Nr 20

Laadi alla

Jaga

Prindi

Arengukavade analüüs kaasamise ja kodanikualgatuse vaatevinklist

  • Viola Soiver

    Viola Soiver

    Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi avaliku juhtimise lektor

Sidusrühmadega koostöös valminud arengukava pole ainult valla- või linnavalitsuse sisene, vaid kogu omavalitsuse arengut suunav dokument.

Kohaliku omavalitsuse arengu ­planeerimine on olnud omavalitsuste ülesanne neile omavalitsusstaatuse andmisest alates. 1990. aastate algul said endised külanõukogud omavalitsuse staatuse pärast kahe dokumendi, põhimääruse ja arengukava koostamist. Arengukava koostamine oli omavalitsustele nagu jalgratta leiutamine, sest aluseks sai võtta üksnes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 9. paragrahvis (Riigi Teataja I 1993, 37, 558; 2005, 31, 230) toodud arengukava mõiste: “Valla või linna arengukava on dokument, mis sisaldab antud omavalitsusüksuse majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning keskkonnaseisundi analüüsi, pikemaajalise tegevuse kavandamise ning edasise arengu suundi ja eelistusi.” Sellest võib järeldada, et arengukava lähtub strateegilise planeerimise protsessist (Mintzberg et al 1998, 50), kuid täpsemat koostamisõpetust eesti keeles enne 2002. aastat (Noorkõiv et al 2002) ei olnud.

Seaduse hilisemad redaktsioonid on arengukava mõiste sidunud rohkem strateegilise planeerimisega, kuid õigusteksti piiratus pole võimaldanud arengukava olemust metoodiliselt avada. Ainuüksi see tõsiasi kinnitab, et enne sajandivahetust arengukava paljudes omavalitsustes oluline töödokument ei olnud ning 1990. aastate keskpaigas oli hulgaliselt omavalitsusi, kus arengukava uuendamiseks tööd ei tehtud.

Omavalitsuste haldussuutlikkuse kasvades ja välisfinantseerimise suurenedes tekkis vajadus dokumendi järele, kus oleks määratud, milliseid objekte ja eesmärke soovitakse saavutada. 2004. aastal Geomedia tehtud analüüs näitas, et kehtiv arengukava oli 92 protsendil omavalitsustest (Noorkõiv, Pirso, Reineberg 2004). Vähese finantsautonoomia tõttu on paljud arengukavad muutunud soovide nimekirjaks, sest kavasse on mõttekas kirja panna kõik eesmärgid ja objektid, millele võib mingist fondist vahendeid taotleda (Rea-Soiver 2004). Arengukavale viitamiseta ei olnud esitatud projektitaotlus põhjendatud. 2002. aasta omavalitsuste uuring näitas, et ainult üheksa protsenti omavalitsustest investeeris arengukava kohaselt (Sootla, Toots, Ruutsoo 2006).

Analüüsi metoodika

Nüüd on kohaliku elu planeerimine omavalitsuse tegevuse oluline osa. Omavalitsused on loonud arenguprotsessi suunamiseks eraldi ametikohti või kaasavad konsultante. Kuid milline on kohaliku omavalitsuse arengukava funktsioon? Kas tegemist on valla- või linnavalitsuse sisese või kogu kogukonna arengut ja koostööd suunava töödokumendiga? Selleks et küsimusele vastata, on artikli autor analüüsinud omavalitsuse arengukavu kodanikualgatuse ja kaasamise vaatevinklist. Arengukavu aitasid analüüsida Tallinna Ülikooli riigiteaduste bakalaureuseõppe üliõpilased Leelo Jürimäe, Henri Ley, Helina Paas ja Getter Tiirik.

Sidusrühmade kaasatust ja demokraatia edendamist on vaadeldud 30 Eesti omavalitsuse arengukava põhjal. Analüüs on tehtud dokumendianalüüsina. Arengudokumentide analüüs näitab, millisel määral on arengukavades käsitletud sidusrühmade ja demokraatia teemat. Analüüs on kvalitatiivne ning omavalitsuste ja kaasamise eripalgelisust arvestades ei ole tulemused üldistatavad kõigile Eesti omavalitsustele. Samuti ei peegelda arengukavade analüüs omavalitsuste ja sidusrühmade koostööd igakülgselt, vaid ainult näitab, kuidas omavalitsus arengu kujundamisel väärtustab koostööd sidusrühmadega.

Analüüs on tehtud ühel tasandil, ei ole lisatud omavalitsuste kommentaare, miks on koostööd sidusrühmadega just nii kajastatud. Seda on planeeritud teha analüüsi järgmises etapis. Analüüs annab omavalitsuse elanikele ja teistele huvilistele hea ülevaate omavalitsuse nägemusest.

Valimisse on valitud 30 Eesti omavalitsust nende valitsuse tüüpidest lähtudes. Valimi moodustamise aluseks on Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi avaliku poliitika professori Georg Sootla liigitus. See kindlustab, et analüüsimisele on võetud eri stiiliga valitsused, kus ka koostöö sidusrühmadega on erinev. Valitud omavalitsused ei esinda regioone ühtlaselt: Harjumaalt on analüüsi lülitatud kolm, Ida-Virumaalt viis, Jõgevamaalt kaks, Järvamaalt üks, Läänemaalt kolm, Lääne-Virumaalt viis, Pärnumaalt neli, Raplamaalt kaks, Saaremaalt üks, Tartumaalt kolm ja Võrumaalt üks arengukava (valitud omavalitsuste jaotust elanike arvu ja pindala järgi vt tabel 1 ja 2).

Kõiki valimisse valitud arengukavasid on analüüsitud kvalitatiivselt ehk teksti on sisuliselt analüüsitud kodeerimisjuhendist lähtudes. Kuna arengukavade analüüs on kvalitatiivne, püüab ka artikkel välja tuua arengukavade üldisi suundumusi, mitte arvulisi vasteid.

Arengukava kui eriline dokument

Kohaliku elu planeerimisel tuleb arvestada paljude inimeste elu- ja tööpõhimõtetega, tervikliku ning läbimõeldud planeeringuga. Erinevate huvidega arvestamise eeldus on osapoolte ehk sidusrühmade kaasamine. Sidusrühmad koosnevad organisatsioonis töötavatest inimestest ning väljaspool organisatsiooni olijaist, kelle tegevus organisatsiooni mõjutab (Bryson 1995). Kui see mõiste kanda kohaliku elu konteksti, võib sidusrühmade hulka lugeda kõik üksikisikud või rühmad, kes on huvitatud kohaliku elu arendamisest nii mõttetalgutel osalemise kui ka erinevate tegevuste kaudu (Rea-Soiver 2004, 23). Eraettevõttega võrreldes on avaliku sektori organisatsioonil tavaliselt rohkem mitmesuguseid sidusrühmi (Sandercock, Forsyth 1990, tsiteeritud Miller, Holt-Jensen 1997 järgi). Kohaliku elu arendamisel, mis võtab arvesse piirkonnas asuvate avalike organisatsioonide arvamust, peab kaasatavate hulk olema veelgi suurem.

Kohaliku omavalitsuse arengukava on eriline dokument, sest seaduse tasandil on määratletud avalikkuse kaasamine dokumendi koostamisse. Seaduse 2005. aasta redaktsioon on kaasamise aspekte veelgi täpsustanud. 1992. aastal vastu võetud seadus nõudis ainult “arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamist enne volikogus vastuvõtmist vastavalt valla või linna põhimäärusele” (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 37 lõige 2). Selline nõue tagas, et vastuvõetud dokumendis ei ole ebatäpsusi, kuid dokumendi lõppjärgus ei olnud enam võimalik suuri muudatusi sisse viia. Kaasamise viis koostatud dokumenti seega kohalikele vajadustele lähemale ei toonud. Sama kinnitab Geomedia 2001. aasta uuring (Noorkõiv et al 2002), kus 241 omavalitsuse esindajast kolmandik ei pidanud avalikku väljapanekut tõhusaks ning tõhusaks või väga tõhusaks hindas seda kõigest 18 protsenti vastanutest.

Tabel 1. Valimisse valitud omavalitsuste jaotus elanike arvu järgi

Elanike arv
Alla 1000
1000–2000
2000–5000
5000–10 000
Üle 10 000
Omavalitsusi
4
12
8
5
1

Tabel 2. Valimisse valitud omavalitsuste jaotus pindala järgi

Pindala
Kuni 200 km2
200–300 km2
300–400 km2
Enam kui 400 km2
Omavalitsusi
13
9
6
2

Sama uuring näitas, et arengukava avaliku väljapaneku kõrval kasutatakse kõige enam mõttetalguid ja ajurünnakuid (88,1% vastanutest) ning aktiivset kaasamist hindas tõhusaks või väga tõhusaks enam kui 70% vastanutest. Uuringu tulemused langevad kokku ka Vabariigi Valitsuse kodulehel oleva kaasamise hea tavaga, kus soovitatakse kaasamist võimalikult varases staadiumis. 2005. aastal viidi seadusesse muudatus kaasamise aktiivsemate meetodite kasutamiseks: “Omavalitsusüksus korraldab avalike arutelude kaudu kõigi huvitatud isikute kaasamise arengukava koostamise protsessi ning tagab kehtestatud arengukava järgimise. Teade arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja valla- või linnavalitsuse veebilehel. Avaliku väljapaneku kestus ei või olla lühem kui kolm nädalat.” (Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 37 lõige 5.)

Kuidas mainitakse kaasamist

Järgnevalt uurin, kas omavalitsused on pidanud oluliseks kajastada dokumendis sidusrühmade kaasamist arengukava koostamisse. Kuue arengukava tekstis ei olnud viidet dokumendi koostamise protsessi kohta. Analüüsist on välja jäetud seadusega kehtestatud nõue, et arengukavale võib esitada enne volikogus arutamist kommentaare, sest seaduse järgimiseks peavad seda tegema kõik omavalitsused. Kaasamist ei nimetatud kuues analüüsitud arengukavas, kõik need omavalitsused on keskmisest väiksemad (peamiselt 1000–2000 elanikku). Väiksema omavalitsuse puhul on võim rahvale lähemal ning eraldi kaasamist ja probleemide väljaselgitamist ei ole võib-olla vajalikuks peetud, sest need on kõigile nagunii selged ning arvamuse avaldamise võimalused kättesaadavad.

Küsitlusi või intervjuusid on tehtud seitsme arengukava koostamiseks. Kui vaadata nende omavalitsuste elanike arvu, siis ei saa öelda, et küsitlusi on korraldanud pigem suuremad omavalitsused – nimekirjas on nii alla 500 elanikuga Nõva vald kui ka Tartu linn. Peamiselt on küsitlustest, intervjuudest või arvamus­uuringutest kirjutatud umbmääraselt ning vastajate arvu või nende osakaalu omavalitsuse elanikest pole öeldud, mistõttu on raske hinnata, kui üldistatud tulemusega tegemist on. Sõmeru valla arengukavas on ainsana välja toodud, et aluseks võeti 102 ankeedi vastused, see on 20 protsenti ankeedi saajatest. Kuivõrd küsitluse puhul on alati probleemiks vastajate arv, siis saadakse kõigile laialisaadetud ankeedi puhul vastused enamasti neilt, kes on aktiivsemad. Seetõttu ei pruugi küsitlus peegeldada kõigi elanike arvamust.

Küsitlus võimaldab hõlmata suurt hulka vastajaid ning suletud või väheste avatud vastuste korral saab omavalitsuse aktiivsemate elanike abil määrata kindlaks näiteks probleemsed valdkonnad. Kõige rohkem levinud on rahulolu-uuringud, mida näiteks Kuusalu vald korraldab perioodiliselt. Küsitlus on seetõttu optimaalsemaid kaasamise meetodeid, kui eemärk on erinevate arvamuste kogumine. Tegemist on ideaalse lahendusega, kui probleemiks on suur geograafiline ulatus või raske ühtset aega leida. Küsitluse puuduseks saab pidada esitatud küsimuste suunatust ja andmetöötluse mahukust (Blaikie 2000).

Geomedia uuringu tulemusi kinnitab ka arengukavade analüüs. Kõige sagedamini kasutavad omavalitsused rahvakoosolekuid, pooltes (14 omavalitsust) arengukavades on seda ka mainitud. Rahvakogunemiste puhul on märgata väga erinevat huvi, näiteks Kohila vallas osales 70 inimest, Vara valla kolmel koosolekul kokku 150 inimest, Kullamaa valla eri piirkondades viis kuni 15 inimest.

Tulemusliku otsustamise alus

Küsitluse korraldamisel on arengukava koostajatel võimalik ise otsustada, millisel määral arvamusi ja ettepanekuid arvestada. Silmast silma peetava rahvakoosoleku puhul “saavad kokku erinevad sidusrühmad, kellel on erinevad, vahel isegi vastandlikud huvid” (Chess 2000, 775), huvide tasakaalustamist peab Guy W. Wallace (1995) tulemusliku otsustamise aluseks. Seega ei ole ainult üks aktiivne sidusrühm omavalitsuse seisukohast piisav. Erinevate sidusrühmade kaasamine annab ainuüksi arengukava koostamisel ülevaatliku pildi vajadustest, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud ise näha ei suudakski. Seejuures peitub sidusrühmadega arvestamises ka omajagu riske, sest arengukava koostajad peavad tegema kompromisse, kuidas vastandlike huvidega sidusrühmade vajadusi arengukavas arvestada. Oluline on kõigile võrdsete võimaluste tagamine.

Samal ajal tuleb arvestada, et sidusrühmade tuvastamine ja nendega läbirääkimiste pidamine toob sidusrühmade suhetesse läbipaistvust, kompromissialdisust ja demokraatlikku otsuste langetamist (Edmunds, Wollenberg 2001, 231). David D. Chrislip (1995) leiab, et efektiivse kaasamise nurgakivi on aktiivne osalemine: inimesed osalevad tõhusalt vaid siis, kui nad tunnevad, et neil on lõpptulemuse suhtes sõnaõigus. Kaasamise edukus sõltub sellest, millisel määral sidusrühmad teemat valdavad. Utoopilised ettepanekud võivad hoopis pingeid külvata, seetõttu on oluline sidusrühmade harimine võimaluste ja piirangute ulatuses. Erinevate sidusrühmade läbiarutatud arengukava on enamusele vastuvõetav ning seetõttu poliitiliselt vähem tundlik. Arengukava koostamisel peaks saavutama olukorra, kus paika pandud arenguprioriteete aktsepteerivad erinevad osapooled ning need on kõrgemal parteipoliitikast.

Omavalitsused on erinevaid kaasamise viise omavahel kombineerinud. Peale küsitluste ja rahvakoosolekute on kaasatud inimesi arengukava ettevalmistavatesse töörühmadesse (üheksa arengukava puhul). Töörühmadesse kaasamine on küll kõige aktiivsem meetod, kuid kaasatute hulga poolest kõige piiratum, nii et osalejate arv saab ka väikese omavalitsuse puhul olla väike. Audru, Kadrina ja Torma valla arengukava koostamisel on ­kaasatud inimesi ainult töörühmadesse, seetõttu on laialdane arvamuste kogumine ära jäänud. Vara ja Tähtvere vallas ning Tartu linnas on kaasamine olnud väga laialdane – küsitlused, rahvakoosolekud ja töörühmadesse kaasatõmbamine.

Võttes aluseks Praxise uuringu (2009, 29), kaasavad peaaegu kõik omavalitsused (enam kui 80 protsenti omavalitsustest) kodanikuühendusi arengudokumentide ja/või eelnõude koostamisse. Sealjuures väiksemate linnade ja valdade esindajad on hinnanud koostööd ühendustega tugevamaks kui suurte keskuste esindajad. Kahte analüüsi kõrvutades jääb mulje, et väiksemate omavalitsuste puhul on koostöö järjepidevam ning koostöö arengukava koostamiseks ei ole eraldi nii oluline.
>

Probleemiks vähene aktiivsus

Kohaliku omavalitsuse arengukava annab suuna omavalitsuse arengule. Omavalitsuse areng ei saa põhineda ainult valla- või linnavalitsuse tegevusel, vaid kõigil omavalitsuse arengust huvitatud inimestel. Bernardo Kliksberg (2000, 172) rõhutab “kuulsa eliidi” kaasamisega kaasnevaid ohtusid, mis pärsib laia avalikkuse huvi. Üksnes valitute kaasamine tekitab ületamatu lõhe kogukonna liikmete ja nende vahel, kes vastutavad kaasamise eest (samas, 171).

Järgnevalt uurin, kuidas on arengukavas käsitletud koostööd vabatahtlike ja mittetulundusühingutega. See ei peegelda omavalitsuse tegelikku koostööd, kuid omavalitsuse arengut suunava avaliku dokumendina annab pildi omavalitsuse suhtumise kohta koostöösse kodanikuühendustega.

Lüganuse ja Martna valla arengukavas kodanikuühiskonna teemat ei puudutatud. Seitsmes omavalitsuses on kodanikuühiskonna teemat üksnes kirjeldatud. Enamasti on välja toodud kodanikuühiskonna väärtustamine, kuid peamiselt on probleemiks selle vähene aktiivsus. Arengukava ei sisalda enamasti meetmeid aktiivsuse tõstmiseks. Enam kui pooled (17 omavalitsust) analüüsitud arengukavadest sisaldasid nii keskkonna kirjeldust, eesmärkide seadmist kui ka tegevusi kodanikuühiskonna. Eelkõige on seltsingud seotud kultuuri, spordi, noorsootegevuse ja sotsiaalhoolekandega. Samad valdkonnad on nimetatud ka Praxise uuringus (2009, 34) enam lepinguliselt delegeeritud valdkondadena.

Analüüsi üks tahk on vaadelda, kuidas on kodanikuühiskonda kajastatud arengukavas, teine tahk on analüüsida, kuidas on kodanikuühiskond neid puudutavate eesmärkide elluviimisega seotud. Peaaegu kõigi analüüsitud arengukavade puhul soovib omavalitsus täita eesmärke, kus kodanikuühiskond on kasusaaja rollis. Saadud tulemusi kinnitab ka Praxise uuring (2009, 28), kus kõik omavalitsused tõendavad, et peamiselt või lisaks koostööle toetavad kodanikuühendusi rahaliselt. Ainult kahes omavalitsuses, Kullamaa ja Vara vallas, soovitakse kõik eesmärgid ellu viia kodanikuühiskonda kaasamata. Vara vallas on ühepoolse tegutsemise põhjus kodanikualgatuse puudumine, mida arengukava eesmärkide elluviimisega soovitakse elustada. Kullamaa vallas otsustab vallavalitsus üksi, kuidas arendada kodaniku­ühiskonnale delegeeritud avalikke teenuseid (näiteks sporti, kultuuri, haridust, sotsiaal­hoolekannet). Koostööd valdkonna arendamiseks mittetulundusühendustega ei toimu.

Kus oodatakse kaasalöömist

Pooled analüüsitud arengukavadest (16 omavalitsust) väärtustavad koostööd, kus lisaks omavalitsuse tegevusele on eesmärkide elluviimisesse kaasatud ka kodanikuühiskond. Koostööd kohaliku kogukonnaga tehakse omavalitsustes peamiselt külaarenduse, sotsiaalhoolekande, spordi, kultuuri, noorsootöö ja turvalisuse (naabrivalve) valdkonnas. Seega käsitletakse kodanikuühiskonnaga seotud teemasid arengukavas läbivalt.

13 analüüsitud arengukava nägid ette erinevate eesmärkide elluviimise delegeerimise juba vallavalitsuselt kodanikuühendustele. Näiteks Sõmeru vallas on osa sotsiaalteenustest üle antud mittetulundusühingule. Lisaks sotsiaalteenustele on mittetulundusühingutele delegeeritud spordi organiseerimine, noorsootöö, kultuuri edendamine jms. Eraldi tuleks esile tõsta Saare valda, kus teatud valdkondades (kultuur, sotsiaalhoolekanne, sport jms) on avalike teenuste osutamine üle antud mittetulundusühingutele ning vallavalitsus ise on distantseerunud nende teenuste sisulisest arendamisest.

Saadud tulemus on üllatavalt positiivne, kui arvestada, et “delegeerimise üheks põhjuseks on MTÜ-des olev suurem erialane kompetents” (Altnurme, Poopuu 2005). Teisalt kui kaasata teenust osutav mittetulundusühing teenuse arendamise planeerimisse ja isegi teenuse arendamisse, suureneb ka teenuse pakkuja enda võimekus. Ainsa negatiivse aspektina saab välja tuua, et kui mittetulundusühing on liigselt kaasatud teenuse arendamisse, võib väheneda konkurents teenuse osutamiseks, sest teenust saab kujundada sobilikumaks just teenust osutavale organisatsioonile. Selle vältimiseks tuleb teenuse arendamise planeerimisse kaasata ka kõik teised osapooled, nii et teenus vastaks omavalitsuse vajadustele.

Kolmandana on oluline vaadelda, millistes valdkondades ootab omavalitsus kaasarääkimist. Käsitlus põhineb arengukavade analüüsil, mis ei pruugi peegeldada tegelikku olukorda, kuid näitab üldist suhtumist, kui avatud on omavalitsus erinevatele arvamustele ja mis valdkonnas. Seitsme analüüsitud arengukava puhul ei ole kaasamist üldse käsitletud.

Keda soovitakse kaasata

Arengukavade analüüs toob välja peamiselt kaks rühma, keda soovitakse otsuste arutamisel kaasata. Üheksa arengukava puhul toimub kaasamine esindaja kaudu, eelkõige on selleks külavanem eraldi või külavanemad kogukondliku otsusus- või nõuandva koguna. 13 omavalitsuse puhul kaasatakse piirkondlikul alusel – arengukavas lubatakse, et küsimused, mis puudutavad küla või piirkonda, arutatakse läbi laiapõhjaliselt. Külavanemate kaasamine on igati positiivne, eriti olukorras, kus ühinevad omavalitsused peavad leidma elanike otsustusprotsessi kaasamiseks alternatiive. Külavanema kaudu elanikule lähema võimutasandi loomine tagab selle, et piirkonnale või külale tähtsad küsimused arutatakse läbi ning viiakse ka volikogu tasandile. Sellest lähtudes võiks eeldada, et esindajate kaudu kaasamine toimub pigem suuremates omavalitsustes, kuid analüüs näitab, et siia rühma kuuluvad erineva rahvaarvuga omavalitsused.

Kui eespool oli juttu sidusrühmadest üldiselt, siis erinevad elanikkonnakihid moodustavad erisuguse iseloomuga sidusrühmi, mis mõjutavad planeerimisprotsessi erinevalt. Elanikkonna vananemise süvenedes on uuritud vanurite käitumist sidusrühmana. Susan MacManus on täheldanud, et vanurid on kõige järjekindlamad valijad /…/ ning osalevad otsustusprotsessis rohujuure tasandil (Duncombe, Robbins, Stone­cash 2003, 46), olles vabatahtlikud ning võttes osa erinevatest kampaaniatest (MacManus 1999, tsiteeritud Duncombe, Robbins, Stonecash 2003, 47 järgi).

Arengukavade analüüs vanurite kaasamist esile ei toonud. Samal ajal on see omavalitsustes kasvav elanikkonnarühm. Viimase 20 aastaga on vanurite (60-aastased ja vanemad) osakaal rahvastikus kasvanud 16 protsendilt 21 protsendile (Statistikaameti andmebaas).

Enim on arengukavades käsitletud hariduse teemat (enam kui 90 protsendil juhtudest (Noorkõiv et al 2002, 88)). Lisaks lubavad pooled arengukavad kaasatust eri valdkondades, peamiselt soovitakse noori kaasata neid puudutavate küsimuste arutelusse. Seega näitab arengukavade teemade valik ja noortele avatud debatt, et omavalitsuste prioriteedid ja elanikkonna tegelik koosseis omavahel ei kattu.

Töödokument, aga kellele?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse definitsiooni kohaselt (§ 37 lõige 1) on arengukava “omavalitsusüksuse pika- ja lühiajalise arengu eesmärke määratlev ja nende elluviimise võimalusi kavandav dokument, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi ning on aluseks erinevate eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele”. Sellest ei järeldu, kas arengukava koostatakse kui valla- või linnavalitsuse töödokument või kogu omavalitsuse erinevate sidusrühmade tegevust suunav dokument.

Kuivõrd kohalik omavalitsus on kõige madalam valitsemistasand, kus rahva omaalgatusel on suur osakaal, siis oleks loogiline eeldada, et ka arengukava koostatakse laiapõhjaliselt. Mida enam on arengukava elluviimisse kaasatud erinevaid osapooli, seda suurem on tõenäosus, et dokument elab põhjaliku suunamuutuseta üle ka erinevad valimisperioodid.

Analüüsitud arengukavadest oli kõige õnnetum Lüganuse valla oma. Arengukava oli kokku viis lehekülge ja selles oli eelkõige omavalitsuse kirjeldus. Arengueesmärke dokument ei sisaldanud, seetõttu ei saa seda arengukava üldse töödokumendiks pidada. Ülejäänud omavalitsuste arengukavad olid tegevusplaani koostamise järel kõik sobilikud töödokumendiks kas vallavalitsusele või kogu omavalitsusele.

Analüüsitud arengukavadest 11 on pigem vallavalitsuse töödokumendid, kus ametnikud oma töökohustusi täites edendavad eri valdkondades ka omavalitsuse elu. 13 omavalitsuse puhul nähakse koostööd kodanikuühiskonnaga ning kuue arengukava puhul saab rääkida pigem kogu omavalitsuse töödokumendist, kus omavalitsus ei domineeri, vaid on üks osapool omavalitsuse arendamisel. Analüüs näitab, et omavalitsused on saavutanud arengu planeerimisel teatud taseme – koostatud arengukava on töödokument – ning vallavalitsuskeskne tegevus hakkab asenduma omavalitsuskesksusega.

Kokkuvõttes võib öelda, et omavalitsused on saavutanud arengu planeerimisel kompetentsuse, mis lubab koostada töödokumendi, mille alusel on võimalik omavalitsuse arengut mõjutada. Oluliseks peetakse koostööd erinevate omavalitsuse käekäigust huvitatud osapooltega. See näitab, et arengukava muutub vallavalitsuse töödokumendist omavalitsuse arengut suunavaks dokumendiks.

Kasutatud kirjandus

  • Altnurme, R., Poopuu, T. (2005). Sotsiaalteenuste lepinguline delegeerimine. Juhendmaterjal kohalikele omavalitsustele ja mittetulundusühendustele. – http://www.ngo.ee/teenused (31.10.2009).
  • Blaikie, N. (2000). Designing Social Research. Cambridge: Polity Press.
  • Bryson, J. M. (1995). Strategic Planning for Public and Nonprofit Organizations: A Guide to Strengthening and Sustaining Organizational Achievement. San Francisco: Jossey-Boss Publishers.
  • Chess, C. (2000). Evaluating Environmental Public Participation: Methodological Questions. – Journal of Environmental Planning and Management, vol 43, issue 6, pp 769–784.
  • Chrislip, D. (1995). Pulling together. – National Civic Review, vol 84, issue 1, pp 21–29.
  • Duncombe, W., Robbins, M., Stonecash, J. (2003). Measuring Citizen Preferences for Public Service Using Surveys: Does a “Gray Peril” Threaten Funding for Public Education? – Public Budgeting and Finance, vol 23, no 1, pp 45–72.
  • Edmunds, D., Wollenberg, E. (2001). A Strategic Approach to Multistakeholder Negotiations. – Development and Change, vol 32, issue 2, pp 231–253.
  • Kaasamise hea tava. – http://www.valitsus.ee/?id=4997 (9.09.2009).
  • Kliksberg, B. (2000). Six Unconventional Theses about Participation. – International Review of Administrative Sciences, vol 66, pp 161–174.
  • Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. – Riigi Teataja I 1993, 37, 558; 2005, 31, 230.
  • Miller, D., Holt-Jensen, A. (1997). Bergen and Seattle: A Tale of Strategic Planning in Two Cities. – European Planning Studies, vol 5, issue 2, pp 195–215.
  • Mintzberg, H., Ahlstrand, B., Lampel, J. (1998). Strategy Safari: The Complete Guide through the Wilds of Strategic Management. London: Prentice Hall.
  • Noorkõiv, R., Keskpaik, A., Lass, J., Läänesaar, J., Mitt, T., Pikner, T., Pirso, A., Tamm, E. (2002). Kohaliku omavalitsuse arengukava koostamise soovitused. Tartu: AS Triip.
  • Noorkõiv, R., Pirso, A., Reineberg, M. (2004). Kohaliku omavalitsuse arengukava Eestis. Ülevaade olukorrast. Tartu: Geomedia.
  • Praxis (2009). Kohaliku omavalitsuse üksuste avalike teenuste lepinguline delegeerimine kodanikuühendustele. Analüüsi lõpparuanne. – www.praxis.ee.
  • Rea-Soiver, V. (2004). Kohaliku omavalitsuse investeerimise kavandamist ja elluviimist mõjutavad tegurid. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikooli riigiteaduste osakond.
  • Sootla, G., Toots, A., Ruutsoo, R. (2006). Indicators of Local Democracy in Estonia. – The State of Local Democracy in Central and Eastern Europe. Reports from Bulgaria, Estonia and Slovakia. Budapest: Open Society Institute.
  • Statistikaameti rahvastiku andmebaas. – http://www.stat.ee/rahvastik (6.09.2009).
  • Wallace, G. (1995). Balancing Conflicting Stakeholder Requirements. – Journal for Quality and Participation, vol 18, no 2, pp 84–91.

Tagasiside