Milleks doktorantuur, kui vaja on vaid „tavalisi töötajaid“?
-
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja, bioinformaatika professor, akadeemik
Rohkem inimesi doktoriõppes tagaks kõrghariduse jätkusuutlikkuse ja riigi kohanemise arendusvajadustega, samas ei tähendaks see ettevõtete üleküllastamist doktorikraadidega.
Umbes nii, nagu viitab pealkiri, on vahel Eestis küsitud. Seda nii erialadeüleselt: keegi ei oota töötajatelt doktorikraadi, miks siis seda vaja on, aga ka kitsamalt IT eriala kohta: ega siis kõik ei saa teadust teha. Kirjeldan selles artiklis kraadiõppe seisu erialadeüleselt, tuues ilmestamiseks spetsiifilisi näiteid IT valdkonnast.
Kui viisteist-kakskümmend aastat tagasi kostis ettevõtjatelt tihti, et vaja on lihtsalt skriptide kirjutajaid ja selleks ei pea ülikoolis õppima, siis sellega pandi alus olukorrale, kus doktorantuur jäi sisuliselt ettevõtjate ja riigi huviorbiidist välja. Tegelik mure oli aga selleks hetkeks koolitunud õppejõudude ja teadlaste puudus. Riik oli omakorda mures, kas kõrgharidus on üldse rahvusvahelisel tasemel. Teada oli aga see, et ettevõtjad vajasid töötajaid. Ühes uuringus taunisid intervjueeritavad isegi magistrikraadi omandamist kui liigset keskendumist teadusele. Võrdluseks peaks siia võtma teise magistritaseme hariduse ehk MBA (ärijuhtimise magister) ja küsima, kas tõesti on magistrantuur ainult teadusharidus? Kindlasti mitte.
Kuid nüüdki küsib riigi suure IT üksuse personalijuht avalikult, miks on vaja arvutiteadust õppida, kõrgem matemaatika justkui peletab õppureid. Kui öelda, et on vaja tugevdada doktorantuuri, siis kostab kohe vastu, et ega siis haridus ei saa ju olla teadusekeskne. Tõepoolest, töökuulutused ju ka ei räägi nõudest, et kellelgi peaks olema doktorikraad. Bolti presidendi ametikoht ei nõua doktorikraadi, kuid ometi on just doktorikraadiga inimene seda ametit pidamas, samuti on doktorikraadidega teadus- ja arendustööd ellu viivate üksuste juhid Microsofti arenduskeskuses, Cyberneticas, Guardtime’is, tärkavates bioinformaatikat arendavates ettevõtetes jne.
Senise üldise suure tööjõupuuduse ning tudengite õppimist toetava laenusüsteemi puuduse tulem on olnud, et juba magistriõppe suunas on Eestis enamikul erialadel olnud pigem kahanev huvi. Ainuüksi sellest saame järeldada, et kõrgharidus ei ole mitte kuidagi kiivas ei magistrantuuri ega loogiliselt sealt edasi ka doktorantuuri suunas.
Õnneks on ettevõtete enamik ja sealjuures Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit hakanud selgelt väljendama vajadust kõrgema pädevusega inimeste järele ning ülikoolid on seoses jätkusuutlikkuse, tehnoloogilise mitmekesisuse ja taseme edendamisega hakanud suurendama vastuvõttu magistriõppesse ja tugevdama doktorantuuri.
Ülikoolide põhitugevus ajaloos on olnud uue teadmise loomine ning selle loomise oskuse edasiandmine tudengitele – õpetamine.
Praegu ei ole probleem ju üldse selles, et noored ei sooviks valida näiteks IT kõrgharidust – ülikooli astuda soovijaid on palju rohkem, kui on esiteks õppekohti ja teiseks rahastust tudengi kohta. Vähene rahastus tasuta õppiva tudengi kohta on kogu Eesti kõrghariduse põhiprobleeme. Sisuliselt on küsimusel kaks tahku – kui paljudele saab kõrgharidust üldse pakkuda ja millise kvaliteediga see haridus on.
Õppejõudude puuduse ajal ja tööturu seisu tõttu on aga küsimuse alla vahel seatud ka seda, kas õpetajaid (õppejõude) üldse on vaja, kui netist saab ju tasuta kõike õppida. Sellele pole muid vastuseid kui „jah, muidugi saab igaüks alati ka ise kõike lugeda, kuulata ja õppida“. Enne interneti levikut oli maailma parim teadmine ju ka juba Gutenbergi leiutisest saadik kõikidele kättesaadav õpikute näol. Kuid raamatutesse ja netti on keegi need materjalid tootnud, ja enamasti pole need inimesed ainult iseõppinud.
Õppimine on keerukas protsess ja on õppuri enda tegevus. Õpetamine on see, mis aitab kaasa õpitava sisu valimisele ja selle omandamisele – mida õppida, kuidas aru saada õpitavast ning kuidas juhendada iseseisva õppetöö sooritusi, kuidas näidata mõttevigu või viise, kuidas saab paremini. See nõuab üldjuhul inimest. Rääkimata teistest ülekantavatest oskustest, mida peab õppima – lugemine, kirjutamine, esinemine, teadmise pööramine oskuseks, eksperimenteerimine jne.
Ülikoolide põhitugevus ajaloos on olnud uue teadmise loomine ning selle uue teadmise loomise oskuse edasiandmine tudengitele, õpetamine. Kõik teavad, et elu muutub, ülesanded ja ametid muutuvad ning põhioskus ei ole kohe teadmine, mis töötab, vaid sellise uue teadmise pidev omandamine koos võimekusega katsetada, kas ja kuidas saab paremini. Erialati on siin muidugi suured erinevused, loodusteadused on veidi rohkem kaldu avastamise suunas, arstiteadus hoiab tunnustust leidnud teadmiste baasil parimate meetodite ja kogemuste rakendamise ja vigade vältimise suunda, inseneeria kaldub tugevusõpetuste ja ohutuse tagamise, juura kehtiva seadusandluse ja õigusloome filosoofia suunda jne.
Teadusülikooli põhitöö on praeguse teadmise piiril toimetamine, nende piiride nihutamine ja üha uute ja uute põlvkondade õpetamine teadmiste eesliinile. Edasine on juba inimese teha, kuidas jätkatakse elukestvat õpet, kuidas rakendatakse oma teadmisi üha uutes ja uutes erisugustes kontekstides jne. Kuna kontekste on palju rohkem kui õppimise lühikese aja jooksul iial on võimalik läbi kuulata ja katsetada, siis peab õppimine olema õigel üldistustasemel. Vahel teooria, vahel teooria praktikasse viimise, vahel praktiliste rühmatööde suunas, kuhu on vaja juurde omandada vastav teoreetilisem arusaam.
Joonis 1. Eesti kõrghariduse lõpetajate arvud
Allikas: Haridussilm.ee
Sellisel tasemel õpetamiseks on pidanud õppejõud läbima ka ise uue teadmise loomise raske kadalipu – seda nimetatakse teadustööks. Seda saavutust osutab doktorikraad. Seetõttu ongi enamikul ülikooli akadeemilistel ametikohtadel doktorikraadi nõue koos pideva ja püsiva teadusliku aktiivsusega.
Vaatame nüüd otsa sellele, kui suur on meie kõrghariduse maastik ja kui palju see vajab õppejõude, kel ülalkirjeldatud põhjustel peab ka endal olema doktorikraad ja kes peavad olema pidevalt teaduslikult aktiivsed. Alustame tudengite arvude graafikutest, mis kajastavad ilusasti meie 1990. aastate alguses kahanenud sündimusest tulenenud demograafilist seisu.
Tabelist 1 on näha, et erialad jaotuvad suhteliselt madala doktorantuuri mahuga (ÄRI, HAR, TEEN), pigem madala kaitsmisega (TERV), keskmise kaitsmiste mahuga (HUM, IKT, SOTS, TEHN), pigem hea tasemega (PÕL) ja hea tasemega (LOOD). Kuna eespool toodud põhjustel on ülikoolis õppejõu ja teadlase ametikohtadel vajalik doktorikraadi olemasolu, siis saame võrrelda, kui palju jagub doktorikraadiga inimesi ülikooli ja võrrelda seda seal õppivate tudengite arvuga.
Tabel 1. Lõpetajate arvud viie aasta kaupa
Allikas: Haridussilm. ee
Praegu õppes olevate tudengite arvu saab võrrelda 15 aasta jooksul doktorikraadi omandanud inimeste arvudega, et hinnata kuidagigi õppejõudude võimalikku saadavust nende tudengite õpetamiseks.
Näeme, et õppejõudude järelkasvuga on enam-vähem hästi loodusteadustes (bioloogia, geoloogia, füüsika, keemia, matemaatika). Kuid erialati võivad seal olla omakorda väga suured vahed, seega ei tasu siit välja lugeda, et olukord oleks ka seal väga roosiline.
Doktorantuuri madal intensiivsus pärsib õppjõudude võimet õpetada üha kasvanud tudengkonda ja teha samal ajal kõrgel tasemel teadust.
Mis on probleemid ja ohukohad? Tahame, et doktorikraadiga inimesed siirduksid kasvaval määral tööle erasektorisse (teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni eesmärk), riigiasutustesse ja ametkondadesse, kuid kui palju me üldse oleme koolitanud teadlasi ja õppejõude, et see kasvanud vajadus rahuldada?
Tabel 2. 15 aasta jooksul doktorikraadi omandanuid
Allikas: Haridussilm.ee
Tegelikult ei ole me ka praegu stabiilses olukorras. NSV Liidu lõpu aegadest (1980. aastad) ja Eesti taasiseseisvumise esimese kümnendi ajal on erialadel olnud väga erinevad lähtekohad. Näiteks IKT hariduse andmise maht on kiiresti ja peaaegu ainsa valdkonnana oluliselt kasvanud. Kuid doktorantuur ei ole (veel) piisavalt järele tulnud, enne 2010. aastat oli see täiesti ebapiisav.
Kvaliteetse hariduse jaoks on vajadus tagada ülikooli iga 15 tudengi kohta üks õppejõud. Lisades veel vajaduse teadurite järele, kes teeksid täiendavaid rahvusvahelisi ja Eesti projekte, arendaksid koostööd ettevõtetega, saame et iga kümne tudengi kohta peaks olema ülikoolis vähemalt üks doktorikraadiga inimene. Nii on see ülikoolis kõikide erialade puhul enam-vähem keskmiselt kokku.. Kuid IT alal jääme sellest sihist mitmekordselt maha, kui peaks kuidagi toime tulema vaid Eestis koolitunud doktorikraadide baasil. Doktorantuuri madal intensiivsus tähendab, et meil on suur puudus võimalikest õppjõududest. See pärsib enim meie võimet õpetada üha kasvanud tudengkonda ja teha samal ajal kõrgel tasemel teadust. See on lisaks ka peamine põhjus, miks ettevõtted ei saa kiiresti endale värvata teadus- ja arendustöö oskusega inimesi.
Sisuliselt oleme koolitanud ülikoolidele ise ühe doktorikraadiga õppejõu või teadlase praegu õppes oleva 21 tudengi kohta. Isegi eeldusel, et absoluutselt kõik doktorikraadi omandanud töötaksid ainult ülikoolides, oleks see arv ligi kaks korda liiga väike. Üle pooled doktorikraadi omandanud töötavad hoopis ettevõtetes ja lisaks on ka välismaale siirdunuid (nii välismaalasi kui eestlasi). Nii saame heal juhul arvestada ülikoolides praegu ühe Eestis koolitunud IT vallas doktorikraadiga inimesega ca 50 tudengi kohta. Kuid nii väheste õppejõududega ei oleks võimalik õpetada aineid, juhendada praktikume, parandada kodutöid, aidata otsida vigu tudengi koodis, ega juhendada vajalikku mitutkümmend lõputööd aastas. Tegelik vajadus on tagada üks doktorikraadiga õppejõu või teadlase ametikoht umbes kümne tudengi kohta.
Tabel 3. Info- ja sidesektori eksport, import ja bilanss, osakaal teenuste sektoris (see ei sisalda IKT-keskseid ettevõtteid finants- ja teistes sektorites). 2022. aasta andmed on esimese poolaasta kohta
Allikas: Statistikaamet
See on põhjus, miks Eesti peab teadmusmahukamaks liikumisel oluliselt ja reaalselt kasvatama doktorantuuri mahtu aladel, kust oodatakse suurimat panust ettevõtetesse ja riigi hüvanguks. Süstemaatilist doktorantuuri mahu kasvatamist peab alustama valdkondadest, kus doktorikraadiga inimestest on puudus kõige tõsisem.
Näiteks IT valdkonnas oleks võimalik jõuda reaalselt maksimaalselt ca 100 doktorandi vastuvõtuni aastas. See tagaks pikas perspektiivis ülikoolide mehitamise võimaluse ning teiseks selle, et erasektorisse ja riigi IT-majadesse jaguks ka ühe-kahe protsendi mahus doktorikraadiga inimesi. Värsked doktorid saaks enda nelja-viie aasta arendustöö tulemustel alustada lisaks ka uute ettevõtete loomist. Ilmselgelt ei tähendaks sellises mahus doktoriõpe mitte kuidagi sektori üleküllastamist doktorikraadidega ega ka mingit kannapööret kõrghariduse bakalaureuse- ja magistriõppe mahtudes. Küll aga tagaks suurem doktorantuuri maht kõrghariduse jätkusuutlikkuse ja riigi arendusvajadustega kohanemise.
Kust tuleks vajalik raha? IT sektori kasv on olnud muljetavaldav. Ainuüksi info- ja sidesektori ettevõtete makstud maksud ja kasvanud eksport koos edukate exit’itega on kasvatanud riigi tulusid palju rohkem kui vajadus kõrghariduse rahastuse kasvuks kogu kõrgharidussektoris. Rääkimata siis kitsamalt IT valdkonnast. Oleks kummaline, kui kasvõi tagasihoidlik osagi sellest edust ei jõuaks ringiga tagasi vastava kõrghariduse rahastusse.
KASUTATUD ALLIKAD
- HARIDUSSILM.EE
- STATISTIKAAMET