Nr 46

Laadi alla

Jaga

Prindi

Investeering kõrgharidusse ja selle oodatav tulumäär Eestis

  • Kadri Männasoo

    Kadri Männasoo

    Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi professor

Kõrghariduspoliitika ülesanne on luua ajendid, mis motiveerivad kõrgkooli astujaid keskenduma õppimisele ning ülikoole jagama parimal nõudlikul viisil teadmisi ja oskusi, sest eesmärgipärasest kõrgharidusest võidab kogu ühiskond.

Arusaam kõrghariduse väärtusest ühiskonnale on võrdlemisi hästi kanda kinnitanud, siiski on jätkuvalt päevakorral küsimused sellest, kuidas mõõta tulu kõrgharidusest, kes on suurimad kasusaajad ning millises ulatuses peaks kõrgharidust rahastama riik ja millises osas üliõpilane. Käesolev artikkel kajastab kõrghariduse kui investeeringu tuluanalüüsi indiviidi ja valitsuse kui ühiskonna esindaja vaatevinklist. Analüüs keskendub inimkapitali akumulatsioonile kõrghariduses, mis võimaldab optimeerida ja mõõta kõrghariduse kui investeeringu sisendeid ja väljundeid ning simuleerida tegureid, mis kujundavad kõrghariduse tulu nii kõrgkoolilõpetaja kui ka valitsuse jaoks.

Kõrghariduse kahetsusväärne alarahastamine pole põhjendatav väärtunnetusega kõrghariduse olulisusest ja väärtusest ühiskonna heaolule ja arengule, vaid on seotud objektiivsete, kolme tüüpi jaotatavate ajenditõrgetega. Esiteks informatsiooni asümmeetria ehk lõhe nähtavate ja hõlpsasti mõõdetavate kõrghariduse kulude ning viitajaga teenitavate ja mõõdetavate ning seetõttu raskemini tõendatavate kõrghariduse tulude vahel. Teiseks kaasneb kõrghariduse rahastamisega, nii nagu teiste investeeringutega, tulevikurisk. Teatud määramatus valitseb õpitavate erialade ja oskuste ning tuleviku tööturu vajaduste kattuvuse osas. Ebakindlust võimendavad ka kiire inflatsioon ja varade kallinemine, mis võivad jätta kõrgharidusse investeerijad hinnarallis halvemasse positsiooni. Kolmandaks teravdab valitsuse jaoks investeerimistõrkeid poliitiline konkurents. Kõrghariduse omandajad ehk suurimad kasusaajad kõrghariduse avalikust rahastamisest moodustavad vähemusosa valijaskonnast. Seega ei pruugi kõrghariduse täiendav rahastus võistlevate eelarveprioriteetide nagu sotsiaaltoetuste või tervishoiu kõrval leida valijaskonna piisavat ja laiapõhjalist toetust.

Kõrghariduse omandamine on ülikooli astuja jaoks pikaajaline investeering. Toetades ja rahastades kõrgharidust, investeerib tulevikku ka valitsus ja terve ühiskond. Eestis on ülikoolilõpetajate töötuse määr vaid pool keskharidusega töötajate omast ning kordades madalam kui põhiharidusega tööealiste seas (vt joonis 1).

Joonis 1. Tööpuuduse määr aastail 2010–2021 haridustasemete kaupa kõigist tööealistest töösoovijatest, silutud aegrida

Joonis 1

Allikas: Statistikaamet 2022. Joonis autori koostatud

Trosteli (2010) uurimus USA maksumaksjate pikaajalistel andmetel on näidanud, et kõrghariduse palgaboonus pole tööea vältel muutumatu, vaid joonistub ∩-kujulise kõverana üle aastate ning et haridusvõidu maksimum saavutatakse 40.–50. eluaasta vahel. Seejuures leiab ta, et mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem ja kestlikum on haridusboonus. Joonis 2 kujutab Eesti töötajate palgaerinevusi haridustasemete kaupa esimesel kümnel diplomi omandamise järgsel tööaastal. Andmed näitavad, et bakalaureusekraadi omandanute keskmine töine sissetulek ületab keskharidusega hõivatute oma 35–40 protsenti ning magistrikraadi omandanute puhul moodustab palgaerinevus koguni 65–70 protsenti (vt joonis 2). Seega kinnitavad ka sissetulekuandmed Eestis, et kõrgem haridus toob kaasa nii kõrgema kui ka püsivama palgapreemia ning et võrreldes rakenduskõrgharidusega avaldub bakalaureuseõppe kui esimese akadeemilise kõrgharidusastme palgavõit viitajaga.

Joonis 2. Palgasuhe võrreldes keskharidusel baseeruva kutseõppega

Joonis 2
Allikas: Leppik (2021, 2022). Keskmine töine sissetulek 2019, 2020 ja 2021 lõpetanute haridustaseme ja lõpetamise aastate kaupa. Joonis autori koostatud.

Ülikoolilõpetanute kõrgemast hõivest ja sissetulekutest ning laiemast panusest majandusse ja riigi arengusse võidab terve ühiskond maksutulude ümberjaotamise kaudu. Valitsuse ja ühiskonna jaoks mõjutab investeeringutulu kõrgharidusest ka see, kui kõrgemad palgad või nimekad ülikoolid välismaal on alternatiiviks töötamisele ja õppimisele kodumaal ning valitsus peab seetõttu ülikoole rohkem toetama, et pakkuda konkurentsivõimelist kõrgharidust tingimustel, mis motiveerib noori Eestis kõrgharidust omandama. Selleks et kõrgharidusega spetsialistid ei lahkuks tööle välismaale, on omakorda oluline, et valitsus toetab ja loob eeldused oskusi ja teadmisi väärtustavate kõrge lisandväärtusloomega töökohtade tekkeks Eesti majanduses.

KÕRGHARIDUSE TULUMÄÄR VÕRDLEVATES UURINGUTES

Tulumäär investeeringust kõrgharidusse nii kõrgkoolilõpetajate kui ka valitsuste jaoks erineb riigiti siiski märkimisväärselt, seejuures on lahknevused arvestatavad ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kuuluvates juhtivates tööstusriikides. Selline tulumäärade erinemine on andnud ainest mahukale teaduskirjandusele, mis hindab kõrghariduse (ja üldse hariduse) majanduslikku panust ning määratleb ja mõõdab tegureid, mis kõrghariduse sissetulekumõju suurendavad või vähendavad (Psacharopoulos, Patrinos 2018).

Diris ja Ooghe (2018) leiavad 2016. aasta andmetele toetudes kõigis OECD riikides positiivse nelja protsendi künnist ületava kõrghariduse investeeringu tootlusmäära ülikoolilõpetajate jaoks. Eestile hindavad nad vastava tootlusmäära tasemel 7,5 protsenti. De la Fuente ja Jimeno (2009) leidsid Saksamaa 1995–2002 andmetel kõrghariduse tootlusmäära ülikoolilõpetajate jaoks tasemel 9,46 protsenti. Pfeiffer ja Stichnoth (2021) hindavad 2016. aasta andmetele tuginedes 3+2 ülikooliõppe tootlusmääraks 7,4 protsenti. Hoolimata neist positiivsetest keskmistest pole investeering kõrgharidusse ülikooli astuja jaoks kaugeltki riskivaba. Courtioux ja ta kaasautorid (2014) leidsid, et Prantsusmaal kujuneb ülikooliõpingutest negatiivse tootlusega investeering 5,5 protsendi bakalaureusekraadi omandanute ning 1,8 protsendi magistrikraadi omandanute jaoks.

Ülikoolilõpetaja jaoks on kõrgharidus mitte üksnes tootlik investeering turul taganõutavatesse oskustesse ja teadmistesse, vaid ka tarbimishüve. Tarbimishüve väljendub hariduse kaudse mitterahalise väärtusena, millelt erinevalt sissetulekulisast ülikoolilõpetajad makse ei maksa (Männasoo et al. 2022). McMahon (2018) hindas ulatusliku empiirilise teaduskirjanduse põhjal kõrghariduse mitterahalisi hüvesid, sealhulgas parem tervis, pikem eluiga, pereliikmete parem käekäik jne, ülikoolilõpetajate jaoks ning ta jõudis järeldusele, et viimased tõstavad investeeringu tulumäära rohkem kui kaks ja pool korda.

Piisav ja järjepidev investeering kõrgharidusse on majanduslikult tasuv ja riigi arenguks möödapääsmatu.

Teaduskirjandus tõendab kõrgharidusse investeerimise tulusust ka valitsuste jaoks. Trostel (2010), toetudes USA maksumaksjate pikaajalistele andmetele, hindab valitsusele kõrgharidusse investeerimise tulumääraks 10,3 protsenti. McMahon (2006) leiab, et OECD riikides keskmiselt on kõrgharidusse investeerimise tulumäär valitsuste jaoks 8,5 protsenti. Seejuures hõlmab nimetatud tulumäär üksnes otseseid valitsuse neto-fiskaalsissetulekuid kõrghariduses akumuleerunud inimkapitali toel kasvanud maksubaasi ega võta arvesse kaudsemaid kõrghariduse hüvesid tervema, teadlikuma, demokraatlikuma, turvalisema ning arenguvõimelisema ühiskonna näol. Kõrghariduse kaudseid tulusid ühiskonnale hinnanud McMahon (2018) on jõudnud järeldusele, et viimastega arvestades tõuseb kõrgharidusse investeerimise tulumäär ühiskonna jaoks ligi kaks korda.

Investeering kõrgharidusse on majanduslikult väga tulus valdavale osale ülikoolilõpetajatest, valitsusele ja ühiskonnale on piisav ja järjepidev investeering kõrgharidusse mitte üksnes majanduslikult tasuv, vaid ka riigi arenguks möödapääsmatu.

Teaduskirjandus (Hanushek, Woessmann 2008; Bernardi, Ballarino 2014) on leidnud, et hariduse positiivse majandusliku mõju avaldumiseks ei piisa kvantitatiivsete eesmärkide seadmisest, olgu nendeks ülikooli astujate või ülikooli astujate või lõpetajate arv. Määrava tähtsusega on kvaliteet, mis kätkeb kognitiivsete oskuste kasvu ehk inimkapitali väärtuse akumulatsiooni hariduses. Hariduse kvalitatiivse mõõtme olulisusest annab tunnistust arenguriikide statistika. Hoolimata õppes osalejate arvu märkimisväärsest kasvust arengumaades pole enamikes neis riikides oodatavat majandusedu järgnenud. Sellise tulemuse põhjuseks on keskendumine õppes osalemisele, aga mitte sellele, kui palju on õppijate teadmised ja oskused haridussüsteemis kasvanud.

Kõrghariduse majanduslikku ja sotsiaalset väärtust peegeldavad hoiakute muutumine, omandatud teadmised-oskused ja nende kvaliteet, seevastu keskendumine kõrghariduses osalemise kvantitatiivsetele mõõdikutele ei pruugi majanduskasvus väljenduda.

MUDEL

Optimeerimismudel maksimeerib üliõpilase ja kõrgharidust rahastava valitsuse kasu investeeringust inimkapitali akumulatsiooni, hõlmates vastavalt kahte sihifunktsiooni ning kahte perioodi. Üliõpilane pühendab kõrgkoolis õppimisele aega ja vaeva, mille hinnaks on samaväärse panuse eest tööturul teenimata jäänud tulu. Lisaks kaasnevad ülikoolis õppimisega märkimisväärsed nii otsesed õpingukulud kui ka kaudsemad õpinguperioodiga seotud elamiskulud. Valitsus investeerib ülikoolidesse, kes vastutavad kvaliteetse kõrghariduse pakkumise eest, viivad läbi teadus- ja arendustegevust, tagavad kvalifitseeritud teadlaste ja õppejõudude koosseisu ning vajaliku õppe- ja teadustaristu.

Õppija sihiks on maksimeerida sissetulekuid tööea kestel. Valitsuse eesmärgiks on maksimeerida netotulu investeeringust kõrgharidusse, ehk kõrghariduse rahastamiselt tulevikus teenitavat maksutulu, mis katab ja ületab ülikoolide rahastamise kulud. Esimesel perioodil investeerib kõrghariduse omandaja õppimisse maksimaalselt kuni kümme semestrit, mis võrdub 3+2-aastase süsteemi magistriõppe semestrite arvuga. Lisaks ajalisele panusele katab õppija ka hariduskulud omaosaluse mahus. Valitsus rahastab esimesel perioodil kõrgharidust õppija omaosalusest üle jäävas osas ning maksustab nii otseste kui ka kaudsete maksudega õppimise kõrvalt või õppimise asemel teenitava töise tulu. De la Fuente ja Jimeno (2009) pakuvad välja kombineeritud maksutulu määra, mille kujundavad tulumaksumäär, tarbimiskalduvus, käibe­maksu (ja aktsiiside) määr ja tööandja sotsiaalkindlustusmaksed. Teisel perioodil, eelduslikult 40 tööaasta vältel, teenib ülikoolilõpetaja töötasu. Tõenäosusega P õnnestub ülikoolilõpetajal leida kvalifitseeritud töö ning teenida sissetulekut, mis kasvab võrdeliselt kõrghariduses akumuleeritud inimkapitaliga. Tõenäosusega 1–P rakendumine kvalifitseeritud tööl ei õnnestu ning teisel perioodil teenitav palgatulu võrreldes esimese perioodiga ei tõuse, ehk hariduse palgavõit on null. Palgatuludelt tasutakse tulumaks ning need diskonteeritakse nüüdisväärtusesse. Levin ja McEwan (2001) soovitavad haridusse investeerimisel rakendada diskontomäära vahemikus kolm kuni viis protsenti. Käesolev analüüs rakendab diskontomäära neli protsenti, mis sisaldab raha ajaväärtust ja tarbimise edasilükkamise subjektiivset hinda. Diskontomäär peegeldab nii turuintressimäära kui ka subjektiivse intressimäära komponente ehk raha ajaväärtuse ning praeguse tarbimise tulevikku edasilükkamise ehk intertemporaalse otsustuse hinda.

Kõrgharidus tõstab ülikoolilõpetajate sissetulekuid ning seeläbi valitsuse maksubaasi. Kõrghariduses akumuleerunud inimkapitalilt teenitud tuludelt laekuvad valitsusele nii otsesed kui ka kaudsed tarbimisega seotud maksud. Maksubaasi kasvatab ühelt poolt kõrgkooliastujate arv, mida mõjutab kõrghariduse riikliku rahastamise osakaal. Mida suuremas määras riik kõrgharidust rahastab, seda rohkem on ülikoolidesse sisseastujaid. Teiselt poolt mõjutab valitsuse oodatavat maksubaasi kõrghariduses akumuleerunud inimkapitali väärtus, millesse panustavad nii üliõpilased kui ka ülikoolid, ning majanduslik tulu, mida ettevõtlus teadmisi ja oskusi rakendades loob.

Mudel leiab optimaalse investeeringu kõrgharidusse nii õppija kui ka valitsuse jaoks, maksimeerides üheaegselt õppija ja valitsuse netotulu investeeringust kõrgharidusse kahe perioodi vältel.

Mudel

Optimeerimismudel teeb eeldusi mitmete parameetrite osas, sealhulgas inimkapitali amortisatsioon, inimkapitali akumulatsiooni elastsusparameetrid, kvalifitseeritud töökohal rakendumise tõenäosusfunktsiooni parameetrid, diskontomäära parameeter ning inimkapitali akumulatsiooni tootlikkuse parameeter. Parameetritele omistatavad väärtused tuginevad teaduskirjandusele. Optimeerimise teel otsitavateks suurusteks on indiviidi panus inimkapitali akumulatsiooni mõõdetuna õpitavate semestrite arvus ning valitsuse panus ülikoolide rahastamisse osakaaluna kõrghariduse kogurahastusest. Optimaalsetel õpitavate semestrite ja riikliku rahastuse lahendite väärtustel arvutatakse Dirise ja Ooghe (2018) pakutud arvutuskäigule tuginedes kõrghariduse investeeringu tulumäär indiviidile ja valitsusele. Optimeerimislahend annab need väärtused õppesemestrite arvule ning valitsuse rahastamise osakaalule, mis maksimeerivad samaaegselt investeeringu tulu kõrgharidusest nii ülikoolilõpetaja kui ka valitsuse ja ühiskonna jaoks.

Teadmispõhisele väärtusloomele keskenduvad ühiskonnad suudavad kõrghariduses väärindatud inimressurssi tõhusamalt rakendada.

Simulatsioon lähtub optimeerimismudeli lahenditest parameetrite etteantud väärtustel, lastes üksnes muutuda teguril, mille mõju kõrghariduse rahastamisele ning oodatavale tulumäärale hinnatakse ning millele seetõttu omistatakse erinevaid väärtusi. Seejuures keskendub simulatsioonanalüüs esmastele, staatilistele seostele ega käsitle võimalikke tagasimõjusid ning nende dünaamikat pikemas vaates.

SIMULATSIOONANALÜÜSI TULEMUSED JA JÄRELDUSED

Antud käsitluses on peamine uuritav tegur inimkapitali akumulatsiooni tõhusus kõrghariduses, mille oluline komponent ja väljendus on palgaboonus, mis kätkeb inimkapitalilt loodavat majanduslikku väärtust ja tulu. Inimkapitali akumulatsiooni tõhusust kõrghariduses ja selle väljendust palgaboonusena mõjutavad tugevalt nii õppijate motivatsioon kui ka ülikoolide suutlikkus teha parimal moel õppetööd. Niisiis avaldub palgaboonusena tootlikkus, millega inimkapitali akumuleerimise protsessis osalevad ressursid – õppima asujate olemasolevad teadmised ja oskused, õppimisse panustatud aeg, õppetööks vajalik õppejõudude koosseis ning õppetaristu – loovad uut inimkapitali kvaliteeti ehk kõrgkoolilõpetajate kõrgemat võimekust genereerida majanduslikku väärtust. Seejuures ei sisalda antud käsitluses palgaboonus „diplomipreemiat“ ehk kõrghariduse kui signaali kaudu teenitavat tulu, mis on mudelis eraldi parameetrina arvesse võetud. Kui andmed ei erista õpingute katkestajaid kõrghariduses mitteosalenutest, on empiirilistes uurimustes keeruline kõrghariduse tootlikkuse ja signaali komponente palgaboonuses eristada ning see võib mõjutada oodatava investeeringutulu hinnangutäpsust.

Joonis 3 vaatleb palgaboonuse seoseid kõrghariduse riikliku rahastamise osakaaluga ning oodatava kõrghariduse tulumääraga nii õppija kui ka valitsuse jaoks. Jooniselt nähtub, et kõrgema palgaboonuse tingimustes vajadus riikliku rahastamise järele langeb. See on selgitatav indiviidide kõrgema huviga ja motivatsiooniga kõrgharidust omandada ning seda kaasrahastada, kuna oodatav tulu kõrgharidusest tõuseb. Niisiis, mida kõrgem on palgaboonus, seda rohkem on õppijad valmis oma ressursse, aega ja raha kõrgharidusse panustama ning kasvab ka magistriõppesse astujate osakaal. Tulemuseks on see, et investeering kõrgharidusse on tulusam mõlemale – nii ülikoolilõpetajale kui ka valitsusele. Valitsuse jaoks tähendab suurem palgaboonus madalamaid kulutusi õppijate motiveerimiseks ja kõrghariduse toetamiseks ning kõrgemaid oodatavaid maksutulusid akumuleerunud inimkapitalilt tulevikus. Teisisõnu, kui õppijate jaoks kasvavad palgaboonuse tõusuga oodatavad sissetulekud tööea kestel, siis valitsuse jaoks tõusevad nii oodatavad maksutulud kui ka vähenevad kulutused kõrghariduse toetamiseks, et muuta seda potentsiaalsetele kõrgkooli astujatele atraktiivsemaks.

Joonis 3. Optimeerimislahendid kõrghariduse riikliku rahastamise määrale ning investeeringu tulumäär indiviidi ja valitsuse jaoks palgaboonuse muutudes

Joonis 3
Allikas: Joonis autori koostatud.

Niisiis osutavad tulemused selgelt, et kõrghariduse palgaboonuse kasv on kasulik nii ülikoolilõpetajatele kui ka valitsusele, ning seda eriti just viimasele. Veelgi enam, kuna valitsus kogub maksudena avalikku tulu ning jaotab seda ümber, saab kõrghariduse palgaboonusest kasu ka laiem osa ühiskonnast. Väga madala palgaboonuse tingimustes seevastu kujuneb valitsuse jaoks investeering kõrgharidusse selle rahalises väärtuses kahjumlikuks, samas kui tulumäär ülikoolilõpetaja jaoks on positiivne, kuigi madal.

Lähtudes empiirilistest andmetest on kõrghariduse palgaboonuse tootlik komponent Eestis hinnanguliselt vahemikus 30–40 protsenti. Antud vahemiku keskväärtusel ehk 35protsendilise palgaboonuse korral on vastav investeeringu tulumäär indiviidile 7,5 protsenti ning valitsusele 8,6 protsenti. Lähtudes McMahoni (2018) uuringus välja pakutud kaudsete mitterahaliste kõrgharidushüvede osakaalust otsestesse rahalistesse hüvedesse, kasvaks investeeringu tulumäär kõrgharidusse selle laiemas tähenduses ligi 20 protsendini indiviidi jaoks ning ligi 17 protsendini valituse jaoks. Sedavõrd kõrget pikaajalist tootlust suudavad pakkuda vaid vähesed varad ja investeerimisportfellid. Olgu võrdluseks toodud, et globaalsete aktsiaturgude pikaajaline 100 aasta keskmine tootlus jääb 7 protsendi piirimaile (Gutmann, 2014) ning Eesti valitsuse pikaajaliste võlakirjade intressimäär saavutas oktoobris 2022 senise kõrgeima 4,07 protsendilise taseme. (European Central Bank 2022)

Fortin (2006) toob välja, et palgaboonust ei kujunda mitte üksnes kõrghariduse omandanute arv ehk kõrgharidusega spetsialistide pakkumine tööturul, vaid ka kõrghariduspoliitika. Selleks et tõsta hariduse tõhusust, soovitavad Hanushek ja Woessmann (2008) keskenduda senisest rohkem õppijate pingutust tõstvatele ning seda premeerivatele hoobadele. Samuti on ilmselge, et majanduse nõudlusel kõrghariduse järele on märkimisväärne tähtsus palgaboonuse kujunemisel. Kõrgemale lisandväärtusele keskenduvad majandused suudavad kõrghariduses omandatud teadmisi ja oskusi tulutoovamalt majanduse väärtusloomes rakendada. Kokkuvõtteks on ülikoolilõpetaja ja terve ühiskonna huvides kõrghariduse peamise eesmärgi – inimese arengu – toetamine ning selle avaldumiseks ning rakendumiseks parima keskkonna loomine.

KASUTATUD ALLIKAD

  • BERNARDI, F., BALLARINO, G. (2014). Participation, Equality of Opportunity and Returns to Tertiary Education in Contemporary Europe. – European Societies 16(3), 422–442. DOI: 10.1080/14616696.2012.750729
  • COURTIOUX, P., GREGOIR, S., HOUETO, D. (2014). Modelling the Distribution of Returns on Higher Education: A Microsimulation Approach. – Economic Modelling 38, 328–340.
  • DE LA FUENTE, A., JIMENO, J. F. (2009). The Private and Fiscal Returns to Schooling in the European Union. – Journal of the European Economic Association, 7(6), 1319–1360. DOI: 10.1162/JEEA.2009.7.6.1319
  • DIRIS, R., OOGHE, E. (2018). The Economics of Financing Higher Education. – Economic Policy, 33(94), 265–314. DOI: 10.1093/epolic/eiy003
  • EUROPEAN CENTRAL BANK. (2022). Long-term Interest Rate Statistics for EU Member States. Eurosystem. – https://www.ecb.europa.eu/stats/financial_markets_and_interest_rates/long_term_interest_rates/html/index.en.html
  • FORTIN, N. M. (2006). Higher-Education Policies and the College Wage Premium: Cross-State Evidence from the 1990s. – American Economic Review, 96(4), 959–987.
  • GILEAD, T. (2015). Valuing the Future: Should Educational Benefits be Discounted? – Oxford Review of Education, 41(3), 404–420. DOI: 10.1080/03054985.2015.1035704
  • GUTMANN, A. (2014). The Fundamental Worth of Higher Education. – Proceedings of the American Philosophical Society, 158(2), 136–143. – http://www.jstor.org/stable/24640201
  • HANUSHEK, E. A., WOESSMANN, L. (2008). The Role of Cognitive Skills in Economic Development. – Journal of Economic Literature 46(3), 607–668.
  • LEPPIK, M. (2021). Kutse- ja kõrgharidusõppe lõpetanute edukus tööturul 2019. ja 2020. aastal: statistiline ülevaade. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
  • LEPPIK, M. (2022). Kutse- ja kõrgharidusõppe lõpetanute edukus tööturul 2020. ja 2021. aastal: statistiline ülevaade. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
  • LEVIN, H. M., McEWAN, P. J. (2001). Cost-effectivness Analysis (2nd ed.). Thousand Oaks: Sage.
  • McMAHON, W. W. (2006).The social and external benefits of education. – G. Johnes, J. Johnes (Eds). International Handbook on the Economics of Education, 211–259. New York: Edward Elgar.
  • McMAHON, W. W. (2018). The Total Return to Higher Education: Is There Underinvestment for Economic Growth and Development? – The Quarterly Review of Economics and Finance, 70, November, 90–111. DOI: 10.1016/j.qref.2018.05.005
  • MÄNNASOO, K., PÕDER, K., FERRARO, S., HEIN, H., ROZEIK, H. (2022). Kõrghariduse rahastusmudelid ja nende tulevikukindlus. DOI: 10.48726/rsmdg-rkn83
  • PSACHAROPOULOS, G., PATRINOS, H. A. (2018). Returns to Investment in Education: A Decennial Review of the Global Literature. – Education Economics, 26(5), 445–458. DOI: 10.1080/09645292.2018.1484426
  • PFEIFFER, F., STICHNOTH, H. (2021). Fiscal and Individual Rates of Return to University Education With and Without Graduation. – Applied Economics Letters, 28(16),1432–1435. DOI: 10.1080/13504851.2020.1855299
  • TROSTEL, P. A. (2010). The Fiscal Impacts of College Attainment. – Research in Higher Education, 51, 220–247. DOI: 10.1007/s11162-009-9156-5

Tagasiside