Nr 31

Laadi alla

Jaga

Prindi

Perevägivald nõuab jõulisemat juriidilist sekkumist

  • Iris Pettai

    Iris Pettai

    MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

  • Silvia Kaugia

    Silvia Kaugia

    Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse lektor

  • Raul Narits

    Raul Narits

    Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse professor

Perevägivald1 on juba pikemat aega Eestis avalikkuse tähelepanu all ja üha rohkem on aruteludesse kaasatud nii tegevjuristid – prokurörid, kohtunikud, advokaadid jt – kui ka õigusteadlased ja Justiitsministeerium.

Eestis ei ole iseseisvat seadust perevägivalla ennetamiseks ja see võib olla üks põhjusi, miks meil pigem reageeritakse vägivalla tagajärgedele kui ennetamisele. Eesti ühinemine Istanbuli konventsiooniga seab Eesti ette uued väljakutsed: tuleb võtta kindel seisukoht suhtumises vägivallatsejasse ning suunata asjaomaste asutuste ja spetsialistide tegevus eelkõige ohvri toetamisele ja abistamisele, luues selleks vajalikud ressursid.

Perevägivald kuulub Eesti kriminaalpoliitika prioriteetide hulka. Nimelt märgitakse Eesti kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 punktis 4: „Kuna ühiskonnale tekitavad kõige suuremat kahju organiseeritud kuritegevus, sh majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubanduse kuriteod, ning isikuvastased kuriteod, sh perevägivald, siis tuleb kõrgendatud tähelepanu pöörata nimetatud kuritegude ennetamisele ning neile reageerimisele” (Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018). Siin tõusetub õigustatud küsimus, milliste meetmete ja milliste õiguslike regulatsioonide abil oleks kõige tõhusam nimetatud ülesannet täita.

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Euroopa Nõukogu … 2011), mis kannab koostamiskoha järgi ka Istanbuli konventsiooni nime, on riikideülene kokkulepe, mis kohustab riiki pakkuma vägivalla tõttu kannatanutele võimalikult palju abi ja tuge. Kõnealuse konventsiooniga liitudes võtab riik endale kohustuse tagada vajalikud muudatused seadusandluses ja kõik tugiteenused perevägivalla ohvritele, sh perevägivalda pealtnäinud lastele. Euroopa Nõukogu võttis konventsiooni vastu 2011. aasta mais. Eesti endine justiitsminister Andres Anvelt allkirjastas konventsiooni 2. detsembril 2014. Eesti ühines konventsiooniga 37. riigina. (Justiitsminister allkirjastas … 2015)

Peavad olema mingid põhjused, miks Eestis ei teavitata politseid kõigist, isegi mitte kõige raskematest perevägivallajuhtumitest ning kriminaalsüüdistuseni või süüdimõistva kohtuotsuseni jõuab neistki vähene osa. Ometigi on viimase kolme aasta võrdluses juhtumite registreerimises toimunud suur hüpe. Näiteks teatati 2014. aastal politseile perevägivallast rohkem kui 9000 korral, mis on peaaegu 14 protsenti enam kui 2013. aastal.

Eestis ei teavitata politseid kõigist, isegi mitte kõige raskematest perevägivallajuhtumitest ja süüdimõistva kohtuotsuseni jõuab neistki vähene osa.

Artikli autorid annavad endale aru, et asjaomase õigusmaastiku edasine korrastamine on ainult üks võimalikest, kuid vajalik tee perevägivalla ärahoidmiseks. Ühiskond peaks tugevamalt vägivalda taunima. Ka koduseinte vahel pole vägivald normaalne.

Sotsiaalse nähtusena ei pööra perevägivallale tähelepanu mitte ainult juristid. Eesti avalikkusele pakkus suurt huvi 2014. aasta lõpus korraldatud juristide ekspertküsitlus, mille eesmärk oli selgitada tegevjuristide suhtumist perevägivalda, selle praegusesse õigusregulatsiooni jms. Uuringu tulemuste üle diskuteeriti paljudes meediakanalites. Arutleti, kas ja kuivõrd võivad juristide hoiakud ja suhtumised mõjutada juhtumite menetlemist ja õiglaste kohtulahendite leidmist. Oluline aspekt nimetatud küsitluses oli ka küsimus perevägivalla õiguslike regulatsioonide piisavuse ja kompetentsi kohta. Need küsimused olid ka artikli kirjutamise ajendiks.

PEREVÄGIVALD SOTSIAALSE NÄHTUSENA

Perevägivallale (kus peamisteks ohvriteks on naised) hakati maailmas tähelepanu pöörama suhteliselt hiljuti, 20. sajandi 60ndatel aastatel, kui selgus, et vägivallajuhtumeid paarisuhetes on ootamatult palju. Naised kui ohvrid julgesid kodus toimunud vägivallast rääkida ja abi otsida. Tekkisid ühiskondlikud organisatsioonid naiste kaitseks, nii näiteks loodi 1971. aastal Londonis „Pekstud naiste liikumine”, asutati esimesed naiste varjupaigad, kriisikeskused jms.

Tõsisemalt on perevägivald olnud sotsioloogide, kriminoloogide, psühholoogide, arstide jt uurimisobjektiks viimase 30 aasta jooksul. Kogunenud on üsnagi põhjalik materjal selle nähtuse kohta. „Perevägivald ei tunne klassi-, rassi- ega etnilisi piire. Haritud, edukad, peenetundelised mehed – arstid, poliitikud, firmajuhid – võivad samuti peksta oma naisi” (Jacobson, Gottman 1998, 36). Samas on selgunud, et vägivallale kalduvad sagedamini madala enesehinnangu ja madala sotsiaalse staatusega inimesed (vägivallal võib nende puhul olla kompensatoorne roll), kes ei suuda kontrollida oma emotsioone, tarvitavad regulaarselt alkoholi. Ka näitavad uuringud, et need, kes lapsepõlves ise vägivalda kogesid, nägid, kuidas isa peksis ema, võivad ka ise olla vägivaldsed oma lähedaste suhtes. Tõestatud on, et vägivalda rakendav peremudel omandatakse lapsepõlves ja see võib korduda põlvest põlve. (Gustafsson et al. 2013)

Selle, kas ühiskond suhtub vägivalda taunivalt või kui paratamatusse ja loomulikku konfliktide reguleerimise viisi, määravad ära ühiskonnas valitsevad käitumisnormid. Uuringud näitavad, et patriarhaalses ühiskonnas, kus meestel on majanduslik võim ja naistel puudub võimalus lahutada, on vägivalla tase kõrgem, perevägivalda suhtutakse kui millessegi loomulikku ja õiglasesse. Rohkem on vägivald levinud riikides, kus naiste inimõiguseid ei väärtustata, nagu Bangladesh, Kambodža, Mehhiko, Nigeeria, Pakistan, Tansaania, Zimbabve, aga ka kõikides  islamiriikides, kus patriarhaalne rollide jaotus peres ei ole lihtsalt traditsioon, vaid on religiooniga kinnistunud. (World report … 2013)

Sellistes ühiskondades on mees perekonnapea, kes vastutab juriidiliselt ja majanduslikult pereliikmete eest ja kontrollib neid. Mehe kohus on hoida peres korda ja tal on õigus karistada neid, kes seda rikuvad. Teised pereliikmed peavad perekonnapeale alluma, tema autoriteet on vaieldamatu.

Islamiriikides, aga ka teistes patriarhaalsetes ühiskondades on arusaam, et kehalist karistust tuleb rakendada vaid äärmuslikel juhtudel. Samas võib naine regulaarselt vägivalla all kannatada, see võib olla talle eluohtlik ja mitte alati ei ole naisel võimalik kaitset saada. Uuringud, mis on tehtud patriarhaalse kultuuriga ühiskondades, näitavad, et sageli peavad naise kehalist karistamist õigeks ka naised ise, kui nende hinnangul on naine valesti käitunud. (Understanding and … 2012)

Salliv suhtumine perevägivalda on omane ka Eestile. 90 protsenti Eesti elanikest küll taunib vägivalla kasutamist abikaasade ja elukaaslaste vahel, kuid kümne protsendi hinnangul on see mõnikord paratamatu. (Elanikkonna teadlikkuse … 2014) Selgemalt avaldub salliv mõtlemisviis ohvrite süüdistamises. Enam kui pooled (54%) Eesti elanikest peavad ohvrit perevägivallas osaliselt süüdlaseks ja ligi poolte (47%) arvates põhjustavad naised ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemise. (Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas)

Sellise mõtlemisviisi esindajad arvavad, et kui ohver ei provotseeriks vägivallatsejat näiteks pideva näägutamise või liiga väljakutsuva riietusega, saaks ta füüsilist või seksuaalset vägivalda ära hoida. Selline arusaam toetab ja õigustab mehe vägivaldset käitumist ja paneb vastutuse ohvrile endale. Paljud uuringud, mis on tehtud Euroopas jt riikides, on tõestanud, et vägivalla põhjuseid ei tule otsida ohvri käitumisest, vaid ühiskonnas valitsevatest patriarhaalsetest  hoiakutest  ja arusaamadest. (Kimmel 2005)

Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga.

Kui ühiskonnas valitsevad arusaamad, mille kohaselt võib ka naine toimunud vägivallas süüdi olla, takistab see õiguskaitseorganite tööd. Ebakindlus ja süüdistamise kartus on üks põhjustest, miks vägivalla all kannatav naine julgeb üliharva pöörduda õiguskaitseorganite poole. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastase vägivalla uuringust selgus, et ainult 14 protsenti naistest pöördub politsei poole ka pärast kõige tõsisemat vägivallajuhtumit (Eestis 10%). Vaid iga kolmas naine pöördub meedikute poole pärast vägivallajuhtumit, 4–6 protsenti otsivad abi naiste varjupaikadest või ohvriabist. (Naistevastane vägivald:… 2013)

VÄGIVALD NAISTE SUHTES2 MAAILMAS JA EESTIS

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2013. aastal 86 riigis tehtud ülemaailmse uuringu järgi on füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda kogenud 35 protsenti naistest. Maailmas pole riiki, kus puuduks naistevastane vägivald. Kõige enam on lähisuhte vägivalda Aasia riikides: Bangladesh, Ida-Timor, India, Birma, Sri Lanka, Tai – seal kannatab 43 protsenti naistest.

Järgnevad Lähis-Ida ja Sahara-tagune Aafrika – 40 protsenti. Austraalia ja Uus-Meremaa – 28 protsenti. Kõrge sissetulekuga riikides on kannatanuid Põhja-Ameerikas 21 protsenti, Euroopa Liidus – 29 protsenti naistest (Global and … 2013).

Vägivald on suurimaid naiste tervisekahjustajaid: surmad – kõigist tapetud naistest sureb 38 protsenti oma elukaaslase, partneri käe läbi. Euroopas tapetakse iga päev 18 naist. Neist 12 tapetakse elukaaslase/partneri poolt. Vigastused – 42 protsendile ohvritest tekitab tõsiseid vigastusi oma elukaaslane/partner. Tagajärgedena lisanduvad depressioon, alkoholism, soovimatud rasedused, abordid, sugulisel teel levivad infektsioonid (sh süüfilis, HI-viirus jt). (Violence against … 2013)

Eestis on perevägivallaga tegeletud viimase 15 aasta jooksul. Esimese üle-eestilise perevägivalla uuringu korraldas 2001. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, millest selgus, et aasta jooksul kannatas 9 protsenti naistest füüsilise ja 2 protsenti seksuaalse vägivalla all, 2/3 juhtumitest leidsid aset kodus, kolmandik väljaspool kodu. Meestest kannatas aasta jooksul 10 protsenti füüsilise vägivalla all, 91 protsenti juhtumitest toimusid väljaspool kodu, 9 protsenti kodus. (Pettai 2002)

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringust naistevastase vägivalla kohta Eestis 2012. aastal selgus, et Eestis on alates 15. eluaastast iga viies naine kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. (Naistevastane vägivald: … 2013)

Vägivallast teavitatakse aasta-aastalt rohkem, 2014. aastal oli politseile teavitamisi kokku 9285 (2011. a oli see arv 5146). (Politseistatistika 2014) Registreeritud vägivalla juhtumeid oli 2011. aastal 1939 ja 2014. aastal 2721. Vägivallatsejatest 88 protsenti olid mehed ja ohvritest 82 protsenti naised. Enamik juhtumitest (75%) toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslase vahel. Iga viies juhtum on korduvvägivalla juhtum. (Ahven et al. 2015)

Perevägivalla probleem on Eestis terav ja seda soodustab nii elanikkonna suur alkoholilembus, suhteliselt salliv suhtumine vägivalda kui ka patriarhaalsed hoiakud ja arusaamad naise rollist perekonnas. Eestis ei ole iseseisvat seadust perevägivalla ennetamiseks ja see võib olla üks põhjus, miks meil peamiselt reageeritakse vägivalla tagajärgedele, mitte niivõrd ennetamisele. Ka on Eestis perevägivalla ennetamise, ohvri rehabiliteerimise ja vägivallatseja korrektsiooniprogrammidega tegelejaid vähe: ohvriabis töötab kokku vaid 28 spetsialisti üle kogu Eesti, loodud on 13 varjupaika naistele, lisaks on veel mõned nõustamisteenuseid osutavad MTÜd, mida kõike on paraku vähe, et toime tulla probleemiga riiklikus mastaabis.

PEREVÄGIVALLA ÕIGUSLIK KÄSITLUS JA REGULATSIOON

Nii rahvusvahelised aktid kui ka riikide endi seadusandlus liigub spetsialiseerumise ja karmistamise suunas. See tähendab, et aasta-aastalt reguleeritakse üha konkreetsemaid õigusrikkumisi ning karistatavaks muutuvad ka varem reguleerimata või leebeks rikkumiseks peetud vägivallaaktid (nt jälitamine, vaimne või psühholoogiline vägivald). Samuti on perevägivald aja jooksul n-ö pere siseasjast, millega tegeles eraõigus, muutunud enamikus riikides kriminaalkuriteoks, mis tähendab, et menetlust alustatakse ka ilma ohvri avalduse või kaebuseta. (Väli 2012)

1. jaanuarist 2015 on Eesti karistusseadustikus esimest korda eraldi mõistena välja toodud perevägivald: kehalise väärkohtlemise all §s 121. Justiitsministeeriumi selgituseks on, et „kuna sageli on lähisuhtevägivald varjatud ja korduv, karmistati karistusi lähi- või sõltuvussuhetes kehalise väärkohtlemise eest”. (Karistusseadustiku muudatused 2015) Oluline on, et perevägivald on mõistena leidnud kajastamist kehtivas seaduses, mis osundab tunnetatud vajaduse realiseerimisele eristada perevägivalda kui spetsiifilist vägivalla liiki muudest vägivalla vormidest.

Lisaks nimetatud sättele kasutatakse vägivallatsejate vastutusele võtmiseks kõiki KarSi paragrahve, kus koosseisuliseks tunnuseks on vägivald. Kriminaalkorras on karistatav ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega või hävitamisega, kui on alus karta ähvarduse täideviimist; teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine ja järjepidevat või suurt valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine.

Eestis puudub perevägivalla seadus. Samas riikidel, kes on selle seaduse vastu võtnud (Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria, Leedu jt), on suuri eeliseid. Nimetatud riikides on perevägivalla seadus aidanud kasvatada õiguskultuuri ja õigusalast mõtlemist, andes avalikkusele edasi selge sõnumi: lähisuhtes toimepandud vägivald on tõsine kuritegu. Ilmselt on kõigis nendes riikides mõeldud õiguskorra kujundamisel sellele, et õiguskord peaks olema süsteemne ehk õigusnorm peaks leidma õiguskorras oma kõige õigema koha.

Riikide arv, kus perevägivalla seadus on vastu võetud, on järjepidevalt suurenenud (joonis 1). (de Silva de Alwis, Klugman 2015).

JOONIS 1. Riikide arv, kus kehtib perevägivalla seadus (1976–2013)

RiTo 31, Joonis 1, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: de Silva de Alwis, Klugman 2015

Julgustust perevägivalla seaduse vastuvõtmiseks saab lähinaabrilt Leedult, kus 2011. aastal seadus vastu võeti. (Law on … 2011) Nimetatud seadus on andnud häid tulemusi:

  • aastaga vähenes Leedus tapmiste arv lähisuhte pinnal 30 protsenti: 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit;
  • paranes teavitamine: 2012. aastal sai politsei 18 268 lähisuhtevägivalla kohta väljakutset ja algatas 7589 kriminaalmenetlust;
  • 2011. aastal registreeriti 618 naist – vägivalla ohvrit; 2012. aastal kasvas ohvrite arv 4582ni.

Perevägivalla seadus on eeldus sellise süsteemse lähenemisviisi väljatöötamiseks, kus tagatakse objektiivse statistilise info kogumine, tuginetakse teaduslikele uuringutele ja analüüsidele ning pööratakse palju tähelepanu ennetavale, preventiivsele sekkumisele. Riigid, kus on lähisuhtevägivalla seadus vastu võetud, püüavad aktiivselt kaasata peale õigusorganite ka teisi juhtumitega kokku puutuvaid osalisi, nagu sotsiaaltöötajad, tervishoiutöötajad, kooliõpetajad, lasteaednikud jt, tagades neile vastava väljaõppe ja koolituse, õpetades neid vägivallajuhtumites orienteeruma, ohvreid võimalikest ohtudest informeerima ja nõustama ning teiste spetsialistidega koostööd tegema.

Riikides, kus puudub perevägivalla seadus, on piiratud võimalused kaitsta ohvrit vägivalla eest ja panna vägivallatsejat kuriteo eest vastutama.

Riikides, kus perevägivalla seadus puudub, on piiratud võimalused efektiivselt kaitsta ohvrit vägivalla eest ja panna vägivallatsejat sooritatud kuriteo eest vastutama. Õigusbaas on nõrk ja ei toeta ohvrit, tõenäosus, et vägivald jätkub, on väga suur. Perevägivalla seaduseta riigid reageerivad peamiselt juba toimunud vägivallale, ennetus praktiliselt puudub.

UUED RAHVUSVAHELISED NORMID JA NÕUDED PEREVÄGIVALLA ENNETAMISEKS JA TÕKESTAMISEKS

Teatavasti on Eesti ühinenud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga (nn Istanbuli konventsioon) (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon 2011). Nimetatud konventsiooni õiguslik ideoloogia on ülimalt ambitsioonikas. Konventsiooniga soovitakse kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, karistada ja kaotada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Samuti tuleb konventsiooni ratifitseerinud riikidel töötada välja raamistik, poliitikad ning meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks. Artikkel 5 kohustab riike võtma vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid, et ennetada, uurida, karistada ja hüvitada konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vägivallaakte, mille on toime pannud mitteriiklikud toimijad. Artikkel 18 aga nõuab seadusandlike meetmete vastuvõtmist, et tagada vajalikud mehhanismid, mis kindlustaksid tõhusa koostöö kõigi asjassepuutuvate riigiasutuste, sealhulgas kohtunike, prokuröride, õiguskaitseorganite, kohalike omavalitsuste ning valitsusväliste organisatsioonide ja muude asjakohaste asutuste vahel. Ainuüksi paarist Istanbuli konventsiooni näitest piisab, et aduda olemuselt ühtse õigustloova akti vajalikkust Eestis.

JURISTIDE EKSPERTKÜSITLUSE TULEMUSTEST3

Ekspertküsitlus tehti 2014. aasta lõpus. Uuringu metoodika töötas välja Eesti Avatud Ühiskonna Instituut (Ivi Proos ja Iris Pettai) koostöös Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudiga (Silvia Kaugia, Raul Narits ja Jüri Saar). Uuringu tegemiseks koostatud veebiküsitluse ankeet oli suunatud prokuröridele, kohtunikele, advokaatidele ja teistele õigusspetsialistidele, samuti politseiuurijatele, kes puutuvad kokku perevägivalla ohvritega. Uuringu põhiprobleem oli selgitada juristide ja politseiuurijate suhtumist praegusesse õigusregulatsiooni, valmisolekut ja suutlikkust perevägivalda ennetada ja tõkestada. Kokku küsitleti 203 juristi ja politseiuurijat. Juriste oli vastajate seas 61 protsenti, politseiuurijaid 39 protsenti.

Kokkupuuteid perevägivallaga igapäevatöös kajastab joonis 2. Valdav osa küsitlusele vastanud prokuröridest (86%), kohtunikest (77%) ja politseiuurijatest (92%) tegelevad perevägivallajuhtumitega. Samas on perevägivallale kuluv osa tööajast märksa väiksem, politseinikel keskmiselt 42 protsenti, prokuröridel 33 protsenti ja kohtunikel kõigest 12 protsenti. Iga neljas kohtunik ei tegele perevägivalla juhtumitega üldse, minimaalselt (kuni 5% tööajast) tegeleb 41 protsenti küsitlusele vastanuist. Juristid ja politseiuurijad ei alahinda naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks kõigi vägivalla liikide lõikes (joonis 3).

JOONIS 2. Vastajad, kes oma igapäevatöös tegelevad perevägivalla juhtumitega (%)

RiTo 31, Joonis 2, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

JOONIS 3. Juristide ja politseiuurijate hinnangud naistevastasele vägivallale Eestis kui tõsisele probleemile (%)

RiTo 31, Joonis 3, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

Suurim probleem vastajate hinnangul on füüsiline vägivald, mida hindab tõsiseks üle 90 protsendi, vaimset vägivalda – 86 protsenti vastajatest. Märksa leebemalt hinnatakse seksuaalset vägivalda, tõsiseks probleemiks peab seda vaid iga teine vastaja.

Küsitlusest selgus, et 47 protsendil juristidel ja 40 protsendil politseiuurijatel ei ole seisukohta seksuaalse vägivalla suhtes, mis näitab nii seda, et juhtumitega kokkupuuteid on palju harvem, kui ka seda, et tegemist on märksa peidetuma ja varjatuma vägivallaga, mille puhul spetsialistidel puudub ülevaade.

Küsimusele „Mis tagaks ohvrile turvalisuse?“ antud vastused on näha jooniselt 4.

Palusime ekspertidel hinnata viit erinevat võimalust ohvrite turvalisuse tagamisel ja abistamisel. Kõige vähem usutakse esmase lahendusena lepitamisse perenõustaja või hingehoidja juures, skeptilisemad on politseiuurijad, kellest pooldajaid on vaid seitse protsenti, juristidest 15 protsenti. Turvakodude rajamine ja sotsiaalmajade ehitamine saavad samuti abinõudena vähe toetust: turvakodude rajamine 29–30 protsenti ja sotsiaalmajade ehitamine 19–24 protsenti. Rohkem pakub ekspertide hinnangul ohvrile turvalisust lähenemiskeelu kehtestamine (45–52%). Kõige enam pooldatakse vägivallatsejate suunamist kohustuslikesse programmidesse (viharavile), et aidata neil oma vägivaldsusega toime tulla (57–58%).

Viharavi on kogu maailmas, nii ka Eestis alles vähe rakendamist leidnud suhteliselt uudne meetod. Asjatundjate hinnangul tuleb vägivallatsejate korrektsiooniprogramme kindlasti  rohkem praktiseerida, samas ei tohiks neid üle hinnata. Korrektsiooniprogrammi tuleb vaadelda kui sanktsiooni ja parandavat meedet, mitte aga kui kaitset ohvrile. Need programmid annavad tulemusi pika aja jooksul, üsna harva ja neid ei tuleks automaatselt samastada ohvri kaitsmisega, nagu ei taga ohvri kaitset ka perenõustamine. Vägivalla ennetamine, viharavi, suhtlemisoskuste arendamine, avalikkuse informeerimine jne – see kõik ei asenda efektiivset seadusandlust, vaid täiendavad seda. (Handbook for … 2012)

JOONIS 4. Juristide ja politseiuurijate vastused küsimusele: „Kuidas tuleks Teie hinnangul naisi aidata ja vägivallatseja eest kaitsta?” (Vastused skaalapunktile „seda eelkõige”, %)

RiTo 31, Joonis 4, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

Perevägivalla puhul rakendatakse maailma õiguspraktikas kaht peamist lähenemisviisi. Esimese puhul on eesmärk perekonda säilitada, kas poolte lepitamise, psühholoogilise nõustamise, viharavi  jms abil. Teine regulatsioon on pigem karistava suunaga, eesmärgiga lõpetada vägivalla tsükkel, eraldada vägivallatseja ja ohver teineteisest, karistada vägivallatsejat. Küsisime ekspertidelt, kumba regulatsiooni nad pooldavad.

Küsitlus näitab (joonis 5), et poolehoidu leiavad mõlemad regulatsioonid. Mõnevõrra enam on poolehoidjaid lepitaval regulatsioonil (46–50%), samas on arvestatav hulk vastajaid (37%) karistava regulatsiooni poolt. Üsna paljud (13–15%) on jäänud erapooletuks. Uuringust selgub, et kuigi lepitavat regulatsiooni pooldatakse mõnevõrra enam, on lepitusmenetlus ise vastajate jaoks problemaatiline ja juristid ei ole selle tõhususes veendunud.

Ekspertide hinnangul on lepitusmenetlusel tõsiseid puudusi. Põhiprobleemiks on kontrolli ja tagasiside puudumine: kas kokkulepped on olnud mõjusad, kas ohver sai vajaliku turvalisuse ja kas vägivallatseja käitumine on muutunud. Eksperdid leiavad, et kokkulepete sisu võib olla üldsõnaline ja ebamäärane, ei distsiplineeri vägivallatsejat, samuti on pool aastat liiga lühike aeg, et vägivallatseja oma käitumist muudaks.

Euroopa liigub lepitusmenetluse keelustamise suunas. Istanbuli konventsioonis, mille Eesti on allkirjastanud, on ka vastav paragrahv4, mis kohustab Eestit senist lepituspraktikat kriitilisemalt hindama.

Eestis jõuab kohtusse ainult iga neljas politseisse jõudnud lähisuhte vägivalla juhtum ehk 25 protsenti juhtumeist. Reaalse vanglakaristusega lõpeb omakorda vaid 13 protsenti juhtumitest. (Salla, Surva 2012). Miks see nii on, küsisime ekspertidelt.

Peamiseks põhjuseks on 2/3 vastajate hinnangul ohvri loobumine oma esialgsetest ütlustest. Oluliseks põhjuseks peab 44–52 protsenti vastajatest ka vägivallajuhtumite rasket tõendatavust.

JOONIS 5. Juristide ja politseiuurijate vastused küsimusele: „Kas pooldate lepitavat või karistavat regulatsiooni õiguspraktikas?” (%)

RiTo 31, Joonis 5, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

TABEL 1. Kuidas Te hindate lepitusmenetluse tõhusust perevägivalla juhtumite puhul? (Vastused skaalapunktidele „Jah, kindlasti” + “võib-olla“, %)

RiTo 31, Tabel 1, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

TABEL 1. Miks naised/ohvrid loobuvad süüdistustest? (Vastused skaalapunktile „oluline põhjus”, %)

RiTo 31, Tabel 1a, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

Muid võimalikke põhjuseid, nagu tõendusmaterjalide kogumise pealiskaudsus või perevägivalla juhtumite teisejärgulisus, ei peeta arvestatavateks. Kõige vähem on vastajad nõus väitega, et perevägivalla juhtumitel puudub sageli kuriteo koosseis.

Põhivastutus, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, lasub ekspertide hinnangul ohvril endal. Selleks, et luua ohvrile suuremat turvalisust ja arendada
õiguskaitseorganite koostööd ohvritega, on paljudes riikides (Hispaania, Suurbritannia, Austria, Kanada, Ameerika jt), asutatud spetsiaalsed politseiuurijate ja prokuratuuri osakonnad, kohtud, kus töötavad eriettevalmistuse saanud spetsialistid perevägivalla juhtumite käsitlemiseks. Säärased muudatused on end igati õigustanud, sest aitab luua paremat kontakti ohvritega suurendab kindlustunnet ja ohvreid on suudetud julgustada kohtuprotsessis lõpuni osalema. (Handbook for … 2012)

Vajadus spetsiaalse perevägivallaga tegeleva struktuuri järele õiguskaitseorganites selgus ka ekspertuuringust, vt joonis 6.

2/3 vastajatest pooldab spetsiaalse perevägivallaga tegeleva struktuuri loomist, kus peale juristide töötaksid ka psühholoogid (pooldab 95%), sotsiaaltöötajad (pooldab 88%), pedagoogid (pooldab 34%) jt.

Selgitasime uuringus ka vajadust eraldi perevägivalla seaduse järele (joonis 7), sest sellest oleks igapäevatöös abi. Seda, et niisugune seadus muudaks perevägivalla juhtumitega tegelemise tõhusamaks, arvab politseiuurijatest iga teine ja juristidest iga kolmas. Kindlalt on seaduse vastu iga viies jurist ja vaid seitse protsenti politseiuurijatest.

JOONIS 6. Kas Eesti õiguskaitseorganitesse oleks eraldi vaja perevägivallaga tegelevat struktuuri? (%)

RiTo 31, Joonis 6, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

JOONIS 7. Milline on Teie seisukoht, kas eraldi perevägivalla seadus muudaks Eestis perevägivalla juhtumitega tegelemise tõhusamaks? (%)

RiTo 31, Joonis 7, Iris Pettai, Silvia Kaugia, Raul Narits

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2014

KOKKUVÕTE

Perevägivalda kui probleemi teadvustatakse üha rohkem nii rahvusvahelisel, riigisisesel kui ka  ühiskonna tasandil. Tegevjuristid puutuvad kõnealuse nähtusega kokku peaaegu iga päev, samas on perevägivallale kuluv osakaal nende tööajast suhteliselt madal, vaatamata sellele, et nad ei alahinda naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks kõigi vägivalla liikide lõikes. Ka ei jõua kõik menetlusse võetud perevägivalla juhtumid otsuse langetamiseni, sest tihtipeale ohver loobub oma esialgsetest ütlustest, samuti on perevägivalla juhtumid raskesti tõendatavad.

Selleks, et luua ohvrile suuremat turvalisust ja arendada õiguskaitseorganite koostööd ohvritega, on mõttekas ka Eestis teiste riikide eeskujul (Hispaania, Suur-Britannia, Austria, Kanada, Ameerika jt) asutada spetsiaalsed politseiuurijate ja prokuratuuri osakonnad, kohtud, kus töötavad eriettevalmistuse saanud spetsialistid perevägivalla juhtumite käsitlemiseks. Spetsiaalses perevägivallaga tegelevas struktuuris võiksid peale juristide töötada ka psühholoogid, sotsiaaltöötajad, pedagoogid jt.

Eesti ühinemine Istanbuli konventsiooniga asetab meie riigi perevägivallaga tegelemise kontekstis täiesti uude olukorda – tuleb võtta kindel seisukoht suhtumises ohvrisse ja vägivallatsejasse ning suunata tegevus eelkõige ohvri toetamisele ja abistamisele. See on riigi jaoks suur ülesanne, mis nõuab  ressursside  koondamist nimetatud eesmärgi täitmiseks. Praeguste eksperthinnangute kohaselt pakub ohvrile enam turvalisust lähenemiskeelu kehtestamine. Ohvri ja vägivallatseja teineteisest distantseerimine eeldab aga võimalust pakkuda ohvrile turvalisem elukoht turvakodus või sotsiaalmajas, mis  on Eestis praktiliselt olematu. Ka vägivallatseja suunamine kohustuslikesse programmidesse (viharavile) nõuab vastavate institutsioonide võrgustiku väljatöötamist ja rahastamist.

Samas tuleb korrektsiooniprogrammi vaadelda kui sanktsiooni ja parandavat meedet, mitte aga kui kaitset ohvrile. Sama tähtis kui ressursid on ka suhtumise muutmine ohvrisse: kui perevägivalla ohvrit nähakse jätkuvalt ühtlasi ka perevägivalla süüdlasena, siis ei ole Istanbuli konventsiooni täitmine samuti võimalik, sest ei suudeta tuvastada, kes vajab peretülis kaitset. Ühiskonna suhtumise muutumine perevägivalla ohvrisse ja vägivallatsejasse võib stereotüüpidesse mähkununa võtta kaua aega. Ka on see seotud riigi suhtumisega perevägivalla osapooltesse. Perevägivalla ennetusmeetmed, sh viharavi ei asenda efektiivset seadusandlust, vaid täiendavad seda.

Meiega sarnase õiguskultuuriga riikides on perevägivalla probleem mitmel juhul leidnud oma juriidilise lahenduse seaduse tasemel.

Eesti võiks eeskuju võtta riikidest, kus perevägivalla seadusega on saadetud ohvritele selge sõnum: võite loota riigile, riik kaitseb nii teid kui ka teie lapsi vägivalla eest. Selget riigi sõnumit vajavad samuti vägivallatsejad: pereringis toime pandud vägivald on kuritegu, mille eest tuleb kanda karistust. Kõik see annaks oma panuse ka ühiskonna suhtumise kujundamisse perevägivalda ja selle osalistesse.

Eesti õigusorganitele võiks luua seadusliku võimaluse kohe sekkuda perevägivalla olukordadesse, võtta süüalused vastutusele ja kaitsta ohvrit vägivalla jätkumise eest. Seadusega võtab riik kohustuse vägivald lõpetada, andes garantii, et kurjategija vastutuselevõtmine asub riigi, mitte kannatanu õlgadel.

Perevägivalla seadus aitaks Istanbuli konventsioonist tulenevaid nõudeid ja kohustusi täita.

KASUTATUD KIRJANDUS


1Perevägivald (nimetatakse ka lähisuhtevägivald) hõlmab kõiki füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas, kodus või praeguste või endiste abikaasade või partnerite vahel hoolimata sellest, kas toimepanija elab või on elanud ohvriga ühel elamispinnal. (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon 2011.)
2Naistevastane vägivald tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sh selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon 2011).
3Ekspertuuring on tehtud Norra finantsmehhanismi ja Sotsiaalministeeriumi toetatud projekti „Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhte vägivalla tõkestamiseks Eestis” raames. Projekt algas detsembris 2013 ja kestab 24 kuud. Projekti elluviijaks on Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, partneriteks Tartu Ülikooli õigusteaduskond (Avaliku Õiguse Instituut), Tartu Ülikooli arstiteaduskond, polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, Sisekaitse Akadeemia, Politsei- ja Piirivalveamet, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut, Resource Centre on Violence, Traumatic Stress and Suicide Prevention, Western Norway.
4Artikkel 48 – Kohustusliku alternatiivse vaidluste lahendamise või karistuse määramise keelustamine. Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kõigi käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivalla vormide suhtes keelustatakse kohustuslik alternatiivne vaidluste lahendamine, sealhulgas vahendamine ja lepitus. Lepitusmenetlus naistevastase vägivalla puhul on põhimõtteliselt keelatud ka ÜRO juhendites: Handbook for Legislation on Violence against Women, ibid.

Tagasiside