Nr 22

Laadi alla

Jaga

Prindi

Naised Eesti parlamendis

  • Mai Vöörmann

    Mai Vöörmann

    Eesti Rahvusraamatukogu parlamendiinfo keskuse infospetsialist

Rahvusraamatukogu e-väljaanne “Naised Eesti parlamendis, 1917–1940 ja 1992–2010” annab ülevaate Eesti naispoliitikutest.

Viimasel kümnendil on Eestis soolise võrdõiguslikkuse üle aktiivselt arutlenud nii asjatundjad konverentsidel, seminaridel ja foorumitel kui ka tavainimesed. Arutluste kõige käegakatsutavam tulemus on ilmselt see, et loodud on soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht ning probleemi on teadvustatud, paraku mingit põhjapanevat pööret ei ole inimeste väärtushinnangutes ja hoiakutes toimunud. Naisi nähakse jätkuvalt peamiselt koduhoidjatena, mehi perekonna toitjatena – justkui peakski olukord Eestis olema selline, et naised saavad meestest 30 protsenti vähem palka ja nende esindatus tipptasemel on jätkuvalt tagasihoidlik.

Äriettevõtete juhatuste või nõukogude esimeestest moodustavad naised Eestis näiteks seitse protsenti. See on küll enam kui Euroopa Liidu keskmine (kolm protsenti), kuid arvestades naiste osakaalu rahvastikus (1.01.2010 seisuga 54 protsenti), on seda siiski vähe. Ega mujalgi olukord parem ole, näiteks Belgias, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Austrias, Rootsis ja Suurbritannias on see näitaja null.

Kas tipp-poliitikas on olukord parem? Euroopa Parlamendi kuuest Eesti saadikust on pooled naised ning Riigikogusse kuulub 24 naist. On seda vähe või palju?

Olgu märgitud, et aastatel 1917–1940 kuulus Eesti seadusandlike kogude koosseisu kokku 18 naist. Seega mingid muutused on pika aja jooksul toimunud. Ehk sobivad nende iseloomustamiseks siinkohal Pierre Bourdieu’ sõnad: “Suurimaks muutuseks on ilmselt see, et meeste domineerimine ei ole enam enesestmõistetav.”

Võrdse esindatuse pooldajad peavad naiste arvu parlamendis (eelkõige võrreldes nende osakaaluga rahvastikus) liiga väikeseks, teised toovad vastuargumendiks seisukoha, et oluline ei ole mitte inimese sugu, vaid see, mida ta suudab rahva ja riigi heaks ära teha. Viimastelt võiks ju küsida, kas naised siis ei ole võimelised riiki ja rahvast teenima. Eesti ajalugu pakub palju suurepäraseid näiteid naiste edukast poliitilisest tegevusest.

Väljaande eesmärk ja ülesehitus

Eesti Rahvusraamatukogu elektrooniline väljaanne Eesti naistest parlamendis (www.nlib.ee/14889) annab ülevaate naiste tegevusest seadusandlikes kogudes (eri ajalooperioodidel on sellel kogul olnud erinevad nimed – Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, Eesti Asutav Kogu, Riigikogu, Rahvuskogu).

Väljaanne jaguneb kaheks osaks: aastad 1917–1940 ning 1992 kuni tänapäev (koostajad Piret Viljamaa ja Rita Hillermaa parlamendiinfo keskusest).

Vähendamata sugugi Eesti taasiseseisvumise järel parlamenti kuulunud ja praegu Riigikogusse kuuluvate naiste (Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Liina Tõnisson, Siiri Oviir, Ene Ergma, Mari-Ann Kelam jt) poliitilise tegevuse tähtsust, väärib esiletõstmist eelkõige vanemat ajalooperioodi käsitlev osa. Seda põhjusel, et teame neist naistest ja nende tegevusest võrratult vähem kui alles tegutsenud või praegu tegutsevatest naispoliitikutest.

Väljaanne on oma olemuselt mitmekihiline. Ehkki põhiteema on naiste tegevus parlamendis, ei ole koostaja Piret Viljamaa piirdunud ainult naiste elulugude äratoomisega, vaid püüdnud anda varasemast perioodist mitmes mõttes märksa laiemat pilti. Neile, kes on harjunud kõike kiiresti ja suures plaanis haarama, on aastaid 1917–1940 käsitleva osa alguses antud ülevaade Eesti seadusandlike kogude koosseisu kuulunud 18 naise tegevusest, jagades nad laias laastus kahte leeri: nendeks, kelle eesmärk oli iseseisva Eesti riigi ülesehitamine, ning nendeks, kes soovisid näha Eestit Venemaa osana. Viimaste hulka paigutuvad Johanna Andreesen, Paula Järv, Anna Leetsmann, Elise Priks, Alice Levald (Stein-Anvelt) ja Rosalie Verner. Eesti iseseisvuse ülesehitajate poolelt on koloriitsemad kujud kahtlemata Alma Ostra-Oinas, Minni Kurs-Olesk, Linda Eenpalu, Marie Reisik, Anna Tõrvand-Tellman jt.

Huviline saab sissejuhatavast osast teada, kes olid edukamad naispoliitikud ning osutusid valituks rohkem kui üks kord, aga sedagi, kui palju naisi ja konkreetselt kes ühest või teisest erakonnast osutus parlamenti valituks, samuti antakse ülevaade seadusandlike kogude kaupa. Kes sügavuti ei soovi minna, saab siit kätte talle vajaliku teabe.

Naispoliitikute tegevus

Väljaanne liigub üldiselt üksikule. Antakse iga saadiku elulugu, avatakse tema arusaamad esinemiste, mälestuste, artiklite jms kaudu, näidatakse tema tegevuse seoseid Eesti arenguga.

Nagu öeldud, ei ole tegemist entsüklopeedilise ülevaatega, kus kiretusse vormi on raiutud olulised eludaatumid, vaid väljaande koostaja on püüdnud välja tuua ühe või teise poliitiku isikupära ja mitmekülgse tegevuse. Arusaadavalt on kõigi puhul selline lähenemine võimatu, sest nii nagu igas parlamendis, oli ka nendel aastatel nii aktiivseid saadikuid kui ka neid, kes vaevu suugi lahti tegid ja kelle jäetud poliitiline jälg on väiksem.

Saame teada, et õpetaja Emma Asson oli üks esimeste Eesti algupäraste ajalooõpikute autoritest ning tema kirglik võitlus õpetajate palga eest annab silmad ette paljudele praegu hariduse eest võitlejatele. Ja kui tänapäevaselt kõlavad Assoni sõnad õpetajate väikestest palkadest ja selle ohtlikest tagajärgedest: “Arvan, et tagajärg on see, et ülikooli haridusega keskkooliõpetaja lööb käega ja läheb sinna, kus rohkem palka saab.”

Aeg-ajalt puhkevad Eesti ajakirjanduses diskussioonid usuvabadusest ja -õpetusest koolides. Ehk tasuks neil, kes sel teemal sõna võtavad, lugeda lisaks juba mainitud Emma Assoni seisukohtadele ka Minni Kurs-Oleski arvamust ning tõdeda, kuivõrd sarnased on toonased ja praegused probleemid.

Haridusküsimustele lisaks pakuvad praeguses kontekstis kahtlemata huvi ka naispoliitikute tööpuuduse teemalised sõnavõtud.

Nii märkis Johanna Päts (Konstantin Pätsi vennanaine), et tööpuuduse puhul on suur süü hariduspoliitikal. “Tung keskkooli on ikka veel liiga suur, ja veel suurem on inimeste usk diplomi imettegevasse võimusse.”

Kui asendada sõna “keskkool” sõnaga “kõrgkool”, siis kas ei tundu need mõtted äärmiselt tänapäevasena? Pätsi seisukoht “vähem teoretiseerivaid üldhariduslikke keskkoole, rohkem elule ettevalmistavaid kutsekoole on meil vaja” sobib aga praegu Eesti Tööandjate Keskliidu lipukirjakski.

Või Linda Eenpalu sõnavõtt VI Riigikogus, mis käsitles naisõpetajate rohkust, mida toonane haridusministeeriumi koolinõunik nimetas õpetajaskonna naisestumiseks ja mille põhjusena Eenpalu nägi õpetajate madalaid palku. Ka praegu peituvad õpetajate soolise disproportsiooni juured paljuski just palgapoliitikas.

Huvi pakuvad kahtlemata naispoliitikute arvamused ja hinnangud mitmetes naisi puudutavates küsimustes. Seda enam, et mitmed neist naistest ei esindanud arvamustes ainult enda seisukohti, vaid väljendasid paljude spetsialistide või mõjukate naisorganisatsioonide arvamusi.

Arst Alma Ast-Ani oli näiteks seisukohal, et “… tuleb nõuda raseduse katkestamise vabadust ja karistamatust kuni kolme kuuni, mille täideviimine olgu lubatud ainult arstidele”.

Üks Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutajaid Linda Eenpalu tõi esile naiste muutunud olukorra ühiskonnas, öeldes: “Möödunud sajandi naine on kadumas, tema asemel on uus naine, kes tahab olla mitte vähem ega rohkem kui inimene ühiskonnas.” Naiste iseseisvuse kindlustamiseks nägi Eenpalu vaid ühte teed – kutselist ettevalmistust aladel, mis annavad töö ja kindlustavad ülalpidamise.

Eesti Naisliidu silmapaistvamaid juhte Minni Kurs-Olesk tegi piirituse ja viina müügi seaduseelnõu teisel lugemisel aga ettepaneku asendada sõna “meesterahvas” “kodanikuga”.

Lugemist väärib Julie Steinmanni vastus August Lepsile, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et Balti eraõiguse kohaselt nõutakse naistelt ka abikaasa nõusolekut. Steinmann ütles: “Kui siin tuletati meelde, et Eesti riigis on veel seadusi, mille arvel täna naiste üle püüti halba nalja teha, siis kinnitab see ainult seda, et meil tuleb veelgi võidelda, ja me tahame seda kindlasti teha.” Just kirglik võitlus oma õiguste eest on paljusid toonaseid parlamendisaadikuid ühendav joon.

Olupildid ja isiklik elu

Väljaanne avab konkreetsete naispoliitikute elu ja tegevuse kaudu mitmeid Eesti ajaloo olulisi sündmusi.

Alma Ast-Ani mälestused annavad pildikese Tartu õpilaste meeleoludest Peterburi 1905. aasta jaanuarisündmuste järel. Alma Ostra-Oinas kirjeldab 1906. aastal Tobolskis asumisel olemist ja sealt põgenemist, Aade Vende kirjad Anna Tõrvand-Tellmani elust küüditatuna.

Huvipakkuv on kahtlemata ka Alma Ostra-Oinase küsimuse arutelu Asutavas Kogus, kus teda koos teistega süüdistati Viktor Kingissepa varjamises.

Mitme naispoliitiku elu viis neid kas abielu, sõpruse või professionaalse tegevuse kaudu kokku Eesti riigi arengut ja tegevust mõjutanud isikutega. Alma Ast-Ani oli abielus kirjaniku ja poliitiku Karl Ast-Rumoriga, kuid tema mälestuste kaudu avaneb ka Eesti sotsiaaldemokraatia ühe looja Mihkel Martna tegevus.

Marie Aul oli eesti antropoloogia rajaja Juhan Auli, Linda Eenpalu aga peaminister Kaarel Eenpalu abikaasa. Helmi Jansen oli abielus kunstnik August Janseniga, Minni Kurs-Olesk sidus oma elusaatuse advokaat Lui Oleskiga, hilisema Eesti Vabariigi peaprokuröri ja kohtuministri ning töö-, hoolekande ja siseministriga. Kuid eluteel puutus Minni Kurs-Olesk kokku ka näiteks kirjanik Karl August Hindreyga, kes on öelnud, et “kahe inimesega olen ma oma eluajal saanud mõnuga kakelda: Jaan Tõnissoniga ja Minni Kurs-Oleskiga. Kõik teised ei tule lähedalegi, ei tule üldse arvesse”.

Naispoliitikute seas oli üks koloriitsemaid Alma Ostra-Oinas, keda on nimetatud ka Eesti Jeanne d’Arc’iks ning kes oli fiktiivselt abielus ühe Eesti toonase esikommunisti Jaan Anveltiga ning hiljem abiellus poliitikategelase Aleksander Oinasega, kellest sai riigikontrolör, kuid kes oli ka siseminister, raha-, kaubandus-tööstusminister ning teedeminister.

Julie Steinmann oli abielus teedeminister Konstantin Steinmanniga, Anna Tõrvand-Tellmani abikaasa oli kindralstaabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand. Milliseks kujunes paljude nende Eesti riigi saatust mõjutanud meeste elutee, saab samuti teada väljaandest.

Seega leiab igaüks kindlasti oma, eriti kasulik on aga väljaanne ajalooõpetajatele ja ajaloost huvitatud õpilastele, ka tudengitele. Seda enam, et väljaannet iseloomustab suur allikate rohkus, andes igaühele, kes küsimusega süvitsi tahab minna, uusi võimalusi uurimistööks või iseenda harimiseks. Lisatud pildimaterjal näitab, millised nägid välja toonased naispoliitikud, kuid annab ka teatavat aimu tollasest soengu- ja riidemoest. Seegi aitab toonast aega paremini mõista.

Uuema aja naispoliitikud

Mõnevõrra raskem on olukord uuema perioodi naispoliitikute tegevuse kajastamisel, sest ajaline distants on liiga väike, et anda nende panusest objektiivne pilt. Kergem on see ehk nende puhul, kes on oma tipp-poliitiku tee lõpetanud, näiteks Liina Tõnisson, Valve Kirsipuu, Marju Lauristin, Andra Veidemann jt. Paraku ei ole enamik neist avaldanud oma mälestusteraamatut (loetelust on erand Marju Lauristin), vaid arvamused ja hinnangud nii naiste võimaluste kohta poliitikas kui poliitilise elu kohta Eestis üldiselt tuleb kokku korjata sõna otseses mõttes tükk tüki haaval. Samas on mitmed väljaütlemised mõistetavad ainult konkreetses kontekstis ning sellest väljarebituna jäävad poliitikas vähem kodus olevale inimesele teinekord arusaamatuks.

Kahjuks ei ole kõigi Riigikogust lahkunud naispoliitikute kohta suudetud välja selgitada praegust tegevusvaldkonda. Küsimus ei ole sugugi lihtsas faktiteadmises, vaid selline info pakuks avalikkusele huvi ning annaks ülevaate naiste võimalustest pärast poliitikast lahkumist. Nagu ka see, kuidas nad vaatavad tagasi poliitikas oldud aastatele ja mida arvavad praegusest Eesti poliitikast. Need aspektid ei olnud küll nimetatud väljaande eesmärgiks, kuid ehk pakuvad ainest järgmisteks ülevaadeteks.

Uuema laine naispoliitikud Keit Pentus, Kadri Simson, Olga Sõtnik jt on ilmselt enam tegelnud päevapoliitilistele sündmustele reageerimisega kui mõtisklemisega naiste võimalikkusest ja vajalikkusest Eesti poliitikas. See aeg seisab neil ehk veel ees. Loodetavasti leiavad needki seisukohad koha järgmistest naispoliitikute tegevust kajastavates väljaannetes, sest just uue laine naispoliitikutel lasub vastutus viia soolise võrdõiguslikkuse põhimõtted aina enam meie poliitikasse, veelgi enam aga igapäevaellu.

Kui väljaande vanemat perioodi käsitlevat osa võib nimetada lõpetatuks (mis ei tähenda, et kõik faktid on isikuti kirjas või allikate loetelu lukku pandud), siis uuem osa jääbki avatuks. Seda saab täiendada nii praegu tegutsevate naispoliitikute uute isikuandmetega ja seisukohtadega kui ka uute nimedega Eesti naispoliitikute reas. Mitte nii pikas, kuid kahtlemata tegusas reas.

Tagasiside