Riigi toimimiseks vajalik infovastupidavus ei teki iseenesest
-
Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor, Balti Infohäirete Sekkekeskuse (BECID) meediapädevuste ekspert
-
Balti Infohäirete Sekkekeskuse (BECID) meediapädevuste spetsialist
Viimased aastad on tugevalt proovile pannud meie riigi institutsioonide ja inimeste infovastupidavuse. Ühiskonnas kasvava usaldamatuse tõttu on vaja meediapädevust ja infovastupidavust parandada, et suudaksime desinformatsioonile vastu seista ja demokraatia toimimist kaitsta. Me ei saa suurt süsteemi nipsust korda teha, seega peame õppima hakkama saama osaliselt düsfunktsionaalses süsteemis.
Infovastupidavust kutsutakse teaduskirjanduses mitme nimega, mõnikord ka digitaalseks vastupidavuseks ehk resilientsuseks. Eesti keelde on „resilientsusele“ tulnud mõned ilusad vasted, nagu näiteks „säilenõtkus“ ja „kerksus“. Üldiselt aga tähistab see inimese, organisatsiooni või ka ühiskonna kui suure terviku vastupanuvõimet (Manning, 2021; Reynolds & Parker, 2018; Przybylski et al., 2014), võimet kohanduda pidevalt muutuvate, ekraanide vahendatud ja kohati väga stressirohkete olukordadega, et tunda end võimestatu ja võimekana. See tähendab nii ennetavat tegutsemist, aga ka juba eksisteerivate probleemidega toime tulemist, ning vajadusel – metafoorselt väljendudes – pajuvitsana maha paindumist ja enda jälle püsti ajamist.
Aina intensiivistuv ja kiirenev sotsiaalmeedias lokkav infokorratus (Wardle & Derakhshan, 2017) loob soodsa pinnase väär-, kuri- ja desinformatsiooni levikuks, mille tagajärjel ühiskond üha enam lõhestub ning usk meie riigi ja selle toimijate usaldusväärsusesse mureb.
Lühiajaliselt on võimalik hirmunud ja segaduses inimeste pealt poliitilist kasu lõigata ning saada mitut sorti kapitali (näiteks majanduslikku, sotsiaalset ja sümboolset), ent tegu on piltlikult öeldes väga lühinägeliku iseendale jalga tulistamisega. Kui inimesed ei usalda poliitikuid, ettevõtjaid, politseid, kohalikke omavalitsusi, arste, teadust, õpetajaid ega lõpuks mikrotasandil oma naabreid, siis oleme vaenulikele narratiividele haavatavad. See mõjutab negatiivselt meie kaitsetahet, usku oma riigi püsimajäämisesse, rääkimata võimalikest otsestest finants-, tervise- ja psühholoogilistest kahjudest üksikisikule ja tema lähedastele.
Demokraatia ei püsi, kui inimesed on infost ülekoormatud ega suuda usaldusväärseid allikaid eksitavast teabest eristada või pideva infokorratuse tõttu uudiste jälgimisest sootuks loobuvad. Seetõttu on Eesti jaoks infovastupidavuse arendamine muutunud rahvusliku julgeoleku ja ühiskonna terviklikkuse tagamise seisukohalt keskseks teemaks. Venemaa ja teiste geopoliitiliste tegutsejate infooperatsioonid on muutunud üha nähtavamaks ning agressiivsemaks, muutes ühiskondi haavatavamaks mitte ainult traditsioonilistes sõjalistes konfliktides, vaid ka igapäevases digitaalses infosõjas. Meediamaastik on nii Eestis kui ka globaalselt kasvavas tempos polariseerunud ja killustunud ning inimesed elavad tihti oma „meediamullides“. Nad tarbivad eeskätt sõnumeid, mis kinnitavad nende olemasolevaid vaateid, ignoreerides alternatiivseid arvamusi.
Moodustuvad kõlakambrid ja filtrimullid on osa tähelepanumajanduse infrastruktuurist, mis mõistena viitab tähelepanu kaubastamisele (Franck, 1999; Goldhaber, 1997). Tähelepanu, üha napim ja piiratum ressurss (Goldhaber, 1997), vahetatakse teabe ja meelelahutuse vastu ning seejärel konverteeritakse majanduslikuks või poliitiliseks kapitaliks (Falkinger, 2007).
Paraku pööravad inimesed ohtlikule, hirmutavale ja vihastavale rohkem tähelepanu kui positiivsele, stabiilsele ja eetilisele. Negatiivsed emotsioonid hoiavad inimesi platvormidel kauem, mistõttu eelistavad sotsiaalmeedia algoritmid neid postitusi ja infokilde, mis tugevdavad või võimendavad olemasolevat kahju, nagu vaenukõne ja desinformatsioon, süvendades polariseerumist ja radikaliseerumist (Saurwein & Spencer-Smith, 2021).
Sisu, mis tekitab tugevaid emotsioone, suurendab märkimisväärselt kaasatust (kommentaarid, vihased reaktsioonid, edasijagamised) (Stark et al., 2020). Tähelepanu kui ressurssi nähes püüab tähelepanumajandus „kasutada ja struktureerida tähelepanu kõige suurema efekti saavutamiseks rahajahis“ (Goldhaber, 2006), ilma et arvestataks teiste väärtustega „sõjas meie silmamunade pärast“ (Abidin, 2014).
Usaldamatuse kasv ühiskonnas süvendab vajadust meediapädevuse ja infovastupidavuse tõhustamise järele, et suuta vastu seista desinformatsioonile ning kaitsta demokraatia toimimist. Meie kodanike puudulikud digioskused ja meediateadmised on selge ja konkreetne oht julgeolekule. Tõhusate piiriüleste koostöövormide nappus ja intensiivistuvad hübriidrünnakud õõnestavad demokraatiat ja õigusriiki ka ilma traditsioonilise relvakonflikti ohuta. Informatsioon ei peatu riigipiiril ning strateegilised rünnakud on sageli korduvad; seetõttu on rahvusvaheline ja valdkondade-vaheline koostöö infohäiretega tegelemisel keskse tähtsusega.
Meie kodanike puudulikud digioskused ja meediateadmised on oht julgeolekule.
Paljud infohäired ei teki iseenesest
Suur osa infokorratusest ja -häiretest juhtub kogemata – me teeme vigu, jagame infot, mida ei ole kontrollinud, ja laseme emotsioonidel end juhtida, ent väga suur osa neist on hästi rahastatud strateegiline tegevus. Siin on oluline märgata, et ehkki Venemaa on Eesti-suunalise desinformatsiooni mõttes kriitilisima tähtsusega vaenulik tegutseja, ei ole ta ainus.
Nagu paljudes teistes riikides, toituvad ka Eestis väärinfo narratiivid olemasolevatest sotsiaalsetest lõhedest ja polariseerunud aruteludest. Tuhandest „infokahurist“ tulistatavad narratiivid kasutavad ära tundlikke teemasid, nagu rändepoliitika, sõjapõgenike abistamine, teenuste kättesaadavus, abieluõigus, suurprojektide arendus ja asukoht, majanduslik hakkamasaamine jne. Infokahurite all võib silmas pidada ametlikke riiklikke kanaleid, usaldusväärsena tunduvaid „instituute“ ja „akadeemiaid“ (teaduspesu), automatiseeritud botivõrgustikke, kõikvõimalike motivatsioonidega inimtrolle (eesmärk külvata kaost ja meelepaha), rändaktiviste (ingl astroturfing ehk kunstmurutamine), tasu eest või ka tasuta päev läbi kommentaarides viha õhutajaid ja sotsiaalmeedia sisu loojaid, maitsemeediaväljaandeid, kasu saamisest motiveeritud tipptaseme eksperte ja juhte jne.
Nagu paljudes teistes riikides, toituvad ka Eestis väärinfo narratiivid olemasolevatest sotsiaalsetest lõhedest ja polariseerunud aruteludest.
Näeme, et nende tegutsejate hulgas on rohkelt neid, kelle tegevuse eesmärk ongi manipuleerida avaliku arvamusega ning külvata usaldamatust institutsioonide vastu. Osa segadusest tekib aga seetõttu, et inimesed levitatud väärinformatsiooni tõepoolest tahtmatult, hirmu, viha või teadmatuse tõttu.
Eesti inforuumis on praegu üks levinuim ja selgelt idanaabri suunalt tulnud suur desinformatsiooni narratiiv (teadlikult loodud vale ja kahjulik lugu) meie riigi kujutamine „ebaõnnestunud riigina“ (ingl failed state narrative), mis sarnaneb suures plaanis Ukraina vastu kasutatud taktikaga. Sotsiaalmeedias luuakse ja võimendatakse sisu, mis seab küsimuse alla Eesti Vabariigi institutsioonide hakkamasaamise, poliitilised otsused ja õigusruumi.
Paralleelselt levitatakse teadlikult nn retroutoopilist nõukanostalgiat, presenteerides seda kui „ilusat aega“, totaalselt eirates tolle perioodi tegelikke varjukülgi. Lisaks levib narratiiv Lääne väärtuste „lagunemisest“, mida võimendatakse tihti näiteks hüpermaskuliinsuse kaudu, tuues vastukaaluks „tugeva“ patriarhaalse Venemaa. See käib käsikäes NATO, EL-i ja liberaaldemokraatia väärtuste demoniseerimisega.
Niisugused narratiivid on eriti atraktiivsed vanema põlvkonna esindajatele, kes tunnevad nostalgiat Nõukogude aja vastu, ning teatud poliitilistele liikumistele, kes soovivad õõnestada Lääne liitude legitiimsust. Põlvkondadevahelist lõhet käristatakse laiemaks väidetega, et nooremad põlvkonnad on „nõrgad“ ning elavad „tegelikkusest eemal“ ning et praegune ühiskond on „segane ja moraalselt korrumpeerunud“, eriti LGBTQ+ õiguste või puuetega inimeste õiguste teemaringis.
On oluline märkida, et tõhus propaganda segab oskuslikult tõde ja valet. Tsiteerides Marian Võsumetsa, kes on kaitsnud lõputöö Nõukogude ideoloogiast ning on viimasel ajal pakkunud sotsiaalmeedia kaudu teravaid lühianalüüse inforuumi kohta: „Kui propaganda hüüaks tulles, siis ei oleks ta tõhus. Kui propagandal oleks Vene Föderatsiooni vapp küljes, siis ei oleks ta tõhus. Kui seal oleks Putini pilt peal, siis ei oleks ta tõhus. Kui see oleks 1940. aasta plakat, siis ei oleks ta tõhus. Kui Eestile suunatud propaganda oleks vene keeles, siis ei oleks ta tõhus.“
Selleks et propaganda oleks tõhus, peab selles olema haakekonks – midagi, mis inimestele päriselt muret tekitab. Eestis ei ole kõik korras. Nii nagu igas ühiskonnas, on ka meil rohkelt probleeme, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Kuid objektiivsete võrdluste ja mõõtmiste kohaselt on meil paljude valdkondadega päris hästi.
| Meil on Euroopa puhtaim õhk (2024. aasta WHO mõõtmiste järgi), maailmas paremuselt teine digiriik (2024), demokraatia indeksis kuuendad (2025), korruptsioonitaju indeksis maailma riikide seas paremuselt 13. kohal (2024). Meil on juba 11 aastat järjest OECD riikide parim maksusüsteem, Eesti IT-sektor paistab mitmes mõõdikus silma väga positiivsena, siia on tehtud enim riskikapitali investeeringuid tehnoloogiaettevõtetesse Euroopas (2015–2024), Good Country Index’is oleme ainsa Ida-Euroopa riigina esikümnes (2024) jne. Konkreetsemalt infovastupidavusega seonduvatest uuringutest saab samuti positiivset välja tuua: meediapädevuse indeksis maailma võrdluses 4. koht (2022), ajakirjandusvabaduses kuuendad (2024), PISA-testis 4. koht (2022). |
See kõik aga ei muuda meid infohäirete osas immuunseks. Meie infovastupidavus ei ole „valmis“. Eksperdid (Bateman & Jackson, 2024; Iosifidis & Nicoli, 2020) on toonud välja, et infohäiretele vastu astumiseks on vaja läheneda probleemile korraga paljude eri nurkade alt: vaja on tugevat kodanikuühiskonda ja usaldusväärseid arvamusliidreid, toimivat ja finantssurvetele mitte alluvat ajakirjandust, (digi)meedia- ja infopädevuste jõulist arendamist nii formaalses kui mitteformaalses hariduses, desinformatsiooni levitajate vastutusele võtmist ja karistamist, strateegilisi otsuseid ja poliitikaid, mis märkavad ja tähtsustavad info ja kommunikatsiooniga seonduvaid riske. Sest info ja kommunikatsioon on kõik, sõna loob kõik – mida me maailmast arvame, keda me toetame, mida peame õigeks ja valeks, mille eest oleme valmis võitlema ja mille osas alla andma.
(DIGI)MEEDIA- JA INFOPÄDEVUSTE ARENDAMINE EESTIS: MIDA ON TEHTUD?
Ühiskondliku infovastupanuvõime arendamine kajastub paljudes riiklikes plaanides, näiteks: Kaitseministeeriumi arengukava 2031, digitaalne päevakava 2030, Siseministeeriumi julgeolekuplaan 2030 ja arengukava Ühtne Eesti 2030. Institutsionaalselt on oluline ka valitsuse strateegilise kommunikatsiooni osakond, mis koordineerib – nagu nimigi ütleb – strateegilist kommunikatsiooni erinevate asutuste vahel ning vastutab laiemalt elanikkonna psühholoogilise kaitse eest.
(Digi)meedia- ja infopädevuste süsteemne arendamine toimib kui vaktsiin (ingl inoculation theory) (Dillard & Shen, 2013) või ennetav valeinfo ümberlükkamine, faktikontroll (ingl pre-bunking) (Roozenbeek et al., 2020) – kui inimene on juba eelnevalt teadlik, kuidas meediasüsteemid toimivad, kuidas inimesed infot vastu võtavad, kuidas toimib propaganda jne, on ta vastupidavam ka inforünnakutele. Eesti digiriigi kontekstis on üha tähtsam osa meediapädevuse arengust seotud küberhügieeni, veebiohtude teadvustamise ja kognitiivsete manipulatsioonide ennetamisega. Koostöös riiklike ametkondadega (nt Siseministeerium, Kaitseministeerium) on välja töötatud juhendeid ja koolitusraamistikke, et haridustöötajad, avaliku sektori töötajad ja laiem kogukond oleks võimalike desinformatsioonikampaaniate ja hübriidohtude tõrjumiseks paremini ette valmistatud.
Eestis on meediapädevuse ja ühiskondliku vastupanuvõime juhtimine jagatud erinevate riigiasutuste, akadeemiliste organisatsioonide ja peamiselt projektipõhiste vabaühenduste vahel, luues võrgustiku valdkondadeüleseks lähenemiseks.
Ühelt poolt on hajutatud tegutsejate võrgustik laiapindse infovastupidavuse arendamisel tugevus. Teisalt aga sõltub see väga tugevalt projektipõhisest lühikesele perspektiivile suunatud rahastusmudelist ning kui miski on kõigi ülesanne, siis ei ole see tegelikult kellegi ülesanne.
Valdkonna koordineerimises mängib keskset rolli Haridus- ja Teadusministeerium (HTM), kes vastutab meediapädevuse edendamise eest riigi hariduspoliitikas, samuti on seal kuni viimase ajani olnud eraldi meedia- ja infopädevustega tegelevad töötajad.
Eesti on saavutanud märkimisväärse edu meediapädevuse integreerimisel riiklikku haridussüsteemi. Oleme ainus Balti riik, kus meediapädevus on ametlikult gümnaasiumi riiklikus õppekavas (35-tunnise moodulina 11. klassis), mis annab meile naaberriikide ees tugeva eelise. Lisaks formaalsele õppekavale on olulisi tulemusi andnud ka mitteformaalse ja formaalõppe algatused, mis laiendavad meediapädevuse õpetamist erinevatesse vanuseastmetesse ja kogukondadesse. Strateegiliselt on oluliseks peetud, et meediapädevuse oskused ei piirduks vaid klassiruumiga.
Eestis pööratakse üha enam tähelepanu ka noorsootöö, raamatukogude, kultuurikeskuste ja teiste kogukondlike asutuste rollile infovastupidavuse suurendamisel. Nõnda laieneb meediapädevuse areng hajusalt kogu ühiskonda, hõlmates nii formeeruvaid kui ka elukestvas õppes osalevaid sihtrühmi, olles ka struktuurina vastupidavam kui lineaarsed ja rangelt hierarhilised standardiseeritud lahendused.
Eestis tegutseb 28 organisatsioonist koosnev meediapädevuse võrgustik, mis koondab eksperte nii era-, avalikust kui ka kolmandast sektorist. Üheskoos korraldatakse näiteks iga-aastast meediapädevuse nädalat, mida koordineerib HTM. See võrgustik on aidanud kaasa meediapädevuse kontseptsiooni laienemisele ühiskonnas, luues sünergiat erinevate sektorite vahel.
Meediapädevuse hetkeseisust saab lugeda põhjalikku ülevaadet SA Oivaline Ajakirjandus toel kirjutatud ülevaateartiklist, mis ilmus eelmisel aastal Õhtulehes (Ivask et al., 2024). Ka selles tekstis tuuakse kitsaskohana välja alarahastatus (hoolimata arengukavades, strateegiates ja analüüsides ülitähtsaks tunnistamisest), laiali valgumine erinevate tegutsejate vahel ning näiteks eri tüüpi õppematerjalide puudus. Viimasele vastuseks lõime Tartu Ülikooli meedia- ja infopädevuste uurijate ja praktikutega koos pidevalt uueneva materjalide kogu meedia.ut.ee.
Eesti ülikoolid teevad koostööd rahvusvahelistes infovastupidavuse projektides, näiteks on Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) osa Euroopa digitaalmeedia vaatluskeskuse (EDMO) üleeuroopalisest võrgustikust. Sinna on koondunud teadlased, ajakirjanikud, poliitikud ja kodanikuühiskonna esindajad, et luua ühtne vastus infohäiretele. Rahvusvaheline koostöö võimaldab vahetada kogemusi ja viia ellu teaduspõhiseid uuringuid riikide infovastupidavuse arendamise kohta. Sellistesse rahvusvahelistesse algatustesse kuulumine suurendab oskusteavet ja aitab kasutusele võtta uudseid metoodikaid, mis on tõhusad ka Eestis. Rahvusvaheline võrgustikutöö annab võimaluse luua kontakte teiste riikide institutsioonidega ning õpetada õpetajaid ja noorsootöötajaid piiriüleselt oma kogemusi jagama. See loob sünergia, mis tugevdab meie infovastupidavust riiklikul tasandil ja positsioneerib Eestit rahvusvahelises plaanis kui innovaatilist liidrit meediapädevuse valdkonnas.
Aus peeglisse vaatamine
Ehkki eeltoodu põhjal võiks arvata, et Eestis on kõik hästi, ei ole see siiski nii. Sotsiaalmeedia roll on viimase kümnendi jooksul fundamentaalselt muutunud, kuid meie meediaharidus ei ole selle arenguga sammu pidanud. Senises lähenemises on peamiselt domineerinud meediumipõhine käsitlus (täna õpime raadiot, homme ajalehte) ning tugev fookus ajakirjanduslikele tekstidele, millega aga õppijal ei pruugi meediakogemust ollagi.
Algoritmide domineerimine, personaliseeritud sisuvood, tehisintellekti abil loodud sisu ja kõlakambrite teke on loonud täiesti uue infokeskkonna dünaamika, mis nõuab spetsiifilisi oskusi kriitiliseks navigeerimiseks.
Eesti õpetajad – ehkki üliinimlikult tublid ja alati paindlikult väljakutsetega tegelemas – ei ole selleks valmis. See on jõhker üldistus, mis teeb kindlasti nii mõnelegi õpetajale liiga, kuid olles viimase kümnendi jooksul meie õpetajaskonnaga väga tihedalt koos töötanud, oleme mures pidevate uute lisaülesannete pärast.
Keemik ei pruugi tingimata olla meediaekspert, filoloog mõista algoritmiliselt ettemääratud infovoogude loogikat, kehalise kasvatuse õpetaja hoolitseda selle eest, et õpilased oskaksid adekvaatselt infot otsida. Õpetajad vajavad väga palju tuge, et suuta täita ootusi olla meedia- ja infopädevuste arendaja ja lõimija.
Neid teadmisi, oskusi ja hoiakuid on siiani paljuski õpetatud nn eraldi tükina, juba nimetatud „Meedia ja mõjutamise“ eesti keele kohustusliku kursuse, vaba- ja valikainete moodulite ainekursuste või informaatikatunni osana. Leiame, et meediapädevust ei tohiks käsitleda kui eraldiseisvat ainet või moodulit, vaid kui universaalset pädevust, mis läbib kõiki eluvaldkondi.
Et rõhutada veel kord koordineeritud ja läbimõeldud koostöö olulisust: tõhusad lahendused desinformatsiooniga võitlemiseks nõuavad terviklikku lähenemist, see peab olema strateegiliselt tähtsustatud tegevus, sest õhinapõhiselt või niisama möödaminnes Eesti infovastupidavaks ei saa.
SOOVITUSED MINISTEERIUMIDELE
Soovitame koostada infovastupidavuse suurendamise riikliku strateegia, mille keskne komponent on (digi)meedia- ja infopädevuse süsteemne arendamine. See ei ole pelgalt haridusküsimus, vaid peaks olema poliitiline prioriteet, kuna infovastupidavus on lahutamatult seotud riigi suveräänsuse ja demokraatia kaitsmisega. Eesti infovastupidavuse tugevdamine nõuab valdkondadeülest koordineeritud lähenemist.
Haridus- ja Teadusministeeriumil (HTM) on keskne roll infovastupidavuse tugevdamisel, sest haridussüsteem loob aluse kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse kujunemisele ühiskonnas. Just HTM saab tagada, et kõik inimesed, sõltumata vanusest või piirkonnast, oskavad ära tunda valeinformatsiooni, mõistavad selle mõju ja teavad, kuidas sellele vastu seista.
Haridusvaldkond ei vastuta ainult õpilaste, vaid ka õpetajate, haridustöötajate ja laiemalt kogu kogukonna võimekuse eest olla teadlikud ja kriitilised infotarbijad. Infovastupidavuse suurendamiseks võiks HTM arendada spiraalse õppekava, mis lõimib meediapädevuse kõigisse kooliastmetesse. Sellise lähenemise puhul sätestatakse igale kooliastmele konkreetsed õpiväljundid ning tagatakse, et kriitilise mõtlemise ja digipädevuse areng on süsteemne ja järjepidev.
Samuti on kriitilise tähtsusega õpetajate professionaalne areng, kuna praegu sõltub meedia- ja infopädevuse õpetamine liialt üksikutest entusiastlikest õpetajatest. Seetõttu on vaja pakkuda neile süsteemset täienduskoolitust, mis annaks praktilisi tööriistu ja metoodikaid meediapädevuse integreerimiseks kõigisse õppeainetesse. Õppematerjalid peaksid olema ajakohased, interaktiivsed ning kajastama pidevalt muutuvaid desinformatsioonitaktikaid.
Kuid sellega ei saa piirduda. Alljärgnevalt osundame veel mõnele tegutsemissuunale, millega soovitame lähiajal tegeleda.
Siseministeerium vastutab sisejulgeoleku ja ühiskondliku dialoogi koordineerimise eest, mis on infovastupidavuse vundament. Meediamaastiku polariseerumine ja valeinformatsiooni levik mõjutavad meie kodanike usaldust mitte ainult teiste inimeste, vaid ka riigi institutsioonide vastu. Siseministeerium peab tagama, et peamine info desinformatsioonist ja kognitiivsete manipulatsioonide eest kaitsmisest on baastasemel kättesaadav. Tööriistadeks võivad olla ennetuskampaaniad, mis keskenduvad kriitilise mõtlemise aktiveerimisele igapäevastes infotarbimise olukordades. Need kampaaniad peavad olema pikaajaliselt planeeritud ja nende mõju tuleb regulaarselt hinnata. Julgeoleku- ja siseturvalisusega tegelevate asutuste töötajate kompetentside süsteemne arendamine (digi)meedia- ja infopädevuste vallas on kriitilise tähtsusega.
Politseinikud, päästeametnikud ja teised avaliku teenistuse töötajad vajavad koolitusi, mis aitavad neil infohäireid tuvastada ning neile oma töös adekvaatselt reageerida. Praktilised simulatsioonid peaksid olema osa nende regulaarsest väljaõppest.
Välisministeeriumil on suur osa Eesti kuvandi kaitsmises rahvusvahelises kontekstis. Meediavabadus, läbipaistvus ja usaldusväärne teabevahetus on meie rahvusvaheline pehme jõud, mis aitab hoiduda desinformatsiooni mõjust Eesti rahvusvahelistele suhetele. Välisministeerium peab olema juhtiv osaline rahvusvahelistes koostööprojektides, mis keskenduvad desinformatsiooniga võitlemisele, ning tegema koostööd teiste riikide ja organisatsioonidega, et tagada tõhus vastus infohäiretele.
Siinkohal on oluline EDMO võrgustiku ja selle Balti üksuse ehk BECID täielik ärakasutamine. Diplomaatide meediapädevuse võimekuse arendamine peab olema süsteemne protsess.
Välisesinduste töötajad vajavad desinformatsiooni tuvastamiseks ja sellele reageerimiseks spetsiifilist koolitust. Saatkondade roll muutub kohaliku meediaga suhtlemisel ja sihtriikide infokeskkonna analüüsimisel üha olulisemaks, et Eesti välispoliitilisi huve kaitsta.
Kultuuriministeeriumil on tähtis roll Eesti kultuuri ja identiteedi kaitsmisel. Infovastupidavuse tugevdamine ei seisne ainult teabe kontrollimises, vaid ka kultuuri, väärtuste ja ajaloost tuleneva identiteedi hoidmises. Meedia- ja kultuuriinstitutsioonide koostöö on eluliselt oluline, et usaldusväärset teavet jagada ja valeinformatsioonile alternatiive pakkuda.
Eesti kultuuripärand ja ajaloomälu on olulised tööriistad võitluses desinformatsiooni vasu. Kultuuriministeerium saab suurendada mäluasutuste rolli meediapädevuse koolituste korraldamisel. Raamatukogud, muuseumid ja kultuurikeskused on siin määrava tähtsusega. Kultuurilise vastupanuvõime kontseptsioon tuleks juurutada kõigis kultuuriasutustes, rõhutades kultuuripärandi rolli ühiskonna sidususe tugevdamisel ja võõrmõjude tasakaalustamisel. Vähemuste meediapädevuse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine hoiab ära ühiskonna polariseerumist, mis on sageli desinformatsioonikampaaniate sihtmärk.
Kaitseministeeriumil on määrav roll riigi kaitsestrateegia arendamisel, mis sisaldab ka infovastupidavuse aspekte. Kaitseministeerium peab infovastupidavust käsitlema lahutamatu osana laiapindsest riigikaitsest. Kognitiivne dimensioon tuleks täielikult integreerida riigikaitsekontseptsiooni, tunnistades, et tänapäeval ei alga konfliktid tingimata kineetiliste rünnakutega, vaid sageli just infomõjutusoperatsioonidega. Reservväelaste ja kaitseliitlaste väljaõpe peaks sisaldama infosõja ja (digi)meediapädevuse mooduleid.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on ülesanne tagada, et Eesti digitaalne infrastruktuur oleks piisavalt tugev ja vastupidav, et küberohtudele ja desinformatsioonile vastu seista. Infovastupidavuse strateegia rakendamiseks tuleb edendada teadlikkuse kasvatamist digitaalse turvalisuse valdkonnas ja arendada välja tööriistu, mis aitavad valeinformatsiooni ja küberrünnakud varakult identifitseerida.
Kuna infovastupidavus on meie kõigi asi, sest see on Eesti püsimajäämise küsimus, on mõistlik edendada avaliku ja erasektori partnerlust infohäiretega võitlemisel. Ministeerium peaks toetama uuringuid platvormide läbipaistvuse ja algoritmide mõju kohta ning edendama alternatiivsete infokanalite tugevdamist kriisiolukordadeks.
Sotsiaalministeeriumil on oluline osa infovastupidavuse kasvatamises, kuna desinformatsioon mõjutab eriti tugevalt haavatavaid sihtgruppe. Eelkõige puudutab see eakaid, vähese digipädevusega inimesi ja neid, kes elavad sotsiaalsete ja majanduslike raskustega seotud piirkondades ja oludes.
Ministeerium peaks välja töötama spetsiaalsed programmid, mis pakuvad koolitusi, et õpetada sotsiaalteenuste saajatele ja töötajatele, kuidas vältida valeinformatsiooni levikut ning inforünnakute ja -pettuste ohvriks langemist. Sotsiaaltöötajate ja tugiisikute meediapädevuse koolitused ning kogukonnapõhiste tugivõrgustike loomine, et digipädevust arendada, on selle strateegia komponendid.
Tervisealase väärinfo vastu võitlemine on muutunud eriti aktuaalseks. Meditsiinitöötajate meediapädevuse koolitusprogrammid, tervisealaste infohäirete ennetamisele või leevendamisele suunatud strateegilised kommunikatsioonikampaaniad ning ekspertide kaasamine eri tüüpi meedia sisuloomes aitavad tagada, et Eesti elanikud teevad terviseotsuseid senisest enam teaduspõhise info baasil.
Eesti saab ja suudab olla eeskujuks (digi)meedia- ja infopädevuste arendamisel ja infovastupidavuse tugevdamisel – meil on juba palju toimivat, mida tasub hoida. Paraku elame polükriiside ajastul ning lootus, et „äkki läheb üle“ on alusetu. Pigem peame arendama oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad meil pidevalt muutuvate stressirohkete olude ning hübriidsõjas elamise reaalsusega hakkama saada. Et me ei murduks, vaid oskaks targalt painduda ja vastu pidada, vajaduse korral ka ühiselt vastu hakata.
KASUTATUD ALLIKAD
- Abidin, C. (2014). #In$tagLam: Instagram as a Repository of Taste, a Burgeoning Marketplace, a War of Eyeballs. M. Berry & M. Schleser (toim), Mobile Media Making in an Age of Smartphones (lk 119–128). Palgrave Macmillan US. https://doi.org/10.1057/9781137469816_11
- Bateman, J. & Jackson, D. (2024). Countering disinformation effectively: An evidence-based policy guide. Carnegie Endowment for International Peace.
- Dillard, J. P. & Shen, L. (toim). (2013). The SAGE handbook of persuasion: Developments in theory and practice (2. trükk). SAGE.
- Falkinger, J. (2007). Distribution and Use of Knowledge under the „Laws of the Web“. CESifo Working Paper Series, Article 2154. https://ideas.repec.org//p/ces/ceswps/_2154.html
- Franck, G. (2019). The economy of attention. Journal of Sociology, 55(1), 8–19. https://doi.org/10.1177/1440783318811778
- Goldhaber, M. H. (1997). The attention economy and the Net. First Monday. https://doi.org/10.5210/fm.v2i4.519
- Goldhaber, M. (2006). The value of openness in an attention economy. First Monday, 11(6). https://doi.org/10.5210/fm.v11i6.1334
- Iosifidis, P. & Nicoli, N. (2020). Digital democracy, social media and disinformation. Routledge.
- Ivask, S., Laak, B., Rats, L., & Suija, A. (17.10.2024). Eesti meediapädevus – järgmine Tiigrihüpe või eilsed uudised? Õhtuleht. https://www.ohtuleht.ee/1116629/eesti-meediapadevus-jargmine-tiigrihupe-voi-eilsed-uudised
- Manning, C. (20.01.2021). A framework for digital resilience: Supporting children through an enabling environment. Parenting for a Digital Future. https://blogs.lse.ac.uk/parenting4digitalfuture/2021/01/20/digital-resilience/
- Przybylski, A. K., Mishkin, A., Shotbolt, V., & Linington, S. (2014). A Shared responsibility building children’s online resilience. https://policycommons.net/artifacts/977061/a-shared-responsibility-building-childrens-online-resilience/1706188/
- Reynolds, L. & Parker, L. (2018). Digital Resilience: Stronger Citizens Online. ISD. https://www.isdglobal.org/isd-publications/digital-resilience-stronger-citizens-online/
- Roozenbeek, J., van der Linden, S., & Nygren, T. (2020). Prebunking interventions based on „inoculation“ theory can reduce susceptibility to misinformation across cultures. Harvard Kennedy School Misinformation Review, 1(2). https://doi.org/10.37016//mr-2020-008
- Saurwein, F. & Spencer-Smith, C. (2021). Automated Trouble: The Role of Algorithmic Selection in Harms on Social Media Platforms. Media and Communication, 9(4), 222–233. https://doi.org/10.17645/mac.v9i4.4062
- Stark, B., Stegmann, D., Magin, M., & Jurgens, P. (2020). Are algorithms a threat to democracy? The rise of intermediaries: A challenge for public discourse. Algorithm Watch, 26.
- Wardle, C. & Derakhshan, H. (2017). Information disorder: Toward an interdisciplinary framework for research and policy making (DGI(2017)09; lk 108). Council of Europe. https://firstdraftnews.org/wp-content/uploads/2017/11/PREMS-162317-GBR-2018-Report-de%CC%81sinformation-1.pdf