Nr 26

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eesti-Vene piir, Setu küsimus ning Euroopa ajalugu Euroopa Nõukogu arutlusainetena Pariisis ja Strasbourgis 1994. ja 1995. aasta vahetusel

  • Mati Hint

    Mati Hint

    VII Riigikogu liige, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

2012. aasta sügisel tärkas Eesti poliitikas uuesti lootus, et rohkem kui 20 aastat kestnud Eesti-Vene piiri seadustamata seisund õnnestub lähiaegadel lõpetada ning Eesti saab lõpuks Venemaaga rahvusvaheliselt tunnustatud piiri. Uus piir on küll Eestile ülekohtune ja võib setudele tähendada liivlaste saatust, aga midagi pole enam teha: õiglasema kompromisspiiri taotlemise aeg on ammu möödas. 1995. aastal oleks selliseks katseks veel olnud võimalus. Miks seda ei kasutatud, peaksid seletama need, kes otsustasid, et setude pärast enam ei võidelda. Käidi veel Setumaal „meie ei tagane sammugi” laadis kõnesid pidamas, aga see oli ainult rahva hullutamine.

Teisedki Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liinis 1995. aasta lõpus Pariisis käsitletud probleemid on tänapäeval sama aktuaalsed kui tollal, eriti ajalookirjutamise aususe küsimus.

Käesolev publikatsioon on otsene järg Riigikogu Toimetistes 2005. aastal ilmunud „Reisile Peterburist Petserisse” (nr 12, lk 201–212). Nagu too kirjutis, nii ilmub ka seekordne 1994. ja 1995. aasta poliitreiside kirjeldus sellisel kujul, nagu need reiside ajal ja järel on üles kirjutatud. Vähimaidki sisulisi muutusi tolle aja teksti pole tehtud, kirjutatu kajastab ühe Riigikogu liikme tegevust Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioonis. Arusaadavuse tagamiseks on lisatud ainult mõni seletav märkus, pikemad lisandused on sulgudes.

Ajaline distants annab mõningase väärtuse ehk isegi poliitiku vaba aja kasutamise kirjeldusele, sest kõik tundub kõigega seoses olevat või seosesse minevat. Seetõttu pole nendest reisikirjadest välja jäetud midagi peale päris isiklike seikade. Pariisi-reisil oli kaasas minu abikaasa Juta. Kinnitan veel kord, et kõik sellega seotud kulud maksime ise, mitte Riigikogu.

Pariis, 1.–7. detsember 1994

2.–6. detsembrini 1994 toimus Pariisis kolm Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) üritust, mis otseselt puudutasid ka Eestit:

  • 2. detsembril ENPA mitteliikmesriikide komitee istung;
  • 5. ja 6. detsembril ENPA kultuurikomisjoni korraldatud Euroopa ajaloo õpetamise rahvusvaheline kollokvium Rahvusassamblees;
  • ENPA kultuurikomisjoni istungid 5. detsembri hommikul ja 6. detsembri õhtul.

Lähetustaotlusest:

„ENPA mitteliikmesriikide komitee istung on erakordselt oluline, kuna seal arutatakse 24.– 26. oktoobri Peterburi väljasõiduistungi tulemusi, võimalik, et arutatakse ka setu küsimuse päevakorda võtmist ja suhtumist Eesti-Vene piiriprobleemisse.

ENPA kultuurikomisjoni korraldatud Euroopa ajaloo õpetamise kollokvium … on väga tähtis. Ühe sessiooni teemaks on ajaloo kasutamine ja kuritarvitamine, kõnelejaks on ka Juri Afanasjev. Olen Soome ja Poola kolleegidega kokku leppinud, et võimaluse korral algatan 1939.–40. a. sündmuste käsitlemist puudutava diskussiooni, eriti mis puutub kõige uuematesse Vene kooliõpikutesse. Olen kogunud selleks materjale ning sellisest arutelust on eriti huvitatud ka Soome ja Poola kolleegid. Ka kultuurikomitee esinaine1 suhtub sellesse positiivselt.”

Reis: neljapäeval, 1. detsembril kell 12.40 SAS-iga Tallinn–Kopenhaagen;

õhtul Kopenhaagen–Pariis (Charles de ­Gaulle)

Kolmapäeva, 7. detsembri hommikul SAS-iga Pariis (Charles de Gaulle) – Kopenhaagen; hommikupoolikul Kopenhaagen–Tallinn

Neljapäev, 1. detsember

Ettenähtavalt on see minu viimane ametisõit Pariisi Riigikogu liikmena. Sõidame kahekesi, kingin reisi oma naisele Jutale. Samas lennukis on Tunne Kelam ja Mari-Ann Rikken (loomulikult kerkis minus loodetavasti positiivse vastusega küsimus, kas ka proua Rikken sõidab oma perekonna raha eest nagu minu naine). Jõuluehtes Kopenhaageni lennujaam on väga rahulik. Nukunduses saab üks laps jõulukuuse all kogu aeg vitsa. VIP-lounge’is kohtun Eesti suursaadikuga Taanis Arvo Alasega.

Pariisis kaovad äriklassis sõitnud Kelamid kiiresti silmapiirilt, neil oli ehk takso vastu tellitud. Sõidame bussiga linna ja siis metrooga meie odava hotelli lähedusse Saint Lazare’is (mitte kaugel Place Pigalle’ist). Hotellis (Royal Navarin) on võidunud põrandakatted ja peegel katki, aga muidu kõik rahuldav. Odava hotelli tõttu maksin kodus Riigikogule jälle üle 800 krooni ettenähtud ööbimisraha tagasi. Tänav oli nagu tänav ikka ja puuviljapoodnik teretas meid varsti nagu tuttavaid.

Oleme väsinud. Juta tikub haigeks jääma. Joome veidi kaasavõetud viskit. TV-s vaatasime Saksa kanalil filmi inimkaubandusest – mulle Strasbourgi ja Eesti Riigikogu aruteludest ning Eesti elust ärritavalt tuttav teema. Inimkaubandus: viieaastane laps antakse vägistamiseks, kaubeldakse seitsmeaastaste lõbulastega, Ungaris on politseil inimkaubanduse osakond, mida kommunistide ajal vaja polnud (selline oli kommentaar). Ungari on selle äri keskus Euroopas, aga on Eestiski kirjutatud laste vägistamisest.

Reede, 2. detsember

Hommikukohv, siis metrooga linna. Saint Georges’i metroojaam on soodsalt lähedal. Place de la Concorde, sealt üle silla, siis jätan Juta Orsay muuseumi. Juhtisin ette tema tähelepanu (et ta märkaks) Renoir’ pildile „Tants maal”: sellel kraapis Renoir’ armukade virtin maha Suzanne Valadoni näo ja Renoir asendaski Suzanne’i virtina näoga (hiljem sai virtinast kunstniku naine).

Ise kiirustasin Seine’i kallast mööda Eiffeli tornini, sealt Trocadérole ja Kléberile David Atkinsoni juhitud ENPA mitteliikmesriikide komitee istungile. Jõudsin kohale, nahk auramas, istung oli just alanud. Atkinson alustab alati väga täpselt. Sisenesime koos Haagi endise linnapea Hanneke Gelderblom-Lankhoutiga, kellega olime saavutanud hea vastastikuse mõistmise väljasõidul Petserisse (vt Hint 2005).

Istusime ruumi keskele. Näen saalis Venemaa Föderatsiooninõukogu liiget Vladislav Tumanovit, kes mulle noogutab. Jutt käis põhiliselt komitee visiidi ümber Peterburi, Pihkvasse, Petserisse ja Venemaa-Eesti piirile (vt Hint 2005). Hiljutisest president Jeltsini visiidist Venemaa-Eesti piirile räägib Tumanov pikalt kui humaansest aktist. Siiski läheb kõik kõige paremini: komitee aktsepteerib üldise sümpaatiaga minu ettepanekud algatada setude olukorra uurimiseks ja resolutsiooni saamiseks raporti koostamine ning taotleda Eesti-Vene piiriläbirääkimisi Euroopa Nõukogu egiidi all. Vaheajal väljendas ka David Atkinson mulle oma rõõmu ja rahulolu sellise tulemuse üle ning kinnitas, et nii tema kui ka ENPA peasekretär Daniel Tarschys on setude ja piiriprobleemi lahendamisest huvitatud. Soome kolleeg Kyösti Toivonen avaldas soovi kohe minu järel alla kirjutada setusid puudutava raporti ettepanekule.

Lõunaks on ENPA mitteliikmesriikide komitee koosolek läbi.

Kell kaks kohtan Jutat Trocadérol. Päike paistab, on üsna soe. Teeme pilte, Eiffeli torn taustaks. Minu selle päeva poliitiline lähetusülesanne on täidetud, aga mul on pool tööpäeva veel ees – kell 14.30 kohtumine Nanterre’i ülikoolis. Niisiis Triumfikaare juurde, sealt RER-rong. Aadress oli Université de Nanterre, G 516c. Ootamas pole kedagi, minu akadeemiline kontakt Wanda Dressler jääb hiljaks. Kogunenud oli kümme inimest: Pierre Achard (tunnustatud keeleteadlane), Vahur Linnuste, noori. Minu etteastet Eesti arengutest kuulati väga pingsalt, huvi oli suur ja kuulajad ei olnud sugugi asjatundmatud. Pärast jõime Wanda ja Pierre’iga õlut samas lähedal. Eesti-huviline musjöö Yves Plasseraud2 oli soovinud minuga päeval lõunat süüa ja rääkida Eesti seadusandluse teemal, aga olin oma aja juba reserveerinud Eestist huvitatud Nanterre’i ülikooli akadeemilistele persoonidele.

Alles üsna õhtul oleme Jutaga lõpuks tagasi Champs Élysées’l ja kõnnime seda jõuluehtes pidutänavat mööda alla kuni Madeleine’ini. Meelde tuleb Vaba Euroopa raadiost kuuldud emigreerunud vene dissidentliku kirjaniku Viktor Nekrassovi kirjeldus Pariisist: „Ja teie, armsad kuulajad, ei kõnni kunagi Champs Élysées’l.” Meie kõndisime! Sõidame metrooga hotelli, vahetame riided, läheme Place Pigalle’ile ja Clichy bulvarile (Moulin Rouge), kuhu ma üksi pole kunagi söandanud minna pärast esimese Pariisi-sõidu kogemust (1990), kui mind „gorillad” vägisi tahtsid performance’ile lohistada. Lõbunaised ja „gorillad” ründavad isegi siis, kui ma hoian oma naise käest kinni!

Laupäev, 3. detsember

Päike. Kohv. Siis metrooga Place de la Concorde’ile. Ülirikkalik ja üldse väga suurepärane Musée de l’Orangerie, kus olen esimest korda. Palju uut (Derain, Modigliani, Soutine, järelimpressionistid). Seal on Monet’ vesiroosid, nägemata on neid raske ette kujutada. Ostsin kalli ja hea kataloogi. Olime seal kaks tundi, siis hakkas vaevama mõte, et jätsime hotellis seifi lahti. Sõitsime tagasi. Nii oligi, aga 3500 franki, kogu meie raha, oli seal lennupiletite vahel kenasti alles, tuba oli koristatud.

Tagasi metrooga Assemblée Nationale´i. Seal laskusime Pariisi sisikonda – kanalisatsioonimuuseumi, mis polnud üldse meie huvi ega meie plaan. Kuidagi sattus nii, et astume läbi, et huvitav siiski see töötav solgitorustik. On leidunud Pariisis ja Londonis ja mujal ausambaid väärt mehi, kes on oma elutööks võtnud selle paratamatu valdkonna kordategemise. Oligi seal ausammas insener Eugène Belgrandile, kes ehitas maa-aluste galeriide Pariisi, samal ajal kui parun Haussmann lõhkus vana Pariisi maha ja rajas suurte bulvarite Pariisi. Seoseid vaimueluga on isegi maa-alusel Pariisil: üks Pariisi vee- ja solgiveeasjanduse korrastamise algatajaid ei olnud keegi muu kui Napoleon, kelle ajal rajati 30 kilomeetrit võlvitud maa-aluseid kanaleid. Kogu Pariisi maa-aluste galeriide võrk projekteeriti Napoleoni käsul ja tegi seda insener, kes oli Victor Hugo sõber. Kas seegi ei kajastu „Hüljatutes”? Parun Hausmanni ajal (19. sajandi keskel ja sealt edasi) rajati juba sadu kilomeetreid maa-aluseid võlvkäike ja praegu on Pariisis maa all 2100 kilomeetrit (mitte meetrit) käidavaid võlvitud galeriisid. Nii mastaapselt midagi sellist mujal maailmas pole. Esimesed võlvitud kanalisatsioonikollektorid rajati aga juba Louis XIV ajal. Muidugi ei tähenda see kiidukõne, et Pariisi sisikonda peaks eelistama muuseumidele. Kuid Pariisis on ka vaatamisväärsusega sissekukkumine vedamine.

Läksime jalgsi Saint-Germain-des-Prés’ kirikusse. See on mulle armas koht, olen seal käinud südamevalu hetkedel rahunemas ja küünlaid süütamas. Kirikus oli parajasti kolme pruutpaari laulatus ja naissolist laulis; ma mõtlesin, et ta ainult ei lõpetaks. Aga ta lõpetas varsti. Süütasin küünla mind puudutanud juba juhtunud ja napilt välditud laevaõnnetustele mõeldes. See üliõpilaslinnajao kirik on Pariisi vanimaid (12. sajandi keskelt ja veel vanemate osadega) ja sinna on muuseas maetud Poola kuninga Jan Kazi­mierz Waza (surnud 1672) süda.

Siis kõnnime, kõnnime. Hakkab sadama. Istume Saint Severini juures bulvarikohviku lauda; kelner tüssab meid umbes saja frangiga. Vastik. Üle Seine’i Notre-Dame, kus on jumalateenistus ja ei saa ringi vaadata. Ostame mälestuseks sallikesed. Rivoli tänaval on igal sammul jõuluvaateakende nukuetendused. Sajab juba kõvasti, peame kaubamajas olema vihmavarjus. Siis sõidame metrooga ringiga, kuid siiski kiiresti hotelli. Oma tänava poest ostame pirne ja veini. Juta kipub vägisi haigeks jääma. Unes on oma üliõpilased ja keeleteaduse alane sõidukavatsus Firenzesse (mis teostus).

Pühapäev, 4. detsember

Sajab. Meil on ekskursioonivõimalus sõprade Blumidega. Jutale oli viisa taotlemiseks kutse saatnud perekond Blum. Matemaatik Gilles Blum on kuulsa sotsialisti, Prantsusmaa mitmekordse valitsusjuhi Léon Blumi (1872–1950) suguvõsast, tema abikaasa Riitta on keeleteadusliku haridusega soomlanna.

Juta on haiglane. Oleme kaks tundi Pompidou keskuse moodsa kunsti muuseumis (20. sajandi kunst), kus ma polnud käinud esimesest Pariisi-sõidust saadik 1990. aasta sügisel Pariisi tippnõupidamise ajal. Jälle pigistas ajahäda, sest nüüd, kus juba aastaid ei ole moodne kunst enam raamatuharidus, vaid paljudes suurtes muuseumides nähtud ja läbi elatud, pakub iga uus ülevaatamine üha rohkem. Seal oli ka üks eraldi näitus – Francesco Clemente erootilised joonistused – üpris vänge, kuid mitte ilma esteetilise komponendita.

Kell pool üks kohtume õues Riitta Välimaa-Blumiga, kohe autos ka Gilles Blumiga.

Chartres. Ilm on ähmane nagu minu esimese Chartres’is käigu ajal (1991) ja tuleb meelde, et olen Aleksis Rannitilt saanud postkaardi, kus ta kirjutab, et on 37. korda Chartres’is. See on üks põhjus, miks ma juba ammu väga tahtsin käia Chartres’i katedraalis.

Umbes tunni olime katedraalis, kus halvast ilmast hoolimata särasid mõned hiiglasuured vitraažaknad (12. ja 13. sajand), nagu paistaks neile päike; osa vitraaže on pärast sõda puhastatud. Mõlema maailmasõja ajal võeti vitraažid pommihirmus maha, raske ette kujutada sellist tööd. Käisime ka krüptis.

Katedraal on väljast väga sammaldunud, minu mälestuses ta polnud nii roheline. Läheduses on mälestusmärk Jeanne d’Arcile.

Oli väga tuuline. Jõime kohvi ühes väikeses kohvikus, siis istusime autosse.

Rambouillet. Loss on väike ja väga ilus, park suur ja suvel ilmselt ka väga ilus. Aga oleme tulnud hilja ja Gilles’i ilukõnest hoolimata lossi meid sisse ei lasta. Sõidame tagasi Pariisi poole. Pariisi ringtee on pühapäeva õhtupoolikul üsna tüütu katsumus, neljas reas triivimine võtab aega.

Järgnes meeldiv õhtu ja kodune õhtusöök Blumide pool väga hea beaujaulais’ga. Ka tütar Anna (12-aastane) on lauas ja ta räägib veidi soome keeltki. Räägime kõigist asjust ja eriti Eestist ning sellest, miks me küll peaksime muutma oma väärtushinnanguid mingi müstilise edu nimel. Inimesed on hullunud sellest ühemõõtmelisest edust. Hotelli jõuame üsna hilja.

Blumidele on Tallinn esimese kohtumise linn sügaval hallil nõukogude ajal, kui Gilles Blum töötas Helsingis mingis Prantsusmaa missioonis (vist sõjalises) ja Riitta oli turismijuht. Nende huvi Eesti vastu on ehtne.

(Blume meenutasin ja kirjutasin neile järgmise aasta sügisel pärast Genfis ja Lausanne’is käimist: Genfis Petit Palais’ kunstimuuseumi Montmartre’i ja Montparnasse’i kunstnike ülevaatenäitusel „Renoirist Valtat’ni” oli ühel näituse plakatil Garbari Tullio maal „Rotonde’i intellektuaalid” (1916), millel ka Léon Blum.

Teist korda olime Blumide külalised 1997. aasta juuli lõpus, kui olin Pariisis lingvistika maailmakongressil, jälle oma naisega. Blumid korraldasid meile kongressi järel reisi Bourgogne’i nende maamajja, kust me tegime suurepäraseid ekskursioone keskaja ja keldi maailma – Caesari ja Vercingetorixi aja – mälestusmärkide juurde. Meelde tuli Jaan Kaplinski luuletus kogus „Tolmust ja värvidest”. Veel unustamatumad on meie õhtused arutlused inimlikust solidaarsusest ja selle hävimisest individualistlikus Läänes.)

Esmaspäev, 5. detsember

Tööpäev algas ENPA kultuurikomitee istungiga ühes Rahvusassamblee abihoones. Juta sukeldus Louvre’i. Kultuurikomitee istung oli õieti sissejuhatus Euroopa ajaloo õpetamise kollokviumile.

 5.– 6. detsember 1994: Rahvusassamblees (Assemblée Nationale) kollokvium „Ajaloo õpetamine Euroopas” („The learning of history in Europe”). Korraldaja: Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kultuurikomisjon.

Osavõtjaid: Juri Afanasjev (ekspert, Moskva), Marc Ferro (ekspert, Pariis), Maitland Stobart (Euroopa Nõukogu administratsioon), Klaus Wenger (ekspert, Strasbourg), Bronisław Geremek (ekspert, Varssavi), Jerzy Wiśniewski (Euroopa Nõukogu administratsioon), David Harkness (ekspert, Belfast), David Lowenthal (ekspert, Ühendkuningriik), Leni Fischer (ENPA, Saksamaa), Hermann Schäfer (ekspert, Bonn), Sir Russell Johnston (ENPA, Ühendkuningriik), Pedro Roseta (ENPA, Portugal), Lluís Maria de Puig (ENPA, Hispaania), Takis Hadjidemetriou (ENPA, Küpros), Mirja Ryynänen (ENPA, Soome), Emanuelis Zingeris (ENPA, Leedu), Mati Hint (ENPA, Eesti) jpt.

Eesistujad olid Leni Fischer ja Sir Russell Johnston.

Minu sõnavõtt oli 5. detsembril: Molotovi-Ribbentropi pakti ja pakti tagajärgede käsitlus praegustes (1993) Venemaa ajalooõpikutes ja ajalooatlastes. Olen kollokviumist ja oma ettekandest kirjutanud Soome ajalehes Kaleva („Historianopetuksen vaikeudet ­Euroopassa.” – 21. mai 1995). Tekst tundub praegugi ajakohasena.

Kollokviumi avamisel kõnelesid ENPA esindajatena Leni Fischer ja Lluís Maria de Puig, Poola ajaloolaselt Bronisław Geremekilt oli sisuline avakõne „Valed ja müüdid”.

Geremek: poliitika vajab ausat ajalugu, kultuuripärand pole ära hoidnud natsismi ja kommunismi tekkimist Euroopa pinnal. Ka Poolal on suure naabri probleem ja ka Poolas ollakse ajaloo suhtes ülitundlikud. Kui kaua veel valetavad ajalooõpikud? Positiivne näide on ajaloo ja geograafia õpikute Poola-Saksa ühiskomitee. Seda peaksid teisedki riigid üritama kõigi naabritega.

Marc Ferro (Pariis) märksõnadeks olid ajalugu ja kontraajalugu, rahvuslikud kuriteod ja ohvrid (Saksamaad on võimalik kujutada Teise maailmasõja suurima ohvrina – pommirünnakud, ümberasustamised). Igal ühiskonnal on oma ajalugu, oma story. Armeenlased ei taha mäletada, et nemad on moodsa terrorismi leiutajad, nad mäletavad genotsiidi. Prantsusmaal peavad kõik uskuma, et kõik tahavadki olla prantslased, ka Elsassis. Ja muud näited, millest osa olid minu meelest provokatiivsed.

Tähtsaim oli ehk esimese õhtupooliku tööistung teemal „Ajaloo kasutamine ja väärkasutamine”, kus ülddiskussiooniks oli ette valmistatud olulisi ja tundlikke teemasid: eri rahvaste ajalugude erapoolikus, uute riikide ajalugu ja nende konflikt varasemate ajalugudega, ajalugu kui poliitika õigustus. Siin kõneles Juri Afanasjev, hästi ja ausalt. On raske koolis õpilastele rääkida ligi 80 aastat kestnud eksperimendist, mille tulemus on negatiivne. Aga probleem on ka varasem Venemaa ajalugu: kuidas seda esitada, et Ivan Julmast alates Venemaa muudkui vallutab ja vallutab.

Afanasjev rääkis ka vene kultuuri arhetüübist, kus kollektiivne meie on tähtsam kui individuaalne mina. Venemaa suured reformijad Aleksander I, Pjotr Stolõpin, Sergei Witte oskasid ajalugu reformimisel ära kasutada (Afanasjev ei toonud suurte reformijate loendis Peeter Esimest). Praegu aga toidetakse Vene ühiskonda illusioonidega, poliitikud prognoosivad Venemaa õitsengut juba 1997. aastaks. Õitsengu ettekuulutus peaminister Viktor Tšernomõrdini suu kaudu langes kokku kallaletungiga Tšetšeeniale.

Afanasjevi prognoos Venemaa arengute suhtes oli pessimistlik – on väga raske muuta riiki, kus 80 protsenti tööstusest töötas 80 protsenti sõja heaks. 1980. aastal tuli 85 protsenti masinaehitustoodangust sõjatehastest. Turumajandusel pole selliste tehastega midagi peale hakata, selline majandus funktsioneeris ainult sunduse jõul, see ei võimalda õitsengut. Venemaa poliitikas aga on sõnamurdlikud äkkpöörded tavaks (näiteks tõi Afanasjev isegi välisminister Andrei Kozõrevi, kellega Eesti poliitikal olid üldiselt positiivsed kogemused).

Minul oli lihtne Afanasjevi esinemisse haakuda Venemaa praeguste ajalooõpikute materjalidega. Alustasin sellest, et Juri Afanasjevil on suur osa Molotovi-Ribbentropi (Hitleri-Stalini) pakti avalikustamises ja seega ka Baltimaade taasiseseisvumises, kuigi 1988. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval Tallinnas Rahvarinde konverentsil (hiljem ka Moskvas) kõneldes ta seda ette näha ei osanud ega uskunud Baltimaade täielikku lahkulöömisse.

Ütlesin, et tulevikku ennustada me ei suuda, aga mineviku võltsimine on seda võimalikum. Kõige rohkem võltsivad minevikku need, kes ka tulevikku ennustavad. Tõin järgmised näited: Venemaa 1993. aasta 11. klassi uusima aja ajaloo õpik räägib küll Saksa-Nõukogude pakti salaprotokollist, aga sellises sõnastuses, et näiteks mõjusfääride jagamist esitatakse Saksamaa kohustusena mitte tungida Lätisse, Eestisse ja Soome (hiljem lisati Leedu). Kuidas Baltimaadest said Nõukogude liiduvabariigid, see ei selgu. Nõukogude Liidu agressiooni Soome vastu (Talvesõda) aga esitatakse kui Inglismaa ja Prantsusmaa salasepitsust, mille eesmärgiks oli seda „kohalikku konflikti” ettekäändeks tuues okupeerida Nõukogude Liidu põhjaalad ja Murmansk. Poola jagamist ei seostata Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollis kokkulepituga.

Afanasjev mõistis mind täiesti, aga kahjuks vastas mulle Prantsusmaa pearaportöör Marc Ferro eksalteeritud prantsuskeelses kiirkõnes, millest ma sain aru kirgliku soovi Venemaa ajalooõpikuid mõista ja neid mitte hukka mõista. Pearaportöörid polnud valitud kõige õnnestunumalt.

Lõunavahel helistasin kodumaale, siis kohtusin Jutaga Tuileries’ aia väravas. Sõime „valgete inimeste” kombel üle Seine’i Concorde’i restoranis praadi ja jõime bordeaux’d. Mina läksin tagasi kollokviumile.

Teise tööistungi teemaks oli see, kust me saame oma ajalooalased teadmised: kool ja kooliväline teadmus. Positiivseks näiteks tõi Klaus Wenger Saksa-Prantsuse ühise kultuurikanali TV-s. Aga: sakslased peavad paremaks oma natsionaalsotsialistlik minevik läbi arutada, kuid prantslased ei taha rääkida Vichy valitsusest. Kohati läks igavaks, üks sõber norskas valjusti. Üldiselt oli istung siiski sisukas.

Õhtuks oli konverentsile varutud muuseumikülastus. Musée Carnavalet’s oli päris kelmikas näitus „Pariis inglase silma läbi (19. sajandil).” Selleks ajaks tuli ka Juta. Jalgsi tulime Place des Vosges’ile, mis on väga ilus ja stiilne plats, kuningate aja arhitektuur. Oli olnud päikseline päev, seda nägi Juta, minu päev oli läinud konverentsil.

Teisipäev, 6. detsember

Metrooga Assemblée Nationale’i. Juta läheb Eiffeli torni, sest on päikseline päev. Konverentsil on kolmas ja neljas tööistung, mille põhjal tahetakse määratleda ajalooõpetuse sisu: kuidas tasakaalustada rahvuslikku, piirkondlikku, Euroopa ja maailma võimalikke vaatepunkte ajaloosündmustele? Kuidas valgustada tundlikke teemasid? Kuidas vastu seista ja reageerida valijate manipuleerimisele ajaloo abil? Mis on ajalooalane kirjaoskus?

Oli mõni väga hea ettekanne, siis jälle täielik udu. Räägin mitmega, ka professor Maitland Stobartiga, kes tunneb olukorda Ida-Euroopas ja on näinud Ida-Euroopa kooliõpikuid, ka Eesti õpikuid. Stobart väitis, et 75–90 protsenti ajalooteadmistest saadakse väljastpoolt kooli. Tuleb aru saada, et ajalugu on ka vaimuelu ja majanduse ajalugu, mitte üksnes sõjad ja diplomaatia. Väga tähtis on kodukohaajalugu ja selle suhe rahvusliku ja Euroopa ajalooga. Inimese identsus sisaldab palju komponente, millest ei räägita: laulud, kaotatud lahingud. Ühestainsast Euroopa ajaloost ei ole palju kasu.

Diskussioon kahe põhimõtte vahel jäigi lahenduseta: et olgu üks Euroopa ajalugu või et sellest pole kasu. Ühel poolel rõhutati üldistamist ja teisel poolel ajalooteadmiste fragmentaarsust. Diskussioonis märkis Stobart ka, et Baltimaades ei tohiks ajalooõpikuid kirjutades mööda vaadata vene koolide õpetajatest. Ajalugu ja ajalooõpetajad ei tohiks olla poliitilise manipuleerimise objektiks. Ja mida teha näiteks DDR-i 1800 marksismi-leninismi professoriga? Vastust polnud.

Pearaportöör Marc Ferro eksalteeritud kiirkõne pani mu pea valutama. Muidugi tuleb ka see teadlane Raspail’ bulvarilt, sotsialistlike sotsioloogide pesast. Muidugi on ka tema Venemaa ajaloo spetsialist ja tunneb eriti hästi menševike ja bolševike erinevusi. Tema arvab, et üks üldine ajalugu on võimalik kõigi jaoks (kas ehk marksismi meetodil?). Ta leiab õigustusi ka Stalinile ja arvab samas, et nii töölisklassil kui ka juutidel ja kodumaalt väljaaetud vähemustel peab olema õigus oma ajalooversioonile. (Kuidas see kõik mahuks ühte õigesse ajalukku?)

Ferro sõimas mu peaaegu läbi. Kõik on süüdi, mitte venelased üksi. Ka kaardid Venemaa ajalooatlases ei tõesta midagi! Venemaale ja Stalinile ei tohi midagi rohkem ette heita kui teistele. Lluís Maria de Puig kommenteerib Ferrod ja temagi hoiatab rahvuslikke ajalugusid natsionalismi langemise eest.

Lõunaks oli konverents läbi. Läksime kiiresti Jutaga, kes oli tulnud konverentsi lõpuks konverentsimajja, Tokyo paleesse moodsa kunsti muuseumi: ajahädas jälle poolteist tundi kunsti (sealhulgas ka veiderdamise sarnast kunsti). Olime näljased ja väsinud, sõime püstijalu Trocadérol pannkooke, siis läksin ENPA kultuurikomitee istungile Kléberi bulvaril. Juta lubas veidi puhata ja siis minna hulkuma. Kella kuueks oli komitee koosolek läbi, see läkski jorutamiseks. (Seda koosolekut käsitletakse allpool aruandes Riigikogu juhatusele.)

Kohtun Jutaga. Veel kord Champs-Élysées. Siis hotell ja veel kord Place Pigalle ja Clichy bulvar (kõik sama, aga nüüd oskan ka tüütamist võtta huumoriga). On külm, tahaks koju, Pariis on läbi.

Kolmapäev, 7. detsember

Varahommikul metrooga Opera’sse ja sealt buss Charles de Gaulle’i lennujaama. Seal kohtame Mart Rannutit. Pilvine lend Kopenhaagenisse, kus jõulunukunduses laps aina peksa saab. Pilvine lend Tallinna.

Aruanne Riigikogu juhatusele lähetusest Pariisi 1.– 7. detsembrini 1994. Riigikogu liige Mati Hint.

Võtsin 2. detsembril Pariisis osa Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee mitteliikmesriikide komitee istungist. Istungi üheks kõige tähtsamaks päevakorrapunktiks oli sama komitee Peterburi – Pihkva – Vene-Eesti piiri väljasõiduistungi protokolli ja tulemuste arutamine (väljasõiduistung toimus 24.–26. okt). Venemaad esindas Föderatsiooninõukogu liige Vladislav Tumanov. Tumanovi kõnes esitati seisukoht, et Jeltsini käik Vene-Eesti piirile on mitteliikmesriikide komitee piirikülastuse otsene ja väga positiivne ning humaanne jätk. Tumanovi kõnes oli palju propagandistlikke väiteid Venemaa erilise hoolitsuse kohta, mis puutub setudesse. Tumanov väitis koguni, et Venemaa säilitab ja arendab setude kirjandust (sic!) ja nende koole. Positiivselt märkis Tumanov ka kohtumist Riigikogu esindaja Vello Saatpaluga.

Komitee esimees David Atkinson ütles, et setude probleemid tuleb hoida vaateväljal. Oma vastusõnavõtus Tumanovile ütlesin, et Eestile ei ole president Jeltsini mitmed lausungid piiril vastuvõetavad, neid on raske käsitada positiivse programmina. Seepärast tegin kaks ettepanekut: 1) algatada setude olukorra uurimiseks ja resolutsiooni saamiseks raporti koostamine; 2) taotleda Eesti-Vene piiriläbirääkimisi Euroopa Nõukogu egiidi all. Komisjon kiitis mõlemad ettepanekud heaks ning Parlamentaarse Assamblee jaanuari-veebruarisessioonil Strasbourgis tuleb „Motion for resolution” algatada.

Tumanovi diplomaatilises ja ilukõnelises vastuses toetati setude olukorra uurimist. Tumanov nimetas seda koguni üleeuroopaliseks probleemiks ja ütles, et meie (s.t Venemaa) oleme käe ulatanud selle probleemiga tegelemiseks. Tumanov rääkis ka praktilistest sammudest viisade saamise hõlbustamiseks.

Vaheajal küsisin David Atkinsonilt, kas ma võin Eestis Riigikogu juhatusele ja väliskomisjonile ning peaministrile ja presidendile ütelda, et tema, David Atkinson, peab kinni oma lubadusest Pihkvas ja on nõus vahendama Eesti-Vene piiriläbirääkimisi. Vastus oli selge JAH: ta on Euroopa Nõukogu ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide teenistuses selle probleemi lahenduskatsete tegemisel. Aga otsustab muidugi peasekretär Daniel Tarschys, kes võib ka ise olla vahendajarollist huvitatud.

Minu arvates tuleb Eestil nüüd tegutseda, sest Venemaa maikuus [Euroopa Nõukogusse] vastuvõtmist aetakse erilise hoolega, hoolimata negatiivsetest raportitest ja selgelt olemasolevast vastuseisust.

Teistest teravamatest arutelu all olnud küsimustest märgin rahulolematust olukorraga Rumeenias (ka Rumeenia delegaat [Valentin] Gabrielescu ütles, et Rumeenias valitseb täielik stagnatsioon, midagi ei muutu paremuse poole) ning tavalist Kreeka-Makedoonia sõnavahetust. Sel puhul pean vajalikuks märkida, et komitees valitseb ülekaalukalt Kreeka suhtumist tauniv mõtteviis. Kreeka pidevad pretensioonid Makedoonia ja Albaania vastu isoleerivad Kreeka delegaadid.

Komitee järgmine (väljasõidu)istung toimub jaanuaris Moldaavias, kahjuks on sellest osavõtt kõrge hotellihinna tõttu (120 dollarit ööst) väga raske.

5.– 6. detsembrini võtsin osa ENPA kultuurikomitee korraldatud Euroopa ajaloo õpetamise kollokviumist Rahvusassamblees. 6. detsembri õhtupoolikul toimus ka kultuurikomitee tööistung.

Euroopa ajaloo õpetamise kollokviumil oli üheks kutsutud kõnelejaks Juri Afanasjev Moskvast. Tema prognoos Venemaa arengute suhtes oli pessimistlik – on väga raske muuta riiki, kus 80 protsenti tööstusest töötas 80 protsenti sõja heaks.

Minu sõnavõtt käsitles Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle käsitlemist praegustes (1993) Venemaa ajalooõpikutes ja ajalooatlastes. Mul oli meeldiv viidata ka Juri Afanasjevi suurele positiivsele osale selle pakti salaprotokollide avalikustamisel, samuti tema mitte just täpselt täitunud ajalooprognoosidele, mida ta esitas enne Eesti iseseisvumist Tallinnas ja Moskvas.

Konkreetselt ajalooõpikutest rääkides kasutasin ettevalmistatud materjale (jagasin ka koopiaid), mis vastuvaidlematult näitavad, et veel 1993. a kirjastatud ja Venemaa haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud ja justkui uuendatud ajalookäsitlustes on peaaegu kõik, mis seostub Molotovi-Ribbentropi paktiga, esitatud moonutatult või otseselt ajalugu võltsides. Nii ei märgita üldse Venemaa (NSV Liidu) agressiooni Soome vastu (Talvesõda), seda kujutatakse hoopis Inglismaa ja Prantsusmaa salasepitsusena NSV Liidu vastu, kus Soomel oli vaid statisti roll, kuna aga nimetatud Lääne suurriigid kavatsesid Soome lokaalkonflikti ettekäändeks tuues okupeerida suure osa NSV Liidu põhjaaladest! Samas ajalooõpikus valgustatakse NSV Liidu kallaletungi Poolale täiesti vääralt, Baltimaade okupeerimisest pole aga sõnagi – ei selgugi, kuidas need riigid sattusid NSV Liitu. Rõhutasin, et niisugune ajalookäsitlus ei võimalda kasvatada demokraatliku riigi kodanikke, kes suudaksid mõtestada ajalugu.

Minu sõnavõtule reageerisid positiivselt endise Ida-Euroopa esindajad ja ka Juri Afanasjev, aga kollokviumi pearaportöör Prantsusmaalt [Marc Ferro] püüdis pehmendada kriitikat ja mõista venelasi. Minu poolt ette valmistatud materjale kasutas ka Leedu delegaat [Emanuelis] Zingeris.

Kultuurikomitee istungil 6. detsembri õhtul oli üheks arutlusaineks [Vytautas Landsbergise esitatud] resolutsiooniprojekt, mis käsitleb Euroopa toponüümilist pärandit, ilmse alltekstiga Venemaa poolt hõivatud territooriumidele. Komitee juhtide vastumeelsus selle teema suhtes oli ilmne. Toodi esile ka selle teema vältimatut politiseerimist Slovakkia-Ungari suhetes, kohe kerkiks ka Saksa-Poola, Baski-Hispaania jt probleeme. Ei leitud võimalust käsitleda küsimust kultuurilisena, politiseerimata seda.

Et Leedu delegaat Emanuelis Zingeris oli oma resolutsiooniprojekti toetavas sõnavõtus maininud ka baltisaksa nimekujude ajaloolist õigust olemasolule Eestis ja Lätis, siis jätsin oma sõnavõtu ära. Võib-olla oleksin pidanud üritama teema kallutamist puhtlingvistilisse suunda, et resolutsiooniettepanekut täiesti kalevi alla ei pandaks. Samuti oli selge, et seda teemat vajab ajaloo objektiivsem õpetamine.

Leian, et Pariisis toimunu oli väga oluline. Seepärast lisan oma aruandele lisamaterjalid:

  1. ENPA mitteliikmesriikide komitee Peterburi–Pihkva väljasõiduistungi protokolli koopia (käsitab istungit 24.–26. okt);
  2. Euroopa ajaloo õpetamise kollokviumil minu poolt levitatud materjal Venemaa praeguste ajalooõpikute kohta.

10. dets 1994

Mati Hint

Strasbourg 29. jaanuar – 5. veebruar 1995

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istung Strasbourgis 30. jaanuar – 4. veebruar 1995. Riigikogu delegatsioonis olid Tunne Kelam, Ülo Laanoja, Karin Jaani, Mati Hint ja delegatsiooni sekretär Tanja Espe.

Reis: pühapäev, 29. jaanuar 1995 kell 14.15–16.00 Lufthansa 2927: Tallinn–Frankfurt;

pühapäev, 5. veebruar 1995 kell 9.50– 13.25 Lufthansa 2928: Frankfurt–Tallinn

Selle sõidu kohta on mul väga detailne rahaline aruanne, millest näeb, et tollal läks minu kui Euroopa Nõukogu delegaadi nädal aega kestnud Strasbourgi-sessioon Eesti maksumaksjale maksma 13 000 krooni; selle summa sees on peale minu veel nelja inimese bussisõit Frankfurdi lennujaamast Strasbourgi ja Strasbourgist Frankfurdi lennujaama, hotell (500 franki öö) ja päevarahad. Huvitav, kui palju maksab samasuguse staatuse korral Eesti esindamine tänapäeval?

Pühapäev, 29. jaanuar

Lend Tallinn–Frankfurt. Olen grupijuht, minu grupipiletiga sõidab kogu delegatsioon Check Line’i minibussiga Frankfurdist Stras­bourgi (ja nädal hiljem tagasi). Helistasin Frankfurdi lennujaamast koju ja õhtul hulkusin juba üksi Strasbourgis.

Esmaspäev, 30. jaanuar

Hommikul olin liberaalide grupi koosolekul, kus käsitleti ka eelseisvaid Eesti Riigikogu valimisi. Eesti valimistel on oma iseärasused: 16 valimisnimekirja ja seniste parlamendiliikmete hulgas ainult kuus mittekandideerijat! Märkamata pole jäänud Eesti kodakondsusseadus ja korruptsioonivastase seaduse puudused. Eesti delegatsioon rõhub Tšetšeenia küsimuse arutamist. Sotsiaaldemokraadina registreerunud Ülo Laanoja kavatseb esitada Tšetšeenia-teemalise resolutsiooniprojekti. Tutvustame Eesti Riigikogu avaldust (tekst minu kirjutatud). Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Vladimiri Lukini reaktsioon on vaoshoitud, aga terav.

Läti puhul arutatakse endisi Nõukogude kodanikke puudutavat seadust. Läti seadus sätestab näiteks elamispinnatoetuse andmise ainult Läti kodanikele. See tekitas Euroopas palju kära ja seda käsitles ka ENPA president Miguel Martínez oma visiidil Riiga jaanuari algupoolel. Martínezi arvates on see seadus provokatsioon. Ka on tehtud etteheiteid, et provokatiivkommunist Alfrēds Rubiks istub Lätis vangikongis ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.

Tajutav on surve Balti riikide diplomaatilise ühisrinde lõhkumiseks. Läti-vastase kära põhjuste hulgas on muidugi ka Läti oma käremeelsete rumalus ning selle ärakasutamine Venemaa poolt.

Leedu esindaja Algirdas Gricius (Leedu Tööpartei, Leedu-meelse kompartei jätkaja) käsitles valimisi ja Tšetšeeniat ning Vene militaartransiiti läbi Leedu Kaliningradi oblastisse. Leedus on diskussiooni aineks suurte kirikuvarade tagastamine ja infra­struktuuri strateegiliste koostisosade erastamine, mida paljud peavad problemaatiliseks.

Martínezi seisukoht Venemaa suhtes on, et Venemaa Euroopa Nõukokku vastuvõtmise arutamine lükatakse kaugemale, enne seda töötatakse Ukrainaga. Liberaalide grupp asuski seisukohale, et toetatakse Ukraina saamist Euroopa Nõukogu liikmeks enne Venemaad.

Baltlased andsid täna enne lõunat pressikonverentsi. See ei olnud eriti edukas, aga läbi ka ei kukkunud. Rääkisime vajadusest toetada Sergei Kovaljovi.

Oli traditsiooniline liberaalide lõunasöök, seekord ohtra veiniga Pinot Noir.

Helistasin koju.

Täna on Miguel Martínezi 55. sünnipäev. Käidi õnnitlemas, Martínez oli eestlastega väga südamlik, meenutas oma Rootsi pagulaspõlve aegseid kokkupuuteid eestlastega. Ka Estonia laevahukk puudutas teda isiklikult.

Kell 7 õhtul oli ruumis 9 Tšetšeenia-teemaline koosolek, toimus äge kokkupõrge Vladimir Žirinovski ja Sergei Kovaljovi vahel. Žirinovski karjus „reeturi” peale räuskava tooniga rõvedusi ja ähvardusi, ja midagi ei juhtunud, ei sekkunud ka Europalee turvateenistus! Kõnelesid Tšetšeenia esindajad ja Emanuelis Zingeris (Leedu). Ülo Laanoja esitas oma resolutsiooniprojekti. Huvi tunti Eesti Riigikogu Tšetšeenia-resolutsiooni ingliskeelse tõlke vastu (mida meil korrektsel kujul polnud jagada). Vestlesin Kovaljoviga, kinnitasin talle, et mina ja paljud Eesti Riigikogu saadikud toetavad teda ka Nobeli rahupreemia kandidaadina.

Tšetšeeniat esindasid Šamseddin Jusef, Abdul Kadõrov ja Eminat Sajeva. Nende lubamiseks ENPA sessioonile oli peasekretär Daniel Tarschysele esitatud avaldus grupi ENPA saadikute poolt. Aga Tšetšeenia on nii ähvardav teema, et avaldus oli käigus kinnikaetud allkirjadega!

Venelased nurisesid Vello Saatpalu peale: et ta on toetanud Kaliningradi oblasti kohta käiva resolutsiooni tugevamat sõnastust ja kõnelenud Tšetšeenia küsimuses.

Teisipäev, 31. jaanuar

Kell 8.30 on Atkinsoni mitteliikmesriikide komitee koosolek. Esitan seal Setu regiooni ja Eesti-Vene piiri resolutsiooniprojekti (vt Hint 2005, 208–209).

Täna on Läti vastuvõtmise päev ja kõnelen Läti toetuseks (kõne läks trükki). Läti delegatsioon jagas sellel sessioonil Läti Välisministeeriumi infobülletääni (Current Latvia), mis tundus olevat objektiivne. Ka oli Martínez jaanuari algupoolel teinud ametliku visiidi Riiga.

Päeva teine teema on vähemuste õigused ja kõnelen ka sellel teemal. Jälle sekkub Žirinovski. Žirinovski teretab mind alati natuke veidral kombel („Аа, господин Хинт!”). Seejärel on Prantsusmaa peaministri Édouard Balladuri visiit Europaleesse ja tema kõne plenaaristungil. Suurriigi peaminister viibis Europalees poolteist tundi, ette oli valmistatud protokollikohane kava. Balladur kõneles ja vastas küsimustele umbes tund aega, lõunavaheajaks oli kõik läbi.

Õhtul korraldas Läti delegatsioon vastuvõtu Kammerzellis. See oli suurejooneline ja ka minu lobitööle Läti heaks jagati tunnustust. Kahjuks hakkasin jääma haigeks. Samal ajal oli Europalee restoranis peasekretär ­Daniel Tarschyse vastuvõtt, mis oli pühendatud looduskaitseaastale Nature 1995, aga pidin eelistama Läti vastuvõttu.

Läti lipu pidulik heiskamine Strasbourgis kavandati reedele 10. veebruarile. Riiast läheb sel puhul Strasbourgi tšarterreis ja kõiki Baltimaade Strasbourgi-delegatsioone kutsutakse sellele peole (tagasi lennatakse 11. veebruari hommikul; minust jäi see ära, olin puruhaigena kodus).

Eestil oli Euroopa Nõukogule tegemata traditsiooniline kingitus. Arutati, kas teha seda aprillisessioonil või 10. veebruaril. Martínezi idee oli, et igal juhul peaks olema mingi ühine Balti fiesta.

Kolmapäev, 1. veebruar

Kell 8.30 on liberaalide grupi koosolek ja seal kiidetakse minu Setu resolutsiooniprojekti algatamine heaks. Kell 10 on juba kultuurikomitee istung, see oli muude asjade kõrval kergevõitu. Sel päeval oli meil väheütlev kohtumine Vene delegatsiooniga. Jäin haigeks, kerkis kõrge palavik, tulin hotelli ja olin voodis. Mõtlesin juua natuke punast veini, aga loobusin sellestki.

Neljapäev, 2. veebruar

Olin sel päeval täisti haige. Ka ilm oli lohutu, sadas vihma. Vihma sadas ka kodumaal, kuhu mitu korda helistasin. Olin siiski suurema osa päevast Europalees. Plenaardebattidel arutati Küprose ja Tšetšeenia olukorda. Toimus meie delegatsiooni pingeline koosolek, kus delegatsioon hääletas Tunne Kelami delegatsiooni juhi kohalt maha ja mind valiti asemele! Arvustati Kelami autoritaarset ja teiste arvamusest hoolimatut tegutsemist, aga praktilist tähtsust sellel enam polnud – Riigikogu selle koosseisu aeg oli ümber saamas ja see oli mulle viimane sessioon Strasbourgis.

Sel sessioonil esitati resolutsiooniprojekt, milles Euroopa Rahvaparteide (konservatiivid) esindajad väga resoluutselt kutsusid korrale Rumeeniat, kus ilmselt ei ole loobutud mõttest ungarlaste organiseerumist kitsendada.

Algatati halastussurma (eutanaasia) lubamise eelnõu, aga minu tuttavatest on sellele alla kirjutanud vähesed (nende hulgas siiski David Atkinson). See mõte tekitab minus hirmu, Eestis võib eutanaasia lubamine muutuda julmaks äriks.

Reede, 3. veebruar

Eelmise päeva delegatsiooni juhi ümbervalimisest tulenevalt pidin olema ühendkomitee istungil. Mul oli palavik, läksin pärast komitee istungit tagasi linna, käisin poolhämarolekus läbi Salvador Dalí suure ülevaatenäituse ja pugesin siis hotellis voodisse Dalí näituse kataloogiga. Dalí on täiesti vastik. Seina peal oli televiisor, püüdsin jälgida ka maailmauudiseid, aga mõtted tegelesid kodu ja kodustega, kodumaaga. Mõtlesin, et see haigeksjäämine on päris selge märguanne, et minu Strasbourgi-periood sai läbi.

Laupäev, 4. veebruar

Sel päeval ma ei tulnud voodist välja – palavik, köha, köha, palavik. Saksakeelsed teleprogrammid käsitlesid sisukaid teemasid.

Pühapäev, 5. veebruar

Varahommikul kell 5 läheme Tanjaga Frankfurdi bussi peale. Ja siis Lufthansaga Tallinna. Ma olen täiesti haige, kui kell kuus õhtul koju jõuan. (Olin kolm nädalat haige, sellest kaks nädalat päris kodune.)

* * *

7. veebruar 1995

Motion for a Resolution on the Situation in the Setu region and on the Estonian-Russian border presented by Mr HINT, Estonia, LDR and others.

Allakirjutanute hulgas on Sir Russell Johnston (Ühendkuningriik), David Atkinson (Ühendkuningriik), Jean Seitlinger (Prantsusmaa), Hanneke Gelderblom-Lankhout (Holland), krahv Alexander Dundee (Ühendkuningriik), Josette Durrieu (Prantsusmaa) ja Eestist peale Mati Hindi kui resolutsiooniprojekti algataja ka Tunne Kelam. Kokku on 21 allkirja kõigist poliitilistest fraktsioonidest. (Vt Hint 2005, 208–209.)

Office of the Clerk of the Assembly, Synopsis No 14/1995 (13. veebruarist 1995) näitab, et paljude tagasi lükatud resolutsiooniprojektide kõrval oli Setu ja Eesti-Vene piiri resolutsiooniprojekt nende hulgas, mis läksid edasi vastavatesse komiteedesse; see algatus läks Political Affairs Committee’sse konsultatsiooniks.

Midagi ei järgnenud, sest selleks oleks vaja olnud Political Affairs Committee’s lobitööd teha ja saavutada raportööri määramine. See oli käeulatuses, sest oli palju soodsaid momente: mõjuka liberaalide fraktsiooni juht Sir Russell Johnston oli resolutsiooniprojekti algatamisele alla kirjutanud, kokku oli sellel dokumendil 12 liberaalide fraktsiooni allkirja, mis näitab, et kogu fraktsiooni toetus oleks olnud väga tõenäone, Assamblee peasekretär Daniel Tarschys oli aga peasekretäriks tõusnud sellest fraktsioonist. Enamgi veel, Daniel Tarschys oli erakordselt kompetentne Baltimaade ja Venemaa probleemides, tema osa Baltimaid puudutavates resolutsioonides enne Baltimaade iseiseisvumist on tähelepanuväärne. Mitu ENPA silmapaistvat poliitikut, ka David Atkinson, kelle seisukohast Venemaa vastuvõtmine Euroopa Nõukogusse üsna palju sõltus, olid ennast avalikult pakkunud piirikonflikti vahendajaks. Venemaal oli tol hetkel vaja näidata ennast kompromissimeelsena. Aga uus Eesti delegatsioon Strasbourgis seda asja ei liigutanud. Sest see eeldas tööd, läbirääkimisi, teatud piirides valmisolekut Venemaa vastuvõtmisel loobuda käremeelsest vastuseisust. Ent valiti Venemaale hääletamisel „ärapanemise” tee, mis kuhugi ei viinud, küll aga tõi Eesti delegatsiooni kindlameelsete liikmete naerunäosed fotod kodumaiste ajalehtede poliitikalehekülgedele. Resolutsiooni algatamise toetajate 21 allkirja hulgas on ka Tunne Kelami nimi. See justkui oleks ka pidanud millekski kohustama. Kelam oli sellal ENPA büroo ja Political Affairs Committee liige, see positsioon oleks pidanud resolutsiooniprojekti liigutamist oluliselt kergendama.

Järelmärkus

Võimalus kasutada Euroopa Nõukogu vahendust piirikompromissi saavutamiseks lasti minna tühja. Et selline võimalus üldse olemas oli ja et Euroopa Nõukogu vahendajarolli oli ka Venemaa aktsepteerinud (Föderatsiooninõukogu liikme Vladislav Tumanovi isikus), see vaikitakse Eestis piiriprobleemi käsitlustes üsna üksmeelselt maha. Kõige silmatorkavam erand on Henn Põlluaasa monograafia „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?” (2010, 336–338).

Igatahes oli Eestis ka näiliselt isamaalisi poliitilisi jõude, kellele ei olnud meelepärane piiriprobleemi viimine Euroopa Nõukogu ette. Kui tulin ühelt ENPA istungilt, võttis mind Lossi platsil Riigikogu sissepääsu ees vastu ERSP (või ERSP-lasteks maskeerunud provokaatorite) pikett tekstiga „Seltsimees Hint! Millal te lõpetate eesti rahva piinamise?”. Lõpetasingi – otsustasin mitte kandideerida järgmisse Riigikokku.

Vastupidi Riigikogu järgmise koosseisu ENPA delegatsiooni juhi Kristiina Ojulandi hilisematele väidetele (Luup 1997, nr 3, lk 4) jäeti minu algatus Strasbourgis ja Pariisis järgmise Eesti delegatsiooni poolt sinnapaika, kuid Toompeal jagati Setumaa vallavanematele veel mõnda aega katteta lubadusi mitte sammugi taganeda Tartu rahust. Tegelikult oldi loobutud nii Petserist kui ka setu küladest. Ka 20 aastat kestnud nulltulemus piirilepingu osas on sellise poliitika tagajärg.

September 2012
Mati Hint

Kasutatud kirjandus

  • Hint, M. (2005). Reis Peterburist Petserisse. – Riigikogu Toimetised 12, lk 201–212.
  • Ojuland, K. (1997). Vastused Mati Hindile. – Luup, nr 3, lk 4 („Kirjad”).
  • Põlluaas, H. (2010). Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine? Tallinn: Kunst.

1Pärastine ENPA president Leni Fischer.

2Yves Plasseraud on avaldanud raamatu „Les États Baltes” (1996, Paris: Montchrestien).

Tagasiside