Info- ja hübriidsõda paneb poliitikuid kaasa mõtlema
-
RiTo peatoimetaja
Infomanipulatsioonid on osa hübriidsõjast, millel võivad ühiskonna tervise seisukohalt olla sama tõsised järelmid kui kineetilisel sõjal. Lähenevate valimiste ja püsiva ohuolukorra tõttu on oluline arutada, millised info- ja hübriidsõja ilmingud Eestit ohustavad ning kuidas nendega toime tulla. Neil teemadel arutlesid Riigikogu Toimetiste vestlusringis 19. märtsil Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), Ants Frosch (Isamaa), Andre Hanimägi (SDE), Karmen Joller (Reformierakond), Peeter Tali (Eesti 200) ja Varro Vooglaid (EKRE).
MARJU HIMMA: Hübriidohtude oivakeskus on kaardistanud 13 valdkonda, mida võidakse hübriidsõja taktikana riikide vastu kasutada. Nende hulgas on poliitika, kultuur ja ühiskond, aga ka taristu, kosmos, majandus, kübervaldkond, diplomaatia ja informatsioon. Hübriidrünnakuid viiakse ellu näiteks desinformatsiooni levitamise, poliitikute ja teiste võtmeisikute mõjutamise, ränderünnete, navigatsioonisüsteemide segamise, küberoperatsioonide ning taristuobjektide ründamise kaudu. Neid on kogenud Euroopa, ennekõike Ida-Euroopa riigid, sh Eesti. Kuidas teie poliitikutena seda probleemi näete? Milliseid infomanipulatsioonide ja hübriidsõja vorme olete täheldanud?
Foto Erik Peinar / Riigikogu
PEETER TALI: Venemaa sõdib vaba maailmaga nagu kõik autoritaarsed režiimid. Uus kurjuse telg on Venemaa, Põhja-Korea, Iraan ja Hiina. Demokraatlikud riigid on maailmas absoluutses vähemuses, kuigi meie sisemajanduse koguprodukt on suurem ja meie mõjuvõim on olnud suurem.
Venemaa eesmärk on taastada Venemaa impeerium, mitte NSVL. Laiendada oma mõjuala, teha rahvusvahelised organisatsioonid ja väärtustel põhinenud liidud teovõimetuks. ÜRO on koomas, eriti Julgeolekunõukogu – on ta ju loodud selleks, et sõdu enam kunagi ei tuleks. Maailmas on käimas 17 suuremat relvastatud konflikti.
Venemaa ründab rahvusvahelisel tasemel NATO-t, proovib lõhestada Euroopa Liitu, Rahvusvahelist Olümpiakomiteed, WTO-d jne, üritab operatiiv-taktikalisel tasemel lõhestada ühiskondi sihtriikides. Piirkondlikult lõhestatakse Eesti-Läti, Eesti-Soome, Leedu-Poola suhteid. Üritab leida praod ja teha need ületamatuteks lõhedeks. Kremli vaatest on nad kogu aeg sõjas. Mõnikord on sõda kineetiline, aga tavaliselt mitte.
Põhimõtteliselt kasutatakse kõiki vahendeid oma sihtide saavutamiseks. Sihiks on mõjuvõimu laiendamine, demokraatiate lõhkumine. On kolm valdkonda, mida autoritaarsed režiimid ründavad: sõnavabadus, demokraatlik riigikord ja õigusriik.
Sõnavabadust rünnatakse klassikalise professionaalse ajakirjanduse demoniseerimisega. Luuakse kõrvale ajakirjandusena näivad asjad, mis tegelikult on mõjutustegevuse instrumendid.
On kolm valdkonda, mida autoritaarsed režiimid ründavad: sõnavabadus, demokraatlik riigikord ja õigusriik.
Peeter Tali
Demokraatlikku valitsemisviisi lõhutakse valimistesse sekkumisega. Venemaa on valimistesse sekkunud Prantsusmaal, Saksamaal, USA-s, Brexiti ja Kataloonia iseseisvusreferendumi ajal. Sekkuda on üritatud ka Eestis. Sekkumisel seatakse kahtluse alla valimised protsessina, nt Eestis öeldakse, et e-valimised on võltsitud. Lõhutakse usaldusväärsust. Öeldakse, et valitsev klikk paneb nagunii võimule need, keda tahab. Lõhutakse usaldust poliitikute vastu.
Õigusriiki rünnatakse Venemaaga äripidamise kaudu. Kõige suurem miinus ei ole sõltuvus odavast toormest. Läbi torujuhtmete liigub korruptsioon, mis kõigepealt rikub ära ärimehed, siis ametnikud ja lõpuks poliitikud. Seda on näha ka riikides, kus Venemaa mõju on suur.
Gerassimovi nn doktriin ei ole doktriin, vaid 2013. aastast pärinev arusaamine sellest, kuidas moodsat sõda peetakse. Kineetilised vahendid on mittekineetiliste vahenditega suhtes 1 : 4. Informatsiooniline sõda (информационное противоборство – information-confrontation) käib kogu aeg, eskalatsioonist kuni deeskalatsioonini. Klassikalised vahendid, mida kasutatakse, on diplomaatia, poliitika, majandus, sõjalise jõu projitseerimine ja informatsioon.
Peeter Tali. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
Ukrainas näeme, et sõda käib kuues lahinguruumis: maal, merel, õhus, kosmoses, küber- ja inforuumis. See on üks ja sama operatsioon, mida viiakse korraga läbi kuues lahinguruumis. Sellist info- ja kübersõda, nagu Ukrainas käib, ei ole inimkond kunagi näinud.
ANDRE HANIMÄGI: Peaksime mõistma, kuidas oleme üldse siia jõudnud. Meediasõjad, infosõjad – kuidas neid defineerida? Muutunud on käsitlused sõjast. Vietnami sõjas olid kaamerad, mis näitasid kõike. See erines näiteks Iraagi sõjast, kus kaadrid olid juba väga spetsiifiliselt välja valitud. Ajakirjanikud ei saanud enam igale poole minna.
Gruusia sõjas püüdsid eri pooled rääkida enda tõtt. Ja loomulikult käib ka Ukraina sõjas pidevalt oma tõe kuulutamine. Inimestel on järjest raskem aru saada, mis on tõde. Mäletan oma ülikooliajast terminit „sotsiaalne konstruktivism“, millest ma omal ajal ei saanud midagi aru. Mõtlesin, et tõde on must ja valge. Tõde ei ole mustvalge.
Oleme sattunud olukorda, kus sotsiaalmeedia on teinud tohutu arengu. Inimeste tähelepanuvõime ja -soov on tohutult väike. Loetakse peamiselt pealkirju. Informatsiooni maht on meeletult suur ja on peaaegu et võimatu teha mõistlikke valikuid ja aru saada, mis on mis. Riigikogu liikmena loen päris palju, kuid pean tunnistama, et ka mina ei jõua.
Informatsiooni maht on meeletult suur ja on peaaegu et võimatu teha mõistlikke valikuid ja aru saada, mis on mis.
Andre Hanimägi
Tavaliselt võtan lahti võimalikult palju uudiseid. Nt Trumpi rahukõnelustega kursis olemiseks loen sama teksti CNN-ist, Foxist, BBC-st ja Eesti kanalitest. Meie kõige suurem väljakutse seisneb selles, et peame suurendama inimeste meediakriitilisust. Peame inimesi harima, et kõik, mida sotsiaalmeedias või mujal nähakse, tuleks enne jagamist üle kontrollida. Mõtle ja kontrolli. Kõige hullem on see, kui sa täiesti tahtmatult oled ühel hetkel infooperatsiooni tööriist. Olukord, kus informatsiooni on palju ning pidevalt tekitatakse segadust ja usaldamatust, ongi kõige suurem oht.
Ankrutega taristu lõhkumine ja siseministri akende sisseviskamine on mustvalge, millest me kõik aru saame. Kuidas parandada inimeste taju selle kohta, mis on infooperatsioon ja hübriidsõda, on riigikogulaste kõige suurem väljakutse. Minu soov on, et me oleksime meediakriitilisemad.
Facebook kaotas faktikontrolli – see on väga ohtlik mäng. Sotsiaalmeedia platvormidel peab olema vastutus. Eestis reguleerivad seadused ja meedia hea tava, kuidas ajakirjandus peab käituma. Samal ajal on sotsiaalmeedia, millel ei ole päitseid, mis laiutab hullumeelselt. Ma loodan, et Euroopa Liit ikkagi teeb sotsiaalmeedia osas karmimad piirangud. Faktikontroll peab olema, et me ei läheks päris hulluks.
VARRO VOOGLAID: On ootuspärane, et meie poliitilist olukorda ja konteksti silmas pidades kipub jutt minema sinnapoole, kuidas Venemaa teostab infosõda ja infooperatsioone, hübriidsõda Eesti vastu. Loomulikult on ka tõsi, et kõik riigid kasutavad psühholoogilise sõjapidamise meetodeid. Kasutavad venelased, ameeriklased ja kõik teised riigid.
Tõsine probleem on see, kui psühholoogilise sõjapidamise meetodeid hakatakse rakendama mitte sõja ajal ja teiste riikide populatsioonide peal, vaid rahuajal ja omaenda riigi populatsioonil. Seda oleme järjest rohkem näinud Eestis toimumas. Ei ole, et ainult teised riigid teostavad meie suhtes infooperatsioone ja praktiseerivad psühholoogilise sõjapidamise meetodeid, – seda tehakse üha rohkem ka Eestis.
Kõige plahvatuslikumalt nägime seda koroonaajal, kus ilmselgelt ja läbinähtavalt rakendati massiivselt psühholoogilise sõjapidamise meetodeid omaenda populatsiooni peal. Minu meelest ei ole Eestis seda varem, vähemalt mitte ligilähedases mastaabis, tehtud. Ukraina sõjaga on see muutunud uueks normaalsuseks.
Ma pakun lühikese määratluse, et oleks selgem, mida silmas peetakse. See ei pretendeerigi definitsioonile, küll aga lühikesele iseloomustusele: mittesõjaliste manipuleerivate meetmete kasutamine sihtmärkide psühholoogiliseks mõjutamiseks, et kutsuda sihtrühmades esile soovitud käitumine.
Kui koroonaajal püüti inimesed algselt allutada liikumis- ja muudele piirangutele, et võimalikult paljud laseksid hiljem endale need ained sisse süstida, siis rakendati neidsamu meetodeid, et nendega psühholoogiliselt manipuleerida, et soovitud tulemus saavutada.
Ühiseks nimetajaks psühholoogilise sõjapidamise meetodite puhul on hirmu külvamine populatsioonides, et allutada inimesed poliitilisele kontrollile. Selleks et olla positsioonis, kus on võimalik läbi suruda teatud ebapopulaarne, suurtele rahvahulkadele vastuvõetamatu poliitiline programm, rakendatakse hirmu külvamise meetodeid, et see programm osutuks vastuvõetavaks.
Ühiseks nimetajaks psühholoogilise sõjapidamise meetodite puhul on hirmu külvamine populatsioonides, et allutada inimesed poliitilisele kontrollile.
Varro Vooglaid
Üks esimesi psühholoogilise sõja rakendamise tunnuseid on vaba arutelu mahasurumine, suretamine. Kui poliitilist programmi surutakse läbi koostoimes sellega, et ei tohi vastu rääkida, seda kriitilistele küsimustele allutada, rääkimata siis sellele vastu töötamisest, on üsna kindel, et rakendatakse psühholoogilise sõjapidamise meetodeid.
Me ei saa Eestis rääkida vabast, sõltumatust ajakirjandusest. Nägime juba koroonaajal, kuidas valitsus rahastas Eesti meediaväljaandeid. ERR-i rahastab pea täielikult riik. Samamoodi hakati ju täiesti varjamatult otsetoetuste ja suurte reklaamitellimuste kaudu rahastama Postimeest ja Delfit.
Eesti ühiskonna väiksust silmas pidades on eriliselt murettekitav, et ajakirjandusväljaanded on läbi kasvanud riiklikust strateegilisest kommunikatsioonist. Piire on üsna keeruline tõmmata.
Üks võimalus on keskenduda sellele, mida Venemaa teeb. See on kindlasti oluline teema, millele tuleb tähelepanu pöörata. Aga on kahetsusväärne, kui selle kontekstis jääb tähelepanuta, et peaksime oma riigis ennekõike hoolitsema selle eest, et riiki ja meediastruktuure ei kasutataks psühholoogiliseks sõjapidamiseks omaenda rahva vastu.
KARMEN JOLLER: Psühholoogiline sõda on miski, mille eesmärk on külvata segadust, tekitada usaldamatust ja lõhesid ühiskonnas. Desinfo on strateegiline ja väga kindlate eesmärkidega.
Ma toon näite: 2018. aastal tehti USA-s teadusuuring, kus uuriti vaktsiiniteemalisi arutelusid California osariigis sotsiaalmeedias. Tuli välja, et diskussioonides osales väga palju Venemaa trollivabrikutest pärit botte. Huvitav oli, et nende eesmärk polnud tekitada vaktsiinivastasust, oli ka vaktsiine pooldavaid narratiive. Eesmärk oli saada inimesed omavahel tülitsema.
Kui räägime Covidi-ajast, siis riiklikud kampaaniad ei vasta infosõja tunnustele, sest nende eesmärk ei olnud külvata segadust ja hirmu ega tekitada tülisid.
Võib-olla oleks lähenemine võinud olla veidi spetsiifilisem. Näiteks Sotsiaalministeerium võttis algusest peale seisukoha, et vaktsiinivastaste narratiividega nad üldse ei tegele. Arstid olid sellele väga vastu, sest suhtlema ja mõistma peab ka kahtlejaid ja vaktsiinivastaseid.
Kommunikatsioon ei vastanud infosõja tunnustele – see oli teaduspõhine, põhines tõenditel. Teavituse eesmärk oli, et inimesed tunneksid ennast turvaliselt.
Olen nõus Andrega, et meie inforuum on tohutult muutunud. Kõige raskem on eristada olukorda, kus tõene info on esitatud vääras kontekstis. Näidatakse, justkui oleks tegu teadusliku ja tõenduspõhise infoga. Aga kui hakata allikaid kontrollima, siis selgub, et need ei ole need, mida väidetakse olevat.
Kõige raskem on eristada olukorda, kus tõene info on esitatud vääras kontekstis.
Karmen Joller
Sotsiaalmeedia puhul on mullistumise oht. Kui olen vaktsiinivastane, siis saangi vaid sellesarnast infot ja jääb mulje, et maailm ongi selline.
Ma ei saa öelda, et valitsus väga mõjutas meediaväljaandeid. Ajalehtedes ja ajakirjades, ka ERR-is oli päris palju arutelu, mis meie arstidele üldse ei meeldinud, kohati täiesti väärinfot. See on vaba Eesti, see on demokraatia. Kui meil ei oleks demokraatlikku ajakirjandust, siis ei oleks sellised asjad saanud ilmuda. Jumal tänatud, et meil on demokraatia. Iga inimene saab sõna. Ka härra Vooglaid, kes on nende asjade vastu.
ANTS FROSCH: Viimase kümne aasta jooksul olen kommentaariumides ja ka sotsiaalmeedias tajunud, et on tohutu hulk lolle ja kurje inimesi. See puudutab ka Postimehe kommentaariumi, kus on nimelised kommentaarid. Veel viis aastat tagasi oli mõne artikli juures üks-kaks kommentaari, praegu on sageli ka 40–50, isegi sadu.
See tekitab ohtliku olukorra, kus inimesed võõranduvad meediast. Infotulv on nii suur, et see lihtsalt paneb eemale tõukuma ja keskenduma asjadele, mis on päriselt tähtsad. Kui on ilus ilm, mine jalutama, laupäeval sõbrale külla ja ära võta telefoni kaasa.
Ants Frosch. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
Eesti riigil on kogemus väga professionaalsete desinformatsiooni meetodite rakendamisest, kui seda on rahva huvides vaja. Viite leiab Jaan Trossi monograafiast, kes oli 1993. aastal seotud ka kriisihaldusega. Jutt on Narva ja Sillamäe autonoomia referendumist 16.–17. juulil 1993. Oli võimalus, et referendum võib õnnestuda. See oli tol hetkel nii kaitsepolitsei kui ka toonase kaitseväe luure hinnang.
Kriisihaldajad ehk ametnikud jõudsid järeldusele, et on vaja sekkuda. Inimeste postkastidesse pandi ja avalikult kleebiti üles tuhandeid lendlehti venekeelse tekstiga: „Head kaasmaalased, ärge alluge provokatsioonile, ärge minge valima. Ameerika kindral Einseln on saanud Iisraelist nii relvastust kui ka muid vahendeid selleks, et fikseerida teie näod ja nimed. Te panete oma tuleviku sellega löögi alla.“ Lisati, et „tuleme nagunii teid vabastama“ ja kasutatud oli Vene riigi sümboolikat. Trossi raamatust leiab lendlehe koopia.
Meetod töötas ja sajad inimesed ei läinud kohale, info levis ka suust suhu. Eesti riik on oma territooriumil neid meetodeid rakendanud. Ma usun, et lihtsalt praegu on kõik korralikult kamufleeritud.
Millised on kaitsemehhanismid? Peaksime kaitsemehhanismide puhul vaatama ka seda, et võimalused moonutamiseks tekivad, kui valitsusel ei ole usaldust. Kui ikkagi riiki juhitakse alla 20-protsendilise usaldusega koalitsiooniga, siis tuleb võimalikke murenemiskohti kogu aeg juurde ja neid kasutatakse ära.
Olukorda, kus toetus on kahe aastaga kukkunud sisuliselt 60 protsendilt 20-le, ei ole Eestis varem olnud. See on suur mõttekoht ja mitte lihtsalt opositsiooni loosung. See loob ohu.
Võib rakendada massiliselt botte ja luua ärevust sotsiaalmeedias, aga see läheb käima siis, kui rahval puudub usaldus oma juhtide vastu. Me oleme selles mõttes väga kehvas olukorras. Eriti kuna julgeoleku olukord on äärmiselt ebameeldivaks muutunud. Eestil võiks olla valitsus, millel on rahva usaldus.
Võib rakendada massiliselt botte ja luua ärevust sotsiaal-meedias, aga see läheb käima siis, kui rahval puudub usaldus oma juhtide vastu.
Ants Frosch
VADIM BELOBROVTSEV: Olin 2003. aastaks töötanud kolm aastat Delfi portaalis. Mäletan algusaja suurt elevust, loodeti, et inimesed hakkavad kommentaariumis omavahel suhtlema, ideid vahetama jne. Kolme aastaga muutus kommentaarium peldikuseinaks, nagu tookord nimetati.
Mis on valeinformatsioon? Libauudiste levitamine võib toimuda kahel tasandil. Üks on riigi poolt, nagu Venemaal näeme. Seda tehakse väga professionaalselt, nii et vaatajal ei teki kahtlustki. Võetakse faktist ainult üks osa ja ehitatakse selle peale täiesti teine uudis, teistsuguse tonaalsusega.
Mis on valeinformatsioon? Võetakse faktist ainult üks osa ja ehitatakse selle peale täiesti teine uudis, teistsuguse tonaalsusega.
Vadim Belobrovtsev
Kui räägime Venemaast, siis on selge, et seda teeb riik. Föderaalkanalid, sest erakanaleid pole jäänudki. Sellega tegeletakse juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Tegevus muutub aina kvaliteetsemaks, teisisõnu analüüsivad inimesed aina vähem ise, lihtsalt tarbivad informatsiooni.
Teine tahk on sotsiaalmeedia, kus manipuleerimiseks levitatakse võib-olla samade, võib-olla teiste institutsioonide informatsiooni, mis on kohati väär, kohati pooltõde. Seda tehakse, et jõuda inimesteni, kes ajakirjandust ja televisiooni ei tarbi, näiteks noored.
Kolmas tahk on küberrünnakud, kus oleme teatud mõttes pioneerid. 2007. aasta rünnakuid peetakse maailmas esimeseks mastaapseks küberrünnakuks. Trollivabrikud, -võrgustikud ja valekontod on loodud, et tekitada inforuum ja serveerida seda inimestele tõe pähe ning võib-olla üritada seeläbi manipuleerida ja õhutada inimesi tegutsema.
Kas oleme seda Eestis täheldanud? Loomulikult. Osaliselt olen ka Varroga nõus, et meie riik teeb seda ja levitab teatud informatsiooni manipuleerimiseks.
Vadim Belobrovtsev. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
Me ei ole Eestis veel täheldanud valimistesse sekkumist nagu teistes riikides. Mäletan, et 2019. aastal avastati e-valimiste turvalisuse tagamise süsteemis suur auk, mida oleks võinud kasutada manipuleerimiseks, aga seda ei juhtunud. Auk lapiti kiiresti kokku ja see tõstatas küsimuse, kas e-valimised on ikka viis, kuidas valimisi korraldada.
Täheldasin enne viimaseid valimisi, kuidas üritati manipuleerida, tuues välja teoreetiline side EKRE ja Prigožini vahel. Lõpuks tuli välja, et seal ei olnud midagi. Teatud mõju valimistele see kindlasti tekitas.
Võime mõelda, kuidas näiteks Reformierakond on enne valimisi väga aktiivselt kasutanud retoorikat, et sõda käib Euroopas ja me oleme ainsad, kes teavad, kuidas kaitsta. Ühest küljest tavaline valimiskampaania, teisest küljest võib öelda, et manipulatsioon.
Valimiste puhul tundub, et meid üritatakse seestpoolt rohkem mõjutada kui väljastpoolt. Kui üritatakse valimistest kõrvaldada 130 000 Eesti elanikku, siis ma ütlen, et kunagi pole Venemaa ega ükski teine riik suutnud valimistulemusi niimoodi mõjutada.
ANDRE HANIMÄGI: Inimesed võõranduvad meediast, aga ka diskussioonist ja see on kõige suurem oht. Libauudise saatmine on üks asi. Aga kuidas sellest läbi närida? Meenutame, kuidas H. Wellsi „Maailmade sõda“ suutis inimesed kartlikuks muuta. Ühel hetkel said inimesed ikka aru, et tulnukaid ei tule. Praegu on keeruline aru saada, kas tulnukad tulevad või on nad juba siin.
Diskussioonist osavõtmine on sisuliselt muutunud nullilähedaseks. Kui sul on idee või eelnõu ja su diskussioonipartner peatub sellel, et a) oled loll, b) sa ei saa millestki aru või c) oled kinni makstud, siis diskussiooni ei teki. Mul ei ole ka enam huvi inimest harida või diskussiooni tekitada, sest saan aru, et inimese eesmärk ei ole minu arvamust teada saada.
Meile meeldib häid pauke anda, kui on head teesid, aga diskussiooni väga arendada ei taha.
Me näeme infot, milles juba veendunud oleme. Tuleb olla väga avatud silmadega ja diskussiooni arendada.
Andre Hanimägi. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
PEETER TALI: Pean vead parandama. Eestis on riigiajakirjanduseks kultuurilehed: Müürileht, Looming, Keel ja Kirjandus, Sirp jt. ERR on avalik-õiguslik. Eesti ajakirjandus on väga professionaalne.
Vene kindralstaabi jaoks ei ole ajakirjandust olemas, see on relvasüsteem, millega mõjutada oma elanikkonda, liitlasi ning vastaseid ja vastase toetajaid. Vene maailma kontseptsiooni elluviimine.
- aastal toimunu oli huvitav, aga peab meeles pidama, et 1995. aastal minu meelest keegi makse ka ei maksnud. Oleme oma arengus jõudnud normaalse demokraatliku riigini, kus Eesti ei pea oma elanikkonna vastu mingit psühholoogilist sõda. See on vale.
NATO doktriinid sätestavad selgelt, et psühholoogilised operatsioonid oma elanikkonna vastu ei ole lubatud. Seda lihtsalt ei tehta.
Küber- ja infosõda juhib Kremli vaatest Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus (GRU). Vene sõjalises mõtlemises on küber- ja mõjutustegevused integreeritud ja neid isegi juhib üks peavalitsus. Kasutataksegi küberoperatsioone, häkkimist, lahingformatsioonis mõjuagente, trolle, kasulikke idioote, botte. Tehisintellekti kiire areng loob veel suuremad võimalused. Eesmärk on lõhkuda usaldus valitsussektori ja inimeste vahel, ühiskonda lõhestada.
Sotsiaalmeedia ei ole ajakirjandus. Seda digitaalset keskkonda kasutatakse raha teenimiseks ja mõjutusoperatsioonideks. Meediakirjaoskus on ülioluline, aga see ei ole ülemäära tõhus, sest inimesed ei tarbi enam ajakirjandust, vaid üha rohkem sotsiaalmeediat. Euroopa Liit peab sotsiaalmeediat sarnaselt ajakirjandusega reguleerima.
VARRO VOOGLAID: Mina kutsuksin üles mõtlema, kas see on realistlik, et paljude teiste riikide meedia on riiklike propagandastruktuuridega põimunud ja teeb nendega koostööd, edastab neid narratiive, aga Eesti ei ole?
Peaksime küsima, kas Eesti riiklikud struktuurid ei tegele propagandaga. Millised need struktuurid on ja kui nad tegelevad, siis kuidas seda tehakse?
Teine küsimus on, kas tõesti leiame, et Eesti meediaväljaanded ei tee nende riiklike struktuuridega koostööd, et infomanipulatsioone ellu viia. Kui meile tundub selline vaade naiivne, siis edasi on ju igati loogiline küsida, kuidas koostöö välja näeb, kes seda teevad jne.
Varro Vooglaid. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
Senikaua, kui me pigistame nende väga tähtsate küsimuste ees silmad kinni ja vaatame ainult, mida teised meie suunal teevad, ignoreerime elevanti toas. Olen Antsuga 100 protsenti nõus, et kui näiteks Venemaa propagandasüsteemis hakatakse rääkima, et Eesti valitsus ei esinda rahva enamust, siis kas see on valelik propaganda? See on tõsi, sest kui valitsuskoalitsiooni toetus on alla 20 protsendi, siis see on reaalne julgeolekuoht.
MARJU HIMMA: Näeme kõikides demokraatlikes riikides, et usaldus institutsioonide vastu väheneb. Kuidas usaldust kasvatada? Teie olete rahvaesindajad, eeskujud. Kuidas kasvatada usaldust ka teie enda ja kõikide teiste riigiinstitutsioonide vastu?
Kuidas kasvatada usaldust riigiinstitutsioonide vastu?
Marju Himma
KARMEN JOLLER: Ma julgen vastu vaielda, et meediaväljaanded teevad riiklikku propagandat. Seda on Eestis uuritud. Organisatsioon Piirideta Ajakirjanikud on hinnanud Eesti sõnavabaduse poolest korduvalt maailma esikümnesse.
Karmen Joller. Foto: Erik Peinar / Riigikogu
Meil peab sõnavabadus alles jääma. Inimesele, kes ei usalda riiki, peab jääma võimalus ja julgus seda väljendada. On hästi oluline, et riigi poolt tulev info oleks samamoodi usaldusväärne, et me peaksime oma sõna, täidaksime lubadusi.
Võib-olla demokraatia suurim „nõrkus“ ongi see, et inimestel lubatakse arvata ja olla need, kes nad on. Arvamusi on alati väga palju, ei ole kunagi ühte õiget arvamust. See on ühelt poolt nõrkus, teisalt tugevus. Kui suudame need inimesed kokku tuua, siis see ongi kõige tähtsam. Kõigil erakondadel on ühine teema – riigikaitse. Riiki peab kaitsma ja see on, mis meid kokku toob.
VARRO VOOGLAID: Kui poliitikud tahavad, et nende vastu oleks rohkem usaldust, siis võib-olla baasprintsiip peaks olema see, et langetada isiklik otsus hoiduda põhimõtteliselt valetamisest. Ma arvan, et siin parlamendis viibides oleme kõik näinud, et valetamist on kaugelt liiga palju. Seda nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolt.
Poliitikutel on harjumuseks saanud maneer või kõneviis, et asjadest ei peagi ausalt rääkima. Saab langetada isikliku resolutsiooni rääkida asjadest ausalt, olgu see siis populaarne või mitte. Ausus on oluline.
Paljuski on usalduse kaotus tingitud sellest, et meie poliitilises süsteemis ei ole rahva enamuse tahte teostamine rangelt tagatud. Esimese asjana tuleks minu meelest muuta valimisi, loobuda e-hääletamise süsteemist, mis ei ole väga paljude inimeste silmis usaldusväärne.
Ma ei usu, et Euroopas on teist riiki, kus rahva usaldus valimiste süsteemi vastu oleks nii väike. See on selles mõttes fundamentaalne probleem, et inimesed ei saa olla veendunud, et sellisel juhul need, kes on võimu juures, on ka need, keda rahvas on tegelikult ise võimu juurde valinud.
Teisena tuleks taastada rahvaalgatuse õigus. See oli tagatud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseaduses. Lühidalt öeldes võimaldas see rahval algatada parlamendis seaduseelnõusid. Kui parlament ei võtnud rahva algatatud seaduseelnõusid vastu, sai algatada referendumi.
Samuti oli rahval võimalus algatada referendum parlamendis vastu võetud seaduste tühistamiseks. See mehhanism tagas, et rahva esindajateks valitud lähtusid ka päriselt rahva enamuse tahtest, ja oli võimalik kontrollida, kas nad seda teevad või mitte. Kui ikkagi süstemaatiliselt töötatakse viisil, mis ei lähtu rahva enamuse tahtest, saab kutsuda esile referendumi.
Kui referendumil leiab kinnitust, et rahvaesindajad on tegutsenud vastuolus rahva enamuse tahtmisega, siis see kutsus automaatselt esile erakorralised valimised. Mis võimaldaski saada välja sellisest olukorrast nagu praegu, kus valitsuse toetus on 20 protsenti ja järgmised kaks aastat peaks kogu Eesti ühiskond leppima sellega, et meie üle teostab võimu valitsuskoalitsioon, kel ei ole 4/5 ühiskonna toetust. See loomulikult sisaldab usaldamatust.
Need kaks aspekti on muidugi omavahel seonduvad. Süstemaatilises-personaalses kombinatsioonis peaksid poliitikud langetama raske otsuse, et kui me näeme, et oleme minetanud rahva enamuse toetuse, siis astume valitsusest tagasi. Me ei saa sellises olukorras võimu teostada.
VADIM BELOBROVTSEV: Varro rääkis väga palju seda, mida minagi mõtlesin. Väga pikantne on küsida, kuidas taastada usaldus olukorras, kus usaldus Riigikogu vastu on alla igasugust kriitikat.
Peame konkreetselt defineerima, mis on riik ja mis on valitsus. Need on erinevad asjad. Ma arvan, et me kõik armastame ja usaldame Eesti riiki, aga paistab, et ei usalda Eesti valitsust. Neli inimest viiest ei usalda inimesi, kes on võimul, ja see on probleem.
Umbes 40 protsenti inimesi ei usalda e-hääletamise protsessi. Täiesti arusaadav, kui näiteks Saksamaa proovis ja ütles, et süsteem on mugav, kuid nii edasi minna ei saa, sest see ei ole 100 protsenti turvaline. Sakslaste jaoks oli väga tähtis, et see oleks läbipaistev ja aus. Meil kõik jätkub. Oktoobris 2025 on meil järjekordselt täpselt samamoodi, nagu on eelnevalt olnud. Selles olukorras on tõepoolest natuke raske olla usaldav.
Inimesed ei usalda valitsust, aga süsteem on niimoodi ehitatud, et erakorralisi valimisi ei olegi eriti võimalik esile kutsuda. See ei kasvata usaldust. Inimene ütleb, et nad võivad vahetuda, aga minu jaoks midagi paremaks ei muutu. See on probleem, kuidas usaldus tagasi saada. Peab süsteemi ümber vaatama, et inimesed saaksid protsesse ka vahepeal mõjutada.
Probleem on ka see, kui Riigikogu liige saab inimeste mandaadi ja liitub hoopis teise erakonnaga. Kahe aasta jooksul on nii teinud 15–16 inimest ja see on väga suur protsent. Inimene, kes hääletas saadiku poolt, ei ole sellega nõus, aga ei saa mitte midagi teha.
ANDRE HANIMÄGI: Olen nüüd opositsioonisaadik, aga ma küll ei tahaks riiki, kus iga pooleteise aasta järel on valimised. Siis elaksime pidevas kampaaniameeleolus ja see ei ole riigile hea.
E-valimistel osalemine järjest suureneb. Kui me selle kinni paneme, siis tekitame teisel 50 protsendil usaldamatust. Usaldus mõne institutsiooni, näiteks politsei ja kaitseväe vastu on suur. Parlamendi vastu on usaldus alati olnud väike ja see on Lääne-Euroopa riikides suhteliselt tavapärane. Olen nõus, et tendents on halb. Kas saame selle kunagi korda?
Ilmselt mitte, sest igaühel on oma tõde. Retoorika, mida poliitikud tänapäeval kasutavad, on väga palju muutunud ega ole diskussioonile suunatud, vaid kiire ja klikimagnetilik. Peame tegelema riigi strateegilise kommunikatsiooniga. Asju tuleb selgitada ikka kümneid kordi rohkem kui varem, olgu see siis tuulikud või Covid. Ajad on muutunud ja oma argumente tuleb korrata ja korrata.
PEETER TALI: Kuidas usaldust taastada, see on keeruline küsimus. Sellepärast ma astusin erakonda ja kandideerisin Riigikokku. Ma hoiatasin uut erakonda, et räägin täpselt seda, mida mõtlen. Ma ei räägi seda, mida keegi arvab, et ma pean rääkima. See, et demoniseeritakse parlamenti või demokraatlikku protsessi, on väga halb, sest meie vaenlaste eesmärk on lõhkuda ära usaldus valitsussektori ja kodanike vahel. Kui keegi ründab ükskõik mis ettekäändel Eesti põhiseaduslikke väärtusi, siis on põhjust kahtlustada vaenulikku mõjutustegevust või pehmelt öeldes kasulikuks idioodiks olemist.
Soomlased ei ütle kunagi, et riik on halb, vaid et valitsus teeb vigu. See on riigitunnetuse küsimus.
Kuidas muuta õhkkonda parlamendis, et debatti ja arutelu oleks rohkem ning poliitilisi mänge ja ärapanemist vähem? Selle vastu mul head rohtu pole, aga pean parlamentaarse demokraatia mõtteks läbirääkimist, mis ongi parlamentarismi sisu. Viisakat läbirääkimist, mille eesmärk on leida meie rahvale parim aja- ja otstarbekohane lahendus. Peaksime harjutama end mõtteviisiga, et kui poliitilisel vastasel on hea mõte, siis teeme selle ära, mitte ei lükka tagasi.