Eesti rahvas on ajaloos olnud korduvalt väljasuremise äärel. Kõige kriitilisem hetk oli ehk Põhjasõda, kui väidetavalt langes rahvaarv 100 000 inimeseni. Oma rolli selles kriisis mängisid lisaks agressiivsele idanaabrile katk ja näljahäda.
Peeter Kreitzberg | Demokraatia või teerull? |
|
Tunne Kelam | Riigikogu roll Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga |
|
Siiri Oviir | Mõtteid parlamentarismist, demokraatiast ja Riigikogu suundumustest |
Kait Oole | Riiklikult tähtsate küsimuste arutelud Riigikogus 1992-1999 |
|
Ants Käärma | Kommentaarid |
|
Toomas Hendrik Ilves | Riigi välispoliitika põhisuunad |
|
Andres Tarand | Eesti välispoliitilised eelistused |
Madis Võõras | Kosmos Eesti teel Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks |
|
Ene Ergma | Eestist on saanud kosmoseriik |
Urve Läänemets | Hea õpetaja peaks olema valmis õppima ka õpilastelt |
|
Külli Eichenbaum | Kohaliku omapära kasutamisest Vana Võromaa ettevõtluses |
Eesti rahvas on ajaloos olnud korduvalt väljasuremise äärel. Kõige kriitilisem hetk oli ehk Põhjasõda, kui väidetavalt langes rahvaarv 100 000 inimeseni. Oma rolli selles kriisis mängisid lisaks agressiivsele idanaabrile katk ja näljahäda.
Ehkki tänapäeval kõneldakse palju teenus majandusest või kaubandusest, pole ükski riik saanud rikkaks ilma tööstuseta, jättes kõrvale üksikud maavarade müügi näited. Tööstus aitab toorainet või poolprodukte väärindada ning tõusta majandusel tootmisahelas kõrgemale tasemele, kus on võimalik küsida lisaväärtuse eest juba suuremat hinda.
Uus Riigikogu Toimetiste number räägib riigireformist. Lugeja võib muidugi küsida, mis meil siis viimaste aastakümnete jooksul alates Eesti Vabariigi taastamisest on toimunud, kui mitte riigireform? Sest Eesti Vabariik naasis 1991. aastal poliitilisele kaardile mitte sellisena, nagu ta oli hävitatud 1940. aastal. Kasutati olemasolevaid võimalusi, vahepeal saadud teadmisi ja kogemusi ning muidugi toetuti nendele arengutele, mis üleminekuperioodi jooksul alates 1988. aastast olid toonud tagasi ja realiseerinud omariikluse idee.
Mõni aeg tagasi jõudsime pisut kurvaltki järeldusele, et pärast vabaduse saavutamist, Euroopa Liidu ja NATOga liitumist ning euro kasutuselevõttu on meie suured eesmärgid justkui otsas. See pole siiski nii, võin teid rahustada. Meil on laual mitu suurt küsimust, nende seas rahvusena säilimise küsimus ning kuidas tagada meie jätkuv energiasõltumatus. Seekordne Riigikogu Toimetiste number räägib sellest teisest suurest küsimusest ehk kustkohast peaksime saama tulevikus oma elektrienergiat.
Haridus on mänginud eesti rahva ajaloos alati olulist rolli. Üksnes mõne põlvkonna jooksul suutis talurahvas koolitada enda seast eliidi, kes oli võimeline esmalt tegutsema omavalitsustes ning peagi asutama ja üleval pidama oma riiki. Üks põlvkond saatis lapsed kihelkonnakooli ja ostis maa päriseks. Järgmine põlvkond saatis lapsed ülikooli ning ostis moodsat tehnikat, nagu näiteks aurumasinaid. Ja järgmine põlvkond andis lastele haridust juba vabas riigis, millele polnud küll antud kaua aega kesta, kuid kus saadud haridus oli vundamendiks järgnevate aastate vaimsele vastupanule.
Putin on ikka õnnitlenud Eesti Vabariiki tema sünnipäeval ja nii vist ka sel aastal, kuigi seekord õnnestus tal meie riigi sünnipäev muidugi ära rikkuda. Mäletatavasti ründas Venemaa 24. veebruari varahommikul Ukrainat täie jõuga mitmest suunast, ilmselge eesmärgiga Ukraina riiklus likvideerida.
Teadmine, et Maa ja ilm on pöördumatult muutumas, tuli hiilimisi. See algas ligikaudu kolmekümne aasta eest. Aeg-ajalt astus ette mõni teadlane, kes ütles: kliima muutub, planeet soojeneb, veed tõusevad, liustikud sulavad. Neile vaidlesid vastu teised, ka teadlased: nii on see ikka olnud, muutused käivad ühest servast teise, lainetena. Külmad ajad tulevad tagasi. Nii see algas.
Nende ridade kirjutamise aegu valitseb Eestis soe suveilm, tänavad on täis inimesi, kaubanduskeskused ostjaid, restoranide terrassid sööjaid. Kõik tundub peaaegu endine. Möödunud aasta oli miski, milles me ei tahtnud ega osanud elada. Aga tundub, et see on nüüd möödas. Aeg on kahjud kokku lugeda ja edasi minna.
Ilmselt mäletame kõik võimlemistunni alul kõlanud käsklust, kus paaritud arvud ühte ja paaris arvud teise ritta pidid astuma. Nii tekkisid leerid algavaks lahinguks. Ühed teiste vastu. Muidu ei saanud sõda pidada, isegi mitte rahvastepallis.
Nende ridade kirjutamise ajal hakkab õhust kaduma see kummaline maailmalõputunne, mida paljud, enamjaolt kõik, kes viimast sõda ei mäleta, kogesid esimest korda. Selle maailmalõputunde tugevaimaks komponendiks oli hirm, mis oli sedavõrd tugev, et suutis terved maad ja rahvad panna käituma viisil, mida me varem võimalikuks ei pidanud. Olime omaette kodus, jätsime vahele sünnipäevad, isegi emadepäeva, käisime maski ja kinnastega vaikselt maha vaadates poes, kiirustades kaubaga kohe autosse ja kiiresti koju tagasi, kohtusime inimestega kaugelt viibates, häbenesime isegi linnas jalutamist kui reeglite rikkumisele juba lähedast tegevust.
* Pealkiri on laenatud Klen Jäärasti artiklist "Kõik ühe ja üks kõigi eest kakskümmend aastat hiljem"
Meil on lastelt palju õppida. Üks, mida meil on neilt õppida, on ehe uudishimu meid ümbritseva ning elu sügavamate nähtuste vastu. Mis see on? Miks see nii teeb? Kuidas see tehtud on?
Igaüks, kes on ehitanud maja või on vähemalt olnud majaomanik, teab hästi, kui palju vaeva see nõuab. Asukoha valik, planeerimine, nulltsükli tööd, müüride ladumine, sooja sissesaamine, toru- ja elektritööd – aga see kõik on alles algus. Midagi laguneb kusagilt kogu aeg ning elanike soovid muutuvad ja tahetakse ikka enamat. Uut terrassi, aiamajakest, paremat soojustust. Iseenesest ju kõik omamoodi head soovid.
Kadunud vanaisa maja pööning oli nagu ajakapsel, kus leidus põnevaid, eelmistest omanikest ja eelmisest riigikorrast jäänud asju. Mõned kuud rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi leidsin sealt Eesti Vabariigi isikutunnistuse, politsei ajakirja vanu numbreid ning rahvakalendreid. Ühest kalendrist lugesin juttu eesti rahva arvukuse ajaloost. Ilmnes, et eestlased on olnud mitmel korral väljasuremise äärel: peale muistset vabadusvõitlust, Liivi sõja ajal ning kõige keerulisem oli olukord Põhjasõja järel, kui katk, nälg ning laastav sõda olevat jätnud ellu umbes sada tuhat eestlast.
Alati võiks rohkem ja alati võiks paremini, aga majandusarengus on Eesti läbinud muljetavaldava tee. Mäletan sabasid, et saada tühi korv, millega alles siis võis poeriiulite vahele siseneda. Poeriiulid oli sageli napilt varustatud. Kõige keerulisem oli muidugi Eesti Vabariigi taastamisele eelnenud ja vahetult järgnenud periood. 1992. aasta veebruaris helistas mulle Rootsi ajakirjanik Karlskoga Tidningust ning palus, et ma näitaksin talle Tallinna. Sõitsime tossava Ikarus-bussiga Lasnamäele ja külastasime muu hulgas Kotka selverit. Vaatepilt avaldas muljet isegi minule. Umbes pool selveri müügisaalist oli täiesti tühi. Müüdava kauba nomenklatuur aga nigel. Mäletan riiulil seisnud seapäid, piimariiulit ning suuri mitmeliitriseid mahlapurke.
Si vis pacem, para bellum. Kui soovid rahu, valmistu sõjaks, kõlab Vanast Roomast tuntud ütlus. Ehkki meile Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina võib tunduda, et oleme ära elanud seitsekümmend aastat tuhandeaastasest rahuriigist, pole maailm paraku tervikuna parem paik kui Kristuse sünni aegu ning nii kuuma kui külma sõda mitmel viisil leidub paraku küllaga.
Mäletan, et mu Taani kolleegid sokutasid mind 2012. aasta oktoobris Brüsselis toimunud Euroopa regioonide ja linnade päevade kultuuriprogrammiga tutvuma. Kõik nähtu oli väga õpetlik. Äärmiselt huvitav oli vaadata, millise taidlusprogrammiga esines Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaa Küpros, enne teda eesistumisega tegelenud Taani ja pärast teda eesistujamaa olnud Iirimaa.
Olen tabanud end mõttelt, et meie kultuur on üsna segregeeritud. Kui inimgeograafias tähendab segregatsioon osa rahvastikurühmade ebaühtlast ruumilist jaotust, siis samuti võib täheldada kultuuri ebaühtlast jaotust ruumis. See näib kontsentreeruvat erilistesse „kultuurimajadesse”, meil on olemas „kultuuriajakirjandus”, „kultuuripoliitika” ning isegi „kultuuriministeerium”.
* Viide ühele päevalehe kultuurilisa reklaamile "Kultuur on vahel". Teine tõlgendusvõimalus: kultuur ei eksisteeri vaid mõnikord, pühapäeviti.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel,
kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust
võid määrata ja juhtida!
Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele
Mais sada aastat tagasi murdsid Tsaari-Venemaa väeüksused Aleksei Brussilovi juhtimisel läbi Austria-Ungari rindejoone Ida-Galiitsias ja Bukoviinas ning tungisid enam kui 550 kilomeetrit lääne suunas. Juulis alustasid Prantsuse ja Briti väed pealetungi Somme’i jõe ääres, kasutades maailma ajaloos esimest korda tanke.
Novembri keskel pälvis suurt tähelepanu Postimehe veebikeskkonnas avaldatud Priit Pulleritsu videointervjuu kolumnist Ahto Lobjakaga, kus muuseas arutleti lihtsustatult kokkuvõetuna selle üle, kes on eestlane.
Läinud kümnendi majandusbuumi aegu otsisin kaevumeistrit. Ja mis siin salata, jäingi otsima, sest väheste meistrite järjekorrad ulatusid aastatesse: aga vett oli maal vaja kohe.
*idee uueks tõsielusarjaks
Kui novembri eelviimasel nädalal pidid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilased seminaris mõjustavaid kõnesid pidama, rääkis üks noormees murest Eesti kahaneva rahvaarvu üle.
Maikuus selgusid Euroopa Parlamendi valimistulemused Eestis. Olenemata sellest, mida keegi arvab Euroopa Parlamendi tähtsusest või valimistulemustest, ootavad Eesti esindajaid Brüsselis ja Strasbourgis ees viis väga olulist aastat. Õigupoolest on need aastad olulised meile kõigile.
On november 2013, erakordselt pikk ja soe sügis. Viimasel aastal, eriti sel sügisel, olen korduvalt pidanud vastama küsimustele, mis on Riigikogu Toimetised (mis toode see on), kes seda loevad ja sellesse kirjutavad, kas ajakiri on täitnud talle seatud eesmärke. Kas see, et ajakiri on järjepidevalt ilmunud aastast 2000, on iseenesest põhjus selle väljaandmise jätkamiseks? On tulnud vastata küsimustele, miks RiTo artiklid on nii keerulised, pikad, keskendumist vajavad. Kas väljaandmine pole mitte kallis (tegelikult pole, kui vaadata teisi väljaandeid), kas ajakiri võiks olla teise formaadiga ja huvitavam? Et kõik loeksid kõiki artikleid (milline väljaanne seda tingimust täidaks?).
Aasta algupoolel vallandunud ajalootüli Eesti ajaloo 2. köite ilmumise järel on ilmekas näide, mis meie praegust olukorda iseloomustab. Oleme mõnes mõttes jälle teelahkmel: kas hoida kiivalt kinni ainult rahvusriigi väärtustest või sulanduda üleilmastumise voolus millessegi suuremasse: Baltikumi, Põhjalasse, Euroopa Liitu. Eesti iseseisvuse saavutamisel on kahel korral meie ajalugu ja selle pinnalt loodud lood, kui soovite müüdid, olnud meile tõsiseks abiks. Nüüd, kui meie kangelaslik muinasaeg paigutati laiemasse taustsüsteemi, jäi äkki kangelaslikkust vähemaks. Kartus, et mingi oluline pidepunkt kaob, tekitas kriitikatulva. Tegelikult on faktid ikka needsamad, mis nad olnud on.
Tänavu möödus kakskümmend aastat paljudest taasiseseisvunud Eestile olulistest sündmustest: põhiseaduse kehtima hakkamisest, Riigikogu tööle asumisest, presidendi valimisest, ka Eesti kroonist. Viimasel kümnel aastal olime hõivatud eeskätt raha teenimisega ja seejärel pusisime majandusraskustega igaüks omaette. Piisas kinnitusest, et meie riigi majandus ja rahandus on korras. Tundus, et see lahendab kõik muud mured. Rõõmu teeb, et nüüdseks oleme rahvana uuesti ärganud ja valmis kaasa rääkima paljudes riigielu küsimustes nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Pärast pikka vaikust mõjub kõnelemine ehk liiga valjuhäälsena ja kakofoonilisena.
Tänavu kevadel ilmsiks tulnud parteide rahastamisega seotud hämarad asjaolud sunnivad meid jälle esitama küsimusi, mis kuuluvad eetika valdkonda. Eesti ühiskond vajab laiemat arutelu selle üle, mis on ühiskonnas aktsepteeritav ja mis mitte.
Raha otsib pelgupaika. Seni usaldusväärsed riikide võlakirjad seda enam pole, mõne Euroopa riigi võlakirjad on reitinguagentuurid tunnistanud rämpsuks.
Tänavu 20. augustil möödub kakskümmend aastat päevast, kui Eestist sai taas iseseisev riik.
Inimeste elus ja riikide ajaloos on märgilise tähendusega sündmusi, mille kohta võib öelda, et just nendega lõppes üks ja algas teine lugu. 1. jaanuaril 2011 tuleb Eestis käibele euro.
Eestis on ligikaudu 130 000 inimest, kes otsivad tööd. Nende arv lähikuudel küll väheneb, aga vähenemist loeme tuhandetes, mitte kümnetes tuhandetes. Seega on suur hulk täies elu- ja tööjõus inimesi püsiva sissetulekuta ja, mis üksikisiku seisukohast veelgi halvem, ilma võimalusest vajalik olla.
Maailm on muutumas. Rahandus- ja majanduskriis sundis inimesi loobuma harjumuspärasest “orav rattas” omandan-kasutan-heidan kõrvale käitumisest.
Riigikogu Toimetised pole olnud ainult paberil ja elektrooniliselt loetav ajakiri. Korra oleme käinud ka teleekraanil. Nimelt leidis meid viis aastat tagasi üles Eesti Televisioon.
Riigikogu Toimetiste mõte sündis ja viidi ellu põhitöö ja pereelu kõrvalt ja arvelt, nii nagu paljud Eesti riigi institutsioonid meie ajal ja enne meid on üles ehitatud.
Pikka aega kordasime iseendale, et meie ei ole Läti. Meie majandus tuleb kriisiga paremini toime, meil on reservid, meie poliitikud on riigimehelikumad jne. Kuni puhkes valitsuskriis. Täpsuse huvides peaks ütlema, kutsuti esile valitsuskriis. Nüüd kurdab nii mõnigi solvunult – oleme nagu Läti.
Ohumärke maailma majanduse kriisist võis näha juba mitu aastat. Lihtsalt nende jutt, kes sellise kriisi võimalikkusele viitasid, jäeti tähelepanuta.Mugavam ja meeldivam oli loota, et kui paratamatu langusfaas majanduses ka tuleb, siis ei kujune see väga tõsiseks. Nüüd paistavad asjad teisiti.
Kas Eestis on puudu rahast, nagu räägib valitsus, või ideedest, mille üle kurdavad ühiskonnauurijad, arvamusliidrid ja isegi majandusinimesed? Pigem on puudu võimest midagi koos teha.
Ajaloost räägitakse viimasel ajal palju ja meeleldi ning sageli võib kuulda kaht teineteist välistavat väidet. Esimene neist kinnitab – ja see on ka ajalooteaduses aktsepteeritud arusaam –, et kuigi ajalugu ise on objektiivne, on ajaloo uurimine ja ajaloost kirjutamine alati subjektiivne.
Eestile on kevad 2007 olnud erakordne. Esimest korda viimase viieteistkümne aasta jooksul saime tunda, et meil võib olla tõsiseid sise- ja välispoliitilisi probleeme.
Eesti parteidel on küllaga erakondlikke huvisid, napib aga maailmavaadet, kindlaid veendumusi ja põhimõtteid, millest näiteks koalitsiooni läbirääkimistel ei taganeta.
Leian end viimasel ajal üha sagedamini Eesti poliitikas toimuvat võrdlemas teatrietendusega, kus enam kui pool publikust on huvi puudusel saalist lahkunud ning näitlejad jätkavad mängimist üksnes parema tüki puudumise tõttu või vanast harjumusest. Tükk ise ei paelu enam ei vaatajaid ega näitlejaid. Teoreetiliselt peaks etendus täies hoos olema, täis intrigeerivaid sündmusi, säravaid rolle ja etteaimamatuid lõppe. Sest kohe-kohe on oodata uue partei sündi, mis varem või hiljem toob kaasa nihkeid kogu parteimaastikul, sügisel valitakse Eestile uus riigipea ja üheksa kuu pärast valib rahvas uue parlamendi.
Sellel sügisel lahvatas meedias korraks arutelu eetiliste ja moraalsete väärtuste nappuse üle ühiskonnas. Lugedes tookordse kaitseministri Jaak Jõerüüdi tagasiastumisavaldust, tabasin end äratundmiselt, et minugi sotsiaalne närv on aasta-aastalt nürimaks muutunud.
Stabiilse demokraatia jaoks on oluline, et kodanikud osaleksid aktiivselt riigi poliitikate kujundamises.
Siin ta on. Juba kümnes number Riigikogu Toimetisi, läbi viie aasta ja ikka kaks korda aastas. RiTo on läbi põdenud stardipalaviku ja loomisraskused ning tõestanud oma vajalikkust. Temast on kujunenud parlamendi põhiseaduslikke ja ühiskondlikke ülesandeid mõtestav ajakiri, nagu tiitlipöördel kirjas. RiTol on oma püsilugejaskond ning teadusajakirjade riiulil koht kenasti olemas… juba ühtlase rohelise rivina.
Rahvastikuprobleemidega toimetulekuks peab kogu Lääne kultuuripiirkond ning iga maa omaette mõtlema, kuidas stimuleerida sündimust ning suurendada lapse väärtust perekonna ja vanemate jaoks.
Riigikogu Toimetiste selle numbri üks peateema on Eesti ja Euroopa Liit. Kas saakski see olla teisiti, kui mõne kuu pärast ütleb Eesti rahvas Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses oma otsustava sõna?
Järgmise Riigikogu liikmetele kavandatav sotsiaalsete garantiide süsteem sobib üldjoontes Eestile, arvestades väikese riigi majanduslikku ja ajaloolist tausta ning ka teiste Euroopa riikide kogemusi.
Rahva püsivus, arukus ja kodanikutunne andis Eestile põhiseaduse, mis on püsinud muutumatuna 10 aastat. See annab lootust, et põhiseadusesse raiutud põhimõtted kestavad kauem kui ühe juubeli jagu.
Riigikogu maine on püsinud viimastel kuudel üsna stabiilselt kolmandiku ringis. Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Polli oktoobris tehtud avaliku arvamuse küsitluse tulemuse põhjal toetas Riigikogu 32% küsitletuist ning üldse või pigem ei usaldanud 56% (Riigikogu…2001).
Hea lugeja, asun kirjutama seda veergu Eesti Vabariigi 83. aastapäeval - Eesti sini-must-valge lipu heiskamisest on möödunud pool tundi. Lipukõned tõid teateid Eesti ajaloolisest õppimisvõimest ja sellestki, et Riigikogu Toimetised (RiTo) on saamas põhiseaduslike väärtuste ning valikute arutelu kohaks. Esmalt mõned mõttekillud Eesti ajakirjanduse, reformistatistika ja RiTo 3 artiklite peegeldusena ning seejärel teateid RiTo tuleviku arutelust, mille põhiteksti viisin paberi = metsa säästmiseks RiTo veebi: www.riigikogu.ee/rva/toimetised
Riigikogu Toimetiste (RiTo) teadeterubriik on Riigikogu ülesannetega, õigussüsteemiga ja Eesti ühiskonna uuringutega seotud ürituste ning sündmuste lühiinfo koht, kust lugeja leiab ühtlasi vajalikud kontaktandmed ja/või Interneti andmebaasid ning saab vajaduse korral minna tagasi ka infoallikani.
Kui peaksin koolipoisina kujutama Eesti parlamentaarset demokraatiat, siis joonistaksin talle kena paljusilmse ja -suulise tarkpea, mille sees vähemalt miljon väikest peaaju, siis suure südame, paraja kõhumajanduse ning palju-palju viipavaid või valivaid kätepaare.
Riigikogu Toimetiste (RiTo) teadete rubriik on Riigikogu ülesannetega, õigussüsteemiga ja Eesti ühiskonna uuringutega seotud ürituste ning sündmuste lühiinfo koht, kust RiTo lugeja leiab ühtlasi vajalikud kontaktandmed ja Internetiandmebaasid.
Lugupeetud Riigikogu Toimetiste lugeja!
Sajandivahetusel mõtleme tavalisest sagedamini minevikule ja tulevikule ning otsime nii sise- kui välispoliitiliste valikute eel vastuseid mitmele põhimõttelisele küsimusele. Millised me rahva ja riigina täna oleme? Kust me tuleme? Mida suudame ja kuhu tahame jõuda? Püüan neid küsimusi avada meie Riigikogu põhiseaduslike ülesannete võtmes: mida meil on Eesti parlamentarismi ajaloost õppida ja mida on võimalik lähiaastatel teha, kui soovime Riigikogu Eesti riigi arengu nimel paremini tööle rakendada? Arvan, et vastuste leidmiseks on vaja esmalt süveneda väärtustesse, mis meid rahvana ühendavad, sest kõlbelise aluseta ei ole võimalik täita Riigikogu ees seisvaid eesmärke ja ülesandeid.
Armas kriitiline lugeja ja võimalik kaasautor!