Õiguskeelest avaliku hoiakuni: kinnises lasteasutuses viibinud noorte stigmatiseerimine Ida-Virumaa ja Tartu spetsialistide vaates
-
Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö nooremlektor, noorsootöö programmijuht
-
Tallinna vangla peaspetsialist-nõunik
Kinnises lasteasutuses viibinud noori saadab sageli sildistav ja ohukeskne kuvand, mis pärsib nende haridus- ja töövõimalusi. Artiklis näidatakse, et keeleline raamistik ja meediapildid loovad ettevaatliku distantsi, kuid juhendatud kontakt ja toetav sõnakasutus võivad stigma murda ning avada tee kaasavamale ühiskonnale (Fairclough, 1995).
Siinne artikkel ühendab kaks kvalitatiivset uurimissuunda Eestis: 1) venekeelse elanikkonna (Ida-Virumaa fookusega) noorte ja erinevate valdkondade spetsialistide vaated ning 2) Tartu piirkonna spetsialistide arusaamad ja tööalased tähelepanekud kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) kogemusega noorte kohta. Teoreetiliselt lähtume stigmat käsitlevast protsessimudelist (Goffman, 1963; Link & Phelan, 2001), rõhutades avaliku stigma, enesestigma ning meediaraamide koosmõju seadusandliku terminoloogiaga. Empiiriliselt näitame, et defitsiitne ja ohukeskne diskursus on ülekaalus seal, kus otsene kokkupuude puudub; juhendatud kontakt toob hoiakutesse nüansse; sündmuspõhine kajastus võimendab üldistusi; noored tajuvad põlvkondlikku väärtuslõhet.
Ettevaatlikkus kujuneb institutsioonides sageli vaikimisi normiks kolmest suunast korraga: meediaraamid on sündmuspõhised ja ohukesksed, seaduskeel defineerib sihtrühma riskina ning praktikute kirjeldused osutavad pingekohtades ümbersuunamise eelistusele. Koos moodustub diskursiivne raamistus, mis eelistab riski maandamist kaasamisele. Kahe andmestiku võrdluses kirjeldame, kuidas õigus- ja meediakeelne raamistus ning kontakt kujundavad hoiakuid ja praktikavalikuid KLAT-kogemusega noorte suhtes, ning seome järeldused rakenduslike soovitustega (terminoloogia, kontaktimehhanismid, meediakoostöö).
STIGMA KUI PROTSESS JA VÕIMUSUHE
Stigmatiseerimine on järjestikuline protsess, mitte üksikepisood: sildistamine stereotüpiseerimine meie-nemad eristus staatuse langus ja diskrimineerimine (Goffman, 1963; Link & Phelan, 2001). See mehhanism peegeldab kehtivaid norme ja võimusuhteid. Meie Eesti andmestikus toimib kinnise lasteasutuse teenuse taust sageli „kiire identifikaatorina“, mille külge kinnituvad ohukesksed üldistused juba enne esmast kokkupuudet – see on kohalik ilming sama mehhanismi toimimisest. Lisaks hoiakutele toodavad ebavõrdsust struktuursed mehhanismid (reeglid, ressursijaotus, protseduurid), mis võivad stigmat institutsionaliseerida (Hatzenbuehler jt, 2013). Kaasstigma tähendab, et sildi vari langeb ka noore ümber olevatele inimestele ja institutsioonidele (perekond, kool, tööandja), muutes nende valmisoleku ettevaatlikumaks (Major & O’Brien, 2005).
Erinevalt avalikust stigmast (hoiakud ja teod) on enesestigma sildi sisemine omaksvõtt ning ootuslik stigma eelhoiak „mind koheldakse eelarvamusega“. Noorte puhul võib see väljenduda „halva lapse“ enesekuvandina, mis langetab enesehinnangut ja vähendab motivatsiooni osaleda hariduses ja tööturul (Corrigan & Rao, 2012). Kui otsene kokkupuude puudub, saab meediast peamine tõlgendusmuster: sündmuspõhised lood (põgenemised, konfliktid) loovad episoodilise, ohukeskse fooni, mis kutsub auditooriumit üldistama ja võib aja jooksul kinnistuda ka organisatsioonipraktikas (Happer & Philo, 2013; McQuail, 2000).
Õiguskeel kui suhtumise kujundaja
Kinnised lasteasutused on olnud Eesti haridus-, justiits- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi osa üle sajandi. Selle aja jooksul on õigus- ja institutsioonikeel raamistanud lapsi kategooriatesse, mis vastandavad „ohtliku“ ja „kahjutu“, kinnistades kontrolli- ja hooleloogika erisuunda. Juba 1925. aasta hoolekandeseaduses eristati „kurikalduvustega“ lapsi (ühiskonda ohustavad, vajavad ranget kontrolli) „vigastest ja pimedatest“ (vajavad kaitset ja hoolt), mis kinnistas varakult kahjutu- ohtlik binaari ja nihutas tähelepanu „ohtliku“ lapse puhul peamiselt kontrollile (Hoolekandeseadus, 1925). Sõnad, millega last ja tema teekonda kirjeldatakse, ei ole neutraalsed: need eelhäälestavad otsuseid ja praktikavalikuid.
Keelest joonistub välja raamistuse järjepidev ülekandumine: õiguskeel (risk) organisatsioonikeel (kontroll) avalik kõne (oht). Kehtivas sotsiaalhoolekande seaduses on kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) eesmärk § 130¹ lõikes 2 sõnastatud arengu- ja tugikeskselt (psühholoogiline, emotsionaalne, sotsiaalne, hariduslik ja kognitiivne areng; püsivad muutused), kuid paigutamise lävi § 130² lõikes 1 on määratletud ohtude keeles („ainult juhul, kui lapse käitumine seab ohtu… ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada vähem piirava meetmega“) (Sotsiaalhoolekande seadus, § 130¹–130²). Ligikaudu sajand pärast kinniste lasteasutuste kujunemist püsib seaduses endiselt riskipõhine sõnastus: kuigi eesmärk on areng ja tugi, raamitakse paigutamise hetkel laps esmalt ohuperspektiivis.
2025. aasta 1. juulil toimus oluline institutsionaalne muudatus – teenuse osutaja juriidiline vastutus läks üle Hoolekandeteenustele (varem Maarjamaa Hariduskolleegium Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas). Teenus paikneb nüüd täielikult sotsiaalhoolekande süsteemis (Sotsiaalkindlustusamet, 2024; Vabariigi Valitsuse määrus, 2024). See loob võimaluse ühtlustada terminoloogiat ja juhiseid ning vähendada eeldusi enne kohtumist, kirjutades tugieesmärgid dokumentides nähtavaks alates esimesest lõigust.
Turvaline ja juhendatud kokkupuude (võrdsemad rollid, ühised eesmärgid, nähtavad edusammud) toimib vasturaamina: see katkestab sildistamise protsessiahela enne eraldust ning raamistab noore subjektina, kelle võimekus ja eesmärgid on nähtavad.
KUIDAS SIIA JÕUTI? LÜHIKE AJALOOLINE ÜLEVAADE
I. Vabariigi algus (1918–1940): „ohtlik“ vs. „kahjutu“
Esimene kinnine lasteasutus loodi 1919. aastal Lääne-Euroopast laenatud „kontrolli ja parandamise“ loogika mõjul, kus eesmärk on probleemsed või ohtlikeks peetud lapsed eraldada ning kasvatuse ja töö kaudu „normaalsesse“ ellu suunata. Nagu öeldud, tõmmati ka 1925. aasta hoolekandeseaduses terav joon ühiskonda ohustavate ning kaitset ja hoolt vajavate laste vahele, kusjuures n-ö ohtliku rühma puhul nihkus fookus kontrollile (Hoolekandeseadus, 1925; Madisson, 1926).
II. Nõukogude periood (1940–1991): distsipliin ja ideoloogiline ümberkujundamine
Keelekasutus nihkus „kurikalduvustega lapselt“ „raskesti kasvatatava“ poole – normatiivne ja parandav raam, mis positsioneeris lapse korrigeerimisobjektina.
Nõukogude ajal kujundati kinnised lasteasutused rangelt kontrollitud distsiplinaarseteks keskkondadeks: lapse käitumist nähtigi peamiselt keskkonna produktina ning lahendusena eelistati eemaldamist „kahjulikust“ keskkonnast ja ümberkasvatust institutsioonis (Strömpl, 2002). Keelekasutus nihkus „kurikalduvustega lapselt“ „raskesti kasvatatava“ poole – normatiivne ja parandav raam, mis positsioneeris lapse korrigeerimisobjektina.
Administratiivne korraldus oli hajutatud eri ministeeriumide vahel (erirežiimilised internaatkoolid, lastekasvatuskolooniad, erilised ravi-kasvatusasutused), mis kinnistas süsteemset killustatust (Talvik, 1962). Ideoloogiline eesmärk oli kujundada lojaalne ja kuulekas kodanik; autonoomiat ei väärtustatud, esikohal oli normidele vastavus. Praktikas tähendas see hierarhilist kontrolli ja totaalse institutsiooni tunnuseid, mis kandusid edasi ka hilisemasse aega (Strömpl, 2002).
Kokkuvõttes kinnistas see distsiplinaarne ja ideoloogiline raam last kui parandamise objekti. Erikutsekoolide nime muutused lõid jätkuvuse kontrolli- ja allumisloogikale, selgitades, miks riski/ohu semantika püsib ka hilisemates etappides (Talvik, 1962; Saar, 1988, 2009).
III. Taasiseseisvumine (1991–2018): distsiplinaartraditsiooni inerts
Pärast 1991. aastat jäid asutused haridussüsteemi haldusalasse. 1998. aasta alaealiste mõjutusvahendite seaduses lisati kohtu roll (Alaealiste mõjutusvahendite seadus, 1998). Retoorika liikus „parandamiselt“ toe ja rehabilitatsiooni poole, ent praktikas säilisid totaalse institutsiooni tunnused ning risk/ohu semantika (Strömpl, 2002). Uuringud osutasid, et üleminek lapsekesksele käsitusele venib; personalipraktikas elasid edasi kontrolli- ja karistusloogika jäänukid (sh distsipliini taastamine pärast katseid seda lõdvendada) (Riigikontroll, 2004, 2010; Salla & Tamm, 2004; Õiguskantsler, 2007).
Tabel 1. Terminoloogiline nihe ajas (lühiülevaade)
IV. Reform (2018–…): eesmärgikeel ja keeleline pinge
Kehtivas lastekaitseseaduses (2016) raamitakse enda või teiste heaolu ohustavas olukorras olev laps abivajava lapsena. 2018. aasta reformiga kaotati erikoolid ja loodi kinnise lasteasutuse teenus, mille eesmärk on seaduses sõnastatud arengu- ja tugikeskselt (Sotsiaalhoolekande seadus, § 130¹). Samal ajal on paigutamise alus jätkuvalt kirjas ohtu rõhutavas sõnastuses (Sotsiaalhoolekande seadus, § 130²), mis tekitab keelelise pinge eesmärgikeele ja menetluskeele vahel. Teenuse sotsiaalhoolekande süsteemi paigutamine tõi kaasa ka võimaluse terminoloogia ja juhised ühtlustada ning toetav eesmärgikeel nähtavale tuua. Reformi siht oli nihutada süsteem karistuskeskselt lapsesõbralikule ja rehabilitatsioonile orienteeritud raamile (vt nt Markina jt, 2021).
Terminid mitte üksnes ei kirjelda reaalsust – need kujundavad seda. Kui sihtrühm määratletakse esmalt ohu kaudu, kandub sama loogika organisatsioonikeelde ja avalikku kõnesse (risk kontroll oht). Vastukaaluks toetab eesmärgikeele järjepidev kasutus (tugi, vähem piiravad meetmed, lapse hääl) praktika nihkumist kaasamise suunas.
Analüüsi raam joonistub neljast kihist:
- protsess ja võimusuhted (stigmaprotsess),
- struktuur (sh õiguskeel),
- meediaraamid,
- kontakt.
Ajalooline vaade kinnitab, et totaalse institutsiooni inerts (hierarhia, formaalsus, kontroll) on visalt püsiv, mistõttu keelel ja suhete kujundamisel on praeguses praktikas eriline kaal.
Pelgalt teenuselt lahkumine ei vabasta sildist: määrav on, milline keel ringleb seadustes ja dokumentides, milliseid lugusid jutustab meedia ning kas tekivad kontaktipunktid, kus noor saab nähtavaks inimese, mitte sildina. Ajalooline vaade kinnitab, et totaalse institutsiooni inerts (hierarhia, formaalsus, kontroll) on visalt püsiv, mistõttu keelel ja suhete kujundamisel on praeguses praktikas eriline kaal.
ANDMESTIK JA MEETODIKA
2024. aastal koguti andmeid Ida-Virumaal venekeelse elanikkonna noortelt (≤ 26 a, n = 38, keskmine vanus ~ 21) ja eri valdkondade spetsialistidelt (n = 57, valdavalt vene emakeel, enamikul kõrgharidus ja ≥ 5-aastane kogemus), kes värvati uuringusse kohalike omavalitsuste, koolide, noortekeskuste ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Spetsialistide värbamisel kasutati sihipärast otsingut, noori värvati avatud kutsega.
Tehti kaheksa näost näkku poolstruktureeritud intervjuud ja 87 elektroonilist vastust LimeSurvey’s, mille transkriptsioone oli kokku 119 lehekülge. Vastused laekusid eesti ja vene keeles, need tõlgiti ja tehti tähenduslik kontroll. Analüüsis kasutati diskursus- (van Dijk, 2008) ja temaatilise sisuanalüüsi (Patton, 2002) kombinatsiooni, kaasates kaks sõltumatut kodeerijat ja memode refleksiivne arvestus.
2025. aasta märtsis viidi Tartus läbi neli poolstruktureeritud intervjuud võtmevaldkondade esindajatega (politsei, noorsootöö, haridus, Töötukassa). Eesmärk oli uurida, kuidas hoiakud, stigma ja meediaraamid kujundavad praktikat kokkupuutepunktides kinnises lasteasutuses viibinud noortega (Tohver, 2025). Triangulatsioon võimaldas kõrvutada Ida-Virumaa suuremat ja kultuuriliselt eristuvat andmestikku Tartu süvavaadetega.
Uuringus osalenuilt võeti informeeritud nõusolek, mis lubas respondentidele anonüümsust, andmekaitset ja tagas osalemise vabatahtlikkuse. Alaealiste puhul võeti uuringus osalemiseks vanema nõusolek. Uuringusse ei kaasatud kinnise lasteasutuse teenusel viibivaid lapsi; fookuses olid noorte üldised hoiakud ja tõlgendused, mitte sihtrühma enesevaade.
TULEMUSED
Kinnises lasteasutuses viibinud noori raamib sageli defitsiidi- ja ohukeskne kõne, kus silt eelneb inimesele. Otsese kontaktita tekib kiiresti „meie-nemad“ eristus, mida võimendavad meediapildid ja riskipõhine õiguskeel, vähendades noorte võimalusi osaleda ja end teostada. Järgnevalt on esitatud raamid täiskasvanute ja seejärel noorte vaatepunktist.
„Silt enne inimest“: defitsiidi- ja ohukeskne kõneviis
Seal, kus otsene kokkupuude puudub, avatakse kõne tihti defitsiidikeskse algusega ja tõlgendatakse noort ohukeskse raamistikuga. Noor defineeritakse esmalt puudujääkide või ohu kaudu, individuaalne lugu taandub.
Ida-Virumaa näited (noored):
„Nad on vähearenenud või vaimselt haiged lapsed … lihtsalt halvasti kasvatatud.“ „Mulle tundub, et nendega on alati mingi jama … nende tee läheb alati halvaks.“ „Probleemne, ebamugav. Mida nendega teha?“
Stigmatiseerimise järjestikprotsess (sildistamine stereotüpiseerimine „meie–nemad“ eristus) käivitub kiiresti: defitsiit („vähearenenud“) ja oht („kurjategija“) normaliseerivad piiri „meie“ ja „nende“ vahel. Noore identiteet raamistub juba enne kohtumist riskina, mis nihutab praktikad ettevaatlikkuse ja eraldamise suunas.
Taastav-agentsuslik kõneviis: „noor enne silti“
Otsene, juhendatud kontakt nihutab fookuse riskilt potentsiaalile. Keelde ilmuvad eesmärgid, osalus ja nähtavad edusammud.
Näited (spetsialistid, Ida-Virumaa ja Tartu):
„Peame nägema mitte probleemi, vaid võimalust. Kui plaan ja tugi on paigas, nad tulevad järgi – mõni isegi üllatab oma järjekindlusega.“
„Olen näinud tagasitulekut tavakooli. Jah, raskustega, aga see on võimalik, kui täiskasvanud hoiavad joont.“
Identiteet raamistatakse ümber: silt taandub, noor on subjekt, kel on eesmärgid ja teovõime. Olulised tegurid on järjepidev tugi (kontaktisik), konkreetne teekonnaplaan ja koostöö hariduse/tööturu partneritega.
Kaastundlik-kontekstuaalne kõneviis: vastutus liigub süsteemidele
Fookus nihkub indiviidilt keskkonnale (tugi, struktuurid, ressursid).
Näide (spetsialist, Ida-Virumaa):
„Lapsed ei ole süüdi, nad vajavad rohkem tuge. Küsimus on, kas meie täiskasvanutena oskame seda pakkuda.“
Paindlikud tugimeetmed (kohandatud õpe, kontaktisik, järjepidev järeltoetus) vähendavad vajadust „riskipõhise“ lahenduse järele. Diskursus muudab hindamisraami: küsimus pole „kas see noor on ohtlik?“, vaid „kuidas me toe ümber disainime, et risk väheneks?“.
„Sündmusest saab raam“: meedia kui võimendi
Meedia ei loo stigmat tühjale kohale, kuid võimendab olemasolevaid raame – eriti kokkupuuteta auditooriumite seas. Sündmuspõhised lood, näiteks põgenemised, kadumised ja konfliktid, loovad „ohtliku noore“ narratiivi.
Praktikute tähelepanek (Tartu):
„Meediakuvand on liiga sündmustest kantud – see teeb koolid ja tööandjad ettevaatlikuks ning kohtub noorega juba läbi riski.“
Praktikud viitavad, et noori puudutav meediakajastus keskendub sageli üksikutele negatiivsetele juhtumitele. See loob üldistava ja riskiprisma kaudu filtreeritud kuvandi, mis mõjutab otseselt ka haridus- ja tööasutuste suhtumist noortesse. Selle tulemusena ei nähta noort esmalt kui inimest oma potentsiaaliga, vaid kui võimalikku probleemi.
Selline sündmuspõhine ja negatiivse kaldega tähelepanu tekitab omakorda organisatsioonides nn taustamüra, kus riskijuhtimisest saab vaikimisi standard. Turvalisus pannakse esikohale moel, mis eelistab vältimist (nt „parem suuname mujale“, „ootame ja vaatame“) ja surub noorte aktiivse kaasamise tagaplaanile.
NOORTE TAJUTUD PÕLVKONDLIK PINGE
Noorte kirjelduse järgi on vanema põlvkonna hoiakud karmid ja annavad vähe lootust, mis mõjutab nende ootusi iseendale.
Näited (noored):
„Põhimõtteliselt usub vanem põlvkond, et sellised noored ei saavuta midagi … nendesse on mõttetu investeerida.“ „… aga nad võivad vajada rohkem hoolt ja aktsepteerimist – siis on võimalik.“
Tajutud „mind ei usuta“ raam soodustab vältivat strateegiat (õpingute ja töö vältimine), samas kui aktsepteeriv signaal suurendab osalusmotivatsiooni.
Enesestigma: sama mehhanism, teine allikas
Kuigi Ida-Virumaa valimis ei kõla otsesõnu fraas „mina olen halb laps“, kirjeldavad paralleelsed allikad nähtust, kus avalik silt nihkub eneseidentiteeti. Praktikas avaldub see motivatsioonilanguses, vältivas käitumises hariduse/töö suhtes ja eneseusaldust õõnestavas keelekasutuses. Seosed on kooskõlas rahvusvahelise kirjandusega enesestigma mõjust osalusele ja enesehinnangule.
Praktikasse imbuv õiguskeel
Seadusandlik terminoloogia lisab järjestikprotsessile „sammu 0“ – normatiivse legitimeerimise. Keel võimendab raami: õiguskeel (risk) organisatsioonikeel (kontroll) avalik kõne (oht).
Spetsialisti kirjeldus (Tartu):
„Suhtlus algab sageli formaalsetest dokumentidest – nende toon suunab juba esimest kõnet.“
Institutsionaalne muudatus tekitas võimaluse korrigeerida ka terminoloogiat ja ühtlustada juhiseid. Kui süsteemi „esmane keel“ rõhutab eesmärki ja tuge koos proportsionaalsusega, väheneb sildi eelduslikkus.
Hariduse valdkonnas kirjeldasid spetsialistid, et „Õpetajad otsisid põhjuseid, kuidas noort nimekirjast välja võtta …,“ kuid esines ka vastupidiseid näiteid: „Planeeritud tagasitulek, kontaktisik ja tugi – ning noor lõpetas kooli.“ (spetsialist, Ida-Virumaa). Seetõttu võiks senise „ümbersuunamise“ loogika asemel kasutada „tagasituleku plaani“, mis ühendab eesmärgid, toe, rollid ja ajagraafiku.
Töö ja kogukonna tasandil märgiti: „Tööandjad pelgavad puudumist või konflikte, aga mentorlusega on see ohjeldatav.“ (spetsialist, Tartu).
Takistused ei tulene sageli mitte noorte motivatsioonipuudusest, vaid struktuursetest barjääridest, nagu sildistamine ja toe nappus. Võimalik lahendus on juhendatud praktika pakkumine, tööandjate partnerlus ning eri teenuste koostöös pakutav tugi, mis areneb koos kogemusega.
Psühhosotsiaalse dünaamika puhul viidati, et „negatiivse tähelepanu otsimine“ peegeldab toimetulekut stigmatiseerivas keskkonnas. Sellises olukorras peab hindamine arvestama konteksti, mitte üksikjuhtumeid – karistus ei saa asendada turvalist suhet ja järjepidevat tuge.
JÄRELDUSED JA PRAKTILISED SOOVITUSED
Noorte stigmatiseerimine areneb järjestikuse protsessina, kus defitsiidi- ja ohu-keskne kõne loob eristuse „meie“ ja „nende“ vahel.
Tulemused kinnitavad, et noorte stigmatiseerimine areneb järjestikuse protsessina, kus defitsiidi- ja ohukeskne kõne loob eristuse „meie“ ja „nende“ vahel. Seda võimendab meedia sündmuspõhine raamistik, eriti seal, kus puudub otsene kokkupuude. Avalik diskursus kandub edasi enesestigmana, mis vähendab noorte motivatsiooni hariduses ja tööturul. Olulist rolli mängib ka õiguskeel, mis toimib stigmatiseerimise eelsammuna, raamides noore esmalt riskina. Samas loob 2025. aasta juulis toimunud teenuse üleviimine sotsiaalhoole-kande süsteemi võimaluse terminoloogiat ja juhiseid ühtlustada, et noorte subjektsust ja kaasamist toetada. Uuringu tulemuste põhjal saab anda kolm keskset soovitust:
1) Terminoloogia ja dokumendid: tugi enne riski
Sõnakasutus: vältida üldistavaid silte (nt „riskilaps“, „ohtlik endale või teistele“) avalikus suhtluses ja üldkirjeldustes; eelistada „laps/noor, kes vajab tuge“ või „noor, kes vajab [konkreetset] tuge“.
Proportsionaalsus: rõhutada, et „vähem piirav meede“ tuleb alati läbi kaaluda; tõsta see otsustuspuu algusesse.
2) Kontaktipõhised sillad: juhendatud kokkupuuted
Koolides: „tagasituleku plaan“ (eesmärk + kontaktisik + tugi + ajakava).
Tööturul: juhendatud praktika ja mentorlus koostöös Töötukassa ja tööandjatega.
Noorsootöös: partnerprojektid (vabatahtlik töö, osalusklubid), kus roll on nähtav ja tulemus mõõdetav.
3) Meediakoostöö: sündmusloost tasakaalu
Toimetustele taustamaterjal (terminid, protsess, kontaktisikud) ja stiilijuhis.
Noorte hääl: planeeritud lood, kus eesmärk, teekond ja toetav täiskasvanu on loos kohal; vähendada „üksikintsidendi üldistus“ loogikat.
Kaks empiirilist vaadet joonistavad ühtse loo. Kui kontakt puudub, aktiveerub defitsiidi- ja ohukeskne kõneviis ning sildistamine liigub kiiresti eralduseni. Juhendatud kokkupuude nihutab fookuse potentsiaalile ja taastab noore subjektsuse. Meedia võimendab olemasolevaid raame, eriti kokkupuuteta auditooriumi seas. Õiguskeel lisab normatiivse legitimeerimise, mille kaudu riskisõnastus filtreerub praktikaks. Toimunud institutsionaalne muutus on võimalus keel ja praktika joondada: täpsustame sõnu, loome kontaktimehhanismid ja toome noore hääle nähtavale. Nii jääb kinnises lasteasutuses viibimine üheks kogemuseks, mitte tulevikku lukustavaks sildiks.
Uuringu piirangud
Uuringul on mitmeid piiranguid, mida tuleb tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta. Ida-Virumaa valim oli heterogeenne, hõlmates nii noori kui ka spetsialiste, mis küll suurendas triangulatsiooni, kuid ei võimaldanud rühmade vahel sagedusi täpselt võrrelda. Tartu valim oli väike (n = 4), mistõttu on tulemused pigem analüütilised ja professionaalset läbilõiget kirjeldavad, mitte kvantitatiivselt üldistatavad (Tohver, 2025). Samuti võib venekeelsete vastuste tõlkimine eesti keelde peita mõningaid nüansse, ehkki tähendusliku kontrolli abil püüti seda riski vähendada. Meediavaade oli kvalitatiivne, andes ülevaate eelkõige võimendusmehhanismidest, mitte statistiliselt mõõdetavatest tendentsidest (Tohver, 2025).
KASUTATUD ALLIKAD
- ALAEALISTE MÕJUTUSVAHENDITE SEADUS (1998). RT I 1998, 61, 982.
- CORRIGAN, P. W. & RAO, D. (2012). On the self-stigma of mental illness: Stages, disclosure, and strategies for change. The Canadian Journal of Psychiatry, 57(8).
- FAIRCLOUGH, N. (1995). Critical discourse analysis: The critical study of language. London: Longman.
- GOFFMAN, E. (1963). Stigma: Notes on the Management of Spoiled Identity. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.
- HAPPER, C. & PHILO, G. (2013). The role of the media in the construction of public belief and social change. Journal of Social and Political Psychology, 1(1).
- HATZENBUEHLER, M. L., PHELAN, J. C. & LINK, B. G. (2013). Stigma as a fundamental cause of population health inequalities. American Journal of Public Health, 103(5).
- HOOLEKANDESEADUS (1925). RT nr 120–121, 17.07.1925.
- LASTEKAITSESEADUS (2016). RT I, 21.12.2016, 24. – https://www.riigiteataja.ee/akt/121122016024
- LINK, B. G. & PHELAN, J. C. (2001). Conceptualizing stigma. Annual Review of Sociology, 27, 363–385.
- MADISSON, H. (1926). Alaealiste kurjategijate kasvatusetulemustest, eriti Eestis: Harku kolonii 7-aastase tegevuse materjalide alusel. Autori kirjastus.
- MAJOR, B. & O’BRIEN, L. T. (2005). The social psychology of stigma. Annual Review of Psychology, 56.
- MARKINA, A., STRÖMPL, J., TAMM, G., ILVES, K., LUHAMAA, K., GINTER, J., TUBELT, E., PUUR, S.-M., ROOS, L. & ESPENBERG, S. (2021). Noorte õigusrikkujate uuring. TÜ Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus.
- MCQUAIL, D. (2000). McQuail’s mass communication theory (4. trükk). London: Sage.
- PATTON, M. Q. (2002). Qualitative research & evaluation methods: Integrating theory and practice (3. trükk). Thousand Oaks, CA: Sage.
- RIIGIKONTROLL (2004). Erikoolide funktsioon ja tulemuslikkus. Riigikontrolli auditi aruanne. Tallinn: Riigikontroll.
- RIIGIKONTROLL (2010). Erikoolide ja alaealiste komisjonide järelaudit. Tallinn: Riigikontroll.
- SAAR, J. (1988). Kiivakiskunud elu. Tallinn: Eesti Raamat.
- SAAR, J. (2009). Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. Juridica, 2, 115–120.
- SALLA, K. A. & TAMM, K. (2004). Mõjutusvahendite kasutamine erikoolides. Justiitsministeerium.
- SOTSIAALHOOLEKANDE SEADUS (2015). RT I, 30.12.2015, 5. – https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005
- SOTSIAALKINDLUSTUSAMET (2024). Kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) kirjeldus tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) esitatud nõuetest.
- STRÖMPL, J. (2002). The K. School Residential Management of Troublesome Girls in Transition-time Estonia Academis Dissertation.
- TALVIK, E. (koostaja) (1962). Alaealiste ühiskondlik kasvatustöö. Kogumik normatiivseid materjale. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
- TOHVER, R. (2025). Stigmatiseerimise mõju kinnises lasteasutuses viibinud noorte edasisele elule: spetsialistide hinnangud Tartu näitel.
- VABARIIGI VALITSUSE MÄÄRUS (2024). Volitus ASile Hoolekandeteenused kinnise lasteasutuse teenuse osutamiseks. Riigiteataja. – https://www.riigiteataja.ee/akt/327022024003
- VAN DIJK, T. A. (2008). Discourse and power. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
- ÕIGUSKANTSLER (2007). Õiguskantsleri kontrollkäik Puiatu Erikooli. – https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-11/kontrollkaigu_kokkuvote_puiatu_erikool_0.pdf