on mõlemas aspektis omakorda aktiivsemad ka Ida-Virumaa eestikeelsetest respondentidest.

Muutused ei toimu üleöö

Kriitilisuselt on Ida-Virumaa venekeelsed kõige sarnasemad Tallinna venekeelsete elanikega. Mõlema puhul on kriitilisus teistest rühmadest ja keskmisest kõrgem (keskmine 6%, Ida-Virumaa venekeelsetel 8% ja Tallinna venekeelsetel 9%). Venekeelsed mujal Eestis, s.t väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad elavad venekeelsed vastajad, on vähem kriitilised. Mõned uurijad on Ida-Virumaale omase kodanikualgatusliku passiivsuse kirjutanud venekeelsete elanike arvele. Sellega päris nõustuda ei saa, sest nii Ida-Virumaa eesti- kui ka venekeelsetele elanikele on passiivsus ühtviisi omane. On leitud, et Ida-Virumaa puhul on tegemist üldise võõrandumisega ja elanikkonnale on tavaks saanud ühiskondlik madal aktiivsus (Integratsiooni monitooring 2011, 30). Samas näitavad tulemused, et regionaalne aspekt on tugev käitumise, aga mitte väärtuste tasandil. Siin kordan osaliselt juba eespool öeldut. Väärtuste puhul on oluline pigem keeleline kui regionaalne kuuluvus. Nii on väärtus­orientatsioonidelt omavahel sarnased Tallinna venekeelsed ja Ida-Virumaa venekeelsed vastajad, eristudes selgelt mõlema piirkonna eestikeelsetest elanikest. Kõikidel uuritud venekeelsetel rühmadel on osalusdemokraatlik orientatsioon umbes kaks korda madalam valimi keskmisest. Eestikeelsetel Ida-Virumaa elanikel on osalus­demokraatlik orientatsioon küll väiksem valimi keskmisest, kuid suurem kui mis tahes regiooni venekeelsete hulgas. Ida-Virumaa venekeelsete vastajate seas on samas keskmisest enam levinud esindusdemokraatlik orientatsioon. Samamoodi kui ülejäänud Eestimaa piirkondadele on ka Ida-Virumaa venekeelsetele respondentidele kõige omasem kollektivistlik orientatsioon. Ida-Virumaa venekeelsete elanike seas on järjepideva kollektivistliku orientatsiooni esindajate suhtarv suurem kui venelastel mujal Eestis ning umbes kaks korda suurem kui Ida-Virumaa eestlastel. Individualismi on järjepideva orientatsioonina Ida-Virumaa venekeelsetel sarnaselt Tallinna venekeelsete vastajatega valimi keskmisega võrreldes üle kahe korra vähem. Ida-Virumaal elavad eestikeelsed vastajad on seevastu tunduvalt üle keskmise individualistlikud.

Kodanikuühiskonna kujunemine on pikaajaline protsess ja muutused selles ei toimu üleöö. Ühiskonnauurijad ei saa kodanikuühiskonda ühiskonnaliikmete endi asemel üles ehitada, kuid nad saavad osutada kodanikuühiskonna arengut ähvardavatele ohtudele. Riigipoolse õigusliku, majandusliku, institutsionaalse jms keskkonna kujundamise kõrval on tähtis, et riik kodanikke tunnustaks. Muukeelsete elanike tõhus kaasamine neid endid puudutavatesse poliitilistesse otsustusprotsessidesse on viis, kuidas avalik võim neid kodanikuühiskonna liikmetena respekteerib. See ei tähenda väitmist, nagu avalik võim praegu muukeelseid elanikerühmi ei toetaks (rahaliselt jne). Kuid olulisemaid avaliku võimu ees seisvaid ülesandeid on see, et praegusest tõsisemalt tuleb võtta kaasamist, partnerlust, dialoogi astumist.

Aprillikriisi õppetundi meenutades

Kodanikualgatuslike käitumispraktikate ja kogemuste süstemaatiline mahajäämus venekeelses elanikkonnas viitab, et sellele rühmale tuleb jätkuvalt keskenduda. Kaasatud ja tunnustatud kodanikul kinnistub demokraatlik kodanikukultuur ehk arusaam, kuidas demokraatlikult „asju aetakse”.

Tõsiseltvõetavus on võimu ja kodanikuühiskonna vahel aastaid olnud arutelu keskmes ning muutunud eestikeelses ühiskondlikus teadvuses iseäranis silmatorkavaks 2012. aastal. Poliitilise dialoogi puudumine muukeelse elanikkonnaga on veel ohtlikum. Kui vähemus­rühmade kodanikuaktiivsus on madal või areneb ülejäänud ühiskonna kodanikualgatuslikust tegevusest eraldi, võib see võtta soovimatuid vorme (Ülevaade Eesti etniliste … 2011, 6–7). Seda võimalust on Eesti juba kogenud 2007. aasta nn aprillikriisis.

Toon välja kolm aspekti, mis nõuavad poliitikakujundajate jätkuvat tähelepanu ning väärivad lähemat teoreetilist analüüsi (sh võrdlust sarnaste ühiskondadega). Esiteks on vaja tõhustada kodanikuharidust venekeelsete noorte seas, et tõsta nende enesehinnangut ühiskonnaelu mõjutajana (sh kogemuste pakkumise kaudu). Noored on väärtuste poolest eestikeelsete noortega sarnasemad kui vanemad eesti- ja venekeelsed põlvkonnad. Samal ajal on venekeelsed noored vähem valmis ühiskonna kujundamisse sekkuma, nad ei taju oma ühiskondlikku staatust sama olulisena kui eestikeelsed noored. Teiseks ilmneb, et madal kodanikualgatuslik aktiivsus Ida-Virumaal ei sõltu esmajoones elanike keelelisest taustast, nagu on varem välja pakutud. Kuna Ida-Virumaa eestikeelsed elanikud on sama passiivsed kui venekeelsed, siis võib öelda, et nende tegutsemisvalmiduse puudumine kodanikuühiskonnas tuleneb eelkõige regionaalsest, mitte keelelisest kuuluvusest. Avalikul võimul tuleb Ida-Virumaad vaadelda mitte ainult sotsiaal-majanduslikust perspektiivist või integratsiooniprobleemide murekohana, vaid nagu probleemset piirkonda ka kodanikuühiskonna arengu kontekstis. Kolmandaks tuleb jätkuvalt suunata tähelepanu koostöö edendamisele eri rahvusrühmade vahel kodanikualgatuslikus tegevuses.

Väga hea eesti keele oskusega venekeelne elanik on kodanikualgatuslikult üsna aktiivne ja mõnikord aktiivsemgi kui eestikeelne. Üks põhjus on tema parem ligipääs eestikeelsele infole eesti keelt vähe või üldse mitte oskavate elanikega võrreldes. Siit kodanikuühiskonna toetamisele edasi minnes peaks avalik võim rohkem tähelepanu pöörama eesti keele omandamisele. Teine tee on tõhustada venekeelse info kättesaadavust (infovõrgustikke) eestikeelses kodanikuühiskonnas toimuva kohta.

Kasutatud kirjandus

  • Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon. – Riigi Teataja I 2002, 103, 606.
  • Eesti lõimumiskava 2008–2013 (2008). Tallinn: Kultuuriministeerium. – http://www.kul.ee/webeditor/files/integratsioon/Loimumiskava_2008_2013.pdf
  • Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2008 (2008). Uuringu aruanne. Tallinn: Integratsiooni Sihtasutus ja Rahvastikuministri Büroo. – http://www.meis.ee/raamatukogu?action=download2&book_id=196
  • Hinno, K., Lagerspetz, M., Vallimäe, T. (2009). Kolmas sektor arvupeeglis. Küsitlus- ja statistikaandmeid mittetulundusühenduste ja nendes osalejate kohta 2004–2007. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
  • Integratsiooni monitooring 2011 (2011). AS Emor, SA Poliitikauuringute Keskus Praxis ja Tartu Ülikool. – http://www.kul.ee/webeditor/files/integratsioon/Integratsiooni_monitooring_2011.pdf
  • Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid Eesti elanikkonnas 2011–2012 (2012). Tallinna Ülikooli kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskus. – http://www.kysk.ee/sisu/10_26918226_Uuringuraport_Kodanikualgatust_toetavad_vaartused_ja_ kaitumismustrid_Eesti_elanikkonnas_2011-2012_uuringu_teostaja_Kodanikeuhiskonna_uurimis-ja_arenduskeskus_Tallinna_Ulikool.pdf
  • Kodanikuhariduse ja vabatahtliku tegevuse analüüs Euroopa Sotsiaaluuringu põhjal. Aktiivse Eesti elaniku tüpoloogia (2012). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. – http://www.siseministeerium.ee/public/Aktiivse_Eesti_elaniku_tupoloogia_07.02.2012.pdf
  • Ruutsoo, R. (2009). Kodanikuühiskond ja kodanikukultuur.Acta Politica, nr 3, lk 218–242.
  • Sundback, S. (2012). Membership and Activity in the Scandinavian, Finnish and Estonian Civil Societies. Analysis based on data from the European Values Study 2008. [Ettekanne Westermarck Society aastakonverentsil Kuopios, 29.–30.3.2012 (käsikiri)].
  • Toots, A. (toim) (2011). Noorte kodanikukultuur kümme aastat hiljem. Tallinn: Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut.
  • Ülevaade Eesti etniliste vähemusgruppide ja immigrantide poliitilisest osalusest ning ettepanekud selle suurendamiseks (2011). Balti Uuringute Instituut. – http://www.ibs.ee/et/publikatsioonid/item/download/70

Tagasiside