Nr 30

Laadi alla

Jaga

Prindi

Lääne vaade meie Narvale

  • Katri Raik

    Katri Raik

    Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor

Vaevalt, et Euroopas on teist kohta, kus Venemaa on nii lähedal, laiudes kohe üle jõe. Narva elu muutus selle aasta aprillis, pärast Krimmi okupeerimist Vene vägede poolt. Alates sellest hakkasid Narva tulema ajakirjanikud lähedalt ja kaugelt ning kuna sageli on nad kinni stereotüüpides, siis on vastuvõtjatel tegemist, et küsijaid nende kivistunud arusaamades vähemalt kahtlema panna.

Sõitsin reede pealelõunal Jõhvist, maakonnakeskusest Narva. Olin oma sõidureas ainus. Vastu tulid valgekraed, uhkete autodega. Neile järgnesid sinikraed kaubikutega. Need olid nii ehituskui ka hooldusfirmade, samuti müügiesindajate omad. Kõik sõitsid Narvast ära, mina sõitsin justkui vales suunas. Narva tänavad olid tõesti tühjad.

Tipphetkel, nõukogude võimu lõpul küünis linna elanike arv üle 85 000, praegu on see alla 60 000. Narva on kaotanud iga Eesti iseseisvusaja aasta kohta 1000 inimest. Linn on jäänud liiga suureks, tänavad liiga laiaks ja see tendents ilmsesti ei muutu. Kunagi surevad pärast suurt sõda linna üles ehitanud inimesed loomulikku surma, linna elanikkond vananeb. Noored, kes linna tulevikku ei usu, lähevad ära.

Muidugi võib loota suurt imet, et Narva asub elama tuhandeid inimesi, olgu siis Eestist või hoopis Venemaalt. Viimaseid, muide, kohalikud venelased Narva ei oota. Kui Eesti ja Vene piirilepingu allakirjutamine tundus veel realistlik, tuli jutuks, et näete, nii tore, Peterburi külalised saavad lihtsamini Eestisse. Ausalt öeldes püüdsin oma venelannast kolleegile meeldida, aga selgus, et olin kõigest valesti aru saanud. Võõrad, st Venemaa venelased pole Narva teretulnud.

Muidugi on lugejal õigus, kui ta ütleb, et peaaegu samasugune on Võru või Valga saatus. Ka see on tõsi, provints on provints ning Eesti inimesed tikuvad emakeelest sõltumata pealinna ja välismaale, parema elu järele. Lahkudes kirutakse ikka riiki. Keegi peab ju süüdi olema.

Uuringutest

Üks erinevus on selles, et Narvast lahkujatel on justkui suurem poliitiline kaal. Sest Võrus ja Valgas me pidevalt ei küsi, mida inimesed arvavad ja tunnevad, millist keelt räägivad ja millist telekanalit vaatavad. Meie venelaste, Ida-Virumaa ja Narva inimeste puhul on need küsimused tavapärased, liigagi tavapärased. Olgu siinkohal kohe ära õiendatud üks oluline asi. Narva venelased ei ole pahad venelased ja vastandina Tallinna venelased pole need head venelased. Üksteist nad eriti ei armasta. Aga nende seisukohtades ei ole erinevust. Nii kinnitavad rahvusvahelised demokraatiauuringud. Siinkohal teen ma ka ise vea, mille eest püüan hoiatada: ärge kogu aeg uurige ja ärge selle kõige kohta tehke kaugeleulatuvaid järeldusi.

Samal ajal on uuringud siiski otsustamiseks parem materjal kui arvukate Lääne ajakirjanike üksikud Narva-pildid, mida miljonitele maailma inimestele tõe pähe serveeritakse. Narva elu muutus selle aasta aprillis, pärast Krimmi okupeerimist Vene vägede poolt. See oli Läänele ehmatav ning arusaadavalt hakati vaatama, kas kusagil süda-Euroopale veel lähemal võib midagi sarnast juhtuda. Nii leitigi üles Narva.

Vaieldamatult on tegemist

Euroopa kõige venekeelsema linnaga. Eestlaste osakaal linnas on langenud kahelekolmele protsendile. Geograafiliselt sobis Narva ohupiirkonnaks ideaalselt. Vaevalt, et Euroopas on teist kohta, kus Venemaa on nii lähedal, seda ka visuaalselt. Kui külaline kas lähedalt või kaugelt jõuab Narva uuele promenaadile, siis näeb ta üle jõe laiuvat Venemaad, õigupoolest küll väikest Ivangorodi. Venemaa on nii lähedal, et paljud astuvad alateadliku sammu tagasi.

Nii hakkasidki ajakirjanikud aprilli algul tulema, esialgu ikka Soomest ja Rootsist, siis juba kaugemalt, ka Ameerikast, samuti Taanist, Saksamaalt, Šveitsist, Inglismaalt ja mujalt. Narvas on ära käinud Deutsche Welle ja CNN, nii BBC kui ka Washington Post. Venemaa kanalid ka. Tihti on ajakirjanikul või tema firmal Eestis mõni tuttav ajakirjanik. Viimaselt saadakse esimene info Narva kohta. Jääb loota, et Eesti kolleeg ise on hiljuti Narvas käinud. Järgmiseks jõuavad ajakirjanikud tihti Tartu Ülikooli Narva kolledžini. Kolledžit nimetatakse mitmes väljaandes ja eks Tartu Ülikool kõla ka usaldusväärselt. Ühest telefonikõnest kolledžisse algabki ajakirjaniku Narva-visiit. Iseenesest mõista on ta teretulnud külaline, nii nagu kõik eestimaalasedki. Juhatame teed, läheme uksele vastu, pakume kohvi ja Tartust kolm korda nädalas toodavaid Werneri kooke. Ajakirjanikul ei ole kahtlust, kolledžis on ta turvalises Euroopas. Akna taga on mõnevõrra võõras hruštšovka-Narva. Üks Venemaa-külaline ütles hiljuti mõtlikult: see on linn kui obšaga, linn kui ühiselamu. Sõja järel rajatud Narvat on esimesel pilgul keeruline ilusaks pidada, puhtaks ja roheliseks küll.

Lääne ajakirjanik kompab ettevaatlikult. Stereotüübid on tugevad. Narva-poolset vastuvõtjat ootab ees pool tundi, tund, kakskolm või enamgi, et stereotüüpi murda. Või vähemalt panna külaline kahtlema, et vahest on vestluskaaslasel mõnes küsimuses õigus. Järgnevalt ajakirjanike Narva-ootustest lähemalt.

Rohelistest mehikestest

Arusaadavalt on esimene küsimus, kas ja millised on Narvas separatistlikud meeleolud. Kas on karta rahutusi? Tõsi, sellised olid pigem kevadised küsimused. Esialgu, vahetult pärast Krimmi okupeerimist, oli Narva inimestes ärevust, ka ootusärevust. Seda öeldi ka välja: kui Ta, see tähendab VV, nüüd tuleb, siis te, eestlased, alles näete. Üldiselt püüdsid kohalikud siiski pigem vaikida. Olukord oli mõnevõrra sarnane Aljoša aegadega 2007. aasta kevadel. Keegi ju ei teadnud toona, mida teine tegelikult mõtleb ja kellel siis seda pahandust vaja. Aga paari nädalaga meeleolu muutus, väljas oli suur kevad ja korralikud Narva inimesed asutasid end daatšadesse minema. Tühja sellest sõjast! Saabus ka arusaam, et kui tõesti midagi peaks juhtuma – ja kõik olid ühte meelt, et midagi ei juhtu, sest Narva asub Eestis ja see omakorda Euroopas –, siis ei ole meile kellelegi näkku kirjutatud, kas oleme eestlased või venelased. Kannatanuks me ju kõik.

Ajakirjanikele on järjekindlalt seletatud, et rahutusi ilma provokatsioonideta ei tule ning meie venelased on rahumeelsed ja kannatlikud inimesed. Samal ajal meie kodakondsusja keelepoliitika oleks ju mitmeid ettekäändeid andnud.

Samas mul süda valutab. Augustikuus lükati üle jõe, Ivangorodis, üks mäekülg tunduvalt siledamaks. Väidetavalt rajatakse sinna uut teed. Teed, mis viib otse jõkke. Suurte masinatega saaks sealt kergesti alla ja üle jõe tulemine pole 21. sajandil keeruline. Hirm hoiab kontrolli all.

Eestist ja Venemaast

Püüame külla tulnud ajakirjanikke alati saata välitöödele, rääkima nii-öelda tavaliste inimestega. Ajakirjanikud püüavad alustuseks uurida üliõpilastelt, mida nad Eestist, Venemaast ja Ukrainast arvavad. Tütarlapsed kehitavad õlgu, neile on see mure üsna võõras. Ajakirjanikele meeldib jalutada Narva jõe ääres, kus on kahesuguseid narvakaid: noori emasid lastekärudega ja vanemaid linnakodanikke, kes kalapüügile tulnud. Just siin selgub arvamuste vastandlikkus. Noored emad tahavad rahu, nemad ja nende lapsed on Eestis sündinud, sugulasedki on valdavalt Eestis. Venemaa on võõras mure. Vanemad mehed leiavad, et Putinil on ikka õigus ja Eesti riik ei kõlba kassi saba alla ka. Tööd ei ole ja pension on väike.

Samas on mehed pärast esimest väidet, et Putinil on õigus, siiski veendunud – nagu eespool öeldud –, et Eestis ei saa midagi hullu juhtuda. Sest Eesti on Eesti ja ei ole Krimm. Meie sõpradele-ajakirjanikele on arusaamatu, et Eestis ei ole vene parteid ja õigupoolest ei ole Venemaa-meelseid organisatsioone. Tõsi, Narvas on Vene kodanike ühendus. Aga nemadki tikuvad tunnistama, et Eestis pole häda midagi. Siinkohal on ajakirjanikud suures kimbatuses ning on sunnitud möönma: arvamusi võib kokku korjata seinast seina ja seda ilma suurema pingutuseta.

Ikka eesti keelest ja kodakondsusest, üsna pikalt

Läänes on kindel arusaam, et venelasi Eestis kiusatakse, jutuks tuleb ikka kodakondsus ja riigikeel. Eesti keel on Narvas jätkuvalt teema. Ma ei tea Narvas ühtegi inimest, kes ütleks, et ta eesti keelt ei võiks osata. Ka ajakirjanikele on üsnagi selge, et riigikeelt peab oskama ning siinkohal on diskussioon läbi. Küll ollakse üllatunud, et vene keelel pole ametliku regionaalse keele staatust ning veel enam üllatutakse, et Narvas pole kakskeelseid tänavasilte. Viimane tunduks olevat Lääne võrdse kohtlemise sümbol.

Olen järjekindlalt püüdnud teravikku ära pöörata eesti keele ja venelaste teemalt ning öelda, et vähemus, keda siin kaitsta, olen ju tegelikult mina, eestlane. Aga see lugu ei lähe mitte.

Kodakondsus on keeruline teema. Ma ei tunne ühtegi vene keelt kõnelevat kaaslinlast, kes sel teemal ajakirjanikuga nii väga rääkida tahaks. See on väga isiklik asi, peaaegu samasugune teema kui kroonilised haigused või sissetulek. Inimestel on erinevad põhjused, miks neil tänini kodakondsust ei ole. Üks on päris kindel: paljud neist seda ei soovigi. Näiteks räägivad vanemad keskeas naised, et näed, poeg elab Peterburis ja tütar lapselapsega Saksamaal. Ilma kodakondsuseta pääsen ma mõlemale poole. Kui võtan Eesti kodakondsuse, ei saa ma enam vabalt Venemaale ja Vene kodakondsusega ei saa vabalt Saksamaale. Seega pole ajakirjaniku küsimus osalt üleüldse aktuaalne.

Samal ajal tõstsid just Krimmi sündmused taas tõsisemalt kodakondsuse küsimuse üles. Huvi kodakondsuse eksami sooritamise vastu kahanes, Venemaa näitas oma võimu. Seda ühelt poolt. Teisalt ütlesid mitmed inimesed, et andke see Eesti kodakondsus nüüd kähku siia, siis te enam ei küsi, kelle poolt ma olen. Olen ju Eesti (poliitika) poolt ja siis on mul ka vastav väline märk olemas. Siinkohal tuleb ju tunnistada, et kooseluseaduse järel on järgmine meie väikest Eestit tükkideks rebiv teema kodakondsusseaduse muutmine ja topeltkodakondsus. Loogika, et eestlased, kes elavad Soomes, võiksid kahte kodakondsust omada ja Eesti oma säilitada, aga Narva venelastel Vene ja Eesti oma ühel ajal olla ei tohi, ei müü Läänes päris kindlasti.

Meie külalistel lähemalt ja kaugemalt on selge ettekujutus, et eriti keeruline on Eestis sooritada kodakondsuseksamit. Isegi natuke piinlik on hakata seletama, et selle puhul on küsimused ette teada ja tegelikult võib ju ära õppida, millisele küsimusele kuidas vastata. Tegelikus elus on veel lihtsam, tuleb ära õppida, kuhu teha ristike. Takistuseks on kodakondsuse omandamisel pigem aastatepikkune ooteaeg ja keeleeksam tasemel B1. See on selline tase, kus peab näiteks läbi lugema teksti ja siis kuus kuulutust ja ütlema, milline kuulutustest sobib kõige enam just selle teksti kohta. Omamoodi on tegemist ka loogikaülesandega.

Siinkohal järgneb ajakirjaniku küsimus, mis juba esitamata ei jää: kui ma ei oska eesti keelt ja tahan seda õppida, kus ma saan seda tasuta teha. Aus vastus on üsna agasid täis: meil on igasuguseid projektipõhiseid kursuseid töökohal ja töötukassas. Peale selle on meil selline tagasimaksesüsteem, et sooritad riikliku keeleeksami, näiteks sellesama B1 edukalt ära ja siis saad koolitusraha tagasi. Ausalt öeldes oleks lihtsam keelest huvitatud inimestele – ja ajakirjanikele – selgitada, kui meil oleks tasuta keeletaseme testimine, nõustamine ja keelekursused. Just täisteenus. Nii nagu on näiteks Brüsselis neile, kelle ametikoht nõuab flaami keele oskust. Muide, seda teenust kasutavad valdavalt uusimmigrandid, kellelt hotelliteenindajana nõutakse kahe kohaliku keele oskust. Meiegi nõuame madalal ametikohal pahatihti enam kui võimu juures olijatelt. Aga see on ebapopulaarne teema ja nii kaugele ajakirjanikud ei vaata.

Narva tegelikust õnnest ja õnnetusest

Narva õnn on vabad lasteaiakohad, kogunisti 40 protsenti lasteaiakohtadest on linnas vabad. Muidugi on olemas lasteaiad, kus on äsja tehtud remonti ning kasutatakse keelekümblusmetoodikat, sinna kohti ei ole. Teine Narva õnn on silmud, tõsine Narva roog, aga kahjuks ei ole neid eriti saada. Viimased aastad pole olnud head silmu-aastad. Tõsi, mõlemad teemad jäävad kaugelt tulijatele liialt müstiliseks. Külalised otsivad ikka vene kööki ja üks pelmeenikoht on siiski ka talve hakul uksed avanud, küsige kohalikelt julgelt. Narva õnnetus on aga väga tõsine. Narva keskmine palk on kaks kolmandikku Eesti keskmisest, st 300 eurot väiksem. Viimane on aga suur raha ja muudab inimese elustiili. Tõsi, narvakatel pole tihti korterilaenu, sest vaba elamispinda kahanevas linnas ju on. Ning auto on pigem päevinäinud. Ent enamat ei saagi ju kuni 600-eurose palgaga lubada. Tuleb tõdeda, et Narva tööandja on üsna kitsi. Siin ei mängi rolli, kas investeering tuleb Läänest, kodusest Eestist või Venemaalt.

Ajakirjanikud vaimustuvad pigem Narva tööstusest ja suurtest Vene investeeringutest ning rootslaste Kreenholmi perspektiivist. Narva on ju loomult tööstuslinn ning siinsed inimesed harjunud tegema just sedasorti tööd. Ning Narvas tehakse vahvaid asju, näiteks Rootsi sõjaväesaapaid. Seda kõike oleme õppinud Narvas hästi esitlema. Inimesed aga pettuvad ja liiguvad linnast ära ning see on igati arusaadav. Nad jääksid, kui teeniksid 300 eurot rohkem. Ja paljud teeksid ka korralikku tööd. See vaatenurk jääb välismaistel ajakirjanikel avastamata.

Narva teeb silmad ette Lappeenrantale ja Imatrale

Tüüpiline telepilt Narvast on ikka see, kus on näha kaks kindlust või siis üks, millegipärast Ivangorodi oma, ning suur jõgi. Üle jõe aga läheb silmanähtavalt nõukaaja välimusega väsinud sild, kus alati autod ja inimesed, ka furgoonautod. Ju see peab televaatajale kinnitama, et suhtlus kahe maailma vahel siiski toimib.

Ühes küsimuses erinevad teistest Soome ajakirjanikud ja see on seotud just piiriga. Kagu-Soome on viimased kümmekond aastat elanud märkimisväärselt hästi tänu Peterburi turistidele. Viimased on just sealt koju vedanud oma viinerid ja või. Praegugi on neil Soome aladel hiigelkaubanduskeskuste ehitusi pooleli. Turiste jääb aga vähemaks, viimased vaatavad Narva suunas. Siiski on venelased märkimisväärselt muutnud Soome elu. Neljarajaline tee Helsingi suunas ei kao ju enam kuhugi. Viimane on aga iga tervelt mõtleva idavirumaalase esimene unistus: vajame neljarajalist Narva-Tallinna maanteed. Turvaliselt liikuda peab ju saama. Praegu saavad esimese jäitega Sillamäe ja Narva vahel normaalse vererõhuga sõita ainult need, kes on oma elu peale äärmiselt pahased.

Põhjanaabrite ajakirjanikud uurivadki, miks on nii, et tullakse Soome asemel Narva. Peterburi inimesed on lihtsalt ühes kohas käimisest tüdinenud, pealegi on Eestis veidi odavam ja hakkama saab koduse vene keelega, mida Kagu-Soomes kahjuks sugugi ei tunta. Viimane on turismiäris aga kõrge väärtusega. See on Narva ja osalt kogu Eesti tõsine pluss. Lisaks on ka meil ilmunud piirialale, NarvaJõesuusse kolm spaad. Supermarketid ja soe mulisev vesi moodustavad kokku Peterburi turisti tõelise paradiisi, kui vaid rubla ei oleks vahepeal 20 protsenti odavamaks muutunud.

Ukrainast ja Narvast

Tõsi, järgmist ajakirjanikud ei oska küsida, aga Narva inimeste vahelt jookseb läbi nähtamatu piir. Ühel pool on need, kes peavad Ukraina vabaduspüüdlusi õiglasteks ja teised, kes hoiavad Vene vägede poole. Naised ütlevad, et see on õudne: slaavlased sõdivad slaavlastega, ukrainlased sõdivad venelastega. Mehed ütlevad otse: venelased sõdivad venelastega, vend sõdib vennaga. Ühes peres võivad olla erinevad arusaamad. Näiteks võib Narva elanik toetada Vene separatiste, aga tema ukrainlasest tädipoeg, kes elab Donetskis, leiab, et Ukraina praegusel võimul on õigus. Narvas tulevad kokku klassikaaslased ning üks neist alustab Ukraina-teemaga, arvates, et kõik on ühte meelt. Selgub, et ei ole. Klassiõdedest kaunitarid unustatakse ning kokkusaamine lõpeb varahommikul, aga ilma rahukokkuleppeta.

Arusaadavalt paneb see olukord mõtlema, eriti neid, kel vanavanemad või teised sugulased teises maailmasõjas eri pooltel võidelnud. Me ju teame, mida tähendab venna sõda venna vastu ning seejärel aastakümneid kestnud vaikimine või käärimine suguvõsas. Just see paistab ees ootavat meie venelasi. Me ei kadesta.

Ülikoolide regionaalpoliitikast Eestis

Maailma reitingutabelites kõrge positsiooniga ülikoolid on usaldusväärsed. Nii on usaldusväärne ka Tartu Ülikool ja ülikooli nime kaudu Narva kolledž. Ehkki Euroopa lõpus olevat kolledžit on Lääne uudistes ka Narva ülikooliks nimetatud. On ju ülikoolid üks riikide regionaalpoliitika hoobasid. Samas on Narva uudiste all kirjas olnud ka linnanimi Riia. Seega pole siinkohal kolledžil põhjust end kuidagi suuremaks mõelda, kui ta on. Pean siinkohal üles tunnistama, et kust mujalt me ikka ajakirjanikele intervjuuandjaid leiame kui oma kolleegide ja üliõpilaste seast. Narva inimesed on tegelikult üsna kinnised ja jutt vene inimeste avatusest on järjekordne stereotüüp. Nii andis Žanna intervjuu CNN-le ja Julia Deutsche Wellele ning Vadim rootslastele. Meie inimesed on uhked selle üle, et nad on venelased ning nad lisavad, et Eesti kuulub Euroopasse. Nad näevad nii mõndagi probleemi ja neid meil ju ongi, igal maal on. Minu vene kolleegid on teinud kõige positiivsemad uudised Eestist ja Narvast. Ka mina olen uhke. Ehkki selge on see, et ülikoolide kolledžeid ei rajata rahvadiplomaatiaks, ent ilmsesti muuhulgas ka selleks.

Lõpetuseks kinnitan järjekindlalt, et Narva on linn Eestis, siin elavad normaalsed inimesed, kes teavad, et Eestis ja Euroopas on parem elada kui Putini-Venemaal ja ma usun iseennast, kui ma nii ütlen. Siiski hakkas mu Narva kaardimajake hiljuti tugevasti kõikuma. Üks Saksa fotograaf oli Narvas oma eestlannast elukaaslasega ja nad ei pidanud kohalikega tõlgi abil suhtlema. Nad küsisid Narva Raekoja platsil ringi jooksvatelt lastelt, kumb riik on neile olulisem: Venemaa või Eesti. Kolm last vastanud kõhklemata, et Venemaa ja üks mõningase mõtlemise järel: Eesti. Kolm esimest jäid neljandat imestunult vaatama. Inimesed ei ole alati vennad ja päevad ei ole õed. Olgem siiski tähelepanelikud! Olen täiesti ühel meelel kõigi teiste narvakatega: jätke meid ometi rahule ja laske meil oma elu elada. Ärge kogu aeg uurige ja küsige. Nii arvavad nii venelased kui ka eestlased. Just selle pilguga vaadatakse järjekordseid küsitlejaid ja ajakirjanikke, ka kodumaiseid. Sellega ei taha ma jõulueelsel ajal öelda, et ärge Narva külla või elama tulge. Tulge ikka, ka poliitikud. Ka valimiseelsel ajal. Ning hiljem, palun, rääkige ka Narva nimel.

Tagasiside