Kas Eesti panustab Euroopa Liidus mitmekesisusse või selle vähenemisse?
-
RiTo peatoimetaja
Eesti panus pole üksnes projektiraha kasutamine, vaid põhjamaine mõtlemine, pragmaatilisus ja võime tuua Euroopa Liitu mitmekesisust. Järgmine kümnend sunnib valikuid tegema kliimakriisi, geopoliitiliste pingete, tehnoloogiahüppe ja demokraatia surve all. Üks õppetund on selge: Euroopa Liit ei ole „nemad“, vaid meie ise. Sellisele järeldusele jõudsid 8. oktoobril toimunud Riigikogu Toimetiste vestlusringis Vladimir Arhipov (Keskerakond), Tiit Maran (SDE), Anti Poolamets (EKRE), Priit Sibul (Isamaa), Peeter Tali (Eesti 200) ja Urve Tiidus (Reformierakond).
MARJU HIMMA: Pea kõik laulva revolutsiooni lapsed on oma täiskasvanuelu elanud Euroopa Liidus (EL). Elu vaba liikumise, ühisraha ja töötamisvõimalusteta oleks sellele põlvkonnale mõeldamatu. Samas tajume ilmselt üsna erinevalt, mida oleme ELilt saanud ja mida ise liidule andnud. Kuidas teie seda näete – mida oleme ELilt saanud ja mida sinna panustanud?
Marju Himma
PEETER TALI: Kindlasti oleme rahva ja riigina Euroopa Liidult rohkem saanud, kui ise andnud. Euroopa Liidu ja NATOga ühinemise ajal oli julgeolekupoliitiliselt meie peamine soov liituda NATOga, et selle sõjalise tuumavihmavarju all kaitstud olla. EL tundus siis pigem kõrvaltegevusena. Nüüd, kui oleme ELis olnud juba aastaid, on selge, et meie inimeste elustandard, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline areng on tohutult kasvanud. Me ei ole rahvana kunagi varem nii hästi elanud kui praegu – ja see on suuresti tänu nii NATOle kui ka ELile.
ELi põhiprintsiip on inimeste, teenuste ja kaupade vaba liikumine. Tegemist on majandusliiduga, mis põhineb lääne väärtustel – suuresti Prantsuse revolutsiooni aegsetel põhimõtetel, milleks on vabadus, võrdsus ja vendlus. Nüüd on Euroopa Liit hakanud omandama ka julgeoleku- ja sõjalist mõõdet, mis on tema jaoks uus roll. See tuleneb muutunud geopoliitilisest olukorrast – meie ümber on Venemaa, Hiina, Ameerika Ühendriigid, Aasia ja Aafrika.
Euroopa Liit on samas tohutu ühisturg, see on 450 miljonit inimest, suur majanduslik jõud ning märkimisväärne tehnoloogia- ja hariduspotentsiaal. Küsimus on selles, kuidas seda kõike paremini ära kasutada. Kokkulepete saavutamine Euroopa Liidus ei ole lihtne, kuid kui nendeni jõutakse, teeb see loodetavasti kõigi Euroopa inimeste elu paremaks – sealhulgas eestlaste oma.
Mõttemaailmalt ja väärtustelt oleme siiski eurooplased, mitte idamaalased. Me kuulume igas mõttes Euroopa ruumi ja oleme osa sellest.
Oleme Euroopa Liidule kindlasti andnud eestlaslikku pragmaatilisust ja jäärapäisust. Samas peaksime oma huvide eest senisest selgemalt seisma ega tohiks lubada, et Euroopa Komisjoni eestvedamisel sünnivad algatused varjutaks Eesti seisukohti. Seda on üha järjekindlamalt asunud tagama nii Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kui ka Vabariigi Valitsus.
PRIIT SIBUL: Oleme ära andnud osa oma iseseisvast otsustusõigusest ja lühikest aega kestnud omaette olemist. Samas oleme vastu saanud ühise turu ja ühtse kuuluvuse. Me ei pea enam üksi olema, vaid oleme osa suuremast tervikust, kus võimalused on märksa avaramad – ja see on kindlasti positiivne.
Euroopa Liidu liikmesuse kasust rääkides tasub meenutada, et oleme kogu liidu kõige väiksema rahvaarvuga riik – ja just see annab meile võimaluse tuua esile Euroopa tõelist mitmekesisust. Sageli käsitlevad kehtivad määrused ja direktiivid kõiki riike ühe mõõdupuuga, kuid meie roll võiks olla näidata, kui erinev ja mitmetahuline Euroopa tegelikult on. See pole tähtis üksnes meie, vaid kogu Euroopa huvides. Meie väiksus, eripära, geopoliitiline asend ja geograafia annavad meile ainulaadse võimaluse mitmekesisuse väärtust tõestada. Kui seisame kindlalt iseenda ja oma väärtuste eest, siis kaitseme samal ajal ka neid põhimõtteid, millele kogu Euroopa Liit on rajatud.
Tiit Maran
TIIT MARAN: Ma olen näinud nõukogude aega ja ka aega, mil me ei olnud veel Euroopa Liidus, samuti seda, kuidas me selleni jõudsime. Washingtoni konventsiooni (CITES) Eesti teadusnõukoja esimehena tuli mul toona, ja seda kuni päris viimase ajani, esindada Eesti seisukohti rahvusvahelisel tasemel. Mäletan hästi aegu, mil Euroopa Liiduga liitumise protsess oli käimas ja ühel hetkel selgus, et me ei saa enam rahvusvahelistel foorumitel rääkida ainult oma häälega, vaid peame esinema Euroopa Liidu ühise seisukohaga. See tekitas toona sisemise kõhkluse: kas see on ikka õige samm? Euroopa Liit räägib teatavasti rahvusvahelisel tasandil poliitilistel teemadel enamasti tervikuna, ühtse blokina.
Tagantjärele vaadates pean siiski tõdema, et see samm andis meile tohutult juurde. Kui maailmas on ligi 180–190 riiki, kellega tuleb oma huvide kaitseks kokkuleppeid saavutada, siis Euroopa Liidu sees väiksema grupi veenmine ja ühiselt sõna võtmine annab tunduvalt suurema mõjujõu, kui oleks üksi tegutsedes. Seetõttu usun, et globaalsel ja välispoliitilisel tasandil oleme Euroopa Liidu liikmesusest märkimisväärselt võitnud.
Oleme rahvana muutunud liialt abile lootvaks ja mugavaks – kipume ootama, et lahendused tuleks koos projektirahaga. Nii kannatab aga tegelik kogukondlik ja ühistuline tegutsemine.
Tiit Maran
Majanduse poolelt on samuti selge, et Euroopa Liiduga liitumine tõi meile tohutul hulgal rahalisi ja majanduslikke võimalusi, mis aitasid elatustaset parandada ning majandust arendada. See on vaieldamatult positiivne. Samas on suurtel projektirahadel ka oma varjukülg. Oleme rahvana muutunud liialt abile lootvaks ja mugavaks – kipume ootama, et lahendused tuleks koos projektirahaga. Nii kannatab aga tegelik kogukondlik ja ühistuline tegutsemine. Sellest sõltuvusest tuleks vabaneda, sest see mentaalne hoiak pärsib meie edasist arengut.
Kui rääkida veel sellest, mida me Euroopa Liidule andnud oleme, siis usun, et oma olemuselt ja mõttelaadilt oleme alati kuulunud pigem Põhjamaade vaimsesse ruumi, mitte Ida-Euroopasse, kuhu meid on tihti püütud paigutada. Meie liitumine tugevdas just põhjamaist mõtteviisi Euroopa Liidus.
Andsime ka ise panuse arusaama muutumisse. Liitumise algusaegadel oli läänes levinud hoiak, et endised Nõukogude Liidu riigid on justkui vähem võimekad, analüüsioskusteta või isegi „napakad“, kellega pole vaja tõsiselt arvestada. Aja jooksul see suhtumine muutus. Kui varem oli raudne eesriie idast, siis mingil hetkel tekkis omamoodi uus müür läänest – arvati, et me ei suuda mõelda ega kaasa rääkida. Aga me suutsime selle kuvandi murda. Näitasime, et meil on nii tehnoloogiline kui ka intellektuaalne võimekus, tugev mentaalne ja filosoofiline mõtlemisvõime. Selles mõttes andsime Euroopa Liidule palju juurde ning tugevdasime just põhjamaist, mõtestatud ja ratsionaalset suunda.
Vladimir Arhipov
VLADIMIR ARHIPOV: Tooksin esile kolm sõna, mis minu arvates kõige paremini väljendavad seda, mida me Euroopa Liidult oleme saanud: kindlus, stabiilsus ja areng. Need on need kolm vaala, mille peal seisab Eesti riik.
Kas suudame ette kujutada, mis oleks, kui me ei oleks Euroopa Liidus? Ma ei taha Moldova kohta halvasti öelda, aga arengus oleksime ilmselt kuskil sealsamas. Euroopa Liiduga liitumine avas meile ukse, ilma milleta oleksime tõenäoliselt hääbunud.
Liikmesus on toonud meile mitte ainult poliitilist, vaid ka majanduslikku kasu. Siiani oleme saanud Euroopa Liidult rohkem raha, kui ise oleme panustanud. See on olnud meile suur tugi ja arenguvõimalus. Samas, nagu juba eelnevalt öeldi, ei tohiks me jääda pidevalt ootama abikätt. Peame ise rohkem panustama ja oma majandust tugevamalt arendama, et me ei sõltuks ainult toetustest.
Eesti on olnud hea ja kindel partner Euroopa Liidule – me oleme liidu sees ja liidu poolt, selles pole kahtlust. Meie asukoht idanaabri kõrval on strateegiliselt tähtis. Ajalooliselt on Eesti olnud ida ja läänt ühendav transiidiriik. Kui see suund on vahepeal kadunud, siis praegu oleme üha enam muutumas põhja ja lõuna ühenduslüliks. Seda rolli tasub kindlasti edasi arendada – ja kui kunagi taastub ka ida-lääne suund, saame olla tõeline sõlmpunkt, kus kohtuvad mitmed Euroopa ja maailma ühendusteed.
Iga uut Euroopa direktiivi pole tarvis kohe innukalt täitma tormata.
Vladimir Arhipov
Loomulikult tahaks me veel panustada, aga väikese riigina peaksime rohkem seisma oma huvide eest. Iga uut Euroopa direktiivi pole tarvis kohe innukalt täitma tormata. Peame vaatama, kas see on Eestile vajalik, kas see annab meie majandusele tuge. Kui näeme, et selliseid asju ei ole, siis peab Eesti riik kindlasti astuma selle vastu, mis meile kasulik ei ole – samas olles loomulikult ustav partner Euroopa Liidule.
Anti Poolamets
ANTI POOLAMETS: Hakkasime juba 1990. aastate keskpaigast, Euroopa Liitu trügides, maha mängima seda, mida me laulva revolutsiooniga saavutasime – eelkõige oma suveräänsust. Ja nüüd me istume siin pseudoparlamendis, kus meile kirjutatakse sisuliselt ette kaks kolmandikku seadusandlusest, otse või kaude. See on rahvusriigi hävitamine, milles ei ole mingit kahtlust.
Eesti on sattumas põhiseaduslikku kriisi, sest loovutab tasapisi oma suveräänsust, samal ajal kui Euroopa Liit võtab seda liikmesriikidelt üha enam – sageli märkamatult ja kavalalt, sammhaaval. Ühislaenude ehk föderaalse laenu mehhanismid on vaid üks näide sellest suunast. Need ilusad unistused, vaese idaeurooplase lootus, et lääneeurooplased meid rahaga üle külvavad ja me seeläbi rikkaks saame, on olnud silmamoondus. Ida-Euroopa riigid on tegelikult saanud rängalt kahju, kas või väljarände tõttu. Tuletagem meelde, kui palju inimesi on Poolast, Lätist ja ka Eestist lahkunud. Samal ajal on Eestisse tulnud suur sisseränne, mistõttu võib juba rääkida rahvastiku väljavahetamisest, sarnasest protsessist, mis on toimunud Soomes ja Skandinaavias. See meenutab oma olemuselt nõukogude internatsionalismi.
Kogu aeg, mil me oleme Euroopa Liidus olnud, on olnud keskvõimu tugevdamise periood – rahvusriikidelt võetakse tükikaupa suveräänsust.
Anti Poolamets
Eripärad on suured, aga tulemus kipub sama olema. Me otsustame minimaalselt ja anname oma suveräänsust samm-sammult käest ära. Kui laiemat pilti vaadata, siis kogu aeg, mil me oleme Euroopa Liidus olnud, on olnud keskvõimu tugevdamise periood – rahvusriikidelt võetakse tükikaupa suveräänsust. On täiesti kaheldav, kas me saame üldse enam rahvusriikidest senisel kujul rääkida. Isegi föderatsiooni ülesehitajad tunnistavad seda: me ehitamegi föderaalselt Euroopa Liitu.
Olen ise pikalt osalenud Euroopa tuleviku konverentsil ja seal räägiti sellest täiesti avatult – nagu juunikommunistid omal ajal –, et eesmärk ongi luua föderatsioon, sest rahvusriigid on ajast ja arust. Võim tuleb lõpuni tsentraliseerida, võtta liikmesriikidelt ära viimasedki võimuelemendid ja luua ühine eelarve, mis on seni olnud üks väheseid alles jäänud iseseisvuse komponente.
Me oleme praegu tunnistajaks, kuidas Eesti oma poliitikute naiivsuse või pahatahtlikkuse tõttu kaotab oma iseseisvuse. See on erakordselt ohtlik protsess. Ka majanduslikus plaanis on Euroopa Liidu mõju olnud vastuoluline – idaeurooplased on massilise väljarände tõttu kaotanud just kõige väärtuslikumad inimesed. See, mida Euroopa Liit meile tagasi on „tilgutanud“, meenutab koloniaalpoliitikat, mille eesmärk on hoida Ida-Euroopa riike sõltlasena ja kujundada neid äraostetavate poliitikute kaudu.
Jäime ilma omaenda rahasüsteemist, saades vastu ühe föderaalse komponendi – ühise valuuta. See on minu hinnangul üks põhjusi, miks Euroopa Liit lõpuks kokku kukub. Nii suure hulga liikmesriikide ühise valuutasüsteemi üleval hoidmine on ilma föderatsiooni ja ühise eelarveta pikas perspektiivis lihtsalt võimatu.
Heaks näiteks suveräänsuse kadumisest on rohepööre. Kui riiki sunnitakse käsu korras likvideerima oma normaalselt toimivat ja odavat energiasüsteemi, hävitama ettevõtlust ja kehtestama uut, neototalitaarset süsteemi, mis tungib inimeste igapäevaellu – toidulauale, transporti, majadesse, igasse eluvaldkonda –, siis on see näide, kuidas me oleme keskvõimule oma otsustusõiguse ära andnud. Me oleme muutunud abituteks, sõltuvateks, nendeks, kes ise ei otsusta, mis kõik on lükanud meid raskesse majanduslangusesse.
Samas, väikese optimistliku noodina, Euroopas on siiski ka suveräänsusele orienteeritud jõude, mis võivad föderatsiooni ülesehitamise peatada. Loodan, et just need suunad saavad tulevikus rohkem kaalu.
Urve Tiidus
URVE TIIDUS: Natukene numbrite keelt ka. 2021. aastal tehtud kokkuvõtte järgi oli Euroopa Liidu investeering Eestisse alates 2004. aastast kokku 7,5 miljardit eurot. Ma rõhutan, et see on 2021. aasta andmetel ning järgmise perioodi jooksul, mis kestab kuni 2027. aastani, see summa veel suureneb. Nende investeeringute toel on ellu viidud 37 757 projekti.
Miks ma sellest räägin? 2005. aastast alates, olles ise seitse aastat kohaliku omavalitsuse juures olnud, olen oma silmaga näinud, mida need toetused tähendavad. Näiteks Saaremaal on tänu Euroopa Liidu rahale olnud võimalik renoveerida lasteaedu ja koole, remontida teid, rajada kergliiklusteid, uuendada meresadamaid, käivitada palju väiksemaid projekte – nimekiri on tõesti pikk. Sellest ei saa mööda vaadata, see on pragmaatiline ja praktiline pool Euroopa Liidu liikmesuse kasust.
Tänu nendele toetustele oleme oma SKPga elaniku kohta jõudnud üha lähemale Euroopa Liidu keskmisele. See tähendab, et kuigi toetusmahud tulevikus mõnevõrra vähenevad, on nende mõju olnud Eesti arengule määrava tähtsusega.
Kas oleme seejuures midagi kaotanud või jäänud nõrgemaks? Selle üle ma siin vaidlema ei hakka. Aga meenutagem, kuidas meie noored on saanud tänu Euroopa Liidu võimalustele minna õppima ülikoolidesse üle kogu Euroopa, ja kergemini ka väljapoole. Turism on kasvanud märkimisväärselt, näiteks Saaremaal on külastajate arv suurenenud just tänu Euroopa Liidu piirivabadusele ja Schengeni kokkulepetele. Ärme neid asju unusta!
Oleme õppinud Euroopa bürokraatia koridorides julgemalt toimetama ning üha enam pööratakse tähelepanu ka regulatsioonide mõistuspärasele lihvimisele.
Urve Tiidus
Mõned poliitikud väidavad, et meile surutakse Brüsselist midagi peale, nagu oleksime mingid käsutäitjad või „mömmid“, aga tähelepanelikumad inimesed on märganud, et viimasel ajal on sellist juttu kõvasti vähemaks jäänud. Tõsi on ka see, et väiksemate riikide seisukohad saavad rohkem tähelepanu. Oleme õppinud Euroopa bürokraatia koridorides julgemalt toimetama ning üha enam pööratakse tähelepanu ka regulatsioonide mõistuspärasele lihvimisele. Oleme ise õppinud – ja julgen öelda, et õpetanud ka teisi – digitehnoloogiate kasutamist riigielu korraldamisel. Ja oleme ikka veel paljudele õppimise objekt. See on hea, sest annab meile parema stardipositsiooni tehisintellekti võimaluste rakendamisel igapäevaelus ja ettevõtluses.
Ränne on 21. sajandi paratamatus. Ränne kasvab, tehnoloogia areneb. Juba varsti võime drooniga lennata kuhu tahes ja isesõitva autoga ei loe ka enam riigipiirid. See kõik on tulevik, mida me ei saa peatada. Nii et – jõudu meile kõigile!
MARJU HIMMA: Millised strateegilised valikud võiksid Eestil Euroopa Liidu kontekstis olla umbes järgmise kümne aasta jooksul?
RiTo vestlusring
PEETER TALI: Euroopa Liidust tuleb siiski üks kolmandik seadusaktidest. On kahte tüüpi õigusakte: direktiivid ja otsekohalduvad määrused. Rahvusriigid räägivad läbi ja otsustavad ise, kuidas Euroopa Liidu direktiive oma seadusandlusse üle võtta. See on poliitiline valik, kuidas ja mil määral neid rakendada. Küsimus on, kas peame alati olema pühamad kui paavst ise? Ei pea. See, kuidas direktiive täidame, on meie poliitikute, valitsuse ja Riigikogu otsustada.
Otsekohalduvate määrustega on teine lugu – neid tuleb täita kõigil liikmesriikidel ühtemoodi. Kuid ka siin on meie ülesanne seista Eesti inimeste, Eesti majanduse ja Eesti ühiskonna eest.
Seda teebki Euroopa Liidu asjade komisjon. Ministrid tulevad siia valitsuse seisukohtadega, me arutame neid, parandame ja täpsustame. Viimase pooleteise aasta jooksul on see protsess muutunud – seisukohad ei ole jäigad, vaid rohkem Eesti huve arvestavad.
Üht tahan veel rõhutada: me oleme saanud Euroopa Liidust väga palju ka Eesti teaduse ja hariduse valdkonnas. Paljud Eesti teadlased on saanud grante, osalenud rahvusvahelistes teadusprogrammides, kirjutanud projekte. Jah, sõltuvus välisrahast võib ühel hetkel probleeme tekitada, eriti kui rahastus väheneb. Kuid samas on see olnud tohutu arengumootor.
Miinuspool on see, et Eestis loodud innovatsioon viiakse sageli riigist välja. Me peaksime mõtlema, kuidas see tarkus ja teadmine pöörata majanduslikuks väärtuseks siin, Eestis.
MARJU HIMMA: Euroopa Liidu direktiivide ja regulatsioonide ülevõtmine on paljude jaoks keeruline ja sageli läbipaistmatu protsess. Inimestele ei ole selge, kuidas ja mis tasandil otsuseid tehakse ning kes lõpuks vastutab selle eest, kas mingi meede või toetus Eestile sobib.
Kõige nähtavam tulemus on sageli vaid silt tee ääres, mis ütleb, et „Euroopa Liidu projekt“, aga tegelik otsustusahel jääb varju. Kes ja millisel tasandil otsustab, mis on Eestile kasulik?
TIIT MARAN: Meil kipub vahel tekkima kummaline arusaam, nagu oleks kuskil Euroopa Liit ja siis oleme meie – justkui kaks eraldi poolt. Tegelikult oleme ise Euroopa Liidu osa, täielikult integreeritud selle otsustusmehhanismi. Jaotus „meie“ ja „nemad“ on sisuliselt vale, me ise tegutseme Euroopa Liidus ja oleme selle osa. Küsimus on pigem selles, kui hästi me selles otsustusmehhanismis oskame ja jõuame toimetada, sest see töömaht on tõesti väga suur.
Üks põhiprobleem on, et maailm meie ümber muutub uskumatu kiirusega ja muutub ka järjest keerulisemaks – olgu see keskkond, tehnoloogia või muud valdkonnad. Liigume ökoloogilise ülekülluse ja odava energia faasist ökoloogilise kitsikuse faasi maailmas, mis on järjest komplekssemalt kokku seotud. See tähendab, et tuleb juurde uusi reegleid ja regulatsioone, sest elame õigusriigis, kus asjad pannakse paika reeglitega. Mida keerulisem on maailm, seda rohkem neid reegleid sünnib – ja seda raskem on inimestel mõista, kust need tulevad ja miks neid vaja on.
Probleemi teine pool on administratiivne mõtteviis – soov kõik ära reguleerida. Kui mõni valdkond on reguleerimata, siis tundub see justkui probleem. Nii tekibki olukord, kus aeg-ajalt püütakse Euroopa tasandil reguleerida asju, mida tegelikult saab ja tuleb lahendada kohapeal, sest Brüsselis puudub lokaalne vaade. Just siin peaks Eesti olema tugev ja ütlema, et sõbrad, seda asja ei saa nii teha. See vastuolu on siia sisse kirjutatud.
Ka Eestis endas on sarnane probleem: see, mis paistab valitsuse tasandil Tallinnas ühtmoodi, võib Põlvas või mujal tunduda hoopis teistsugusena. Seda erinevust tuleb arvestada.
Nõustun Poolametsaga, et Euroopa Liidus on struktuurseid probleeme ja süsteemseid tõrkeid, aga neid saab lahendada. See ei tähenda, et liidus oleks midagi põhimõtteliselt valesti. Kui vaadata suurt pilti, siis on Euroopa Liit oma olemuselt täiesti pretsedenditu nähtus – sellist koostöömudelit pole maailmas varem olnud. Meie kätes on see, kas sellest saab midagi tõeliselt toimivat ja mõistlikku või mitte.
Tulevikku on väga raske ennustada – kümme aastat praeguses maailmas on tohutult pikk aeg. Kui vaadata tagasi 2015. aastasse, siis saab selgeks, et maailm on vahepeal palju muutunud. Sama kehtib ka tuleviku kohta, peame olema paindlikud ja kohanemisvõimelised.
Kui mõelda, millised on suuremad proovikivid, millega nii Euroopa Liit kui ka Eesti peavad järgmise kümnendi jooksul silmitsi seisma, siis minu hinnangul on neid kolm:
Keskkonnakriis – mitte ainult kliimakriis, vaid laiem keskkonnaprobleemide kogum. Rohepöörde idee oli iseenesest õige, aga lähtekoht oli vale, sellest ka takerdumine.
Geopoliitiline kriis, mis järjest süveneb.
Liikumine demokraatiast plutokraatia poole – ülemaailmne tendents, kus suur raha ja suur kapital saavad üha suurema mõju poliitiliste protsesside üle. See suund on globaalselt kasvamas ning ka Euroopas tuleb sellele tõsiselt mõelda, et demokraatlikke väärtusi hoida.
Need kolm valdkonda on minu arvates need, mille üle tuleb väga tõsiselt arutleda ja tegutseda, et maailm liiguks õiges suunas.
Priit Sibul
PRIIT SIBUL: Väärkujutelm, mida me sageli kipume omistama Euroopa Liidule, on tegelikult meie enda probleem. Tänu Euroopa Liidule oleme saanud elada viimased 10–15 aastat üle oma tegelike võimaluste. Oleme kasutanud lisavahendeid, mis pole meie enda omad, ning see on andnud võimaluse mitmeid vajalikke reforme edasi lükata.
Näiteks töövõimereform kümme aastat tagasi, kui riigisiseseid kulusid suurendati Euroopa vahendite arvelt. Otsustajatele oli juba toona teada, et need vahendid saavad ühel hetkel otsa. Seetõttu ei ole Euroopa Liit praegu süüdi selles, et töövõimereform ei toimi – vastutus lasub toonastel otsustajatel. Euroopa toetusraha on loonud meile veidi väära arusaama tegelikust olukorrast ja võimaldanud edasi lükata muutusi, mida oleksime pidanud ise tegema.
Teine probleem, mis siit kerkib, on seotud ühtse otsustamise ja otsekohalduvate määrustega, mille puhul ühetaolised reeglid eri riikides alati ei tööta. Hea näide on poliitiliste valimisreklaamide regulatsioon, mida üritatakse kehtestada kogu Euroopas ühtemoodi. Kui aga mõõta sama reeglistikuga näiteks Le Peni parteid Prantsusmaal ja Isamaad Eestis, on juba ette näha, et see ei toimi – Euroopa suurimad parteid on piltlikult suuremad kui meie riik tervikuna.
See näitab hästi, kuidas ülereguleerimine võib anda tagasilöögi. Kui kogu poliitiline tegevus liigub internetti ning Ameerika tehnoloogiaettevõtted otsustavad, et „imetlege oma regulatsioone“ ja tõmbavad lihtsalt „juhtme stepslist välja“, siis jääbki poliitiline suhtlus ja kodanike kaasamine ära. Inimeste elu on kolinud internetti, poodides ja tänavatel seda ei ole, kuid poliitikud ei pääse oma valijateni, sest reeglid on muutunud liiga jäigaks. Ma olen veendunud, et selliseid määrusi hakatakse paratamatult muutma, sest praegusel kujul need lihtsalt ei toimi.
Tallinnas ja Mikitamäel ei saa asju hinnata sama mõõdupuuga. Sama kehtib ka otsekohalduvate määruste kohta. Neid valdkondi, kus need hästi toimivad, on väga vähe. Euroopa riigid on lihtsalt liiga erinevad, ja just eripärade mitmekesisus ongi Euroopa suurim väärtus.
Mida rohkem me kõike ühtlustame ja reguleerime, seda ühetaolisemaks ja vaesemaks muutub Euroopa oma mitmekesisuses. See viib meid kaugemale eesmärgist, mille nimel Euroopa Liit loodi – olla liikmesriikide liit, mitte föderatsioon. Me peame iga päev teadlikult mõtlema selle peale, et me ei toeta föderaliseerumise suunda, vaid tahame jääda iseseisvate riikide koostööühenduseks.
VLADIMIR ARHIPOV: Euroopa Liidu suurim häda on liigne bürokraatia. Tavainimese ettekujutuses istuvad Brüsselis või Eestis komisjoniliikmed paksude paberipakkidega, mida keegi lõpuni läbi lugeda ei jõua ja mille sisu alati ei mõistagi. See tunne on paljudel inimestel – et süsteem on aeglane, kohmakas ja ülereguleeritud.
Bürokratiseerimine ja ülereguleerimine on muutunud Euroopa Liidu suurimaks takistuseks. Organisatsioon toimib, aga liigub väga aeglaselt – sageli menetletakse ühte dokumenti aastaid.
Kuidas seda kiiremaks ja tõhusamaks muuta? Võib-olla aitavad siin tehisintellekti lahendused, mis suudavad tulevikus bürokraatiat vähendada ja töövooge lihtsustada.
Regulatsioonid on endiselt ranged, eriti rohepoliitika valdkonnas. Roheenergia puhul oleme mõnes mõttes üle pingutanud, andes praeguse aja küsimustele liiga suure tähtsuse, kuigi tegelikult on ka teisi teid edasi liikuda. Samas ei saa rohepöördest loobuda. Näiteks merenduses oleks roheenergia kasutuselevõtt väga teretulnud. See annaks meile võimaluse tuua rohkem laevu Eesti vetesse ja arendada oma laevandust.
Peame tegema iseseisvaid ja läbimõeldud valikuid. Otsustama, mis on Eestile tõesti kasulik ja mis mitte.
PRIIT SIBUL: Minu meelest oleme ka ise sellele hoogu juurde andnud. Ei ole nii, et kogu see bürokraatia tuleb ainult Euroopast ja meie oleme justkui ohvrid. Me ise keerame sellele sageli veel vinti peale. Oleme tahtnud olla „eesrindlikud eurooplased“, edetabelite tipus, et meid tunnustataks ja nähtaks kui korda armastavat rahvast, kes täidab kõik nõuded laitmatult.
Aga just see ongi viga, mis on tulnud kaasa meie „saksa täpsuse“ pärandist. Meil on kalduvus asju üle reguleerida ja võtta reegleid liiga sõna-sõnalt, olgu need topeltkraanikausid või muud pisiasjad, mida Lõuna-Euroopas keegi nii tõsiselt ei võta.
Me kipume vaatama Brüsseli poole, kui tegelikult peaksime vahel vaatama peeglisse. Meie probleem on see, et oleme olnud liiga täpsed ja liiga jäigad.
URVE TIIDUS: Küsimus on selles, milliseid valikuid Eesti peaks tegema ja mis meid ees ootab. Üks moodsamaid teadusharusid, tulevikuseire, aitab seda selgitada. Millest sõltuvad meie valikud nii Eestis kui ka kogu Euroopa Liidus? Euroopa Liidu praeguse rahastusperioodi eelarve on umbes kaks triljonit eurot. Äsja tuli info, et tuntud tehnoloogiafirma Nvidia turuväärtus tõusis 4,725 triljoni dollarini. Nende käes on olulisimad tehnoloogiad. See on ühtaegu võimalus ja probleem. Naiivne oleks arvata, et see ei mõjuta poliitilisi protsesse.
Üks tulevikuteema on see, kui palju sunnib tehnoloogia areng uuendama haridus- ja koolisüsteemi. Siin on meil veel palju teha. Näitena on räägitud, et Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on lähiaastatel umbes 12 miljonit inimest sundseisus, et töökohta vahetada, sest tehnoloogia võtab nende ülesanded üle. Need on üksikud arvud ega anna kogu pilti, kuid suund on selge.
Eesti jaoks on Euroopa Liidus olulised iibe kasv ja rahvastiku vananemine ning nende vastaspooleks majanduskasvu tagamine. Siin saab Euroopa Liit abiks olla. Samuti on tähtis tervishoiusüsteemi kvaliteet ja maht. Tehisintellekt võib aidata ja mõnes osas ka arstitöö üle võtta, kuid need on teemad, kus Euroopa Liit ei pruugi otseselt rahaliselt panustada ning lahendusi tuleb otsida koos teiste tarkade inimestega nii siin kui ka rahvusvaheliselt.
Bürokraatia osas tundub, et see on läinud liiga keeruliseks. Samas ei tohi unustada, et Eesti on viimasel ajal aktiivselt tegelenud halduskoormuse vähendamisega tootjatele ja ettevõtetele, võtnud kriitiliselt sõna ning teinud ettepanekuid bürokraatia kärpimiseks.
Euroopa Liidu liikmesriikide kultuuriline ja sotsiaalne taust on erinev: Põhjamaad on lihtsad ja täpsed, Saksamaa väga täpne, lõunapoolsed riigid vabamad ja loomingulisemad. Kõige selle kokkuviimine ja parema tulemuse saavutamine võtab aega, kuid mina usku ei kaota.
Peeter Tali
PEETER TALI: Kuidas me näeme Euroopa Liitu kümne aasta pärast? Loodetavasti oleme kõik Euroopa Liidus endistviisi olemas ja veel õnnelikumad kui praegu. Suurim ülesanne on säilitada meie väärtustel ja vabadustel põhinev elulaad, mis on praegu külluslik ja mugav – võib-olla isegi liiga mugav. Võib juhtuda, et peame end pisut tagasi tõmbama.
Eesti on praegu neljakümne rikkama riigi hulgas maailmas, ja see on fakt. Samas vajavad tähelepanu tehnoloogia, hariduse ja majanduse areng. Maailmas käib võidujooks kvanttehnoloogia ja tehisintellekti arenduses, kuhu peame ka ise rohkem investeerima – nii teadmiste, raha kui ka tööjõu mõttes.
Mitmed Euroopa Liidu tulevikku käsitlevad raportid – näiteks Enrico Letta, Mario Draghi ja Sauli Niinistö omad – toovad esile peamised suunad ja väljakutsed: konkurentsivõime, kriisideks valmisoleku ning ühisturu arendamise. Niinistö rõhutab sõja- ja kriisiaja valmisolekut, Draghi konkurentsivõimet ning mõlemad räägivad vabaturu toimimise tugevdamisest. Neid seob arusaam, et Euroopa Liidu tugevus peitub ühistes väärtustes ja reeglites.
Üks suurimaid tulevikuprobleeme Euroopale on kliimamuutus ja sellega kaasnev migratsioonisurve. Aafrika rahvaarv kasvab kiiresti – aastaks 2050 võib seal elada ligi 2,5 miljardit inimest. Kui kliima muutub elukõlbmatuks, hakkavad inimesed liikuma, ja see toob Euroopale kaasa surve, millega tuleb hakkama saada.
Euroopa Liidu otsustusprotsessi ja bürokraatia mõistmiseks tasub meeles pidada, et süsteem koosneb kolmest põhikomponendist: Euroopa Komisjonist, Euroopa Nõukogust ja Euroopa Parlamendist, lisaks rahvusriikide parlamentidest. Algatused tulevad komisjonist, seejärel arutavad ja otsustavad nõukogu ja parlament, protsessis osalevad ka rahvusparlamendid. Me ei näe ega toeta föderaliseerumist, selleks ei ole valmis ei Euroopa ega liikmesriigid.
Ei saa olla nii, et osa paneb laia riigikaitsesse 6–7% SKPst ja osa paneb vähem. Me peame koormat võrdselt jagama.
Peeter Tali
Peagi seisab ees järgmine suur väljakutse: Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku (MFF) arutelu. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku umbes kahe triljoni euro suuruse eelarve kohta, mis pole kõigile meeltmööda. Vanad riigid näevad, et raha läheb rohkem põllumajandusse. Meie tahame, et see läheks pigem piiride kaitseks, kaitsevõime tugevdamiseks ning tehnoloogia ja innovatsiooni arendamiseks. Ei saa olla nii, et osa paneb laia riigikaitsesse 6–7% SKPst ja osa paneb vähem. Me peame koormat võrdselt jagama.
Püüame bürokraatiat igal võimalikul viisil vähendada. Eesti on väike riik ja me lihtsalt murduksime liigse koormuse all. Õnneks mõistab seda ka Euroopa Komisjon ja liigub protsesside lihtsustamise poole. Kuid tööd on veel palju ja hoogu tuleb juurde anda.
TIIT MARAN: Igasugused tulevikuennustused, mida tehakse sellistes süsteemides nagu ühiskond või biosfäär, on tegelikult üsna mõttetud. Me lihtsalt ei ole suutelised neid täpselt tegema, see pole suures osas isegi võimalik.
Üheks näiteks võib tuua 1980. aastate küsitlused, mille eesmärk oli ennustada, mis tulevikus tõeliselt tähtsaks muutub. Kõik rääkisid, kuidas inimesed hakkavad lendama Kuule ja mujale kosmosesse. Kuid keegi ei rääkinud IT-tehnoloogiast ja kommunikatsiooni võidukäigust ega osanud ette näha interneti sündi ja selle mõju. Sel ajal oli see teema väga vähe määratletud ja keegi ei näinud ette, kui kiiresti ja põhjalikult tehnoloogia ühiskonda muudab.
Põhjus, miks ma seda mainin, on see, et ühiskond on kompleksne süsteem. Komplekssete süsteemide eripärana on neis väga palju tagasisidestusmehhanisme, mis võivad protsesse kiirendada või pidurdada. See tähendab, et süsteemis tekivad paratamatult määramatuse perioodid ja valdkonnad, mida ei saa ette näha ega prognoosida.
Seetõttu peaks meie peamine investeering tulevikku olema inimese võime arendada pidevat ja paindlikku õppimist ning kriitilist mõtlemist, et suudaksime muutuste keerises nende juurpõhjuseid näha ja seoseid mõista. Vaadakem korraks kümne aasta taha ja mõelgem, kas me suutsime siis ette kujutada, kui palju on maailm tänaseks muutunud.
Ka tehnoloogia puhul räägime enamasti selle positiivsetest külgedest, aga igal uuendusel on ka varjupool, mida me näeme alles hiljem. Nendega tuleb tegeleda. Tehnoloogia iseenesest on hea ja vajalik, kuid tuleb meeles pidada, et need süsteemid on keerulised ja ettearvamatud ning me peame õppima sellega elama.
Muide, eesti keeles on ilmunud ka raamat „Süsteemimõtlemise alused“. Soovitan kõigil see läbi lugeda – aitab paremini mõista, kuidas keerulised süsteemid toimivad ja miks tulevikku ei saa lihtsate ennustustega kirjeldada.
URVE TIIDUS: Ma nõustun, et tehnoloogial on alati ka oma varjukülg – seda ei eita keegi. Näiteks on meie liitlasriik Taani välja tulnud ettepanekuga keelustada alla 15-aastastel sotsiaalmeedia kasutamine. Alates 13. eluaastast saaks seda lubada ainult vanemate nõusolekul. Selle ettepaneku üle seisab ees veel pikk arutelu, kuid see näitab hästi, et teema on väga tõsine ja ühiskonnas laialt kõlapinda leidnud.
PRIIT SIBUL: Mina loodan küll, et Euroopa on juba aru saanud ja muutumas. Kui vaadata, mis rollis ja positsioonis olid Euroopa riigid Euroopa Liidu loomise ajal ning kus me nüüd oleme, siis on selge, et maailm on muutunud. Kui rääkida kiirest arengust, siis Ameerika Ühendriigid, Hiina ja India liiguvad meist märksa kiiremini. Euroopa on mõnes mõttes jäänud nende tempost veidi maha ja sörgib justkui sabas.
Kui meil on sellised naabrid nagu meil on, siis tuleb tunnistada, et täielik rahu maa peal jääb pigem ideaaliks, mille poole tuleb püüelda, teades samas, et seda ei pruugi kunagi saavutada.
Priit Sibul
Minu meelest on Euroopas hakatud mõistma, et me ei ole enam maailma kese, nagu kunagi arvati. Samal ajal on säilinud arusaam, et meie väärtused ja tugevad küljed seisnevad muus – stabiilsuses, koostöös ja inimlikus mõõtmes. Ka see unistus, mis ligi 80 aastat tagasi sõnastati – et Euroopa Liit aitab ehitada igavese rahuriigi –, on olnud ilus ja õilis eesmärk. Kuid reaalsus on näidanud, et see ei sõltu ainult meist. Kui meil on sellised naabrid nagu meil on, siis tuleb tunnistada, et täielik rahu maa peal jääb pigem ideaaliks, mille poole tuleb püüelda, teades samas, et seda ei pruugi kunagi saavutada.
Ka Saksamaa president on öelnud, et baltlasi oleks tulnud varem kuulata. Meie piirkond mõistis esimesena, et rahu ja julgeolek ei tule iseenesest. Me peame sellesse ise panustama.
Ma loodan väga, et sellest on Euroopas nüüd aru saadud. Et me liigume edasi, keskendudes vähem bürokraatiale ja rohkem arengule, mida tegelikult tahame. Me ei saa jääda lihtsalt Hiina või teiste kiiresti arenevate riikide tagatulesid vaatama. Euroopa peab uuesti leidma oma rolli – saavutama tasakaalu ja mõju, et olla taas üks maailma kese.
PEETER TALI: Me peame säilitama selle, et otsustamine jääks Euroopa poliitikute kätte, mitte suurtele globaalsetele ettevõtetele. Ei tohi lubada, et suured firmad hakkavad otsuseid peale suruma. Väikeriigina ei saa me üksi midagi muuta, kuid Euroopa Liiduna suudame seda põhimõtet hoida. Veel ohtlikum oleks, kui meie inimeste eest hakkaks otsuseid tegema suurfirmade algoritmid ja tehisintellekti süsteemid. See on juba omaette teema, mille üle tuleb eraldi arutleda.
Tahaksin lõpetada Lennart Meri sõnadega, mis on Eesti rahvale ja meie inimestele äärmiselt tähendusrikkad: „Mitte kunagi enam üksi. Koos.“
Fotod: Erik Peinar