Nr 19

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus (1920-1923)

Kommunistide taotlused ja suhtumine Eesti Vabariiki olid selged ja ühemõttelised – hävitada Eesti demokraatlik riik.

Kommunistid jõudsid koguni vabariigi kõrgeimasse seadusandlikku organisse – parlamenti – ja püsisid seal küllaltki rohkearvuliselt mitu aastat. Artiklis uuritakse, kuidas sai see võimalikuks, kui partei ise oli Eestis keelatud, kes kommuniste suunasid, mida nad taotlesid ning kuidas mõjutas nende osalus Riigikogu tööd.

Vabadussõjas olid eesti enamlased tegutsenud Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei (VK(b)P) koosseisus, organiseerides nii aktiivset kihutustööd Rahvaväe tagalas ja ka kommunistlike väeosade formeerimisel osaledes. Tartu rahuga oli Nõukogude Venemaa ametlikult tunnustanud Eesti Vabariigi iseseisvust. Sellega seoses tuli muudatusi ette võtta ka eesti kommunistide organisatsiooni alluvussuhetes. Polnud mõeldav, et õõnestustöö jätkub sama avalikult kui seni.

Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) asutamiskongress ja formaalne iseseisvumine toimus 5. novembril 1920 Tallinnas peetud kongressil. Samas vastu võetud programmis määrati kindlaks ka lähemad ülesanded, muu hulgas “… proletaarsete hulkade koondamine kommunistlikkusse parteisse, /…/ partei mõju maksmapanemine avalikkudes töölisühingutes, /…/ agitatsioon linnas, maal ja sõjaväes, /…/ riigikogu kõnetool…”. Seda kõike selle nimel, et “… töörahva hulkadele selgeks teha, et mitte valimised, mitte rahvahääletused, vaid ainult sõjariistus võitlus väevõimu valitsuse murrab …” (Kuuli 1999, 35). Sellega olid partei taotlused ja eesmärgid ning suhtumine Eesti Vabariiki üsna selgelt ja ühemõtteliselt välja öeldud. Kongressil moodustati keskkomitee, mis juhtis EKP tööd kongresside vahel. Samal kongressil otsustati ka liitumine Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, mis polnud midagi muud kui VK(b)P juhtimisel tegutsev maailmarevolutsiooni eksportiv organisatsioon. Niisiis sisulist iseseisvumist kongress kaasa ei toonud, juhtnöörid ja raha tulid endiselt piiri tagant, Kominterniga sidet pidavailt EKP Keskkomitee liikmeilt ehk Venemaa (Välismaa) Büroo vahendusel (Kuuli 1999, 35).

Juhtnöörid tulid Kominternist

Et võitlus võimu pärast oli kommunistide arvates pidev ja eesmärk selgesti sõnastatud “kodanliku” valitsuse vägivallaga kukutamine, siis ei näinud EKP ka mingit mõtet põranda alt välja tulla (Eesti Ajalooarhiiv VI, 73). Vabariiki eitavalt suhtudes oli kõrvale jäädud ka Asutava Kogu valimistest 1919. aasta kevadel. Veelgi enam – valimisi boikoteeriti ning kutsuti ka rahvast üles sedasama tegema. Peagi aga mõisteti, et sel viisil midagi ei saavutata, sest rahvas nende boikotiga märkimisväärselt kaasa ei tulnud ja valis teisi erakondi.

Oluliseks verstapostiks senise käitumismudeli ümbervaatamisel kujunes 1920. aasta suvel toimunud Kominterni II kongress Moskvas, kus revideeriti sektsioonide senist tegevust ja leiti, et selle tõhustamiseks tuleb põrandaalune töö ühendada avalikuga. Siitpeale nähti ette ka kommunistide kaasatöötamine parlamentides, nõukogudes ja omavalitsustes, kuid ei muudetud mingil määral partei senist suhtumist neisse organitesse kui ajutistesse. Kongressi otsustes dikteeriti, et “proletariaadi ülesanne on kodanluse riigimasin õhku lasta, ta ära hävitada ja temaga ühes ka parlamentlised asutused /…/, ta eitab võimalust parlamente kestvalt omale võita; /…/ Sellepärast võib kodanliste riigiasutuste kasutamisest ainult nende purustamise otstarbel juttu olla.” (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 6-7.)

Kominterni II kongessi otsustes ei piirdutud üksnes sektsioonidele tee kätte näitamisega, vaid anti selged ülesanded edaspidise toimimise kohta legaalsetes organisatsioonides. Edukalt möödunud valimiste järel nähti ette tulevase parlamendirühma täielik allumine kohaliku kommunistliku partei keskkomiteele. Nii parlamendirühma esimees kui ka juhatus pidid saama partei keskkomiteelt heakskiidu, kõigis tähtsamates poliitilistes küsimustes tuli keskkomiteelt aegsasti juhtnööre küsida ning keskkomiteel oli õigus “kõnelejalt nõuda, et ta oma kõne põhilaused või kõne ise ennem keskkomiteele kinnitamiseks ette paneks” (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 10).

Just Kominterni II kongressi otsustest algab põrandaaluse tegevuse legaliseerimine ja eriti intensiivse riigivastase tegevuse periood. Kominterni II kongressi otsustest lähtudes otsustas EKP osaleda 1920. aasta novembris toimuvail I Riigikogu valimistel (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 4-7).

Ametiühingud kattevarjuks

Enamlike organisatsioonide tegevus oli Eestis sisekaitseülema määrusega keelustatud 1918. aasta detsembrist (Eesti Ajalooarhiiv VI, 54). Teiseks oli EKP põranda all ja tegevuse legaliseerimist ei peetud oma võitlustaktikast lähtudes vajalikuks. Seega oleks avalikult parlamendivalimistel osalemine osutunud üpris keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Seetõttu hakati poliitilisest elust osavõttu toimetama mitmesuguste variorganisatsioonide kaudu, milleks said esmajärjekorras ametiühingud.

Juba 1917. aastast kogus hoogu ametiühinguliikumine, mida kommunistid hakkasid kiiresti ära kasutama, võideldes end ametiühingute juhtkondadesse. Seal ei arendatud loomulikult mitte ametiühingulist tegevust, vaid taotleti puhtalt poliitilisi eesmärke. Üsna kiiresti sattus enamlaste mõju alla ka suurim, töölisametiühinguid koondav Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu, mis oma populaarsuse tipul koondas peaaegu 30 000 töölist. Valimisvõitlust arendati ametiühingute häälekandjate kaudu (Rõhutute Hääl), samuti levitati lendlehti. Propagandakirjandus ilmus peamiselt Kominternilt saadud rahaga (Eesti Ajalooarhiiv VI, 73).

Parteil oli mure, kuidas end väljaspool linnu realiseerida, sest seni oli enamlaste populaarsus jäänud suuremate keskuste piiresse. Selle sihiga hakati tungima loodavatesse maatööliste organisatsioonidesse (Kiik 1995, 20–29). Kommunistid püüdsid oma huvides kasutada ka seltsiliikumist, spordiseltsid Herkules, Spartacus, Eelvägi, samuti karskusselts Valvaja Tallinnas kujunesid ametiühingute kõrval olulisteks kommunistide legaalseteks keskusteks (Elango jt 1998, 220).

1920. aasta 15. juunil vastu võetud põhiseaduse järgi oli Eestis kõrgem seadusandlik võim kolmeks aastaks valitav ühekojaline parlament Riigikogu, kuhu kuulus 100 liiget. Valitsuse nimetas ametisse ja vabastas ametist Riigikogu. 30. juulil 1920 määras Asutav Kogu I Riigikogu valimised sama aasta 27.–29. novembrile. Hääleõiguslikud olid kõik üle 20-aastased ja vähemalt aasta Eesti kodakondsust omanud inimesed. Kogu Eesti oli valimistel jaotatud 10 valimisringkonnaks. Neist kuues õnnestus Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogul nimekirjaga ka välja tulla.

Tartus, Pärnus ja Narvas oli kommunistide mõjukus hiljuti toimunud kapo aktsioonide tõttu oluliselt kahanenud, Saaremaal oli pärast 1919. aasta mässu järgseid repressioone kohalik parteiorganisatsioon aga hoopis kokku sulanud, samuti pikka aega sõjas olnud Valga-Võru-Petseri valimisringkonnas. Läänemaa ja Virumaa valimisnimekirjad annuleeris valitsuse valimiskomisjon. Niisiis esinetigi vaid kuues piirkonnas: Tallinnas 28, Harjumaal 12, Järvamaal 5, Viljandimaal 12, Pärnumaal 9 ja Tartumaal 6 kandidaadiga (Saarniit 1961, 6; Liebman 1960, 173).

Viie kohaga Riigikogusse

Riigikogu esimesse koosseisu pääses 10 erinevat erakonda ja rühmitist. Neist enim hääli ja 22 saadikukohta sai Tööerakond, järgnesid 21 saadikukohaga Põllumeestekogud, 18 kohaga Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP), endistest esseeridest ja mõnedest sotsidest 1920. aasta märtsis moodustatud Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) sai 11 kohta, Rahvaerakond 10 ja Kristlik Rahvaerakond 7 kohta. Ehkki kommunistid seadsid nimekirjad üles mitmel pool, suudeti ametiühingute varjus parlamenti viia saadikud ainult Tallinna (4 kohta) ja Harjumaa (1 koht) valijate toetusel.

Tallinnas oli kommunistide nimekiri häälte üldarvu poolest (14 278 häält) esikohal, Harjumaal 4602 toetushäälega teisel kohal. Mujal ei õnnestunud enamlastel nii suurt toetajaskonda võita, näiteks Viljandi- ja Pärnumaal tuli Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekiri 7. kohale, Järvamaal 8. ja Tartumaal 9. kohale (Liebman 1960, 178). Siiski olid valimised kommunistidele üpris edukad, andes neile kuues valimisringkonnas kokku ligi 25 000 häält. Sellega said nad Riigikogu 100 kohast endale viis. Valituks osutusid Tallinna Ameti­ühisuste Kesknõukogu esimees Johannes Vanja, asjaajaja Johannes-August Allikso, ja liige Jaan Santa ning Tallinna Metallitööliste Ametiühisuse abiesimees Johannes Soans ja Rapla ametiühingutegelane Jaan Reinberg (Kiik 1995, lk 29).

Riigikogu esimene koosolek toimus 4 . jaanuaril 1921. Juba 7. jaanuaril kuulutasid Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekirja alusel parlamenti valitud saadikud end avalikult “Eesti Riigikogu Kommunistliseks Töölisterühmaks” (I Riigikogu 1. istungjärgu protokoll nr 2, 07.01.21). Kuigi nimetatud rühm sai Riigikogus viis kohta, jõudis selle kaudu parlamendist kahe aasta ja mõne kuu jooksul läbi käia koguni 21 (!) saadikut, neist viimased polnud küll enam kommunistid. Võrreldes teiste fraktsioonidega oli “kaadrivoolavus” suur ja saadikud ei suutnud veel töösse sissegi elada, kui juba tulid muudatused. Üle aasta pidasid parlamendis vastu Johannes Vanja (üle ühe aasta kaheksa kuu), Johannes Soans (üle ühe aasta kahe kuu) ja Eduard Kägu (üle ühe aasta ühe kuu). Keskmiselt oli Riigikogus püsimise pikkus 8–9 kuud (Johannes-August Allikso, Johannes Reesen, Jaan Tomp, Sergei Andrejev). Jüri Rooberg ja Jaak Jakobson said küll kutse ilmuda Riigikogu liikme ülesandeid täitma, kuid tegelikult ei osalenud kumbki parlamendi töös päevagi (vt täpsemalt Lisa). Jaan Reinbergi kutsus põrandaalune keskkomitee tagasi seetõttu, et saadik ei saanud oma ülesannetega hakkama.

Eriti keeruliseks muutus olukord 1921. aasta kevadest alates, kui kapo hakkas kommunistide tegevust tõsisemalt tõkestama. Samuti hõrendas oluliselt saadikute ja saadikukandidaatide ridu 115 kommunisti kohtuprotsess 1922. aasta mais, kui mitmed saadikud ja saadikukandidaadid mõisteti süüdi osavõtus kommunistliku salaliidu tegevusest eesmärgiga “Eesti Vabariigi Põhiseaduses ettenähtud riigikorda ja valitsust vägivaldselt kukutada” ja tagandati esinduskogudest (Eesti Riigiarhiiv 927-1-104-s, 51-p jj).

Kõnede tekstid kirjutas Kingissepp

Riigikogu töö algusest peale oli küllaltki selgesti näha kommunistliku saadikurühma lähtumine Kominterni II kongressi otsustest, mida kujukalt näitas arupärimiste ja eelnõude temaatika. Kommunistide nii-öelda lemmikteemadeks kujunesid amnestiaseadus ja sõjaseisukorra kaotamine, samuti legaal­se töölisajakirjanduse toimimise küsimus. Tegemist oli kahtlemata tähelepanu vajavate teemadega, mis olid südamelähedased ka teistele vasakparteidele. Seetõttu pälvisid mitmed arupärimised üldisemat huvi ja tähelepanu, eriti iseseisvate sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide, aga ka tööerakondlaste poolt. Ometi polnud ka nimetatud puhkudel tegemist millegi muu kui põrandaaluse EKP Keskkomitee poliitilise büroo järjekordse ettekirjutusega Kominterni II kongressi otsuste vaimus.

“… oleks väga vähe näo järele “revolutsioonilise parlamentarismi” alusel seisvale rühmale, kui nad laseksid sündida, et riigikogus mõni telefoni taksi seadus enne arutusele tuleb kui sõjaseaduse lõpetamine, amnestia jne,” seisis keskkomitee büroo direktiivis. Sõna tuli võtta üksnes neil teemadel, teha seda nii kaua, kui sõnavõtuks üldse aega antakse, sõna võtta “erakorraliseks teadaanneteks” ja sama küsimust üha uuesti ja uuesti tõstatada (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 27-28). Ka juhtis kogu sisulist tööd põrandaalune EKP Keskkomitee poliitiline büroo. Seaduseelnõud ja koosolekute päevakorrad toimetati eelnevalt büroole, see tähendab Viktor Kingissepale, kes saadikurühmale vastavad sõnavõtud valmis kirjutas. Kingissepp kaebas sageli, et koosolekute päevakorrad saadetakse talle liiga hilja, seetõttu tuleb tegutseda kiirustades ja ilma võimaluseta vastavaid tegevuskavasid detailselt läbi töötada (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 40).

Suurt huvi tundsid põrandaalused ka parlamendikomisjonide töö vastu. Saadikutele koostati koguni pingerida, millistesse komisjonidesse tuleb oma kandidaate esmajärjekorras üles seada. Kõige suuremat huvi tunti muidugi riigikaitsekomisjoni vastu, järgnesid välisasjade, kuluseaduse ja maaseaduse komisjon. Viimaks said kommunistid endale koha omavalitsuste (Johannes Vanja), töökaitse (Jaan Santa) ja maaseaduse (Jaan Reinberg) komisjonis. Ka seal ei plaanitud midagi kasulikku ette võtta, saadikud pidid esinema “salakuulajatena”, see tähendab üksnes kuulama ja küsima, aga mitte ettepanekuid tegema (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 30-33, 41).

Ebapädevad, aga häälekad

Kommunistid olid parlamendi kõnetoolis küll häälekad, kuid esines ka olulisi vajakajäämisi. Vaid mõnel enam kui 20 saadikust oli lõpetatud gümnaasium, kõrgemast haridusest rääkimata. Kuigi kõik kõnede tekstid oli keskkomitee poliitiline büroo ette kirjutanud, ei tuldud nende ettekandmisega kuigi hõlpsasti toime ja satuti sel viisil nähtavalt ebapädevatena teiste fraktsioonide naeru alla.

Läbirääkimistel suunati kogu energia peamiselt “kodanluse väevõimuvalitsuse küsimuse” ja “töörahva veristamise” rööbastesse. Kui aga päevakorda tuli mõni ootamatu täiendus, olid saadikud abitud. Pole ka ime, sest paljudele oli Riigikogu kõnetool elus esimene avalik ülesastumine. Alma Vaarman tunnistab oma mälestustes Riigikogu kokkutuleku kohta samuti, et kuigi kõik viis kommunistliku fraktsiooni saadikut olid tublid võitlejad, oli neil kooliharidust napilt ja rahuldavalt suutis sõna võtta vaid Johannes-August Allikso, kellele oli seepärast ainsana ülesandeks tehtud Kingissepa koostatud kõnede esitamine. Jaan Reinbergile tegigi EKP Keskkomitee tagasiastumise ettepaneku just sellepärast, et Reinberg ei saanud keskkomitee dikteeritud parlamendivälise agiteerimistööga hakkama ning järgmisest saadikust Jaan Kurgemaast loodeti enamat (Vaarman-Silber 1972, 112; ka Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 20).

Fraktsioonidest kujunesid kommunistidel kõige lähedasemad suhted iseseisvate sotsialistidega. Iseseisvad sotsialistid ehk isesotsid olid asutanud 1920. aasta märtsis Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei, kuhu kuulusid end seni esseerideks nimetanud ja mõned sotsialistid. Ka maailmavaateliselt olid parteid päris lähedased. Isesotsid olid end samuti kuulutanud Kommunistliku Internatsionaali põhimõtete alusel tegutsejaiks, ehkki hoiatasid eesti kui väikerahva proletariaati enneaegse võimuhaaramise eest. Nende vastuvõtmist  Kominterni takistas EKP vastuseis ja asjaolu, et vastuvõetav partei pidi kandma vastava maa kommunistliku partei nime, mis oli Eestis juba EKP näol olemas (Kuuli 1999, 37–38).

Samuti hakati aktiivselt töötama käitumis­juhiste järgi, mis Kominterni II kongressi ot­su­sed parlamendi kommunistliku fraktsiooni liikmeile ette nägid. Rahvasaadiku isikupuutumatuse tõttu oli Riigikogu liikmeil rohkem võimalusi suhteliselt piiramatuks agitatsioonitööks (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 11). Selle sätte rakendamise parlamendi praktikas tegi eriti ahvatlevaks ka veel väga liberaalne põhiseadus, täpsemalt selle paragrahv 49, mis lubas rahvasaadikut arreteerida ainult otse teolt tabamisel, niisiis sisuliselt otse lendlehtede levitamiselt, kihutuskõnelt või trükipressi äärest. Kõik teised süüdistused olid kaudsed ning saadiku vahi alla võtmiseks ebapiisavad (vt I Riigikogu 2. istungjärgu protokoll nr 39 (21), 13.05.21). Nii tegutsesidki saadikud Riigikogu välisel ajal aktiivselt ka riigi õõnestamisega, pidasid kihutuskõnesid jms.

Saatuslik sissekukkumine

Aprillis 1921 arreteeriti põrandaaluste kuller ja niiviisi sattusid politsei kätte Viktor Kingissepalt Johannes-August Alliksole saadetavad järjekordsed juhised Riigikogu kommunistliku fraktsiooni tegevuse kohta. Kuller tunnistas ülekuulamisel, et ta oli selliseid kirju ka varem Alliksole toimetanud. Nüüd oli politseil alus kommunistlike saadikute kortereis ja tööruumides läbiotsimisi korraldada. Politseile üllatuseks oli saak enam kui rikkalik: igaühe juurest leiti midagi, mis neid põrandaalustega seostas. Eriti saatuslikuks sai aga Allikso arhiveerimiskirg – ta oli alles hoidnud kõik EKP Keskkomitee büroolt resp Kingissepalt tulevad juhised, samuti koopiad kõigist põrandaalustele edastatavatest kirjadest. Kuigi ennegi oli selge, et kommunistlikul töölisterühmal on riigivastane hoiak, puudusid seni kindlad tõendid enama kohta. Nüüd aga selgus nii rühma ühendusepidamine EKP Keskkomitee ja keskkomitee poliitilise büroo kui ka Ameerikas ilmuva kommunistliku Uue Ilma toimetusega. Kommunistidele tuli selline vahelejäämine ootamatult ja tekitas suurt ärevust (Eesti Riigiarhiiv 2124-3-1927, 43).

Kulleri sissekukkumise järel toime pandud läbiotsimistel päevavalgele tulnud tõendusmaterjal andis kapole kauaotsitud seadusliku aluse riigiõõnestajate vastu midagi ette võtta. Nüüd langes kate ka teistelt kommunistide legaalsetelt organisatsioonidelt ja ilmnes riigivastase liikumise kogu ulatus – selgus põrandaaluste kommunistide roll nii Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogus, Riigikogu kommunistlikus rühmas, Tallinna linnavolikogu kommunistlikus rühmas, Pärnu Ametiühisuste Kesknõukogus kui ka Noorproletaarlaste Ühingus. Samuti selgus, et organisatsioonides tegutsesid juhtkohtadel ühed ja samad inimesed (Eesti Riigiarhiiv, 2124-3-1927, 65-66).

Võib tekkida küsimus, mida olid võimud seni teinud. Kindel on see, et enam-vähem küll teati, millised organisatsioonid on kommunistide variorganisatsioonid, kuid Eesti oli õigusriik ja kohtuotsuseta ei saanud kedagi karistada. Süüdistusmaterjali kogumine oli aga raske ja infot pudenes fragmentaarselt. Seda enam, et kuigi kommunistlik partei oli keelatud, polnud ometi keelatud kommunistlik maailmaade ja enda kommunistiks nimetamine. Ehkki nii Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu kui ka Riigikogu kommunistlik fraktsioon kuulutasid end pärast valimisi ka avalikult III Kommunistliku Internatsionaali platvormil seisvateks organisatsioonideks ning tunnistasid sellega avalikult Kominterni II kongressi otsused enda suhtes kehtivateks ja suunavateks, raskendas politsei tööd oluliselt Riigikogu liikmete isikupuutumatus (Politseileht 1938, 146).

Tants saadikupuutumatuse ümber

Arreteerimiste järel sai uueks Riigikogus pikalt väldanud arutelude teemaks saadikupuutumatuse küsimus. Arutelud vallandas avastus, et saadikukandidaadid, keda hakati eri põhjustel Riigikogu liikme ameti maha pannud kommunistliku fraktsiooni liikmete asemel ametisse kutsuma, istusid aprilliarreteerimiste tulemusel hoopis vangis. Segadust tekitas küsimus, kas saadikukandidaat on eraisik ehk kas põhiseaduse järgi on ülepea võimalik Riigi­kogu liikmekandidaati arreteerida, eriti kui see toimub kaudsete tõendite põhjal.

Toodi välja, et UNS-i paragrahv 102, mille alusel vahistatuid süüdistati ning mis oli seotud riigivastasest organisatsioonist osavõtuga, nägi ette väga karmid karistused, kuid oli ise üpris laialivalguva sisuga. (Aastast 1903 kehtis Vene impeeriumis Uus Nuhtlusseadustik (UNS), mille järgi mõisteti kohut ka Eesti Vabariigi algusaastail kuni oma kriminaalkoodeksi väljatöötamiseni.)

Samuti polnud läbiotsimiste käigus ilmsiks tulnud kirjavahetus otsene kuriteolt tabamine, see polnud sama mis proklamatsioonide trükkimine. Nii polnud näiteks Mihkel Hausi vastu piisavalt tõendeid, et teda Riigikogusse mitte lasta (I Riigikogu 2. istungjärgu protokoll nr 39 (21), 13.05.21). Samuti tekitas parlamendis mitmeid küsitavusi kohtuministri põhjendus, mis tõi riigivastasest tegevusest osavõtu olulise tõendina kandideerimise Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekirjades.

Anton Palvadre ja mitmed teised Riigikogu liikmed leidsid, et süüdistus oli liialt pealiskaudne, eriti kuna kandideerimisel polnud veel tegemist avaliku kommunistide nimekirjaga, mistõttu kõik kandideerinud ei pruukinud olla kommunistid. Sellega seoses polnud ametiühingute nimekirjas kandideerimise eest õigust kedagi UNS-i paragrahvi 102 põhjal vastutusele võtta, niisugusel tõlgendamisel käiksid kõik kommunistliku rühma liikmed selle paragrahvi alla. Kuigi kontaktid põrandaaluste kommunistide ja Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu vahel olid selged juba 1921. aasta kevadest, leiti ometi, et süüdistus – kandideerimine Riigikogusse ametiühingute nimekirjades – pole veel piisav tõestus riigivastasest tegevusest (vt arutelu täpsemalt – I Riigikogu 4. istungjärgu protokoll nr 70 (7), 27.10.21).

Tallinna linnavolikogust oli kommunistide rühm juba kadunud (aprilliarreteerimistega oli rühma 28 liikmest vabadusse jäänud ainult kaks (Liebman 1960, 210)), kui sama juhtuks Riigikogu rühmaga, ei saaks enam rääkida demokraatlikust valitsusviisist ega proportsionaalsest esindatusest (I Riigikogu 4. istungjärgu protokoll nr 70 (7), 27.10.21). Nii vabastati pikkade arutelude tulemusena üksteise järel ja kutsuti rahvasaadiku ülesandeid täitma lisaks Mihkel Hausile veel Eduard Kägu, Villem Tiideman, Jaan Leeto, Sergei Andrejev jt.

Valimisnimekiri sai otsa

Tulised arutelud kestsid 1922. aasta kevadeni. Samal ajal nägid politsei ja prokuratuur kurja vaeva süüdistusmaterjali kokkupanemisega, see võttis aega või jäi ikka liialt pealiskaudseks ja üldsõnaliseks. Riigikogu liikmekandidaatide puhul puudus ikka see teolt tabamise moment, mida oli vaja. Tasapisi hakkas olukord siiski muutuma. Jaan Leeto asemel kommunistlikku rühma kutsutud Arnold Sommerling leiti vanglast, nagu oli juba Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu kandidaatidel harjumuspäraseks kujunenud. Tema puhul ei saanud aga enam rääkida ainult Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekirja kuulumisest, vaid juba oli leitud tõendeid ka tegelikust kihutusest ja õõnestusest. Samuti seostati teda tulevahetuses osalemisega ning Sommerling jäi eeluurimise ajaks vahi alla (I Riigikogu 5. istungjärgu protokoll nr 103 (13), 28.03.22; vt lisa). Selle tulemuseni jõudmiseks oli kulutatud lugematul hulgal Riigikogu töötunde. Kuigi eelnev on selge näide selle kohta, et demokraatia toimis, oli see Riigikogule siiski väga kurnav.

3. mail 1922 tabati ja hukati EKP Keskkomitee büroo tegelik juht Viktor Kingissepp. Vaid mõni nädal hiljem, 19.–27. maini toimunud 115 kommunisti suurprotsess mõjutas tugevasti ka Riigikogu kommunistlikku rühma. Süüdi mõisteti mitmed saadikukandidaadid, samuti neli Riigikogu liiget: Sergei Andrejev, Eduard Kägu, Adolf Leevald ja Johannes Vanja. Siiski ei kiirustatud nende Riigikogust väljaarvamisega, kuni polnud ära oodatud vastus edasikaebusele. Näiteks Jaan Tomp mõistetigi kokkuvõttes õigeks ja ta osales Riigikogu töös kuni selle laialiminekuni.

Siiski suutis kohus viimaks eriti aktiivseid riigiõõnestajaid karistada. 29. septembril 1922 loeti kohtuotsuse põhjal Riigikogust lahkunuks Vanja ja Leevald, 6. detsembril arvati samal põhjusel Riigikogust välja Andrejev ja Kägu. Sellega sai aga otsa ka Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu valimisnimekiri, sest mitu saadikukandidaati oli juba varem süüdi mõistetud, mõni emigreerunud, mõni Riigiko­gusse tulekust loobunud. Valimisseaduse kohaselt pidi väljalangenute asemele kutsutama teiste erakondade nimekirjade järgmised kandidaadid. Sel viisil said kommunistliku rühma kohtadele Põllumeeste­kogude esindaja Alfred Maurer ja Kristliku Rahvaerakonna saadik Aleksander Leopold Raudkepp (I Riigi­kogu 8. istungjärgu protokoll nr 175 (33) 7.12.22).

Ümberpaiknemine isesotside ridades

Ehkki Eesti Iseseisvat Sotsialistlikku Tööliste Parteid polnud EKP vastuseisu tõttu Kominterni võetud, kujunes EKP-l parteiga oma plaan. Nimelt veel üht legaliseerimisvõimalust nähes hakati parteisse saatma nii-öelda oma inimesi, kes seal vasakpoolset opositsiooni elavdasid ja 20.–22. aprillini 1922 toimunud kongressil eesotsas Riigikogu liikme Augustin Hanseniga võimu võtsid. Kujunes olukord, kus parteis olid võimul pahempoolsed (juhatuses Sergei Andrejev, J. Kamberg, A. Mahlberg, A. Reinson (Soans), A. Hansen, A. Janson jt), kuid EISTP Riigikogu rühmas domineeris endiselt parempoolne tiib eesotsas Jaan Piiskariga (Saarniit 1961, 34–35; Kuuli 1999, 38–39). Arvatavasti jõudude tasakaalustamise eesmärgil teatas eelnevalt Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu nimekirjas parlamenti pääsenud Sergei Andrejev 25. aprillil 1922, et ta on EISTP-sse astunud ja liitub seega EISTP fraktsiooniga (I Riigikogu 6. is­tungjärgu protokoll nr 117 (1), 25.04.22).

Mõnda aega käis partei sees veel omapärane võimuvõitlus, mille käigus pahempoolsed Hansen ja Andrejev Riigikogu EISTP fraktsioonist 20. juunil 1922 välja heideti (I Riigi­kogu 7. istungjärgu protokoll nr 135 (5), 21.06.22). Peagi visati EISTP-st välja kogu kommunistidega koostööst keeldunud parem tiib, mille liikmed asutasid 1922. aasta juulis uue partei – Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (ISTP) ning moodustasid 10. oktoobril 1922 ka vastava Riigikogu rühma, kuhu kuulusid kõik endise EISTP fraktsiooni liikmed peale Paul Keerdo ja Augustin Hanseni. Viimased kuulutasid, et tahavad jääda EISTP rühmaks. Kuna aga rühmaks loeti vaid kolme­liikmelist kooslust, loeti EISTP rühm olematuks (Saarniit 1961, 34–35; I Riigi­kogu 8. istungjärgu protokoll nr 156 (14), 10.10.22).

1922. aasta lõpust alates kuulusid Riigikogu kommunistlikku rühma ainult kaks liiget: Jaan Tomp ja Johannes Reesen, kes tegid tihedat koostööd ISTP rühmast välja jäänud Keerdo ja Hanseniga. Selleks ajaks olid  mõlemad ka EKP-sse astunud, nii et sisuliselt tegutses kommunistlik fraktsioon kuni I Riigikogu lõpuni neljaliikmelisena. Ülesanded ja suunised saadi jätkuvalt põrandaaluselt keskkomiteelt, mille juhtimise oli pärast Kingissepa surma üle võtnud Jaan Anvelt.

Mis sai edasi

Ajutistest tagasilöökidest Riigikogus ja Tallinna linnavolikogus hoolimata jätkasid kommunistid oma tegevust ning saavutasid järgmise kahe aastaga suure populaarsuse. 17.–19. veebruarini 1923 usuõpetuse küsimuses toimunud rahvahääletuse tagajärjel tuli I Riigikogul märtsi algul ennetähtaegselt laiali minna. 5.–7. maini 1923 toimunud erakorralistel II Riigikogu valimistel võttis EKP osa Töörahva Ühise Väerinde platvormile koondunud töölisorganisatsioonide kaudu, saades Riigikogusse koguni 10 saadikukohta. Järgnesid massilised arreteerimised 1924. aasta alguskuudel ning 149 kommunisti protsess 1924. aasta novembris, kuid otsustavalt tegutseti riigiõõnestajate vastu alles pärast 1924. aasta 1. detsembri ebaõnnestunud mässukatset (Graf 2000, 225). Kommuniste oli ka järgmistes Riigikogu koosseisudes kuni 1930. aastate lõpuni, kuid endist mõjukust neil enam saavutada ei õnnestunud (Kuuli 1999, 54–63).

Kommunistlike saadikute parlamenti pääsemine näitab kujukalt esimese põhiseaduse võimalusi ja vabadusi. Kommunistlikud saadikud aitasid Riigikokku pääsenutena ja sealsete ülesastumistega tõhusalt poliitilist elu värvikamaks muuta, aga samuti seda destabiliseerida ja Riigikogu sisulist tööd takistada. Seega iseloomustavad I Riigikogu kirevus ja erinevad vaated kujukalt otsinguid, mida noor vabariik üldisemalt läbi elas.

Lisa. I Riigikogusse (20.12.1920 – 30.05.1923) kuulunud kommunistliku töölisterühma saadikud

Johannes-August Allikso (alates 1922 Müürman), 29.11.1894 Nikolai v, Harjumaa – 26.04.1938 NSV Liit. Volta tehase lukksepp, märtsist 1917 VSDT(b)P-s, Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu kommunistlikule platvormile organiseerija, kesknõukogu asjaajaja kuni 1921, Riigikogus kommunistliku töölisterühma juhataja. Astus tagasi 19.10.1921 ja siirdus põrandaalusena 1921. aasta novembris Nõukogude Venemaale, töötas seal mitmes tehases, suunati 1930 maale masina-traktorijaama direktoriks. Hukkus 1938. aasta massirepressioonide käigus.

Sergei Andrejev, 16.10.1897 Tallinn – 12.02.1930 Kirgiisia. VSDT(b)P liige aastast 1917, aitas organiseerida Punakaarti. Sügisest 1920 Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu asjaajaja. Võttis 1920. aasta detsembris osa Noorproletaarlaste Ühingu loomisest. 1921. aasta valimistega pääses Tallinna linnavolikogusse. Suunati ühena esimestest EISTP-sse parteid õõnestama. Arreteeriti 1921. aasta kevadel. Riigikogus alates 15.03.1922 (Johannes Soansi asemel), langes välja 6.12.1922, sest mõisteti 1922. aasta mais 115 protsessil sõjaringkonnakohtus 6 aastaks sunnitööle. Läks põranda alla. Asus tööle Kominterni Eesti sektsiooni juurde Moskvas. EKP Keskkomitees 1922–1923 ja 1928–1929. Langes punaarmeelasena lahingus Kirgiisias Sõr-Darja ringkonnas. Alates 6.12.1922 asendas teda Riigikogus Põllumeestekogude esindaja Alfred Maurer.

August(in) Hansen, 23.04.1895 Vastsemõisa v, Viljandimaa – 1952. Aaktiivne ametiühingutegelane, esseer, aastast 1920 EISTP-s, valiti EISTP kandidaadina I Riigikogusse. Siitpeale hakkas lähenema ka EKP-le. EISTP III kongressil võeti tema ettekande alusel suund Töörahva Ühise Väerinna programmil tegutsemiseks. EKP-s septembrist 1922. Arreteeriti 21.01.1924, mõisteti 149 protsessil eluks ajaks sunnitööle, vabanes 1938. aasta amnestia põhjal. 1940–1943 Eesti Riikliku Merelaevanduse ülem, 1943–1950 Eesti NSV kaubanduse rahvakomissar, seejärel ENSV Põllumajanduskooperatiivide Keskliidu esimees.

Mihkel Haus, 1880–? Riigikogus alates 10.05.1921 (Jaan Kurgemaa asemel), astus tagasi 16.07.1921.

Jaak Jakobson, 1867 – emigreerus 6.12.1921 Nõukogude Venemaale. Balti Puuvillavabriku tööline, Riigikogus alates 29.03.1922 (Arnold Sommerlingi asemel), astus tagasi 7.04.1922. Tegelikult Riigikogu töös ei osalenud, sest Riigikogusse kutsumisel selgus, et ta oli vahepeal kodakondsust vahetanud ja Nõukogude Venemaale elama asunud.

Harald-Paul Keerdo, 4.04.1891 Tartu – 6.01.1950 Tallinn. Aastast 1917 Eesti esseeride parteis ja aastast 1920 EISTP-s, valiti EISTP kandidaadina I Riigikogusse. Kaldus EISTP-s vasakule. Novembrist 1922 EKP-s. Valiti 1923 Töörahva Ühise Väerinna liikmena Riigikogu kommunistliku rühma esimeheks. Arreteeriti jaanuaris 1924, mõisteti 149 protsessil eluks ajaks sunnitööle, vabanes 1938. aasta amnestia põhjal. Alates 8.07.1940 sõjaväe poliitiline peajuht, alustas sõjaväe “demokratiseerimist”. Riigivolikogu liige. Eesti NSV rahanduse rahvakomissar kuni surmani jaanuaris 1950.

Jaan Kurgemaa, 1894–1937. Tallinna kaalutöökoja Vega tööline, sealse parteiorganisatsiooni looja ja streikide organiseerija. Riigikogus alates 5.04.1921 (Jaan Reinbergi asemel), astus tagasi 10.05.1921, oli ka Tallinna linnavolikogu kommunistliku tööliste rühma liige.

Eduard Kägu, 14.06.1900 Võtikvere v, Tartumaa – 1.12.1924 Tallinn. Astus 1918 VSDT(b)P-sse, Krulli tehase parteiorganisaator, Tallinna Metallitööliste Ametiühisuse Nõukogu liige, Riigikogus alates 20.10.1921 (Johannes-August Allikso asemel), langes välja 6.12.1922, sest oli mõistetud 29.10.1922 kommunistliku tegevuse eest neljaks aastaks sunnitööle. Läks põranda alla ja siirdus Nõukogude Liitu; naasis novembris 1924 ja hukkus 1. detsembri mässukatses. Teda asendas Riigikogus alates 6.12.1922 Kristliku Rahvaerakonna esindaja Aleksander Leopold Raudkepp.

Jaan Leeto, 1879 – 8.1922 Tallinn. Riigikogus alates 15.11.1921 (Villem Tiidemani asemel), astus tagasi 14.03.1922, valiti 1921 ka Tallinna linnavolikogu kommunistliku rühma liikmeks.

Adolf Leevald (Levald), 1893 Varbola v, Harjumaa – 1938. Riigikogus alates 7.04.1922 (Jaak Jakobsoni asemel), tagandati 29.09.1922, sest oli 115 protsessil 8 aastaks sunnitööle mõistetud.

Aleksander Prass, 7.02.1891 Kohila v, Harjumaa – 17.10.1932 Tallinn. Ametiühingute Tarvitajate Ühisuse kaupluse müüja, Krulli tehase parteiorganisaator. Riigikogus alates 15.11.1921 (Jüri Reinthali asemel), mõisteti 1922. aasta mais 115 protsessil kaheks aastaks parandusmajja.

Johannes Reesen, 1.02.1900 Puiatu v, Viljandimaa – 1938 NSV Liit. Astus oktoobripöörde järel Punakaarti, detsembris 1917 VSDT(b)P-sse,
ametiühinguliikumise tegelane, Noorproletaarlaste Ühingu Viljandi osakonna organiseerija, Riigikogus alates 29.09.1922 (Johannes Vanja asemel). Valiti 1923 ka II Riigikogusse, arreteeriti 1924. aasta algul, kuid põgenes ja siirdus NSV Liitu. Oli 1925. aastast Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli õppejõud, 1926–1928 EKP Keskkomitee Välismaa Büroo sekretär; EKP Keskkomitees 1926–1934. Hukkus 1938. aasta massirepressioonides.

Jaan Reinberg, 1872 Kabala v, Harjumaa – ? Raplast pärit ametiühingutegelane, astus tagasi 5.04.1921. Mõisteti 115 protsessil 1922. aasta mais kolmeks aastaks vangi.

Jüri Reinthal (Reintalu), 1895 Uue-Põltsamaa v, Viljandimaa – ? Riigikogus alates 16.07.1921 (Mihkel Hausi asemel), astus tagasi 15.11.1921. Oli kommunistliku partei liikmena 1922. aasta mais 115 protsessil kohtu all, kuid mõisteti õigeks.

Jüri Rooberg, 1893? Raasiku v, Harjumaa – ? Tallinna sadamatehaste tööline, astus tagasi 7.01.1921. Reaalselt Riigikogu töös ei osalenud, juba esimesel koosolekul 4.02.21 asendas teda Johannes Vanja. Oli kohtu all nii 35 protsessil 1920. aastal kui ka 115 protsessil 1922. aastal süüdistatuna kommunistlikus tegevuses, kuid mõisteti mõlemal korral õigeks.

Jaan (Robert) Santa (Liimann), 1880–? Peetri (Noblessneri) laevatehase tööline, astus tagasi 19.01.1921.

Johannes (Juhan) Soans (Reinson), 1867 Kuivajõe v, Harjumaa – 1941 NSV Liit. Dvigateli tehase tööline, astus tagasi 15.03.1922.

Arnold Sommerling, 23.07.1898 Tallinn – 5.12.1924 Nehatu v, Harjumaa. Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu sekretär, juulist 1920 EKP-s, Üle-Eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu peamisi organiseerijaid ja juhatuse esimees; Riigikogus alates 15.03.1922 (Jaan Leeto asemel), astus tagasi 28.03.1922. Mõisteti 115 protsessil 1922. aastal 10 aastaks sunnitööle, vahetati novembris 1922 Nõukogude Venemaale välja. Saabus tagasi Eestisse illegaalselt 1924, hukkus 1. detsembri mässukatse järellahingus Iru lähedal Nehatu vallas Tupsi talus.

Villem Tiideman, 1884 Rapla v, Harjumaa – ? Riigikogus alates 19.10.1921 (Jaan Santa asemel), astus tagasi 15.11.1921, mõisteti 115 protsessil 1922. aasta mais kaheks aastaks ja kaheks kuuks parandusmajja.

Jaan Tomp, 10.09.1894 Tuhalaane v, Viljandimaa – 14.11.1924 Tallinn. Detsembrist 1920 EKP-s, Eestimaa ametiühingute II kongressi, mis võttis omaks Töörahva Ühise Väerinna platvormi, peamine ettevalmistaja. I Riigikogus alates 29.09.1922 (Adolf Leevaldi asemel). II Riigikogusse valiti Viljandimaa valimisringkonnast, kommunistliku rühma esimees. Arreteeriti 21.01.1924, mõisteti 23.02.1924 nn noorkommunistide protsessis 8 aastaks vangi ning sama aasta novembris 149 protsessil provokatiivse üleskutse eest surma. Hukati Tallinnas.

Johannes Vanja, 1893–1937 NSV Liit. Tallinna sadamatehaste tööline, Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu juhatuse esimees. Riigi­kogus ametlikult alates 7.01.1921 (Jüri Roobergi asemel), tegelikult juba alates 4.01.1921, langes välja 29.09.1922, sest mõisteti 115 protsessil 8 aastaks sunnitööle. Vahetati välja Nõukogude Venemaale, kus 1937. aastal massirepressioonide käigus hukati.

Märkus: Hansen ja Keerdo ei kuulunud ametlikult Riigikogu kommunistlikku rühma, kuid ajasid EKP legaalseks haruks muutunud EISTP-s rühmaga sama poliitikat.

Kasutatud kirjandus

  • Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni (2005). Peatoim Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa.
  • Eesti Riigiarhiiv f 927 – Sõjaväe Kõrgem Kohus, n 1, 104-s.
  • Eesti Riigiarhiiv f 2124 – Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon, n 3, s 1927.
  • Elango, Õ., Ruusmann, A., Siilivask, K. (1998). Eesti maast ja rahvast maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn: Olion.
  • I Riigikogu 20.12.1920–30.05.1923. (07.04.2008).
  • I Riigikogu. I istungjärk. Protokollid nr 1–18 (1921). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. II istungjärk. Protokollid nr 19–39 (1921). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. IV istungjärk. Protokollid nr 64–90 (1921). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. V istungjärk. Protokollid nr 91–116 (1922). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. VI istungjärk. Protokollid nr 117–130 (1922). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. VII istungjärk. Protokollid nr 131–142 (1922). Tallinn: Täht.
  • I Riigikogu. VIII istungjärk. Protokollid nr 143–184 (1922). Tallinn: Täht.
  • Graf, M. (2000). Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934. Koos eellooga 1905–1917 ja järellooga 1934–1940. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus.
  • Kiik, L. (1995). Eesti Vabariigi ametiühingud. Ajalooline ülevaade (1918–1940). [Tallinn: Eesti Ametiühingute Keskliit.]
  • Kuuli, O. (1999). Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn: O. Kuuli.
  • Liebman, A. (1960). Eestimaa Kommunistliku Partei loomise ajaloost. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Revolutsiooni lipukandjad: lühikesi ülevaateid Eestis tegutsenud väljapaistvate revolutsionääride elust ja tegevusest. 1.–3. kd (1962–1978). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Saarniit, H. (1961). Kommunistliku fraktsiooni tegevusest Eesti Riigikogus sõjajärgse revolutsioonilise kriisi aastail (1920–1924). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Vaarman-Silber, A. (1972). Vennad Kreuksid ja nende aeg. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999 (1999). Koost Jaan Toomla. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu.
  • Ülevaade Eesti riigivõimude võitlusest riigivastase elemendiga vabariigi iseseisvuse kestel. – Politseileht 1938.

Tagasiside