Nr 23

Laadi alla

Jaga

Prindi

Hääle vahetamine 2011. aasta Riigikogu valimisel

Valijate küsitlus näitas, et Eesti valija ei ole eriti erakonnatruu, seetõttu löövad erakonnad pidevalt üksteiselt hääli üle.

Artiklis on kasutatud 2011. aasta märtsis tehtud valijaküsitlust. Uuring kuulub rahvusvahelise võrdleva valimisuuringu Comparative Study of Electoral Systems (CSES) alla. Eestis viidi seda läbi esimest korda käesoleval aastal Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi juhtimisel Eesti Teadusfondi grandi nr 8676 toel. CSES on suurimaid rahvusvahelisi valimisuuringuid, mida on 1996. aastast alates tehtud kolmes laines. Igal lainel on temaatiline pakett, mille osalevad riigid lisavad enda valimisjärgsesse küsitlusse.

Praegu kestev kolmas laine (2006–2011) kaasab ligi 50 riigi valimisuuringuid. Andmebaasi lisatakse Eesti andmestikud ning huvilistel tekib võimalus analüüsida Eesti kodanike valimiskäitumist nii eraldi kui ka teiste demokraatiatega võrdlevalt.

Volatiilsuse indeksi abil

Riigi erakondliku süsteemi stabiilsust saab hinnata erinevate indikaatoritega. Levinumaid viise on vaadata seda agregeeritult nn Pederseni volatiilsuse indeksi abil. See näitab lihtsustatult, kui suur protsent häältest erakondade vahel kahtede valimiste võrdluses ümber paigutus. 2011. aasta Riigikogu valimistel oli see 11,6 protsenti. (Formaalsel kujul kus pi,t on partei i häälte protsent valimistel t ja pi,t-1 on sama partei häälte protsent varasematel valimistel ning n on mõlemal valimisel osalenud parteide arv. Arvutustesse pole kaasatud üksikkandidaatide hääli.)

Arvestades seda, et Lääne-Euroopas oli see 1885–1985 keskmiselt 8,9 ja alates 1990. aastatest 12,6 protsenti (Mair 1998), on Eesti 2011. aasta valimistulemus volatiilsuselt võrreldav Lääne-Euroopa omaga, hoolimata sellest, et parlamendis on nüüd kaks erakonda vähem. Võimalusi häälte liikumise hindamiseks on teisigi, näiteks erakondade tulemuste võrdlus ringkonna tasemel, kuid kõigi sarnaste lähenemiste miinuseks on indiviidi tasandi andmete puudumine. Näiteks puudub kindlus, kas ühe erakonna edu taga on uute või traditsiooniliste valijate mobiliseerimine või hoopis teise erakonna valijate endale võitmine. Nendele küsimustele saab vastata küsitlusandmetega, mida allpool ka lühidalt tehakse. Ruumipuudusel jääb see küll vaid mõningate tabelite vaatamise tasemele, kuid sellest peaks piisama vastamaks kahele küsimusele: kuidas hääled 2011. aasta valimisel 2007. aasta häältega võrreldes liikusid ja kes olid need, kes erakonnale truuks ei jäänud ja häält vahetasid?

Miks see kõik nii toimus, vajaks juba põhjalikumat statistilist analüüsi, mida andmete värskuse tõttu pole veel tehtud. Loomulikult on ka küsitlusandmete puhul omad probleemid. Respondendid peavad meelde tuletama, kelle poolt nad eelmisel valimisel hääletasid. Võimekus seda täpselt meenutada ei ole aga kõigil ühesugune. Seetõttu võib tunduda, et häälevahetajad on kõrgema hariduse ja suurema huviga poliitika vastu, kuid tegelikult kipuvad need inimesed lihtsalt paremini mäletama, kuidas nad neli aastat tagasi valisid (Schoen 2006, 373). Seda tuleb ka allpool olevat analüüsi lugedes meeles pidada.

Kuidas hääled liikusid

Tabel 1 annab ülevaate hääle vahetamisest indiviidi tasandil 2007. ja 2011. aasta valimiste võrdluses. Lugeja näeb, et tabel ei anna samu valimistulemusi nagu tegelikkuses, see ei ole aga märk probleemist valimiga. Tegemist on esindusliku juhuvalimiga (regiooni, soo ja rahvuse alusel), valimisotsus ise pole aga juhuslik sündmus, seepärast ei saagi see täpselt samal kujul kajastuda respondentide raporteeritud otsustes.

Reaprotsendi alusel (esimene sulgudes olev protsent) saab hinnata, kellele andsid erakonnad 2011. aastal oma hääli ära, võrreldes 2007. aasta valimistega. Veeruprotsendi alusel (teine sulgudes olev protsent) saab hinnata, kuidas said erakonnad 2011. aastal teiste erakondade valijate hääli 2007. aasta valimistega võrreldes. Mõlemad on informatiivsed. Esiteks hakkab silma, et 2007. aastal Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poolt hääletanud on 2011. aastal päris suures ulatuses need erakonnad hüljanud, oma valikule truuks on jäänud vaid vastavalt 55 ja 54,5 protsenti. Mõlemad nimetatud erakonnad on kaotanud valijaid Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale (SDE), Reformierakond aga ka IRL-ile.

Kõige lojaalsemad on olnud Keskerakonna valijad, kus lausa 70,3 protsenti tegi nii 2007. kui 2011. aastal ühesuguse valiku. Samas on näha, et suur osa nende varasematest valijatest seekord valimiskasti juurde ei tulnudki ja teatud osa liikus SDE juurde. Sotsid ise on kaotanud osa hääli IRL-ile, suures osas on nende valijad aga erakonnale truuks jäänud. Roheliste puhul on näha, et paljud nende endised valijad ei läinudki 2011. aastal hääletama või valisid sotse. Rahvaliidu endised valijad on aga üsna ühtlaselt jaotunud Keskerakonna, IRL-i ja SDE vahel või siis hääletamata jätnud.

Veeruprotsente vaadates on näha, et Reformierakond on suutnud oma teistele erakondadele liikunud hääli kompenseerida 2007. aastal mittehääletanuid mobiliseerides, aga saanud ka suure osa hääli endistelt väikeparteide või üksikkandidaatide valijatelt ja neilt, kelle 2007. aasta valik ei ole meile teada. IRL seevastu, nagu juba mainitud, on haaranud hääli Reformierakonnalt ning olnud samamoodi edukas 2007. aastal hääletamata jätnute mobiliseerimises. Keskerakond on samuti suutnud varasemaid mittevalijaid valima meelitada, kuid teistelt erakondadelt nad pea üldse hääli võitnud ei ole. Tähelepanuväärne on ka väga väike esmakordsete valijate osakaal nende valijaskonnas. Sotsid on suutnud haarata valijaid nii Reformierakonnalt, IRL-ilt kui ka Keskerakonnalt ning mobiliseerinud ka varasemaid mittevalijaid ning esmakordselt valijaid. Roheliste ja Rahvaliidu puhul on aga veeruprotsendid väheinformatiivsed, sest 2011 hääletas nende poolt lihtsalt nii vähe valijaid.

Millega siis seletada paljuräägitud Reformierakonna ja IRL-i edu ning Keskerakonna valimiskaotust? Nii Reformierakonna kui ka IRL-i valijaskond on heterogeenne ja mitte väga erakonnatruu. Samas on Reformierakond suutnud edukalt mobiliseerida varasemaid mittevalijaid ja võita enda poole esmakordseid hääletajaid ehk noori. IRL seevastu on võitnud enda poole päris suure hulga 2007. aastal Reformierakonna valinuid. Keskerakonna valijate puhul hakkab aga silma, et teatud osa nendest on seekord eelistanud SDE-d ja suur osa on hoopis valimata jätnud. Samas näitavad andmed, et 2007. aastal mittevalinute mobiliseerimisel olid nad sama edukad kui ülejäänud suured erakonnad. Arvestades, et nende valijad on üldiselt väga lojaalsed, tundub Keskerakonna puhul kaotuse taga olevat eelkõige suutmatus oma traditsioonilisi pooldajaid mobiliseerida. Teistelt erakondadelt nad valijaid võita pole suutnud.

Kes poolt vahetasid

Neid, kes hääletasid mõne erakonna poolt nii 2007. kui ka 2011. aasta valimistel, on valimis 42,9 protsenti. Ülejäänud kas hääletasid ühel valimisel, kuid mitte teisel, hääletasid väikeparteide poolt, ei suutnud ühte kahest häälest meenutada või keeldusid küsimusele vastamast. Sellest 42,9 protsendist erakondade valijatest omakorda jäi 66,2 protsenti kindlaks oma parteivalikule. Teisisõnu vahetas mõlematel valimistel parteide poolt hääletanutest 33,8 protsenti oma parteieelistust. See näitab, kuivõrd ekslik võib vaid parteide koguhäälte muutust vaatav pilt olla. Eesti puhul varjab ennast selle taga tegelikult erakonnavalikul väga muutuv valimiskäitumine. Tekib küsimus, mis suunas hääle vahetamine põhiliselt toimus.

Kui jaotada valijad selle alusel, kas nad 2007. aastal olid hääletanud erakonna poolt, kes enne 2011. aasta valimisi oli veel valitsuses (Reformierakond ja IRL), siis 12,4 protsenti valijatest liikus oma 2007. aasta otsusega võrreldes koalitsioonierakondade juurest opositsiooni ja 6,1 protsenti opositsioonierakondade juurest koalitsiooni juurde. Ligi 80 protsenti jäi aga truuks opositsioonile või koalitsioonile. Kui tabel 1 näitab täpset liikumist kogu valimi kohta, siis tabel 2 annab sotsiodemo­graafiliste näitajate abil lühikese ülevaate mõlematel valimistel parteid valinutest ehk valimisharjumusega inimestest ja sellest, kes olid need, kes ületasid oma häälevahetusega opositsiooni-koalitsiooni piiri.

Hakkab silma, et koalitsiooni valija on selgelt keskmisest noorem, opositsiooni valija seevastu vanem. Opositsiooni koalitsiooni vastu vahetanud või vastupidise muutuse teinud valijate seas on 41–60-aastaseid selgelt rohkem kui kõigi parteivalijate seas. On näha, et koalitsioonist opositsiooni toetajaks liikunud valijad on nooremad kui vastupidiselt liikunud valijad. Tabelis toodule lisaks võib öelda, et erakonniti on keskmiselt kõige nooremad Reformierakonna valijad. Kuni 25-aastaseid valijaid oli nende 2011. aasta valijaskonnas 20,6 protsenti, samas kui IRL-il oli vastav näitaja 16,7, Keskerakonnal 4,7 ja SDE-l 15,3 protsenti. Ka 26–40-aastased valijad on Reformierakonnal suurema osakaaluga kui ülejäänutel. Kategoorias 65-aastased ja vanemad on aga vaid 16,4 protsenti Reformierakonna valijaskonnast, IRL-il 21,2, Keskerakonnal 31,2 ja SDE-l 19,6 protsenti.

Lojaalsus pole moes

Oodatav on rahvuste kaupa jagunemine. Mitte-eestlased on opositsioonile truud, kõigis teistes veergudes on nad selgelt alaesindatud. Tegemist on ilmselge Keskerakonna efektiga, mille 2011. aasta valijatest vaid 34,3 protsenti luges ennast rahvuselt eestlaseks, samal ajal kui Reformierakonna, IRL-i ja SDE puhul oli see osakaal vastavalt 98,8, 94,2 ja 95,7 protsenti. Etnilise lõhe roll valimiskäitumises on seega väga suur.

Hariduskategooriate jaotust vaadates ilmneb, et koalitsioonierakondadest opositsioonierakondade kasuks loobunute seas on selges ülekaalus kõrgharidusega inimesed. Vastupidises suunas oma häält vahetanute seas on aga kutse- ja põhiharidusega inimesed üleesindatud. Võib öelda, et haridusliku jaotuse poolest on nelja suurema erakonna valijad suhteliselt sarnase profiiliga, ainult Keskerakonna valijaskonnas on teistest rohkem kutseharidusega ja vähem kõrgharidusega inimesi.

Pilk sissetulekutele näitab, et koalitsiooni valijate seas on suure sissetulekuga inimesed üleesindatud ja madalama sissetuleku saajad alaesindatud. Opositsiooni valijate hulgas on seis vastupidine. Koalitsioonierakondade toetamisest loobunud valijaid on võrdselt kõigis sissetulekukategooriates, samas kui opositsiooni toetamisest loobunute seas on üleesindatud pigem madalama leibkonna sissetulekuga valijad. Kõrvalpilk erakondadele ütleb, et keskmise sissetuleku järgi on kõige jõukamad Reformierakonna valijad, nii IRL-i kui ka SDE valijad on suhteliselt sarnase sissetulekuga, Keskerakonna valija aga juba selgelt allpool eelmisi.

Viimane kategooria eristab linna ja maa-asulaid, esimene sisaldab endas nii suuremate kui ka väiksemate linnade elanikke. Ilmneb, et koalitsiooni toetajatest opositsiooni liikunud valijate seas on väga tugevalt üleesindatud just maapiirkondade elanikud. Ka siin on teatud erakondade kaal suurem. Kokku oli 2011. aastal üht nelja suurimat erakonda valinute hulgas maapiirkondade elanikke 34,4 protsenti. Reformierakonnal ja IRL-il oli sama osakaal vastavalt 39,2 ja 35,7, SDE-l isegi 45,7, Keskerakonnal aga ainult 17,6 protsenti.

Kokkuvõttes 2011. aasta valimised suure agregeeritud volatiilsusega silma ei paistnud, kuigi SDE suutis oma häältesaaki kõvasti suurendada ja kaks väikeerakonda jäid üldse parlamendist välja. Indiviidide tasandil oli hääle vahetamine väga levinud. Kahtede valimiste võrdluses võib öelda, et valija ei ole oma otsuses eriti erakonnatruu ja kõik erakonnad suudavad kõigilt hääli üle lüüa, ainult Keskerakond eristub lojaalsete ­valijate poolest. Stabiilsema valimiskäitumisega süsteemides on erakondadel oluline mobiliseerida nii enda lojaalsed toetajad kui ka juhuslikud valijad. Eestis lisandub siia suur seltskond, kes on küll valimisharjumusega, kuid erakondi vahetav.

Käesoleva analüüsi alusel ei saa iseenesest veel väita, et valimiskäitumise seletamisel Eestis on keskne kandidaatide- või teemadepõhine hääletamine ning mitte stabiilse sotsiaal-majandusliku positsiooni põhine või maailmavaateline valimine. Küll võib aga eeldada, et põhjalikum analüüs pigem toetaks seda seletust.

Tabel 1. Häälte vahetamine 2007 ja 2011 valimiste võrdluses, N (reaprotsent) (veeruprotsent)

Valik 2011
Valik 2007
Reformi-erakond
Kesk-
erakond
IRL
SDE
Rohelised
Rahva-liit
Ei hääle-tanud
Muu*
Kokku
Reformi-erakond
83 (55,0) (50,6)
4 (2,6)
(2,3)
23 (15,2)
(14,7)
23 (15,2)
(14,1)
2 (1,3)
(6,9)
0 (–)
(–)
13 (8,6)
(6,4)
3 (2,0)
(3,2)
151 (100,0)
(15,1)
Kesk­erakond
0 (–)
(–)
104 (70,3)
(60,5)
5 (3,4)
(3,2)
12 (8,1)
(7,4)
3 (2,0)
(10,3)
0 (–)
(–)
17 (11,5)
(8,3)
7 (4,7)
(7,4)
148 (100,0)
(14,8)
IRL
6 (6,1)
(3,7)
1 (1,0)
(0,6)
54 (54,5)
(34,6)
21 (21,2)
(12,9)
1 (1,0)
(3,4)
1 (1,0)
(5,9)
5 (5,1)
(2,5)
10 (10,1)
(10,5)
99 (100,0)
(9,9)
SDE
0 (–)
(–)
1 (2,4)
(0,6)
8 (19,5)
(5,1)
24 (58,5)
(14,7)
0 (–)
(–)
2 (4,9)
(11,8)
4 (9,8)
(2,0)
2 (4,9)
(2,1)
41 (100,0)
(4,1)
Rohelised
3 (9,7)
(1,8)
1 (3,2)
(0,6)
4 (12,9)
(2,6)
7 (22,6)
(4,3)
9 (29,0)
(31,0)
0 (–)
(–)
5 (16,1)
(2,5)
2 (6,5)
(2,1)
31 (100,0)
(3,1)
Rahvaliit
1 (2,9)
(0,6)
4 (11,8)
(2,3)
5 (14,7)
(3,2)
6 (17,6)
(3,7)
1 (2,9)
(3,4)
10 (29,4)
(58,8)
3 (8,8)
(1,5)
4 (11,8)
(4,2)
34 (100,0)
(3,4)
Ei hääle-tanud
23 (10,5)
(14,0)
30 (13,6)
(17,4)
29 (13,2)
(18,6)
23 (10,5)
(14,1)
1 (0,5)
(3,4)
1 (0,5)
(5,9)
102 (46,4)
(50,0)
11(5,0)
(11,6)
220 (100,0)
(22,0)
Muu*
34 (16,0)
(20,7)
24 (11,3)
(14,0)
22 (10,4)
(14,1)
33 (15,6)
(20,2)
10 (4,7)
(34,5)
2 (0,9)
(11,8)
34 (16,0)
(16,7)
53 (25,0)
(55,8)
212 (100,0)
(21,2)
Polnud hääle­õigust
14 (21,9)
(8,5)
3 (4,7)
(1,7)
6 (9,4)
(3,8)
14 (21,9)
(8,6)
2 (3,1)
(6,9)
1 (1,6)
(5,9)
21 (32,8)
(10,3)
3 (4,7)
(3,2)
64 (100,0)
(6,4)
Kokku
164 (16,4) (100,0)
172 (17,2)
(100,0)
156 (15,6)
(100,0)
163 (16,3)
(100,0)
29 (2,9)
(100,0)
17 (1,7)
(100,0)
204 (20,4)
(100,0)
95 (9,5)
(100,0)
1000 (100,0)
(100,0)
Märkus: *Väikeparteide ja üksikkandidaatide valijad, vastusest keeldujad või need, kes ei suuda valikut meenutada.

Tabel 2. Valijate sotsiodemograafiline profiil 2007 ja 2011 valimisotsuse võrdluse alusel, protsent (N)

 
Koalitsioonile truu
 
Opositsioonile truu
 
Koalitsioonist oposit­siooni
 
Opositsioonist koalit­siooni
 
 Kokku 2007. a ja 2011. a parteid valinud
 
Sugu
mees
44,0 (73)
35,3 (65)
28,3 (15)
42,3 (11)
38,2 (164)
naine
56,0 (93)
64,7 (119)
71,7 (38)
57,7 (15)
61,8 (265)
kokku
100,0 (166)
100,0 (184)
100,0 (53)
100,0 (26)
100,0 (429)
Vanus
18–25
8,4 (14)
1,6 (3)
1,9 (1)
3,8 (1)
4,4 (19)
26–40
30,7 (51)
17,4 (32)
26,4 (14)
11,5 (3)
23,3 (100)
41–64
41,0 (68)
45,7 (84)
52,8 (28)
57,7 (15)
45,5 (195)
65 ja vanem
19,9 (33)
35,3 (65)
18,9 (10)
26,9 (7)
26,8 (115)
kokku
100,0 (166)
100,0 (184)
100,0 (53)
100,0 (26)
100,0 (429)
Rahvus
eestlane
98,8 (164)
57,6 (106)
96,2 (51)
84,6 (22)
80,0 (343)
mitte-eestlane
1,2 (2)
42,4 (78)
3,8 (2)
15,4 (4)
20,0 (86)
kokku
100,0 (166)
100,0 (184)
100,0 (53)
100,0 (26)
100,0 (429)
Haridus
algharidus
1,2 (2)
1,6 (3)
3,8 (1)
1,4 (6)
põhiharidus
7,8 (13)
8,7 (16)
1,9 (1)
11,5 (3)
7,7 (33)
kutse-, kutse-keskharidus
27,1 (45)
38,6 (71)
28,3 (15)
42,3 (11)
33,1 (142)
keskharidus
25,9 (43)
20,1 (37)
19,2 (10)
11,5 (3)
21,7 (93)
kõrgharidus
38,0 (63)
40,0 (57)
50,9 (27)
30,8 (8)
36,1 (155)
kokku
100,0 (166)
100,0 (184)
100,0 (53)
100,0 (26)
100,0 (429)
Leibkonna sissetulek kuus (neto)
kuni 350
17,2 (26)
27,0 (44)
20,0 (9)
26,1 (6)
22,3 (85)
351–500
10,6 (16)
13,5 (22)
22,2 (10)
30,4 (7)
14,4 (55)
501–700
20,5 (31)
28,2 (46)
22,2 (10)
13,0 (3)
23,6 (90)
701–1000
12,6 (19)
16,0 (26)
15,6 (7)
13,0 (3)
14,4 (55)
1001 ja üle
39,1 (59)
15,3 (25)
20,0 (9)
17,4 (4)
25,4 (97)
kokku
100,0 (151)
100,0 (163)
100,0 (45)
100,0 (23)
100,0 (382)
Maa-linn
maa-asula
31,3 (52)
28,8 (53)
43,4 (23)
36,0 (9)
32,0 (137)
linn
68,7 (114)
71,2 (131)
56,6 (30)
64 (16)
68,0 (291)
kokku
100,0 (166)
100,0 (184)
100,0 (53)
100,0 (25)
100,0 (428)

Kasutatud kirjandus

  • Mair, P. (1998). Party System Change: Approaches and Interpretations. Oxford: Oxford University Press.
  • Schoen, H. (2005). Wechselwahl. – J. W. Falter, H. Schoen (Hrsg.). Handbuch Wahlforschung. VS Verlag für Sozialwissenschaften, S. 367–387.

Tagasiside