Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Väikeriigi sõjaline institutsioon – Eesti valikud 1991–1994

Riigi toimimiseks vajalikud institutsioonid loodi sõjaeelseid struktuure aluseks võttes, kuid ajaloolise järjepidevuse rõhutamise tõttu tekkisid riigikaitses omavahel konkureerivad jõud.

Eesti ühiskonna muutuste perioodi on kutsutud laulvaks revolutsiooniks. Kuigi reeglid või institutsioonid revolutsioonide, sõjaliste vallutuste või ikestuse käigus hüppeliselt muutuvad, jääb Douglass Northi arvates ühiskond paljus püsima, näiteks elas Jaapani kultuur pärast Teist maailmasõda üle USA okupatsiooni, revolutsioonijärgne USA ühiskond toimis edasi koloniaalajastu kombel. Formaalse staatuse puudumisest hoolimata on juudid ja kurdid püsinud sajandeid (North 2004, 57).

Eesti, vabanenud 1991. aastal Nõukogude okupatsioonist, asus korraldama oma sõjalist kaitset. Oli kaks võimalust: taasluua sõjaeelsed või rajada uued institutsioonid. Suletud ühiskonna tõttu polnud protsesse suunavatel isikutel rahvusvahelist kogemust. Sõjalise institutsiooni rajamisel lähtuti ajaloo aspektidest ja teiste riikide eeskujust. Riigikaitse puhul kaaluti nii sõjalisi (armee või piirikaitse) kui ka mittesõjalisi (neutraliteet) lahendusi. Artiklis vaadeldakse aspekte ja valikuid, mis mõjutasid sõjaväelise institutsiooni rajamist aastail 1991–1994.

Sõjaline institutsioon

Sõjaline institutsioon ei tähenda alati sõjaväge. Näiteks Islandil on oma rannakaitse, kuid saareriigi julgeolekut garanteerib ka NATO. Või neutraalne Šveits – 7,9-miljonilise rahvaarvuga riik, mis ei kuulu kaitseallianssi, suudab 48 tunniga kokku koguda 1,7-miljonilise armee (Beerli 2013).

Sõjandussotsioloogidel on lähtekoht, et sõjaline organisatsioon peegeldab ühiskonnakorda, millest ta välja kasvab (Keegan 2004, 228). Selle alusel võib väita, et Eesti rajas oma sõjaväe senise riigi eeskujul. Viite selleks annab 1991 toimunud Eesti ohvitseride kongress, kus Ants Laaneots esitas kaitsevariandi, mille Nõukogude massiarmee põhimõttest lähtuv olemus sattus kriitika alla (Tupp 2009, 107).

Ajalugu kordub. 1918 toimusid Eesti sõjameeste kongressid, 1991 Eesti ohvitseride kongress; 1918 teenisid eesti mehed tsaariarmees ja 1991 Nõukogude armees, mõlemal korral organiseerusid nad eesti ohvitseride kongresside kaudu.

Eeskujud ja valikud 1991

Toonase peastaabi ülema asetäitja kolonel Raul Luksi sõnul puudus 1991. aasta sügisel ühtne nägemus Eesti riigikaitsest, vaieldi selle üle, kas luua kaitsevägi või piisab tugevast piirivalvest. Mõned arvasid, et tuleb luua ainult Kaitseliit (Kadak 2009, 61). Kui Põhiseaduse Assamblees uut põhiseadust ette valmistati, telliti võrdluseks teiste riikide (Šveitsi, Rootsi, Soome) kaitsekontseptsioonid (Peep 1997, 100). Soome eeskujuks võtmist mäletab ka erukindral Teo Krüüner (asus peastaabi teenistusse 1991): tollal prevaleeris arvamus, et riigikaitse ülesehitamisel peame järgima nn Soome malli (Kadak 2009, 53).

Kuid Soome mudel ei olnud ainus, kaaluti ka muid lahendusi. Välisminister Lennart Meri väljendas CSCE istungil 5. juunil 1990 Eesti hoiakuid läbirääkimistel Nõukogude Liiduga järgmiselt: „Me taotleme Eesti neutraliteedi tunnustamist ja selle neutraliteedi kindlustamist rahvusvaheliste garantiidega, taotleme Eesti ja teiste Baltimaade arvamist tuumavabasse tsooni.” (Meri 2005, 229.) Moskva konverentsil (1991), kus arutati Nõukogude Liidu armeereformi, oli ühe USA julgeolekuspetsialisti soovitus eestlastele: parim variant oleks finlandiseerumine, s.t autonoomia majanduses, kuid riigikaitse­õigus jäägu Moskvale. Rahukonverentsil, kus arutati vägede väljaviimist, soovitati Balti riikidel ühineda teiste piiririikidega tsooniks, mille julgeolekut garanteeriks Nõukogude Liit (Tupp 2011, 217).

1991 algul viljeldi Kodu-Eestis kompromissipoliitikat, mille püüdlusi oli taastada liiduvabariigi õigus omada territoriaalseid väekoondisi. Sellele vastandus Välis-Eesti. Eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu (30.03.91): „Proovisin Rüütlilt toetust saada Kaitseliidule. Tema proovis minu poolehoidu saada selleks, et taotleda Eesti üksuseid NL-u lipu all ja et mitte irriteerida Interfronti ja NL-u võime Kaitseliidu ja Kodu Kaitsega. […] Peame kindlalt jääma seisukohale, et eestlaste teenimine okupatsioonivõimude sõjaväes, vaenlase lipu all, kui sellest on kuidagi võimalik eemale hoida, oleks isamaa reetmine.” (Orav, Nõu 2004, 1423.)

Juunis 1991 Vene välisministeeriumis peetud Eesti ja Nõukogude Liidu kõnelustel olid seisukohad järgmised: „Eesti Vabariigil on õigus oma kaitsevõime loomiseks proportsionaalsele osale NSV Liidu relvajõudude relvastusest ja varustusest. […] Eesti Vabariik tunnistab oma territooriumil NSV Liidu huve oma õhukaitse organiseerimiseks.” (Vahter 2011, 133.)

Kokkuvõtteks: enne 1991 augustisündmusi taotles Eesti riigikaitse küsimuses neutraalsust – ei soovitud liituda Nõukogude Liidu ühiskaitsega, küll aga tunnistati Nõukogude Liidu huve siin piirkonnas; loodeti taastada Eesti diviis ja nõuda sellele osa Nõukogude Liidu relvajõudude varustusest.

Riigikaitse enne 1991. aastat

Enne 1991. aastat korraldas Eesti kaitset Nõukogude Liit. Eestis paiknesid sõjakomissariaadid, mis kindlustasid eesti noorte ajateenistusse saatmise, näiteks 6. juuli 1990 seisuga teenis Nõukogude armees 16 500 eestlast (Graf 2012, 162). Rahva seas oli sellel armeel negatiivne kuvand ning totalitaarse loomu tõttu tekitas see enamikus eestlastes armee- ja sõjavastasust – patsifismi. 1990. aastatel hakkasid üliõpilased teenistusest keeldudes sõjaväepileteid loovutama. Eesti Ülemnõukogu püüdis probleemi lahendada tööteenistuse seaduse vastuvõtmisega. Nõukogude keskvõim vastustas ülemnõukogu seaduse. Tekkis topeltseaduste olukord ja Nõukogude sõjaväest hoidujaid karistati kohtulikult.

Üldiselt tegutses Nõukogude armee Eestis vaoshoitult. Artur Kuznetsov (rahvusvaheliste suhete minister 1990–1991) toob näite Nõukogude armee kõrgemate ohvitseride suhtumisest: 1980. aastate lõpus ülemustele saadetud olukorra analüüs näitas, et Nõukogude Liidu püsimine on ebatõenäoline ja sõjalist jõudu ei tohi kasutada lootuseta olukorra säilitamiseks. Kõrgemad ohvitserid arvestasid asjaoluga, et liiduvabariikidel oli õigus Nõukogude Liidu koosseisust välja astuda ning enamik ohvitsere ei soovinud seda õigust jõuga maha suruda (Kuznetsov 2011, 527–528). Armee vaoshoitust kinnitas Eesti Kongressil (25.05.1990) ka Edgar Savisaar, kui ta kõneles pingetest Lätis: „… meil on aga armee, kes on neutraalne.” (Pärnaste 2000, 313.)

Poliitiline olukord 1991

Selleks et mõista tookordseid valikuid, tuleb meenutada poliitilist olukorda. Aasta algas veriste sündmustega Vilniuses. Seetõttu tegid Balti riigid 13. jaanuaril koos Boriss Jeltsiniga avalduse, milles mõisteti hukka relvade kasutamine siseprobleemide lahendamisel ja keelati oma kodanikel sellistes aktsioonides osaleda (Graf 2012, 445).

Eestis kardeti 15. jaanuariks Toompeale kavandatud Nõukogude Liidu meelsete aktsiooni ja Leedu sündmuste kordumist. Ohu kartuses anti ülemnõukogu juhatajale parlamenditöö juhtimiseks erivolitused ning Kadriorus kogunes Erakorraline Kaitsenõukogu. Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel andis ülevaate poliitilisest olukorrast, vene saadikud esitasid muu hulgas küsimuse Eesti armee kohta. Ülemnõukogu esimehe hinnangul ei olnud Eestil vajadust suure armee järele, „… see oleks lihtsalt riigi ja riigipiiride kaitseks” (Ülemnõukogu stenogramm 1991, 1).

Kui aasta esimesel poolel olid Eesti poliitikute seisukohad riigikaitse küsimustes ettevaatlikud, siis teisel poolel tuli teha otsuseid, milleks nad ei olnud valmistunud. Pärast iseseisvumist 20. augustil vältasid läbirääkimised Moskvas Nõukogude Liidu kaitseministeeriumiga ligi kuu aega, et lõpetada Eestis relvajõudude tegevus ja fikseerida vägede väljaviimiseks esmased abinõud. Loodeti, et osa relvastust ja varustust antakse üle Eestile (Savisaar 2004, 765). Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lepped tühistusid ja Eestil tuli oma armee üles ehitada tühjalt kohalt.

Moskva riigipöörde luhtumine tekitas tunde, et oht on möödas. 1991. aasta hilissügisel sai peaminister Edgar Savisaar välisministrilt Lennart Merilt kirja, milles peeti relvastatud riigipööret lähikuudel Nõukogude Liidus tõenäoliseks. Ministri arvates olenesid Eesti lootused sellest, kuidas suudetakse enne järjekordset kriisi Tallinnas üles ehitada 15 välissaatkonda, mille allutamine oleks idanaabril palju raskem kui Eesti sõltumatuse talumine. Kirjas mainib minister Lennart Meri turvalisuse illusiooni rahva seas ja hindab riigiõiguslikult ja geopoliitiliselt Eesti olukorda abitumaks kui Afganistani olukorda 1979. aasta novembris (Savisaar 2004, 834).

Välisesindaja pilk on neutraalsem, seepärast vaatleme, kuidas hindas 1991 olusid Saksa diplomaat. Saadik Henning von Wistinghausen kirjutab, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist muutus õhustik närvilisemaks, sest 3. detsembril süüdistas Mihhail Gorbatšov Balti riike vene vähemuse õiguste rikkumises ja teatas, et need vähemused on Nõukogude Liidult „kaitset” palunud. Saadiku mäletamist mööda tekitanud see kõne ärevust. Hirmu suurendasid kuulujutud, et endist viisi on kavas Põhja-Eesti lahutada ülejäänud Eestist (von Wistinghausen 2008, 198). Tollal saadikuga kohtunud peastaabi ülem Ants Laaneots pidas ohuks olukorda, kui Eestis asuvad Nõukogude väed ühel päeval enam Moskva korraldustele ei allu. Peamine põhjus oli Vene ohvitseride kartus, et vägede väljaviimisel satuvad nad Nõukogude Liidus kehvemasse olukorda. Vene ohvitserkond soovis enda võrdsustamist Eesti kodanikega ning armee käsutuses oleva kinnisvara armee omandiks tunnistamist (von Wistinghausen 2008, 200). Teiseks ohuks Laaneotsa hinnangul oleksid olnud piiririkkujad ja marodöörid Venemaalt ning uue kodakondsusseaduse vastuvõtmise järel puhkeda võivad rahutused Ida-Virumaal. Saadik mäletab, et Laaneots tõi neist ohtudest rääkides paralleele sündmustega aastatel 1918 ja 1924.

Laaneots selgitas ka seda, et relvajõudude ülesanne on võimalik agressor kinni pidada, kuni rahvusvaheline üldsus on valmis sõjaliselt sekkuma, sest väikeriik ei suuda pikaajaliselt iseseisvat riigikaitset tagada. Ta lisas, et relvajõud peavad ära hoidma 1939.–1940. aasta olukorra kordumise – et Eesti ei laseks ennast okupeerida vastu hakkamata (von Wistinghausen 2008, 200).

Olude muutudes 1991. aasta teisel poolel, osalt ajaloole toetudes, osalt Nõukogude Liidu siseolusid seirates, tajuti Eestis ohtu iseseisvusele ja hakati kiirkorras selle kaitseks institutsioone (saatkonnad, kaitsevägi) rajama.

Põhiseaduse Assamblee valikud

Assambleele esitati kaalumiseks neli põhiseaduse projekti. Uut põhiseadust tehes tegi assamblee valiku parlamentaarse võimuga riigi ülesehitamiseks. Ainus peatükk, mis peaaegu muutumatult uude põhiseadusse 1938. aasta presidentaalse loomuga seadusest üle võeti, oli riigikaitse. Jüri Adams, kelle projekt võeti põhiseaduse aluseks, ütles riigikaitse tutvustamisel, et väga detailseks ei saa selle peatükiga minna, sest pole teada, milliseks riigikaitse kujuneb (Peep 1997, 142). Põhiseaduse Assamblee protokollidest nähtub, et Adamsil oli riigikaitsest ettekujutus, mis ühtib tänapäevase käsitlusega. Kommenteerides põhiseaduse valminud redaktsiooni, selgitas Adams: riigikaitse ei ole termin, vaid laiem tegevus – sellega tegelevad peaminister, talle alluv kaitseminister ja kahtlemata ka sõjaväe juhataja (Peep 1997, 203). Jüri Raidla, kelle eeltööd hiljem kasutati põhiseaduse koostamisel, ütles, et riigikaitset ei saanud konstitueerida olemasolevate suhete baasil, sest need puudusid, seepärast lähtuti sõjaeelsest praktikast (Peep 1997, 77).

Assambleel arutati ka võimalust riigikaitse põhiseadusest välja võtta ja muuta Eesti demilitariseeritud riigiks (Peep 1997, 200). See jäi üksnes aruteluks.

Põhiseadusega loodi riigikaitsele üldine raamistik. Seaduse koostajad lähtusid nii võimude kui ka jõudude tasakaalustamise põhimõttest – sooviti, et kaitsevägi jääks erakondlikust päevapoliitikast eemale. See oli põhjusi, miks kaitsejõud allutati presidendile ja Riigikogule. Teiseks arvati, et kui valitsuse alluvusse jäävad sisekorrajõud (politsei, piirivalve), siis ei ole hea, kui kõik riigi relvastatud jõud on ühe võimuorgani käsutuses.

Assamblee riigikaitse toimkonnale telliti teiste riikide kaitsekontseptsioonid, seega on kindel, et põhiseaduse koostamisel võeti neist eeskuju. Näiteks Viktor Korrovits, kommenteerides riigikaitse peatüki redaktsiooni, tõi näitena Šveitsi sõjaväe, mis on „praegu umbes pool miljonit ning seda on võimalik veerand tunni jooksul kokku kutsuda ja lahingusse saata. Sellest järeldus, et ka meie loodav sõjavägi peaks olema just niisuguse suunitlusega” (Peep 1997, 205). Enn Tarto, kes juhtis põhiseaduse riigikaitse peatüki valmimist, pidas oluliseks, et vaidluste tulemusel jõudis põhiseadusse käsitlus: kaitsejõud koosnevad kaitseväest ja riigikaitseorganisatsioonidest, mitte ainult kaitseväest. Sellega oli organisatsioonidele tee riigikaitsesse avatud.

Hiljem on kritiseeritud põhiseadust sõjaeelse (presidentaalse) riigikaitselise konstruktsiooni ülevõtmise pärast parlamentaarsesse riigiõiguslikku süsteemi, hiljuti (2011) muudetigi põhiseadust just riigikaitse alal. Tänapäeval on põhiseaduse asjatundjad märkinud, et riigikaitse peatüki väljatöötamise ajal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust toonastes rahvusvahelistes suhetes (Eesti Vabariigi põhiseadus, 2012).

Sõjalised organisatsioonid

Kaitseliidul oli kõige rohkem sümboolset kapitali riigikaitse valdkonnas. Esimene Kaitseliidu üksus loodi 1988. Manivald Kasepõld (Kaitseliidu ülem 10.11.1990–16.11.1992) kirjutab, et 1989 sai ta teada Tarapita ühingutest, mille ülesanne oli pakkuda kaitset rahvale. Selle tegevuse raames kohtus ta Kalle Elleriga, otsustati taasluua Kaitseliit. Hangiti sõjaeelne põhikiri ja kodukorra kohaselt viidi läbi taasasutamine. Kasepõllu sõnul valitses tollal hirm, sest meeles olid küüditamised, seetõttu registreeriti Kaitseliit algul maakondades (Kadak 2009, 141). Merike Jürjo täpsustab, et Kaitseliidu taastamisele eelnes mitmete rakendusspordiseltside (Tarapita, Kulter) asutamine 1988. Nende üksuste ja organisatsioonide tegevuse koosmõjul otsustati 17. veebruaril 1990 Järvakandis taastada Kaitseliit üleriigilise organisatsioonina. Seda tegevust korraldas Kalle Eller; arvati, et ta lähtub eksiilvalitsuse korraldusest (Jürjo 2008, 13). Eller juhtis Kaitseliidu tegevust kuni novembrini 1990.

Kaitseliidu üksuste taasloomisel peeti tähtsaks ajaloolist järjepidevust, seetõttu tekkis mitmeid probleeme. Näiteks arutati 12. juulil 1991 Kaitseliidu keskkogul, mis saab, kui ülemnõukogu sügisistungil tühistatakse Kaitseliidu tegevust keelav 1940. aasta otsus, kas siis kerkib küsimus Kaitseliidu alluvusest. Üks ametimeestest oli teatanud, et Kaitseliit allub ainult eksiilvalitsusele, sest Toompea valitsust peeti okupatsioonivalitsuseks (Vahter 2011, 147).

Kaitseliidu tollast sõjalist orientatsiooni ilmestab taastaja rollis olnud Riho Ühtegi hinnang: mitte kellelgi polnud selget visiooni, milline peaks olema sõjaväeline organisatsioon – enamasti tegutseti nii, nagu eestvedav juht välja pakkus (Kadak 2009,177).

Kaitseliidu tegevus piirdus üldjuhul suurürituste turvamisega, ent alates 1. septembrist 1990, kui korraldati õppus „Riigipiir ’90” ja paigaldati piiritulbad Tartu rahulepinguga fikseeritud joonele (Jürjo 2008, 9), muutus suhtumine Kaitseliitu tõrjuvaks. Organisatsiooni süüdistati koguni Eesti-Vene suhete pingestamises. Tolleaegsete olude täpsustamiseks tuleb nimetada veel mõnda rühmitust ja nõustuda Mati Grafi hinnanguga, kelle arvates ajas valitsus Kaitseliidu suhtes nn positiivset neutraliteedipoliitikat, kuid ei tõtanud Kaitseliitu registreerima, sest siis oleks tulnud seadustada ka Tallinna üleliiduliste ettevõtete paramilitaarsed töölismalevad, kes tahtsid kaitsta nii venelasi kui ka „sotsialismi saavutusi” (Graf 2012, 162).

Konkureerivad jõud

Toompea meeleavalduse (15.05.90) järelmina sündis veel üks korrakaitseorganisatsioon. Kodukaitse ajaloo andmetel paigutas Andrus Öövel Toompeale tähtsamate objektide kaitseks Rahvarinde turvateenistuse liikmed (Eesti Kodukaitse 1990–91) ja kui mäslemine möödas, lubas peaminister Edgar Savisaar Kodukaitse loomist juba 15. mai õhtul (Saarpuu 2010).

Kui arvestada asjaoluga, et Koidukaitse juhttuumik pärines Rahvarindest, on mõistetav, miks polarisatsioon kandus üle ka organisatsioonide tasandile. Polarisatsioonile viitab Jüri Kadak: aasta enne põhiseadusliku korra taastamist toimis riigis kaks Eestit, üks toetus ülemnõukogule ja tema moodustatud valitsusele ning teine Eesti Komiteele, kes tugines oma põhimõtetes Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele (Kadak 2009, 88). Jõudude polarisatsiooni tunnistas assamblee istungil ka Peet Kask: tegelikult on välja kujunenud kaks täidesaatva võimu keskust ja segane on ka seadusandliku võimu olukord – on Ülemnõukogu, aga on ka Eesti Kongress, kes kuulutas ennast seadusandlikuks võimuks. Kask manitses, et sellises ohtlikus kaksikvõimu olukorras riskeeritakse kodusõjaga, sest sõjajõud on lõhestatud sellega, et loodi Kodukaitse ja Kaitseliit (Peep 1997, 204).

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et septembriks 1991 oli kaks relvastatud organisatsiooni, kes konkureerisid üksteisega sarnaste ülesannete võtmises. Eraldi surverühmaks tuleb pidada Kaitsealgatuskeskust. Selle lõi 1991. aasta algul Kaitseliidu tegevusest eemaldunud Kalle Eller, idee järgi pidi eksiilvalitsusele toetuvast Rahvuslikust Kaitsealgatuskeskusest saama sõjavägede keskne juhtimisstruktuur ja riigikaitse kontseptsiooni väljatöötaja (Graf 2012, 163).

Nimetatutele lisaks sai 1990. aasta teisel poolel alguse veel üks liikumine. Eesti Ohvitseride Liit püüdis ühendada eesti soost sõjaväelasi nende taustast sõltumata ja teha koostööd teiste sama valdkonna liikumistega (Laaneots 2011, 172). Seda märgib ka peaminister Edgar Savisaar 3. septembril 1991 ülemnõukogu istungil: „Omaette küsimus on ebaseaduslike formeeringute laialisaatmine, millega oleme alustanud, või riikliku kontrolli kehtestamine nende tegevuse üle. Pean teid informeerima, et järgmisel nädalal vaatab valitsus läbi Kaitseliidu avalduse tema rakendamise kohta riiklikes struktuurides. Omaette küsimus on ka regulaarreservi loomine, väljaõppe korraldamine, piiripunktidesse paigutamine ja politseiteenistuses kasutamine. Oleme arvestanud, et septembrikuu jooksul võtame vabatahtlikena regulaarreservi – või kui täna selline otsus vastu võetakse, siis juba kaitsejõududesse – 800 kuni 1000 inimest. Regulaarreservi väljaõppeks on kavandatud ulatuslik koostöö NSV Liidu demokraatliku ohvitseride organisatsiooniga Štšit ja teiste organisatsioonidega. Vastavad kokkulepped on olemas. Samal ajal on asutud formeerima ohvitseridekorpust, Eesti Ohvitseride Liidu moodustamine on kavandatud 8. septembrile.” (Ülemnõukogu stenogramm 1991, 2.)

Tähelepanu väärib, mida märgib sõjandusekspert Riho Ühtegi 8. septembril 1991 toimunud Eesti Ohvitseride Liidu kongressi kohta. Sellel kongressil esitasid Ants Laaneots ja Leo Kunnas kumbki oma visiooni kaitseväest. Ühtegi hinnangul pole need totaalselt erinevad visioonid siiani täitunud, areng on olnud kahe variandi vahepeal. Kunnas esitas väikese ja professionaalse armee mudeli kontseptsiooni, Laaneotsa visioon relvajõududest oli ebarealistlikult ülepaisutatud, kuid toetus ajateenistusel baseeruvale armeele ja totaalkaitsekontseptsioonile, mis on riigikaitse alus siiani (Kadak 2009, 185).

Konkureerivaks jõuks tuleb nimetada ka piirivalvet (taasloodud novembris 1990), mille juhtkond esitas kohe pärast taasiseseisvumist valitsusele ettepaneku nimetada piirivalve Piirikaitseks ja anda talle ka sõjaväe ülesanded (Laaneots 2011, 173).

Esinduskogude seisukohad

Esinduskogudena tegutses tollal kaks institutsiooni. 24. veebruaril 1990 loodud Eesti Kongress ja selle täitevorgan Eesti Komitee avaldasid pidevalt seisukohti poliitilistes küsimustes. Näiteks deklareeris Eesti Kongress 25. mail 1990 üleminekuperioodi põhimõtetes, et okupatsioonivõimu põhialus on Eestis asuvad okupatsiooniväed, ning kongress arvas, et nende väljaviimine peaks toimuma läbirääkimiste ja lepete alusel, ning pidas oma kohuseks nõuda Eesti elanike vabastamist Nõukogude relvajõudude teenistusest (Pärnaste 2000, 319). Tihti jäi Eesti Kongressi tegevus deklaratiivseks. Näiteks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) pöördus 12. mail 1990 komitee poole palvega võtta Kaitseliit enda alluvusse, sest Eesti Kongress oli kuulutanud enda Eesti Vabariigi taastajaks (Jürjo 2008, 14). Kongress tegi 8. novembril 1990 otsuse, millega tervitas kodanike omaalgatust taasluua Kaitseliit ja kutsus kõiki kaitseteenistuse eas olevaid Eesti kodanikke astuma Kaitseliitu ja moodustama kohalikke üksusi, et tagada avalik kord ja elanike õiguste kaitse ning tõkestada kuritegevust. Otsuse lõpulause seadis ka sihi: „Kaitseliit peab kooskõlas Eesti Kongressi ja Eesti Komitee otsustega panema aluse Eesti Kaitseväe taasloomisele.” (Pärnaste 2000, 391.)

Varem oli Eesti Komitee väljendanud oma seisukoha kaitseväe taasloomise kohta, kuid otsuses rõhutatakse põhimõtet, mille järgi saab Eesti kaitsejõud lõplikult formeerida alles pärast üleminekuperioodi lõppemist ja põhiseadusliku riigivõimu taastamist. Samas otsuses soovitatakse ülemnõukogul ja valitsusel luua vajalikud eeltingimused kas ettevalmistavate talituste või õppeüksuste loomisega (Pärnaste 2000, 332).

Eesti Kongressi positsiooni iseseisvumise teel iseloomustab survestaja roll, sest tegelik võim oli ülemnõukogu ja valitsuse käes. Näiteks soovitas Eesti Kongress oma pöördumises 27. augustil 1991 valitsusel anda Eestis viibivatele Nõukogude vägedele korraldus, et nad võivad oma asupaikadest väljuda ainult kohaliku omavalitsuse loal ja loata väljumist peetakse sõjategevuseks Eesti Vabariigi vastu. Pöördumises nenditi, et Eesti kaitsejõud on oma ülesannete täitmiseks veel nõrgad ja ette valmistamata ning riigikaitses tegutsevate jõudude koordineeritud juhtimiseks peaksid ülemnõukogu ja Eesti Kongress moodustama pariteetsetel alustel rahvusliku kaitsekomitee, kellele allutada kõik kaitsesuunitlusega organisatsioonid, keda Eesti Kongress loetles üles neli: Kaitseliit, Kodukaitse, Piirikaitse, Tööteenistus. Selles avalduses kinnitati kaitsekomitee lõppeesmärk – taastada Eesti kaitsevägi (Pärnaste 2000, 417).

Teist esinduskogu – ülemnõukogu, kelle valimised olid toimunud 1990. aasta märtsis – ei pidanud rahvuslikult meelestatud jõud legitiimseks, sest valimistel osalesid mittekodanikud ja sõjaväelased. Kuigi ülemnõukogus oli riigikaitsekomisjon, oli selle esimehe sõnul see organ valmis tegelema seadusandlusega, mitte kontseptuaalse poolega (Tupp 2009, 108).

Ajaloolase Mati Grafi hinnangul suutsid tollased poliitilised jõud Eesti-Vene suhteid normaliseerida sellega, et kaasasid Nõukogude väeosade juhtivad sõjaväelased poliitilisse ellu: neile broneeriti ülemnõukogus neli kohta (Graf 2012, 427). Mitmete seikade puhul oli neist ka kasu. Näiteks kui Ülo Uluots äreval 20. augusti hommikul ajas juttu ülemnõukogu liikme kindralmajor Zijautdin Abdurahmanoviga, palus viimane Arnold Rüütlile edasi öelda, et Tallinnas asuvate Nõukogude väeosade ülemad arutasid öösel olukorda ja otsustasid vägesid mitte välja tuua (Vahter 2011, 212). Seesama kindral kärkis 15. mail 1990 Toompea hoovi tunginud töölismalevate juhi Mihhail Lõssenko peale ja suutis Vene kindrali autoriteediga meeleavaldajate indu pidurdada (Laar jt 2000, 689).

Sõjavägi või kaitsejõud

Kui vaadelda esinduskogude ja survegrupi tegevust, eriti kuupäevi ja otsuseid järjestades, jääb mulje, et konkureerimine viis institutsiooni rajamise protsessi edasi. Pärast augustiputši otsis heast küljest silma paistnud Kaitseliit riigikaitsekomisjoni eestkostel 23. augustil 1991 ülemnõukogus tunnustamist (Jürjo 2008,16), 27. augustil avaldas Kalle Eller lehes teate, et Kaitsealgatuskeskus on alustanud Eesti Vabariigi sõjaväe taastamist. Järgmisel päeval, 28. augustil, tegi valitsus ülemnõukogule ettepaneku luua kaitsevägi ja 3. septembril võeti otsus vastu (Jürjo 2008, 16).

4. septembril tunnistas ülemnõukogu kehtetuks 1940. aasta otsuse Kaitseliidu likvideerimisest, luges tema õigused taastatuks ning allutas Kaitseliidu Kaitsenõukogule (Jürjo 2008, 16).

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kui Eesti 1991 deklareeris iseseisvuse, konkureerisid riigikaitse sektoris mitu jõudu. Rahvarinde turvateenistuse (juht Andrus Öövel) tuumiku baasil loodud Kodukaitse oli valitsuse soosik. Kodanikualgatuse korras taastatud Kaitseliidu tegevus oli piiratud, sest tal polnud ametlikku tunnustust. Aktiivsemalt tegutses Rahvuslik Kaitsealgatuskeskus, kes oli valmis enda peale võtma nii juhtimise rolli kui ka välja töötama kaitseplaanid. Nende kontseptsiooniks oli relvajõudude vabatahtlikkus ning sõjategevuse vormiks sissisõda. Kuid Rahvuslikul Kaitsealgatuskeskusel jäi puudu koostöövõimest. Sama võib öelda Kaitseliidu kohta, kes legitiimsusele rõhudes suhestus pigem eksiilvalitsusega ja vastustas koostöö kohapealsete võimudega. Näiteks kui kaitsejõudude taasloomise küsimuses kohtus 30. augustil 1991 riigikaitsekomisjon Manivald Kasepõllu (Kaitseliit) ja Ants Laaneotsaga, keeldus Kaitseliit ülemnõukogule allumast. Olukord muutus, kui eksiilvalitsuse peaminister Heinrich Mark deklareeris, et on valmis volitused üle andma seaduslikule Eesti valitsusele, kui okupatsioon Eestis lõpeb (Kaitseliit 2010).

3. septembril ülemnõukogu istungil, enne kaitsejõudude moodustamist, esitas Arnold Rüütel saadikutele oma seisukohad, milles rõhutas, et kaitseväele antakse ülesanded, mis on ennekõike seotud piiride julgeolekuga. Ta kinnitas, et tegemist on eranditult kaitseloomuliste jõududega, kes täidavad ülesandeid piirirežiimi kindlustamisest kuni abini erakorralistes olukordades. „Meie riigis on vajalikud nii maa-, õhu- kui merejõud. […] Eesti Vabariigi kaitsejõud saavad eespool räägitust lähtudes koosneda kahest osast: kõrgesti koolitatud professionaalidest ja üldise kaitseteenistuse kohustuse alusel sõjaväeteenistuse läbiteinud meestest.” (Ülemnõukogu stenogramm 1991, 2.) Kui vaadata seisukohti, mis nimetavad konkreetseid väeliike ja üksuste tüüpe, pidi nende aluseks olema asjatundja koostatud visioon. Üks võimalik viide selle päritolu kohta: kui 1996 esitati Riigikogule riigikaitse põhidokument, siis ettekandja ütles, et aluseks võeti ajaliselt veel kaugem dokument, milleks on ülemnõukogu esimehele ja valitsusele esitatud nägemus Eesti riigi kaitsest. Selle on dateerinud juunis 1991 Ants Laaneots (Riigikogu stenogramm 1996).

Nimetatud seisukohtade ja nägemuse alusel oli kaitsejõudude esialgne struktuur ja põhiolemus määratud. Riigiminister Raivo Vare, kes täitis ka kaitseministri kohuseid, kutsus 1991 septembri lõpus Nõukogude armeest ära Tartu sõjakomissari Ants Laaneotsa ja määras ta valitsuse nõunikuks palvega täita loodava kaitsejõudude peastaabi ülema ülesandeid (Graf 2012, 412).

See oli tolle aja (september 1991) parim valik, sest Laaneots oli juhtinud Nõukogude Liidu suuri väekoondisi ja saanud sõjalised kogemused Etioopiast (Kadak 2009, 59).

Tegevus toimus korraga mitmel tasandil. Alles koostati põhiseadust ja vaieldi kontseptsioonide üle. Ajal kui poliitikud otsustasid, kuidas edasi minna, alustas Laaneots kolonel Luksi hinnangul kaitseväe rajamist, võttes aluseks 1938. aasta määrused ja seadused ning sel perioodil välja kujunenud traditsioonid. Taastatud kaitseväe struktuur ja väeosade nimetused olid sõjaeelsed, kuid tänapäevase ülesehitusega. Nii kuidas Laaneots neid mudeleid paberile joonistas, nii nad tegelikkuses ka realiseerusid (Kadak 2009, 61). Saksa saadik Henning von Wistinghausenmäletab oma kohtumist Ants Laaneotsaga, kes lähtudes kontseptsioonist, mille kohaselt Eesti kaitse pidid nii-öelda paarisrakendina tagama kaitsejõud ja piirivalve, rõhutas esmatähtsa ülesandena siseministrile alluva, juba loomisjärgus piirivalve kiirendatud ülesehitamist. Saadiku meenutuste järgi oli relvajõudude struktuuri puhul otsustatud ajateenijatega armee kasuks, tuumik pidi koosnema lepingu alusel teenivatest kutselistest sõjaväelastest (von Wistinghausen 2008, 199–200).

Ants Laaneotsa enda sõnul kaaluti 1991 riigikaitse rajamisel järgmisi valikuid:

  • Eesti ennesõjaaegse riigikaitsesüsteemi tänapäevastatud vorm;
  • kutseline sõjavägi (USA ja Inglismaa mudel);
  • üldisel sõjaväekohustusel põhinev „miilitsa” tüüpi sõjavägi (Šveits);
  • ainult vabatahtlikule riigikaitseorganisatsioonile Kaitseliidule tuginev riigikaitse;
  • üldisel sõjaväekohustusel põhineva klassikalise regulaararmee (Saksamaa, Hiina, Venemaa jt) variant;
  • totaalkaitse kontseptsioonile tuginev (Soome, Rootsi, Norra, Austria jt) territoriaal-kaitsesüsteem (Laaneots 2011, 182).

Laiemas mõistes tuli 1991 riigikaitse ülesehitamisel seista järgmiste tõsiasjade ees:

  • puudus mis tahes kaitsevõime;
  • puudusid vahendid selle loomiseks;
  • puudus seadusandlik ja kontseptuaalne keskkond;
  • tõsiselt arvestav tahe riigikaitset luua oli marginaalne;
  • lääs, k.a Soome, kes oli riigikaitse mõttes lähimaks eeskujuks, suhtus Eesti jõu­pingutustesse üsna külmalt (Tupp 2009, 105).

Ka personali valik oli vähene. Kui kaitseväe personaliosakond 1992. aasta alguses selgitas välja erinevates relvajõududes teeninud eesti ohvitserid, saadi koguarvuks 421, sealhulgas 16 lääneriikidest, kuid praktilisse töösse õnnestus neist rakendada vaid mõnikümmend (Laaneots 2011, 174).

1992–1993 orienteerub riigikaitse läände

Oluline muutus toimus 1992, kui uue põhiseaduse alusel valiti Riigikogu ja ametisse astus valitsus, kelle poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. Kaitseministri kohale kutsuti ajalooprofessor Hain Rebas, kellel oli Rootsi reservohvitseri staatus ja sealse staabi kogemus. Teine riigikaitse tippametikoht täideti USA erukoloneli Aleksander Einselniga, kes asus 1993 kaitseväejuhataja ametikohale. Tollal arvati, et saavutati parim – NATO-sse pürgiva riigi kaitseväe eesotsas oli USA päritolu ohvitser. Sama kordus mõni aeg hiljem ka Leedus (Kadak 2009, 106–107).

Kuigi Hain Rebase kaitseministri aeg (1992–1993) jäi Pullapää kriisi tõttu lühikeseks, suudeti tema eestvedamisel sõnastada esimene kontseptsiooniline riigikaitse alus. Seda arutati 1993 Riigikogus, kuid erimeelsuste tõttu vastu ei võetud (Helme 2000).

Alles kolm aastat hiljem (1996) kinnitati Riigikogus riigikaitse tegevust suunav dokument.

Erakondade valikud

Toetudes 1992 päevalehe esitatud küsimusele, kas Eesti vajab professionaalset palgaarmeed või üldisel sõjaväekohustusel põhinevaid relvajõude, analüüsis Hellar Lill põhjalikult valimisliitude ja erakondade riigikaitse seisukohti.

Valimisliit Eesti Kodanik ja Eesti Ettevõtjate Erakond leidsid, et vajalik on üldine sõjaväekohustus.

Eesti Kodanik viitas ka vajadusele formeerida nn commando-tüüpi hästi väljaõpetatud üksused.

ERSP pooldas samuti üldisel ja lühikesel tegevteenistusel põhinevat kaitseväge.

Rahvarinne vastandas kutselist sõjaväge ja regulaararmeed, rõhutades samas reservi ettevalmistamise tähtsust.

Mõõdukad pidasid vajalikuks nii väikeste professionaalsete üksuste väljaarendamist kui ka lühiajalist üldist kaitseväekohustust ning tähtsustasid seejuures kogu rahva üldist valmisolekut riigikaitseks. Nad rõhutasid ka riigikaitse rahvusvahelist mõõdet: „Eesti julgeoleku piisavaks tagatiseks ei saa olla Eesti oma armee, ükskõik kui suur ja hästi varustatud ta ka ei oleks. Eesti julgeoleku tagatiseks on meie tasakaalukas välispoliitika ja integreerumine Euroopa julgeolekusüsteemiga.”

Valimisliit Isamaa ei välistanud relvajõudude erinevaid komplekteerimissüsteeme. Ta arvas, et palgaarmeele üleminek osutub võimalikuks siis, kui riik on saanud jõukamaks ja ühinenud Euroopa julgeolekusüsteemidega.

Seega tunnustasid peamised poliitilised jõud 1992. aastal mõlema armeemudeli võimalikkust vähemalt kombineeritud variandina. Mõõdukad ja Isamaa nimetasid ka riigikaitse laiemat, s.t rahvusvahelist konteksti (Lill 2007).

Veel üks oluline tähelepanek nimetatud perioodi kohta. Enne valimisi oli mitmeid poliitilisi liikumisi, mis avaldasid mõju igale sündivale riiklikule institutsioonile. Enn Tuppi arvates pidurdas riigikaitse ülesehitamist tollase mõjuka poliitilise jõu Rahvarinde suhtumine, sest neil oli ülekaalus nn politsei- ja piirivalveriigi kontseptsioon (Tupp 2009, 107).

1993. aasta riigikaitsekontseptsioon

Hellar Lille sõnul minister Rebase eestvõttel toimunud riigikaitse alusdokumendi koostamises osales tolle aja parim võimalik ekspertide ring (Lill 2007). Kontseptsiooni kokkukirjutamist juhtis Enn Tupp (varem ülemnõukogu riigikaitsekomisjoni esimees).

Praegu seda dokumenti (Riigikaitse 1993) vaadates võib öelda, et see oli oma aja kohta väga põhjalik riigikaitse käsitlus. Näiteks sõnastas dokument julgeolekupoliitikana aktiivse välispoliitika ja kaitsepoliitika, mis ühendab endas totaalkaitse printsiibil sõjalisi, majanduslikke, kodanikukaitse ja psühholoogilise kaitse aspekte. Sellise käsitluse leiab ka praegusest riigikaitse strateegiast.

1993. aasta kontseptsiooni kohaselt koosnevad kaitsejõud kaitseväest, Kaitseliidust, piirivalvest, sisekorrakaitseüksustest, rannavalvest ja päästeteenistusest (Riigikaitse 1993).

Riigikogu stenogrammist nähtub, et mõned saadikud kahtlesid kuluka regulaararmee loomises ja arvasid, et piisaks sõjaväestatud piirivalvest. Ka küsiti, miks pole kontseptsioonis antud Kodukaitsele rolli riigikaitses.

Võib-olla oli dokument oma ajast ja arengutest ees. Seda märkis ka üks Riigikogu liige, kes osutas dokumendi seotusele välispoliitikaga ja teatas, et välisministri väitel puudub Eestil veel välispoliitika kontseptsioon (Riigikogu stenogramm 1993).

Ants Laaneotsa arvates järgis Hain Rebase koostatud dokument Rootsi totaalkaitse kontseptsiooni (Laaneots 2011, 184).

Muud ettepanekud

Mitu poliitikut soovitas loobuda NATO-sse taotlemisest kui perspektiivitust projektist ja valida neutraliteet, suunates riigikaitsekulutused partisanisõja ettevalmistamiseks. Näiteks kaks poliitikut ja erukindral tulid välja Balti julgeoleku pakti ideega, sest kolme riigi sõjalise liidu asja olevat „kulisside taga” juba aetud (Lill 2004).

Ka president Lennart Meri kurjustas 1993. aastal riigikaitse teemal: „Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil.” (Meri 2005, 364.)

1994

Kui president Lennart Meri kõneles 1994. aastal rahvuslikust julgeolekust, oli ta sunnitud tõdema, et efektiivsele piirikontrollile eelistati kaitseväe kiiret ülesehitamist ja see maksab kätte kuritegevuse kasvu ja salakauba veona (Meri 2005, 379).

Pärast võõrvägede väljaviimist juleti kõnelda sellest, et kriitilises olukorras ei suuda Eesti end kaitsta ja tõsise kriisi korral ei tule keegi Balti riike julgeolekustama. Esimest korda käsitleti presidendi kõnes Euroopa Liidu ja NATO integreerumise teemat (Meri 2005, 401–405). Seda kinnitab ka kolonel Luks: alliansiga liitumisest võis avalikult rääkima hakata alles pärast 1. septembrit 1994, kui Eestist lahkusid viimased Vene väed (Kadak 2009, 63).

1994 ühines Eesti programmiga „Partnerlus rahu nimel” ja algas tihe koostöö NATO liitlastega (Lill 2004). Sellega oli riigi sõjaline suundumus kinnistunud.

Üksikisiku roll institutsiooni ülesehitamisel

Mitmetele iseseisvumise sündmustele 1991. aastal võib leida ajaloolise paralleeli. Näiteks võttis Vene NFSV vastu riikliku iseseisvuse deklaratsiooni 12. juunil 1990. Balti riikide 1991. aasta jaanuaris Boriss Jeltsiniga tehtud avaldus on ajaloolise tähendusega.

Olukord meenutas Tartu rahu sõlmimisele eelnenud aega 1920. aastal. Ka siis vajasid kaks riiki – Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariik – rahvusvahelist tunnustust ning olid seetõttu valmis kiiresti rahu sõlmima ja teineteist tunnustama (Kuznetsov 2011, 531).

Artiklis toodud sündmuste kordumise näidetel Eesti iseseisvumisel ja taasiseseisvumisel 20. sajandil on sarnaseid mustreid. Sedasama võib öelda ka üksikisikute kohta: Eesti rahvaväe rajasid tsaariarmees teeninud eesti ohvitserid, Eesti kaitsejõud ehitati üles Nõukogude armee kogemusega kolonel Ants Laaneotsale toetudes. Tema roll sõjalise institutsiooni rajamisel ei alanud septembris 1991, kui ta ametisse kutsuti, vaid varem ja see võiks olla eraldi uurimisteema. Praegu on teada, et esimesed arutelud riigikaitse teemal toimusid rahvuslikult meelestatud ja sõjalise kaitsevõime taastamisest huvitatud initsiatiivgruppide salajasel nõupidamistel juba 1989. aastal (Laaneots 2011, 171). Laaneots mainib ka ise, et tal oli 29. oktoobril 1990 konspiratiivkohtumine eksiilvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuuga, et ühendada jõupingutused tulevaste kaitsejõudude loomisel (Laaneots 2011, 172).

Poliitilisel tasandil kaitseministeeriumi loomine viibis, seetõttu oli algul riigikaitse juhtiv roll peastaabil, kes alustas tegevust 31. oktoobril 1991. Kindral Laaneots kirjeldab algusperioodi järgmiselt: „Olukorras, kus julgeolekupoliitika ja kaitsedoktriini väljatöötamine poliitilisel tasandil venis, oli peastaap sunnitud ise kontseptuaalseid lahendusi otsima. Sellele aitas kaasa Euroopa maade riigikaitse intensiivne tundmaõppimine kaitseväe ohvitseride ja ametnike poolt aastail 1992–1994 ja pidevad konsultatsioonid teiste maade (Soome, Rootsi, Šveitsi jt) sõjaväelastega.” (Laaneots 2011, 181.)

Kui arvestada asjaoluga, et Riigikogus jäi riigikaitse kontseptsioon 1993 kinnitamata ja mõlemal lääne taustaga riigikaitse tippametnikul ametisoleku aeg lühikeseks, võib väita, et kaitseväe rajamine jätkus varem alustatu kohaselt. Kindral Laaneotsa sõnul eelistasid sõjaväelased põhjamaist totaalkaitsemudelit ja selle osana territoriaalkaitset, kuigi poliitikud kahtlesid selle otstarbekuses ja viitasid Lääne-Euroopas populaarseks saanud kutselise armee mudelile (Laaneots 2011, 184).

Institutsiooni ülesehitamine vajab veel uurimist

1991. aasta esimesel poolel ei olnud poliitikutel oma sõjaväest muud kujutlust kui oma riigi piiride kaitse. Läbirääkimistel Nõukogude Liiduga loodeti taastada rahvuslik väeosa ja saada selleks varustust Nõukogude armeelt. Sel perioodil tegutsenud organisatsioonidel (Kaitseliit ja Kodukaitse) olid sarnased ülesanded – avalike ürituste turvamine ja objektide valve. Olemuslik vahe oli selles, et Kaitseliit oli ametliku tunnustuseta ja ei soovinud ka ise alluda ülemnõukogule. Poliitilisel tasandil suudeti ühiskonna esinduskogude polarisatsioon ületada Põhiseaduse Assamblees, kus töötati välja uus põhiseadus. Riigikaitse peatükk võeti üle sõjaeelsest põhiseadusest. Kaitsekontseptsioonide eeskujuna vaadeldi selliste riikide nagu Šveits, Rootsi ja Soome kaitselahendusi. Põhiseaduse riigikaitse peatüki puuduseks peetakse seda, et peatüki koostamisel ei osatud arvestada kollektiivse kaitse tähendust rahvusvahelisel tasandil.

Perioodi algul tegutses aktiivselt Kaitsealgatuskeskus, kes soovis saada sõjavägede keskseks juhtstruktuuriks, kuid tema tegevus jäi episoodiliseks. Kutseliiduna kokku kutsutud Eesti Ohvitseride Liidus pakuti välja kaks vastandlikku kaitseväe visiooni. Eksperdi hinnangul on praegune kaitsevägi sündinud mõlema sünteesina.

Kaitseministeerium käivitus hiljem kui peastaap ja seetõttu riiklikul tasandil riigikaitse kontseptsiooni väljatöötamine viibis. Kuigi esimest riigikaitse põhialuste dokumenti 1993 Riigikogus vastu ei võetud, järgiti kaitsejõudude ülesehitamisel totaalkaitse kontseptsiooni.

Poliitilisel tasandil tuldi välja erinevate ideedega, kuid ühtegi neist ei võetud tõsisemalt kaaluda. Loobuti ka sõjaeelsest neutraliteedi poliitikast.

Riigikaitse käsitluse järgi moodustatakse kaitsejõud kaitseväest ja riigikaitseorganisatsioonidest. Kaitseväe aluseks on kohustuslikul ajateenistusel põhinev armee.

Sõjaeelsete institutsioonide taastamine aitas luua riigi toimimiseks vajalikke institutsioone, kuid organisatsioonide võrdlemine näitas ka seda, et ajaloolise järjepidevuse rõhutamisega kadusid mitmed koostöövõimalused ja riigikaitses tekkisid omavahel konkureerivad jõud. Suletud ühiskonnale omaselt polnud Eestil muud võimalust kui õppida ajaloost. Ilmekas näide pärineb 2. septembril 1991 peetud valitsuse istungilt, kus arutati Kaitseliidu registreerimist. Muu hulgas soovitas peaminister Edgar Savisaar justiitsminister Jüri Raidlal uurida, kuidas juhiti Kaitseliitu Eesti ajal. „Vähemalt raamatust „Eesti Vabadussõda” sain selgeks, et tõesti oli sõjaministri haldusalas,” oli vastus (Vahter 2011, 304).

Eespool toodud võrdlused ja nähtuste kordumise muster viitavad sellele, et teemat tuleks põhjalikumalt uurida ajaloolise ja ratsionaalse valiku institutsiooniteooriate abil. See aitaks paremini selgitada seoseid ja valikuid institutsiooni ülesehitamisel ning alustatud rajale kindlaksjäämist ehk nn rajasõltuvust.

Lõpetuseks

Artiklis oli vaatluse all Eesti kui väikeriigi sõjalise institutsiooni rajamine aastail 1991–1994. Algul valmistuti järkjärguliseks eraldumiseks Nõukogude Liidust, ka relvajõudude osas, kuid 1991. aasta teisel poolel, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, hakati riiklikke institutsioone rajama paralleelselt aluskontseptsioonide loomisega. Uue põhiseaduse valmimisega anti riigikaitsele valdavalt sõjaeelne õigusraamistik. Kaitsejõudude peastaabi töölerakendamiseks kutsuti teenistusse suurte kogemustega vanemohvitser Ants Laaneots. Kuigi esimese põhiseadusliku valitsuse kaitseministri ja kaitseväejuhi ametikohad täideti lääne taustaga isikutega, rakendati Eesti kaitseväe taktikaline (väeosad) ja strateegiline tasand töösse Ants Laaneotsa juhtnööride järgi. Mõningatele viidetele toetudes võib väita, et hilisema kaitseväejuhi kindral Laaneotsa roll sõjaväelise institutsiooni kujundamisel on märksa suurem, kui artiklis toodud faktid lubavad oletada, ning see teema vajab eraldi uurimist. Nüüdseks on teada, et tema eestvedamisel taastati kaitsejõud sõjaeelseid struktuure aluseks võttes ja kontseptsioonilises mõistes kaasajastati neid Soome mudelit järgides.

Artiklis käsitletud perioodi lõpul kinnistus Eesti suundumus teha NATO-ga globaaltasandil sõjalist koostööd.

Analüüsides 1991 ohuhinnanguid, on näha, et neid mõjutasid Eesti ajaloo sündmused, mille kordumist kardeti, ning see kiirendas riigi kaitseks loodavate institutsioonide rajamist.

Kasutatud kirjandus

  • Беерли, И. (2013). Самая милитаризованная страна. 9.02.2013. – http://topwar.ru/579-samaya-militarizovannaya-strana.html (14.03.2013).
  • Eesti Kodukaitse 1990–91. Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts. –http://www.kodukaitse.ee/eestikodukaitse/eesti-iseseisvumise-vastaste-runnak-toompeal/(11.03.2013).
  • Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2012). – http://www.pohiseadus.ee/ptk-10/ (07.03.2013).
  • Graf, M. (2012). Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991. Tallinn: Argo.
  • Helme, R. (2000). Väheseadustatud riigikaitse. – Eesti Päevaleht, 15. jaan.
  • Jürjo, M. (peatoim) (2008). Eesti eest! Pilguheit Kaitseliidu lähiminevikku 1988–2008. Tallinn: Kuma.
  • Kadak, J. (toim) (2009). Meenutusi Eesti kaitsejõudude taasloomisest. Tallinn: Elmatar, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.
  • Kaitseliit (2010). Kolmas algus. Kaitseliit 1990–1993. Tallinn: Hepter Grupp OÜ. – http://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/kolmas_algus.pdf (12.03.2013).
  • Keegan, J. (2004). Sõjakunsti ajalugu. Tallinn: Varrak.
  • Kuznetsov, A. (2011). Millist nõu andis mulle Džohhar Dudajev ja mis on selle tulemus. –Mitme tule vahel. Tartu: 20. Augusti Klubi, lk519–534.
  • Laaneots, A. (2011). Eesti kaitsejõud aastail 1991–2011. – Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011. Koost L. Utno. Tallinn: Välis-Eesti Ühing, Eesti Euroinfo Ühing, lk 167–223.
  • Laar, M., Ott, U., Endre, S. (2000). Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. Tallinn: Se & JS.
  • Lill, H. (2004). Elu võimalikkuse loomine kaitseväes. – Eesti Päevaleht, 12. mai. –http://www.epl.ee/news/eesti/hellar-lill-elu-voimalikkuse-loomine-kaitsevaes.d?id=50983748(14.02.2013).
  • Lill, H. (2007). 18-kuuline ajateenistus, kuninglik kaardivägi jmp. – Eesti Päevaleht, 23. veebr.
  • Meri, L. (2005). Presidendikõned. Tartu: Ilmamaa.
  • North, C. D. (2004). Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majanduselu. [Tartu:] Fontes.
  • Orav, M., Nõu, E. (koost) (2004). Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
  • Peep, V. (toim) (1997). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS.
  • Pärnaste, E. (2000). Eesti kongress. Siis ja praegu. Tallinn: Riigikantselei, SE & JS.
  • Riigikaitse 1993. Riigikaitse põhialused. Riigikogu arhiiv, nimistu 2, säilik 27, dok nr 72.
  • Riigikogu stenogramm 1993. Riigikogu VII koosseisu II istungjärk, 16.03.1993. –http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=732268800
  • Riigikogu stenogramm 1996. Riigikogu VIII koosseisu III istungjärk, 7.05.1996. –http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=831452400&pkpkaupa=1&paevakord=1900003138)
  • Saarpuu, H. (2010). Mälestuskilde Eesti Kodukaitse Saku kompaniist . – Saku Sõnumid 21. mai, lk 8– 9. – http://www.sakuvald.ee/42660 (11.03.2013).
  • Savisaar, E. (2004). Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992. Tartu: Kleio.
  • Tupp, E. (2009). Lühiülevaade riigikaitse taastamisest. – Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1990–1992. Rahvusvaheline ajalookonverents 21.–22. august 2008. Ettekannete kogumik. Tartu: 20. Augusti Klubi, lk 105–116.
  • Tupp, E. (2011). Tuli hoopis teine aeg. – Mitme tule vahel. Tartu: 20. Augusti Klubi, lk 205–226.
  • Vahter, T., (2011). Vabariigi tulek 1991. Kuus otsustavat kuud. Tallinn: Eesti Ekspress.
  • von Wistinghausen, H. (2008). Vabas Eestis: Esimese Saksa suursaadiku mälestused 1991–1995. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Ülemnõukogu stenogramm 1991 (1). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu 27. istungjärk,14.–17. jaanuar 1991. – http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=9786950&uni=28
  • Ülemnõukogu stenogramm 1991 (2). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu 47. istungjärk,3.–5. september 1991. – http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=9786950&uni=49

Tagasiside