Keelebarjäär tervishoius: kahjulik patsiendi tervisele, kurnav tervishoiutöötajale ja kallis riigi rahakotile
-
Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi liige, Põhja-Eesti Regionaalhaigla abiarst
-
Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi abiarstinduse projektijuht
-
Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste arst, Eesti Nooremarstide Ühenduse liige
-
Tartu Ülikooli matemaatilise statistika üliõpilane
-
Tartu Ülikooli matemaatilise statistika üliõpilane
-
Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi asepresident
Keelebarjäär meditsiinis ei hõlma üksnes vene keelt mittevaldavaid noori, vaid mõjutab ka vanemaealisi spetsialiste. Keelebarjääri tõttu kannatab patsiendi ravi ja visiidid patsiendiga võivad ära jääda. Artiklis tuleb juttu ligi 2300 tervishoiutöötaja tagasisidest võõrkeele probleemile tervishoiusüsteemis.
Eestis ei ole üheski haiglas professionaalset meditsiinilist tõlki. Seni on tervishoiutöötajad suhelnud patsientidega eesti keeles ning pidanud hakkama saama ka vene ja inglise keelega. Noorem põlvkond jääb venekeelsete patsientidega hätta ja vajadusel palutakse appi keelt kõnelev kolleeg. Suureneva sisserände tõttu on raskusi ka kõikide muude võõrkeeltega, alustades saksa turistidest ning lõpetades Lähis-Ida ja Aafrika keeltega. Neid keeli kõnelevaid töötajaid aga pole.
Meditsiinisüsteemis tekib keelebarjäär, kui tervishoiutöötaja ja patsient ei räägi sama emakeelt, mis võib põhjustada arusaamatusi, ebatäpseid hinnanguid patsiendi seisundile, ravivigu ja ravi viibimist (Bischoff & Denhaerynck, 2010; de Moissac & Bowen, 2019). Eestis ei ole keelebarjääri tervishoius piisavalt uuritud, kuigi 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 28,5% elanikest vene emakeelega ja ligi 5% elanikest ei räägi emakeelena ei eesti ega vene keelt (Statistikaamet, 2021). Arstina töötamise nõudeks on eesti keele valdamine C1-tasemel (Riigi Teataja, 2011). Vene keelt ei räägi C1-tasemel 90% arstitudengitest (Viires & Poolamets, 2023).
Arusaadavalt tähendab professionaalse tõlketeenuse loomine ja rakendamine tervishoiusüsteemile lisakulu. Samas tuleb arvesse võtta, et keelebarjääri säilimine süsteemis põhjustab ka olulisi kaudseid ja otseseid lisakulusid. Varasema kirjanduse põhjal saab välja tuua neli peamist probleemi, mis ravikulude suurenemist põhjustavad:
- pikem ja sagedasem korduv hospitaliseerimine,
- ebavajalikud uuringud,
- lisatöö kolleegidele tõlkimise näol,
- ravivigadest tulenevad kulud.
Varasemad uuringud on näidanud, et meditsiinilise väljaõppeta tõlgid teevad tõlkimisel rohkem vigu, mis vähendab diagnoosi täpsust, patsiendi rahulolu, tervisetulemit ja põhjustab ravi viibimist (Bischoff & Denhaerynck, 2010; de Moissac & Bowen, 2019). Lähedase inimese kaasamine tõlkeprotsessi võib rikkuda konfidentsiaalsuse põhimõtet ja patsient võib jätta olulise info mainimata (Flores, 2005; Schlemmer & Mash, 2006).
Kui patsiendi mõistmine on keelebarjääri tõttu raskendatud, kipuvad tervishoiutöötajad sagedamini tellima lisaanalüüse ja uuringuid, mis põhjustavad patsiendi tervisele lisariske (Slade & Sergent, 2023). Uuringute põhjal pikeneb keelebarjääri korral vastuvõtuaeg 5–30 minuti võrra võrreldes keelebarjäärita vastuvõttudega (Rivadeneyra et al., 2000; Gallegos et al., 2008). Samuti viibivad keelebarjääriga patsiendid haiglas keskmiselt kauem ja nende korduva hospitaliseerimise määr on kõrgem. Tõlge nii saabumisel kui ka väljakirjutamisel vähendas korduvat hospitaliseerimist pea kaks korda (Lindholm et al., 2012; Flores, 2005; Karliner et al., 2007).
Uuringute põhjal pikeneb keelebarjääri korral vastuvõtuaeg 5–30 minuti võrra võrreldes keelebarjäärita vastuvõttudega.
Arvestades, et üks haiglapäev maksab Eesti Tervisekassale 198–1606 eurot (Riigi Teataja, 2025), võib iga lisapäev tähendada märkimisväärset kulu. Ehkki täpset rahalist mõju on Eesti kontekstis raske hinnata, on selge, et keelebarjäärist põhjustatud vältimatud vead koormavad süsteemi, riigi rahakotti ja patsienti.
Tallinna Lastehaiglasse pöördub väga palju erineva emakeelega eesti keelt mittevaldavaid patsiente, mistõttu pöördus haigla 2024. aasta juulis Keeleameti poole küsimusega teeninduskeele kohta. Keeleamet vastas, et patsiendile ega tervishoiutöötajale ei lange kohustust keelebarjääri lahendada ega tõlki hankida (Keeleamet, 2024). Sellest ajendatult pöördusid autorid 2024. aasta detsembris hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole.
Õiguskantsleri vastusest selgus, et Eesti seaduste kohaselt langeb keelebarjäärist tingitud probleemi lahendamine patsiendile ning tervishoiutöötaja võib võõrkeelset teenust pakkuda piisava keeleoskuse korral. Tervishoiuteenuse osutajal on õigus patsient ambulatoorselt vastuvõtult ära saata, kui too eesti keelt ei kõnele või ilma tõlgita saabub. Erandiks on erakorralise meditsiini osakonnad, kus vältimatu abi andmise kohustuse tõttu jääb keelebarjääri lahendamine tervishoiuteenuse osutaja kanda (Madise, 2025). Seetõttu on oluline, et Eesti tervishoiusüsteem looks struktuuri ja leiaks vahendid professionaalsete tõlketeenuste pakkumiseks, et tagada kõigile patsientidele, sealhulgas vene keelt kõnelevatele, kvaliteetne arstiabi, vähendada keelebarjäärist tulenevaid negatiivseid tagajärgi ja parandada tervishoiu tulemuslikkust (Pandey et al., 2021).
METOODIKA
Tegu oli läbilõikelise küsitlusuuringuga tervishoiutöötajate seas, mille eesmärk oli hinnata võõrkeelte kasutust Eesti tervishoiusüsteemis. Andmeid koguti perioodil 01.12.2024–22.01.2025 elektroonilise küsimustiku abil, mis saadeti laiali mitmete erialaliitude ja tervishoiuasutuste kaudu. Küsimustikule vastas kokku 2289 tervishoiutöötajat, kellest 960 olid arstid, 921 õed ja ämmaemandad, 84 hooldajad, 138 üliõpilased, 102 keskastmespetsialistid ja 84 toetava personali töötajad. Terviseameti andmetel teeb 2024. aasta märtsi seisuga erialast tööd 5178 arsti ning Tervise Arengu Instituudi 2023. aasta andmetel 9626 õde ja ämmaemandat (Terviseamet, 2024; Tervise Arengu Instituut, 2023). See tähendab, et meie küsimustikule vastas pea iga viies arst ja kümnes õde/ämmaemand.
Küsimustik keskendus keeleoskusele, keelebarjäärile ja tõlkelahenduste kasutamisele. Andmeid koguti anonüümselt ning analüüsiti R Studio ja Google Sheetsi abil. Siinsel uuringul ei olnud rahastajat.
TULEMUSED
Uuringus kaardistasid vastajad esmalt oma keeleoskuse. Keeleseaduse § 23 lg 4 alusel välja antud määrus sätestab, et hooldajad peavad valdama eesti keelt vähemalt B1-tasemel, ämmaemandad ja õed B2-tasemel ning arstid C1-tasemel (Riigi Teataja, 2011). Tulemused näitasid, et 97% vastanutest valdas eesti keelt vähemalt C1‑tasemel, 3% B1–B2-tasemel ning algtasemel keeleoskajaid oli marginaalselt. Vastanutest 16% kõneles vene keelt emakeelena. Iga kolmas vastanu kõneles vene keelt emakeelena või väga heal tasemel (C1–C2).
Vastanute vanused grupeeriti kümnendite kaupa. Enamik vastanutest olid alla 50-aastased (65%), üle 50-aastaste osakaal oli 35%. Kõige rohkem vastajaid oli vanusegrupis 30–39 aastat.
Küsitluse tulemusi analüüsiti piirkonniti, et andmeanalüüsi lihtsustada. Regioonide koostamisel lähtuti geograafilisest loogikast ja keelelise kogemuse sarnasustest ning selle kinnitamiseks konsulteeriti tervishoiuvaldkonna spetsialistide ja statistikutega. Andmed koondati kuude regiooni: Tallinn (n = 1268); Tartu (n = 497); Põhja- ja Kesk-Eesti (Rapla, Harju, Lääne-Viru, Järva ja Jõgeva maakond) (n = 179); Lääne-Eesti (Hiiu, Saare, Pärnu ja Lääne maakond) (n = 171); Lõuna-Eesti (Põlva, Valga, Võru, Viljandi ja Tartu maakond (v.a Tartu linn)) (n = 212) ning Ida-Viru maakond (n = 39), mida keelelise eripära tõttu arvestati eraldi.
23 vastajat ei soostunud piirkonda määrama. Vastanutest 1514 töötas haigla osakondades. Perearstikeskustes töötas 401 vastajat, EMO-s või kiirabis 221 ning kategooriasse „muu“ kuulus 153 vastajat.
Arstide keeleoskus – inglise keele oskuse mediaan on kaks korda kõrgem kui vene keele oma. Statistikaameti viimase rahvaloenduse andmetel on Eestis 379 210 vene emakeelega inimest, mis moodustab 28,5% elanikkonnast, mistõttu oli küsimustikuga oluline kaardistada vene keele oskust tervishoiutöötajate seas (Statistikaamet, 2021). Vanuselises jaotuvuses on näha, et 20–40-aastaste seas prevaleerib A1–A2-tasemel vene keelt kõnelevate osakaal ning sellest vanemad tervishoiutöötajad valdavad vene keelt kesktasemel või väga hästi (joonis 1).
JOONIS 1. Vene keele oskuse jaotus vastavalt vanusele.
Allikas: autorite andmed
Vastanutest 67% on vene keele tase madalam kui arsti töös nõutud C1-tase ning 46% neist on just arstid ja abiarstid. B1-tasemest madalamaks hindas oma keeleoskuse 35% vastanutest, kellest 45% moodustasid õed, abiõed ja ämmaemandad ning 42% arstid ja abiarstid. Seega näeme, et küllaltki olulise osa vastanute keeleoskus pole seaduses sätestatud kriteeriumide järgi piisav, et tervishoiuteenust vene keeles pakkuda. Vastajatest, kes hindasid, et nende vene keele oskus on alla B1-taseme, 92% olid 20–49-aastased.
Vastanud arstidest vaid iga kolmas (34%) räägib piisavalt head vene keelt (C1 või kõrgem), et pakkuda venekeelset tervishoiuteenust, kuid samal ajal oli viimase kahe töönädala jooksul venekeelne patsient 19 inimesel 20st.
Inglise keele piisav oskus on pea kaks korda levinum: lausa 60% kõikidest arstidest räägib vähemalt C1-tasemel inglise keelt.
Selleks et tõestada vanusegruppide 50+ ja alla 50-aastaste vene ja inglise keele oskuse erinevust, hinnati neid Wilcoxoni testidega. Nende testide alusel on vanusegruppidevahelised keelelised oskused statistiliselt olulise erinevusega (p < 0,05). Alla 50-aastaste seas on vene keele oskuse tase halvem kui üle 50-aastaste seas, vastavalt on mediaanoskus nendes gruppides A1–A2 ning C1–C2-tase. Inglise keele puhul joonistub välja vastupidine trend: inglise keele mediaanoskus on alla 50-aastastel B1–B2 ning üle 50-aastastel A1–A2.
Tulemustest selgub, et laias laastus vajaks nooremad tervishoiutöötajad venekeelsete patsientidega suhtlemisel tõlkelahenduse tuge ning keskealise ja vanema meditsiinipersonali seas oleks tõlkelahenduse toest abi ingliskeelsete patsientidega töötamisel.
Vene keele oskus varieerub regiooniti oluliselt
Uuringu tulemused näitavad olulisi piirkondlikke erinevusi vene keele oskuse tasemetes Eestis. Ida-Virumaal räägib vene keelt emakeelena ligi 70% küsimustikule vastanutest, teistes piirkondades on neid oluliselt vähem. Kui rakendada mõtteliselt keeleseaduse nõudeid ka vene keelele – näiteks arstipraktikaks vajalik C1-tase või emakeelena valdamine – siis saaks vene keeles arstiabi pakkuda Tallinnas ligi 40% vastanutest, vt joonis 2 (Riigi Teataja, 2011).
JOONIS 2. Vasak joonis: vene keele oskus regiooniti (%). Parem joonis: küsimustikule vastanute keskmine vene keele oskus regiooniti.
Allikas: autorite andmed
Samas Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eestis jääb vastav määr alla 22%, Lõuna-Eestis veidi alla 26%. Ida-Virumaal ei oleks selline piirang probleem – keelelisel põhjusel kaotaks seal töö vaid umbes 10% vastanutest, kes ei räägi vene keelt üldse või oskavad seda vaid algtasemel (A1–A2 ja „ei räägi üldse“ on arvestatud kokku).
Kui vaadata madalamat keeleoskuse piiri, näiteks B1-taset, mis on praegu hooldustöötajatelt ja tugipersonalilt nõutud keeleoskuse tase, siis selgub, et märkimisväärne osa inimestest jääks vene keeles suhtlemisel ka allapoole seda piiri (Riigi Teataja, 2011).
Tallinnas jääks alla B1-taseme (ehk räägivad vaid A1–A2 või üldse mitte) 31% vastanutest, Lääne-Eestis 35%, Lõuna-Eestis 37%, Põhja- ja Kesk-Eestis samuti 36%. Kõige kriitilisem on olukord Tartus, kus B1-tasemest madalamal on kokku 46% vastanutest – seega ei kvalifitseeruks peaaegu iga teine tervishoiutöötaja ka hooldaja või tugipersonali rollis vene keeles tervishoiu teenust osutama.
Ainsaks erandiks jääb taas Ida-Virumaa, kus alla B1-taseme jääb vaid 10% vastanutest. See viitab tugevale piirkondlikule vene keele oskusele, mis vastab piirkonna demograafilisele koosseisule.
Regiooni ja tervishoiuteenuse vene keeles osutamise kindlustunde vahelise seose hindamisel selgus Wilcoxoni testi tulemusena, et regiooniti esineb statistiliselt oluline erinevus vene keele rääkimise kindluses Ida-Virumaa ja ülejäänud Eesti vahel, millest esimeses on kindlustunne kõrgem. Lisaks erineb kindlustunne Tallinna ja Lääne-Eesti, Tallinna ja Tartu, Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel, kusjuures Tallinnas hinnatakse vene keeles tervishoiuteenuse osutamise kindlustunnet kõrgemalt.
Lastehaiglas võib võõrkeelse patsiendiga puududa ühine keel
Uuringus osalejad said hinnata, kui palju neil oli viimasel kahel töönädalal kokkupuuteid muude võõrkeelsete (v.a eesti- ja venekeelsete) patsientidega. Kõige rohkem esineb muid võõrkeelseid (nt inglise-, soome-, araabiakeelseid) patsiente just lastehaiguste ja kirurgia osakonnas. Kõige vähem esineb muid võõrkeelseid patsiente taastus- ja palliatiivravi osakonnas. Kõikidest regioonidest esineb muid võõrkeelseid patsiente kõige rohkem Tallinnas ning kõige vähem Lääne-Eestis. Toodi ka välja, et naistekliinikus esineb palju muust rahvusest umbkeelseid patsiente, kes räägivad näiteks indoneesia või usbeki keelt, mistõttu toimub suhtlus abikaasa vahendusel. Selline olukord võib oluliselt takistada usaldusväärset infoedastust ning konfidentsiaalsust, eriti juhul, kui esineb kahtlus abikaasa vägivaldsele käitumisele.
Keelebarjäär mõjub negatiivselt visiitide toimumisele
Uuringus hinnati, kui paljudel tervishoiutöötajatel on kunagi keelebarjääri tõttu vastuvõtt ära jäänud, edasi lükkunud või patsient teisele kolleegile üle läinud. Ligi 33% eesti emakeelega vastanud arstidest nentis, et neil on varem vastuvõtt keelebarjääri tõttu ära jäänud või edasi lükkunud. Ülejäänud vastanud tõid sageli välja, et kuigi nad oleks soovinud keelebarjääriga vastuvõtu ära jätta või selle kolleegile suunata, polnud see praktikas võimalik.
Arstide emakeele ja visiitide ärajäämise vahelist seost hinnati statistilise testiga, mille põhjal saab öelda, et esineb statistiliselt oluline seos visiitide ärajäämise ja arsti emakeele vahel. Uuringust selgus, et eesti emakeelega arstide vastuvõtud lükkusid sagedamini edasi, kui muu või vene emakeelega arstide omad.
JOONIS 3. Visiitide ärajäämise osakaal arstide emakeele järgi.
Allikas: autorite andmed
Avatud küsimustes tõid vastajad välja, et võõrkeelne vastuvõtt on pikem, kurnavam ja nõustamise kvaliteet oluliselt halvem. Samuti peab tihti otsima kolleegi, kes jätaks oma töö pooleli ja tuleks appi tõlkima. Igas vanusegrupis toodi välja, et neile on vastumeelt töötada muus kui riigikeeles.
TERVISHOIUS ON SUUR VAJADUS TÕLKEABI JÄRELE
Joonis 4 ilmestab, et kõige suurem vajadus tõlke järele on vene (27% vastajatest), inglise (19%) ja ukraina keele (12%) puhul. Graafikule on lisatud ka usaldusvahemikud. Kuna vene keele usaldusvahemik ei kattu ühegi teise keele usaldusvahemikuga, siis võib öelda, et vene keele puhul on probleem märgatavalt suurem, kui teiste keelte puhul. Küsitluses mainiti ära armeenia, aserbaidžaani, bengali, bulgaaria, eesti, filipiini, gruusia, hiina, hispaania, hollandi, india/hindi, indoneesia, inglise, itaalia, jaapani, korea, leedu, läti, norra, pakistani, poola, portugali, prantsuse, pärsia, rootsi, rumeenia, saksa, serbia, somaali, soome, süüria, taani, tai, tšehhi, türgi, ukraina, ungari, usbeki, valgevene, vene, vietnami ja võro keel. Peale selle toodi välja täpsustamata Aasia ja Aafrika riikide keeled ning viipekeel.
JOONIS 4. Tõlkeabi vajamise sagedus erinevate keelte puhul 95% usaldusvahemikega.
Allikas: autorite andmed
Praegu on enim kasutatavad lahendused keelebarjääri esinemisel kolleegilt abi küsimine tõlkimisel (67%), tõlkerakenduse (nt Google Translate, ChatGPT) kasutamine (62%) või patsiendi lähedase abi tõlkimisel (62%). 47% vastas, et „pursivad võõrkeelt ja loodavad parimat“. Vastanutest 14% kasutab tõlkimisel patsiendi palatikaaslase abi. Vastanutest 8% saadab patsiendi minema või pakub teise tervishoiutöötaja vastuvõttu. Vaid 1% vastanutest kasutab tervishoiuasutuse pakutud telefonitõlki ning 7%-l vastanutest ei ole keelebarjääri esinenud (joonis 5). Vaid alla poole vastanutest ütles, et kolleegi tõlkimisel tunnevad, et pakuvad turvalist ja kvaliteetset tervishoiuteenust. Lähedase, palatikaaslase või tõlkerakenduse kasutamise korral oli kindlus veelgi väiksem. Samuti toodi kommentaaridena palju välja, et keelebarjääri korral kasutatakse kehakeelt, joonistatakse või edastatakse patsiendile lihtsalt vähem infot.
JOONIS 5. Tervishoiutöötajate praegu kasutatavad tõlkelahendused.
Allikas: autorite andmed
Vastajatelt uuriti, milliseid tõlkelahendusi soovitaks kasutada, kui kõik variandid oleks olemas. Kõige populaarsem lahendus oli meditsiinilisele tõlkele spetsialiseerunud digilahendus, mida sooviks kasutada 65% vastanutest. 56% sooviks kasutada professionaalset tõlki, 38% kolleegi abi, 35% telefonitõlki, 23% Google Translate’i ning 5% vastanutest ei vaja tõlkeabi.
Valdav osa vastanutest on seisukohal, et tõlkeprobleemide lahendamine ei peaks olema tervishoiutöötaja mure, vaid sobiva tõlkelahenduse peaks leidma patsient ise või tööandja. Tõlkelahendus peaks olema kiire ja mitte vajama lisaaega.
ARUTELU
Uuringu tulemused toovad esile tervis-hoiusüsteemis esinevaid keelelisi väljakutseid, mis mõjutavad otseselt nii töötajate igapäevast tööd kui ka patsientide ohutust ja rahulolu. Küsimustikule vastas ligikaudu iga viies Eestis töötav arst ja iga kümnes õde, võimaldades saada esindusliku ülevaate keeleoskuse tasemest ning vajadusest keelelise toe järele. Vastajate seas ilmnes, et keele mittevaldamist esineb nii inglise keelega (40% rääkis madalamal tasemel kui C1) kui ka vene keelega (65% rääkis madalamal tasemel kui C1). Kuigi inglise keele oskus on parem kui vene keele oma, siis tervishoiutöötajad kohtuvad oma töös sagedamini venekeelsete patsientidega – näiteks oli 19 arstil 20-st viimase kahe töönädala jooksul vähemalt üks venekeelne patsient. Keeleprobleem ei puuduta vaid vene keelt. Abi on ka vaja inglise, ukraina ja soome keelega. Samuti toodi välja erinevaid Lähis-Ida, Aafrika, Aasia ja Euroopa keeli.
Vanuserühmade lõikes erines vene keele oskus märgatavalt. Analüüsides alla 50-aastaste vastuseid, siis on 15 aasta pärast arstide eeldatav vene keele mediaanoskus tasemel A1–A2, mis jätab vene emakeelega patsiendid vajaliku abita. Arvestades keeleseaduse nõudeid, on murettekitav, et ligi 30% vastanutest hindas praegu oma keeleoskuse nii madalaks, et see ei vasta kehtivatele nõuetele. See seab ohtu patsiendi turvalisuse ja teenuse kvaliteedi.
Üle poole meie uuringus osalenutest tõi välja, et vajadusel kutsuvad nad kolleegi tõlkima. See tähendab, et tõlketeenust osutab sageli tervishoiuspetsialist, kelle tööaeg on niigi piiratud. Tervishoius valitseva tööjõupuuduse kontekstis on see eriti problemaatiline. Vene keelt rääkivad õed märkisid, et tunnevad end ülekoormatuna, kuna peavad „noorte töö“ ära tegema, kuna viimased ei räägi vene keelt. Või peab patsient korduvalt pöörduma tervishoiutöötaja poole sama probleemiga, sest esimesel korral ei saadud keelebarjääri tõttu arusaadavaid ravisoovitusi ja selgitusi. Arvestades, kui sageli sellised olukorrad aset leiavad, tähendab see vajadust tööle võtta täiendav personal.
Peale kolleegi abi kasutatakse keelebarjääri ületamiseks sageli ka patsiendi lähedasi, palatikaaslasi või tõlkerakendusi. Umbes pooled vastanutest on neid meetodeid varem kasutanud. Samas kaasneb sellega mitmeid riske – usaldusväärse info edastamine võib kannatada, eriti kui tõlgib näiteks abikaasa, kelle suhtes võib olla lähisuhtevägivalla kahtlus.
Sellistes olukordades võib patsient ise piirata isikliku info jagamist, kuna ei soovi, et kõrvaline isik informatsiooni teada saaks. See seab kahtluse alla nii konfidentsiaalsuse, isikuandmete kaitse kui ka patsiendi turvatunde. Mitmel puhul mainiti, et keeleprobleemide tõttu jäävad teatud teemad käsitlemata või kasutatakse vaid kehakeelt ja joonistamist.
Emakeeles pakutakse parema kvaliteediga tervishoiuteenust kui võõrkeeles. Keelebarjäärist tulenevad probleemid, nagu pikem hospitaliseerimine, ebavajalikud uuringud, personalikoormus, ebapiisav nõustamine ja motiveerimine ning ravivead, põhjustavad Eesti tervishoiusüsteemile märkimisväärset lisakulu. Meie uuring näitas, et probleem on süsteemne ja sagedane, mõjutades igapäevast töökorraldust ning patsientide ohutust.
Ligi 33% eesti emakeelega vastanud arstidest nentis, et neil on varem vastuvõtt keelebarjääri tõttu ära jäänud või edasi lükkunud. Professionaalse tõlketeenuse või digitaalse rakenduse kasutamine võib osutuda kuluefektiivseks lahenduseks, ennetades ravivigu, vähendades korduvat hospitaliseerimist ja vastuvõttude ärajäämist. Lisaks vähendaks tõlkelahenduse loomine tervishoiutöötajate koormust ja parandaks töökeskkonda.
Küsimustiku kõige suurem puudujääk oli valikunihe, kuna inimesed said ise valida, kas soovivad vastata või mitte. See-eest on uuringu valim suur ja mitmekesine, andes läbilõike soovitud sihtrühmast. Teine probleem küsimustiku puhul oli asjaolu, et seda sai täita vaid eesti keeles. Küsimustikule vastanutest rääkis 16% vene keelt emakeelena. Üheselt mõistetav polnud ka küsimus visiitide ära jätmisest: antud küsimuses uuriti, kas vastaja on kunagi vastuvõtu pidanud ära jätma, kuid mitmed tõid välja, et nad küll sooviksid ära jätta, kuid töö iseloomu tõttu pole see võimalik, nt haigla osakonnas töötades.
SOOVITUSED TULEVIKUKS
Tuleviku perspektiivina näeme, et tervishoiuasutustel tuleb järgida õiguskantsleri välja toodud seaduse punkte. Keeleprobleemi lahendamise vastutus langeb patsiendile, kuid tervishoiutöötaja soovil ning piisava võõrkeele valdamise korral võib pakkuda teenust võõrkeeles. Erandiks reeglile on erakorralise meditsiini osakonnad, kus vastutus lasub tervishoiuteenuse osutajal. Kuna uuringu tulemused näitavad, et lisaks vene keele probleemile tunneb pea iga viies ja kaheksas tervishoiutöötaja vajadust vastavalt ingliskeelsele ja ukraina- või soomekeelsele tõlkele, siis tuleb leida sobiv tõlkelahendus. Kuigi kirjandus viitab, et kõige efektiivsem meetod on professionaalne meditsiiniline tõlk, siis Eesti tervishoiu rahalist puudujääki vaadates ei ole sellise teenuse loomine realistlik. Seetõttu leiame, et kõige kulutõhusam on luua ja kasutusele võtta meditsiiniline digitõlkelahendus. Seejuures on uuringud näidanud, et igasuguse tõlke olemasolu on parem, kui mitte millegi kasutamine. Kuigi puuduvad uuringud digilahenduste ja muude tõlketeenuste kuluefektiivsuse kohta, on võimatu arvata, et kolleegide kasutamine tõlkimiseks ning ebavajalike lisaanalüüside ja uuringute tellimine oleks kuluefektiivsem, kui meditsiinilise tõlke äpi loomine.
Tõlkerakenduse idee tekkis autoritel vaadates joonisel 5 toodud küsitluse tulemusi ehk tervishoiutöötajate endi tõlkelahenduste eelistusi. Kõige populaarsem (65%) oli meditsiinilisele tõlkele spetsialiseerunud digilahendus. Autorid leiavad, et Google Translate’i või ChatGPT kasutamine meditsiiniliseks tõlkeks ei ole soovitatav, sest tõlge ei ole usaldusväärne, kõikides situatsioonides adekvaatne ning uue vastutuskindlustuse seaduse kohaselt ei ole tõlkevigadest tingitud ravivigade tekkimisel vastutajat.
Lisaks ei ole vabavara veebilehtedel tagatud konfidentsiaalsus ehk ei saa olla kindel, et infot ei jagata kolmandate isikutega. Näiteks lõi Rootsi idufirma meditsiinilise tõlke äpi Care to Translate, mida saavad tervishoiutöötajad kasutada just sel otstarbel, muretsemata seejuures patsiendi personaalse info vale kasutamise ja keeruliste meditsiiniterminite vale tõlke pärast. Selle rakenduse hind on 500 eurot kuus ühe osakonna või perearstikeskuse kohta. (Care to Translate, 2025) Võrreldes ühe haiglapäeva maksumusega vastavalt osakonnale (198–1606 eurot) võib juba üks ära hoitud korduv hospitaliseerimine või välditud tarbetu uuring kompenseerida rakenduse kuukulu (Riigi Teataja, 2025). Rakenduse miinus on see, et hetkel eestikeelse tõlke teenus puudub. See tähendab, et tuleks kas paluda rakendusele eesti keel lisada või luua Eestile oma tõlkerakendus.
KASUTATUD ALLIKAD
- Bischoff, A. & Denhaerynck, K. (2010). What do language barriers cost? An exploratory study among asylum seekers in Switzerland. BMC Health Services Research, 10(1). https://doi.org/10.1186/1472-6963-10-248
- Care to Translate. (2025). Pricing | Care to Translate. https://www.caretotranslate.com/pricing
- de Moissac, D. & Bowen, S. (2019). Impact of Language Barriers on Quality of Care and Patient Safety for Official Language Minority Francophones in Canada. Journal of Patient Experience, 6(1), 24–32. https://doi.org/10.1177/2374373518769008
- Flores, G. (2005). The Impact of Medical Interpreter Services on the Quality of Health Care: a Systematic Review. Medical Care Research and Review, 62(3), 255–299. https://doi.org/10.1177/1077558705275416
- Gallegos, J., Mulamula, E., Patnosh, J., & Ulmer, C. (2008). Serving Patients with Limited English Proficiency: Results of a Community Health Center Survey. National Association of Community Health Centers. https://healthlaw.org/wp-content/uploads/2018/09/FINALNACHC_Report.0608.pdf
- Karliner, L. S., Jacobs, E. A., Chen, A. H., & Mutha, S. (2007). Do Professional Interpreters Improve Clinical Care for Patients with Limited English Proficiency? A Systematic Review of the Literature. Health Services Research, 42(2), 727–754. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1955368/
- Lindholm, M., Hargraves, J. L., Ferguson, W. J., & Reed, G. (2012). Professional Language Interpretation and Inpatient Length of Stay and Readmission Rates. Journal of General Internal Medicine, 27(10), 1294–1299. https://doi.org/10.1007/s11606-012-2041-5
- Madise, Ü. (2025). Tervishoiutöötaja ja patsiendi suhtlemine tõlgi vahendusel. https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2025-03/Tervishoiutootaja%20ja%20patsiendi%20suhtlemine%20tolgi%20vahendusel.pdf
- Pandey, M., Maina, R. G., Amoyaw, J., Li, Y., Kamrul, R., Michaels, C. R., & Maroof, R. (2021). Impacts of English Language Proficiency on Healthcare access, use, and Outcomes among immigrants: a Qualitative Study. BMC Health Services Research, 21(1), 1–13. https://doi.org/10.1186/s12913-021-06750-4
- Riigi Teataja. (2011). Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded. Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/114022018010
- Riigi Teataja. (2025). Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu. Riigi Teataja. https://tervisekassa.ee/partnerile/raviasutusele/tervishoiuteenuste-loeteluhttps://www.riigiteataja.ee/akt/
- Rivadeneyra, R., Elderkin-Thompson, V., Silver, R. C., & Waitzkin, H. (2000). Patient centeredness in medical encounters requiring an interpreter. The American Journal of Medicine, 108(6), 470–474. https://doi.org/10.1016/s0002-9343(99)00445-3
- Schlemmer, A. & Mash, B. (2006). The effects of a language barrier in a South African district hospital. South African Medical Journal=Suid-Afrikaanse Tydskrif Vir Geneeskunde, 96(10), 1084–1087. http://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17164941/
- Slade, S. & Sergent, S. R. (2023). Language barrier. In StatPearls. StatPearls Publishing. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK507819/
- Statistikaamet. (2021). RL21431: Rahvastik emakeele, soo ja elukoha (asustuspiirkond) järgi, 31. detsember 2021-PxWeb. Stat.ee. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2021__rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad__rahvus-emakeel/RL21431
- Terviseamet. (12.07.2024). Terviseameti ülevaade Eesti arstkonnast: kogukond on vananev ja valitseb parimas tööeas arstide defitsiit. https://terviseamet.ee/uudised/terviseameti-ulevaade-eesti-arstkonnast-kogukond-vananev-ja-valitseb-parimas-tooeas-arstide
- Tervise Arengu Instituut. (2023). THT002: Tervishoiutöötajad soo, vanuse ja ameti järgi. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas
- Viires, K.-L. ja Poolamets, D. (2023). Arstitudengite vene keele oskus ja selle mõju töökoha valikule – küsitluse kokkuvõte. Eesti Arst, 102(11). https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/view/23301/17722
Tänuavaldused
Artikkel valmis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi, Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Õendustudengite Seltsingu koostööna. Täname kõiki organisatsioone, kes küsitlust edasi jagasid, sh Eesti Arstide Liit ja Eesti Õdede Liit, ning tervishoiutöötajaid, kes seda küsimustikku täitsid. Suur aitäh Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelgale, kes nõustas meid küsimustiku koostamise osas. Täname Maivi Parve, Andres Võrku ning Mikk Jürissoni mitmekülgse juhendamise eest! Lisaks täname Andra-Helena Toometit ja Mari-Liis Sukka, kes aitasid artikli keeletoimetuse ning väiksemate muude ülesannetega.
* Uuringut juhendas Mikk Jürisson, Tartu Ülikooli rahvatervishoiu kaasprofessor.