Nr 23

Laadi alla

Jaga

Prindi

Töölised, kapitalistid ja Riigikogu valimistulemused 2011

  • Oudekki Loone

    Oudekki Loone

    Tallinna Ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor

Riigikogu valimistel eelistasid valijad alanud majanduskasvu tõttu koalitsiooni­erakondi, jätkuv tööpuudus tõi aga hääli opositsioonierakondadele.

William D. Nordhaus (1975) juhtis oma klassikalises artiklis “Political Business Cycle” tähelepanu asjaolule, et valijad on oma eelistusi tehes tundlikud mitte ainult isikliku elu kogemuste, vaid ka üldiste majandusnäitajate (inflatsioon, tööpuudus) suhtes: mõnikord valitsused arvestavad sellega ning teevad majanduspoliitilisi valikuid ja investeeringuid, lähtudes valimistsüklist, mitte pikaajalistest majanduseesmärkidest. Peter Nannestad ja Martin Paldam (1994) väidavad, et tavapärastes oludes toimuvatel valimistel võivad tööpuudus ja inflatsioon mõjutada kolmandiku häälte varieerumist, kuid majandusküsimuste olulisus sõltub loomulikult majanduslikust ja poliitilisest olukorrast.

Artiklis vaatlen Eesti 2011. aasta parlamendivalimisi ja majanduse mõõdet hääletamisel ning uurin valimisperioodi jäänud majanduskriisi võimalikku mõju tulemitele. Tegemist on teatud mõttes pilootuuringuga, kus püüan leida valimistulemuste ja majandusnäitajate vahelise seose olulisusastet. Kui seos on olemas ja see on märkimisväärne, saab niisugusest raamistikust lähtudes teha edasisi valijakäitumise uuringuid ning ka ­valitsuste majanduspoliitiliste sammude analüüse. Lähtun Marina Costa Lobo ja Andre ­Freire (2005) Lõuna-Euroopa valimisuuringus ka­su­tatud meetodist: vaatlen, kuidas elekto­raat tunnetas majandusolukorda ja selgitan, kas reaalsete majandusnäitajate ja parteide elektoraadi muutuse vahel ringkondades on olemas seos.

Kolm tüüplähenemist

Levinud on kolm tüüplähenemist. Vastutustundlikkuse hüpoteesi kohaselt kaotavad valitsused toetust kõrge tööpuuduse ja kõrge inflatsiooni korral ning võidavad madala tööpuuduse ja madala inflatsiooni korral. Klientelistliku hüpoteesi kohaselt annavad valijad märku, et nad soovivad võimu otsestelt teostajatelt rohkem pingutusi tööpuuduse või inflatsiooniga tegelemiseks: vasakpoolsed parteid saavad nii valitsuses kui ka opositsioonis toetust juurde kõrge tööpuuduse ajal ning parempoolsed parteid võidavad alati kõrge inflatsiooni korral.
Kompetentsieelisehüpoteesi kohaselt kaotavad parteid hääli olukorras, kus eeldatakse, et nad võiksid olla kompetentsemad: vasakpoolsed valitsused kaotavad kõrge tööpuuduse, parempoolsed kõrge inflatsiooni korral (Carlsen 2000, 142).

Fredrik Carlseni uurimus USA, Kanada, Ühendkuningriigi ja Austraalia valimistest kinnitab, et parempoolsed valitsused kannatavad tööpuuduse, mitte keskmise inflatsiooni korral. Vasakpoolsete valitsuste puhul seos nii selge ei ole. Costa Lobo ja Freire (2005) väidavad Hispaania, Portugali ja Kreeka valimisi käsitlevas uuringus, et proportsionaalse valimissüsteemiga koalitsioonivalitsustega riikides võib side olla nõrgem, sest neis on raskem muutusi üheselt konkreetse parteiga seostada.

See, kui palju valijad tegelikult jälgivad majanduslikke muutusi, kui palju on neil infot ja teadmisi majandusnäitajate analüüsiks, ei ole selge ning sõltub riigist ja konkreetsetest oludest. Nannestad ja Paldam (2000) väidavad ajavahemiku 1986–1997 põhjal, et Taani valija teab makromajanduslikest näitajatest suhteliselt vähe, David Sanders (2000) jõuab aga oma uuringus Briti valijate käitumisest 1974–1997 järeldusele, et kuigi valijatel on täpsetest majandusnäitajatest suhteliselt hägune ettekujutus, tunnetavad nad riigi üldist majandusseisundit üllatavalt hästi, ning ta arvab, et ratsionaalseks valikuks piisab nn üldisest tunnetusest. Toke S. Aidt (2000) väidab oma empiiriliste uuringute analüüsis, et kuigi “keskmine” valija võib olla majandusnäitajate suhtes ükskõikne, leidub küllalt suur hulk valijaid, kes hangib majandusinformatsiooni ning teeb selle põhjal ratsionaalseid otsuseid. Arvestada võib ka lumepalliefekti – kui tutvuskonnas mõni teab ja uurib majandusnäitajaid, parandab see ka teiste üldist majandustunnetust ning võib mõjutada laiemat valijaskonda. Ei saa jätta arvestamata, et parteidel on avalikus ruumis tegutsejatena võimalus peale reaalsete poliitikate muuta ka inimeste suhtumist majandusnäitajatesse ning suunata nende tõlgendusviise.

Kapital, töö ja ideoloogia

Valimisuuringutes jagatakse parteid harilikult vasak- ja parempoolseteks ning nendes dimensioonides uuritakse ka valijaid. Selles artiklis olen täpsuse huvides niisugusest üldjaotusest loobunud. Vasaku ja parema mõõtme kirjeldamisel kasutatakse mitmeid skaalasid: autoritaarsus ja liberaalsus, progressile orienteeritus ja konservatiivsus, võrdsus ja hierarhia, töö ja kapital, rohelisus jne. Sõltub ühiskonnast, traditsioonidest, juhusest ja oludest, millised dimensioonid on pigem või tugevalt ühele või teisele omased (kuigi, loomulikult, on teatud sarnasusi). Piirdun selles uuringus töö ja kapitali dimensiooniga, jagades erakonnad laias laastus töö- ja kapitalierakondadeks ning uuritavad ühiskonnagrupid töölisteks ja ettevõtjateks/juhtideks. Kokkuvõtlikult võib töö- ja kapitalierakonda iseloomustada järgmiselt (tegemist ei ole muidugi ammendava loeteluga).

Tööerakonnad:

  • seisavad eelkõige tööliste huvide eest;
  • majanduspoliitika keskmes on inimese õigus tööle ja õigus saada selle eest tasu;
  • majanduse mootorina nähakse eelkõige inimese tööga loodavat lisaväärtust, innovatsioon pärineb tööoskusest ja -kogemusest;
  • riigi oluline majanduspoliitiline roll on töölise positsiooni kindlustamine;
  • õigustusaluseks on pigem töölise õigus vallata oma tööjõudu.

Kapitalierakonnad:

  • seisavad eelkõige ettevõtjate huvide eest;
  • majanduspoliitika keskmes on õigus kasutada omandit ettevõtluseks, teenida investeeritud kapitalilt kasu;
  • majanduse mootorina nähakse ettevõtjat, innovatsioon pärineb ettevõtja riskivalmidusest, ettevõtlikust meelest;
  • riigi oluline majanduspoliitiline roll on turu toimimise tagamine;
  • õigustusaluseks on pigem ettevõtja õigus vallata töövahendeid.

Eestis võib 2011. aasta valimisprogrammide majanduspeatükkide põhjal nimetada Eesti Reformierakonda selgelt kapitalierakonnaks (keskendub väga kindlalt peamiselt ettevõtlusele), Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kapitalierakonnaks kergete töömõjutustega (töötusprobleem on programmis esitatud ka töölise seisukohast), Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda (SDE) tööerakonnaks kergete kapitalimõjutustega ja Eesti Keskerakonda pigem tööerakonnaks. IRL-i ja Reformierakonna suurim erinevus 2011. aasta programmide põhjal oli see, et IRL kaldus soosima pigem kohalikku kapitali. SDE ja Keskerakonna suurim vahe oli SDE programmi suurem ettevõtjale suunatud osa. SDE on oma avalikes väljaütlemistes viimase valimisperioodi jooksul rõhutanud rohkem tööga seotud poliitikaid, samal ajal kui Keskerakond on püüdnud alati demonstreerida ennast ka kui ettevõtlusele (seega kapitali poolele) suunatud erakonda (ka siin ei ole tegemist puhtakujulise tööerakonnaga). SDE programmi raskuspunkt oli pigem töötava inimese õigustel ja võimalustel, samal ajal kui Keskerakond keskendus peamiselt töötusprobleemile, kuid rõhutas tugevasti ka riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli. SDE ja IRL-i vahe ettevõtjale suunatuses on küllalt väike, kuid IRL-il oli töölistele suunatud punkte väga vähe (eriti SDE põhjaliku programmiga võrreldes). Muidugi, valimistel mängivad mitte ainult programmid, vaid ka senised poliitikad, kuid ka neis on näha analoogilisi töö ja kapitali eristumisi (IRL-i ja Reformierakonna maksupoliitika, SDE koalitsioonist lahkumine töölepinguseaduse ümber tekkinud vaidluste tõttu, Keskerakonna sotsiaalsete töökohtade poliitikad Tallinnas jne).

Tööline ja ettevõtja

Tööliste ja ettevõtjate määratlemisel kasutan Karl Marxi kuulsat proletariaadi ja kapitalistide eristust omanditerminite kaudu. Tööline on isik, kes valdab täielikult oma tööjõudu, kuid kes ei oma tootmisvahendeid (tootmisvahendeid laiemas mõttes, nii otseselt tootmisprotsessis kasutatavaid kui ka näiteks ruume tootmiseks, maad tootmisruumide ehitamiseks jms). Lisaks on tööline alluv: ülemused kontrollivad tööliste töö tulemust, samal ajal kui töölised ülemuste oma ei kontrolli; nad on ülemuste autoriteedi subjektiks, samal ajal ülemused tööliste autoriteedi subjektiks ei ole ning tööliste elatis sõltub otseselt ülemustest (Cohen 1978, 69–70). Alluvussuhe eristab töölistest tippspetsialistid ja juhid, kes samuti müüvad oma tööjõudu, kuid spetsialistid müüvad oma tööd ja tulemit pigem vabalt turule kui ülemusele, lisaks on neil kontroll töövahendite üle.

Praegune turumajandus on ilmselt keerukam kui 19. sajandil Marxi uuritu: kui tookord töölised ei olnud ka juriidiliselt töövahendite omanikud, siis tänapäeval tekib näiteks “illusoorse omamise” probleem. Tööline võib formaalselt omada töövahendeid, aga kuna ta suudab toota nii väikeses koguses, et ei suuda võistelda turul, müüb ta oma tööd ühele/paarile ettevõtjale (näiteks kaubaautojuht, kellel on küll sõiduk, kuid kes äraelamiseks müüb oma tööd transpordivedude kompaniile, sest ühe autoga ei ole tal võimalik turul otse tarbijale teenust pakkudes konkurentsi osutada). Probleeme (Wright 1979; Mingione 1997; Pugliese 2008) tekitab ka teatud väikeettevõtjate roll, peale selle töövahendite osaline omamine ja kontroll (tööline, kellel on ettevõtte aktsiaid, ametiühingute liikmed ettevõtete nõukogudes jne).

Edaspidi kasutan järgmist töölise määratlust: tööline on isik, kes peab müüma oma tööjõudu, et omandada äraelamiseks vajalikke vahendeid (Cohen 1978, 71). Kapitalistid ehk ettevõtjad on klass, kellel on töövahendid ning kes ostab tööjõudu, omades kontrolli tööliste tootmisprotsessi üle. Selguse mõttes kasutan edaspidi mõistet “juht” tippspetsialistide, (tegev)direktorite ja ettevõtete füüsilisest isikust omanike klassi tähistamiseks.

Niiviisi defineeritud klassimõisted on sõltumatud ideoloogiast, poliitikast ja klassiteadvusest, kirjeldades tootmissuhetes olevaid inimesi, vaatamata sellele, kas neil on sõnastatud ühised eesmärgid või mitte. Selles artiklis püüan leida vastust ka küsimusele, kas valijate niisuguse määratluse järgi kategooriateks jaotamine korreleerub valimistulemustega.

Valimistel osalemine

Kuigi 2011. aastal oli Riigikogu valimistel osaluse protsent väiksem kui 1992. aastal, oli füüsiliselt osalejaid 100 000 võrra enam (seega on parteidel rohkem hääli, mille eest võistelda). Kui valimisprotsent näitab üldist poliitilist aktiivsust ja parlamendi legitiimsust, siis pooldajate absoluutarv tuge parteidele, nende ellujäämise ja kasvamise võimalusi.

Suurim muutus on 1992. ja 1995. aasta vahel, kuid 1992. aasta valimisi võib mõnes mõttes vaadelda anomaaliana, sest tegemist oli väga spetsiifilise poliitilise situatsiooniga, mistõttu on mõttekas 1992. aasta üldiste trendide, nii valimiskäitumise kui ka poliitiliste valikute analüüsis kõrvale jätta. Võib öelda, et Eesti parteid võistlevad 500 000 – 600 000 hääle pärast, kahel järjestikusel valimisel ei ole mõistlik oodata üle 50 000 uue hääletaja, kuid ka nii suured muutused viitavad selgetele üksikutele poliitilistele probleemidele, mitte tüüpolukordadele. Iti Vanaküla (2005) leidis aastavahemikku 1999–2004 käsitlevas uuringus, et Eesti tüüpiline valijavolatiilsus on umbes kolmandik, mõnevõrra väiksem on see väljakujunenud imagoga erakondadel (praegu ilmselt Keskerakond ja Reformierakond). Seega on parteide ratsionaalne strateegia pigem valijaid üle meelitada kui endale seni mitteosalejate seast uusi valijaid võita (viimast võib ette tulla spetsiifilistes poliitilistes olukordades).

2011. aasta valimistele eelnes mitu kahe erakonna, Eestimaa Rahvaliidu (ERL) ja Erakonna Eestimaa Rohelised (EER) juhtimismeetodite ja juhtidega seotud skandaali, seepärast võisteldi 2011. aastal olemasolevate toetajate säilitamisele lisaks nimetatud erakondade nn vabanenud valijate pärast. Eelkõige skandaalide tõttu võib eeldada, et nende erakondade edu või ebaedu valimistel sõltus suurel määral teistest teguritest kui majanduskäitumine või positsioneerumine teljel töö–kapital. Seetõttu puudutan neid analüüsis vaid põgusalt ja keskendun neljale parlamenti valitud erakonnale, kes said Riigikogus kohti järgmiselt: Reformierakond 33 kohta (+2), Keskerakond 26 kohta (–3), IRL 23 kohta (+4) ja SDE 19 kohta (+9).

Mandaatide arv näitab partei võimalust võimu teostada. Partei populaarsuse kasvu/kahanemist ning poliitikate legitiimsust näitab aga nende toetajaskonna hulk absoluutarvudes. Selle alusel on võimalik prognoosida ka partei poliitilist jõudu väljaspool parlamenti (näiteks, kui suur on potentsiaalne mobiliseeritavate pooldajate arv teatud poliitika toetuseks).

Tabel 1. Riigikogu valimistel osalejate arv 1992–2011

Aasta
Osalejate arv
Osalusprotsent
Osalejate arvu muutus
Kehtetute sedelite arv
Kehtetute sedelite osakaal, %
1992
467 628
68
9381
2,01
1995
545 825
69
78 197
5142
0,94
1999
492 356
57
–53 469
8117
1,65
2003
500 686
58
 8 330
5798
1,16
2007
555 463
61
 54 777
5250
0,95
2011
580 264
63
 24 801
5131
0,88
ALLIKAS: Vabariigi Valimiskomisjoni andmete põhjal.

Joonis 1. Eesti erakondade populaarsus valimistel 1995–2011

RiTo 23, Joonis 1, Oudekki Loone

ALLIKAS: Vabariigi Valimiskomisjoni andmete põhjal.

Parteide toetajaskonna muutus

Alates 1995. aastast võib parteide toetajaskonna muutustes näha teatud trende. ­Joonisel 1 pole 1995. aasta andmeid Eestimaa Rahvaliidu kohta, kuid üldiselt võib hinnata, et tookord jäi valimisliidu Koonderakond ja Maarahva Ühendus nimekirjas Riigikokku kandideerinud ja hiljem Eestimaa Rahvaliiduks ühinenud erakondade häälte arv kuhugi IRL-i ja Keskerakonna vahele.
Huvitav on IRL-i ja SDE toetajate muutumine ühes rütmis – need parteid ja nende valijad peavad oluliseks teatud sarnaseid probleeme. Artikli lõpupoole analüüsin seda võimalust majanduslikus võtmes, kuid kindlasti on niisugusel muutumisel ka teisi olulisi aspekte. Kui minu hüpotees ERL-i eelkäijate tulemuse kohta 1995. aasta valimistel on õige, võiks tähele panna kooskõla Reformierakonnaga. Üks võimalus SDE ja IRL-i populaarsuse muutumise sarnasuse selgitamiseks võiksid olla just väikeettevõtjad, kellel on nii töö- kui ka kapitalipoole huve (ning ka need, kes reaalselt ei kuulu väikeettevõtjate hulka, kuid millegipärast toetavad väikeettevõtluse huve).

EER kaotas 2011. aasta valimistel oma toetajaskonnast ligi poole, ERL kaks kolmandikku. Mõlemad kaotasid kõigis valimisringkondades, ainult Pärnus sai EER eelmise korraga võrreldes juurde 1314 häält. Seda viimast võib pidada pigem väga ulatusliku kampaania teinud Eerik-Niiles Krossi isiklikuks valimiseduks (3578 häält, EER kokku 4345 häält) kui Eestimaa Roheliste programmiliste seisukohtade läbilöögiks.

Kaks senist suurparteid, Keskerakond ja Reformierakond, säilitasid oma eelmiste valimiste aegse valijaskonna. Häälte arvu muutumine on minimaalne (vastavalt 6,6 protsenti langust ja 7,3 protsenti tõusu 2007. aastaga võrreldes), nii marginaalne vahe on peaaegu võrdne juhuslike asjaoludega (eriti arvestades eespool nimetatud tüüpvolatiilsust). Reformierakond võitis seitsmes ja Keskerakond kolmes ringkonnas. Oluline on märkida, et Keskerakond kaotas hääli kõigis ringkondades peale Tallinna, Tartu linna ja Ida-Virumaa. On tõenäoline, et Keskerakonna tulemustele – nii häälte võidule kui ka kaotusele – avaldas märkimisväärset mõju ka nn idarahaskandaal (Koch 2010).

Toetajaskonna suurenemise mõttes olid 2011. aasta valimiste võitjad eelkõige SDE ja IRL (vastavalt 68,4 ja 19,9 protsenti tõusu 2007. aastaga võrreldes). SDE võitis kõigis ringkondades arvuliselt kõige rohkem uusi pooldajaid, võideti ka häälte koguarvult ühes ringkonnas. IRL ei võitnud absoluutselt üheski ringkonnas, kuid oli neljas ringkonnas Reformierakonna järel teine.
Niisugustes oludes – kahe erakonna häälte arvu jõuline suurenemine ja parlamendierakondade üldarvu vähenemine – pean vajalikuks valimistulemusi analüüsida just häälte arvu suurenemise ehk erakonna toetusbaasi laienemise vaatenurgast. Seetõttu vaatan ka majandusnäitajate korrelatsioone aspektist, kui palju mingis piirkonnas hääli juurde saadi või kaotati. Toetusbaasi muutumine absoluutarvudes on arvatavasti proportsionaalse valimissüsteemi ning koalitsioonivalitsuste puhul efektiivsem näitaja kui otsese valimisvõidu vaatlemine.

Eesti on väljakujunenud turumajandusliku riigina toiminud suhteliselt lühikest aega (üleminekumajanduse või nn postkommunistliku majanduse terminist võib arvatavasti loobuda alles 21. sajandil), seega on minu ajapiirid uurimiseks märgatavalt lühemad kui eespool nimetatud uuringutes.

Tabel 2. Eesti erakondade häälte arv 1995–2011, muutumine 2007–2011

 
Reformierakond
Keskerakond
IRL
SDE
EER
ERL
1995
87 531
76 634
42 493
32 381
1999
77 088
113 378
77 917
73 630
35 204
 2003
87 551
125 709
36 169
34 837
64 463
 2007
153 044
143 518
98 347
58 363
39 279
39 215
2011
164 221
134 049
117 929
98 304
21 918
12 185
Vahe 2007–2011
 11 177
 –9 469
 19 582
39 941
–17 361
–27 030
ALLIKAS: Vabariigi Valimiskomisjoni andmete põhjal.

Inimesed ja majandus

Eesti statistikaameti 2011. aasta andmete kohaselt on enamik Eesti hõivatud tööjõust töölised: laias laastus 30 protsenti juhte ja 70 protsenti töölisi. Statistikaameti ­andmetes esitatud kategooriates nimetanjuhtideks seadusandjaid,kõrgemaid ametnikke ja juhte ning tippspetsialiste, töölisteks keskastme spetsialiste ja tehnikuid, ametnikke, teenindus- ja müügitöötajaid; põllumajanduse ja kalanduse oskustöölisi, oskus- ja käsitöölisi; seadme- ja masinaoperaatoreid ning lihttöölisi. Sellest jaotusest jäävad välja relvajõud, kelle klassikuuluvust tuleks eraldi analüüsida; ma ei puuduta siin küsimust füüsilisest isikust ettevõtjate ja mikroettevõtjate spetsiifilisest klassikuuluvusest ning hääletusviisidest.

Majanduskriisi käigus vähenes hõivatute hulgas eelkõige tööliste osa: nende arv langes 473 400-lt 2007. aastal 393 100-le 2011. aastal (vähenemine 17 protsenti). Juhtide arv kahanes ainult 2 protsenti. Siinjuures on oluline märkida, et ajavahemikus 2009–2011 tõusis juhtide arv 4 protsenti ning tööliste arv langes 7,6 protsenti. Samal ajal on täheldatavad tugevad maakondlikud erinevused. Näiteks Lääne-Viru maakonnas on juhtide arv 2007. aastaga võrreldes kasvanud ning 2009. aastaga võrreldes on suurenenud ka tööliste arv. Võru maakonnas on 2010. aastal juhtide arv kasvanud üle 40 protsendi (2900-lt 4100-le), tööliste arv samal ajal aga 8 protsenti kahanenud. Põlva maakonnas on juhtide arv 38 protsenti vähenenud.

Artikli maht ei võimalda selgitada niisuguste muutuste põhjusi, kuid suured erinevused viitavad sellele, et on mõttekas uurida korrelatsiooni juhtide ja tööliste arvu ning tööpuuduse ja erakondade häälte arvu muutumise vahel ringkonniti.

Eurobaromeetri uuringu kohaselt on poliitiliselt oluliste küsimuste rõhuasetus eelmise valimisperioodiga võrreldes muutunud: ülekaalukalt peetakse kaheks tähtsaks poliitiliseks probleemiks majanduse üldist olukorda (48 protsenti vastanutest) ja töötust (69 protsenti), 2006. aasta kolm olulist küsimust olid tervishoiusüsteem (33 protsenti), kuritegevus (45 protsenti) ja inflatsioon (30 protsenti). Selline tähelepanu muutus kinnitab majandusküsimuste tähtsust 2011. aasta valimistel, kuid ka tüüpiliste nn roheliste teemade nagu energiapoliitika ja keskkonnakaitse olulisuse vähenemist nendel valimistel. Seega võib oletada, et Eestimaa Roheliste endised valijad ei pruukinud otsida “uut” erakonda mitte “kes on kõige rohelisem” strateegia alusel, vaid mingite muude kriteeriumide põhjal. Selle selgitamiseks on loomulikult vaja eraldi uuringut.

Edasi vaatlen inimeste hinnanguid 2004.–2010. aasta majandusolukorrale ja tulevikuootusi (mõlemad võivad mõjutada valimisotsust) ning võrdlen neid reaalsete näitajatega.

Joonis 2. Eesti kaks olulisemat probleemi elanike hinnangul

Tunnetus ja reaalsus

Hinnanguid praegusele majandusolukorrale vaatan kolmest aspektist: Eesti tööhõive olukord, Eesti majanduse olukord, leibkonna finantssituatsioon (skaala: väga hea, küllaltki hea, küllaltki halb, väga halb, ei tea); hinnanguid tulevale aastale neljast aspektist: Eesti tööhõive, Eesti majandusolukord, inimese isiklik tööhõive, leibkonna finantssituatsioon (skaala: parem, halvem, sama, ei tea). Nimetatud hinnanguid võrdlen kolme näitajaga: sisemajanduse kogutoodangu kasv, inflatsioon (HICP)1, töötusprotsent. Korrelatsiooni leidmiseks koostan Eurobaromeetri andmete põhjal nn positiivsuse indeksi – positiivsete vastuste osakaalu suhe negatiivsete vastuste osakaalu. Oletan, et inimesed on üldiselt teadlikud majandusoludest ja nende hinnangud muutuvad koos objektiivsete majandusnäitajatega. Seesuguse hüpoteesi korral on positiivsuse indeksi oodatav korrelatsioon sisemajanduse kogutoodangu kasvuga positiivne ning tööpuuduse ja inflatsiooniga negatiivne. Valim on küll väike, kuid korrelatsioonide suunad ja tugevused annavad siiski mingi aluse inimeste majandustunnetuse hindamiseks ning viite sellele, millised võiksid korrelatsioonid olla suurema valimi puhul.

Töötuse protsent korreleerub kõigis küsimustes oodatavas, hüpoteesile vastavas suunas. Samas on märkimisväärne, et statistiliselt oluline korrelatsioon eksisteerib ainult olemasoleva situatsiooni hindamisel riiklikust aspektist, mingis ulatuses ka leibkonna finantsolukorra tulevikuväljavaadete ja isiklike tööturuväljavaadete puhul. Leibkonna finantsolukorra hindamisel on tähelepanuväärne inflatsiooni tavapärasest kõrgem korrelatsioon ning sisemajanduse kogutoodangu ja tööpuuduse näitaja vähem oluline korrelatsioon, samuti asjaolu, et korrelatsioon sisemajanduse kogutoodangu ja inflatsiooni näitajaga on oodatavast erinevas suunas (tugevamalt positiivsed hinnangud leibkonna finantsoludele madala sisemajanduse kogutoodangu kasvu ja kõrge inflatsiooni oludes).

Seega võib töötusprotsenti pigem lugeda oluliseks näitajaks valimistulemuste tõlgendamisel, arvestades, et töötus on ka mainitud oluliste probleemide seas. Inflatsiooni puhul ei ole ühtegi statistiliselt olulist tõenäosust p<0,1 jaoks ning korrelatsioonid on nõrgad, hetkesituatsiooni hindamisel on ­korrelatsioonid vastupidised oodatavale. Seega võib inimeste teadlikkus inflatsioonist olla väiksem kui teiste aspektide puhul. Kui aga arvestada, et 2007. aastal peeti Eurobaromeetri põhjal inflatsiooni oluliseks probleemiks, võib siin küsimus olla ka inflatsiooni tõlgendamises majandusnäitajana. Kokkuvõttes, inflatsiooni mõju majandusolukorra hindamisel ja valimiskäitumisel ei ole selge, kuid tõenäoliselt on see märkimisväärselt nõrgem kui sisemajanduse kogutoodangu või tööpuuduse mõju.

Sisemajanduse kogutoodangu reaalne kasv annab kõige tugevamaid korrelatsioone kõigi näitajate puhul, kõik on oodatavas suunas ja kõik peale ühe (tööhõive olukord, kuid ka see võib demonstreerida pigem teadlikkust) statistiliselt olulised. Tulevikulootuste puhul on sisemajanduse kogutoodangu kasv ainus, mis annab tugevaid korrelatsioone. Üldise majandusolukorra hinnang korreleerub hüpoteesi kinnitavalt nii sisemajanduse kogutoodangu kasvu kui ka töötuse protsendiga.

Üldjoontes võib eelneva põhjal öelda, et eestimaalased on majandusnäitajatega laias laastus kursis, mis kinnitab Sandersi (2000) eespool mainitud väidet, et valijatel on olemas mingi üldine ettekujutus toimuvast. Samal ajal ei ole selge, kui palju nende olude põhjal tehakse tulevikuennustusi (korrelatsioon ainult sisemajanduse kogutoodangu kasvuga) või kui tugevalt seotakse isiklikku majanduslikku toimetulekut üldise seisukorraga (korrelatsioonid nõrgad, oodatavast erinevas suunas). On märkimisväärne, et tulevikku suunatud positiivsus on tõenäoliselt tugevamalt seotud sisemajanduse kogutoodangu kui teiste näitajatega. 2010. aasta tulevikku suunatud hinnangute puhul positiivsuse indeks tõusis märgatavalt kõigis hinnangutes, mis võis anda eelise kapitalierakondadele (oodatakse, et tööpuudus kahaneb ja sisemajanduse kogutoodang kasvab).

On oluline arvestada, et inflatsiooninäitaja ei pruugi Eesti oludes olla valimistulemusi mõjutav suurus. Majanduskasv võib hüpoteetiliselt olla soodne valitsuserakonnale, sõltumata sellest, kas tegemist on töö- või kapitalierakonnaga.

Niisuguste korrelatsioonide tugevust ja põhjusi tuleb muidugi eraldi uurida; peale selle tuleb siin arvestada mainitud indikaatorite tähtsuse rõhutamist ning tõlgendamist erakondade kommunikatsioonis ja massimeedias üldiselt.

Tabel 3. Positiivsuse indeks versus majandusnäitajad
Hinnangud, positiivsuse indeks
Aasta
Objektiivsed majandusnäitajad
hetkesituatsioonile
oodatavale järgmisele aastale
Eesti tööhõive
Eesti majanduse olukord
leibkonna finantsolukord
Eesti töö­hõive
Eesti majanduse olukord
leibkonna finantsolukord
isiklik tööhõive
töötusprotsent
SKT reaalne kasv
HICP
..
..
..
1,83
2,92
3,09
4,33
2004
9,7
7,2
3
0,35
1,53
1,59
1,88
2,5
3,4
4,33
2005
7,9
9,4
4,1
1,76
5,06
1,77
5,75
8,33
7,5
7,75
2006
5,9
10,6
4,4
2
5,4
3
1,53
0,91
2,06
4,83
2007
4,7
6,9
6,7
0,45
0,41
2,81
0,17
0,3
0,73
1,45
2008
5,5
–5,1
10,6
0,09
0,25
2,57
0,42
0,55
0,96
1,67
2009
13,8
–13,9
0,2
0,07
0,36
2
2,53
2,39
2,07
3,43
2010
16,9
3,1
2,7
ALLIKAD: Eurobaromeeter, Eesti Statistikaamet, Eurostat.

Tabel 4. Positiivsuse indeksi korrelatsioon majandusnäitajatega

Korrelatsioonid
Töötus, %
SKT,
muutus
HICP
Hetkesituatsiooni positiivsuse indeks
Eesti tööhõive
–0,72
0,57
0,33
Eesti majanduse olukord
–0,65
0,67
0,18
Leibkonna finantsolukord
–0,23
–0,53
0,42
Tuleva aasta ootuse positiivsuse indeks
Eesti tööhõive
–0,13
0,67
–0,18
Eesti majanduse olukord
–0,18
0,61
–0,17
Leibkonna finantsolukord
–0,31
0,70
–0,14
Isiklik tööhõive
–0,38
0,83
–0,09

Märkus: Paksu kirjaga on tähistatud statistiliselt olulised korrelatsioonid p<0,1 korral.

ALLIKAD: Eurobaromeeter, Eesti Statistikaamet, Eurostat.

Parteid ja majandus

Lähtudes kirjeldatust, mille kohaselt Eesti valija pigem on majandusoludega laias laastus kursis ning peab majanduse ja töötusega seonduvat oluliseks, vaatleme olukorda tööturul korrelatsioonis erakondade võidu või kaotusega valimisringkondades.

Kui lähtuda klientelistlikust hüpoteesist, tõi 2010. aasta kerge majanduskasv (eelmiste aastate langusega võrreldes) valijaid juurde koalitsioonis olevatele kapitalierakondadele (IRL ja Reformierakond), tööpuudus aga hääli opositsioonis olevatele tööerakondadele (Keskerakond, SDE). Arvestades Rein Toomla ja Marti Taru (2003) valimiskäitumise uuringut, võib osa Reformierakonna ja IRL-i edust põhineda asjaolul, et siinne valija pigem eelistab minna kinnitama positiivset valikut kui näitama rahulolematust (niisugune käitumine kinnitab ka klientelistliku raamistiku sobivust Eesti olude uurimiseks) – positiivne majanduskasv andis aluse “kinnitavaks” käitumiseks.

Piirkonnad, kust pärineb suurem osa Eesti sisemajanduse kogutoodangust (Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa), on samal ajal suurima tööpuudusega piirkonnad; need olid ainsad piirkonnad, kus Keskerakond hääli ei kaotanud. Siin tuleb muidugi arvestada ka etnilise teguri mõju, kuid etnilise ja klassikuuluvusliku faktori eristamine ei ole alati lihtne. Näiteks statistikaameti andmeil vahemikus 2007–2010 oli venelaste seas juhte 18–23 protsenti, eestlaste hulgas 30–35 protsenti. Seega võib Keskerakonna suurem toetajate arv venekeelsete kodanike seas tuleneda asjaolust, et viimaste hulgas on rohkem inimesi, kelle majandushuve kaitseb pigem tööerakond. Lisaks on 41 protsenti Keskerakonna häältest 2011. aasta valimistel antud väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad (kus etniliste eestlaste protsent on statistikaameti andmeil alla 60), teistel erakondadel on see 71–74 protsenti. Kui Tallinna häältest arvestada välja ainult Lasnamäe, Mustamäe ja Haabersti piirkond, jääb alles 59 protsenti Keskerakonnale antud häältest; ringkondadest, kus etniliste eestlaste osakaal on üle 80 protsendi, sai Keskerakond 28 protsenti oma koguhäältest. Kuigi venekeelsetest kogukondadest pärinev häälte arv on Keskerakonna puhul olulisem kui teistel erakondadel, on Keskerakonnal väga tõenäoliselt ka arvestatav häältebaas etniliste eestlaste hulgas.

Vaatame nüüd töötuse ning tööliste ja juhtide arvu vähenemise korrelatsiooni erakondade toetusbaasi muutumisega. Võrdlen kõiki muutusi absoluutarvudes. Vaatlen toetusbaasi ringkondade kaupa, Tallinna kolm ringkonda olen arvestanud kokku, sest majandusruumina võib Tallinna vaadelda ühe ühikuna. Tööturuandmed on esitatud ümardatult esimese sajani. Valin testimiseks klientelistliku hüpoteesi, nii sobivuse tõttu Eesti oludesse kui ka seetõttu, et just klientelistlik hüpotees on kõige adekvaatsem selgitamaks ­toetusbaasi muutust ja mitte võimu vahetust.

Klientelistliku hüpoteesi kohaselt korreleerub töötute arvu muutus valimisringkonnas positiivselt tööerakondade häälte arvu muutusega ning negatiivselt kapitalierakondade häälte arvu muutusega: mida suurem töötute arv, seda rohkem saavad hääli juurde tööerakonnad ja seda vähem kapitalierakonnad. Tööliste arvu vähenemine korreleerub negatiivselt tööerakondadega ja positiivselt kapitalierakondadega: mida vähem on töölisi 2007. aastaga võrreldes, s.t mida rohkem on töölisi, kes on pidanud töölt lahkuma, seda rohkem saavad hääli juurde tööerakonnad. Juhtide arvu vähenemine korreleerub negatiivselt nii töö- kui ka kapitalierakondadega: need juhid, kes ei ole otseselt ettevõtete omanikud, võivad näha enda huvides ka teatud töötuspoliitikaid ja seetõttu toetada tööerakonda.

Tööerakondade puhul on korrelatsioonid oodatavas suunas ja küllalt tugevad, eriti Keskerakonna puhul. Ootuspäraselt on viimase puhul ka korrelatsioon tööliste arvu muutusega kõrgem kui juhtide arvu muutusega. SDE-l on mõlemad näitajad keskmise tugevusega. Kapitalierakondadel on korrelatsioon töötute arvu muutuse ja tööliste arvu muutusega väga nõrk või peaaegu null ning mõlemal ühe näitaja puhul ka oodatavast erinevas suunas. Reformierakonnal on keskmise tugevusega korrelatsioon juhtide arvu muutusega. IRL-il on kõik korrelatsioonid väga nõrgad. Niisugune korrelatsioon viitab tõenäosusele, et Keskerakonna häälte arvu väike kahanemine oli arvatavasti seotud muude aspektidega kui majanduspoliitilised valikud ning majanduspoliitilised eelistused pigem soodustasid tulemit. Võib arvata, et kuigi koguhäälte arv jäi keskmise ulatusega reklaamist ja skandaalidest hoolimata samasse suurusjärku, on majanduslikul komponendil siiski oluline osa ning häälte arvu suurenemine Tallinnas, Ida-Virumaal ja Tartus on pigem seotud majandusolude kui etnilise jaotusega.

Esitatud korrelatsioonid viitavad sellele, et piirkondades, kus töölised kaotasid kriisis rohkem, tõusis pigem tööerakondade populaarsus. Kapitalierakondade puhul on tööpuuduse kasutamine indikaatorina küsitav, arvatavasti tuleks siin iseloomustamiseks leida mõni muu tunnus. IRL-i väga nõrgad korrelatsioonid nii üldise tööpuuduse kui ka klassikuuluvuse kaupa eristatud tööhõive muutusega võivad viidata asjaolule, et kuigi programmi alusel on tegemist pigem kapitalierakonnaga, tajuvad valijad olulisemana eelkõige mingit muud aspekti.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna häälte arvu peaaegu kahekordistumise (2007. aastaga võrreldes) oluline tegur võis tõenäoliselt olla majanduslik aspekt: suur tööpuudus andis eelise talle kui tööerakonnale, kuid teatud kapitalierakonnaomased aspektid programmis säilitasid neile ka ilmselt pigem kapitali huve oluliseks pidavate inimeste hääled. Täpsemaid põhjusi, miks Riigikogust välja jäänud erakondade hääled ning lisandunud valijad võitis juurde peamiselt just üks tööerakond, tuleb uurida eraldi (näiteks rõhuasetuse erinevus peamises toimijas riik/omavalitsus versus kodanik, niisugune vahe töö–kapitali skaalal otseselt ei kajastu).

Kuigi IRL-i programm võimaldab teatud ulatuses töökeskset tõlgendamist, sõltub tema häälte arvu muutus arvatavasti rohkem muudest teguritest kui tööturusituatsioon. Väikeettevõtjate eraldi analüüsimine võib aga anda teistsuguseid tulemusi, arvestades IRL-i ja SDE pooldajaskonna sarnast muutumist.

Tabel 5. Muutused tööturul versus muutused Riigikogu valimistel antud häälte arvus

Tööhõive muutus 2007–2010 (absoluutarvudes,
ümardatud esimese sajani)
Häälte arvu muutus 2011,
võrreldes 2007. aastaga
(vahe absoluutarvudes)
juhid
töölised
töötud
SDE
IRL
Keskerakond
Reformierakond
Tallinn
–3300
–23 900
30 500
8326
1968
5313
2785
Tartu
–2000
–8 700
6 800
3034
2401
59
1541
Lääne–Viru
300
–1 900
2 300
3103
1113
–2383
943
Ida–Viru
500
–17 100
13 500
3214
1061
1093
–679
Harju, Rapla
–1900
–8 700
10 900
5757
5691
–1412
7036
Hiiu, Saare, Lääne
1400
–5 600
4 300
4377
948
–1664
1003
Pärnu
–900
–5 200
4 300
984
1621
–1658
1052
Järva, Viljandi
–300
–3 700
4 300
5532
2260
–3417
593
Jõgeva, Tartu
200
–2 600
4 000
4259
4646
–2267
2020
Põlva, Valga, Võru
1300
–3 200
4 300
4032
3412
–1552
1438

Märkus: Hiiu, Saare, Lääne ringkonna tööhõive muutus on võrdluses aastaga 2008.

ALLIKAD: Eesti Statistikaamet, Vabariigi Valimiskomisjon.

Tabel 6. Tööturu muutuste korrelatsioon Riigikogu valimistel antud häälte arvuga

Korrelatsioonid
SDE
IRL
Keskerakond
Reformierakond
Juhid, muutus
–0,45
–0,22
–0,61
–0,52
Töölised, muutus
–0,53
0,19
–0,95
–0,09
Töötud, muutus
0,70
–0,04
0,94
0,25

Märkus: Paksu kirjaga on tähistatud statistiliselt olulised korrelatsioonid p<0,1 korral.

ALLIKAD: Eesti Statistikaamet, Vabariigi Valimiskomisjon.

Kuhu edasi?

Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et Eesti valimiskäitumist on võimalik ja mõistlik uurida väljakujunenud turumajanduslike riikide jaoks sobivates raamistikes. Tõenäoliselt mõjub suur tööpuudus soodustavalt eelkõige tööerakondadele, samal ajal kui kapitalierakondadega otsene seos puudub või on väga väike.

Eesti tingimustes on tähelepanuväärne inflatsiooni tõenäoline väike mõju valijate majandushinnangutele ning sisemajanduse kogutoodangu kasvu tõenäoline oluline mõju.

Võimalik, et eksisteerib ka majanduslikust klassikuuluvusest lähtuv valimisratsionaalsus. Siin tuleb kindlasti eraldi uurida mitte ainult kategooriana määratletud objektiivset klassikuuluvust, vaid ka subjektiivseid huve, näiteks võib tööline tahta saada ettevõtjaks ja valida seetõttu ettevõtjate huve toetavat erakonda. Arvestades kapitalierakondade koguhäälte arvulist valimisvõitu, on niisugune hüpotees märkimisväärsest tööpuudusest hoolimata küllaltki mõistlik.

 

Kasutatud kirjandus

  • Aidt, T. S. (2000). Economic Voting and Information. – Electoral Studies, vol 19, no 2/3, pp 349–362.
  • Carlsen, F. (2000). Unemployment, Inflation and Government Popularity – Are there Partisan Effects? – Electoral Studies, vol 19, no 2/3, pp 141–150.
  • Cohen, G. A.(1978). Karl Marx’s Theory of History: A Defense. Princeton: Princeton University Press.
  • Eesti statistika andmebaas.http://www.stat.ee (25.04.2011).
  • Eurobarometer surveys. – http://ec.europa.eu/public_opinion/ (25.04.2011).
  • Eurostat.http://epp.eurostat.ec.europa.eu/ (25.04.2011).
  • Freire, A., Costa Lobo, M. (2005). Economics, Ideology and Vote: Southern Europe, 1985–2000. – European Journal of Political Research, vol 44, no 4, pp 493–518.
  • Koch, T. (2010). Vastuluure kirjeldab Edgar Savisaart Venemaa mõjuagendina. – Postimees, 16. dets.
  • Mingione, E. (1997). Sociologia della vita economica. Rome: La Nuova Italia Scientifica.
  • Nannestad, P., Paldam, M. (1994). The VP-function: A Survey of the Literature on Vote and Popularity Functions after 25 years. – Public Choice, vol 79, pp 213–245.
  • Nannestad, P., Paldam, M. (2000). What Do Voters Know about the Eonomy? A Study of Danish data. – Electoral Studies, vol 19, no 2/3, pp 363–392.
  • Nordhaus, W. D. (1975). The Political Business Cycle. – Review of Economic Studies, vol 42 (April), pp 169–190.
  • Pugliese, E. (2008). The Transformation of Social Classes in Italy since the 1970s. – Review of Economic Conditions in Italy, vol 3, pp 346–368. – http://www.unicreditreviews.eu/eng-riviste.php?vis=1&TestataID=1&AnnoID=3&RivistaID=28 (25.04.2011).
  • Sanders, D. (2000). The Real Economy and the Perceived Economy in Popularity Functions: How much do the voters need to know? A study of British data, 1974–97. – Electoral Studies, vol 19, no 2/3, pp 275–294.
  • Taru, M., Toomla, R. (2003). Eesti elanike valimiskäitumise motiivid ja mehhanismid. – Riigikogu Toimetised 7, lk 85–95. – http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11958 (25.04.2011).
  • Vanaküla, I. (2005). Valijavolatiilsuse mõõtmisest: Riigikogu valijad 1999–2004. – Riigikogu Toimetised 12, lk 80–87. – http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11096 (25.04.2011).
  • Wright, E. O. (1979). Class, Crisis and the State. London: Verso.

1HICP – harmonized index of consumer prices – on Euroopa Liidu poolt kasutusele võetud mõõtühik, mis näitab leibkonna kaupade ja teenuste standardpaketi hinna muutumist.

Tagasiside