Nr 39

Laadi alla

Jaga

Prindi

Euroopa Liidu andmekaitse üldmääruse olemasolu on vastuolus aluslepingutega *

05. juuni 2019

Uuringud

RiTo nr 39, 2019

Europarlamendi uue koosseisu kohustus on võtta ette Euroopa Liidu aluslepingute muutmine.

Eelmise aasta 25. mail, kaks nädalat pärast Euroopa päeva, hakkas kehtima ELi isikuandmete kaitse üldmäärus (The General Data Protection Regulation, GDPR). Selle eesmärkidest, mõjudest, nõuetest ja valmistumise sammudest on räägitud päris palju nii praktilisel kui ka õigusteaduslikul tasandil (mahukamatest käsitlustest vt Voigt, Bussche 2017; Lambert 2018). Lühidalt võib nentida, et üldmäärus on üldiselt hea ja vajalik: see hakkab jõuliselt kaitsma Euroopa inimeste iseolemise ja enesemääramise põhiõigusi võrgustatud digiühiskonnas. Tasub märkida, et Suurbritannia kavatseb ka pärast Brexitit oma seadusega jätta jõusse enam-vähem samad reeglid (A New Date… 2017).

Selles andmekaitsesaginas pole aga märgatud üht hoopis teist laadi põhimõttelist asja: andmekaitse üldmäärus on vastuolus ELi aluslepingutega! See tähendab, et üldmäärus rikub sellisena ELi n-ö konstitutsioonilist korraldust. Kuidas nii? Vastuolu tekib kahe põhjuse koostoimes. Esiteks, GDPR on olemuselt Euroopa seadus. Teiseks, Euroopa seadused on ELi aluslepingutega keelatud!

EUROOPA SEADUSI EI TOHIKS OLEMAS OLLA

Alustan teisest põhjendusest. Selle mõistmiseks tuleb kõigepealt ajas umbes 15 aastat tagasi minna.

Prantsusmaa eestvedamisel alustas 2002. aasta veebruaris tööd Euroopa Tuleviku Konvent, sihiga töötada välja ELi põhiseaduslik leping või konstitutsioon (põhiseadus). Juuniks 2003 sai põhiseaduse eelnõu valmis ja oktoobris 2004 saadeti see ELi liikmesriikidele ratifitseerimiseks. Paraku tabas senini kõige ambitsioonikamat Euroopa Liidu reformimise kava juba esimestel referendumitel täielik krahh: 29. mail 2005 hääletas projekti vastu 55 protsenti Prantsusmaal hääletanud valijaist ja kaks päeva hiljem, 1. juunil hääletas selle vastu 61,6 protsenti Madalmaadel hääletanuist. Ehkki varem oli õnnestunud kordusreferendumitega (Taanis ja Iirimaal) päästa Maastrichti ja Nice’i lepingud, ning mõned maad, sealhulgas Saksamaa ja Austria üritasid ka ELi põhiseaduse loomise protsessi jätkata, ehmatas vastuseis eestvedajaid sedavõrd, et põhiseadusliku lepingu kavast loobuti. Selle asemel sõlmiti 2007. aastal Lissaboni leping, millega muudeti ELi lepingut ja EÜ asutamislepingut oluliselt vähemal määral.

Põhiseaduse kehtestamise lepingu eelnõu (Draft Treaty … 2003, art 10, 32, 33) nägi ühe olulise uuendusena ette kaks liikmesriikides otse kohaldatavat ja nende õiguse suhtes ülimuslikku õigusakti: Euroopa seadus (European law) ja Euroopa raamseadus (European framework law). Euroopa seaduste suhtes polnuks liikmesriikide seadusandjatel – pärast nende vastuvõtmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt – enam midagi öelda, Euroopa raamseadus võis aga mõned küsimused delegeerida ka parlamentidele. Seejuures praegused direktiivid oleks nimetatud määrusteks (regulations) ja praegused määrused (samuti regulations) oleksid Euroopa seaduste kõrvalt ebavajalikena kadunud.

Euroopa seadusi ei tulnud – need lükati ühes ELi põhiseadusega tagasi. Kui küsida, mis ELi põhiseaduse eelnõus oli föderalistlikku, siis kahtlemata olid seda muuhulgas just Euroopa seadused ja raamseadused. Sealjuures oli paljude põhimõtteliste ja tehniliste küsimuste seas keskne küsimus ELi integratsiooni sügavusest, sh valikutest föderatsiooni, konföderatsiooni või „kolmanda tee“ vahel. Ise toetasin kolmandat ehk uut tüüpi liidu ideed (Rosentau 2002a; 2002b; 2003a; 2003b). ELi praegu kehtivas seadusandlikus korralduses moodustavad ELi n-ö konstitutsiooni kaks nn aluslepingut: Euroopa Liidu leping ja Euroopa Liidu toimimise leping (ELL ja ELTL, nende konsolideeritud versioonid, 2016/C 202/01). Aluslepingute järgi on ELi seadusandlikeks aktideks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid, määrused ja otsused (ELTL art 288 jt). Olgu mainitud, et samanimelisi akte võivad võtta vastu Parlament või nõukogu üksinda, samuti ka teised ELi institutsioonid, aga ilma seadusandliku menetluseta ei ole need seadusandlikud. Seadusandlik menetlus liigitub tavamenetluseks (ELTL art 289 lg 1 ja art 294) ja erimenetluseks (ELTL art 289 lg 2). Aluslepingutes ettenähtud juhtudel peab nõukogu eelnevalt konsulteerima Euroopa Parlamendi (nt ELTL art 81 lg 3) vmt ELi institutsiooniga, mõnel juhul on vajalik Parlamendi nõusolek (nt ELTL art 86).

ELi direktiivid on seni olnud põhilised Euroopa õiguse kujundajad.

Direktiivide üldist eelistamist määrustele kinnitavad muuhulgas suhteliselt värsked ELi Komisjoni soovitused ELi seadusandjatele (ELi tegevuskava 2015) Direktiivi eripära võrreldes riigi seadusega seisneb selles, et direktiiv ei ole otsekohalduv. ELi direktiiv on kohustuslik ELi liikmesriikide seadusandjatele: riigisisese seadusega tuleb kehtestada sarnane (mitte identne!) regulatsioon, mis üle Euroopa ühtlustaks õigust ja õiguskorda. Seda protsessi nimetatakse direktiivi implementeerimiseks. Direktiiv ei hakka kunagi otse kehtima: liikmesriigis on endiselt ülimuslik ja otsekohalduv seadus, millesse direktiivi reeglid üle võeti. Küll aga jääb direktiiv kohustuslikuks seaduse tõlgendamise allikaks juhtumitel, kui liikmesriigi seadused käsitavad direktiivi reguleerimisest arusaamatult, puudulikult või valesti. (Euroopa Kohtu otsus 2003) Direktiividega taotletakse ELi õiguse harmoniseerimist, ühtlustamist. ELi õiguse harmoniseerimise eesmärk on õilis, kasulik ja vastuvõetav vähemalt seni, kuni see vastab Euroopa kui õhtumaise kultuuri ja moraali1 ühistele joontele ja väärtustele.

ELi määrused on kohustuslikud ja otsekohalduvad kõigis ELi liikmesriikides. Selles mõttes sarnanevad need seadustega. Ent Liidu volitused kehtestada Euroopa õigust otse määrustega on riigisisese seadusandlusega võrreldes oluliselt piiratumad. Liikmesriikide põhiseadused tavaliselt ei sätesta, milliseid teemasid või valdkondi tohib seadustega reguleerida ja milliseid mitte: riigi õigus ja vabadus anda seadusi on demokraatliku õigusriigi suveräänsuse tähtsaim atribuut. Inimõigustele jt olulistele väärtustele tuginevad piirangud on enamasti n-ö valdkonnaneutraalsed. ELi aluslepingutes seevastu on käsitletavate teemade ja valdkondade puhul ühtlasi sätestatud, milliste menetluste ja õigusaktidega tuleb neid valdkondi reguleerida. Andmekaitse valdkonna kohta on sätestatud üldiselt – õigusakti liiki nimetamata –, et reeglid kehtestatakse ELi seadusandlikus tavamenetluses (ELTL art 16 lg 2). Seadusandlikke määrusi peab ja tohib EL kasutada umbes 20–30 teema ja valdkonna reguleerimiseks. Nendeks on näiteks konkurentsieeskirjad jt majanduse üldpõhimõtted, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste põhimõtted, ELi dokumentide avaldamist või ligipääsu reguleerivad põhimõtted, kodanikualgatuste esitamise kord ja tingimused, üleeuroopaliste erakondade rahastamise eeskirjad, ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik jmt. Samuti tuleb määrusi kasutada liidu institutsioonide (nt Europoli ja ELi Kohtu) ja ELi liikmesriikide halduskoostöö korraldamiseks. Mõned määrused reguleerivad väga kitsaid, valdkonnaspetsiifilisi küsimusi (nt mobiilside sagedusribade jaotust), teised üpris üldisi liikmesriikide piiriülese täitemenetluse ja seaduste rakendamise küsimusi (nt määrus 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”)).

Direktiivide ja määruste erinevus on silmatorkav seoses Brexitiga. Ühendkuningriigi lahkumisega kaotavad kõik ELi määrused riigis kehtivuse, kuid direktiivid jäävad kehtima seaduste kaudu. Vältimaks õiguslünkade teket, peab Suurbritannia taaskehtestama määruste regulatsioonid rahvusliku seadusandlusega – tõenäoliselt nn Tagasivõtmisseadusega (EU Withdrawal Bill, nimetatud ka Great Repeal Bill, vt Emerson 2017).

Ehkki nii mõnedki ELi määrused puudutavad suurt hulka inimesi ja isikuid, ei ole ükski määrus kunagi puudutanud põhimõtteliselt kõiki Euroopa isikuid, kodanikke ja elanikke – mis ei ole tavaline isegi riigi seaduste puhul selle riigi alamate suhtes. Taolises piiratud kasutuses määrused ei riiva ELi kodanike ja elanike põhiõigusi ja -vabadusi ega nende õigustatud huve. Pigem vastupidi: määrused sunnivad professionaalseid toimijaid tegutsema põhiõigusi ja -vabadusi kaitsval viisil. Samuti ei ole senised ELi määrused riivanud ega rikkunud liikmesriikide nn liiduga jagatud ega ka nn endale hoitud suveräänsust.

Aluslepingute ülalmainitud temaatilis-valdkondlik ettekirjutus on põhimõtteliselt piirav ja ammendav. ELi ülesehituse ehk konstitutsioonilise korralduse aluspõhimõtete järgi ei saa liit seada liikmesriikidele ega nende alamatele kohustusi või piiranguid, mis väljuvad aluslepingute raamidest. Aluspõhimõtted ütlevad seda ise:

  1. liidule antakse pädevus aluslepingutega (ELL art 5 lg 1 ja lg 2);
  2. pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele (ELL art 4 lg 1 ja art 5 lg 2 – põhimõtet on õiguskindluse mõttes sõnastatud lausa kaks korda);
  3. eelmainitud printsiipe täiendavad subsidiaarsuse ehk lähimuse (ELL art 5 lg 1 ja lg 3) ja proportsionaalsuse ehk võimu kasutava meetme sobivuse, tarvilikkuse ja mõõdukuse (ELL art 5 lg 1 ja lg 4) põhimõtted.

Subsidiaarsuse põhimõtet on Euroopa Parlamendi Euroopa Liidu teabelehel selgitatud järgmiselt: [EL] raamistikus reguleeritakse subsidiaarsuse põhimõtte abil pädevuse kasutamist valdkondades, kus liidul ei ole ainupädevust [andmekaitse ei kuulu ELi ainupädevusse (ELTL art 3 lg 1) – autori märkus]. Subsidiaarsuse põhimõte välistab liidu sekkumise, kui liikmesriigid on võimelised reguleerima teatavat valdkonda tõhusalt keskvalitsuse, piirkondlikul või kohalikul tasandil, ning annab liidule õiguse kasutada oma pädevust, kui liikmesriigid ei suuda kavandatud meetme eesmärke piisavalt saavutada ja kui liidu tasandil meetme võtmine võib anda lisaväärtust. Vastavalt [ELL] artikli 5 lõikele 3 eeldab liidu institutsioonide sekkumine subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt kolme tingimuse olemasolu: a) tegemist ei tohi olla liidu ainupädevusse kuuluva valdkonnaga (jagatud pädevus); b) liikmesriigid ei suuda kavandatud meetme eesmärke piisavalt saavutada (vajadus); c) kavandatud meedet saab selle ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil (lisaväärtus).

Niisiis, GDPRi ja ELi aluslepingute vastuolu esimene eeldus sai põhjendatud: Euroopa seadused ei ole lubatud, kuna aastal 2005 lükati need tagasi ja praegu kehtivad aluslepingud seadustele sarnaseid Euroopa õigusakte ette ei näe.

GDPRi OLEMUS: EUROOPA (RAAM)SEADUS

Järgmiseks vaadakem, mille tõttu GDPR on olemuslikult (Euroopa) seadus: kellele see on mõeldud, mis on kehtivuse ruumiline ulatus ja millised on mõjud, sh õiguslikud tagajärjed?

Esiteks, GDPR puudutab potentsiaalselt kõiki Euroopa elanikke – tõsi: üksikisikutele õigusi lisavas ja vabadusi kaitsvas võtmes. See on hea ja tulevased ELi üldmäärused võiksid olla üksnes samasuunalise mõjuga. Teiseks, GDPR on suunatud praktiliselt kõigile juriidilistele isikutele ja ettevõtjatele, kes kohapeal või võrgu kaudu tegutsevad Euroopa õigusruumis – ka neile, kes tuvastavad, et nad võiksid isikuandmete töötlemisest loobuda või ei pea muul alusel üldmäärusega kehtestatud lisakohustusi täitma. Nemad järgivad GDPRi isikuandmete töötlemisest hoidumisega. Andmetöötlejatele, kes peavad hakkama isikutelt isikuandmete töötlemiseks nõusolekut küsima, pannakse kulukad õiguslikud ja tehnilised kohustused. Paraku on ka nende andmesubjektide elu, kes tõepoolest soovivad andmekasutust piirata, kibedaks tehtud: mitu suurt tegijat paneb teenuse kasutaja valiku ette, kas läbid tüütavate küsimuste ja kordusküsimuste kadalipu või lööd käega ja klikid kõikekatvale „Jah, nõus!“. Kolmandaks, GDPR on adresseeritud liikmesriikidele: muuhulgas peavad nad liidestama andmekaitse järelevalveasutused n-ö ühtseks kontaktpunktide mehhanismiks. Lisaks kohustab üldmäärus liitu ennast: luuakse andmekaitsenõukogu ja Euroopa andmekaitseinspektori amet, samuti saavad kohustusi Euroopa Komisjon ja Euroopa Kohus.

Andmetöötlejatele, kes peavad edaspidi küsima isikutelt nõusolekut isikuandmete töötlemiseks, kaasnevad olulised ja kulukad õiguslikud ja tehnilised kohustused.

GDPR kehtib ELis piirideülesena ja hõlmab kogu liidu. Sellel on laiendatud mõjuulatus ka väljaspool ELi paiknevatele teenusepakkujatele: kui teenus on suunatud ELi andmesubjektidele, peavad nad täitma kõiki GDPRiga ettenähtud kohustusi, kusjuures EL võtab endale õiguse nende võrgukäitumist jälgida.

GDPRi mõjud kohustatud subjektidele on väga suured. Kõigepealt nõuab nende täitmine märkimisväärseid kulutusi või investeeringuid. Seda nii ettevalmistavas faasis kui ka töö käigus. Iseenesest on need asjakohased, ent küsitav on liidu pädevus neid kehtestada. Märkimisväärsed on ka rikkumiste õiguslikud tagajärjed: astmeline trahv kuni 10 või 20 miljonit eurot või kaks kuni neli protsenti ettevõtte ülemaailmsest aastasest kogukäibest (üldmääruse art 83). See tähendab, et GDPR näeb ette vastutuse, mis on oluliselt raskem juriidilise isiku kriminaalvastutusest mistahes teo eest Eesti karistusseadustiku järgi.

Seega, GDPRi regulatsiooni ulatus, sügavus ja mõju ületavad kõik piirid, mis ELi määrustele on aluslepingutega lubatud.

Kõige tipuks – aluslepingud ei tunne üldse terminit „üldmäärus“! Olgugi, et nimetus „Isikuandmete kaitse üldmäärus“ on pealkirjas n-ö peidetud sulgudesse, on mõistagi just see saanud üldtuntuks.

Andmekaitse üldmäärus sellisena vastab Euroopa seaduse tunnustele. (Kuna mõnede küsimuste lahendamine on delegeeritud liikmesriikide seadusandjatele, on GDPRil ka „Euroopa raamseaduse“ tunnused, kuid see ei muuda asja.) Endine eurosaadik Marju Lauristin ütles ühel vebinaril otsesõnu, et GDPR on „nagu seadus“. Ja veel üks huvitav seik: ELi põhiseaduse eelnõu nägi ette, et tulevased isikuandmete kaitse reeglid tuleb kehtestada Euroopa seadusega (Draft Treaty… 2003, art 50 lg 2) – mainitud säte on aga peaaegu identne ELTLi artikliga 16, millele GDPR (vt preambuli 1. lause) otsesõnu tugineb. (Praegu kehtiv ELi toimimise leping näeb samaks otstarbeks ette seadusandliku tavamenetluse, st mistahes seadusandliku akti (ELTL art 16 lg 2)). Seega: üldmäärus istub nagu valatult sellel kohal, mille ELi põhiseadusliku lepingu projekt reserveeris isikuandmete kaitse Euroopa seadusele.

Aga mis siis? Küsimus on selles, kui sügavat ELi poliitilist integratsiooni ja liikmesriikide suveräänsuse loovutamist liitu astunud Euroopa rahvad soovivad ja sallivad. Näiteks enamik Brexiti põhjuste analüüse esitab ühe tegurina – olgu see põhjus näiv või tegelik – liikmesriigi suveräänsuse minetused. Sellise järelduseni on jõutud paljudes uuringutes (Cunha Rodrigues 2017, 66, 73, 76; Schnapper 2017, 85–87; Bongardt, Torres 2017, 112, 114–115, passim; Ntampoudi 2017, 246, passim; Glencross 2016, 61–70, passim; McGowan 2018, 8, 12, 20, passim; Liddle 2016, 37, 57, 66, 116–118; Merritt 2016, 11, 14, 164, passim; Welfens 2017, 14, 35, 49, 214, 271–272, passim).

GDPRi ja aluslepingute vastuolu võib illustreerida järgmise mõttelise katsega. Tõenäoliselt hakkab Eesti oma e-riiki varem või hiljem põhiseadusesse kirjutama. Kujutlegem, et e-riigiga seoses soovib Eesti seadusandja sätestada põhiseaduses ka isikuandmete kaitse põhimõtteid, kuid meie e-riigi kogemus osutab, et mõned GDPRiga kehtestatud regulatsioonid tuleks ümber mõtestada ja muuta. Kas Riigikogu tohib isikuandmete kaitset sätestada põhiseaduses teisiti kui GDPR seda ette näeb? GDPRi loogika järgi ei tohi. Aluslepingute loogika järgi tohib. Järelikult: GDPRi ja aluslepingute loogikad on vastuolus – m.o.t.t.

Võimalik, et otsene vastuolu üldmääruse ja Eesti põhiseadusliku korra vahel ongi juba tekkinud. Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel põhiseaduse täiendamiseks vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS). Seaduse § 2 kõlab: „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“ Kas me liitumislepingut sõlmides võisime teada ja arvestada, et ühel hetkel hakkavad tulema üldmäärused, mida ELi aluslepingud ette ei näe?

Nimelt – GDPRiga lugu ei lõpe! Silmapiiril on järgmine ELi määrus – nn e-privaatsuse määrus (SWD(2017) 6 final) –, mis samuti asendab varasema (tõesti aegunud) direktiivi. Ent kui tendents asendada direktiive otsekohalduvate määrustega jätkub, on tegemist n-ö hiilivalt föderaalse seadusandlusega.

Seega on Euroopa seadusandluses märgata kahte rööbitist kalduvust: määrused on paisumas seadusteks ja asunud asendama direktiive. Selles protsessis loobuvad liikmesriigid oma suveräänsusest suuremal määral, kui aluslepingutega kokku on lepitud. Jah, võib ju küsida, et miks lüüa häirekella pelga suitsulõhna peale, ent kas peaksime tegutsemiseks tulekahju ootama!?

GDPR tuli, et jääda. Sest see põhistab või suisa loob uue põhiõiguse: iga inimene on oma isikuandmete ainuomanik ja käsutaja. Inimene ise otsustab, kas ja kes võib tema andmeid töödelda, sealhulgas koguda (see on õiguse „olla unustatud“ esimene pool), kas töötleja peab andmeid jagama inimese endaga (nõudeõigus andmetega tutvuda ja andmete väljastamisele) või mõne teise töötlejaga (nõudeõigus andmete ülekandmisele), või tuleb andmed kustutada (õiguse „olla unustatud“ teine pool). Paraku ei õigusta isegi nii üllas eesmärk ELi aluslepingute rikkumist.

Euroopa seadusandluses on märgata kahte kalduvust: määrused on paisumas seadusteks ja asunud asendama direktiive.

KUIDAS VÄLTIDA ALUSLEPINGUTE RIKKUMIST

Aluslepingute rikkumise vältimiseks oli põhimõtteliselt kaks võimalust. Esiteks, kehtestada andmekaitse reeglistik direktiivina. Tõsi, see oleks tähendanud direktiivi aeganõudvat ja tõenäoliselt vaevalist implementeerimist liikmesriikide seadustesse. Aga see olnuks õige tee. Teine õige tee olnuks muuta esmalt aluslepinguid. Vajalikku aega, vaeva ja poliitilist tahet korrutades oleks tõenäoliselt saadud tulemuseks, et „ülesanne on praktiliselt võimatu …“. Ometi – kui me ei soovi, et Brexitile järgneks kogu liidu Break-up-exit – tuleb aluslepingute muutmine nüüd ikkagi ette võtta. Peatselt valitavale Europarlamendi uuele koosseisule on see ülesanne mitte võimalus, vaid kohustus!

Sestap tuleks ELi aluslepinguid tõepoolest täiendada üldmääruse seadusandliku meetmega. Seejuures peaks üldmääruste kasutus olema piiratud vähemalt kahe tingimusega:

  1. Üldmäärusi võib kehtestada eranditult inimeste (üksikisikute) põhiõiguste ja -vabaduste, sh isikliku turvalisuse kaitseks. Lisaks võiks kaaluda üldmäärustega reguleeritavate valdkondade määratlemist (isikuandmete kaitse mõistagi juba kuuluks sinna hulka).
  2. Mistahes kaitsemeetmete, näiteks terrorismivastase võitluse kattevarjus neid samu põhiõigusi ja -vabadusi liidu tasemel otse ega kaude piirata ei tohi, st riiveõigus jääks endiselt iga liikmesriigi ainupädevusse.

Euroopa Liidu seadusandlik protsess peab olema täiesti läbipaistev ja üksnes aluslepingutega korraldatud (seda ei saa teha nt Euroopa Kohtu otsustega). Õilsad eesmärgid ei või õigustada Euroopa „põhiseaduse“ ja liikmesriikide põhiseaduste rikkumist.

KASUTATUD ALLIKAD

1 Mida on õigusega pistmist moraalil? Hästi lühidalt ja lihtsustatult: väärtusjurisprudentsis on õiguse alus moraal. Põhilised moraalinormid – ära tapa, ära varasta, ära peta kasu saamiseks jne – on õiguse primaarnormid. Taolisi keelde seadustest me reeglina ei leia. Seadustega kehtestatakse sekundaarnormid – ametnikele mõeldud nn reaktsiooninormid. Näiteks kriminaalõiguse seadused sätestavad, mida ametnikud peavad tegema, kui keegi kasu saamise eesmärgil valetas ja tekitas sellega teisele isikule kahju.

* Eelretsenseeritud artikkel. Ingliskeelne versioon artiklist: Rosentau, M. (2018).

Tagasiside