(Info)häiretest teaduskommunikatsioonis – vaja on muutust
-
Tartu Ülikooli teadus-kommunikatsiooni nooremteadur
Selleks et ühiskonnana teaduspõhiseid valikuid teha, on esmalt vaja mõista, kuidas ja kui tõhusalt töötab teaduskommunikatsioon. Eesti meediapildis võib teadus näha välja edumeelne, kuid probleem on sügavamal süsteemis ja selle tõrgetes. Teadus satub kogu infomüraga samal väljal tegutsedes lõksu. Selleks et teaduskommunikatsioon infohäiretest küllastunud inforuumis toimiks ja inimeste igapäevaellu jõuaks, on vaja märkimisväärseid muutusi teoorias ja praktikas.
Üldine kommunikatsioonikeskkond maailmas muutub iga päevaga justkui üha skisoidsemaks. On tunne, et siiani ainult kirjandusteooriatest tuntud fiktsioonid on jõudnud väga erinevate spekulatsioonide ja utoopiatena meie igapäevasesse pärisellu. Info üleküllusest ei ole abi, pigem on see üha häirivam, sest pidevas ajapuuduses on selles üha keerulisem orienteeruda. Otsime infohäiretes ja (info)sõdades, kohalike ja üleilmsete kriiside ahelas mingitki tasakaalu, uskudes, et heal tasemel teaduskommunikatsioon võiks olla päriselt abiks.
Seepärast tegeleme Tartu Ülikoolis ühiskonnateaduste instituudis1 teaduskommunikatsiooni teooriate ja praktikatega igapäevaselt. Püüame mõista üleilmseid trende. Kuid keskendume ikka sellele, et meil siin Euroopa piiril asuvas demokraatlikus pisiriigis – kus oleme harjunud oma eksistentsi eest võitlema – on kõik natukene omamoodi. Siin on justkui kriitiliselt oluline, et oleksime oma valikutes ja otsustes eriti nutikad ja targad.
Väljastpoolt paistab, et teaduskommunikatsiooniga on meil väga hästi. Eesti on ebatavaline riik, kus teadus on igapäevaselt avalikus fookuses. Ajakirjanduses on erinevad tele- ja raadiosaated, meediamajades toimetavad teadustoimetused, igapäevaselt ilmub teadusajakirjanduslik sisu. Hetkel on see küll välismaa populaarteaduse tõlkelugude poole kaldu (Himma, 2024), aga see ei ole praegu kõige suurem mure.
Probleem on selles, et teaduskommunikatsioonis toimub suurel hulgal väga heal tasemel suurele auditooriumile mõeldud tegevusi, mille mõju riigis olulistele otsustele ning ühiskondlikele arengutele on väga väike või juhuslik (Pilt & Himma-Kadakas, 2023). See on üldine hinnang (Eesti ei ole siin erand), et teaduskommunikatsioon ei ole selles mõttes hästi õnnestunud, et ühiskonnas strateegilistele otsustele pikaajalist mõju saavutada (Besley & Dudo, 2022b).
Vaatame korraks sisse andmetesse, sest nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna on suhtumises teadusesse märgata äärmiselt huvitavad vastuolud. Eesti ja Euroopa inimeste usaldus teaduse vastu on üldiselt kõrge. Värskelt ilmunud eurobaromeetri uuring „European citizens’ knowledge and attitudes towards science and technology“ (European Union, 2025) toob välja, et 88% Eesti kodanikest arvab, et teaduse ja tehnoloogia üldine mõju on positiivne (EL-is keskmiselt on see protsent 83%). Huvitavalt pöördvõrdeliseks lähevad andmed aga siis, kui vaadelda, kui paljud inimesed peavad tõenduspõhiseid teadmisi oma igapäevaelus oluliseks – ainult 9% Eesti inimestest nõustub sellega (Euroopas keskmiselt peab teadust oma igapäevaelus oluliseks 16% kodanikest).
Mingi hetk tekib usalduse asemele väga tugev opositsioon. See aga ei ole lihtsalt põnev trend, vaid väljendab reaalset haprust ühiskonna toimepidevuses üldiselt, sest üldsuse usaldus teaduse vastu on kriitiliselt oluline tegur nii üksikisiku, kogukonna kui ka kogu riigi tasandil informeeritud otsuste tegemise ja ka kriiside juhtimise jaoks (Schröder et al., 2025). Taolise opositsiooni tulem on näiteks ka see, et eestlased on üks kõige vähem vaktsineeritud rahvaid Euroopa Liidus (WHO, 2025). Tundub, et usaldame teadust senikaua, kuni see ei puuduta meie omi otsuseid. Siis on mugavam teadust ignoreerida.
Tundub, et usaldame teadust senikaua, kuni see ei puuduta meie omi otsuseid. Siis on mugavam teadust ignoreerida.
Sarnaseid vastakaid suhteid näeme oma uuringutes. Enamik meie intervjueeritud poliitikakujundajatest on n-ö teaduseusku, kuid oma igapäevases töös kasutatakse teadust siiski pigem vähe. Kuigi süsteem on selleks justkui loodud. Teadusnõustamine peaks toimima (kuigi natukene võib see olla illusoorne). Kui lähemalt vaadata, siis tunnistatakse, et teaduse ja poliitilise tempo erinevuste tõttu ei jõuta teadustulemustega poliitilistes otsustes arvestada.
Sellele lisandub, et ainult 5% Eesti inimestest tunnistab, et nad saavad teadusinfost aru. Teaduskommunikatsiooni praktika poolelt tahaks neid andmeid küll tagurpidi lugeda. Infohäire teaduskommunikatsioonis on nende andmetega tehtud puust ja punaseks. Teaduskommunikatsiooni uurides peame taolistesse häiretesse suhtuma kui väga tõsistesse markeritesse, sest need võivad väljendada, et midagi on teaduskommunikatsioonis siiski valesti läinud ning sellele tuleks päriselt tähelepanu pöörata.
PÕGUSALT PROBLEEMI TAUSTAST
Aastakümneid on avaliku teaduskommunikatsiooni peamine ülesanne olnud n-ö teadmiste lünga täitmine ühiskonnas. Taolise mõtteviisi juured ulatuvad tegelikult juba 1960ndatesse, mil esmakordselt sõnastati „defitsiidimudel“ loodusteaduste õpetamises. 1985. aastal ilmunud nn Bodmeri raport (Bodmer, 1985) tõstis selles kontekstis rõhutatult esile teadlaste kohustuse oma tööd avalikkusele edastada, et nn teadmiste lünka või defitsiiti ühiskonnas täita. Sellest raportist alates on lisandunud suur hulk defitsiidimudeleid. Teaduskommunikatsioon on väga tükk aega tegelenud erinevate defitsiitidega – küll teadmiste, suhtumise, usalduse ja muude defitsiitidega –, lootes, et kõiki taolisi puudujääke saab justkui üha suurema hulga teadmiste levitamisega ravida.
Tegelik defitsiit võib aga olla hoopis mujal, näiteks ühise väärtus- ja mõtteruumi vähenemises, mitte teadmiste puuduses. Võib-olla asume episteemilises defitsiidis, mida iseloomustavad sügavalt irratsionaalsed lahkarvamused ühiskonnas (Fuentes et al., 2022). Seda enam on vaja väikeses riigis teadmisi eriti hästi juhtida, nii et teaduslikest teadmistest oleks igapäevaselt päriselt kasu (muu hulgas ka näiteks ühise mõtteruumi hoidmisel). Ühine väärtusruum ning usaldus teaduse vastu ei teki aga teadmiste levitamise rohkusest, vaid selle kvaliteedist (eriti, kui eesmärk on tõenduspõhiseid teadmisi ühiskonnas võimendada).
Defitsiidimudel on mõnes mõttes loonud ka mugavustsooni ja sellest väljumine ei ole meeldiv. Mugav on avalikus ruumis kommunikeerida teadustulemusi n-ö jõupositsioonilt – tihtipeale on need vastused küsimustele, mida keegi küsinud pole. See on teadlaste õigus. Seda olukorda illustreerib näiteks nii Eesti Teaduste Akadeemia sisustatav rubriik „Teadlase pilguga“ Postimehes või ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ja Õhtulehe koostööprojekt „Fakt teadust päevas“.
Mõlemal juhul joonistub välja sarnane fenomen, et enamikul lugudest puudub selge eesmärk ning üsna harva on need päriselt aja- või asjakohased. Teisisõnu, teemad on üsna sünteetilised, kirjutatud justkui selleks, et midagi oleks kirjutatud. Ehk me ei otsi ühiskonna küsimustele vastuseid, vaid juba olemasolevatele vastustele küsimusi. See on praktika, mis toimib üsna hästi teaduse populariseerimise mõttes, kuid üsna harva adresseerib see päriselu probleeme.
Põhjus peitub tõenäoliselt ka selles, et defitsiidimudel toetub suuresti (massi)meedialoogikale, kus meedial on eriline roll, et ühiskonnas toimuvat mõjutada. Teadusprojektidele seatud surve teadust massikommunikeerida tekitab aga müra, mis omakorda soosib infohäirete teket.
Lisaks on kaasaegsel infomaastikul teadusel üsna raske konkureerida n-ö alternatiivsete faktide või info- ja teaduslõbuga (ingl infotainment ja sciencetainment) nii, et tõenduspõhised teadmised jõuaksid efektiivselt ühiskonda ja neil oleks ka reaalne mõju. Keskendume sellele, kuidas infohäireid ja müra teaduskommunikatsioonis vältida ning päriselu tingimusis teaduskommunikatsiooni mõjusamaks nügida.
Infohäire põhjus siin ei ole teadmiste defitsiit, vaid peamiselt ajapuudus
Tempode erinevus tähendab paratamatult teaduse ja otsustusprotsesside asünkroonsust. Ajakriitilisus on poliitilise tsükli spetsiifika, mis loob potentsiaalselt ka konflikti poliitilise ja teaduse loogika vahel. Meie mõte on, et taolises asünkroonsuses tuleks teadust (vähemalt mingis osas) kommunikeerida teisiti. Rohkem tuleks arvestada ajakriitilisuse faktoriga ning lisaks massiteaduskommunikatsioonile leida võimalusi n-ö täppiskommunikatsiooniks, mis on riskikommunikatsiooniga sarnane, kuna on eesmärgipärasem ja võimalikult hästi sihitud, st nõuab palju personaalsemaid formaate.
Meie uuringu tulemused näitasid, et teaduskommunikatsioon on mõjus, kui see toimub õigel ajal, õiges kohas, sihtrühmale sobivas formaadis ja relevantsel teemal. Sellepärast oleme välja arendamas arutleva teaduskommunikatsiooni raamistikku, mille peamised komponendid on: aeg, ruum, formaat ja ajakohasus. Ideaalis peaksid need elemendid toimima sünkroonis.
Kuigi ajaline surve tekitab teaduse jaoks omakorda häire, on süsteemis siiski lahendus olemas — olemasolevaid teadmisi tuleks nutikamalt taaskasutada. See peaks olema ilmselt teadusnõustamise tegelik eesmärk. Iga otsuse langetamiseks ei olegi vaja teadusuuringut tellida, vaid olemasolev teadmine maailmast üles leida ning seda süsteemselt kasutada. See on näiteks üks ootus Teaduste Akadeemiale, mis meie viimases uuringus (Pilt & Himma, 2025) välja joonistus, kuidas akadeemia saaks riigi teaduspartnerina päriselt panustada.
Ainult ühe võimaliku näitena võiksid Euroopa akadeemiate teadusnõukoja EASAC (European Academies’ Science Advisory Council) raportid olla üsna heaks aluseks ka Eestis teaduspõhiste poliitikate jaoks. Neis raporteis on kokku kogutud, analüüsitud ja süstematiseeritud parimad teaduslikud teadmised erinevatel fookusteemadel. Eestis võiks nende ülevaadete sisu olla aga palju paremini ja laiemalt, nutikamalt ja jõulisemalt kommunikeeritud. See on reaalselt kasutamata potentsiaal.
Teaduste Akadeemial on usalduse mõttes praegu ka äärmiselt unikaalne positsioon. Meie uuringust tuli välja, et akadeemiat usaldatakse vahel lausa pimesi (mis on omakorda jälle ohtlik). Seda usalduskrediiti tuleks nüüd hoolega hoida, sest selle pinnalt on võimalik teadust hästi funktsionaalselt ja eesmärgipäraselt edasi kommunikeerida. Uuringust tuli ka välja, et ootused akadeemiale kui võimalikule teadusnõu jagavale partnerile on tegelikult suured.
Ainukese takistusena tuli intervjuudest välja, et näiteks erinevate ministeeriumide nõustamiseks võib akadeemia paikneda süsteemis vales kohas. Eelarveliselt kuulub akadeemia Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse ning sellelt positsioonilt võib olla põhimõtteliselt keeruline teisi ministeeriume ja riiki üldiselt nõustada.
Suurepärane üldmulje teaduskommunikatsioonist võib tähistada mugavat tasapaksu illusiooni
Massikommunikatsiooni surve põhjused tulenevad n-ö meedialoogikast, et aastakümneid on massimeedia täitnud teaduse (aga ka muude sotsiaalsete struktuuride) valideerimise ülesannet (Rödder, 2009). On olnud justkui legitiimsuse eeldus, et tuleb võimalikult suure publikuni jõuda. (Massi)meedia toimib usaldusväärsuse kontrollimehhanismina. See on spetsiifiline just meedialoogikale, et avaliku nähtavuse kaudu ka usaldus tekiks. Kui see on loodud, siis edaspidi on muid funktsioone täita lihtsam.
Aga praegusel ajal on ka meedialoogika trendid muutuma hakanud, sest aastakümneid kehtinud n-ö garantiid (nt ametlike meediakanalite usaldusväärsus) ei pruugi enam puhtalt toimida (Bucchi & Trench, 2021). Meedialoogikal põhinev teaduskommunikatsioon on ainult üks osa tervikust (Olesk et al., 2021). Kui sellega ei arvestata, siis jääbki teaduskommunikatsioon justkui poolele teele pidama või ühele kohale aastakümneteks tammuma.
See ühele kohale kinnijäämine väljendub ka selles, et kuigi teoreetiliselt on teaduskommunikatsioon juba tükk aega tagasi liikunud meedialoogikast ja selle najal toiminud defitsiidimudelist (mille peamine eesmärk oli täita ühiskonnas eksisteeriv teadmiste defitsiit võimalikult suure hulga teadusinfoga) erinevaid osapooli ühendavate dialoogiliste või arutlevate mudelite suunas, siis praktikas täidetakse ikka defitsiidimudeli funktsioone (see on iseloomulik kaasaegsele õhtumaisele teaduskommunikatsioonile üldiselt).
Vanad mudelid on head, et teadust võimalikult laialt populariseerida, et jõuda massiauditooriumideni, kuid pelgalt meedialoogika järgi toimiva teaduskommunikatsiooni mõju ühiskonnas on piiratud ja väga juhuslik. Viimases uuringus, kus keskendusime just Teaduste Akadeemia kommunikatsioonitegevustele, leidsime ka omamoodi meedialoogika paradoksi – vastuolu maksimaalselt suure publikuni jõudmise püüdluse ja minimaalse mõju vahel.
Seetõttu on defitsiidimudelisse või (massi)meedialoogika lõksu (Jonsson et al., 2022) jäänud teaduskommunikatsioon mitmekordselt ebaefektiivne, sest tihtipeale oleks väiksemale publikule ja paremini sihitud tegevustel palju suurem mõju ja kasu. Taolistesse lõksudesse kinni jäänud teaduskommunikatsioon ei ole hea usaldusloome võimekusega ega toeta ka otsustusprotsesse. Vastupidi, see võib usaldamatust ühiskonnas suurendada ning kujuneda üheks teadusskeptitsismi või teaduse eitamise põhjuseks (Weingart & Guenther, 2016).
Teaduskommunikatsiooni praktikad olenevad suuresti üldisest kommunikatsiooni- ja kultuurikeskkonnast
Teaduskommunikatsiooni defineeritakse tänapäeval kõige laiemas mõttes kui „sotsiaalset vestlust, mis toimub teaduse ümber“ (Bucchi & Trench, 2021). St kaasaegne teaduskommunikatsioon laieneb sisult palju laiemale alale sellest, kus teadlased jagavad uusi teadmisi teiste teadlastega, aga ka poliitikakujundajate ja ettevõtjatega. Teaduskommunikatsiooni uurijaid julgustatakse nägema teaduskommunikatsiooni ka n-ö köögi- või saunavestlustes pere või sõpradega, mille mõju ei saa tegelikult üldse alahinnata. Paljud otsused kiputakse tegema just nende vestluste põhjal.
Ühelt poolt muudab see teaduskommunikatsiooni uurimise, aga ka juhtimise üha keerukamaks, kuid samavõrra ka põnevamaks. Teaduskommunikatsioon ei ole enam pelgalt faktide õigeks või ritta seadmine; see on võrdselt tähendus- ja usaldusloome (Irwin, 2021) – tõenduspõhiste teadmiste mõtestamine ühiskonna jaoks (Horst & Davies, 2021).
Oma uuringutes näeme, et praeguste kobarkriiside ja infohäirete (sh ka infosõdade) tingimusis ilmnevad ja võimenduvad eriti brutaalsel moel ka teaduskommunikatsiooni nõrkused. Samas on üha olulisem, et teadmised aitaks kriise lahendada. Teaduskommunikatsioon muutub sel hetkel suuresti riskikommunikatsioonilaadseks protsessiks, mis on tegevusele orienteeritud ja üldjuhul ka väga eesmärgipäraselt sihitud, et inimesed reageeriksid erinevatele riskidele asjakohaselt. Samas kui klassikalise teaduskommunikatsiooni fookus on siiani peamiselt teaduspõhiste teadmiste jagamisel, informeerimisel, inspireerimisel, huvi äratamisel – st suuresti ikka vaid teaduse populariseerimisel või ka lihtsalt intellektuaalsel meelelahutusel, mis üldjuhul ei eeldagi kohest mõju.
Praegustest kobarkriisidest räsitud maailmas näeme, et teaduskommunikatsioon on lähenemas strateegilisele riskikommunikatsioonile (Besley & Dudo, 2022a). Samas peame arvestama, et teadlastel ei ole enam teadmiste monopoli. Tänapäeval peetakse kultuurilist ja kogemuslikku tarkust sageli samaväärseks teaduslike teadmistega (Reincke et al., 2020). See tekitab kommunikatsiooniruumis uusi dünaamikaid. Oluline on lihtsalt jälgida, et isegi kui taolised intellektuaalsed mängud paistavad põnevad, siis kriitiliselt hapral ajal on eriti halb, kui selle mängu osana saab kõlapinda juurde teaduse teadlik eitamine. Lõpuks mõjutab see nii üksikisiku kui ka riigi ja ühiskonna toimepidevust ja eluvõimet tervikuna. Ühevõrra halb on see nii teadust eitavas tervisekäitumises (nt vaktsineerimisotsustes) või ka näiteks kliima-, toidu- või sõjalises julgeolekus. Närvilisust lisavad erinevad infosegadused (tahaks kirjutada erinevad hübriidsigadused).
TEADUSKOMMUNIKATSIOON VAJAB MÕTTEVIISI MUUTUST
Muutust on vaja nii teoorias kui ka praktikas, aga eelkõige ametlikes nõuetes – näiteks selles, millisel viisil teaduskommunikatsiooni teadlastelt oodatakse. Teaduskommunikatsiooni üks põhihäda on, et teadlaste rahastus tuleb riigilt või Euroopa Liidu rahastusest ning selle sisse ei ole alati ega otseselt kirjutatud oma teadmuse tõhusalt või mõjusalt spetsiifiliste sihtgruppideni viimine. Teadusprojektide toetuse andmise tingimustes on teaduskommunikatsiooni nõuded sageli keskendunud just defitsiidimudelile ning teadmiste kommunikeerimisele meedia abil. Teisisõnu, rahastajate eeldused teadusprojektidele soosivad meedialoogikal tuginevaid kommunikatsioonitegevusi. Oleme seda oma teadusartiklis nimetanud Exceli sündroomiks – tabelipõhiselt muutuvad kommunikatsioonitegevused formaalseks ja kvantitatiivseks.
Exceli tabeli sündroom asetab teaduse samasse infost üleküllastunud ja infosegaduses ruumi, mis tervikuna vähendab teaduse jõudmist otsustajate ja tavainimesteni.
Fookus peaks liikuma kvantiteedilt kvaliteedile, usaldusloomele ja pikaajalisele mõjule. Arutlev teaduskommunikatsiooni mudel on üks võimalus, aga sellel on samuti omad nõrkused. Arutlev teaduskommunikatsioon eeldab, et teadlased suudavad esmalt (koos tööd toetava teaduskommunikatsiooni spetsialistiga) kaardistada sihtrühmad, kellele nende loodav uus teadmine vajalik on. Olgu nendeks vaktsineerimises kõhklevad noored emad, tegevpoliitikud või olulised ametnikud.
Exceli tabeli sündroom asetab teaduse samasse infost üleküllastunud ja infosegaduses ruumi, mis tervikuna vähendab teaduse jõudmist otsustajate ja tavainimesteni.
Seejärel suudetakse valida paindlikult ja sihtrühma vajadustest ning võimalustest lähtuvad kommunikatsioonitegevused. See kõik on täppiskommunikatsioon, mida ei saa planeerida viis aastat ette taotlusesse esitatava Exceli tabeliga. Eriti veel, kui teadlased peavad seda tegema olukorras, kus pole isegi tulemusi, mida kommunikeerida.
Kommunikatsioon kommunikatsiooni pärast on mõttetu ja loob müra. See kehtib ka arutleva või dialoogilise teaduskommunikatsiooni puhul: dialoog dialoogi pärast (puhtalt, et linnuke kirja saada) ei ole efektiivne. Traditsiooniliselt on seda nimetatud pigem metodoloogiliseks fiktsiooniks (Habermas,1996), meie kutsume seda juba ülal mainitud Exceli sündroomiks teaduskommunikatsioonis. Mõjusat teaduskommunikatsiooni iseloomustab, et see on orgaaniline ja paindlik osa teadustööst. See arvestab teadustulemuste dünaamikat, mitte ei ole kramplikult kinni teaduskommunikatsiooni plaanis.
Me ei väida, et meediakeskset teaduskommunikatsiooni pole vaja. Vastupidi, arvame, et selle kõrget taset Eestis tuleks hoida ja edasi arendada. Samuti ei tähenda see, et ühiskonnas poleks teadmiste defitsiiti (Trench, 2008) – teaduse edastamine hõlmab alati uute teadmiste levitamist. Samas näeme, et uued formaadid on siiski tarvilikud, sest õige pisut utreerides: pressiteadete abil me infosõda ei võida.
Kõige halvem teaduskommunikatsioon on turunduse poole kaldu (Pilt, 2023) ning lisaks kipub selle ainus n-ö strateegiline eesmärk olema projekti- või grandinõuete ja aruannete täitmine. Uuringute tarbeks tehtud osalusvaatlused „teaduskommunikatsioonipõllul“ näitasid, et taoline suhtumine ei ole õnneks siiski valdav.
Arutlev teaduskommunikatsioon on üks võimalik formaat. Euroopas on seda katsetatud üsna suurelt (nt Inglismaal, Hollandis jne). Nendest katsetustest on ilmnenud, et teadusteemadel (nt kliima või GMO-de teemal) korraldatud rahvakogulaadsed arutelud on üldjuhul kaaperdatud lärmaka vähemuse poolt. Platonlik idee sisulisest dialoogist erinevate osapooltega (sh nendega, kes tõenduspõhist maailmavaadet ei usalda) on teoorias ilus, kuid praktiliselt keeruline ja riskirohke. Seepärast otsime teaduskommunikatsiooni laboris töövahendeid, mis aitaks meil erinevates formaatides saavutada midagi sellist, millel oleks mõju ka siis, kui osa ühiskonnast on teinud valiku teadust oma igapäevaelus ignoreerida.
KOKKUVÕTE JA SOOVITUSED
Infohäiretest küllastunud meediaruumis kaob teaduspõhine teave mürasse. Seetõttu on oluline otsida teaduskommunikatsioonis praktikaid, mis aitaks viia teadust sihitult nende rühmade ja inimesteni, kellel seda teadmist vaja on. Taolise praktika muutust saavad teaduskommunikatsiooni uurijad toetada paradigmanihkega, mille kese ei ole ainult defitsiidimudelil. Praktikas on aga vaja muutusi ka teadussüsteemi sees.
Näiteks teadusprojektide puhul on oluline eeldada, et kommunikatsioon kuulub teaduse tegemise juurde, kuid viisides, kuidas seda teha, võiks olla paindlikum. Süsteemi tasandil – nii Eestis kui ka Euroopas – võiks muutuda nõue esitada kommunikatsioonitegevuste plaan taotluses.
Selle asemel võiks projektide aruandluses projekti vältel nõuda ülevaadet tehtud kommunikatsioonitegevustest, millega on tulemusi sihitud auditooriumideni viidud. Jah, sinna juurde võivad kuuluda ka avalikkusele suunatud populaarteaduslikud artiklid või pressiteated, kuid ennekõike peaks hindama nende reaalset mõju valitud auditooriumile.
Palju tõhusam võib mõnel puhul olla teadlaste osalemine parlamendi komisjonides, nõukogudes, ettevõtluskoostöös või õpetamises – paraku näeme neid harva teadusprojektide taotlustes või aruandluses kui kommunikatsioonitegevusi.
Eesti teadusel läheb hästi, seda peegeldab ka Eesti meediaruum. Samas moodustab see väikese osa, mis on kõrvuti seltskonnauudiste ja infomüraga. Selleks et teadus saaks olla ühiskonnas silmapaistev, hinnatud ja tõsiseltvõetav, on vaja muust infomürast eristuda, murda välja peamiselt defitsiidimudelile üles ehitatud teaduskommunikatsioonipraktikatest.
KASUTATUD ALLIKAD
- Besley, J. C. & Dudo, A. (2022a). Strategic Science Communication. A Guide to Setting the Right Objectives for More Effective Public Engagement. Johns Hopkins University Press. https://doi.org/10.56021/9781421444215
- Besley, J. C. & Dudo, A. (2022b). Strategic communication as planned behavior for science and risk communication: A theory-based approach to studying communicator choice. Risk Analysis: An International Journal, 42(11): 2584–2592. https://doi.org/10.1111/risa.14029
- Bodmer, W. F. (1985). The Public Understanding of Science. Report of a Royal Society ad hoc Group endorsed by the Council of the Royal Society. London: Royal Society. https://royalsociety.org/-/media/policy/publications/1985/10700.pdf
- Bucchi, M. & Trench, B. (2021). Science communication as the social conversation around science. – Routledge Handbook of Public Communication of Science and Technology. Third Edition. Routledge Taylor & Francis Group. London and New York, lk 1–13.
- European Union (2025). Eurobarometer 2024 – European citizens’ knowledge and attitudes towards science and technology, doi: 10.2777/6040908 https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/3227
- Fuentes, C., Goñi, J. & Miranda, C. (2022). Analytical categories to describe deficit attributions in deep disagreements between citizens and experts. Public Understanding of Science, 31(1): 70–87. https://doi.org/10.1177/09636625211020474
- Habermas, J. (1996). Between Facts and Norms: Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. Cambridge, MA: MIT Press.
- Himma, M. (17.12.2024). Meediakriitika | Eesti teadusajakirjandus on välismaa populaarteaduse tõlke nägu. Eesti Päevaleht. https://epl.delfi.ee/artikkel/120344071/meediakriitika-eesti-teadusajakirjandus-on-valismaa-populaarteaduse-tolke-nagu
- Horst, M. & Davies, S. R. (2021). Science communication as culture. A framework for analysis. M. Bucchi & B. Trench (toim), Routledge Handbook of Public Communication of Science and Technology. London: Routledge, lk 182–197, https://doi.org/10.4324/9781003039242-11
- Irwin, A. (2021). Risk, science and public communication: Third-order thinking about scientific culture. M. Bucchi & B. Trench (toim), Routledge Handbook of Public Communication of Science and Technology. London: Routledge, lk 147–162, https://doi.org/10.4324/9781003039242-9
- Jonsson, A., Brechensbauer, A., & Grafström. M. (2022). Communicating science through competing logics and a science-art lens. Journal of Science Communication, 21(07), Y01. https://jcom.sissa.it/article/pubid/JCOM_2107_2022_Y01/
- Olesk, A., Renser, B., Bell, L., Fornetti, A., Franks, S., Mannino, I., Roche, J., Schmidt, A. L., Schofield, B., Villa, R., & Zollo, F. (2021). Quality indicators for science communication: Results from a collaborative concept mapping exercise. Journal of Science Communication, 20(03), A06. https://doi.org/10.22323/2.20030206
- Pilt, E. (14.11.2023). Professor: teaduskommunikatsioon tüürib turunduse suunas. ERR Novaator. https://novaator.err.ee/1609164448/professor-teaduskommunikatsioon-tuurib-turunduse-suunas
- Pilt, E. & Himma, M. (2025). „We use science as a last resort“: why real-life challenges demand a shift towards deliberative science communication. – Artikkel on eelretsenseeritud ning ootab avaldamist ajakirjas Public Understanding of Science (PUS, Sage Journals). https://journals.sagepub.com/home/pus
- Pilt, E. & Himma-Kadakas, M. (2023). Training researchers and planning science communication and dissemination activities: Testing the QUEST model in practice and theory. Journal of Science Communication, 22(6), A04. https://doi.org/10.22323/2.22060204
- Reincke, C. M., Bredenoord, A. L., & van Mil, M. H. (2020). From deficit to dialogue in science communication. EMBO Reports, 21(9), e51278. https://doi.org/10.15252/embr.202051278
- Rödder, S. (2009). Reassessing the concept of a medialization of science: A story from the „book of life“. Public Understanding of Science, 18(4): 452–463. https://doi.org/10.1177/0963662507081168
- Schröder, J. T., Brück, J., & Guenther, L. (2025). Identifying trust cues: how trust in science is mediated in content about science. Journal of Science Communication, 24(01), A06. https://doi.org/10.22323/2.24010206
- Trench, B. (2008). Towards an Analytical Framework of Science Communication Models. D. Cheng, M. Claessens, T. Gascoigne, J. Metcalfe, B. Schiele & S. Shi (toim), Communicating Science in Social Contexts: New models, new practices. Springer Netherlands, 119–135. https://doi.org/10.1007/978-1-4020-8598-7_7
- Weingart, P. & Guenther, L. (2016). Science communication and the issue of trust. Journal of Science Communication, 15(5), C01. https://doi.org/10.22323/2.15050301
- WHO. (2025). Immunization data. https://immunizationdata.who.int/global?topic=Vaccination-coverage&location=EST
1 Tartu Ülikooli juures alustavas teaduskommunikatsiooni laboris uurime teadmiste mõtestamise keerukust Eesti kontekstis. Meid huvitab, kuidas teadmised ühiskonnas liiguvad, kus on pudelikaelad, tõrked või tõkked – otsime teadmiste liikumiste otseteid, et relevantsed teadmised jõuaksid õigel ajal täpselt sinna, kus neid parajasti kõige rohkem vaja on. Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PSG1055).