Kiire internetiühenduse ootel: kui kaua veel?
-
Riigikontrolli auditijuht
00Kuigi kiire interneti viimine iga Eesti inimeseni on olnud riiklikes kavades juba kaks kümnendit, liigub Eesti oma eesmärgi suunas vaevaliselt ja tähtaegu pidevalt ülehomse varna lükates. Praeguses tempos jätkates jõuab kiire internetiühendus turutõrkepiirkondades kõigi vajajateni 2050. aastaks ehk siis ligi kolmandik sajandit algul kavandatust hiljem.
Selleks, et lubatud tasemel internetiühendus Eesti inimesteni tuua, oleks tarvis märgatavalt suurendada rahastust ja kiirendada ehitustempot, samuti saada oluliselt selgem pilt, millistele aadressidele tasub kiire interneti ühendusi ehitada ja millistele mitte, kes kiiret ühendust ootavad ning kuidas reguleerida võrkude hilisemat haldust.
Viimase 19 aasta jooksul on riik erinevate projektidega püüdnud parandada elanikkonna ühendust internetiga. Alustati projektiga „Külatee 3“, kus veel arveldati kroonides ning 1 Mbit/s internetiühendus oli suur saavutus. 2005. aastal valmis Eesti lairibastrateegia aastateks 2005–2007 ning 2006. aastal lisati internetiühenduste kvaliteedi parandamise eesmärgid esimest korda infoühiskonna arengukavasse.
Sellest ajast alates on juba räägitud kiirest ja ülikiirest internetiühendusest ehk kiirustest 30 ja 100 Mbit/s. 2009. aastal alustati baasvõrgu arendamist, kuid arenduse käigus jäi tähelepanuta kiire ja ülikiire interneti kättesaadavaks tegemine kodudele ja asutustele, kuigi see oli eraldi eesmärgina seatud.
Hiljem on riik oma dokumentides vähendanud eesmärkide ambitsioonikust, näiteks oli 2009. aasta eesmärk, et sajal protsendil kodudel, ettevõtetel ja asutustel on võimalus liituda uue põlvkonna lairibavõrguga ning kasutada internetiühendust kiirusega 100 Mbit/s. 2013. aastal oli see eesmärk juba 40 protsendi võrra madalam: saavutada 2020. aastaks 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaal 60 protsenti.
Baasvõrgu arendamisest saab täpsemalt lugeda riigikontrolli auditist „Lairibavõrgu ehk kiire interneti väljaehitamise tulemuslikkus“ (avaldatud 17.03.2015).
Riigikontroll on kiire interneti teemaga tegelenud ka hiljem, tehes seda juba lõppkliendi vajadustest lähtudes ehk on hinnanud nn viimase miili arendusi – selle töö tulemusena valmis audit „Interneti juurdepääsuvõrkude rajamise tulemuslikkus“ (15.02.2022).
Mida riigikontroll leidis? Tollal tuvastati, et vaatamata eraldatud 35 miljonile eurole ja erinevatele meetmetele ei olnud kiire interneti kättesaadavus turutõrkepiirkondades seatud eesmärgi ambitsiooni silmas pidades märkimisväärselt paranenud. Püstitatud eesmärgist oli tuntavalt maha jäädud ning siis hinnati, et ülikiire interneti jõudmine kõigi vajajateni oli algselt eesmärgiks seatud 2015. aastalt nihkunud esialgu 2020. aastale ja hiljem juba aastale 2030.
Ülikiire interneti jõudmine kõigi vajajateni oli algselt eesmärgiks seatud 2015. aastalt nihkunud esialgu 2020. aastale ja hiljem juba 2030. aastale.
Ent selgus, et ka need hinnangud olid liiga optimistlikud. 2024. aastal tutvus riigikontroll olukorraga uuesti ning eesmärgi hinnanguline täitmine on veelgi kaugemale tulevikku lükkunud. Praegu teada oleva rahastusmahu ja ehitustempo juures on selge, et korduvalt kaugemale lükatud tähtaeg on kättesaamatu, ja võib eeldada, et kiire internet jõuab turutõrkepiirkondades kõigi vajajateni ehk 2050. aastaks.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) hinnangul on 2024. aasta sügise seisuga turutõrkepiirkondades ehk nn valges alas veel vähemalt 120 000 aadressi, kuhu tuleks kiire interneti ühendused ehitada, kuid praegu sellele murele ajakohast lahendust ei paista.
EESMÄRGI TÄITMINE NÕUAB KIIREMAT EHITUSTEMPOT JA ROHKEM RAHA
Viimase viie aasta jooksul on kiire interneti võrgu ehitamiseks kulutatud üle 27 miljoni euro. Nende aastate jooksul on 2024. aasta oktoobri seisuga ühendus valmis ehitatud ligi 46 000 aadressiobjektile (vt tabel 1). Enim ühendusi on toetusmeetmete abil seni välja ehitanud AS Enefit – üle 42 000. Interneti teenusepakkujaga on neist ühenduse saajatest lepingu sõlminud 24,3 protsenti ehk vaid neljandik kasutab kiire interneti ühendust, võrgulepingu Enefitiga on sõlminud ligi 34,5 protsenti aadressiobjektidest.
TABEL 1. Etappides loodud ja planeeritud ühendusvõimalused 2019–2025
Püstitatud eesmärki pole võimalik seni planeeritud rahaga saavutada. Kiire interneti juurdepääsuvõrgu ehitamiseks on aastateks 2021–2027 planeeritud Euroopa Liidu toetust 69 miljonit eurot. 2024. aasta oktoobri seisuga on toetusteks kulutatud ligi 28 miljonit (vt tabel 2). Selleks, et kõik nimetatud 120 000 aadressiobjekti saaksid kiire interneti ühenduse, ja arvestades, et ühe ühenduse väljaehitamiseks vajaliku toetuse suurus on 2500–3000 eurot, on vaja lisaks minimaalselt 300–360 miljonit ehk juurde on vaja enam kui neli korda rohkem raha.
Allikas: Enefiti, TTJA ja Riigi Tugiteenuste Keskuse andmed
TABEL 2. Etappidele planeeritud ja kulutatud raha 1. oktoobri 2024 seisuga eurodes
MKMil on plaanis kulutada järgmise kolme aasta jooksul 15 miljonit eurot aastas. See tähendab lihtsustatult, et maksimaalse toetusega – 3000 eurot aadressiobjekti kohta – on võimalik rajada keskmiselt 5000 ühendust aastas. Kui pärast 2027. aastat sellise tempoga kiire interneti ühendusi edasi ehitada, võtab 120 000 aadressiobjektile ühenduste rajamine aega veel ligi veerand sajandit ehk 2030. aasta eesmärk on saavutatav 2050. aastaks.
Allikas: TTJA ja Riigi Tugiteenuste Keskuse andmed
AADRESSANDMED POLE TÄPSED JA PÜÜDED NEID TÄPSUSTADA ON JÄÄNUD TULUTUKS
MKM ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) on aadressiobjektide hulka arvanud objekte, kuhu interneti juurdepääsuvõrku ei ole vaja. Näiteks on need majapidamiste juures asuvad kuurid, garaažid jm abihooned. Ministeerium on küll selgitanud, et andmete kvaliteedi parandamise meetodeid analüüsitakse pidevalt, kuid praktikas on sellega jätkuvalt probleeme.
Näiteks oli kolmanda etapi aadressiobjektide loetelus objekte, kuhu Enefit oli ühenduse ehitanud lairibaühenduse rajamise esimese etapi ajal või oli juba alustamas ehitust. Seetõttu tühistas Riigi Tugiteenuste Keskus mitmetele võrguehitajatele tehtud rahastamisotsused. (Vt „Riikliku internetiprojekti uskumatu pööre: ettevõtetele määratud eurotoetusi hakatakse tühistama“, forte.delfi.ee, 01.03.2023.)
Kui andmed on ebatäpsed, paisutab see näiliselt aadressiobjektide arvu, sest tegelikkuses ei ole tingimata vaja kõigisse ehitusnimekirja kantud hoonetesse ühendust rajada – ehkki tänava või küla tervikuna ühendamisel võib nii juhtuda. Lisaks võib ette tulla olukordi, kus võrguehitaja eelistab ühenduse rajamisel pigem eraldi aadressiga abihoonet kui majapidamist, mis tegelikkuses kiire interneti ühendust enam vajaks.
Riigikontroll on ka oma 2022. aasta auditis toonud konkreetse näite, kus kolme abikõlbliku aadressiobjekti puhul oli tegemist ühe elumaja ja selle kahe abihoonega (vt joonis 1).
JOONIS 1. Kolm abikõlblikku aadressiobjekti maa-ameti kaardirakenduse (ülal) ja netikaardi (all) andmetel, mille puhul oli tegemist ühe elumaja ja selle kahe abihoonega
Allikas: maa-ameti kaardirakendus ja www.netikaart.ee
Meetme määruse tingimused lubavad ühendusi ehitada hoonetesse, mis ei ole aastaringses kasutuses ja mille elanikud pigem ei hakka kiiret internetti kasutama. Lisaks valivad võrguehitajad tihtipeale välja piirkonnad, kus aadressiobjektid paiknevad tihedalt, kuna sellistes piirkondades on kulu ühe aadressiobjekti ühenduse valmisehitamiseks väiksem. Sageli on sellisteks piirkondadeks aiandusühistud, mille hooned pigem ei ole aastaringses kasutuses, ja seetõttu on nendes piirkondades kiire interneti ühendusega liitujaid vähe.
MKM EGA TTJA EI TEA, KES KIIRET INTERNETTI SOOVIVAD
Seetõttu ei ole võimalik suunata toetusi just suurema nõudlusega piirkondadesse.
Kiire interneti sooviavaldusi koguvad internetiteenuse osutajad ja mõned piirkondades tegutsevad võrguehitajad. Info selle kohta, millistes piirkondades on sooviavalduste hulk suurem, ei jõua aga MKMi ning seetõttu ei ole võimalik arvestada sellega toetuste suunamisel. Nii ei saa planeerida ja ehitada juurdepääsuvõrke esmajärjekorras piirkondadesse ja/või majapidamistesse, mille elanikud on avaldanud soovi saada kiire interneti juurdepääsuühendus.
Sooviavaldusi kogub jooksvalt ka Enefit. Sellegipoolest pole aga rahuldatud sooviavalduste hulk oluliselt vähenenud – avaldus on esitatud, aga ühendust pole ehitatud u 37 800 aadressiobjektile. Sooviavalduse esitanud majapidamistest on saanud liitumisvõimaluse ligikaudu 5000 aadressiobjekti.
Selgituseks: kiire interneti kasutamiseks tuleb soovijal sõlmida võrguleping võrguhaldajaga ja teenuseleping sideoperaatoriga. Pärast kiire interneti võrgulepingu sõlmimist saab klient valida sideoperaatori ja talle sobiva teenusepaketi. Sideoperaatoriga lepingut on vaja selleks, et aadressiobjektil oleks võimalik igapäevaselt kiiret internetti tarbida. Üksnes võrguleping seda ei võimalda.
VÄLJAEHITATUD ÜHENDUSTE KAUDU KIIRE INTERNETI TEENUSEGA LIITUMISE OSAKAAL ON VÄIKE
Enefiti andmete põhjal kasutab internetiteenust 24,3 protsenti ja võrguteenusega on liitunud 34,5 protsenti aadressiobjektidest (vt tabel 3). Liitumiste parandamiseks on ministeerium eelnevalt lubanud aktiivsemalt kohalike kogukondadega suhelda, kuid liitunute osakaal ei ole viimaste aastate jooksul kasvanud. Võrdluseks: auditi ajal 2022. aastal kasutas internetiteenust loodud ühenduste kaudu 21 protsenti.
TABEL 3. Liitumiste osakaal kahes esimeses etapis Enefiti väljaehitatud juurdepääsuvõrgus
Allikas: Enefiti andmed
VÕRKUDE HILISEM HALDUS ON REGULEERIMATA
Puudub kindlus, et edaspidi suudetakse rajatud võrku kvaliteetsel tasemel hallata, sh parandada rikkeid. Olukordadeks, kus näiteks võrguehitajatel ei pruugi jätkuda ressurssi rikete parandamiseks või võrguehitajad võivad tegutsemise lõpetada, ei ole lahendust välja töötatud. Samuti pole kehtestatud ajalisi nõudeid rikete kõrvaldamiseks.
Mõningatel juhtudel võib probleemiks osutuda asjaolu, et võrguhaldajad tõstavad optilise kaablikiu rendihinda selliselt, et internetiteenuse osutajatel kaob äriline otstarbekus selles võrgus teenust osutada. Seetõttu väheneb kasutajate võimalus liituda teiste teenuseosutajatega. Niisuguste juhtumite ennetamiseks ja lahendamiseks tuleks TTJA-l senisest tõhusamalt teha järelevalvet toetuste abil ehitatud võrkudes.
Riigikontrolli hinnangul tuleb kõiki sideettevõtjaid kohelda õiglaselt ja diskrimineerimata ning kasutajatel peab olema võimalus ka tegelikult valida eri sideoperaatorite vahel. Kui neid nõudeid ei täideta, tuleb TTJA-l rakendada toetusmeetme määruses kehtestatud abinõusid, sh nõuda näiteks toetuse tagasimaksmist.
KOKKUVÕTE
MKMi ees on valik – kas asuda eelnevalt kirjeldatud probleeme lahendama või siis leppida sellega, et kümned, kui mitte sajad tuhanded inimesed jäävad veel paljudeks aastateks kiire interneti ühendust ootama. Seda ka siis, kui kaabel läheb kiire interneti soovija kodu lähedalt mööda ja sealsamas kõrval naabrite juures liitumisvõimalustest puudu ei tule, sest iga abihoonegi on kiire internetiga ühendatud. Seesugusest viivitusest pääsemiseks on tarvis piisavalt raha, kiiret ehitust, täpseid aadressiandmeid, ühenduste ehitamist enim nõutud piirkondadesse, paremat suhtlemist veel liitumata majapidamistega, vajalike tehniliste lahenduste kindlaksmääramist ning senisest tõhusamat järelevalvet toetuse abil ehitatud võrkude kasutamise üle.