Läbipaistev ajakirjandus ja võim – viitamise roll demokraatlikus dialoogis
-
Sisekaitseakadeemia professor, Tallinna Ülikooli avaliku juhtimise dotsent
Läbipaistev viitamine pole pelgalt akadeemiline vormistus, vaid demokraatliku dialoogi tuum: see annab lugejale agentsuse kontrollida väidete aluseid, hinnata usaldusväärsust ja osaleda teadlikult arutelus. Kui ajakirjandus eemaldab viited, muutub teadmine monoloogiliseks „tõeks“, mis taastoodab võimustruktuure, suurendab haavatavust desinformatsioonile ja õõnestab usaldust meedia vastu.
Demokraatlik ühiskond püsib usaldusel ja jagatud arusaamadel. Üks tänapäeva põhiküsimus on, kuidas tagada argumenteeritud arutelu küllastunud info olukorras, kus tõeste ja valeuudiste eristamine muutub üha keerulisemaks.
Sain hiljuti ühelt meediaväljaandelt saadetud käsikirjale järgmise tagasiside: „Manuses toimetatud tekst. Ega ma muud muutnudki, kui seda, et viited ja kasutatud kirjandus on ära võetud, neid me lehelugudes ei kasuta. See on teaduskirjandusele omane.“ Selline praktika illustreerib hästi, kuidas võimustruktuurid toimivad näiliselt neutraalsete vormistusnõuete kaudu.
See, mida nimetatakse „ajakirjanduslikuks žanriks“, on tegelikult võimu rituaal, kus viidete eemaldamine pole mitte lihtsalt vormistuslik küsimus, vaid fundamentaalne epistemoloogiline operatsioon. Viimane seisneb siin selles, et lugejalt võetakse ära võimalus ise informatsiooni päritolu ja kehtivust hinnata, muutes teadmise esitamise viisi ja olemust – see transformeerib potentsiaalselt dialoogilise ja kontrollitava „tõe“ monoloogiliseks ja vaidlustamatuks „tõeks“ (vrd Haugaard, 2022).
Meediapraktika, mis eemaldab viited allikatele, raskendab lugejatel argumentide hindamist ja vähendab nende võimalust osaleda teadlikult ühiskondlikus dialoogis.
Sedalaadi võimu teostamise strateegia välistab võimaluse näha, kuidas teadmine on konstrueeritud ja millistel alustel väited püsivad. Võimu rituaalina toimib see praktika aga seeläbi, et kinnistab meediaväljaande autoriteeti ja toimetuslikke norme kui struktureerivat jõudu (vrd Haugaard, 2022), määratledes, milline teadmine ja millisel kujul on avalikus ruumis legitiimne. Nii muutub tõde monoloogiks, mitte dialoogiks. Meediapraktika, mis eemaldab viited allikatele, raskendab lugejatel argumentide hindamist ja vähendab nende võimalust osaleda teadlikult ühiskondlikus dialoogis.
Tõendite küsimus on oluline, sest valeuudiste ja desinformatsiooni levik on muutunud probleemiks, mis mõjutab nii avalikku arvamust, poliitilisi protsesse kui ka näiteks terviseotsuseid (Bennett & Livingston, 2018). Desinformatsiooni mõju ulatub kaugemale pelgast vastuvõtmisest – see võib õõnestada usaldust meediaasutuste vastu (Jones-Jang jt, 2021: 3018, 3011), mõjutada valimiskäitumist (Allcott & Gentzkow, 2017: 232–233) ning kriisiolukorras, nagu Covid-19 pandeemia ajal, põhjustada isegi ohtlikku tervisekäitumist (Rocha jt, 2021).
Just siin ilmneb allikaviidete puudumise kriitiline roll: kui ajakirjanduslood esitavad viideteta informatsiooni, jäetakse lugeja ilma võimalusest väidete paikapidavust ja allikate usaldusväärsust iseseisvalt hinnata. See omakorda võimendab eespool kirjeldatud probleeme, muutes lugejad vastuvõtlikumaks desinformatsioonile ning õõnestades usaldust meedia vastu, kuna neil puuduvad tööriistad esitatud info kontrollimiseks ja kriitilise dialoogi pidamiseks.
Mark Haugaard (2022) esitab võimu neljadimensioonilise käsitluse, mis aitab meil mõista teadmiste päritolu varjamise või mitteesitamise praktika tagajärgede eri tahke demokraatlikule arutelule ja valeinfo levikule. Ta eristab võimu agentsust (inimeste võimet tegutseda), struktuuri (ühiskondlikke reegleid), episteemilist (teadmise loomist) ja sotsiaal-ontoloogilist (ühiskondlikku olemist) dimensiooni. Oluline on, et Haugaard (2022) näeb võimu mitte ainult piirava, vaid ka võimaldavana.
Siin artiklis küsin: kuidas saaksime meediapraktikas ühendada professionaalsed nõuded argumenteeritud arutelu vajadustega, nii et see tugevdaks lugejate kriitilist mõtlemist ja osalemist ühiskondlikus dialoogis? Minu eesmärk on mõista Haugaardi (2022) võimukäsitluse kaudu, kuidas luua meediapraktika, mis toetab läbipaistvat ja argumenteeritud arutelu ning suurendab ühiskondlikku usaldust.
See küsimus on oluline, sest valeuudiste aktsepteerimine ja tõeste uudiste tagasilükkamine on ulatuselt sarnased probleemid. Acerbi jt (2022) väidavad, et „[a]rvestades, et enamik avalikkuse poolt tarbitavast teabest pärineb usaldusväärsetest allikatest, parandavad usaldusväärse teabe aktsepteerimise väikesed tõusud (nt 1%) ülemaailmse teabekvaliteedi skoori rohkem kui desinformatsiooni aktsepteerimise viimine nullini“. See rõhutab vajadust meediapraktikate järele, mis otseselt toetavad usaldusväärse teabe äratundmist ja aktsepteerimist.
Allikatele viitamine on siin keskse tähtsusega, kuna annab lugejale võimaluse esitatud väidete aluseid ja allikate usaldusväärsust ise hinnata, soodustades seeläbi informeeritud ja kriitilist lähenemist informatsioonile ning aidates kaasa usaldusväärse teabe laiemale aktsepteerimisele.
Me ei vaja mitte niivõrd võitlust valeuudiste vastu, kuivõrd konstruktiivset dialoogi selle üle, kuidas me koos teadmist loome ja kasutame. Lähtun arusaamast, et iga lugeja on aktiivne osaline teadmise loomise protsessis, mitte pelgalt info vastuvõtja. Argumentide ja allikate läbipaistvus pole seega pelgalt akadeemiline tava, vaid demokraatliku dialoogi eeldus. Just sellise dialoogi kaudu saab luua ühist arusaama ning tugevdada usaldust, mis on vajalik nii sotsiaalse turvalisuse kui ka demokraatia toimimiseks.
VÕIMU ESIMENE DIMENSIOON: AGENTSUS JA TEGUTSEMISVÕIME
Agentsuse puudumine tähendab olukorda, kus inimene ei saa teha teadlikke otsuseid ega enda eest seista, sest tal puudub ligipääs vajalikule infole ja tõenditele, et oma seisukohti kaitsta. See sarnaneb olukorrale, kus küsimustele vastatakse „usu mind!“, kuid väite õigsust pole võimalik kontrollida, sest info allikad on varjatud.
Võimu esimene dimensioon keskendubki inimeste agentsusele ehk võimele olla aktiivsed osalejad ning kasutada asjakohaseid ressursse, et teha midagi, mida muidu teha ei saaks. Haugaard (2022) rõhutab, et traditsiooniliselt on võimu esimest dimensiooni mõistetud kui „võimu kellegi üle“ (ingl power-over), kus A paneb B tegema midagi, mida B muidu ei teeks. Kuid see on liialt kitsas vaade.
Olulisem on mõista, et võim avaldub esmalt kui „võime millekski“ (ingl power-to). Kui kellelgi on võim teiste üle, siis see tuleneb tema üldisest võimest tegutseda. Inimesed saavad kasutada oma võimet kas koos teistega millegi saavutamiseks või teiste survestamiseks. See, kui palju võimu neil teiste üle on, on vaid osa nende üldisest võimest midagi ära teha. See tähendab, et võim ei ole ainult domineeriv või piirav, vaid võib olla ka võimestav.
Seda eristust silmas pidades on oluline mõista, kuidas „võime millekski“ (power-to) saab teatud praktikate kaudu piiratud „võimuks kellegi üle“ (power-over). Meediapraktikas saab seda seost selgelt näha viidete kasutamises. Viidete eemaldamine tekstist piirab otseselt lugeja agentsust ja tema „võimet millekski“ – võimet iseseisvalt hinnata informatsiooni päritolu ja kehtivust, kontrollida väidete paikapidavust ja algallikate kaudu süvitsi minna. See on ilmekas näide power-over’i rakendamisest, kus väljaanne või toimetus kehtestab oma kontrolli informatsiooni-voo üle, vähendades lugeja teadlikku osalust ja sulgedes „põhjenduste ruumi“ (vrd Haugaard, 2022).
Seevastu allikaviidete lisamine ja läbipaistva argumentatsiooni pakkumine suurendab lugeja „võimet millekski“ (power-to), andes talle vajalikud tööriistad (allikad ja tõendid), et infot kriitiliselt hinnata ja ühiskondlikus dialoogis teadlikult osaleda. Seeläbi võimestatakse lugejat olema aktiivne osaline teadmise loomise ja hindamise protsessis.
Võimu esimese dimensiooni mõistmisel on keskne koht autoriteedil. Haugaard (2022) selgitab, et igapäevane autoriteet läbib kõiki ühiskondliku elu aspekte. Näiteks kui inimesed üksteist tänaval tervitavad, näitavad nad sellega, et peavad teist inimest võrdseks partneriks. Just sellepärast võtame südamesse, kui keegi meie tervitusele ei vasta – see on justkui märk, et meid ei peeta vestluse vääriliseks.
Praktilise näitena toob Haugaard (2022) #MeToo liikumise, kus keskne teema on naiste õigus öelda „ei“ meeste seksuaalsetele lähenemiskatsetele. Asi pole selles, et naised ei oleks varem „ei“ öelnud, vaid selles, et seda ei-d ei võetud kuulda, sest naistel puudus tõsiseltvõetavuse autoriteet. See näitab, kuidas võimu esimene dimensioon on tihedalt seotud igapäevase autoriteedi ja agentsusega – küsimusega, kelle hääl on kuuldav ja kelle sõnal on kaalu. Seda analoogiat saab laiendada ajakirjandusele.
Kui ajakirjandusväljaanne jätab allikatele viitamata, on see analoogne naiste „ei“ ignoreerimisega. Lugeja esitab olulise küsimuse: „Kust see informatsioon pärineb?“ Viidete puudumine tähendab selle küsimuse ignoreerimist, mis vähendab lugeja agentsust ja õõnestab usaldust meedia vastu. Nii nagu #MeToo liikumine tõi esile vajaduse naiste hääle kuuldavaks tegemise järele, rõhutab viitamise olulisus ajakirjanduses vajadust lugeja küsimustele vastamise ja läbipaistvuse järele.
Võimu esimese dimensiooni mõistmine on määrava tähtsusega kaasaegse meediapraktika ümbermõtestamisel. Kui käsitleme võimu mitte ainult piirava, vaid ka võimestava jõuna, näeme, et viidete ja allikate läbipaistev esitamine meedias ei ole ainult akadeemiline formaalsus, vaid võimalus suurendada lugejate agentsust ja tegutsemisvõimet. See võimaldab neil hinnata, kas argumendid peavad paika, osaleda teadlikult ühiskondlikus dialoogis ning teha informeeritud otsuseid.
Konkreetselt viidete eemaldamise kontekstis tähendab see, et lugejalt võetakse ära tööriistad (tõendid, algallikad) iseseisvaks väidete kontrollimiseks ja oma arvamuse kujundamiseks, muutes ta passiivseks info vastuvõtjaks, kes on sunnitud kas pimesi uskuma esitatud infot või selle ilma piisava aluseta tagasi lükkama. Lugeja jaoks on tagajärjeks võimetus eristada põhjendatud seisukohti alusetutest väidetest, mis omakorda vähendab tema suutlikkust kaitsta end manipuleerimise ja desinformatsiooni eest. Ühiskondlikul tasandil pärsib selline agentsuse vähendamine elanike aktiivset ja teadlikku osalemist demokraatlikes protsessides ning võib viia avaliku arutelu kvaliteedi languseni. Eriti oluline on see olukorras, kus valeinfo levik nõuab lugejatelt üha suuremat kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse võimekust.
Seega peaks kaasaegne meediapraktika püüdlema selle poole, et tugevdada kõigi ühiskonnaliikmete sisulist võimalust ja võimekust osaleda demokraatlikus dialoogis läbi läbipaistva ja argumenteeritud arutelupraktika.
VÕIMU TEINE DIMENSIOON: STRUKTUURID JA REEGLID
Kui meediapraktika ja inimeste igapäevakäitumine toetab tõenditeta info levitamist – nagu Maa on lapik, uriini või soodavee joomine on tervislik –, siis taastoodetakse sellega struktuure, kus teadmiste loomise aluseks on subjektiivsed arvamused või kujutlused, mitte faktipõhine argumentatsioon. Selliste struktuuride kinnistamine võib viia olukorrani, kus teaduspõhine arutelu asendub emotsionaalsete hinnangutega ning ühiskond killustub eraldiseisvatesse „tõerühmadesse“, kes ei suuda enam üksteisega dialoogi pidada. See omakorda nõrgestab demokraatlikku otsustusprotsessi ja vähendab ühiskondlikku sidusust.
Toimetuse reegel „allikaid ei lisata“ loob ja kinnistab sellist struktuuri mitmel viisil.
- Esiteks, see normaliseerib tõendamata väidete esitamise. Kui lugeja ei näe, millele väited tuginevad, on tal raske nende usaldusväärsust hinnata. See avab ukse subjektiivsetele arvamustele ja emotsionaalsetele hinnangutele, kuna puudub vajadus oma väiteid faktidega tõendada.
- Teiseks, see vähendab lugeja ootusi tõenduspõhisusele. Kui allikate puudumine on norm, ei pruugi lugeja enam nõuda, et ajakirjandus talle tõendeid esitaks. See omakorda soodustab olukorda, kus meedia võib vabamalt levitada subjektiivseid arvamusi, ilma et peaks kriitikat kartma.
- Kolmandaks, see loob hierarhilise suhte meedia ja lugeja vahel. Meedia positsioneerib end teadmise allikana, kellele ei pea küsimusi esitama. See vähendab lugeja agentsust ja võimet osaleda kriitilises dialoogis, mis on oluline faktipõhise arutelu jaoks.
Sageli põhjendatakse allikaviidete kasutamata jätmist ajakirjanduses erinevate professionaalsete nõuetega, nagu piiratud ruum paberlehes, vajadus hoida teksti ladusa ja kergesti loetavana laiemale publikule, töökiirus uudiste edastamisel või viidete mittekasutamise pikk traditsioon „uudiste žanris“. Kuigi need argumendid võivad peegeldada ajakirjanduse praktilisi kaalutlusi, on oluline märkida, et need „tehnilised“ või „žanrilised“ põhjendused maskeerivad tegelikult sügavamaid võimudünaamikaid. Väites, et viitamine ei sobi ajakirjanduslikku vormi, kinnistatakse struktuuri, kus teadmise päritolu ja konstrueerituse varjamine muutub normiks. See aga, nagu eespool käsitletud, piirab lugeja agentsust ja võimalust teadmise loomise protsessis osaleda, muutes teadmise esitamise pigem monoloogiliseks kui dialoogiliseks, sõltumata ruumist, loetavusest või kiirusest.
Kui võimu esimene dimensioon keskendub inimeste võimele tegutseda, siis teine dimensioon puudutab struktuure ja reegleid, milles tegutsemine aset leiab. Haugaard (2022) rõhutab, et sotsiaalsed struktuurid pole lihtsalt välised piirangud, vaid need luuakse ja taastoodetakse läbi sotsiaalse interaktsiooni. Ta esitab kolm olulist mõistet struktuuri mõistmiseks:
Struktureerimine (ingl structuration) – kui osalised loovad struktuure (nt toimetajad kehtestavad reegli, et allikaid ei lisata).
Struktuuri kinnitamine (ingl confirm-structuration) – kui teised osalised kinnitavad struktuuri paikapidavust (nt autorid ja lugejad nõustuvad toimetajate loodud reeglitega).
Destruktureerimine (ingl destructuration) – kui struktuuri ei tunnustata või sellele vastandutakse (nt autorid nõuavad allikate lisamist ja lugejad protestivad läbipaistmatuse vastu).
Sedalaadi struktuuride pideva teisenemise protsess on igapäevaelu lahutamatu, kuid sageli teadvustamata osa. Haugaardi (2022: 355) kohvi puudutav näide on just igapäevaelust: „Kui inimesed ostavad kohvi, taastoodavad nad samal ajal hulga sotsiaalseid struktuure – näiteks raha kasutamine, mõõtühikud, poed, keel, ajakasutus ning ostja ja müüja rollid. Just sellised igapäevased tegevused annavad meie käitumisele tähenduse.“
See analoogia aitab mõista, kuidas me ei pruugi alati teadvustada struktuurseid probleeme, isegi kui need meie igapäevaelu oluliselt mõjutavad. Nii nagu me ei pruugi kohvi ostes mõelda rahale kui struktuurile, mis reguleerib majandussuhteid, ei pruugi me viidete puudumist ajakirjanduses tajuda struktuurse probleemina, mis mõjutab teadmiste loomist ja levitamist. Mõlemal juhul on tegu nähtustega, mis on nii tavalised ja normaliseerunud, et me ei pruugi nende üle kriitiliselt mõelda ega kahelda nende „loomulikkuses“. Kuid just nende näiliselt neutraalsete ja iseenesestmõistetavate praktikate kaudu toimivad võimusuhted ja kinnistuvad teatud arusaamad.
See aga tähendab, et igapäevased tegevused pole kunagi „lihtsalt“ tegevused, vaid need taastoodavad pidevalt sotsiaalseid struktuure, milles esinevaid pingeid eristatakse vähemalt kahel tasandil. Lihtsamad pinged toimuvad olemasolevate ühiskondlike mängureeglite raames ning sügavamad tekivad siis, kui osapooled ei soovi enam kehtivaid mängureegleid järgida ja toetada, vaid soovivad mängida teist mängu.
Meediapraktika kontekstis on see eristus väga oluline. Kui ajakirjanduslikud vormistusnõuded (näiteks viidete eemaldamine) esitatakse kui „tehnilised“ või „žanrilised“ nõuded, toimub tegelikult struktureerimine – luuakse ja kinnitatakse teatud võimusuhteid. Lugejad, kes neid nõudeid aktsepteerivad, osalevad struktuuri ehk seniste praktikate (diskursus) kinnitamises. Viidete eemaldamine kui toimetuslik reegel või „žanrinorm“ ongi selline struktureeriv praktika, mis normaliseerib tõendamata väidete esitamist ja tarbimist. Selline „žanrinormi“ kehtestamine toimib võimurituaalina, mis normaliseerib teadmise esitamist ilma selle päritolule osutamata, tugevdades väljaande kontrolli informatsioonivoo üle.
Lugejale tähendab see harjumist infoväljaga, kus allikate puudumine on normiks, mis võib vähendada tema ootusi meedia läbipaistvusele laiemalt ning pärssida tema võimet tõenduspõhisust nõuda. Ühiskondlikul tasandil kinnistab see struktuure, mis soosivad pigem autoriteedipõhist või emotsionaalset argumentatsiooni kui faktidel ja allikatel põhinevat diskussiooni. Selliste struktuuride taastootmine võib viia olukorrani, kus teaduspõhise arutelu asemel domineerivad subjektiivsed arvamused, mis omakorda nõrgestab ühiskondlikku sidusust ja usaldust meedia kui institutsiooni vastu.
Haugaard (2022: 367) toob näite teadusvaldkonnast, kus rahvusvahelistel konverentsidel osalevad noored teadlased püüavad luua kontakte oma eriala autoriteetidega. Nad peavad end seejuures pidevalt kontrollima – hoolikalt valima, kuidas end esitleda, sõnakasutust ja isegi riietust, et saavutada tunnustus neis keerukates võimusuhetes. Seda näidet saab laiendada ajakirjanduse konteksti.
Ajakirjanikud ja autorid, kes soovivad oma tekste avaldada, võivad samuti tunda survet alluda toimetuse reeglile „allikaid ei lisata“. See on analoogne noorte teadlaste enesekontrollile, kus tunnustuse saavutamiseks tuleb kohaneda kehtivate normidega, isegi kui need normid piiravad nende professionaalset agentsust. Samuti võib lugeja positsiooni võrrelda noore teadlase positsiooniga konverentsil.
Kui viideteta tekste esitab autoriteetne väljaanne, võib lugeja kõhelda, kas esitatud informatsiooni usaldusväärsuses kahelda. Nii nagu noored teadlased võivad tunda hirmu autoriteetidele vastandumise ees, võib ka lugeja tunda, et tal puudub piisav autoriteet või teadmised, et meediaväljaande esitatud „tões“ kahelda (vt allpool võimu kolmandas dimensioonis).
Meediavaldkonnas on ajakirjanikud ja toimetajad avaliku teadmuse kujundajad. Nende igapäevased otsused struktureerivad avalikku teadmust – valides allikaid, otsustades nende esitusviisi ning viidete kaasamise või väljajätmise üle. Need valikud pole vaid tehnilised või vormilised küsimused, vaid määravad, kuidas ühiskonnas teadmist luuakse, levitatakse ja õigustatakse.
Võimu teise dimensiooni mõistmine on oluline, sest aitab näha, kuidas näiliselt neutraalsed reeglid ja praktikad tegelikult võimusuhteid loovad ja taastoodavad. See teadmine võimaldab meil teadlikumalt otsustada, milliseid struktuure soovime toetada ja milliseid muuta, et edendada läbipaistvat ja argumenteeritud avalikku arutelu.
VÕIMU KOLMAS DIMENSIOON: TEADMINE JA TÕDE
Kui uudisloos kliimamuutuste kohta esitatakse teadlaste hinnangud kui vaieldamatud faktid, mainimata, et need põhinevad viimase IPCC raporti mudelitel ja prognoosidel, mida teadlased pidevalt uute andmete põhjal täpsustavad, siis jäetakse lugeja poolele teele. Rõhuasetus on autoriteedil, mitte argumendil. Aga mis siis, kui teaduse autoriteedist lugeja uskumuste kõigutamiseks ei piisa? Seda ei saa ju pahaks panna, sest teadus ongi pideva täpsustumise ja avardumise protsess. See on omamoodi ebaõnnestumiste paraad, ainult et iga ebaõnnestumise üle on põhjust rõõmustada, sest see tähendab uut teadmist.
Võimu kolmas dimensioon keskendubki teadmise ja tõe küsimustele. Haugaard (2022: 361–362) eristab kahte erinevat lähenemist tõele: väikese t-ga tõde (ingl truth) ja suure t-ga Tõde (Truth). Ta selgitab seda nii: „Väikese t-ga tõe väited tunnustavad teadmise haprust. Selliseid väiteid tehes mõistetakse, et need põhinevad teaduse mängureeglitel ja kokkulepitud normidel, et need võivad olla ekslikud ning neid saab ümber lükata.
Seevastu suure t-ga tõeväited sarnanevad jumala sõnaga – neid esitatakse kui vaieldamatuid ja absoluutseid tõdesid, mida ei vaidlustata. Viidete teadlik eemaldamine ajakirjanduslikus praktikas on seega selge näide epistemoloogilisest operatsioonist, mis suunab teksti esitlema end pigem vaieldamatu Tõena, varjates selle konstrueeritust ja dialoogilisust. On oluline rõhutada, et viitamata tekstid kipuvad oma olemuselt kalduma suure t-ga Tõe poole. Kuna viited allikatele puuduvad, ei ole lugejal võimalik hinnata väidete aluseid ega näha teadmise konstrueerimise protsessi. See loob illusiooni, et esitatud informatsioon on vaieldamatu ja absoluutne, pärssides kriitilist mõtlemist ja dialoogi.
Kui ajakirjanduslik tekst esitab end kui absoluutset Tõde, eemaldades viited ja varjates teadmise konstrueerimise protsessi, muutub see reifitseeritud ehk kivisse raiutud teadmiseks. Sellisel juhul tähendab võimu rakendamine võimet – erinevatel tasemetel – mõjutada, kasutada, määrata, hõivata või isegi sulgeda teiste jaoks põhjenduste ruum.
Viidete eemaldamine „ajakirjandusliku žanri“ nõudena on täpselt selline „põhjenduste ruumi sulgemine“. See vähendab lugejate võimalust hinnata väidete aluseid ja osaleda teadmise loomise protsessis. Viidete puudumise kaudu piiratakse otseselt lugeja juurdepääsu teadmise konstrueerimise protsessile: lugeja ei saa kontrollida, millistele uuringutele, dokumentidele või varasematele seisukohtadele esitatud väited tuginevad. Tema jaoks on tagajärjeks võimetus hinnata informatsiooni usaldusväärsust ja paikapidavust, eristada autori subjektiivset arvamust laiemalt tunnustatud faktidest või teooriatest ning teemasse algallikate kaudu süvitsi minna.
Ühiskondlikul tasandil tähendab „põhjenduste ruumi sulgemine“ viidete eemaldamise teel seda, et avalikku diskursusesse siseneb rohkem kontrollimatuid ja potentsiaalselt eksitavaid väiteid. See õõnestab teadmistepõhist arutelu, lihtsustab desinformatsiooni levikut ja võib pikas perspektiivis kahjustada ühiskonna kollektiivset võimet teha informeeritud otsuseid.
Haugaard (2022) rõhutab, et suur osa meie igapäevasest teadmisest on praktiline teadmine, mis on vaikimisi omandatud. Näiteks, võrrelge kahte inimest – üks, kes räägib oma emakeelt, ja teine, kes on sama keelt õppinud võõrkeelena. Emakeelena rääkija ei mõtle reeglitele, vaid lihtsalt teab, kuidas on õige öelda. Keelt võõrkeelena õppija seevastu püüab meeles pidada ja järgida kõiki grammatikareegleid. Kuigi grammatikareeglid on olulised ja näitavad, kuidas keel töötab, siis vabalt ja ladusalt rääkimiseks peaks reeglite kasutamine tulema automaatselt, ilma et peaks nende peale mõtlema.
Viitamise kontekstis võiks öelda, et „praktiline teadmine“ võib ajakirjaniku/toimetaja puhul olla harjumuslik viitamata jätmine, mis on toimetuse praktikas nii juurdunud, et seda ei teadvustata enam probleemina. See on analoogne emakeele rääkijaga, kes ei mõtle grammatikareeglitele – viitamata jätmine on muutunud automaatseks, „õigeks“ viisiks teksti esitada.
Lugeja puhul võib „praktiline teadmine“ olla harjumus tarbida tekste ilma allikakriitikata. Kui meediaväljaanne esitab tekste järjepidevalt ilma viideteta, võib lugeja sellega harjuda ega pruugi allikate läbipaistvust nõuda. See on analoogne emakeele rääkijaga, kes ei mõtle keele struktuurile – lugeja on harjunud vastu võtma informatsiooni ilma selle allikate üle kriitiliselt mõtlemata.
„Diskursiivseks teadmiseks“ muutub see siis, kui nii ajakirjanik/toimetaja kui ka lugeja hakkavad teadvustama viitamise olulisust ja selle mõju teadmise loomisele.
Ajakirjanik/toimetaja hakkab teadlikult kasutama viiteid, et tagada läbipaistvus ja usaldusväärsus, sarnaselt keeleõppijaga, kes teadlikult järgib grammatikareegleid. Lugeja hakkab aktiivselt nõudma viiteid ja hindama allikate usaldusväärsust, sarnaselt keeleõppijaga, kes teadlikult analüüsib keele struktuuri. Käesoleva artikli lugemine võib olla üks samm sellel teel, aidates lugejal oma „praktiline teadmine“ viitamise kohta muuta „diskursiivseks teadmiseks“.
Praktiline teadmine muutub problemaatiliseks siis, kui seda esitatakse kui vaieldamatut Tõde. Näiteks kui inimesed satuvad kriitilisse situatsiooni – tehes midagi tavapärasest erinevat või muutudes kriitiliseks kehtivate sotsiaalsete struktuuride suhtes (eriti kui need tunduvad ebaõiglased) – suudavad nad muuta suure osa oma praktilisest teadmisest teadlikuks ja argumenteeritud ehk diskursiivseks teadmiseks.
Meedia kontekstis tähendab see, et läbipaistev argumenteerimine ja allikatele viitamine võimaldab lugejal teadmise loomise protsessis aktiivselt osaleda. Kui viited eemaldatakse, muutub tekst monoloogiks, mis esitab end kui vaidlustamatut Tõde, mille üle arutleda ei ole võimalik. Näiteks valeuudiste kontekstis, kui meedia esitab oma väiteid kui absoluutset Tõde, mitte kui tõenditel põhinevaid väiteid, mida saab kontrollida ja vaidlustada, muutub usaldusväärse informatsiooni valeinfost eristamine üha keerulisemaks. Lugeja ei saa hinnata väidete aluseid ega osaleda kriitilises dialoogis.
Võimu kolmanda dimensiooni mõistmine on seega kriitilise tähtsusega, et luua meediapraktikat, mis toetab läbipaistvat ja argumenteeritud arutelu. See eeldab, et käsitleme teadmist mitte kivisse raiutud Tõena, vaid kui pidevat dialoogi, kus väited põhinevad kontrollitavatel allikatel ja tõenditel.
VÕIMU NELJAS DIMENSIOON: SOTSIAALNE ONTOLOOGIA
Meie identiteet ja roll ühiskonnas sarnaneb hoolikalt viidatud artikliga – see toetub meie kogemustele, suhetele ja väärtustele, mis annavad „eluloole“ usaldusväärsuse ja tähenduse. Mis saab identiteedist aga siis, kui eemaldame kõik „allikaviited“ ehk kogemused, suhted ja väärtused?
Võimu neljas dimensioon puudutab seda, kuidas inimesed tajuvad ja mõistavad oma kohta maailmas. See on seotud ontoloogilise turvalisusega ehk inimeste põhilise kindlustundega oma olemasolust ja identiteedist. Haugaard (2022) väidab, et sotsiaalne subjektsus ehk inimese võime teadlikult ja aktiivselt suhestuda sotsiaalsete normide ja ootustega ei tähenda passiivset allumist välisele survele või sunnile – see on hoopis hädavajalik sisuka sotsiaalse suhtluse ja koostöö jaoks ning toob näite Max Weberi protestantliku eetika analüüsist: „Weber väitis, et puritaanlike protestantide enesedistsipliini ja kapitalistliku vaimu vahel on selektiivne seos. Selle tulemusena viis ontoloogiline ebakindlus tahtmatult enesedistsipliini ja naudingutest loobumise poole.“
Teisisõnu, Weberi järgi aitas puritaanlike protestantide rangelt organiseeritud eluviis kaasa kapitalistliku mõtteviisi tekkele. Kuna nende maailmavaade muutis tuleviku ebakindlaks ning nõudis pidevat jumala armu märkide otsimist, pühendusid nad tugevale enesekontrollile ja loobusid ülemäärastest naudingutest. See omakorda aitas neil olla töökad ja sihikindlad.
Meediapraktika kontekstis on see eriti oluline. Kui ajakirjanduslikud tekstid esitatakse viideteta, vaieldamatu Tõena, pakub see lugejatele teatavat ontoloogilist turvalisust, lihtsat ja selget maailmapilti. Sellised maailmapildid annavad elule tähenduse ja nende kõigutamine põhjustab ebakindlust. Siit selgubki, miks läbipaistev ja argumenteeritud arutelu võib tekitada vastupanu – see seab kahtluse alla lihtsad tõed ja nõuab aktiivset kaasatust teadmise loomise protsessi. Haugaard (2022) rõhutab, et sageli väljendub selline enesekriitika õrnas liikumises ühelt subjektipositsioonilt teisele (kuna puudub absoluutne vaatepunkt), peegeldades erinevate positsioonide vahelisi vastuolusid.
Näiteks on valeuudiste levik tihedalt seotud inimeste vajadusega turvalisuse järele. Lihtsad, must-valged seletused ja Tõed pakuvad keerulises maailmas kindlustunnet. Läbipaistev argumenteerimine ja allikatele viitamine võib seevastu tekitada ebakindlust, kuna näitab teadmise konstrueeritust ja võimalikku ekslikkust.
Kui meediatekstidest eemaldatakse süstemaatiliselt viited, toetab see praktika lugeja jaoks sellise ontoloogilise turvalisuse loomist, mis põhineb lihtsustatud ja vaidlustamatuna näival maailmapildil. Lugeja jaoks võib see tähendada mugavat, kuid petlikku kindlustunnet ning vastumeelsust tegeleda informatsiooniga, mis tema olemasolevaid uskumusi (ja seeläbi identiteeti) proovile paneb. Tagajärjeks võib olla vähenenud kognitiivne paindlikkus ja suurem kinnitushälve (ingl confirmation bias).
Ühiskondlikul tasandil võib viideteta, „turvaliste“ narratiivide levik soodustada polariseerumist ja infomullide teket, kus erinevaid seisukohti kandvad grupid ei suuda enam konstruktiivset dialoogi pidada. See omakorda pärsib ühiskonna võimet kohaneda muutustega ja leida lahendusi komplekssetele probleemidele, mis eeldavad mitmete, sageli vastuoluliste teadmiste ja perspektiivide kaalumist.
Miks ei saa usaldusväärset meediat luua lihtsalt sellega, et esitame fakte ja tõendeid? Põhjus on selles, et inimesed vajavad turvatunnet – nad tahavad, et maailm oleks neile arusaadav ja mõistetav. Oluline on rõhutada, et faktide ja tõendite esitamine on usaldusväärse meedia loomise oluline osa. Läbipaistvus ja allikatele viitamine on hädavajalik, et lugeja saaks informatsiooni usaldusväärsust hinnata ja teadlikke otsuseid langetada.
Sama oluline on arvestada, kuidas neid fakte ja tõendeid esitatakse. Lihtsalt faktide loetlemine ei pruugi olla piisav, kui see ei arvesta lugejate psühholoogilisi vajadusi. Inimesed vajavad turvatunnet ja arusaadavat maailmapilti, seega on oluline esitada informatsiooni viisil, mis ei tekita liigset ebakindlust ega ülekoormust. See tähendab, et faktide esitamisel tuleb arvestada konteksti, selgitada keerulisi seoseid ja pakkuda lugejatele vajalikku tuge informatsiooni mõtestamisel.
Kui soovime, et inimesed hakkaksid infot kriitilisemalt hindama, peame seda tegema sammhaaval. Miks? Sest vanade uskumuste ja arvamuste muutmine on emotsionaalselt raske. See tekitab ebakindlust ja ärevust. Tuleb luua selline keskkond, kus inimesed julgevad oma vaateid aegamööda ümber mõtestada, end ohustatuna tundmata. Vajame tasakaalu kriitilise mõtlemise ja turvatunde vahel. Liiga järsk muutus võib tekitada vastuseisu.
Sammsammuline muutuse vajadus on eriti oluline ajakirjanduses, kus lugejad on harjunud saama informatsiooni teatud viisil. Kui meediaväljaanded on pikka aega esitanud tekste ilma viideteta, vaieldamatu Tõena, on see loonud lugejates teatava ontoloogilise turvalisuse. Lihtne ja selge maailmapilt, mida sellised tekstid pakuvad, on lugejatele mugav ja turvaline.
Kui nüüd järsku hakata nõudma, et kõik tekstid oleksid viidatud ja lugejad peaksid aktiivselt hindama allikate usaldusväärsust, võib see tekitada vastuseisu. Lugejad võivad tunda end ebakindlalt ja ülekoormatuna, kuna peavad muutma oma harjumusi ja õppima uusi oskusi. Seetõttu on tähtis, et meediaväljaanded hakkaksid viitamise praktikat juurutama sammhaaval, selgitades lugejatele muutuse vajalikkust ja pakkudes neile vajalikke tööriistu ja tuge.
See võib tähendada näiteks esialgu vaid mõne teksti viitamist, viidete selgitamist lihtsas keeles, lugejate kaasamist aruteludesse viitamise teemal või allikakriitilisuse koolituste ja õpetuste pakkumist. Oluline on luua usalduslik suhe lugejatega ja näidata neile, et muutus on vajalik ühiskonna kui terviku jaoks, mitte lihtsalt toimetuse kapriis.
Võimu neljas dimensioon näitab, kuidas identiteet ja ontoloogiline turvalisus mõjutavad inimeste võimet ühiskondlike normidega suhestuda. See on ühtaegu nii sotsiaalse koostöö kui ka kriitilise mõtlemise alustala – tasakaal lihtsuse ja keerukuse vahel määrab, kas inimesed tulevad muutustega kaasa või mitte.
Raske on ülehinnata ajakirjanduse potentsiaalset panust kriitilise mõtlemise arendamisse teel teadlikuma ja sidusama ühiskonna poole, kus inimesed suudavad üha paremini mõtestada nii enda kui ka teiste kogemusi ja vaateid – eriti, kui seda panust toetaks järjepidev viitamise praktika.
KOKKUVÕTE JA SOOVITUSED
Viidete puudumine meediatekstides ei ole pelgalt tehniline küsimus, vaid peegeldab fundamentaalset probleemi võimu ja teadmise suhetes kaasaegses ühiskonnas. Nagu Haugaardi (2022) analüüs demonstreerib, on võim mitmetahuline nähtus, mis väljendub nii agentsuses, struktuurides, teadmistes kui ka sotsiaalses olemises. Need võimu dimensioonid toimivad alati koos – kui meediatekstides puuduvad viited, mõjutab see ühekorraga nii lugeja agentsust (võime teha teadlikke otsuseid), sotsiaalseid struktuure (läbipaistvat arutelu võimaldavad või takistavad praktikad), teadmise loomist (võimalus hinnata väidete paikapidavust) kui ka sotsiaalset olemist (usaldus ja dialoog ühiskonnas).
Seejuures on viidete eemaldamine selge näide „võim kellegi üle“ rakendamisest, piirates lugeja „võimet millekski“ ning võttes temalt tööriistad informatsiooni iseseisvaks hindamiseks; seevastu viidete lisamine esindab „võimet millekski“, võimestades lugejat teadmise loomises ja hindamises kriitiliselt osalema ning tugevdades tema agentsust (vrd Haugaard, 2022).
Läbipaistev argumentatsioon ja allikatele viitamine võimaldab lugejatel teadmise loomise protsessis aktiivselt osaleda. Kui viited eemaldatakse, muutub tekst monoloogiks, mis esitab end kui vaieldamatut Tõde. See takistab kriitilist dialoogi ja vähendab ühiskondlikku usaldust. Seega, viidete puudumine ei ole neutraalne praktika, vaid võimas vahend, mis kujundab teadmise esitamise viisi ja mõjutab lugeja suhestumist informatsiooniga. See soodustab „suure t-ga Tõe“ vastuvõtmist, samal ajal kui läbipaistev viitamine toetab „tõe“ kui arutelu ja dialoogi nägemust.
Lahendus ei peitu mitte võitluses valeinfo vastu, vaid konstruktiivses dialoogis selle üle, kuidas me koos teadmist loome ja kasutame. See eeldab meediapraktikat, mis
- tunnustab teadmise haprust ja konstrueeritust;
- võimaldab lugejatel hinnata väidete aluseid;
- toetab argumenteeritud arutelu;
- suurendab läbipaistvuse kaudu ühiskondlikku usaldust.
Selline lähenemine ei nõrgestaks ajakirjanduse autoriteeti, vaid tugevdaks seda läbi ausama dialoogi lugejaga. See looks aluse ühiskonnale, kus kriitiline mõtlemine ja argumenteeritud arutelu on demokraatliku dialoogi eelduseks.
KASUTATUD ALLIKAD
- ACERBI, A., ALTAY, S. & MERCIER, H. (2022). Research note: Fighting misinformation or fighting for information? Harvard Kennedy School Misinformation Review. – https://doi.org/10.37016/mr-2020-87
- ALLCOTT, H. & GENTZKOW, M. (2017). Social Media and Fake News in the 2016 Election. Journal of Economic Perspectives, 31(2), 211–236. – https://doi.org/10.1257/jep.31.2.211
- BENNETT, W. L. & LIVINGSTON, S. (2018). The disinformation order: Disruptive communication and the decline of democratic institutions. European Journal of Communication, 33(2), 122–139. – https://doi.org/10.1177/0267323118760317
- HAUGAARD, M. (2022). Foucault and Power: A Critique and Retheorization. Critical Review, 34(3–4), 341–371. – https://doi.org/10.1080/08913811.2022.2133803
- JONES-JANG, S. M., KIM, D. H. & KENSKI, K. (2021). Perceptions of mis- or disinformation exposure predict political cynicism: Evidence from a two-wave survey during the 2018 US midterm elections. New Media & Society, 23(10), 3105–3125. – https://doi.org/10.1177/1461444820943878
- ROCHA, Y. M., DE MOURA, G. A., DESIDÉRIO, G. A., DE OLIVEIRA, C. H., LOURENÇO, F. D. & DE FIGUEIREDO NICOLETE, L. D. (2023). The impact of fake news on social media and its influence on health during the COVID-19 pandemic: A systematic review. Journal of Public Health, 31(7), 1007–1016. – https://doi.org/10.1007/s10389-021-01658-z