Nr 28

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kohalikud võimuliidud – kattuvused valitsuskoalitsioonidega

  • Rein Toomla

    Rein Toomla

    Tartu Ülikool, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor

Aeg-ajalt tõusetub meie poliitilises publitsistikas probleem, kas on mõistlik, kui valitsuskoalitsiooni Toompeal moodustavad ühed erakonnad ja kohalik võim on hoopis teiste käes.

Kas selline erinevus ei tekita kahju just kohalike küsimuste lahendamisel? Mõnikord võib niisugust erinevust esitada peaaegu traagilise vastasseisuna, nagu seda tegid paar erakonda viimastel, 2013. aasta kohalikel valimistel Tallinnas.

Kui probleem jääb retoorika tasemele, siis arutelu ei tee kunagi liiga, selle kaudu avatakse võib-olla nii mõnigi sügavam erinevus. Meie poliitilises lähiajaloos on sellist erinevust püütud kaotada survet avaldades või isegi suisa käskides. Nii juhtus Tartus, kus 1999. aasta volikogu valimiste tulemusena moodustati võimuliit, mis erines tunduvalt sel ajal toiminud valitsuskoalitsioonist. Mõne aja pärast toimusid muutused, mille tagapõhjast survestamise näol räägiti lausa avalikult.

Artiklis esitan andmestiku kohaliku võimu poliitilisest erinevusest valitsuskoalitsioonidega võrreldes. Säärasest võrdlusest kasvavad välja mõned pinnapealsed järeldused, mis lausa eeldavad selle valdkonna süvitsi uurimist − on see siis seotud poliitilise kultuuri, erakondlike struktuuride või kohalike eripäradega. Kasuks tuleb kindlasti rahvusvaheline võrdlus ja selle kaudu vastavus teoreetilistele konstruktsioonidele.

Võimaluse eest allpool toodud andmestikku esitada olen tänulik meie suuremate keskuste linna- ja vallasekretäridele, kelle abivalmidus üldse võimaldas hakata uurima kohalikke võimuliite. Samuti kuulub minu tänu maakondlike ajalehtede ajakirjanikele, kelle abil täpsustasin nii mõnegi ajaloo hämarusse vajunud probleemi.

Kohalike volikogude valimisi on meil korraldatud kakskümmend aastat. Selle aja jooksul kõikides omavalitsustes toimunud seitsme valimise tulemusena moodustatud linna- ja vallavalitsusi on olnud paar tuhat. Artiklis piiran oma käsitlust nii ajas kui ka ruumis. Ajapiirang jätab välja varasemad valimised, seega alustan 2002. aastast ja jõuan välja viimaste, 2013. aasta valimisteni. Ajatelg sisaldab peale vahetult valimiste järel moodustatud valitsusi ka nende muutumisi valimistevahelisel ajal. Kattuvuste või erinevuste esiletoomiseks keskvõimuga on aluseks samal ajal olnud valitsuskoalitsioonid. Järgnevalt on esitatud need võimuliidud Toompeal:

  • jaanuar 2002 − aprill 2003

Reformierakond ja Keskerakond

  • aprill 2003 − aprill 2005

Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit

  • aprill 2005 − aprill 2007

Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit

  • aprill 2007 − mai 2009

Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond

  • mai 2009 − aprill 2011

Reformierakond ja IRL

  • aprill 2011 kuni detsember 2013

Reformierakond ja IRL.

Võrdlusmaterjal kohalikest omavalitsustest hõlmab ainult maakonnakeskusi ja kahte Ida-Viru suuremat linna − Narvat ning Kohtla-Järvet –, kokku praeguse seisuga 13 linna ja 4 valda. Need maakonnakeskusteks olevad vallad on Jõhvi vald, Rapla vald ning viimastest valimistest alates ka Põlva vald ja Kärdla asemel Hiiumaa keskuseks saanud Hiiu vald.

Kohalikku võimu ja võimuliite olen iseloomustanud sisuliselt kahel teljel. Üks neist kujutab skaalat, mille ühes otsas asuvad keskvõimu koalitsioonidest kõige kaugemal asuvad linna- või vallavalitsused ja teises otsas sellised võimuliidud, mis täielikult kattuvad keskvõimu teostavate erakondade ühendustega. Kogu skaala on järgmine, koos vastavate juhtumite hulgaga:

  • võimu teostab üks valimisliit − 4 juhtumit
  • võimu teostab üks erakond − 12 juhtumit
  • võimu teostab valimisliitude koalitsioon − 1 juhtum
  • võimu teostab koalitsioon, mis koosneb Riigikogu opositsioonilistest erakondadest − 5 juhtumit
  • võimu teostab koalitsioon, kus on esindatud ainult üks valitsuserakond ja tema kõrval opositsioonilised erakonnad ja/või valimisliidud − 29 juhtumit
  • võimu teostab koalitsioon, mis koosneb kahest valitsuserakonnast ja muudest poliitilistest jõududest − 15 juhtumit
  • koalitsioon koosneb ainult kahest valitsus­erakonnast. Sellisel juhul on valitsuses esindatud kolm erakonda − 4 juhtumit
  • võimu teostab valitsuserakondadega täielikult kattuv koalitsioon − 12 juhtumit.

Ajaliselt on vaatlus piiratud nelja valimisega, kuid koalitsioon võib vahetuda valimistevahelisel ajal. Seega olen ajateljele juurde lisanud ka valimistevahelise perioodi. Sellised vahetumised on andnud juurde 14 uut linna- või vallavalitsust.

Järgnevalt on need kaks telge kokku pandud ühte tabelisse, kusjuures juhtumid on tähistatud märgiga x.

Tabel 1. Kohalikud võimustruktuurid

RiTo 28, Tabel 1, Rein Toomla

Suurimat tähelepanu selles andmestikus tõmbavad endale kaks äärmuslikku ja üks koostööd soosiv kategooria:

1)    12 juhul 82-st on tegemist võimuliitudega, mis koosseisult kopeerivad täpselt selle aja valitsuskoalitsiooni. See on peaaegu 15 protsenti kõikidest juhtumitest. Kindlasti pole seda palju ning püüdlust muutuda sarnaseks Toompeaga ei saa täheldada − valimistevahelisel perioodil on selline muutus aset leidnud kuuel korral. Järeldus, mida sellest suhtest teha saab, on: kohalikud erakondlikud organisatsioonid ilmselt ei proovi vägisi kopeerida valitsuskoalitsiooni ning teiselt poolt, ka valitsusse kuuluvad erakonnad ei kasuta erilisi survemeetodeid, et ühtlustada liitlassuhteid nii valitsuses kui ka maakonnakeskuses.

2)   16 juhul on võimule tulnud ainult üks poliitiline jõud, valimisliit või erakond. Meie valimistel − ka kohalike volikogude puhul − kasutatakse süsteemi, mis ülemaailmse kogemuse alusel peaks eelistama poliitiliste jõudude killustatust ja selle tulemusena koalitsioonide moodustamist. Kuid need juhtumid, mis moodustavad ligikaudu 20 protsenti kõikidest juhtudest, nõuavad põhjalikumat analüüsi, seda nii akadeemilises kui ka praktilises tähenduses.

3)   43 juhtumit ehk 52 protsenti kõigist on sellised, kus valitsusparteid ja muud poliitilised jõud teevad koostööd. Selline suhtarv lükkab ümber seisukohad kesk- ja kohaliku võimu vaenutsemisest ning annab tunnistust meie erakondade ja ka valimisliitude märkimisväärsest kompromissivalmiduses.

Sellest andmestikust kumab läbi ka suhteline stabiilsus − valimistevahelisi ümberkujundusi on tehtud 14 korral, mis tähendab ka seda, et sama paljudel kordadel on poliitiline vastasseis kasvanud üle võimu muutvaks rahulolematuseks. Siinkohal tuleb järelduseks üks lahutamistehe teha. Ainuvalitsemistel pole vajadust muutuda, seega tuleks need 16 juhtumit maha arvata. Jääb alles 66 koalitsiooni, millel on nii teoreetiline kui ka tegelik võimalus laguneda. Seda pole juhtunud 38 korral, ligikaudu 58 protsendil ainult koalitsioone silmas pidades pole olnud põhjust „poolel teel hobuseid vahetada”.

Maakonnakeskuste võimustruktuure saab esitada ka vaatluse all olnud linnade ja valdade kaupa. Tabelis 2 on kõik juhtumid kokku võetud asukohapõhiselt ja konkreetsete poliitiliste jõudude alusel.

Tabelis 2 esitatud poliitilised jõud on toodud nende tugevuse järgi − kellel on rohkem kohti volikogus, see on asetatud teiste ette. Selline esitatus ei pruugi tähendada, et ka linnapea või vallavanem oli pärit esimesena nimetatud erakonnast või valimisliidust.

Tabel 2.  Võim vaadeldud linnades ja valdades

RiTo 28, Tabel. 2, Rein Toomla

Märkus: IL − Isamaaliit; IRL − Isamaa ja Res Publica Liit; KESK − Keskerakond; REF − Reformierakond; RES − Res Publica; RL − Rahvaliit; SDE − Sotsiaaldemokraatlik Erakond (või ka varasematel aegadel Mõõdukad); VL − valimisliit. Ülejäänuid sel ajavahemikul tegutsenud erakondi artiklis vaadeldud linnades ja valdades võimukoalitsioonidesse ei kaasatud.

Millele saab selles tabelis tähelepanu juhtida?

  • Kaheksa linna/valda on olnud väga stabiilsed, neis pole olnud vajadust muuta võimuliitusid valimiste vaheaegadel. Need on Haapsalu, Jõhvi, Kuressaare, Kärdla, Narva, Põlva, Rapla ja Viljandi.
  • Risti vastupidi saab välja tuua keskused, kus võim on märkimisväärselt sageli vahetunud ka valimiste vahel. Selliseid kohti polegi, kus säärane vahetus oleks täitnud kõik tabelis esitatud lahtrid. Kuid sellele on olnud võrdlemisi lähedal kolm linna: Jõgeva, Pärnu ja Valga. Pärnu on ainus, kus ühel valimistevahelisel perioodil on võim vahetunud kaks korda.
  • Lõpetuseks esitan tabelis toodud poliitiliste jõudude osakaalud. See ei pruugi tähendada nende tugevust, pigem annavad järgnevad suhtarvud tunnistust erakondade kohalike organisatsioonide võimekusest näidata ennast positiivsete partneritena võimalikes võimuliitudes. Kokku on erakonnad ja valimisliidud sattunud sel perioodil ja nimetatud keskustes võimu juurde 182 juhul. Jagunemine toimub selliselt:
  •        KESK − 28%,
  •        REF − 24%
  •        IL, RES ja IRL − 22%,
  •        VL − 12%,
  •        SDE − 9%,
  •        RL − 5%.

Tagasiside