Ajaloo politiseerimine Kremli strateegilistes vandenõunarratiivides
-
Tartu Ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professor
Vladimir Putin nimetas 2005. aastal NSV Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Oli see ajalooline hinnang või poliitiline suunis? Ajaloo tõlgendused on alati mänginud riikide identiteedi kujundamisel olulist rolli, kuid neid kasutatakse ka (geo)poliitiliste eesmärkide õigusta-miseks ja võimalike ühiskondlike lõhede võimendamiseks.
Eesti kontekstis meenutagem siinkohal 2007. aasta aprillirahutusi või Venemaa täiemahulise Ukraina invasiooni järgselt punamonumentide eemaldamisega seotud ühiskondlikke pingeid. Mõlemal juhul olid kesksel kohal monumentide vastandlikud tähendused – ühtede jaoks oli tegu okupatsioonivõimu ja agressiooni sümbolitega, teistel seondusid need ennekõike Nõukogude Liidu teise maailmasõja vabastaja narratiiviga.
Kuna ajalugu on alati seotud identiteediga, siis võib niisuguste narratiivide teadlik ründamine või kaitsmine mõjuda erinevatele ühiskonnagruppidele mina-pildi ründamisena. Niisugusena tajutaval rünnakul on aga suur potentsiaal inimeste mobiliseerimiseks ja koondamiseks. Ilmaasjata ei ole Ukraina kui riigi ja ukrainlaste kui rahvuse küsitavaks seadmine olnud viimased tosinkond aastat Kremli ja ennekõike selle režiimi juhi Vladimir Putini erilise tähelepanu all. Ei juhtu just sageli, et riigipea isiklikult sule haarab ja ajaloo traktaate kirjutama hakkab (vt Putin, 2020, 2022 jne). Kopenhaageni Ülikooli teadur Maria Mälksoo on mälupoliitika kontekstis rõhutanud, et stabiilse riikliku identiteedi ja rahvusvahelise tunnustatuse tagamiseks on oluline kaitsta riiklikku lugu, kuna see kujundab riikide positsiooni rahvusvahelises süsteemis (Mälksoo, 2021). Sellest vaatest lähtuvalt ohustavad Kremli narratiivid, mis ei tunnista Ukraina riigi õigust eksistentsile ja rahvusele või Eesti näitel okupatsiooni mittetunnistamine aastatel 1940–1991, nende riikliku loo järjepidevust ning saavad aluseks Venemaa agressiivsete välispoliitiliste sammude õigustamisel.
Niisuguse ajaloo politiseerimise uurimisele on keskendunud Eesti Teadusagentuuri grant PRG1716 „Relatsiooniline lähenemine strateegilistele ajaloo narratiividele“ ning Tartu Ülikooli ja Eesti Kaitseväe koostööprojekt „Strateegiline kommunikatsioon Ukraina sõja kontekstis – õppetunnid Eestile“1. Nendes uuritakse, miks on ajalugu strateegilise kommunikatsiooni ja infomõjutuse seisukohalt nii atraktiivne ning milliseid peamisi tekstistrateegiaid Kremli propagandamasin narratiivide levitamisel kasutab ja mis on nende poliitilised eesmärgid. Järgnevalt tulebki juttu Kremli ajaloo narratiividest – ennekõike „Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast katastroofist“ ja „võidu narratiivist“ – ning sellest, mis funktsioon on neil emotsionaalsetel, kuid esmapilgul vastandlikel narratiividel strateegilise kommunikatsiooni perspektiivist.
Uuritava objekti piiritlemise eesmärgil vaatlen ajaloo politiseerimist Kremli levitatud vandenõuteooriate kontekstis. Strateegiliselt levitatud vandenõuteooriad on saanud oluliseks vahendiks tänapäeva poliitilises kommunikatsioonis. Mõjus vandenõuteooria sisaldab viiteid identiteedi seisukohalt olulistele ajaloosündmustele, mis hakkavad auditooriumi tõlgendusi suunama. Nii selgus uurimusest, mille 2018. aastal tegi Venemaa kohta Kremli infomõjutust uuriv interaktiivne veebiportaal Disinfo Portal, et populaarseimad vandenõuteooriad seostuvad ajaloolaste vandenõuga, mille põhisisu on, et ajalugu võltsitakse süsteemselt ja teadlikult Venemaa kahjuks (Ventsel et al., 2023: 278). Olgu tegu teise maailmasõja algusega seonduva Molotovi-Ribbentropi pakti või Baltimaade okupeerimisega – iga sündmust on võimalik näidata lääne teadliku ja koordineeritud ajaloovõltsimise katsena.
Mõjus vandenõuteooria sisaldab viiteid identiteedi seisukohalt olulistele ajaloosündmustele, mis hakkavad auditooriumi tõlgendusi suunama.
Lisaks rajanevad identiteediga seonduvad hirmud võõra ja mõnikord ka vaenuliku ees sageli kultuuri süvamehhanismidel. Niisugustele hirmudele tuginevates vandenõuteooriates võivad vaenlasteks nimetatud tegelased olla väga erinevad, nt täiesti vastandlikud leerid, sotsiaalsed grupid ja rahvused, kuid neid kirjeldatakse väga sageli sarnaste ja mõnikord lausa samade fraaside ja kujunditega. Niisugust vaenlase kuju saab eri kontekstides aga rakendada erinevate poliitiliste eesmärkide teenistusse.
AJALOO POLITISEERIMINE VENEMAAL
Üks raamistik, mille kaudu ajaloo politiseerimist käsitleda, on teha seda rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku-uuringute distsipliinist pärit strateegilise narratiivi kontseptsiooni kaudu. Strateegiliste narratiivide uurijate Alister Miskimmoni, Laura Roselle’i ja Ben O’Loughlini järgi on strateegiliste narratiivide üks peamisi funktsioone raamida konfliktide minevik, olevik ja tulevik, mille abil riigid õigustavad oma poliitilisi eesmärke, loovad rahvusvahelisi liite ning soovivad kujundada nii sise- kui ka välisauditooriumi avalikku arvamust endale sobivas suunas (Miskimmon et al., 2013). Samuti aitavad need võimendada ühiskondlikke lõhesid välisriikides, tekitada uusi konflikte ja polariseerida sihtauditooriume (Madisson & Ventsel, 2020). Näeme, et strateegiline loo jutustamine puudutab rohkemal või vähemal määral ajaloo temaatikat ning riiklikult toetatud ajalookäsitlus on üks neist diskursustest, mis auditooriumi emotsionaalselt puudutab. Seejuures on mitmed autorid rõhutanud, et narratiivide emotsionaalset aspekti tuleb tänapäeva meediaökoloogia kontekstis üha rohkem arvestada, kuna toimijate tunded moodustavad olulise osa loost ning neil on oluline roll tõlgendajate olukorrataju ja käitumisega seotud otsuste kujundamisel (Miskimmon & O’Loughlin, 2019: 274).
Rääkides ajaloo politiseerimisest, siis oluline nihe Venemaa ametlikus mälupoliitikas toimus aastatel 2007 kuni 2010. Neil aastatel hakkas Venemaa riiklik poliitika sihipäraselt hägustama riigivenelase ja etnilise venelase identiteetide vahelisi piire (van Herpen, 2015). Erilise koha Venemaa sise- ja välispoliitikas sai teise maailmasõjaga seonduv müüdiloome. Venemaa kui Nõukogude Liidu järglase vaatenurgast rõhutatakse selles oma panust natsismi purustamisse ja sõjajärgse Euroopa poliitilise ruumi loomisse (Mälksoo, 2009: 666). Mõne autori arvates kasutatakse teise maailma-sõjaga seonduvat ajalootõlgendust, et õigustada Venemaa püüdlusi mängida praeguse Euroopa julgeoleku- ja poliitiliste süsteemide kujundamisel juhtivamat rolli (Zhurzhenko, 2015; Siddi, 2017). Neil aastatel kaasnes teise maailmasõja võiduoreooli rõhutamisega sõjaretoorika esiletõus avalikus diskursuses. Rootsi rahvusvaheliste suhete instituudi analüütiku Aleksandr Goltsi sõnul tugevnes Venemaa militarism uuel aastatuhandel ja riigi poliitiline eliit on seda Putini režiimi ajal teadlikult edendanud, et luua militariseeritud tsentraliseeritud režiim (Golts, 2019). Selles kontekstis tuleb mõista ka Putini (2005) hinnangut, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli „suur geopoliitiline katastroof“, ja mõtet, et Venemaa taastab oma rahvusvahelise staatuse ja (sõjalise) prestiiži, mis kaotati Nõukogude supervõimu lõpuga.
Venemaa kasutab teise maailmasõjaga seonduvat ajalootõlgendust, et õigustada püüdlusi mängida praeguse Euroopa julgeoleku- ja poliitiliste süsteemide kujundamisel juhtivamat rolli.
Samas on Putini 2005. aasta palju tsiteeritud kõne üks aspekt jäänud suuresti tähelepanuta. Pean silmas sõna „katastroof“ negatiivset varjundit ja seda, kuidas niisugust emotsionaalset kaotust saab sihipäraselt kasutada poliitilist kogukonda loovas funktsioonis (Ventsel, 2025). Avalikkuses hakati seda koondumisprotsessi kujundama narratiiviga, mille järgi moodustab enamik venelasi „üleriigilise „kaotajate kogukonna“, mida ühendab äratundmine NSV Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud „geopoliitilisest katastroofist““ (Shinar, 2018: 4). Kaotuse ja ilmajäetuse rõhutamine, samal ajal teise maailmasõja võitu ülistades, on Venemaa ametliku ajalookäsitluse ühe mündi kaks külge. Osutusi sellele võib ohtrasti leida erinevatest diskursustest, alates Vene poliitilise eliidi sõnavõttudest, kuni praeguste ajalooõpikuteni (Medinski & Torkunov, 2023). Järgnevalt analüüsingi seda ajalookäsitluse topeltfunktsiooni poliitilise mälu raamistikus ning sean eesmärgiks näidata, kuidas kaotuse ja võidu samaaegne rõhutamine ajaloo (vandenõu)narratiivides teenivad Kremli strateegilisi eesmärke.
KAOTUS JA VÕIT – POLIITILISE KOGUKONNA KUJUNDAJA JA MOBILISEERIJANA
Saksa mäluuurija Aleida Assmann on sihipäraselt ja riiklikult koordineeritud ajalugu nimetanud poliitiliseks mäluks, mida iseloomustab püsivus ja ühetaolisus, mis saavutatakse rituaalide kollektiivse korratavuse kaudu (2021). Nagu kirjutab prantsuse ajaloolane ja mäluuurija Pierre Nora, siis poliitiliselt konstrueeritud rahvuslik mälu levib peamiselt poliitiliste liidrite ametlike kõnede ja mälestusürituste kaudu mälupaikades (pr lieux de mémoire), mis võivad olla nii ajaloolised kui ka pseudoajaloolised kohad (monumendid, ehitised, lahinguväljad jne) ja mis meenutavad sihipäraselt valitud sündmusi rahvuslikus mälus (Nora, 1992: 7). Poliitilised liidrid mängivad tavaliselt keskset rolli rahvusliku mälu kujundamises ja ametlike ajaloonarratiivide levitamises, kuna nende institutsionaalne positsioon ja lihtsam ligipääs massimeediale annavad neile avaliku autoriteedi ning mõjutamisvahendid (Siddi, 2017: 467). Sellise tegevuse kõige nähtavamad vormid on poliitilised avaldused, samuti riiklikud sümbolid ja pühad, kuid sõltuvalt riigi tsentraliseerituse tasemest võib riigi kontroll mälupraktikate üle laieneda kõikidesse ühiskonna valdkondadesse – haridusest ja akadeemilisest uurimistööst kuni muuseuminäituste, ajakirjanduse, televisiooni ja kinoni (Wijermars, 2019).
Seejuures ei talu poliitiliselt vormitud mälu mitmetähenduslikkust, vaid taandab sündmused müütilisteks arhetüüpideks (Assmann, 2021: 49). Nii ei talu „võidu narratiiv“ kui „Putini režiimi alusmüüt“ (Koposov, 2018: 134; Vázquez Liñán, 2010: 169) enda kõrval teisi lugusid. Iga katse seada „kanoniseeritud“ sündmuste versioon Nõukogude Liidu rollist teises maailmasõjas küsimärgi alla mõistetakse hukka kui jumalateotus. Nii kirjeldab Vene Föderatsiooni rahvusliku julgeoleku strateegia katseid „Venemaa roll ajaloos läbi vaadata“ kui ohtu riigi „kultuurilisele julgeolekule“ (2021).
Kuna poliitiliste müütide üks peamine funktsioon on identiteedi kujundamine, siis võib tekkida õigustatud küsimus: milline strateegiline eesmärk on selles Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise ehk kaotuse narratiivil. Prantsuse mõtleja Jean Renan’ järgi on lein rahvusliku mälestusena olulisem kui võidurõõm, sest see paneb rahva peale kohustused, see sunnib neid ühiselt pingutama (Renan, 2002). Seejuures, nagu osutab Assmann, „kui võitjate triumf jääb minevikku, siis kaotajate mälestus alati tulevikku, see töötab alati mineviku sündmuste töötlemisel tugevamini. Sellistel juhtudel säilitatakse mälestust osaks saanud kannatusest ja ebaõiglusest, et forsseerida välise surve all kogukonna kokkuhoidmist, legitimeerida nõudeid ja mobiliseerida vastupanule“ (2021: 82).
Venemaa kontekstis ja seoses Putini tõlgendusega Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast katastroofist, saab oluliseks järgmine poliitilise mälu aspekt: kaotajate perspektiivist lähtuv mälustrateegia on pigem suunatud eneseülistusele ja müüdiloomele (Assmann, 2021: 89). Rahvusliku alanduse kogemusele vastatakse seega fantaasiapõhise ümbertõlgendamise vahenditega: spirituaalse või moraalse ülendamise narratiiviga, katarsilise puhastumise või uue au müüdiga, patuoina kujundi või reetmise ja äraandmise legendiga (Assmann, 2021: 89). Just seda näeme Venemaal, kus igasuguse ühiskondliku ebastabiilsuse või katastroofi – olgu see siis 1825. aasta dekabristide ülestõus või 1991. aasta NSV Liidu kokkuvarisemine – taga nähakse välisjõudude salajasi mahhinatsioone ja vandenõusid. See kordab ennast erinevatel aegadel ja asjaoludel, kuid alusmehhanism jääb samaks: välised jõud koos kodumaiste reeturitega tegutsevad Venemaa põlvili surumise ja hävitamise nimel. Säärase pahatahtliku eesmärgi täitmiseks genereerivad välisjõud tolle narratiivi järgi kunstlikult seda, mida postsovetlikel 1990ndatel hakati nimetama bespredel’iks (vn беспредел) – liberaaldemokraatlikud väärtused, seksuaalvähemuste õigused jne on kõik bespredel’i ilmingud, mis rikub n-ö puhast vene vaimu (Ventsel et al., 2023: 100).
Kaotajate perspektiivist lähtuv mälustrateegia on pigem suunatud eneseülistusele ja müüdiloomele.
STRATEEGILINE KULTUUR JA VANDENÕUTEOORIAD
Vandenõusüüdistused – miks üks või teine rahvus või riik on saanud peamise kurjami rolli – tuginevad enamasti folklooril ja kultuurimälu kihistustel ning puudutavad reaalseid ajaloo sündmusi. Selles kontekstis võime osutada julgeoleku uuringutes käibele tulnud mõistele „strateegiline kultuur“, mida võib mõista ühiste kogemuste ja lugude põhjal kujunenud uskumuste kogumina, mis kujundab rühma identiteeti ja suhteid teistega, mõjutades arusaamist julgeolekust ja turvalisuse tagamise viisidest (Johnston, 1995). Seejuures pole poliitilised eliidi liikmed üksnes valitseva strateegilise kultuuri levitajad, vaid tänu ressurssidele (nii poliitilisele, majanduslikule kui ka ligipääsu tõttu meediale) suudavad nad konkreetseid narratiive kohandada ja teatud määral eesmärgipäraselt kujundada (Götz & Staun, 2022: 482–483).
Mitmed autorid on toonud Venemaa strateegilise kultuuri tuumana välja tajutava haavatavuse välisrünnakutele. See põhineb omavahel tihedalt seotud narratiividel, mille keskmes on Venemaa haavatavus tema hiiglasliku territooriumi tõttu (Götz & Staun, 2022; Covington, 2016), mida on ajaloo jooksul korduvalt rünnatud, eriti Lääne poolt. Meenutagem siinkohal Napoleoni või Hitleri sissetunge, mis on jätnud Venemaa (välis)poliitilisele mõtlemisele püsiva jälje. Peale selle on osutatud, et Venemaal on sisemised ja välised ohud alati omavahel seotud. Viiteid sellele ohustsenaariumile leiame nii popkultuurist, Venemaa sõjalisest doktriinist kui ka poliitilise eliidi kõnedest (Putin, 2022, 2023). Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev andis 2020. aasta juunis ajakirjale Argumentõ i Faktõ intervjuu, kus Putini siseringi kuuluv kaasvõitleja osutab, et USA Välisministeerium, mitmed Ameerika kodanikuühiskonna vabaühendused ning George Sorosi Avatud Ühiskonna Instituut konspireerivad Venemaa vastu ja toetavad Venemaa riiklust õõnestavat tegevust: „Plaanitakse samme infosurve intensiivistamiseks Venemaa vastu, et hävitada Vene vaimsed, moraalsed, kultuurilised ja ajaloolised väärtused, mis moodustavad meie riikluse alused, et hävitada meie riigi kodanike seas ülevenemaalise identiteedi tunnet. Nende peaeesmärgid on lõhestada Vene ühiskonda, suruda peale neile kasulikke väärtusi ja arengumudeleid ning manipuleerida avaliku teadvusega.“ (Tseplyaev, 2020)
Eeltoodud üldised strateegilise kultuuri tunnused on ühel või teisel moel seotud kultuurilise ettekujutusega sündmustest Venemaa ajaloos ning mõjutavad Kremli tänaste strateegiliste narratiivide ülesehitamist. Niisuguse identiteedi seisukohalt olulise kultuurikonteksti sihipärane kasutamine teeb võimalikuks emotsioonipõhise tähendusloome aktiveerimise diskursuses ja auditooriumi otsustusprotsesside suunamise (Ventsel, 2024).
KREMLI UKRAINA-TEEMALISED VANDENÕUTEOORIAD
Venemaa vandenõuteooriate uurija Ilya Yablokovi sõnul (2018) suutsid Venemaa võimud 2010. aastate keskpaigaks koos meedia ja Kremli-meelsete intellektuaalide abiga muuta vandenõuteooriad poliitilise diskursuse osaks, et õigustada sise- ja välispoliitikat ja tugevdada ühiskondlikku kontrolli. Ukraina kriisi haripunktis 2014. aastal hakkas Venemaa poliitiline eliit ja riigile orienteeritud meedia kasutama vandenõuteooriaid ning esitama süüdistusi, nagu peaks nende vastased koos Läänega sõda Venemaa vastu. Rahvusvahelisi suhteid uurivad inglise teadlased Stephen Hutchings ja Joanna Szostek (2015) jõudsid Vene telekanalite uuringus tulemuseni, et Ameerika-vastased narratiivid olid Ukraina konflikti kajastamisel erinevates Vene telekanalites peamine teema ning „viies kolonn“, „rahvuse reeturid“ ja „Ukraina fašistid“ said uudislugudes kujutatud vandenõude peategelasteks.
Ukraina kriisi haripunktis 2014. aastal hakkas Venemaa poliitiline eliit ja riigile orienteeritud meedia kasutama vandenõuteooriaid ning esitama süüdistusi, nagu peaks nende vastased koos Läänega sõda Venemaa vastu.
Teisalt näeme Venemaa poliitilise eliidi keskel ja meedias ringlemas teist suurt narratiivide kompleksi, mis propageerib Moskva nägemust „Vene maailmast ja vene identiteedist“. Selle eesmärk on liita venekeelseid kogukondi erinevates postsovetlikes riikides, luues niimoodi tugeva vene mõjuga kultuurilise, ideoloogilise, sotsiaalse, poliitilise ja informatsioonilise sfääri, mida võib rakendada teiste riikide stabiilsuse ohustamiseks (van Herpen, 2015). See kontseptsioon kujutab endist NSV Liitu üheainsa vene keele ja kultuuri universumina, mis on tugevdatud ühise ajaloolise kogemusega, sealhulgas relvavendlusega suures isamaasõjas (Domańska, 2019: 7). Ukraina kontekstis on selle tendentsi ehk kõige tuntum näide Putini 2021. aastal ilmunud traktaat „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“ (Putin, 2021), kus ta rõhutas Kiievi rolli „kõigi Venemaa linnade emana“. Valikuliselt oma narratiivi ajaloo ja kultuurilisi sündmusi noppides ning neile oma tõlgenduse andes jõudis Putin essee lõpus järeldusele: „Koos oleme me alati olnud ja jääme (autori rõhuasetus – AV) palju tugevamaks ja edukamaks. Sest me oleme üks rahvas.“
Ukraina riiklust ja ukraina rahvuslikku identiteeti eitavad vandenõuteooriad on Venemaa täiemahulise invasiooni ajal püsivalt Vene kõrgema võimuešeloni kõnede keskmes. Putini traditsiooniline aastakõne 21. veebruaril 2022 kubises viidetest lääne mahitatud vandenõule. Selles kõnes rääkis Venemaa juht biolaboritest, „kollektiivse lääne“ russofoobiast, läänes vohavast pedofiiliast ning vene hingeliste väärtuste õõnestamisest (Putin, 2022). Ukraina elanikkonda petvat nii sise- kui ka välisvaenlased, kes on otsustanud ukraina rahvusluse propageerimise kaudu, mis ühtlasi tähendab kaugenemist Vene maailmast (Russkij mir), Venemaad nõrgestada. Seetõttu on ukrainlased Kremli silmis ajupestud, kuna nad usuvad oma erilise rahvuse olemasolusse (Borenstein, 2022: 824), mis ei lähe kokku Putini nägemusega venelaste ja ukrainlaste etnilisest ühtsusest.
Ukrainlased on Kremli silmis ajupestud, kuna nad usuvad oma erilise rahvuse olemasolusse.
Selline nostalgiline ühtekuuluvust rõhutav narratiiv selgitab Putini 2005. aastal öeldut, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim katastroof. Venemaa politiseeritud ajalookäsitlus nii kultiveerib venelaste ja ukrainlaste ajaloolist ühtsust kui ka rõhutab selle kaotust. Imperialistliku ja militaristliku mineviku ülistamine ning identiteedipoliitika sõltuvus Ukraina allutamisest („ilma Ukrainata pole Venemaa impeerium“) kujutavad vene rahvuslikku identiteeti pidevalt pooliku ja ohustatuna. Seejuures, nagu osutavad mitmed autorid, on emotsionaalne mõõde eriti tugev teemade puhul, mis kõnetavad auditooriumi negatiivseid tundeid, eriti kui need kattuvad õnnetunde kaotusega (Ahmed, 2010), leinaga (Valsiner, 2021) ning hirmude ja ärevusega tuleviku suhtes (Grusin, 2010: 46). Nagu juba eelnevalt osutatud, aitab just kaotusele rõhumine forsseerida välise surve all „kogukonna kokkuhoidmist, legitimeerida nõudeid ja mobiliseerida vastupanule“ (Assmann, 2021: 82).
HIRMU KÕIKE ÜHENDAV TÄHENDUSLOOME
Niisuguse püsiva hirmufooni ja ebakindluse tunde avalik kultiveerimine tugineb eespool osutatud Venemaa strateegilise kultuuri peamiste narratiivide võimendamisel. See tähendab, et Kremli strateegilis-kommunikatiivse tegevuse üks eesmärk on võimendada auditooriumis välise ohu (NATO, ennekõike USA julgeolekuoht, uusfašism jne) võimalikkust ning ühes sellega tuleviku ennustamatust ja ebakindlust. Mitme autori arvates on hirm üks tugevamaid rahvast mobiliseerivaid emotsioone (Castells, 2009; Ahmed, 2010). Hirmuatmosfääris hakkab emotsioon suunama auditooriumi tähendusloomet ja tulevasi otsustusprotsesse. Mida äärmuslikum on emotsionaalne pingestatus, seda enam sunnib sellega toimetulekuvajadus looma lihtsustatud seletust kriisiolukorrale (Valsiner, 2021).
Hirmuatmosfääris hakkab emotsioon suunama auditooriumi tähendusloomet ja tulevasi otsustusprotsesse.
Kultuurisemiootik Juri Lotmani järgi on olukorras, kus kardetavat ohtu võib igal pool aimata, kuid hirmutavat nähtust ennast pole kusagil näha, hirmu adressaadid sageli müstifitseeritud ja semiootiliselt konstrueeritud. Sellises atmosfääris on hirmu objekt nende semiootiliste koodide sünnitis, mille abil sootsium ennast ja ümbritsevat maailma tähendustab. Kultuurisemiootika järgi iseloomustab hirmuga seotud tähendusloomet tähistamisloogika, mis rajaneb sarnastamisel ja analoogiate visandamisel. Analoogia puhul iseloomustatakse üht objekti sageli teise metafoorilise asendamise kaudu, mistõttu tuleb teksti adressaadil osutatud elementide täpsemad seosed sageli ise välja mõelda. Neid ei markeeritagi muul viisil kui pelga analoogiale osutamise või nimetamise akti kaudu. (Lotman, 2007) Sellistel juhtudel on hirmu objektide vahelised põhjuslikud seosed suhteliselt lõdvalt määratletud ja assotsiatiivsed (Garland, 2008: 14).
Kuna vandenõuteooriad on alati seotud antagonistliku „teise“ kujutamisega ja negatiivsete ohustsenaariumitega, siis iseloomustab neid tugev hirmusemioosile omane seosteloome. Vandenõuteooriatele on omane võime toimida erinevaid nähtusi ja infokilde siduva tähendusliku liimina, mis teeb selle kasutamise strateegilises kommunikatsioonis ahvatlevaks. Ühtlasi teeb see võimalikuks, et vastuoludeta esinevad vandenõunarratiivides antagonistidena tegelased erinevatest aegruumidest. Niisuguses „asendusanaloogias“ (Kamenskikh, 2019) kujutatakse tänaseid ukrainlasi kui „asemikke“ Venemaa ajaloolistele vaenlastele („natsid“, „banderalased“, „kollektiivne Lääs“) (Sergeitsev, 2022), samas kui igasugune selge eristus kaasaegsete tegelaste ja ajalooliste tegelaste vahel on hägustatud. Hirmusemioosi kontekstis on Mihhail Lotman osutanud, et Venemaal on „islamiterroristi“, „Ukraina või Balti natse“ või „välisagente“ visandatud kahtlaselt sarnaselt, st ühe arhetüüpse vaenlasekuju moodi (Lotman, 2009). Vaenlase kujud ei teki ajaloolises vaakumis, vaid tuginevad väljakujunenud või uuendatud kultuurilistele narratiividele minevikust; need ammutavad jagatud tunnete kihistustest ja mobiliseerivad juba olemasolevaid tõlgendustraditsioone (Noordenbos, 2022: 1301), mida käsitlesin käesolevas artiklis strateegilise kultuurina. Niisugune vaenlase arhetüüp on võtnud „ukraina natsi“ kuju, mida kasutatakse Ukraina sõja legitimeerimiseks, fašismivastase „võidu narratiivi“ järjepidevuse loomisel ning vene elanikkonna sõjaks mobiliseerimiseks (Ventsel, 2024).
Vandenõuteooriatele on omane võime toimida erinevaid nähtusi ja infokilde siduva tähendusliku liimina, mis teeb selle kasutamise strateegilises kommunikatsioonis ahvatlevaks.
KOKKUVÕTTEKS
Sotsiaalpsühholoogide Karen Douglase, Aleksandra Cichocka ja Robbie Suttoni järgi täidavad vandenõuteooriad episteemilist, eksistentsiaalset ja sotsiaalset funktsiooni (Douglas et al., 2020). Eksistentsiaalse hirmutunde kanaliseerimiseks levitab Kreml erinevaid vihjeid vandenõuteooriatele või terviklikumaid vandenõuteooriaid (vt ka Noordenbos, 2022: 1301), mis osutavad Lääne kuritahtlikele ja salajastele Venemaa-suunalistele plaanidele, milles „natsi-Ukraina“ on üksnes järjekordne killuke. Ühtlasi aitab see oma-võõra vastandus inimese mina-pilti kujundada. Strateegilised vandenõuteooriad täidavad lisaks identiteedi kujundamisele ka episteemilist rolli, selgitades ohudiskursust. Need narratiivid juurutavad seletusskeemi, mis suunab inimeste tähendusloomet ja laseb infot Lääne konspiratsiooni võtmes tõlgendada. Nende sotsiaalne funktsioon seab eesmärgiks rahva mobiliseerimise võimude toetuseks võitluses Läänega või Lääne auditooriumile suunatuna sealsete poliitiliste otsustusprotsesside mõjutamise.
Need sotsiaalpsühholoogilised tegurid on ka üks põhjus, miks vandenõuteooriate kasutamine infomõjutuses on laialt levinud ja miks nendesse uskumist on raske katkestada. Ühtlasi osutab see, et erinevatele (sotsiaal)meedias levivatele vandenõuteooriatele on vaja julgeoleku aspektist tähelepanu pöörata.
KASUTATUD ALLIKAD
- Ahmed, S. (2014). The Cultural Politics of Emotion. New York: Routledge.
- Assmann, A. (2021). Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
- Borenstein, E. (2022). Everybody Hates Russia: On the Uses of Conspiracy Theory under Putin. Social Research: An International Quarterly, 89(3), 811–829.
- Castells, M. (2009). Communication Power. Oxford, New York: Oxford University Press.
- Covington, S. R. (2016). The culture of strategic thought behind Russia’s modern approaches to warfare. Harvard Kennedy School.
- Domańska, M. (2019). The myth of the Great Patriotic War as a tool of the Kremlin’s great power policy. OSW Commentary, 316.
- Douglas, K., Cichocka, A., & Sutton, R. (2020). Motivations, emotions and belief in conspiracy theories. M. Butter & P. Knight (toim), Routledge Handbook of Conspiracy Theories, 181–191. London: Routledge.
- Garland, D. (2008). On the concept of moral panic. Crime, Media, Culture, 4(1), 9–30.
- Golts, A. (2019). Military Reform and Militarism in Russia. Washington DC: The Jamestown Foundation.
- Grusin, R. (2010). Premediation: Affect and Materiality after 9/11. New York: Palgrave Macmillan.
- Götz, E. & Staun, J. (2022). Why Russia attacked Ukraine: Strategic culture and radicalized narratives. Contemporary Security Policy, 43(3), 482–497.
- Hutchings, S. & Szostek, J. (2015). Dominant Narratives in Russian Political and Media Discourse During the Ukraine Crisis. A. Pikulicka-Wilczewska & R. Sakwa (toim), Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives. Bristol: E-International Relations, 183–196.
- Johnston, A. I. (1995). Cultural Realism: Strategic Culture and Grand Strategy in Chinese History. (Princeton Studies in International History and Politics). Princeton, NJ: Princeton University Press.
- Kamenskikh, A. (2019). Historical allusion as substitutive analogy in discursive practices of the Russian-Ukrainian conflict: the year 2014. Summer Convention of the Association for Slavic, East European and Eurasian Studies, Zagreb University.
- Koposov, N. (2018). Memory Laws, Memory Wars: The Politics of the past in Europe and Russia. Cambridge: Cambridge University Press.
- Lotman, J. (2007). Nõiajaht. Hirmusemiootika. M. Lotman (toim), Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast, 50–68. Tallinn: Varrak.
- Lotman, M. (2009). Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. V. Akadeemia, 6, 1219–1248.
- Madisson, M.-L. & Ventsel, A. (2021). Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach. London: Routledge.
- Medinskiy, V. R. & Torkunov, A. V. (2023). Istoriya Rossii. 1945 god – nachalo XXI veka. 11 klass. Bazovyy uroven’. Uchebnik. FGOS.
- Miskimmon, A., O’Loughlin, B., & Roselle, L. (2017). Introduction. Forging the World: Strategic Narratives and International Relations. Michigan: University of Michigan Press, 1–22.
- Miskimmon, A. & O’Loughlin, B. (2019). Narratives of the EU in Israel/Palestine: narrative „stickiness“ and the formation of expectations. European Security, 28(3), 268−283.
- Mälksoo, M. (2009). The memory politics of becoming European. European Journal of International Relations, 15(4), 653–680.
- Mälksoo, M. (2021). A ritual approach to deterrence: I am, therefore I deter. European Journal of International Relations, 27(1), 53–78.
- Noordenbos, B. (2022). Memory wars beyond the metaphor: Reflections on Russia’s mnemonic propaganda. Memory Studies, 15(6), 1299–1302.
- Nora, P. (1992). Realms of memory. The construction of the French past. New York, NY: Columbia University Press.
- Putin, V. (25.04.2005). Annual Address to the Federal Assembly of the Russian Federation. http://archive.kremlin.ru/eng/speeches/2005/04/25/2031_type70029type82912_87086.shtml
- Putin, V. (18.06.2020). The Real Lessons of the 75th Anniversary of World War II. The National Interest Magazine. https://nationalinterest.org/feature/vladimir-putin-real-lessons-75th-anniversary-world-war-ii-162982
- Putin, V. (07.12.2021). On the Historical Unity of Russians and Ukrainians. http://en.kremlin.ru/events/president/news/66181
- Putin, V. (2022a, 21.02.). Address by the President of the Russian Federation. http://en.kremlin.ru/events/president/news/67828
- Putin, V. (2022b, 24.02.). Address by the President of the Russian Federation. http://en.kremlin.ru/events/president/news/67843
- Renan, E. (2002). Mis on rahvus? Vikerkaar, 2(3), 95–108.
- Sergeitsev, T. (03.04.2022). Что Россия должна сделать с Украиной. RIA Novosti.
- Shinar, C. (2018). Conspiracy Narratives in Russian Politics: From Stalin to Putin. European Review, 26(4), 648–660.
- Siddi, M. (2017). The Ukraine crisis and European memory politics of the Second World War. European Politics and Society, 18(4), 465−479.
- Стратегия национальной безопасности Российской Федерации. (2021). https://mid.ru/ru/foreign_policy/official_documents/1784948
- Tseplyaev, V. (10.06.2020). Кукловодство к действию. Николай Патрушев – о методах «цветных революций». Argumentõ i Faktõ. https://aif.ru/society/safety/kuklovodstvo_k_deystviyu_nikolay_patrushev_o_metodah_cvetnyh_revolyuciy
- Valsiner, J. (2021). Teejuht kultuuripsühholoogiasse. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
- van Herpen, M. H. (2015). Putin’s Propaganda Machine. Lanham: The Rowman & Littlefield Publishing Group.
- Vázquez Liñán, M. (2010). History as a propaganda tool in Putin’s Russia. Communist and Post-Communist Studies, 43(2), 167–178.
- Ventsel, A., Madisson, M.-L., & Lotman, M. (2023). Varjatud märgid ja salaühingud: vandenõuteooriate tähendusmaailm. Vaba Akadeemia Raamatukogu. Postimehe Kirjastus.
- Ventsel, A. (2024). Tulevik on minevik – afektiivne semioos Kremli Ukraina-teemalistes strateegilistes vandenõunarratiivides. Acta Semiotica Estica, XXI, 10–36.
- Ventsel, A. (2025). Navigating emotions. The Role of Affective Strategies in Russian History Narratives. A. Ventsel & P. Selg (toim), Power of Emotions: On the Affective Constitution of Political Struggle. Springer.
- Wijermars, M. (2019). Memory Politics in Contemporary Russia: Television, cinema and the state. London: Routledge.
- Yablokov, I. (2018). Fortress Russia: Conspiracy Theories in the Post-Soviet World. Cambridge: Polity.
- Zhurzhenko, T. (2015). Russia’s never-ending war against „fascism“. Memory politics in the Russian-Ukrainian conflict. Eurozine. http://www.eurozine.com/articles/2015-05-08-zhurzhenko-en.html
* Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur grandi „Relatsiooniline lähenemine strateegilistele ajaloonarratiividele“ (PRG1716) ja koostööprojekti „Strateegiline kommunikatsioon Ukraina sõja kontekstis: õppetunnid Eestile“ (SHVFI23109).