Eesti majanduse keskpikk arengustsenaarium
1997. aastal koostas rühm Eesti teadlasi võimalike tulevikuarengute stsenaariumid “Eesti 2010”. Nüüd pakub huvi arengudimensioonide analüüsi paikapidavus, et uute arengustsenaariumide kujundamisel vähem eksida.
- teha arengustsenaariumi olemuse analüüs;
- arvestada rajasõltuvust ja kogemusi Eesti majanduse arengustsenaariumi koostamisel;
- koostada Eesti keskpika arengu baasstsenaarium.
Arengustsenaariumi eesmärk on otsustusprotsessi paremaks muuta
Arengustsenaariumi mõiste on juba paar aastakümmet olnud sama. Ka uuel aastatuhandel toetub Gill Ringland (2002, 2; 2002b, 2)
Michael Porteri 1985. aasta määratlusele,
mille kohaselt on stsenaarium sisemiselt kooskõlas vaade sellele, milliseks võib kujuneda tulevik. Stsenaarium ei ole prognoos, vaid üks võimalik tulevikuseisund. Stsenaariumide koostamine võimaldab paralleelselt analüüsida erinevaid tulevikuseisundeid ja nendeni jõudmise teid, ilma vajaduseta nende tõenäosust täpsemalt prognoosida. Eesmärk on otsustusprotsesse paremaks muuta, mitte prognoose täpsustada (Ringland 2006, XII). Stsenaariumid aitavad majandusjuhtidel paremini tunnetada keskkonda, milles nende vastuvõetavad otsused realiseeritakse (Ringland 2002b, 3).
Rajasõltuvus sunnib lähtuma majanduse arengudimensioonide kujundamise tegelikest võimalustest
Arengustsenaariumide “Eesti 2010” üks koostajaid Erik Terk märgib (Terk 2007), et Eesti areng on seni kulgenud ligilähedaselt baasstsenaariumi “Lõuna-Soome” järgi, kuigi soositum olnuks stsenaarium “Suur slämm”. Hinnang on valitud dimensioonides välja toodud arenguvariantide seisukohalt ilmselt adekvaatne. Arusaamatuks jääb aga Tergi soovitus koostada Eestile uus arengustsenaarium – “Suur slämm II”. See tähendaks senise arengukogemuse eiramist. Mingist Eesti liidrirollist Euroopa Liidu ja Venemaa suhete sillana ning informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia väljatöötajana ja rakendajana oleks praegu tulevikuvariantidena mõttetu rääkida. Nn rajasõltuvus sunnib lähtuma tegelikest (mitte soovitavatest või unistuslikest) Eesti majanduse arengudimensioonide kujundamise võimalustest.
Eestist ei saanud Venemaa ja Euroopa Liidu silda
Kas aga arengustsenaariumides “Eesti 2010” arenguvariantide aluseks valitud radikaalsete nihete võimalus oli üldse olemas? Üheks Eesti majandusliku positsiooni olulise paranemise allikaks valiti arengustsenaariumides “Eesti 2010” suhete areng Venemaaga selliselt, et Eesti realiseeriks Venemaa olude tundmise Euroopa Liidu ja Venemaa majandussuhetes juhtiva vahendaja rolli tõusmisega. Ühelt poolt peeti silmas Eesti rolli transiidikoridorina, teisalt – veelgi enam – suurte lääne firmade platsdarmina Venemaa turule minekuks. Euroopa Liidu ja Venemaa sillaks saamine ei olenenud loomulikult ainult Eestist. Kas aga Eestil oli üldse mingi võimalus kas või Soomele lähedase positsiooni saavutamiseks suhetes Venemaaga? Kas Venemaale oleks seda vaja olnud? Kas Venemaa kavatseb üldse lähitulevikus Põhjasõjas vallutatud territooriumide kaotamist aktsepteerida? 1997. aastaks ei olnud Venemaa neile küsimustele veel selget vastust andnud ja positiivse vastuse võimalusega arvestamist võib hinnata loogiliseks. Praegu on aga Venemaa vastused neile küsimustele teada – need on negatiivsed.
Liigne optimism informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia potentsiaali ülehindamisest
Sama õpetlik on Eesti tulevase majandusarengu stsenaariumipaketi koostamise seisukohalt arengustsenaariumides “Eesti 2010” teise dimensiooni (informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamine ja rakendamine) käsitlemine. Selles võis ja pidi Eesti riik (kõigi subjektide kogumina) olema aktiivses rollis. 1990. aastad tekitasid Eestis tõepoolest suuri lootusi, aga ka illusiooni. Asudes pärast iseseisvumist informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia mahajäämust likvideerima, tehti Eestis seda üldjuhul tõesti kõige uuema tehnoloogia alusel. Teatud huvirühmad tekitasid mulje, nagu liiguks Eesti selles valdkonnas maailmas esirinnas. Sellise arengutrendi kestmist uskuda oli vägagi ahvatlev.
Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Kõigepealt on üliväike ning jätkusuutliku haridus- ja teadusbaasita Eesti informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakenduste osas paratamatult kopeerija. Seda tehnoloogiat töötavad välja ja rakendavad esimesena suuremad ning tugevama haridus- ja teaduspotentsiaaliga riigid. Kuni esmarakendajate kasutusele võetud tehnoloogia füüsiliselt amortiseerus, paistsid uued tulijad tõepoolest eesrindlastena. Paraku oli sellest informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakenduste alal maailmas liidripositsioonile tõusmise ekstrapoleerimine meelevaldne. Liigne optimism tulenes peamiselt Eesti kui väikeriigi potentsiaali ülehindamisest. Paraku ei vastanud “Eesti 2010” edustsenaariumis aluseks võetud ootustele ka Eesti majandusagentide tegevus.
Eesti valitsussektori panus teadus- ja arendustegevusse väike
Tabel 1. Avaliku sektori kogukulude tase sisemajanduse kogutoodangu suhtes,võrreldes Euroopa Liidu keskmisega aastail 1995–2006 (%)
1995
|
1996
|
1997
|
1998
|
1999
|
2000
|
2001
|
2002
|
2003
|
2004
|
2005
|
2006
|
|
Eesti
|
43,6
|
42,3
|
39,2
|
39,5
|
42,8
|
36,5
|
35,1
|
35,6
|
35,3
|
34,2
|
33,2
|
33,2
|
EL 25
|
–
|
–
|
–
|
47,6
|
47,1
|
45,5
|
46,4
|
46,9
|
47,6
|
47
|
47,1
|
46,9
|
Euro-
tsoon |
53,3
|
50,8
|
49,4
|
48,6
|
48,2
|
46,2
|
47,4
|
47,7
|
48,2
|
47,7
|
47,7
|
47,8
|
Allikas: Eurostati online-andmebaas.
Sotsiaalkulude osatähtsuse vähendamine sisemajanduse kogutoodangus (näiteks keskmise pensioni ja keskmise palga suhte halvenemine jms) hakkas ühiskonnas kohtama üha mõjusamat poliitilist vastuseisu. Soov maksutulude kärpimise ja laenudest hoidumise tingimustes paigutada osa eelarvelaekumistest reservidesse võttis avalikult sektorilt võimaluse piisaval määral haridusse ja teadusse investeeringuid teha. Hariduskulude osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on kümne aastaga ligi 15 protsenti (ligi 6%-lt SKT-st 5%-le SKT-st) vähenenud (tabel 2). Eesti on selle näitaja väärtuse järgi küll EL 25 riikide keskmisel tasemel, kuid arvestada tuleb Eesti hõredat asustust Euroopa Liidu keskmisega võrreldes ja õpikeskkonna ulatusliku moderniseerimise vajadust (see suurendab haridusega seotud kulusid). Euroopa Liidu innovatiivsete väikeriikide tasemest (Eurostati online-andmebaasi andmetel 2004. aastal Taani 8,47; Island 7,59; Norra 7,58; Rootsi 7,35; Soome 6,43) jääb Eesti hariduskulude osatähtsuselt sisemajanduse kogutoodangus (see tähendab hariduse ühiskondliku väärtustamise osas) kaugele maha. Samal ajal kui EL 25 riike iseloomustab keskmiselt hariduskulude ja sisemajanduse kogutoodangus suhte kasvutendents, on Eesti hariduskulude osatähtsust järjekindlalt vähendanud. See tähendab Eesti majandusliku konkurentsivõime ühe alustala suhtelist nõrgenemist Euroopa Liidus. Haridusbaas Eestis ei moderniseerunud, vaid toimis suuresti ainult varem loodud kapitali amortiseerimise arvel. Liidrirolli saavutamist informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia alal on selliselt baasilt loomulikult põhjendamatu loota.
Tabel 2. Avaliku sektori hariduskulude tase sisemajanduse kogutoodangu suhtes, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega aastail 1995–2004 (%)
1995
|
1996
|
1997
|
1998
|
1999
|
2000
|
2001
|
2002
|
2003
|
2004
|
|
Eesti
|
5,88
|
6,05
|
5,92
|
5,71
|
6,11
|
5,57
|
5,28
|
5,48
|
5,43
|
5,09
|
EL 25
|
–
|
–
|
4,79
|
–
|
4,77
|
4,71
|
4,99
|
5,10
|
5,20
|
5,12
|
Allikas: Eurostati online-andmebaas.
Tabeli 3 andmetest ilmneb, et teadus- ja arendustegevuse kulude osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on aastail 1998–2006 Eestis suurenenud kaks korda (0,58%-lt 1,14%-le). Samal ajal on Euroopa Liidu riikide keskmine tase püsinud suhteliselt stabiilne – ligikaudu 1,85–1,89% sisemajanduse kogutoodangust. Kuigi Euroopa Liitu iseloomustab teadus- ja arendustegevuse väärtustamises stagnatsioon ja nn Lissaboni eesmärgi (3% SKT-st aastal 2010) täitmisest loobumine ning Eesti on selle valdkonna rahastamist oluliselt parandanud, jõudis Eesti alles 2006. aastal üle 50% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Seejuures suurenes Eesti valitsussektori panus teadus- ja arendustegevusse 2006. aastaks 1998. aastaga võrreldes ainult kolmandiku võrra (0,46%-lt 0,61%-le SKT-st), samal ajal suurendas erasektor oma panust ligikaudu 4,5 korda (0,12%-lt 0,53%-le SKT-st). Liidrirolli innovaatiliste lahenduste väljatöötamises ja rakendamises selliselt baasilt kahtlemata saavutada ei ole võimalik.
Tabel 3. Eesti teadus- ja arenduskulude tase sisemajanduse kogutoodangu suhtes, võrreldes Euroopa Liidu riikide keskmisega aastail 1998–2006
1998
|
1999
|
2000
|
2001
|
2002
|
2003
|
2004
|
2005
|
2006
|
|
Eesti
|
0,58
|
0,7
|
0,61
|
0,71
|
0,72
|
0,79
|
0,88
|
0,94
|
1,14
|
EL 25
|
1,8
|
1,86
|
1,87
|
1,88
|
1,89
|
1,88
|
1,85
|
1,85
|
–
|
Eurotsoon
|
1,79
|
1,83
|
1,85
|
1,87
|
1,88
|
1,87
|
1,86
|
1,86
|
–
|
Allikas: Eurostati ja Eesti Statistikaameti online-andmebaasid.
Valitsusel pole majandusarengu toetamiseks ideid
Veelgi tõsisem on valitsuse passiivsuse teine põhjus – majandusarengu toetamise ideede peaaegu täielik puudumine. Mitte ainult poliitikud, vaid ka ametnikud vajavad Eestis riigi juhtimise seisukohalt korralikku täiendusõpet, sest ülikoolides on nüüdisaegne avaliku sektori ökonoomika, rahanduse ja juhtimise õpetus alles kujunemisjärgus. Ettevõttemajandusliku või juriidilise haridusega ametnikke (muu haridusega ametnikest rääkimata) ei ole ette valmistatud avaliku sektori protsesse eesmärgipäraselt ja terviklikult riigi majandusarengu hüvanguks suunama. Valitsuste viljeldav turu- ja üldisemalt majandusprotsessidesse mittesekkumise poliitika ning avaliku sektori osatähtsuse vähendamine sisemajanduse kogutoodangus on praeguse poliit- ja administratiiveliidi enesekaitsestrateegia.
Eesti keskpika majandusarengu baasstsenaarium
Teoreetiliselt on käsitlemist vajavate arengustsenaariumide arv võrdne võimalike radikaalsete muutuste dimensioonide erinevate seisundite arvude korrutisega. Tulevikupilti ei tohi aga liiga detailseks muuta, sest siis ei täida see enam terviku tunnetamise vahendi rolli. Seega on tulevikumuutuste alusdimensioonide arvu valikul ja dimensioonide seisundite eristamisel otsustav tähtsus (Ringland 2002, 161–164). Tavaliselt üle nelja stsenaariumi ei koostata, sest eristamise võimalused arvu kasvades vähenevad. Seejuures ühendatakse väliskeskkonna võimalikud muutused üheks tervikuks ja organisatsiooni võimalikud sisemised muutumissuunad teiseks tervikdimensiooniks. Mõlemal dimensioonil tuuakse välja kaks seisundit – traditsiooniline (vana) ja ennustatav (uus). Sel juhul eristuvad:
- baasstsenaarium (business as usual, surprise-free), mis kajastab teadaolevaid seisundeid ja tendentse nii juhitavas organisatsioonis kui ka selle väliskeskkonnas;
- radikaalsed muutused juhitava organisatsiooni käitumises üllatusteta (see tähendab oodatavate arengutendentsidega) väliskeskkonnas;
- organisatsiooni senise käitumismustri jätkumine üllatavate (ebasoodsate) muutustega väliskeskkonnas;
- radikaalselt muutuva käitumisega organisatsioon üllatavate muutustega väliskeskkonnas, mis peab andma visiooni organisatsiooni toimetulekuks ebasoodsate muutustega.
Peamised arenguprobleemid on seotud ressursside kasutamise efektiivsusega
Kümne aasta jooksul on Eesti tööjõu tootlikkuse tase suhtena EL 25 tasemesse kasvanud keskmiselt 6,2% aastas, see moodustab EL 25 keskmisest vaid ligikaudu60% ja Eesti on tootlikkuse poolest Euroopa Liidu pingereas viimaste seas. Senises majandusarengu faasis on ettevõtetel olnud võimalik tulu teenida teadmistesse ja oskustesse oluliselt investeerimata. Madala tootlikkuse põhjus on lisaks mainitule ka vananenud sisseseaded, vähene uuendus- ja arendustegevus, nõrk juhtimine jne (Riigi … 2007, 21).
Samalaadsed proportsioonid ilmnesid ka 2007. aasta riigieelarve täitmisel. Suur osa kavandatust jääb lihtsalt ellu viimata, mis loob mulje suurest riigieelarve ülejäägist.
2011. aastaks 31,1%-le. Avaliku sektori mõjukus ühiskondlike protsesside kujundamisel väheneb eelolevail aastail seega veel ligikaudu kümnendiku võrra. Riigieelarvesse laekub 2011. aastal 2008. aasta suhtelise tasemega võrreldes üle kümne miljardi krooni vähem. Selline riigieelarve tulude taseme langus saadakse hoolimata Euroopa Liidu toetuste tõusust 2011. aasta riigieelarves üle 15 miljardi krooni. Võrdluseks tuleb märkida, et aastail 2000–2006 oli valitsussektori tulude tase suhteliselt stabiilselt ligi 36% sisemajanduse kogutoodangust (Eesti Statistikaameti online-andmebaas). Oluliste nihete esilekutsumiseks majanduse konkurentsivõimes – näiteks innovatsioonile haridus- ja teadusbaasi loomisega ning ettevõtlussektorit tehnoloogilise ja tootealase innovatsiooni toetamisega – Eesti valitsussektori eelarves keskpikas perspektiivis piisavaid vahendeid ei teki. Eelarvestrateegias toodud arvudest (Riigi … 2007, 105) selgub, et haridus- ja teaduspoliitikale suunatavate eelarvevahendite suhe sisemajanduse kogutoodangusse jääb senisele tasemele. Infoühiskonna arendamiseks eraldatavad summad jäävad aga 500 miljoni krooni piirimaile aastas ning nende summade absoluutsuurus väheneb aastail 2008–2011 mõnevõrra ja mõjukus (suhe SKT-sse) oluliselt.
Kokkuvõtteks
Eesti ettevõtjad ja valitsus on pidanud 1999. aastast saadik peaeesmärgiks avaliku sektori kulude osatähtsuse vähendamist sisemajanduse kogutoodangus. Sellise suhtumise tõttu ei ole avalikule sektorile omistatud aktiivset rolli majanduse konkurentsivõime suurendamisel või on koostatud arengukavad jäänud rahalise katte puudumisel ellu viimata. Avaliku sektori senist ja keskpikaks perspektiiviks kavandatud positsiooni Eesti majanduse arengus võib iseloomustada seirestsenaariumina. Senise majanduskasvu taganud ekstensiivse arengu tegurid hakkavad ammenduma, tööjõu odavus konkurentsivõime peamise komponendina kaduma. Majandus peab paratamatult uute oludega kohanema.
Kasutatud kirjandus
- Eesti Statistikaameti online-andmebaas.
- Eurostati online-andmebaas.
- Riigi eelarvestrateegia 2008–2011. EV Rahandusministeerium, 31. mai 2007.
- Ringland, G. (2002). Scenarios in Business. Chichester: John Wiley & Sons.
- Ringland, G. (2002b). Scenarios in Public Policy. Chichester: John Wiley & Sons.
- Ringland, G. (2006). Scenario Planning. Managing for the Future. 2nd edition. Chichester: John Wiley & Sons.
- Terk, E. (2007). “Eesti 2010” stsenaariumid tagantjärele tarkusega ehk paradoksaalne tee Lõuna-Soome suunas. – Eesti Majanduse Teataja, nr 10, lk 8–12.
- van der Heijden, K. (2005). Scenarios: The Art of the Strategic Conversation. 2nd edition. Chichester: John Wiley & Sons.