Nr 27

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti noortepoliitika tulevik – koostöö ja kaasamine

  • Edvard Ljulko

    Edvard Ljulko

    Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik

  • Marti Taru

    Marti Taru

    Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi teadur

Lõimitud noortepoliitika alus on valdkondadeülene koostöö ja noorte osalemine neid puudutavate otsuste tegemises.

Millised on kaks kõige olulisemat praktilist ülesannet Eesti riigijuhtimises? Kui kriteeriumiks võtta ühteaegu probleemi püsivus ja päevakajalisus, võiksid need olla asutuste ja sektorite vaheline koostöö (vt OECD raport Eesti riigivalitsemisest) ning kodanike osalemine neid puudutavate otsuste tegemisel (nt Rahvakogu protsess). Samad probleemid on juba mõnda aega olnud ja on ka lähitulevikus Eesti noortepoliitika arendajate tähelepanu keskpunktis.

Kuidas läheb Eesti noortepoliitikal

Noorsootöö strateegiaga 2006–2013 seati siht üle minna lõimitud noortepoliitikale (integrated youth policy), mis on „koordineeritud ja eesmärgikindel tegutsemine noore elu puudutavates valdkondades”. Seda perioodi on nimetatud üleminekuetapiks (Kivimäe 2009). Peale valdkondadeülese koostöö on lõimitud noortepoliitika aluspõhimõte lähtuda noorte tegelikust olukorrast, huvidest ja vajadustest (teadmistepõhine poliitikakujundamine) ning noorte endi osalus neid puudutavate otsuste tegemises (noorte osalus). Lõimitud noortepoliitikat kujundatakse, planeeritakse ja teostatakse osaliste koostöös (noorsootöö strateegia 2006–2013).

Nimetatud aastate jooksul on toimunud märkimisväärne areng, millest saame aimu, kui sirvime näiteks enne praeguse strateegia käivitumist 2005. aastal ilmunud kogumikku „Noorsootöö Eestis 21. sajandi algusaastail”. Ühegi peatüki ega alapeatüki pealkirjas ei ole sõna „noortepoliitika”. Kogumikku süvenedes leiame sellele vastavat sisu ja noortepoliitika mõiste kasutamist nii katusorganisatsioonide, akadeemilise maailma esindaja kui ka kõigi rahvusvahelise koostöö tegijate artiklitest.

Õigupoolest on noorte arengut ja sotsialiseerumist mõjutavate poliitikameetmete integreerituse idee olnud noorsootöö (poliitika) ja noortepoliitika aluseks juba 1990. aastate algusest, kui Eestis hakkasid levima iseseisvuse taastamise ideed. Tollel perioodil aktuaalsematele ühiskondlikele väljakutsetele vastamine (nagu näiteks omandireformi läbiviimine) ei jätnud ilmselt piisavalt ressursse noortele täiendavate arenguvõimaluste süsteemi arendamiseks (Taru, Pilve, Kaasik 2013).

Praegu koostatakse Vabariigi Valitsuse algatusel noortevaldkonna arengukava 2014–2020. Arengukava pealkirjas kasutatav „noortevaldkond” on noortepoliitika ja noorsootöö koondnimetus. Sellise arengukava koostamine näitab märkimisväärset arengut ning seda võib võtta ka tunnustusena, sest valdkondade hulk, millel on riiklik arengukava või strateegia, väheneb kiiresti.

Eesti noortepoliitika kujunemisel ei saa alahinnata Euroopa Liidu otsest ja kaudset mõju (Pramann 2007; Kivimäe 2009; Tamman 2012; Trumm 2012). Viimastel kümnenditel on Eesti liitunud mitme rahvusvahelise organisatsiooniga, noortepoliitika ja noorsootöö arengu seisukohalt on tähtis liitumine Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liiduga.

Mõned üldised probleemid on aga samaks jäänud. Annika Uudelepp on kirjutanud Riigikogu Toimetistes (Uudelepp 2011), et OECD Eesti riigivalitsemise raporti järgi on meie suurim probleem riigivalitsemise killustumine. Probleemid tekivad, kui ministeeriumid ja asutused lähenevad sektoriülestele poliitikatele nagu noortepoliitika peamiselt või ainult vertikaalselt (OECD 2011, 280). Avatud Eesti Fondi tellimusel valminud uuring „Youth and public policy in Estonia” tuvastas, et noori käsitlesid eraldi sihtrühmana või mõjutasid otseselt uuringu toimumise ajal ligi 30 riiklikku arengukava ja strateegiat. Samal ajal on ametnike teadlikkus lõimitud noortepoliitikast väljaspool seda valdkonda koordineeriva haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisala üldiselt väike ning kohati suisa olematu. Koostööd tehakse pigem juhuslikult, vajaduse järgi, aga ka mõjutatuna sellest, kes keda tunneb, püsivaid koostöövorme kasutatakse vähe (Bart, Müürsepp, Rannala, Taru, Toots 2013).

Väga päevakajalised on kodanike riigivalitsemisse kaasamisega seotud küsimused. Kaasamisega seotud hoiakud ja praktikad muutuvad aeglaselt, sest vaja on organisatsioonilisi muutusi, sealhulgas organisatsioonikultuuris.

Eestis on seadusloome tasandil loodud head võimalused kaasata noori neid mõjutavate otsuste väljatöötamisse. Tegelikult noored poliitikakujundamises aktiivselt ei osale. Osalt on põhjuseks ametnike ja noorte vähesed teadmised osalusvõimalustest. Ka Eesti lähiajalugu ei paku kuigi palju näiteid noorte edukast kaasamisest, puuduvad noorte osalemise väljakujunenud praktikad ja struktuurid. Praegune olukord aga soosib noorte soovi osaleda aktiivselt ühiskonnas oluliste otsuste tegemises. Osalemine neid otseselt mõjutavates protsessides (nagu näiteks hariduspoliitika) on kõigile arusaadav. Vähem põhjendatud tundub osalemine neid kaudselt mõjutavates protsessides (nagu näiteks ränne või keskkonnakaitse), kuid ühiskonna liikmetena peaksid noored ka neist osa võtma.

Probleemina on välja toodud asjaolu, et noori puudutavate otsuste tegemisel jääb puudu ühtsest terviklikust lähenemisest, milleta pole võimalik keerukaid probleeme lahendada (Toots 2012; Bart, Müürsepp, Rannala, Taru, Toots 2013). Sellise tegutsemise jätkumisel võivad olla soovimatud, mitteplaanitud tagajärjed. Selleks et järgmise noortevaldkonna strateegia rakendamise perioodil noortepoliitika edasi areneks ning sektoriteülene koostöö ja kodanike kaasamine laieneks, tuleks mõnevõrra muuta tegevuste aluseid.

Teadlikult lõimitud noortepoliitika riigitasandil

Riigitasandil on vajalikud piisavalt paindlikud lahendused, mis võimaldavad mitte ainult riigiasutuste koostööd (cooperation), vaid ka ühistööd (collaboration). Lisaks juhtumipõhisele ad hoc-lähenemisele on vaja püsivaid koostööstruktuure ministeeriumide ja osakondade vahel. Selle aluseks saab olla ikkagi peamiselt ametnike tunnetatud vajadus ja võimalus sellist koostööd teha.

Eesti Noorteühenduste Liit on teinud ettepaneku luua sektoriteülese koostöö parandamiseks noortepoliitika valitsuskomisjon, mis algataks, analüüsiks ja nõustaks noortepoliitika alaste otsuste tegemist keskvalitsuse tasandil. Nõuandvate kogude kui kaasamise vahendi kasutamist on Riigikogu Toimetistes kirjeldanud ja analüüsinud Praxise uurijad (Noor, Uus 2011).

Paremini saab kasutada ka olemasolevaid noorte kaasamise võimalusi. Näitena võib tuua Euroopa Liidu tasandil noortevaldkonnas toimiva avatud koordineerimise meetodi, mille raames kogutakse noortelt regulaarselt poliitika kujundamiseks sisendit Euroopa Liidu eestvõttel toimuva struktuurse dialoogi protsessi kaudu. Riigipõhised tulemused on avalikult kättesaadavad ning nende riigisisene mõju võiks olla suurem ja nähtavam (http://www.enl.ee/Noortepoliitika/konsultatsioonid).

Kindlasti tuleks noortepoliitika teadlikuks lõimimiseks edasi arendada seaduseelnõude väljatöötamisel toimuvat mõjude analüüsi, et sellest saaks hea sisuline abivahend noori puudutavate mõjude laiemal hindamisel (lähemalt Tõnismann 2012).

Noorte kaasamine ja võrgustikutöö kohalikul tasandil

Eestis on noori puudutavates küsimustes suur mõju riigitasandi otsustel, kuid palju noorsootööd ja noorte igapäevaelu vahetult mõjutavaid otsuseid võetakse vastu kohalikul tasandil.

Otseselt oma elu puudutavates küsimustes saavad kõik noored olla aktiivsed kaasamõtlejad ja -rääkijad. Elukeskkond, omavalitsuse noorsootöö, sealhulgas huviringid, spordi ja vaba aja veetmise võimalused ning neid maakohtades mõjutav transpordikorraldus, kõigis neis saavad noored sisukalt kaasa lüüa. Noorte kohalikul tasandil kaasamise võimalusena nimetab noorsootöö seadus kohaliku omavalitsuse noortevolikogu, haridus- ja teadusministeeriumi ning siseministeeriumi kokkulepe mainib maakondlikku noortekogu. 2005. aastal olid noorte osaluskogud neljas Eesti omavalitsuses, nüüd on aktiivselt tegutsevaid osaluskogusid kokku 67 (52 kohalikku ja 15 maakondlikku noortekogu). Aasta-aastalt on nende panus kohaliku elu küsimuste otsustamisse suurenenud.

Koolide ja kõrgkoolide õpilased ja üliõpilased saavad nii oma kooli kui ka kogu õpilaselu korraldamises kaasa rääkida õpilas- ja üliõpilasesinduste kaudu. Praegused üldhariduse õppekavad annavad koolidele õppetöös senisest vabamad käed, õppekavadega paralleelselt valminud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused suurendavad õpilasesinduste rolli koolis tegutsevates otsustuskogudes ning oluliste dokumentide (kooli õppekava, arengukava, õpilasesinduse põhimäärus, õpilaskodu ning kooli kodukord) menetlemisel.

Kaasamise edukus sõltub praktilisest korraldusest

Paljud ametnikud on noorte kaasamisel passiivsed ning osalusvõimaluste kasutamisel on tihti passiivsed ka noored. Tuleb tunnistada, et kaasamisega seotud raskusi tuleb samuti ette noorteorganisatsioonidel endil. Noorte kaasamise kavandamisel tuleks kõigepealt leida sobiv aeg ja koht ning meetod. Kaasarääkimine on vabatahtlik, seetõttu tuleb austada ka inimese õigust mitte kaasa rääkida. Kaasamise õnnestumiseks tuleb pöörata tähelepanu mitmetele korralduslikele asjaoludele.

  • Kas tahetakse teada saada õiget asja? Enne kaasamist tuleb täpsustada, mille kohta infot vajatakse: kas tahetakse teada, kuidas sihtrühm reaalsust tajub, leida uusi või arendada edasi olemasolevaid ideid, teha nende seast valikuid või saada kinnitust väljakujunevale konsensusele. Veel mõni aasta tagasi kasutati poliitikate kujundamisel kahetsusväärselt vähe kvalitatiivseid andmeid selle kohta, kuidas poliitikameetme sihtrühm reaalsust tajub. Töötavate lahenduste loomise eeldus on teada, kuidas sihtrühm reaalsust ja loodud võimalusi tajub (Pramann 2007). Inimeste hoiakud, otsused ja käitumine kujuneb mitte objektiivse reaalsuse, vaid reaalsusest tekkinud taju põhjal ning ühe tavalise noore ettekujutus reaalsusest erineb enamasti märgatavalt sellest, kuidas ametnik seda oma vaatevinklist näeb.
  • Kas kaasamiseks valiti sobivad meetodid ja lähenemisviis? Kaasamise meetodeid on palju, konkreetse meetodi valik sõltub ressursist, sihtrühmast ja eesmärgist. Selles etapis tuleb konsulteerida teadlaste ja kogenud kaasajatega ning abi otsida juhendmaterjalidest. Õige meetodi leidmisse või väljatöötamisse investeeritud aeg võib end kuhjaga tasuda. Kuigi poliitikaprotsessidesse kaasamise puhul on tähtsad organisatsioonide kontaktid, tasub noorte puhul mõelda aspektidele, mis saavad oluliseks isiku tasandil.

Järgnev ei ole ammendav loetelu, pigem osutatakse teguritele, mida konkreetsete olukordade lahendamisel arvesse võtta:

  • noorte teavitamine osalusvõimalusest. Oluline on sõnumi lihvimine ja infokanali valik. Kindlasti tuleb arvestada infokao ja muude suhtlemistõketega, eriti e-suhtluses. Otsuse, kas infosse süveneda, teevad noored tihti pealiskaudsel vaatlusel ning väga kiiresti, seega on oluline sõnumi atraktiivsus. Mahuka ja keerulise informatsiooni puhul on noore inimese loomulik reaktsioon see kõrvale visata, sest ta arvab, et ei tule sellega toime;
  • noores tekkiv tunne, et ta suudab osalemise kaudu midagi muuta. Edasise tegevuse seisukohast on väga tähtis end tunnetada aktiivse kodanikuna, kes suudab ühiskonda mõjutada. Selle tunde kujunemiseks on vaja arvestada nii esitatud seisukohti kui ka teavet, et noore arvamusi ja soove on arvestatud. Tagasiside põhjal kujuneb noortel arusaam, et nad on andnud oma panuse probleemi lahendamisse;
  • praktilise korralduse – aja ja koha – sobivus. Näiteks on lihtsam minna noorte juurde; arvestada tuleks õppetöö aega ja bussigraafikut ning ette teada sündmuste, näiteks õpilasesinduse iganädalast koosoleku toimumisaega. Oluline on, kui palju osalemine aega võtab;
  • keskkonna turvalisus. Noortel on tihti raske oma siiraid soove avaldada. Suhteliselt paljud pikaaegselt töötud või heitunud noored ja vähemusrühmad (näiteks vene keelt kõnelevad noored) usuvad ja usaldavad riigiasutusi vähem. Nad ei usu osalusvõimalusse. Tähtsad on ka muud detailid, näiteks millises keskkonnas arutelu toimub, kes selles osalevad, kuidas käitub ürituse läbiviija. Eriti tundlikud on teismelised arvamuse suhtes, mis teistel neist tekib. Turvatunde tekkimise eelduseks on mõistmine, kellega koostööd tehakse, mil viisil ja millistel motiividel noor tegutseb.

Äärmiselt tähtis on anda noortele tagasisidet, mis on nende ettepanekutest saanud. Tagasi­side peaks olema hea tava, sellest sõltub motivatsioon ka tulevikus aktiivselt osaleda (miski ei motiveeri paremini kui kogemus ja teadmine, et sinu arvamus on midagi muutnud). Poliitika kujundamine on pikk ja keerukas protsess, ka pika aja möödumise järel saadud tagasiside on väärtus. Kui ei ole võimalik teavitada lõpptulemustest, võib rääkida vahetulemustest.

Kokkuvõte

Muutuvad väärtused ja arenevad ühiskonna juhtimise meetodid. Lõimitud noortepoliitika toetab noorte sotsialiseerumist ja kujunemist mitte üksnes aktiivseteks, vaid ka proaktiivseteks ühiskonnaliikmeteks. Vananevas ühiskonnas on iga noor järjest suurema väärtusega. Iga inimene on väärtus iseeneses, iga noor on järjest suurem väärtus kogu ühiskonnale. Kõik ühiskonnaliikmed loodavad tulevikus nautida vähemalt praegust elustandardit, selle saavutamiseks ja hoidmiseks tuleb panustada noorte arengusse, selle väärtuse loojatesse. Üks võimalus on senisest rohkem noori kaasata.

Kasutatud kirjandus

Tagasiside