Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti valimiskorralduse väljakutsed *

Poliitilist kultuuri ei looda üksnes seadustega – käskude, keeldude ja karistustega. See oleks ummiktee. Lahendusi peaksime nägema pigem kokkulepetes ja heade tavade kujundamises.

Sellel aastal tähistame üht olulist tähtpäeva – demokraatlikke valimisi on Eestis järjepidevalt korraldatud juba 20 aastat. 1989. aastal kirjutasime oma riigi nime küll teisiti kui praegu, kuid 16. novembril 1988 oli vastu võetud deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest ja 24. veebruaril 1989 heisatud Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. 10. detsembril 1989 toimusid ENSV kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised (rahvasaadikute nõukogud nimetati hiljem ümber volikogudeks). Tegemist oli mitmevalikuliste valimistega, kus valimistulemused selgitati üksiku ülekantava hääle meetodil. Näiteks Tallinnas seati 80 kohale üles 350 kandidaati ning valimistest võttis osa üle 10 partei ja valimisliidu2. Seega võib neid valimisi pidada vabadeks. Tõsi, neist võtsid osa Nõukogude sõjaväelased, kellele oli reserveeritud üks mandaat igas valimisringkonnas, kus paiknes väeosa.

Niisiis on meil põhjust rääkida kahekümneaastasest Eesti valimistraditsioonist. Kirjeldan lühidalt olulisi arenguid nende aastate jooksul ja käsitlen teemasid, millega Vabariigi Valimiskomisjonil tuleb tegelda lähitulevikus.

Kakskümmend aastat valimisi

Kõigepealt sellest, kuidas on arenenud hääletamisprotseduurid ja valimiskorraldus.
Eesti valimissüsteemi iseloomustab hääletamisviiside rohkus. Seadusandja on teinud väga palju, et igaüks, kes vähegi soovib, saaks hääletada. Üldvalimistel on olnud kasutusel koguni neliteist moodust, kuidas oma häält anda.

Aastatega on märkimisväärselt kasvanud valimiste korraldajate professionaalsus ja asjatundlikkus. Alates 1996. aastast asusid maakonna valimiskomisjone juhtima maasekretärid. Vabariigi Valimiskomisjon, mis varem koosnes kaheksateistkümnest liikmest, kelle Riigikogu nimetas maakogude ning Tallinna ja Tartu linnavolikogude esitatud isikute hulgast, muudeti seitsmeliikmeliseks. Seejuures hakkasid Vabariigi Valimiskomisjoni kuuluma valdavalt juristid.
2002. aastal reformiti jaoskonnakomisjone. Muudetud seaduse järgi on nende komisjonide koosseisus nüüd nii-öelda kogenud valimisametnike kõrval ka valimistel kandideerivate erakondade või valimisliitude esindajad.

Aastate jooksul on erinev olnud viis, kuidas valija oma eelistusi märgib. Kui 1989. ja 1990. aasta ülemnõukogu valimisteltuli valijal kandidaadid ritta seada (üksiku ülekantava hääle meetodil), siis alates 1992. aastast kirjutab valija hääletamissedelile kandidaadi numbri. Alates 2005. aastast märgistab elektrooniliselt hääletav valija talle meelepärase kandidaadi tema nimele “klikkides”.
Meie valimiskorraldus vastab kõigiti rahvusvahelistele standarditele. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) valimisvaatluse põhimissioon käis viimast korda Eestis seoses 1999. aasta Riigikogu valimistega. Edaspidi oleme OSCE-ga teinud koostööd üksnes rahvusvahelist tähelepanu nõudnud elektroonilise hääletamise juurutamisel.
Peale eeltoodu iseloomustab kõnealust perioodi infotehnoloogia areng ja sellest tingitud töövahendite nüüdisajastamine. Piltlikult öeldes: paber ja pliiats on asendumas kuvari ja klaviatuuriga. Kõigil valimisjaoskondadel, mida viimastel valimistel oli 632, on Interneti-ühendus ning andmete koondamiseks, edastamiseks ja töötlemiseks kasutatakse spetsiaalset valimiste infosüsteemi. Niipea kui hääled on loetud, tehakse tulemus avalikuks Vabariigi Valimiskomisjonile veebilehe ja teiste meediakanalite kaudu. Ent arvuti on abiks mitte ainult valimiskomisjonidele, vaid ka valijatele: üha enam inimesi annab oma hääle valimisjaoskonda külastamata. Näiteks kasutas viimastel valimistel elektroonilise hääletamise võimalust juba 104 413 valijat (põhjalikum statistika: http://www.vvk.ee/index.php?id=10610).

Võib öelda, et oleme valmis ehitanud usaldusväärse süsteemi. See lubab meil mõelda edasiste arengute peale. Näiteks oleks järgmise sammuna võimalik võtta kasutusele elektroonilised valijate nimekirjad.

Vabariigi Valimiskomisjoni olulisemaid ülesandeid on luua usaldus valimissüsteemi ja valimiskorralduse vastu ning hoida seda usaldust. Seetõttu olen sunnitud peatuma ka neil probleemidel, mida kokkuvõtlikult saab iseloomustada kui valimistel osalejate nööril kõndi lubatu ja keelatu piiril ning millega Vabariigi Valimiskomisjon oma tegevuses kokku on puutunud.

Piirid seadustes keelatu ja napilt lubatu vahel on mõnikord hägused

Esimene probleem on keelatud poliitilise välireklaami ümber toimuv. Nimetatud keelu järgimise peab tagama politsei. Kuigi politsei tegeleb valimisvabaduse vastu toime pandud süütegudega aktiivsemalt ja teadlikumalt kui kunagi varem, on siiski selgeks saanud, et poolteist kuud kestva poliitilise välireklaami keelu rakendamine on ülimalt komplitseeritud. Kui 2005. aasta kohalikel valimistel leidis aset kuulus “K-kohukese” juhtum, siis viimastel valimistel olid erakondadega seostatavad reklaamid näiteks Reformierakonna südamebussid, Tallinna Linnavalitsuse (Keskerakonna) “Tallinn aitab”, Isamaa ja Res Publica Liidu “Laari kohvik” ning Erakonna Eestimaa Rohelised värvidega mängivad plakatid. Siin on selge sõnum parlamendile – tuleb otsida lahendusi. Seadus, mis midagi keelab ja mida a priori ei täideta, ei ole hea seadus. Vabariigi Valimiskomisjoni seisukoht on, et praegusel kujul ei täida poliitilise välireklaami keeld oma eesmärki, ning tuleks kaaluda sellest loobumist.

Erakonna nimetatud jaoskonnakomisjoni liikme roll

Vähem teab avalikkus jaoskonnakomisjonidesse erakondade esitatud liikmetega seonduvatest probleemidest. Nagu juba eespool mainitud, moodustavad poole vahetult hääletamist korraldavate komisjonide liikmeskonnast erakondade (ja valimisliitude) esitatud isikud. (Ülejäänud määratakse valla- või linnasekretäri pakutavatest inimestest.) Idee on iseenesest hea: erakondade liikmed saavad hääletamistoiminguid läbi viies ning hääli lugedes ühtlasi kontrollida, et valimised oleksid ausad. Ent möödunud kohalikel valimistel ei suutnud erakonnad oma liikmetega täita isegi kõiki Tallinna 133 jaoskonnas ettenähtud kohti. See on üks probleemide allikas. Mitmel juhul ei suutnud erakondade ja valimisliitude esindajatest komisjoniliikmed mõista, et nad on valimisametnikud, mitte pelgalt erakondade vaatlejad. Valimiskomisjoni liikmeks olemine toob kaasa muu hulgas kohustuse täita oma ülesandeid erapooletult. Nii näiteks ei tohi jaoskonnakomisjoni liikmed teha valimistel agitatsiooni. Möödunud valimistel tuli seda paraku ette.

Probleemi näitlikustamiseks toon näite viimastelt kohalikelt valimistelt. Peipsiääre valla jaoskonnakomisjoni liige esitas kõrgemalseisvatele komisjonidele kaebuse valimiste läbiviimise korra rikkumise peale sellessamas jaoskonnakomisjonis, mille liige ta oli. Kaebuse esitamise asemel pidanuks ta juhtima rikkumisele jaoskonnakomisjoni esimehe tähelepanu ning tegema omalt poolt kõik, et hääletamisprotseduurid õiguspäraselt läbi viidaks. Kõnealuse kaebuse menetlemisel tuli välja, et erakonna esitatud jaoskonnakomisjoni liige ei tundnud piisavalt valimisprotseduure reguleerivaid norme ning esitas seetõttu põhjendamatu kaebuse.

Tulevikus püüab Vabariigi Valimiskomisjon pöörata suuremat rõhku jaoskonnakomisjonide liikmete koolitusele, et tagada nende parem ettevalmistus valimistoimingute läbiviimiseks. Positiivseks tuleb pidada seda, et möödunud kohalikel valimistel oli väga palju aktiivseid valimisvaatlejaid. Näiteks ühingu Korruptsioonivaba Eesti kaudu registreeris ennast vaatlejaks enam kui 70 huvilist (vt ka Korruptsioonivaba Eesti vaatlemisjärgset kokkuvõtet: http://www.transparency.ee/sisu/1071_1104Kohalike_omavalitsuste_valimiste_vaatlemise_kokkuvote.pdf.)

Valijate ränne valimisperioodil

Järgnevalt tahaks pöörata tähelepanu ühele kohalike volikogude valimisi iseloomustavale nähtusele – nn valimisrändele. Hulk isikuid võtab ennast vahetult enne valimisi mõnes kohalikus omavalitsuses arvele eeldatavasti üksnes selleks, et seal kellegi huvides oma hääl anda. Selline käitumine, mis ausate valimiste aspektist on tõsine probleem, on pälvinud ka avalikkuse suure tähelepanu. Näiteks Alajõe valda, kus valijaid oli kokku 714, lisandus enne käesoleva aasta kohalikke valimisi 245 uut elanikku (mittevalimisaastatel on sama perioodi jooksul elanike arv vallas pigem vähenenud). Nagu arvudest näha, võivad säärasel viisil lisandunud valijad olulisel määral valimistulemust mõjutada. Kuidas sellise nähtuse vastu võidelda? ­Lihtsaid lahendusi ilmselt ei ole. Elanike registreerimise poliitika on liberaalne ning selle karmistamine ei oleks õiglane nii-öelda ausate elukohavahetajate suhtes. Kaaluda võiks tähtpäeva, millal lõpetatakse valijate ja kandideerijate nimekirjas muudatuste tegemine, ettepoole nihutamist. Kohalikel valimisel pidi kandidaat elama vastavas vallas või linnas hiljemalt 1. augusti ja valija 18. septembri (kuu enne valimispäeva) seisuga.

Kui palju tähtpäeva nihutada, on kaalumise küsimus. Mida varasem see tähtpäev on, seda suurem on elukohta vahetanud inimeste hulk, kes uue elukoha järgses vallas või linnas valida ei saa.

Telgid mitte ainult kampaaniaks

Huvitav piiride kompamise juhtum selle aasta kahtedel valimistel on olnud nn valimistelgid, kus erakond loob võimaluse hääletada elektrooniliselt. Avalikkuse reaktsioon säärasele tegevusele on olnud negatiivne. Kui me aktsepteerime seda, et valija hääletab seal, kus ta soovib, saab valimistelgis näha probleemi üksnes juhul, kui valijat hääletamisel “abistatakse”. (Abistamist põhjendati väitega, et valijatele õpetati üksnes ID-kaardi kasutamist.) Valimisvabaduse tagab niisugusel juhul regulatsioon, mis võimaldab valijal uuesti hääletades oma häält muuta. Seega on taas tegemist olukorraga, mille puhul üheseid lahendusi ei ole. Näiteks võiks siin abi olla E-riigi Akadeemia algatusel välja töötatud e-hääletamise heast tavast (vt http://www.vvk.ee/index.php?id=11704), millest erakonnad ja valimisliidud kinni peaksid pidama.

Kaebus kui kaotaja viimane õlekõrs

Viimase näitena piiride katsumisest tooksin esile valimiskaebemenetluse muutmise kaotaja tööriistaks. Iseenesest on kaebuste esitamise võimalus oluline valimiste õiguspärasuse kontrolli vahend. Eestlased on juba loomu poolest tõe ja õiguse otsijad. Ent sageli esitatakse kaebus seetõttu, et ei ole õigesti aru saadud valimisprotseduuri reguleerivatest normidest. Neile lisanduvad kaebused, millega soovitakse tähelepanu osaliseks saada. Kolmas kaebuse esitamise põhjus on valimistulemus. Pärast hääletamistulemuse selgitamist arvutatakse välja, mitme täiendava häälega annaks hea õnne korral endale ühe mandaadi juurde või konkurendilt maha “vaielda”. Selle aasta Euroopa Parlamendi valimistest mäletame, kuidas hääli mitu korda üle loeti. Koha Euroopa Parlamendis oleks taganud ühelt osapoolelt seitsme hääle kaotus või teisele osapoolele üheksateistkümne hääle lisandumine. Vabariigi Valimiskomisjon oli seisukohal, tagamaks läbipaistvust ja usaldust hääletamistulemuse vastu, tuleb erakondadele vastu tulla. Kui aga sedelite ülelugemise järel nõuti üha uusi ülelugemisi, ei saanud seda enam põhjendatuks pidada. Õppetunnist tehti järeldused ning kohalikel valimistel teatati kõigile kandideerijaile kolm päeva ette, millal valla või linna valimiskomisjon seaduse järgi hääled teist korda üle loeb. Usaldusväärsuse aspektist on kõige olulisem kindlasti see, et sedelite ülelugemise tulemusel valimistulemused ei muutunud. Tõsi, mõned häältearvud küll erinesid, kuid see on põhjendatav asjaoluga, et mõnikord lihtsalt saadakse eri käekirjaga sedelitele kirjutatud numbritest erinevalt aru.

Pärast Euroopa Parlamendi valimistel kehtetute hääletamissedelite ümber toimunut tekkis paljudel kindlasti küsimus: kas meil on liiga palju kehtetuid sedeleid? Rahvusvahelise standardi järgi on väga hea tulemus, kui kehtetuks tunnistatud sedelite hulk on alla kahe protsendi. Siis on hääletamise kord valijale arusaadav. Euroopa Parlamendi valimistel oli Eestis kõigist hääletamissedelitest kehtetuid 0,55 protsenti. Võrdluseks sama näitaja samasugustel valimistel Itaalias oli 6,42, Belgias 6,31 ja Soomes 0,49 protsenti. Seega ei ole kehtetud sedelid meil probleem, oleme viie parema Euroopa Liidu riigi hulgas.

Hääletamisviiside areng

Eestis on olnud (näiteks 2003. aasta rahvahääletusel, 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ja 2007. aasta Riigikogu valimistel) kasutusel 14 hääletamisviisi, praeguseks on neid jäänud 13, kohalike volikogude valimistel seitse. Säilinud on ka selliseid hääletamismooduseid, mida kasutab väga vähe valijaid. Kõige valjemalt on arutletud Eesti lipu all sõitvatel laevadel ja välismaal saatkondades hääletamise kaotamise üle. Statistika näitab ka kodus hääletamise osatähtsuse järkjärgulist vähenemist. Kodus hääletajate osakaalu kõikidest hääletajatest iseloomustab joonis 1.
Jooniselt on näha, et viimastel kohalikel valimistel on kodus hääletajate osakaal vähenenud kõigis maakondades. Kas selle tendentsi põhjus on elektroonilise hääletamise suur populaarsus, on veel raske hinnata, kuid see tekitab mitmeid küsimusi kodus hääletamise edasist arengut silmas pidades. Kindlasti ei ole õige sellest hääletamisvõimalusest loobuda, sest teatud inimestele on seda oma hääleõiguse teostamiseks väga vaja. Pärast iga valimist kõlab ka nõudlikke üleskutseid lihtsustada kodus hääletamise taotluste esitamise korda.
Kui vaadata, millist võimalust viimastel kohalike volikogude valimistel hääletamiseks kasutati, torkab silma valimispäeval hääletamas käinute osakaalu vähenemine (valimispäeval hääletas 2002. aastal 81,9 protsenti ja 2009. aastal 64,3 protsenti hääletanutest) ja eelhääletamise võidukäik (eelhääletamisel hääletas 2002. aastal 18,1 protsenti ja 2009. aastal juba 35,7 protsenti hääletanutest). See omakorda mõjutab valimiskampaania läbiviimist. Kui juba üle kolmandiku valimistel osalejatest on teinud oma valiku neli päeva enne valimispäeva, asuvad need valijad valimispäeval hääletanutega võrreldes teistsuguses kampaaniaruumis.

Tähelepanuväärne on, et eelhääletamisel oma hääle andnutest üle 44 protsendi tegi seda Interneti teel elektrooniliselt hääletades. Nendel kohalikel valimistel moodustasid sellisel viisil hääletanud juba ligi kuuendiku kõigist valimistel osalenutest. Suure tõenäosusega on e-hääletamine tulnud, et jääda. Kuigi see on väga oluline alternatiiv nii-öelda tavahääletamisele, ei kao pabersedelitega hääletamine siiski kuhugi. Kummatigi on kehtivates valimisseadustes valdav osa regulatsioonidest pühendatud traditsioonilistele hääletamisviisidele, Interneti teel hääletamist puudutavad vaid mõned paragrahvid.

Eelnevat kokku võttes tuleb nentida, et vähem kasutamist leidvate hääletamismooduste alalhoidmist on tarvis tõsiselt kaaluda. Ilmselt kaaluvad valimiskorralduse keerukus ja kulukus üles nende väheste valijate soovi just nende hääletamisviiside abil oma hääl anda.

Joonis 1. Kodus hääletanute osakaal KOV volikogu valimistel

RiTo 20, Joonis 1. Heiki Sibul

 Mis seisab ees?

Nagu eelnevast võib järeldada, ei ole võimalik poliitilist kultuuri luua ainult seadustega – käskude, keeldude ja karistustega. See on ummiktee. Pigem peaksime nägema lahendusi kokkulepetes (head tavad) ja poliitilise kultuuri üldises arengus. Ent Eesti valimiskorraldus tervikuna seisab kindlalt ja on valmis uuteks väljakutseteks.

Vabariigi Valimiskomisjoni usaldusväärsus on nii kõrge, et talle on pandud ka ülesandeid, mis otseselt valimistega ei seondu. Olgu näiteks toodud vaidlused, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse volikogude asendusliikmeid valimistevahelisel ajal ning mida peab lahendama Vabariigi Valimiskomisjon. Nüüd soovitakse komisjon panna ka erakondade rahastamise kontrolli rolli. Arvestades asjaolu, et valimisi viiakse läbi valdavalt kodanikutundest, entusiasmist ja seejuures oma põhitöö kõrvalt, kahtlen, kas see on ikka kõige mõistlikum lahendus.


*Artikkel põhineb autori ettekandel, mille ta pidas 20. novembril 2009 konverentsil “Valimised ja valitsemine infoühiskonnas”.
2Vt ka Maandi, K. (1995). Elections and Referendums in Estonia 1989–1995.

Tagasiside