Nr 43

Laadi alla

Jaga

Prindi

Andmepõhisus, ennetus ja inimeste teadlikkus tuleviku tervishoius

09. juuni 2021

Varia

RiTo nr 43, 2021

Tuleviku tervishoid vajab toimivaid tehnoloogilisi lahendusi, turvalist andmekasutust ning iga inimese suuremat vastutust ja tegutsemist enda tervise heaks.

Eestis on mitmeid tervisega seotud probleemkohti: parandamist vajab nii tervishoid kui ka – esmajoones – inimeste endi käitumine tervislikuma elu nimel. Näiteks on Eestis tervisekindlustuseta kuus protsenti rahvastikust, samal ajal on suuremas osas Euroopa Liidu riikides peaaegu kogu rahvastik kindlustatud. Eestis on Euroopa riikidest kõige rohkem pikkade ootejärjekordade tõttu rahuldamata jäävat arstiabi. Tervishoiu rahastusest ligikaudu veerandi maksab inimene ise teenust või toodet tarbides. Eestis oleme sätestanud, et omaosalus ei tohiks minna üle 25 protsendi tervishoiukuludest. Vähendades raviga välditava suremuse Euroopa Liidu tasemele, suudaksime aastas ära hoida 650 surma. Ennetatava suremuse vähendamisega 2016. aasta ELi tasemele saaksime ära hoida aastas 1300 surma. Inimene võiks sellele ise kaasa aidata, hoides end kauem tervena. Viimaste andmete järgi möödub kolmandik meie elust terviseprobleemidega (Arenguseire Keskus 2020b). Nende probleemide lahendamiseks vajab tervishoid süsteemseid muudatusi, tervishoiusiseseid korralduse muudatusi ja lisaressursse.

Nagu suurem osa inimestest ei osanud näha ette 2020. aastal alanud ülemaailmset COVID-19 pandeemiat, ei pruugita osata ette näha ka muid murrangulisi muutusi. Selliste olukordade ettekujutamisel saab appi tulla stsenaariumianalüüs, mille abil võib leida kõige tähtsamad suundumused ja kirjeldada nende kombinatsioone (Danilov 2020). Lisaks aitavad stsenaariumid mõelda, millised võiksid olla riigi ja ühiskonna praeguste valikute tulemused aastakümnete pärast.

STSENAARIUMIDE MÄÄRAMATUSED

Arenguseire Keskuse 2020. aasta üks uurimisteemasid oli tuleviku tervishoid – milliseks võib Eesti tervishoid muutuda aastaks 2035. Töös uuriti olulisemaid suundumusi (Piirits, Koppel 2020), millest koorusid ekspertarutelude käigus välja kaks olulist määramatut mõjutegurit: tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt ning tervisetehnoloogia areng, digitaristu ja nende kasutamine nii ennetuses kui ka ravis. See artikkel on kokku pandud tuleviku tervishoiu uurimissuuna viie töö põhjal (Arenguseire Keskus 2020a; Arenguseire Keskus 2020b; Koppel et al. 2020; Laurimäe et al. 2020; Võrk, Piirits 2020).

Tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt

Selle mõjuteguri olulisust näitab asjaolu, et OECD Eesti terviseprofiili (OECD 2019) järgi on ligikaudu pooled surmad riskikäitumise tulemus. Eestis on 23 protsenti täiskasvanutest rasvunud – probleemiks on vale toitumine (liiga palju suhkruid, soola ja rasvu ning liiga vähe puuvilju ja köögivilju) ja vähene liikumine. Alkoholi tarbimine ja suitsetamine on vähenenud, aga selleski osas on Eesti näitajad Euroopa Liidus küllaltki kõrged (vastavalt 23% ja 21%). Kanepi tarvitamine on kasvanud igas vanuserühmas (TAI 2020). Kuna tervisekäitumine on muutunud eri suundades (suitsetamine on vähenenud ning rasvumine ja kanepi tarvitamine suurenenud) ja inimeste käitumist mõjutab ka viirusekriis, on praegusest olukorrast võimalik edasi liikuda mitmeti. Üks suund on tervisepööre ja teine – eriilmelisem tervisekäitumine. 

Tervisepööre. On näha, et inimesed tunnetavad suuremat isiklikku vastutust ja haaravad oma tervise hoidmisel ise ohjad. Seda veavad terviseentusiastid, aga oma roll on koroonakriisi käigus omandatud ettevaatlikkusel. Inimesed mõtestavad rohkem oma tervise ja käitumise vahelist seost, sest kasvanud on tervisekirjaoskus. Samas näitab riik eeskuju tervisekäitumise ja epidemioloogilise pildi parandamisel, kasutades näiteks nügimist, investeerides elukeskkonna parandamisse, kujundades tervisest poliitikaülest teemat. Vaimne tervis saab korrakindlalt rohkem tähelepanu. Üldises pildis vähenevad inimeste­vahelised erinevused tervisekäitumises.

Eriilmelisem tervisekäitumine. Keskeltläbi jätkub senine käitumismuster, aga see muutub veelgi mitmekesisemaks – ühed on sportlikud, toituvad tervislikult ja hoiduvad käitumushaigustest ning teised elavad kas hetkes või ei saa endale tervislikke valikuid lubada ja loodavad riigile. Riigi rahastus kulub raviteenustele ning investeeringuid ennetusse napib. Vaimse tervise valdkonna kasvavaid probleeme teadvustatakse, aga suuri samme ei tehta.

Tervisetehnoloogia areng

Teiseks mõjutavad tuleviku tervishoidu tervisetehnoloogia areng ja digitaristu ning nende kasutamine nii ennetuses kui ka ravis. Eestis on viimase 20 aasta tervisetehnoloogiaid võetud kasutusele mitmel moel: teadlikult ja riigi eestvedamisel, samuti on rakendatud kitsalt asutusekeskseid lahendusi. Patsiendi jaoks mõeldud digilahendusi kasutatakse Eestis veel vähe (näiteks digilugu), kuigi 63–80% elanikkonnast sooviks digilahendusi kasutada. Digitehnoloogiate miinusena on kirjeldatud, et nende kasutamist ei mõõdeta ega hinnata ning et need vajaksid pikaajalist visiooni ja raamistikku (Kruus et al. 2020). Innovatsiooni nõrk külg kogu sotsiaalsektoris on teadmatus: millised uudsed lahendused on juba maailmas kasutusel ja kuidas neid Eestis rakendada (Sotsiaalministeerium 2020a). Võime arvata, et tehnoloogia areneb maailmas niikuinii edasi, aga suurem küsimus on selles, kuidas me suudame Eestis vajalikud tehnoloogiad kasutusele võtta. Seega võib tehnoloogia kasutus Eestis areneda laialdaselt ja kitsalt.

Lai tehnoloogia tähendab seda, et tehnoloogia (nii digitehnoloogiad kui ka seadmed) on suuremale osale inimestest kättesaadavad või et kõik inimesed saavad sellest kaudselt abi. Näiteks ravimite koostoime andmebaas aitaks arstil juba ravimi väljakirjutamise hetkel kontrollida selle sobivust patsiendile. Tehnoloogia tuleb appi laialdasemalt nii ennetuses kui ka ravis – telemeditsiini ja personaalmeditsiini lahendused ning kõikvõimalike tervisega seotud andmete ulatuslikum kasutamine. Laia tehnoloogia rakendamine eeldab riigipoolset initsiatiivi ja tihedat koostööd erasektoriga. Riigi roll seisneb digitaristu loomises või selle organiseerimises. Lisaks tuleb riigil selleks luua andmete ja muud tehnilised standardid, mis võimaldavad süsteemide ühilduvust ja andmevahetust ning inimeste aktiivset rolli andmete loojate ja valdajaina, mis on lisaks sellele kooskõlas andmekaitse põhimõtetega.

Joonis 1. Tuleviku tervishoiu stsenaariumid ja nende raamistik

Joonis 1. Tuleviku tervishoiu stsenaariumid ja nende raamistik

Allikas: Arenguseire Keskus 2020b

Kitsas tehnoloogia tähendab seda, et kuigi tehnoloogiad on olemas, ei ole kasutusel kõiki ühiskonnagruppe hõlmavaid lahendusi. Erasektor pakub oma teenuseid niikuinii, aga seda vaid neile, kes on valmis nende teenuste eest maksma. Kitsale tehnoloogiale truuks jäämise põhjused võiksid olla järgmised: ei ole piisavalt riiklikke rahalisi vahendeid, inimesed ei soovi ennetuse tehnoloogiale oma terviseinfot jagada, andmekaitseliselt hästi toimivad ja turvalised lahendused võivad olla kallid. On võimalik variant, et isegi kui riik proovib aidata tehnoloogia loomise eestvedamisel, ei saada ootuspärast tulemust.

ALTERNATIIVSED STSENAARIUMID

Tulevikukäsitluses on meil võimalik paremini aru saada, milline võiks olla erisugustesse olukordadesse sobiv tervishoiupoliitika, sh ravikindlustussüsteem ja rahastus, kas põhirõhk on ennetusel või ravil, ja kuidas need valikud võiksid mõjutada WHO poliitikavalikute kolme mõõdet – katvust, riigi finantseeritud teenuseid ja omaosalust. Stsenaariumide kaudu joonistuvad välja valikukohad nii laiemalt kui ka tervishoiupoliitikale eriomaselt. Tuleviku tervishoiu ajaliseks horisondiks on valitud 2020–2035.

Eelkirjeldatud kahest olulisest mõjutegurist moodustub neli stsenaariumi: „Tervishoiu unelm“, „Pragmaatiline maailm“, „Pool rehkendust“, „Endistviisi edasi“ (vt joonis 1). Tervishoiu mõttes parim on „Tervishoiu unelm“, aga samas on see ka kõige kulukam. Järgnevates lõikudes on stsenaariumide täpsem kirjeldus (jooniselt vaadates altpoolt üles).

Endistviisi edasi

Inimeste tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt muutub veelgi ebavõrdsemaks ja uued tervisetehnoloogiad ei ole suurele osale inimestest kättesaadavad.

Kuna paljude tervis on halb, koroonaviiruse järelmõjud osutuvad raskeks ja tervisealane ebavõrdsus süveneb, on see hea pinnas riigi süüdistamisele, millega kaasneb usaldamatuse kasv. Inimesed ei ole valmis riigiga oma personaalset infot jagama ega usalda järjest enam ka riigi jagatavat informatsiooni. Väheste ressursside tingimustes ei jõua riik tehnoloogiatesse üldse panustada ning eesrindlikumad lahendused jäävad erasektori vedada ja väheste kasutada.

Kuna uus suur riskitegur on ülekaalulisus, püüavad tervist väärtustavad inimesed hoida tasakaalu toitumise ja liikumise vahel. Senisest veelgi enam inimesi suundub taimse toidu poole, teised jällegi järjekindla ja jälgitud treenimise poole. Vaesemale ja passiivsemale osale elanikkonnast jääb see kõik kaugeks ja kättesaamatuks.

Vaimne tervis muutub ühiskonnas tasapisi olulisemaks ja depressiooni hakatakse nägema haigusena, mille puhul abi otsimine on tavapärane ja vajalik, kuid vaimse tervise teenuste kättesaadavus kuigivõrd ei parane väheste rahaliste vahendite tõttu. Tehakse küll kampaaniaid, mis juhivad tähelepanu vaimse tervise tähtsusele, kuid need on ühekordsed projektid, mida paljud inimesed umbusaldavad või ignoreerivad.

Tervisekindlustuses jätkub 2020. aastal kehtinud süsteem. Kuna raha on vähe, pikenevad teenuste järjekorrad ja omaosalus suureneb veelgi. Tervishoiuteenuse eest tasumisel jätkatakse enamasti tükipõhise rahastamisega, mis ei motiveeri süsteemset kvaliteedi kasvu ja tervise jälgimist, vaid suunab raha n-ö tulekahjude kustutamisele eriarstiabi tasandil kallite protseduuride näol.

Kuni aastani 2035 jätkub 2020. aastal kehtiv ravikindlustussüsteem. Seega ei lisandu haigekassa rahastatavaid teenuseid ega muutu ravikindlustuse katvus. Isegi kui teenuseid ei lisandu, tekitavad vaid enamalt jaolt rahvastikuprotsessid 2035. aastal haigekassa eelarves 900 miljoni suuruse defitsiidi (kulude jaotus joonisel 2). Defitsiit algab juba selle kümnendi keskel. Suurem küsimus on, mille arvelt defitsiiti katta. Kui seda katta inimeste omaosalusega, siis omaosalus kasvaks 50 protsendini (Laurimäe et al. 2020). Kui 2019. aasta seisuga süvendas tervishoiu omaosalus vaesust 4,5 protsendis leibkondadest, siis omaosaluse kahekordistumisel kasvaks see 8,3 protsendini (Võrk, Piirits 2020).

Pool rehkendust

Inimeste tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt paraneb, kuid uued tervisetehnoloogiad on kättesaadavad vaid jõukamale osale elanikkonnast.

Inimeste hinnangul pole riik koroona­viiruse kriisi ja muude epideemiatega piisavalt hästi toime tulnud. Lisaks on riik kasutanud inimeste andmeid ebaotstarbekalt ja ebaturvaliselt, mistõttu on usaldus riigi vastu tugevalt pihta saanud ja inimesed ei ole edaspidi valmis riigiga oma personaalset infot jagama. Tervisetehnoloogiate arendamine ja pakkumine jääb eeskätt erasektori vedada ning on kättesaadav vaid jõukamale osale elanikkonnast.

Üldine epidemioloogiline pilt paraneb, sest tervishoiu esmatasand ja soodusravimid on muudetud kõigile kättesaadavaks. Mõnede jõukamate inimeste jaoks avanevad täiesti uued tehnoloogilised võimalused, mille abil enda juures midagi muuta, näiteks oma meeli või mõistust teravdada või veel sündimata lapsele soovitud omadusi valida. Teiste jaoks võib huvi tervise vastu väljenduda andmepõhises ennetuses – oma tervist ja heaolu juhitakse mitmesuguste digirakenduste abil.

Üksnes ühele osale rahvastikust kättesaadavad innovaatilised lahendused suurendavad ebavõrdsust. Ülejäänud hakkavad otsima erilaadseid lahendusi alternatiiv-, pärimus- ja rahvameditsiinist. See toob kaasa terviseteadlikkuse kasvu, aga viib samas inimesed kaugemale tavameditsiinist ja võib pikas vaates kaasa tuua suuremad ravikulud, sest inimesed ei jõua oma tõsiste terviseprobleemidega õigel ajal arsti juurde.

Joonis 2. Ravikindlustuse kulude osakaal kululiikide lõikes aastatel 2020 ja 2035, miljonites eurodes

Joonis 2. Ravikindlustuse kulude osakaal kululiikide lõikes aastatel 2020 ja 2035, miljonites eurodes

Allikas: Laurimäe et al. 2020

Tervisekindlustuses jätkub 2020. aastal kehtinud süsteem, millele lisanduvad esmatasandi teenused (üld- ehk perearstiabi) ja soodusravimid kõigile. Tervisekindlustusega kaetusele tekib kaks taset: 1) esmatasandi teenustega on kaetud kõik; 2) teiste riigi finantseeritud teenustega kaetus püsib varasemal tasemel või isegi väheneb, kui inimesed järjest enam töölepingulisest töösuhtest välja liiguvad. Lisaks laiendatakse esmatasandi tervishoiuteenust, näiteks lisatakse vaimse tervise õed, füsioterapeudid, toitumisnõustajad ja sotsiaaltöötajad.ogu rahvastiku kindlustamisega üldarstiabiteenustega kaasneks ravikindlustuse kulude suurenemine 2021. aasta hindades ligikaudu 10 miljoni euro võrra. Kui kaasuksid ka soodusravimite kulud, lisanduks kulusid veel üheksa miljoni euro eest. Kokkuvõtvalt lisanduks 2021. aasta kuludele 19 miljonit eurot (Laurimäe et al. 2020).

Pragmaatiline maailm

Inimeste tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt paraneb ning uued tervisetehnoloogiad rakenduvad eelkõige ravivaldkonnas.

Demograafiline olukord, koroonaviiruse järelmõjud ja oodatava elueaga seotud pensioniiga sunnivad riiki panustama tervena elatud aastatesse, et hoida inimeste töövõimet. Eesmärk on võtta erasektorit kaasates tervisetehnoloogiad laialdaselt kasutusele. Kuna riigil on raha ikkagi piiratult ja vähe, suunatakse see eelkõige raviga seotud tehnoloogiatesse, sest see on akuutsem probleem: vaja on leevendada pikki ravijärjekordi ja tervishoiusektori tööjõunappust. Seega on tehnoloogilised lahendused suunatud kulude kokkuhoiule, näiteks saab kasutada virtuaalvisiite, et aega kokku hoida.

Ennetuskampaaniad jätkuvad massikampaaniatena. Personaliseeritud ja andmepõhiseks ennetuseks ei jätku ei raha ega eestvedamist. Kes saavad seda endale lubada, kasutavad oma tervise hoidmiseks erasektori lahendusi – näiteks ingliskeelseid ja efektiivseid, kuid tasulisi mobiilirakendusi. Ennetuse edenemisel on lisatakistuseks inimeste umbusk ja vähene usaldus riigi vastu, andmekaitsepiirangud ja süsteemide ebapiisav ühildumine.

Kindlustus: üldine tervisekindlustus. Kuna tervishoius on raha puudu, siis aktsepteeritakse omaosaluse märkimisväärset kasvu ehk suurendatakse inimeste endi koormust tervishoiuteenuste eest tasumisel – omaosalus jõuaks 51 protsendini, et katta 1,05 miljardi suurust puudujääki. Suure omaosaluse katmiseks hakatakse kasutama eraõiguslikku tervisekindlustust nii nagu Prantsusmaal või Sloveenias. Haavatavate ühiskonnagruppide, näiteks pensionäride ja materiaalses puuduses olevate isikute eest tasub kindlustusmakse riik.

Tervisekindlustusega katvus oleks senise 94 protsendi asemel kogu rahvastik. Kui 2021. aastast hakkaks kehtima üldine tervisekindlustus, siis suureneksid ravikindlustuse kulud 79 miljonit eurot aastas, muid otseseid kulusid uute teenuste näol selles stsenaariumis ei lisandu.

Kuna pensioniealiste ja laste erakindlustuse makset subsideeriks riik, siis sõltuvalt kindlustusfirmade marginaalist tähendaks see tööealisele väljaminekut erakindlustusmakse näol vahemikus 570 eurot (5% marginaal) kuni 820 eurot (50% marginaal) inimese kohta aastas 2019. aasta hindades.

Tervishoiu unelm

Inimeste tervisekäitumine ja epidemioloogiline pilt paranevad oluliselt ja uued tervisetehnoloogiad on nii ennetuses kui ka ravis ülekaalukale enamusele kättesaadavad.

Koroonaviiruse kriisi tuules muutub tervis majandusliku heaolu kõrval tähtsuselt teiseks teemaks. Riigis tekib suur hulk terviseentusiaste, kelle eestvedamisel toimub laialdaselt ettevõtmisi, et kõik Eesti inimesed saaksid osa tervislikumast käitumisest. Kooli õppekavadesse liidetakse kuni gümnaasiumi lõpuni terviseõpetus, mille tulemusena paraneb tervisekirjaoskus. Seaduste ja arengukavade väljatöötamisel hinnatakse nende mõju tervishoiueesmärkidele. Riik suunab tervislikkust aktiivselt, rakendades elanike „müksamist“ tervislikuma käitumise poole, seisab keskkonna hoidmise ja puhta looduskeskkonna säilimise eest ning arendab kiirendatud tempos juurde vabas õhus liikumise võimalusi (ühendatud kergliiklusteed, võimlemise ja treenimise kohad lastele ja täiskasvanutele jt). Kuna ka Eesti on kogenud viirusekriisi ja tundnud, milline on maailm ilma vaktsiinideta, kasvab vaktsineeritute hulk nii inimeste teadlike otsuste kui ka riigipoolse müksamise tulemusel.

Riigi eestvedamisel arendatakse digitaristut ning luuakse tervisealase digitehnoloogia rakendamise raamistik, standardid ja viisid, kuidas erasektor saaks kergesti üldise süsteemiga liituda. Uusi tervisetehnoloogiaid võetakse kasutusele nii ennetuses kui ka ravis. Sellised muudatused tõstavad Eesti e-riigi uuele tasemele. Ennetuse ja ravi tehnoloogia eesrindlikud näited on seotud personaalmeditsiini, andmeteaduse ja telemeditsiiniga. Kõikidel inimestel on tehtud oma geenikaart ja uuritud nende mikrobioomi. Riskirühmadele ostab riik nutiseadmed, mis nende tervisenäitajaid jälgivad. Inimese andmed, nii geneetilised, mikrobioomi puudutavad kui ka kõikvõimalike terviseinfot koguvate seadmete ja äppide kaudu saadav info saavad ühises andmebaasis ehk tervisekontol kokku; selle tarvis on valminud toimiv ja iseõppiv tehisintellekt, mis suudab tervise kohta soovitusi anda nii inimesele endale kui ka tervishoiupersonalile. Seega muutub tervishoiusüsteem kaugjuhitavamaks, reageerivamaks ja ennetavamaks.

Geeniinfo ja muude infoallikate kasutamine eeldab, et inimesed ja andmekaitse on valmis andmeid jagama ja siduma. Andmete turvaliseks liikumiseks ja andmelekete ärahoidmiseks on kasutusel ploki­ahela või veelgi uuem tehnoloogia, mis tagab andmete kasutamise läbipaistvuse ja annab inimesele võimaluse otsustada, kellel on ligipääs tema andmetele.

Kindlustus: üldine tervisekindlustus laia teenuste paketiga. Kuna riigi soov on haigusi võimalikult varakult ennetada või nendest hoiduda ja neid varases etapis ravima hakata, minnakse üle üldisele tervisekindlustusele. Selle tulemusena saab hõlmatud kogu rahvastik. Vaadatakse üle ka rahastamise mudel – liigutakse rohkem ravitulemuse rahastamise poole, võrreldes varasema üksikute ravi- ja analüüsiteenuste eraldi rahastamisega. Nii riik kui ka inimesed soovivad ju näha raviefekti ja on valmis maksma eelkõige selle eest.

Üldine tervisekindlustus tähendaks haigekassale 2021. aasta hindades kulude tõusu 79 miljoni euro võrra aastas. Täiskasvanute hambaravi kindlustamisega kaasneks täiendav kulude kasv 55 miljonit eurot aastas. Kõiki muudatusi arvesse võttes oleks 2035. aasta haigekassa eelarve praeguse rahastusmudeli põhjal 1,15 miljardi euro suuruses defitsiidis (stsenaariumis endistviisi edasi 900 miljonit).

Inimeste tervishoiukulude omaosalus langeks 2018. aasta 24,5 protsendi pealt 17,7 protsendini täiskasvanute hambaravi riigipoolse rahastamise tõttu (Laurimäe et al. 2020). Hambaravi hüvitise laienemine parandab hambaravi kättesaadavust madalama sissetulekuga rühmades, kes praegu hambaravist sageli loobuvad. Hambaravi hüvitise tulemusena väheneks ligikaudu kolmandiku võrra inimeste osakaal, kes ei saa rahalistel põhjustel hambaravi (Võrk, Piirits 2020).

Kogu rahvastiku geenikaartidele kulub 55 miljonit eurot. Kõigi Eesti inimeste DNA järjestamise maksumus võib sõltuvalt testide hinnamuutusest jääda vahemikku 250 kuni 500 miljonit eurot järgmise 5–7 aasta jooksul. Tulevikus tuleks igal aastal koguda kokku 14 000 vastsündinu geeniandmed (Laurimäe et al. 2020).

Vaimse tervise teenuste tegelik vajadus on teadmata, olemasolev info killustatud, ning seega on ka riiklikult rahastatud teenuste võimaliku ulatuslikuma pakkumisega seotud kulud hinnangulised. Kui praegu osutatavad vaimse tervise teenused läheksid haigekassa kanda, oleksid minimaalsed kulud 7,7 miljonit eurot aastas (Laurimäe et al. 2020). Tegelikkuses võivad kulud osutuda kordades suuremaks, sest on palju diagnoosimata vaimse tervise muresid. Kuni 570 miljonit eurot on vaimse tervise rohelise raamatu hinnangul Eesti otsesed ja kaudsed vaimse tervise kulud (Sotsiaalministeerium 2020b).

Joonis 3. Lisarahastuse allikate võimalused, miljonites eurodes 2020 ja 2035

Joonis 3. Lisarahastuse allikate võimalused, miljonites eurodes 2020 ja 2035

Allikas: Arenguseire Keskus 2020b

KUIDAS LEIDA LISARAHA?

Sotsiaalministeerium on analüüsinud tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkust (Sotsiaalministeerium 2021). Arenguseire Keskuse töös käsitleti lisarahastuse nelja võimalust (joonis 3): eraldisi alla 19aastaste eest, sotsiaalmaksu tõusu kahe protsendi võrra, sotsiaalmaksu jagamist töötaja ja tööandja vahel ning kõikide muude tulude maksustamist ravikindlustusmaksuga (Laurimäe et al. 2020).

Mittetöötavate pensionäride eest hakati 2018. aastal maksma sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, mille tulemusena suurenes haigekassa eelarves eraldiste osakaal. Sellesarnast ideed saab kasutada ka laste puhul, sest nende eest ei maksta sotsiaalmaksu, aga nad on hõlmatud tervisekindlustusega. Kui riik maksaks alla 19aastaste eest miinimumpalga pealt sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, siis see oleks toonud haigekassa eelarvesse juurde 244 miljonit eurot 2020. aastal. Aastal 2035 oleks lisanduv tulu 356 miljonit ja kogu perioodi lisanduv tulu ligikaudu 4,5 miljardit eurot. Sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksubaasi laiendamine (lisaks töötamisele maksustataks ka renditulu, dividende jm) oleks suurendanud 2020. aastal haigekassa tulusid 183 miljoni euro võrra. Ükski neist analüüsitud viisidest ei kataks 2035. aastal tekkivat defitsiiti (900 miljonit eurot 2020. kehtiva süsteemiga ja „Tervishoiu unelmaga“ 1,15 miljardit).

KOKKUVÕTE

Kuigi tervishoiu parendamisel on tööpõld lai, on oluline mõelda, kuhu sooviksime jõuda. Ühelt poolt saab seda suunata otseselt riiklikul tasandil (tervisetehnoloogia), aga teisalt saab sellele kaasa aidata inimeste enda tervislikum käitumine. Inimeste parem tervis tingib parema elukvaliteedi ja sellest võidab ka riik, sest inimesed on töövõimelisemad, produktiivsemad ja ühiskondlikult aktiivsemad.

Iga lisanduv teenus, muudatus või tehnoloogiline uuendus vajab lisaraha ja isegi kui midagi tervishoiusüsteemis ei muudeta, suundub haigekassa rahastus ikkagi defitsiiti. Ükski analüüsitud lisarahastuse allikas üksi ei suuda haigekassa eelarvet tasakaalu viia. Tõenäoliselt on lahendused mitme olulise teguri kombinatsioonis – lisarahastus, tervishoiu rahastuses tulemuslikkuse suunas liikumine, inimeste tervislikum käitumine jt.

Esmatähtis on tervist riigi tasemel veelgi enam esile tõsta. Üks võimalusi oleks tervise mõjude hindamine teiste seaduste vastuvõtmisel, sest tervisesse panustamine ei ole kulu, vaid investeering paremasse tulevikku.

KASUTATUD ALLIKAD

Tagasiside