Eestis kehtiv hoonete energiatõhususe-energiamärgise õiguslik regulatsioon moonutab tegelikkust
-
PhD, töötanud ligi 50 aastat tootmisettevõtete juhtkondades, sellest üle poole energeetika vallas
Hoone omanikel ja ühiskonnal on ühine huvi, et hoonete kütteks-jahutuseks ning tehnosüsteemide tööks kuluks vähem põlevkütust-energiat ehk hoonete kasutus oleks energiatõhus ning väiksema kahjuliku mõjuga keskkonnale.
Energiatõhususe saavutamine peab olema ka kulutõhus. Kütteks-jahutuseks kulunud kütus-energia on olemuselt (rahaline) kadu ning selle kokkuhoiu võrra muutub ühiskond rikkamaks. Seetõttu on põhjendatud omaniku omandi (hoone) kasutamisele seatud piirangud energiatõhususe miinimumnõuete näol. Vajalik on ka hoonete klassifitseerimine lähtuvalt tõhusast energiakasutusest mikrokliima tagamisel hoones.
Hoones tarbitava (mõõdetud) energia kogus sõltub kolmest väga erinevast tegurist, mis kõik mõjutavad erineval viisil hoones tarbitava energia summaarset kogust.
- Hoonete välispiirete soojapidavus, millest sõltub kütteks kuluva soojuse kogus.
- Hoone tehnosüsteemid mõjutavad nii soojuse kui elektri tarbitavaid koguseid. Soojuspumpade korral hoonesse tarnitava energia summaarne kogus väheneb kordades, seejuures elektri kogus kasvab. Tehnosüsteemid projekteeritakse-ehitatakse arvestades maksimaalse kavandatud hulga kasutajatega.
- Hoone kasutajate arv ja kasutusviis. Tarbitud energia kogus kõigub suurtes piirides. On suur vahe, kas samal pinnal on üks inimene või viis inimest jne. Tarbimise käigus tekkiv jääksoojus ei ole hoone keskmine omadus, kuigi konkreetse hoone korral, sõltuvalt tarbijate arvust ja tarbimisviisidest, vähendab kütteks vajaliku soojuse kogust, kuid suurendab jahutuseks ja ventilatsiooniks kuluvat energia kogust.
KAS AASTAS TARBITAVA ENERGIA KOGUSE JÄRGI ON VÕIMALIK JA VAJALIK HOONEID KLASSIFITSEERIDA?
Kaks esimest – välispiirete soojapidavus ja tehnosüsteemid – väljendavad hoone objektiivseid energiatõhususe omadusi. Need pannakse paika hoone projekteerimise-ehitamise käigus ega sõltu tarbimisest, kuigi mõjutavad oluliselt aastas tarbitava energia kogust.
Mida väiksem on energiakulu kahe esimese teguri tõttu, seda suuremat mõju aastas tarbitava energia kogusele avaldab kolmas – kasutajate arv ja kasutusviis –, mis on suurtes piirides kõikuv subjektiivne tegur. Mille keskmist energiakulu hoone tüübi ruutmeetri kohta on praktiliselt võimatu määrata.
Praegu kehtiv hoonete energiatõhususe ja energiamärgise regulatsioon takistab energia tõhusat kasutust ja energiamajanduse arengut.
On kaheldav, kas aastas tarbitava energia koguse järgi on võimalik ja vajalik hooneid klassifitseerida. Hoone energiatõhususe arvestus ja klassifikatsioon tuleks teha kahe esimese teguri järgi, mis objektiivselt iseloomustavad hoonet.
Energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine uute hoonete välispiirete soojapidavusele ning selle põhjal hoonete klassifitseerimine on suhteliselt lihtne. Valdkond on hästi (jätkuvalt) läbi uuritud ning kaetud spetsialistide poolt katseandmete-arvutuste põhjal väljatöötatud ehitus-tehniliste normide-metoodikatega. Küsitav on kehtivas energiatõhususe arvutamise metoodikas ametnike-poliitikute (kellel puudub nõutav pädevus) kehtestatud reeglistik välispiirete soojapidavuse arvutamiseks. See tuleks siiski välja töötada spetsialistide poolt kinnitatud normi-metoodikana, kehtestades need vajadusel kohustuslikuks õigusaktiga.
Keerukam on miinimumnõuete kehtestamine tehnosüsteemidele, mille maksumused ning mõju energia kokkuhoiule erinevad omavahel sadu kordi. Kaasajal on järjest enam suund kombineeritud tehnosüsteemi lahenduste suunas, kus hoones vajaliku mikrokliima tagamiseks, optimaalsema kuluga, kasutatakse kombinatsiooni erinevatest energiatoodetest ja energiavõrkudest saadavate erinevate energiatega. Investeeringu kulu kasvab, kuid ostetava energia-energiatoote kulu on optimaalne. Arengut takistavad poliitiliste otsustena tehtud erinevate energiaturgude moonutused, kus ühte energia liiki (kaugküte, soojus) doteeritakse teise (elekter) tarbimise maksustamise arvel.
Energiatõhusa kasutuse mõistes tuleb ühiskonnas tervikuna suurendada elektri tootmist-tarbimist, seda ka hoonetes.
Hoonete energiatõhususe ja energiamärgise õiguslik regulatsioon peaks kaasa aitama riiklike eesmärkide saavutamiseks tuule-päikeseelektri tootmise-tarbimise suurendamisel.
Praegu kehtiv hoonete energiatõhususe ja energiamärgise regulatsioon takistab energia tõhusat kasutust ja energiamajanduse arengut. Väljatöötamisel vist lähtuti eelmise sajandi olukorrast, kus hoonetele vajalikku elektrit ja soojust toodeti kütuste põletamisest ning hoonete põhiliseks energiakuluks oli soojuse kadu läbi välispiirete.
Elektri korral tuleb arvestada, et riiklikuks eesmärgiks on üle minna sajaprotsendiliselt taastuvatest allikatest toodetule, millest üle 85 protsendi peaks tulema tuule-päikeseelektrist. Selle saavutamiseks peab tuule-päikeseparkide tootmisvõimsus ületama neli-viis korda tavatarbimist. Sellega kaasneb, et osal tundidel ületab elektri toodang tunduvalt tarbimist.
Põhiprobleemiks kujuneb, kuidas leida uusi tarbimisviise kogu toodetud elektri tarbimiseks. Vastasel juhul ei ole võimalik üleminek tuule-päikeseenergiale. Kui kogu toodetavat elektrit ei suudeta tarbida, siis koos tootmisvõimsuste kasvuga kasvab elektri omahind ja toodetav elekter ei pääse turule. Seda mehhanismi pole võimalik kompenseerida tarbitava elektri maksustamise arvel, sest nii tõuseks elektri hind pidevalt ja Eesti majanduse konkurentsivõime järjest väheneks.
Elektri tarbimise suurendamine alandab elektri hinda, sest tootmise ja võrkude püsikulud jaotuvad suuremale müügimahule. Energiaallikas tuule-päikese näol ei maksa midagi ega saasta ka keskkonda. Elektri suurem tarbimine on investeeringute parem kasutus, olles ka tõhusama energiakasutuse osa. Millegi tõhus kasutus ei ole alati väiksem kasutus.
Kõige lihtsam viis elektri tarbimismahu suurendamiseks on asendada põletamisest saadavat hoonetele vajalikku soojusenergiat elektrienergiaga, kombineerides seda soojavõrgu, gaasikatelde ja soojaveesalvestistega. Soojuspumba abil on võimalik ümbritseva keskkonna hajusenergia arvel võimendada hoonesse tarnitud elektri kogust kahe- kuni neljakordselt soojusenergiaks, vähendades hoonesse tarnitava energia summaarset kogust. Koos põletamissoojuse tootmise-tarbimise vähenemisega väheneb ka keskkonna saaste.
Selle saavutamiseks tuleb kaotada kaugkütte doteerimine elektri hinna arvelt ja kaugkütte monopoolne seisund hoonetele vajaliku soojuse tarnimisel, mis juba aastaid takistab majanduse arengut.
EESTI VAJAB UUT SOOJATURUSEADUST
Vajame uut seadust, mis lahendaks ka soojuse tootmisel elektri kasutamise probleemistiku, võimaldades nüüdisaegseid kombineeritud lahendusi. Seaduse üheks osaks oleks vajalik ka kaugkütte regulatsioon. Kui on vajadus piirata tiheasustuses mingi tahke põlevkütuse kasutamist lokaalküttes, siis on see soojaturuseaduse ja kütuste maksustamise valdkond. Praegu on seda püütud (üpris edutult) teha hoonete energiatõhususe regulatsiooniga, moonutades tegelikku energiakasutust.
Energiatõhususe regulatsioon, mis põhineb kokku liidetud soojus- ja elektrienergia kogustel, sisaldab olemuslikku vastuolu. Vaja on suurendada elektri tarbimist ja vähendada soojusenergia tarbimist, nii et kokku tarbitava, põletamisel põhineva energia kogus väheneks. Selle saavutamiseks vajalikud abinõud ja tehnosüsteemid erinevad elektri ja soojuse osas oluliselt. Eestis on kasutuses oleva hoone energiatõhusust iseloomustatud aastas tarbitud summeeritud energiakoguste kaudu. Summaarse energiakasutuse objektiivseid vastuolusid on püütud lahendada subjektiivselt väljamõeldud keskmiste koefitsientide kaudu. Tulemuseks on tegeliku energiatõhususe kui hoone omaduse oluline moonutamine.
Tegelikkust oluliselt moonutav energiatõhususe metoodika ja selle alusel väljastatud energiamärgis on sisuliselt mõttetud ja ühiskonnale tervikuna kahjulikud, kuna ei anna tõest infomatsiooni parema energiakasutuse arenguks.
Energia kokkuhoiust lähtuvate piirangute-kohustuste seadmine peab olema suunatud hoonele kui objektile. Hoonete energiatõhususe õigusliku regulatsiooniga ei saa lahendada erinevate energiatoodete tootmise ja sellega kaasneva saaste küsimusi. See on erinevate energiatoodete tururegulatsiooni ja keskkonnaseaduste teema. Ei saa ka suvaliselt kokku liita energia nimetuse alla erinevaid energialiike nagu elekter ja soojus, mis pole omavahel asendatavad ning mille arvel tehtavad kasulikud tööd on väga erinevad.
Energiatõhususe määramise metoodika moonutab oluliselt tegelikku energiakasutust ja selle alusel väljastatud energiamärgis ei anna objektiivset ja õiget infot tegeliku energiatarbimise kohta.
HOONETE MOONUTATUD ENERGIATÕHUSUS
Üldsuse huvides tuleb energia kokkuhoiu saavutamiseks vajalikud piirangud omanikule tema omandi (hoone) kasutamisel kehtestada seadusega, need peavad olema objektiivsed, rakendatud võrdsetel alustel ega tohi moonutada energiatõhususe olemust. Need nõuded tulenevad põhiseadusest. Kahjuks Eestis kehtiv hoonete energiatõhususe ja energiamärgise regulatsioon moonutab tegelikkust ega vasta osaliselt põhiseadusest tulenevatele nõuetele.
Kehtiv energiatõhususe määramise metoodika ei vasta seaduses sätestatud volitusnormile. Ehitusseadustik (EhS) § 66 lg 1 sätestab, et „energiamärgis annab infot projekteeritava või olemasoleva hoone projekteeritud energiavajaduse või tegeliku energiatarbimise kohta“. Seadusandja on alamatele õigusaktidele andnud ette volitusnormi – energiamärgis ja selle arvutamise metoodika peab väljendama hoone projekteeritud või tegelikku energiatarbimist.
Arusaamatul põhjusel on ministri määruses (kui alamas õigusaktis) rikutud seadusega määratud volitusnormi. Energiatõhususe määramise metoodika moonutab oluliselt tegelikku energiakasutust ja selle alusel väljastatud energiamärgis ei anna objektiivset ja õiget infot tegeliku energiatarbimise kohta.
Tegelikkust oluliselt moonutav regulatsioon sai alguse minister Kristen Michali 05.06.2015 määrusega nr 58 kehtestatud metoodikast „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika1“ (edaspidi metoodika), mis on kehtestatud EhS § 64 lg5 alusel.
Metoodika põhiprobleemiks (on ka mitmed teised küsitavused) on see, et hoone tegelikud, projekteerimisel arvutatud või mõõdetud energiakogused korrutatakse läbi suvaliselt valitud koefitsientidega, mida nimetatakse energiakandjate kaalumisteguriteks. Defineerides neid: „tegurid, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju“.
Mida selline sõnastus (sõnamulin?) võiks tähendada või kuidas sellist koefitsienti arvutada, pole teada. Sellist mõistet või sätet, mis lubaks tegelike energiakoguste moonutamist, seadustest ei leia. Tegemist on otsese volitusnormi rikkumisega. Lisaks on selline tegelikkuse moonutamine vastuolus põhiseaduse nõuetega, mille kohaselt ühiskonnale vajalikud piirangud omaniku omandi kasutamisele tuleb kehtestada seadusega, piirangud peavad lähtuma võrdsest kohtlemisest ega tohi moonutada isikute õigusi oma omandi (hoone) kasutamisel.
Metoodikas on defineeritud primaarenergia: ühe kilovatt-tunni tarnitud energia tootmiseks vajalik esmane energiahulk taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest, mis sisaldab kõiki energiaallika ammutamise, energia tootmise, ülekande ja jaotamise kadusid.
Proovige arvutada põlevkütuse (puidu, turba, naftakütuse või maagaasi) jaoks sellise primaarenergia suurust, arvestades sinna hulka kõiki energiakulusid alates toorme ammutamisest, tootmisest, transpordist, kadudest kuni tarnimiseni hoonesse. Soojusenergeetikas küll kasutatakse primaarenergia mõistet, kuid seda põlevkütuste kui valmis energiatoote energiasisalduse ehk kütteväärtuse tähenduses. Kaunis jabur tundub sõnastus liita-lahutada kütteväärtusele kütuse ammutamise, tootmise, transpordi jne energiakulu, millist põletamisel tagasi ei saa ja mis ei mõjuta mingil moel kütuse põletamisel saadavat, hoones tarbitava soojusenergia kogust.
Arusaamatu on ka viide taastuvatele energiaallikatele. Milline võiks olla primaarenergia suurus tuule-päikeseelektri tootmisel?
Puudub igasugune selgitus või regulatsioon, mida võiks tähendada kaalumistegurite definitsioonis „primaarenergia keskkonnamõju“ või kuidas seda mõju saaks ühe arvuna esitada. Lisaks peaks see arv väljendama samaaegselt ka primaarenergia kulu. Eesmärk – iseloomustada ühe arvu kaudu erinevate energiatoodete tootmise energiakulu ning mõju keskkonnale läbi hoones tarbitud energiakoguse – sarnaneb muinasjuttude „tarkade kivi“ otsinguga.
Metoodikat lugedes tekib mulje, et koostajad ei saa eriti aru, mis reaalmaailmas ja energiamajanduses toimub. Või on kogu segaduse taga mingi avalikkusele varjatud poliitiline soov näidata läbi moonutuste mingeid asju (kaugkütet, soojusekulu vms) paremas valguses? Nõukogude ajal oli selline lähenemine tavapraktika.
Metoodikas hoones arvutatud-mõõdetud tegelikud energiakogused korrutatakse läbi nn energiakandjate kaalumisteguritega.
Edasi toimuvad energiatõhususe-energiamärgise määramise arvutused moonutatud energiakoguste alusel. Metoodikas nimetatakse seda summaarseks energiate kaalutud erikasutuseks, milline energiakandjate lõikes on arvutatud kui energia koguste ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa.
Energiakandjate kaalumistegurite väärtused on kehtestatud ministri määrusega 11.12. 2018 nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ järgmiselt:
- taastuvtoormel põhinev kütus, puit ja puidupõhine kütus ning muu biokütus – 0,65;
- kaugküte − 0,9;
- tõhus kaugküte – 0,65;
- kaugjahutus – 0,4;
- tõhus kaugjahutus – 0,2;
- põlevkütused: vedelkütus, gaas, tahke fossiilkütus, turvas − 1,0;
- elekter − 2,0.
Koefitsientidest lähtuvalt on tõhusa kaugkütte ja elektri vahe kolmekordne. Sisuliselt tähendab see, et minnes elektriküttelt üle tõhusale kaugküttele (kus tsentraalkatlamajas toodetakse lisaks soojusele ka elektrit), hakkaks nagu kaugküttevõrku ühendatud hoones kuluma senisest kolm korda vähem soojust ja hoone muutuks seega kolm korda energiatõhusamaks. Selline lähenemine tundub absurdsena.
Omapärased on ka kaugjahutuse koefitsiendid 0,4 ja 0,2. Millele ja kuidas neid peaks rakendama? Lokaalne ja tsentraalne jahutus töötavad ühesugusel soojuspumba põhimõttel. Kasutades elektrienergiat, juhitakse ülearune soojusenergia hoonest ümbritsevale keskkonnale. Loomulikult maa(vee)sisese passiivse soojavahetuskontuuri kasutamisel on elektrikulu väiksem kui õhk-õhk konditsioneeril. Kuid sarnaste võrreldavate jahutussüsteemide rakendamine kohapeal nõuab vähem elektrienergiat kui tsentraalne, kus lisandub täiendav energiakulu jahutusvee tsirkulatsioonil pikkades torustikes.
Lisaks jahutusele saab lokaalset soojuspumpa kasutada samaaegselt ka hoone kütteks. Vähendades nii hoone kütte-jahutuse energiakulu kaks kuni viis korda. Elektri ja tehnosüsteemi kõrge maksumuse tõttu kasutatakse soojuspumpi põhiliselt uutes kõrgema soojapidavusega hoonetes, kus võimalik madalama temperatuuriga põrandaküte. Omad piirangud seab ka elektrivõrgu läbilaskvus.
Ministri määruses, näiteks väikeelamu köetava pinnaga < 120 m², energiatõhususarvu (ETA) või kaalutud energiaerikasutuse (KEK) klassi skaala (kWh/(m²a) on järgmine:
A ≤ 145
146 ≤ B ≤ 165
166 ≤ C ≤ 185
186 ≤ D ≤ 235
236 ≤ E ≤ 285
286 ≤ F ≤ 350
351 ≤ G ≤ 420
H ≥ 421
Sama klassifikatsiooni alusel omistatakse ka hoonele energiamärgis. Parima, A-klassi energiatõhususe piirarv on kolm korda väiksem kui kõige halvemal, H-klassil. Seega: asendades elektriküttest saadava soojuse koguse tõhusast kaugküttest saadava soojuse kogusega, muutub kõige kehvema, H-klassi energiamärgisega hoone hoobilt kõige kõrgema, A-klassi energiamärgisega hooneks.
SEE VÕLUSÕNA „KAUGKÜTE“
Veel mõningad näited kaalumistegurist koefitsientide kasutamise absurdsuse kohta, mis põhinevad võlusõnal „kaugküte“. Ühendad hoone soojusvõrku, ütled võlusõna „kaugküte“ ja hoone energiatõhusus ja energiamärgis paranevad kohe oluliselt.
Minnes lokaalküttega hoones üle kaugküttele, kasvab hoone energiatõhusus ka siis, kui mõlemal juhul kasutatakse kütteks puitu (koefitsient 0,65). Põletatud puidu kogus vajaliku soojushulga tootmiseks kasvab oluliselt kaugkütte süsteemi kadude (20–30 protsenti) võrra. Kaugküttes on suured soojuse kaod soojavõrgus ning katlamajas. Lisaks suur elektrikulu (viis kuni kaheksa protsenti müüdava elektri-soojuse kogusest) keevkihtkatelde tööks ning soojakandja tsirkulatsiooniks soojusvõrgus.
Kui kahel eri kinnistul asuval majal on mõlemal oma lokaalküte, siis võiks teha kahe peale ühe, ehitades majade vahele soojatorustiku. Kui lugeda see kaugkütteks ja öelda võlusõna „kaugküte“, paraneb mõlema maja energiamärgis hoobilt ning kõrgema energiamärgise saamiseks pole vaja kulukat hoonete renoveerimist soojapidavamaks.
Kui lokaalküte töötab maagaasil, kus praktiline kasutegur alumise kütteväärtuse suhtes on 102 protsendi piires, siis üleminekul hakkepuidul-turbal töötavale kaugküttele kasvab vajatava kütuse kogus (kütuse primaarenergia järgi) u 1,4 korda ja õhusaaste CO2 näol kaks-kolm korda. Kuid sellele vaatamata muutus hoone metoodika kohaselt oluliselt energiatõhusamaks ning „paranes primaarenergia kulu ja selle keskkonnamõju“. Selle „ime“ taga on poliitiline otsus, et puidu põletamisel on CO2 heide null. Kuigi saadava kasuliku energiaühiku kohta õhku paisatava CO2 kogus (nimetatud eriheide) on tegelikult puidu põletamisel natuke kõrgem kui põlevkivil. Maagaasil on see ligi kaks korda väiksem.
Kui hooned saavad osa energiast päikesepaneelidest, siis kahe peale ühise, aga eri kinnistul asuva päikesepargi rajamine viib mõlema hoone energiamärgise tunduvalt madalamaks. Siin metoodika töötab vastupidi kaugküttele. Hoonest lahus, teisel kinnistul asuvatest päikesepaneelidest või võrgust saadava elektrienergia kogus tuleb läbi korrutada koefitsiendiga 2,0 ja hoonete energiatõhusus kukub kolinal. Kui aga päikesepaneelid on samal kinnistul hoone tehnosüsteemi osaks, siis nendest saadav elektri kogus lahutatakse tarnitavast elektri kogusest. See on mõistlik, kui poleks metoodika kohaselt hoonesse tarnitava elektri kogusele rakendatud koefitsienti 2,0, mis muudab elektri kogusega tehtud arvutused mõttetuks.
Seadusandja on sätestanud aastaks 2030 elektri tootmisel-tarbimisel ülemineku sajaprotsendiliselt taastuvenergiale, millest tuule-päikeseelekter moodustaks üle 85 protsendi. Praeguse energiatõhususe metoodika mõistes elektri tarnimine hoonesse halvendab alati hoone energiatõhusust. Põletamisel põhineva kaugküttesoojuse tarnimine parandab energiatõhusust. Tuleb välja, et mida rohkem kulutad põlevkütust ja saastad keskkonda, seda energiatõhusam on hoone.
Kui hoonele vajalik soojusenergia saadakse soojuspumba abil, mis muundab tarbitud elektri koguse ümbritseva keskkonna hajusenergia arvelt (näiteks) kolm korda suuremaks soojusenergia koguseks, siis vaatamata sellele, et hoonesse tarnitud kütteks vajalik energia kogus on kolm korda väiksem võrreldes kaugküttega, on hoone energiatõhusus ja energiamärgis samad.
Soojuspumba korral avaldub kõige ilmekamalt metoodika kahjulik mõju energia tõhusa kasutuse arengule. Sisuliselt on (tahtlikult?) pidurdatud põletamisest saadava energiakulu vähendamist ning tuule-päikeseelektri tootmise-tarbimise arengut.
Soojuspumpade vallas on Eesti oluliselt maas võrreldes Põhjamaadega, kus tõenäoliselt odavama elektrihinna üks mõjutegureid on elektri parem-suurem kasutus. See mahajäämus on eelkõige põhjustatud väärast õigusloomest, mille osa on ka hoonete energiatõhususe ja energiamärgise tegelikkust moonutav regulatsioon.
Igal võimalikul (ka võimatul) juhul antakse Eestis eelis kaugküttes põletamisel põhinevale energiatootmisele. Tarbitav elekter on kõrgelt maksustatud, kuid kütteks kuluv soojusenergia (mis olemuslikult on kadu) on maksuvaba. Vähe sellest, elektri maksude arvelt seda hoopis doteeritakse suurte linnade kaugküttes. Kinni maksavad selle ettevõtlus (mis tarbib u 70 protsenti elektrist) ning väikeasulate- maaelanikud läbi elektri maksude.
Kui hooned saavad osa energiast päikesepaneelidest, siis kahe peale ühise, aga eri kinnistul asuva päikesepargi rajamine viib mõlema hoone energiamärgise tunduvalt madalamaks.
Seadusega on pandud omanikule kohustus (koormis) osta „asjatundjatelt“ energiatõhususe hindamine ja energiamärgis. Ilma selleta oma hoonet (kinnistut) müüa ei saa. Kuuldavasti arvestavad ka pangad laenude andmisel kehtiva energiamärgisega. Kuna energiatõhususe-energiamärgise määramine on nii tugevasti moonutatud, siis tekib küsimus, milleks sellist omanikule pandud kohustust (koormist) ühiskonnas üldse vaja on.
Riiklikult on seatud eesmärgiks, et kõik hooned oleksid D- või E-klassist. Riik jagab energiatõhususe tõstmiseks tasuta maksumaksjate raha väikesele osale omanikele, võttes aluseks metoodika järgi arvutatud moonutatud energiamärgise.
Omaette küsimus on, miks üldse peaks riik jagama maksumaksja raha kitsale ringile eraisikutest omanikele nende kinnisvara väärtuse tõstmiseks?
METOODIKAS ON KA TEISI KÜSITAVA VÄÄRTUSEGA SÄTTEID
Suur osa kehtivast hoonete energiatõhususe arvutamise metoodikast tegeleb kasutajate arvust ja kasutusviisidest sõltuvate jääksoojuste arvutamisega, esitades lehekülgede kaupa nendeks arvutusteks vajalikke konstante ja valemeid. Näib, et metoodika koostajatel pole aimu põhikooli algastmes õpetatavast arvude tüvenumbritest. Liites 3 ja 0,003, puudub mõte summal 3,003, sest esimese arvu täpsusaste on tuhat korda väiksem.
Läbi terve metoodika jookseb läbi, et osa energiavoogusid arvutatakse ülitäpselt vati (W) täpsusega, teised osad tuhat korda suuremates ühikutes kilovattides (kW). Lõpuks jõutakse energiamärgise arvutamiseni, kus aastane energiakulu esitatakse megavatt-tundides (MWh).
Tundub mõttetu tegeleda inimese poolt hoonesse kiiratava soojuse koguse arvutusega vattides, tuues sinna juurde sõltuvuse kellaajast, riietuse koefitsiendist jms. Praktiliselt on võimatu määrata selliseid keskmisi koefitsiente hoone tüüpide pinna ruutmeetri kohta.
Näiteks esitatakse tabelid kui mitu vatti soojust, sõltuvalt kellaajast, eraldab inimene ruumi või kui palju sõltuvalt kellaajast on valgustusnorm inimese kohta. Inimese soojuseralduse võimsuseks võetakse 85 W ja inimese keha pindalaks arvestatakse 1,8 ruutmeetrit. Lapsele on see 75 W ja lapse keha pindalaks arvestatakse ka 1,8 ruutmeetrit. (Ju siis koostajad on arvestanud laste ülekaalulisusega.) Koolieelse lasteasutuse hoones võetakse lapse soojuseralduseks 35 W. Lisaks arvestatakse riietuse soojustakistuseks talvel koefitsient 1,1 ja suvel 0,6. Selliseid sisult mõttetuid tabeleid ja konstante on hulgi.
Kogu inimesest sõltuv jääksoojuste arvutamise osa metoodikas on mõttetu. Pole olemas keskmise inimese keskmist viibimist ruumis, viibimise aega sõltuvalt kellaajast või keskmise inimese vajalikku energiakulu valgustuseks, arvutatuna hoone ruutmeetri kohta.
KOKKUVÕTTEKS
Tuleks tühistada kehtivad hoonete energiatõhususe ja energiamärgise regulatsiooni sätestavad ministri määrused ja koos sellega asuda välja töötama uut objektiivset hoonete energiatõhususe regulatsiooni. See ehk ei olegi eriti keeruline, kui sellest tegevusest eemal hoida senise regulatsiooni välja töötanud ametnikud ja nende palgatud „teaduslikud“ konsultandid.
Hoopis keerukam on otsustada, mis saab olemasolevate hoonete energiamärgistest ja kes peaks seal uue energiatõhususe hindamise kinni maksma.