Venemaa hübriidsõja väljakutsed heidutusele ja reageerimisele
-
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
Venemaa hübriidrünnakud on muutunud kogu Euroopas tavaliseks nähtuseks. Neid pahatahtlikke tegevusi ei saa enam pidada pelgalt tüütuseks, nende operatsioonide ohtlikkus ja intensiivsus on tõusuteel. Venemaa agressiivsed sammud kujutavad endast eskaleeruvat hübriidsõja kampaaniat, mis on suunatud otseselt Euroopa riikide julgeoleku ja stabiilsuse õõnestamisele. Agressioon Ukrainas käib koos hübriidsõjaga lääneriikide vastu, keda Venemaa käsitleb ühtse vastaste rühmana.
Küberrünnakutele, desinformatsiooni kampaaniatele ja katsetele mõjutada valimisprotsesse on lisandunud sabotaažirünnakud taristu vastu, süütamised ja muud kineetilised rünnakud. Venemaa ja tema vasall Valgevene kasutavad naaberriikide vastu rändesurvet ning paljudes piirkondades on Venemaalt lähtuva elektroonilise segamise tõttu navigatsioonisüsteemid häiritud. Venemaa sadamatesse suundunud või sealt väljunud kaubalaevad on Läänemere põhjas ankrut lohistades katkestanud andmeside- ja elektrikaableid ning gaasijuhtme.
Venemaa ei ole maailmas ainus hübriidsõja meetodite kasutaja, mistõttu jälgivad ka teised riigid, eeskätt Hiina, Venemaa tegevuse mõju ja sellele reageerimist. Autoritaarsed riigid eelistavad hübriidsõda seetõttu, et demokraatlikel riikidel on sellistele rünnakutele keeruline otse ja proportsionaalselt reageerida. Lääs on oma avatuse tõttu salategevusele palju haavatavam kui Venemaa.
Hübriidrünnakud on tavaliselt teadlikult kavandatud nii, et need oleks raskesti tuvastatavad ning ründaja vastutusele võtmine ja otsustav reageerimine oleks takistatud. Lisaks võib rünnataval riigil puududa kas võimekus või poliitiline tahe tõhusalt vastata.
Seni pole Euroopa suutnud luua hübriidrünnakute vastu tõhusaid kaitse-mehhanisme, mistõttu on Venemaa endiselt initsiatiivi ja operatiivse eelise valdaja. Selline olukord hoiab Venemaa hübriidtaktika kulud madalana, võimaldades tegutseda suhteliselt vabalt ja suuremate tagajärgedeta. Kui Venemaad aga piisavalt ei takistata, ei näe Kreml põhjust oma käitumist muuta, mis omakorda tähendab, et rünnakud jätkuvad ja viivad suure tõenäosusega veelgi agressiivsemate ja riskantsemate sammudeni.
Läänt takistab reageerimisel pahatihti hirm eskalatsiooni ees, mille tõttu reageeritakse Venemaalt lähtuvatele ohtudele aeglaselt ja ettevaatlikult, mida Kreml kasutab oskuslikult ära.
HÜBRIIDOHUD JA HEIDUTUS
Venemaa rünnakutele reageerides peab eesmärk olema kehtestada Venemaa hübriidohtude vastu tõhus heidutus.
|
Heidutus on tegevus, millega püütakse takistada või piirata kedagi soovimatuid tegevusi sooritamast. Klassikaline heidutusteooria eristab kahte põhimeetodit: tõkestusheidutus ja karistusheidutus. Praktikas tähendaks see, et Kreml kas ei suuda oma rünnakutega eesmärke saavutada (tõkestusheidutus) või seisab ise silmitsi märkimisväärsete tagajärgedega (karistusheidutus). |
Tõkestusheidutuse strateegiad on suunatud vaenuliku tegevuse takistamisele, muutes vastase eesmärkide saavutamise keeruliseks või võimatuks. Kui ründajal ei ole kindlustunnet, et tal on võimalik õnnestuda, väheneb stiimul pahatahtliku tegevuse läbiviimiseks. Praktikas tähendab see kaitsemeetmete rakendamist, mis raskendavad Venemaa eesmärkide saavutamist.
Kõik hübriidohud pole täielikult heidutatavad. Näiteks küberrünnakutest ja infooperatsioonidest on praeguses maailmas saanud igapäevane nähtus. Seetõttu võib teatud hübriidohtude puhul olla mõnikord tõhusam tugevdada ühiskondade kriisikindlust ja rünnakud nii võimalikult ebaefektiivseks muuta, selmet püüda täielikult iga ohtu ennetada. Eesmärk on, et kui Venemaa näeb, et tõsist kahju ei ole võimalik tekitada, lõpetab ta lõpuks oma ressursside raiskamise ebatõhusatele rünnakutele.
Kui Venemaa näeb, et tõsist kahju ei ole võimalik tekitada, lõpetab ta lõpuks oma ressursside raiskamise ebatõhusatele rünnakutele.
Kuid ainult kriisikindlusele toetumine ei ole Venemaa käitumise mõjutamisel tõhusaks osutunud. Venemaa käitumise piiramiseks ja muutmiseks ei ole muud alternatiivi, kui rakendada ka proaktiivseid meetmeid. See nõuab karistusheidutuse strateegia kasutamist, kus Venemaale tehakse selgeks, et jätkuv agressioon toob talle endale kaasa kulukad tagajärjed.
Heidutuses mängib suurt rolli signaalide edastamine. Selged sõnumid potentsiaalsete tagajärgede kohta võivad takistada Venemaad edasisi rünnakuid algatamast. Seda saab teha kas avalike avalduste või mitteametlikes kanalites edastatud sõnumite kaudu. Selleks et tagada heidutuse tõhusus, peab poliitika olema usutav ja agressor uskuma, et vastus suudetakse ellu viia. Seega peavad deklaratsioone toetama võime ja valmisolek tegutseda. Pelgalt vastumeetmetega ähvardamisest enamasti ei piisa ja tihti on vaja ka reaalset vastutegevust.
RÜNNAKUTE OMISTAMINE
Oluline osa hübriidrünnakule reageerimisel ja edasiste vaenulike tegevuste tõkestamisel on omistamisel. See seisneb tehniliste, poliitiliste ja juriidiliste vahendite kasutamises, et süüdlane tuvastada.
Omistamine saadab Venemaale sõnumi, et oleme tema meetoditest teadlikud. See mängib olulist rolli strateegilises kommunikatsioonis, mille eesmärk on Venemaa tegevus paljastada, annab rahvusvahelise õiguse raames juriidilise aluse proportsionaalseteks vastumeetmeteks ning võimaldab ehitada liitlaskoalitsioone võimalikeks vastusammudeks.
Omistamise puhul pole väljakutse ainult piisavate tõendite kogumine, vaid ka tegutsemiseks poliitilise tahte kujundamine. Vastane omakorda üritab poliitilist tahet mõjutada ja sellega manipuleerida. Hübriidrünnakud korraldatakse sageli käsilasi kasutades või muul viisil tegeliku ründaja identiteeti varjates, mis teeb süüdlase avaliku süüdistamise või sanktsioonide kehtestamise keeruliseks.
Omistamise puhul pole väljakutse ainult piisavate tõendite kogumine, vaid ka tegutsemiseks poliitilise tahte kujundamine.
Omistamisel on kolm tasandit:
- tehniline (kasutatud vahendite ja meetodite tuvastamine),
- poliitiline (ründaja avalik nimetamine),
- juriidiline (kuriteosüüdistuse esitamine).
Tehniline omistamine on iga omistamisprotsessi esimene ja oluline samm. Selle juures on keskne roll luure- ja uurimisasutustel, kes koguvad tõendeid. Tänapäeval on ründaja meetodite paljastamisel tihti oluline osa uuriva ajakirjanduse võrgustikel ja vabatahtlikel avatud allikate luuregruppidel (OSINT). Venemaa hübriidkampaaniad tuleb võimalikult varakult avastada, tuvastada ja neile vastu astuda. Esimene samm on mõista, mis toimub. Selleks on vajalik piiriülene olukorrateadlikkus ja luureinfo jagamine.
Venemaa rünnakute hiljutine muster hõlmab sageli eri riikides toimunud vahejuhtumeid, mis võivad tunduda tavalise kuritegevusena. Neid sündmusi ühendades avaldub laiem sabotaaži- või muu vaenuliku tegevuse muster, mis muidu jääks märkamata. Nüüd, kui Euroopa riigid on asunud halveneva julgeolekuolukorra tõttu kiiresti kaitsekulutusi suurendama, tuleks prioriteediks seada ka investeeringud vastuluurevõimekuse arendamisse. Rünnakute tuvastamise võimekuse paranemine viib sagedasema omistamiseni ja täpsemate vastumeetmete rakendamiseni.
Tehnilisele omistamisele võib järgneda poliitiline omistamine, mis tähendab ründaja avalikku sildistamist. Üldiselt on avalik omistamine oluline viis ründaja häbistamiseks. Venemaa tavapärane vastus vahelejäämisele on kõike eitada ja vastaspoolt russofoobias süüdistada.
Poliitiline omistamine on iga riigi suveräänne õigus. Omistamine kollektiivsetes raamistikes võib oluliselt suurendada protsessi legitiimsust ja tõhusust. Näiteks tegi NATO nõukogu 2024. aasta kevadel kaks ühisavaldust, millega omistati Venemaale Euroopas toimunud hübriidrünnakuid. Siiski on omistamine rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu jäänud harvaks juhtumiks.
Omistamise kolmas kategooria on juriidiline omistamine, mis hõlmab õiguslike vahendite kasutamist, et rünnakute toimepanijad ja korraldajad vastutusele võtta. Kriminaaluurimine võib aga kesta kuid või isegi aastaid ning Venemaa tegevusest ei jää alati ka n-ö suitsevat relva. Ta üritab tihti kasutada usutavat eitust, mis muudab uurimismeetoditega lõplike tõendite hankimise keeruliseks. Seetõttu tuleks poliitiline ja juriidiline omistamine hoida võimalikult eraldi.
Poliitilise omistamise puhul ei ole vaja iga detaili tõendada ning alati pole tingimata vaja investeerida märkimisväärseid ressursse süüdistuse esitamiseks, eriti kuna paljudel juhtudel on tõenäoline, et rünnaku taga olevad isikud jäävad tabamata.
RÜNNAKUTE NIMETAMINE – SABOTAAŽ KUI RIIKLIK TERRORISM?
Omistamisotsused peavad olema seotud proaktiivse kommunikatsioonistrateegiaga. Seotud küsimus on, kuidas Venemaa rünnakuid defineerida. Euroopa Liit on neid siiani määratlenud peamiselt „hübriidrünnakutena“ ning NATO kasutanud terminit „destabiliseerimiskampaania“. Rünnakute intensiivistumine tõstatab küsimuse, kas ei oleks otstarbekas hakata vähemalt tõsisemaid sabotaažiakte või nende katseid nimetama „riiklikuks terrorismiks“.
Terminit „terrorism“ kasutatakse tavaliselt seotuna mitteriiklike rühmituste tegevusega, kuigi ka riike on nimetatud terrorismi riiklikeks sponsoriteks. 2022. aasta novembris tegi Euroopa Parlament poliitilise deklaratsiooni, milles nimetati Venemaad „terrorismi sponsoriks ja riigiks, kes kasutab terroristlikke vahendeid“ Ukraina tsiviilelanike vastu.
Terroristliku tegevuse üldine omadus on vägivalla kasutamine poliitilistel eesmärkidel, püüdes luua tugevat hirmuõhkkonda, ning selle sihtmärk on kogu ühiskond. Terminit „terrorism“ võikski strateegilises kommunikatsioonis Venemaa tegevuse kirjeldamisel sagedamini kasutada. Venemaa jätkuvaid sabotaažiakte tuleks käsitleda mitte pelgalt kriminaalsete tegudena, vaid pahatahtlike katsetena ühiskonda terroriseerida.
Terroristliku tegevuse üldine omadus on vägivalla kasutamine poliitilistel eesmärkidel, püüdes luua tugevat hirmuõhkkonda, ning selle sihtmärk on kogu ühiskond.
On vaid õnnelik juhus, et näiteks rünnakud transpordisektori vastu või süütamised ei ole seni põhjustanud otseseid inimohvreid. Venemaa sabotaažiaktide nimetamine riiklikuks terrorismiks saadaks tugeva poliitilise signaali ja aitaks suurendada avalikkuse teadlikkust Venemaa tegevuse tõsidusest.
VENEMAA HÜBRIIDRÜNNAKUTELE VASTAMINE
Omistamine ei saa olla eesmärk omaette, vaid rünnakutele peab järgnema vastus. Kui riik omistab rünnaku teisele riigile, kuid ei suuda tõhusalt reageerida, võib see jätta mulje jõuetusest. See omakorda võimaldab vaenulikul poolel saavutada inforuumis oma eesmärgid, tekitades hirmu ja ohutunnet sihtriigi elanikkonna hulgas.
ÜRO põhikirja kohaselt on riikidel õigus enesekaitsemeetmeteks. Isegi kui rünnak ei ulatunud relvastatud rünnaku tasemeni, võimaldab rahvusvaheline õigus võtta vastumeetmeid vastusena rahvusvaheliselt keelatud teole, mille on toime pannud teine riik. Vastumeetmed peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet, kuid need ei pea olema sümmeetrilised, võib kasutada ka asümmeetrilisi meetodeid. Asümmeetriline vastus on tavaliselt vajalik ka seetõttu, et sümmeetrilised vastused hübriidrünnakutele on liberaalsetele demokraatiatele keerulised eetiliste ja juriidiliste piirangute tõttu. Just sel põhjusel eelistab Venemaa hübriidsõda – sellele on raske otse ja proportsionaalselt reageerida.
Lääneriikide jaoks on näiteks künnis, et korraldada Venemaal varjatud tegevusi, väga kõrge. Siiski on vastuseks Venemaa küberrünnakutele korraldatud küber-operatsioone, mille sihtmärgid on olnud Venemaa kübervõimed. Selliseid varjatud ründetegevusi teostatakse äärmiselt diskreetselt ja üksnes kõige võimekamate riikide poolt. Kõige enam on avalikkuses kajastatud USA küberväejuhatuse tegevust 2018. aasta USA vahevalimiste ajal, kui blokeeriti kurikuulsa Venemaa trollivabriku Internet Research Agency tegevus, et takistada valimistesse sekkumist.
Väljakutse on, kuidas vastata hübriidrünnakutele viisil, mis edastab otsusekindluse sõnumi, tabab Venemaad õigesse kohta ja põhjustab viimasele piisavalt suurt kulu, et sundida teda vaenulikku tegevust lõpetama, kuid arvestab samas ka võimalike soovimatute tagajärgedega. Vajalik on nutikas kombinatsioon avalikest ja varjatud vastustest erinevates valdkondades. Vastumeetmed võivad sihtida nii vaenulike tegevustega seotud isikuid ja organisatsioone kui ka Venemaa üldisi nõrkusi, nagu Vene režiimi ja majanduse võtmeelemente, mille nõrgestamine avaldaks laiemat majanduslikku ja ühiskondlikku mõju.
RAHVUSVAHELISE REAGEERIMISE TÄHTSUS JA VÄLJAKUTSED
Nii EL kui ka NATO leiavad, et hübriid-ohtudele vastamisel lasub peamine vastutus riikidel endil. Siiski nõuab tõhus karistusheidutus rahvusvahelist koostööd ja mõlemad organisatsioonid tunnistavad, et hübriidrünnakud väärivad ühist vastust. Koheldes hübriidrünnakut ühe liikmesriigi vastu kui rünnakut kogu EL-i või NATO vastu, näitab kollektiivne vastus solidaarsust, mis on eriti tähtis väiksemate riikide jaoks.
Rahvusvaheline vastuse ülesehitamine on delikaatne ülesanne, mis hõlmab liitlaste huvide ja laiemate geopoliitiliste tagajärgedega arvestamist.
Erinevad on ka riikide riskijulgus ja eskalatsioonihirm. Kui Venemaa suudab hübriidrünnaku kaudu tekitada olukorra, mida EL-i ja NATO liikmed hindavad erinevalt, võib see süvendada poliitilisi lahkhelisid liitlaste seas ja nõrgestada suutlikkust ühtsena tegutseda. Suured konsensuspõhised organisatsioonid on sageli aeglased, kuna iga liikmesriik peab otsustega nõustuma. Reageerimine võib viibida ka bürokraatlike takistuste tõttu.
Kui Venemaa suudab hübriidrünnaku kaudu tekitada olukorra, mida EL-i ja NATO liikmed hindavad erinevalt, võib see süvendada poliitilisi lahkhelisid liitlaste seas ja nõrgestada suutlikkust ühtsena tegutseda.
Seetõttu võib juhtudel, kus riike mõjutavad geograafiliselt piiratud hübriidrünnakud, olla tõhusam tegutseda väiksemates, tavaliselt piirkondlikes, sarnaselt mõtlevate riikide rühmades. Selliseid uudseid formaate on praktikas juba rakendatud. Jaanuaris 2025 arutati Läänemere veealuse kriitilise taristu kahjustamise ja sellele vastamise küsimusi uudses formaadis – Läänemere NATO liitlaste tippkohtumisel Helsingis. Kuus Venemaaga piirnevat NATO riiki, Norrast põhjas Poolani lõunas, on arutanud näiteks koostööd piirijulgeoleku teemal, sealhulgas droonide avastamise ja tõrjumise küsimustes.
NATO JA ARTIKKEL 5 KOLLEKTIIVKAITSE KOHUSTUSE ROLL
NATO on poliitilis-sõjaline liit, mille selge fookus on sõjalistel küsimustel. Sellisena on NATO-l raskusi oma rolli määratlemisega hübriidrünnakutevastases tegevuses. Hübriidsõda ei ole aga isoleeritud nähtus. Nagu Ukrainas toimunu on näidanud, võib see olla konventsionaalse sõja eelkäija. Seepärast ongi NATO peamine roll võitluses hübriidohtude vastu seotud kollektiivkaitse ja heidutusega laiemalt.
NATO-l on raskusi oma rolli määratlemisega hübriidrünnakute-vastases tegevuses. Hübriidsõda ei ole aga isoleeritud nähtus, see võib olla konventsionaalse sõja eelkäija.
Vägede paiknemise ja valmidustasemete ennetav muutmine eskaleeruvate hübriidrünnakute korral näitaks valmisolekut reageerida hübriidkampaaniale sõjaliste vahenditega. Sellised tegevused annaksid võimalikele agressoritele signaali, et NATO reageerib edasisele eskalatsioonile kollektiivselt. Näiteks jaanuaris 2025 käivitati pärast kaablilõhkumise juhtumeid Läänemerel missioon Baltic Sentry, millega NATO suurendas oma merelist ja seirealast kohalolekut regioonis, eesmärgiga heidutada võimalikke edasisi sabotaažiakte.
Alates 2016. aastast on NATO avalikult deklareerinud, et hübriidrünnakud liitlaste vastu võivad viia Washingtoni lepingu artikli 5 ehk kollektiivkaitse klausli kohaldamiseni. NATO ei ole avalikult määratlenud, milline kahju ulatus või tase artikkel 5 aktiveerimise käivitaks. Ebaselgust hoitakse teadlikult, et sundida agressorit ettevaatusele ning vältida suuremahulisi rünnakuid, kuid nii on agressoritel ka võimalus seda ära kasutada. Venemaa tegevus võib olla teadlikult suunatud jääma alla mõttelise künnise, mis käivitaks NATO kollektiivkaitse sätted.
Praktikas peavad tõenäoliselt olema täidetud teatud tingimused, enne kui hübriidrünnak NATO liikmesriigi vastu võiks käivitada artikli 5 kohaldamise:
|
Artikkel 5 kohaldamine saadaks selge signaali, et NATO peab end agressoriga sõjas olevaks. Sõjalise rünnaku korral käivitaks see sõjalise reageerimise plaani, kuid on ebaselge, milline oleks NATO vastus hübriidrünnakule, kus traditsiooniliste sõjaliste vahenditega vastamine võib tunduda kohatu. Kuigi ainus artikkel 5 rakendamine ajaloos toimus vastuseks 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutele USA vastu, on kollektiivkaitse kohustust traditsiooniliselt mõistetud konventsionaalse sõjalise rünnaku kontekstis. Artikkel 5 rakendamine hübriidsõja puhul, mis juba varjatult meie riikides toimub, on väga ebaselge.
EUROOPA LIIDU MEHHANISMID
Seevastu on Euroopa Liidul diplomaatilisi, poliitilisi ja õiguslikke meetmeid, mida liikmesriigid saavad kollektiivselt hübriidohtudega tegelemiseks kasutada. Poliitilise ühendusena peetakse EL-i selliste ohtude lahendamiseks sageli NATO-st sobivamaks.
Viimastel aastatel on palju tähelepanu pööratud liikmesriikide kriisikindluse suurendamisele. See hõlmab kriitilise taristu turvalisuse tugevdamist, küberjulgeoleku võimekuse suurendamist ja EL-i üldise võimekuse parandamist hübriidrünnakutest põhjustatud häiretele reageerimisel.
Elutähtsa teenuse osutajate toimepidevuse direktiiv (The Critical Entities Resilience Directive) seab eesmärgiks tugevdada kriitilise taristu vastupidavust 11 olulisimas sektoris (sh energia, transport, tervishoid ja telekommunikatsioon), tagades, et tähtsad teenused suudaksid taluda nii küber- kui ka füüsilisi häireid.
Küberjulgeoleku valdkonnas on vastu võetud küberturvalisuse direktiiv (NIS 2 Directive), mille eesmärk on tugevdada küberjulgeoleku kriisikindlust, ja loodud EL-i küberjulgeoleku agentuur, mille ülesanne on toetada selles vallas liikmesriike.
Samuti on EL välja töötanud mitu nn tööriistakasti, mis pakuvad kollektiivseid meetmeid hübriidohtude tuvastamiseks, neile reageerimiseks ja nende vastu võitlemiseks. Keskne on siinkohal nn hübriidtööriistakast (ingl hybrid toolbox), mille eesmärk on koondada EL-i ressursid hübriidohtudele reageerimiseks, lisaks eksisteerivad veel spetsialiseeritud tööriistakastid.
Küberdiplomaatia tööriistakast (ingl cyber diplomacy toolbox) on loodud selleks, et EL-il oleks võimalus ühiselt tegeleda ulatusliku pahatahtliku kübertegevusega.
Välismaiste infomanipulatsioonide ja sekkumise tööriistakast (ingl foreign information manipulation and interference toolbox) peab lahendama kasvavaid probleeme, mis tulenevad välismaistest mõjutuskampaaniatest, desinformatsioonist ja teabemanipulatsioonidest.
Kuigi need tööriistakastid pakuvad tegutsemiseks võimalusi, ei ole nende rakendamine alati lihtne ega poliitiliselt igas olukorras teostatav. Konsensuse saavutamine 27 liikmesriigi vahel sanktsioonide kasutamiseks võib võtta aega, samas kui hübriidrünnakud arenevad sageli kiiresti.
Euroopa Liidu lepingu artiklid 42.7 ja 222
Nagu NATO Washingtoni leping, sisaldab ka Euroopa Liidu leping sätteid, mida saab kasutada hübriidrünnakutele reageerimisel. Artikkel 42.7 (vastastikuse abi klausel) ja artikkel 222 (solidaarsusklausel) võivad selliste rünnakute korral olla potentsiaalselt aktiveeritavad.
Artiklit 42.7, mis kohustab EL-i liikmes-riike osutama rünnaku alla sattunud liikmesriigile abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega, saab hübriidrünnakute korral kasutada siis, kui need rünnakud ulatuvad relvastatud rünnaku tasemeni.
Prantsusmaa rakendas seda praktikas 2015. aasta novembris pärast Pariisi terrorirünnakuid. Üks artikkel 42.7 märkimisväärne omadus on selle paindlikkus võrreldes NATO artikkel 5-ga – see ei nõua liikmesriikide üksmeelt ja selle võib aktiveerida rünnaku alla sattunud liikmesriik ühepoolselt. Siiski, arvestades NATO praegust keskset rolli Euroopa sõjalises kaitses, jääb artikkel 5 esialgu sobivamaks olukordades, mis hõlmavad relvastatud agressiooni tasemele ulatuvaid rünnakuid.
Tõenäolisemalt võib kasutada artiklit 222, mis kehtestab raamistiku EL-i liikmesriikide vastastikuseks abistamiseks kriisiolukordades ning suuremahulisele hübriidkriisile või -rünnakule reageerimiseks. See artikkel käivitatakse, kui liikmesriik seisab silmitsi kriisiga ja palub abi, ning tegutsemine selle alusel on võimalik ka juhul, kui rünnaku allikas pole veel ametlikult kindlaks tehtud. Solidaarsusklausli laiem haare pakub paindlikumat raamistikku hübriidohtude käsitlemiseks paljudes stsenaariumides.
Sanktsioonid kui võtmetähtsusega vastumeede
Euroopa Liidu peamine vahend hübriidrünnakute algatajate, toetajate ja täideviijate sihikule võtmiseks on sanktsioonid. EL-i raames eksisteerivad mitmed sanktsioonide raamistikud, mis võimaldavad kehtestada sihipäraseid piiravaid meetmeid, nagu varade külmutamine, reisikeelud ja rahalise või tehnoloogilise toe pakkumise keelamine üksikisikutele, gruppidele või organisatsioonidele, kes on rünnakutega seotud.
2025. aasta märtsi seisuga on EL vastuseks Venemaa täiemahulisele invasioonile Ukrainas kehtestanud 16 sanktsioonipaketti, millega on sanktsioneeritud üle 2400 Venemaa üksikisiku ja organisatsiooni. Kuigi nende sanktsioonide kehtestamise otsene põhjus on sanktsioneeritute roll Venemaa sõjategevuse toetamisel Ukrainas, on paljud neist osalenud ka Venemaa sekkumis- ja mõjutuskampaaniates väljaspool Ukrainat. Näiteks sisaldab nimekiri Venemaa propagandiste ja propagandakanaleid ning muid isikuid ja üksusi, kellel on desinfo levitamisel oluline roll.
Küberrünnetest tulenevate sanktsioonide raamistiku osana on EL alates aastast 2020 sanktsioneerinud üksikisikuid ja organisatsioone, kes on seotud suuremate küberrünnakutega, mille allikaks peetakse Venemaa luureteenistusi ja küberkurjategijaid. Viimased täiendused nimekirja tehti jaanuaris 2025, mil sinna lisati Venemaa sõjaväeluure (GRU) üksuse 29155 kolm liiget seoses 2020. aastal toimunud küberrünnakutega Eesti vastu.
Oktoobris 2024 lõi EL eraldi hübriidrünnakute sanktsioonide raamistiku, mis on mõeldud konkreetselt Venemaalt lähtuvate hübriidohtudega tegelemiseks. Selle raamistiku alusel saab sanktsioneerida mitte ainult Venemaa kodanikke, vaid ka välisriikide kodanikke, kes töötavad Venemaa huvides. Samuti saab seda kasutada vastusena rünnakutele, mis on toimunud väljaspool EL-i piire. See hõlmab nii kineetilisi (füüsilised) kui ka mittekineetilisi (desinfo levitamine) rünnakuid, poliitilisi mõjutuskampaaniaid, kriitilise taristu ründamist, rändesurve kasutamist jmt tegevusi.
Esimene selline sanktsioonipakett võeti vastu detsembris 2024, mil kehtestati piiravad meetmed 16 isikule ja kolmele organisatsioonile, nende hulgas ka kurikuulsale GRU üksusele 29155, kes on tuntud mitmesuguste füüsiliste ja küberrünnakute korraldamise poolest üle Euroopa.
Kuigi EL-il on ulatuslikud sanktsioonivahendid, piirab nende kasutamist väga kõrge tõendamiskünnise nõue, mille eesmärk on vältida võimalikke kohtuvaidlusi nimekirja kantud isikutega. Samas tegutsevad hübriidrünnakute toimepanijad sageli varjatult ning EL-i riikide vastuluureteenistused ei soovi tihti liiga palju avalikustada. Selline lähenemisviis erineb USA ja Ühendkuningriigi praktikast, kus salastatud luureteavet saab rutiinselt kasutada sanktsioonide kehtestamiseks.
Selleks et EL-i sanktsioonid oleks maksimaalselt tõhusad, on vaja samameelsete partneritega teha tihedat koostööd ja sanktsioone koordineerida. Sanktsioonide ühtlustamine liitlastega muudab need märksa tõhusamaks, vähendades sanktsioonide alla sattunud isikute ja organisatsioonide võimalusi piirangutest mööda hiilida, ja parandab nende jõustamist.
Selleks et EL-i sanktsioonid oleks maksimaalselt tõhusad, on vaja samameelsete partneritega teha tihedat koostööd ja sanktsioone koordineerida.
Kuigi sanktsioonid on otsustava tähtsusega vastumeetmete vahend, ei ole need imerohi, mis suudaks vaenuliku riigi käitumist muuta. Kuigi Venemaale kehtestatud majandussanktsioonidel on olnud märkimisväärne mõju Venemaa majandusele, ei ole nende abil suudetud sundida Venemaad lõpetama agressiooni Ukrainas. Samamoodi on Venemaa jätkanud mitmesuguste hübriidrünnakutega Lääne vastu. Seetõttu tuleks sanktsioone käsitleda laiemas strateegias, kus need on kombineeritud teiste meetmetega.
DIPLOMAATILISED JA VIISAPOLIITIKAGA SEOTUD VASTUMEETMED
Venemaa välisesindustes diplomaatilise katte all tegutsevate luurajate väljasaatmised on viimastel aastatel märkimisväärselt nõrgendanud Vene luureteenistuste võimet Euroopas tegutseda. See on sundinud Vene teenistusi üle minema veebipõhisele värbamisele ja kasutama sabotaaži ja vandalismiaktide sooritamiseks amatööre, sageli kuritegeliku taustaga isikuid.
Sellised amatöörid pole aga nii tõhusad ega motiveeritud kui professionaalsed sabotöörid. Venemaa luureagentide väljasaatmine Euroopa riikidest on aga olnud ebaühtlane. Kui näiteks Balti riigid on vähendanud Venemaa diplomaatilisi esindusi miinimumini, on mõned teised riigid, eriti Kesk-Euroopas, saatnud välja üksnes väheseid agente. Probleem seisneb ka selles, et isik, kelle üks Euroopa riik kuulutab persona non grata’ks, ei ole seda automaatselt teistes riikides.
Tuleb arvestada, et tegelikkuses pole Venemaa spioonide ja legitiimsete diplomaatide vahel selget vahet, kuna mõlemad rühmad täidavad ülesandeid luureteenistuste heaks. Seega on vaja Venemaa diplomaatide liikumisvabadust Schengeni ruumis koordineeritult piirata. Tšehhi on teinud ettepaneku piirata Venemaa diplomaatilist passi omavate isikute vabadust kasutada Schengeni ruumi vaba liikumise õigust, et nad ei saaks lahkuda riigist, kuhu nad on akrediteeritud, kuid see algatus ei ole veel saanud EL-i tasandil toetust. Schengeni viisasid taotlevate ja saavate Venemaa kodanike arv, mis vähenes järsult 2022. aastal EL-i kehtestatud piirangute tõttu, hakkas 2024. aastal taas suurenema. Hoolimata Venemaa sabotaažiaktidest ja muudest hübriidrünnakutest, ei soovi mõned EL-i riigid endiselt oma viisapoliitikat karmistada.
Tegelikkuses pole Venemaa spioonide ja legitiimsete diplomaatide vahel selget vahet, kuna mõlemad rühmad täidavad ülesandeid luureteenistuste heaks.
Venemaa varilaevastik
Venemaa hübriidsõda kasutab sageli ära õiguslikke n-ö halle alasid, kus rahvusvaheline õigus on ebaselge, mitmetähenduslik või tõlgendamisruumiga. Üks selline valdkond on rahvusvaheline mereõigus. Juhtumid, kus Läänemeres on ankru lohistamisega katkestatud kaableid ja torujuhtmeid, on tõstatanud küsimuse rannikuriikide õigusest sellise väärkäitumise või otsese sabotaaži puhul sekkuda. Mereõiguse ranget tõlgendust järgides on riikidel väljaspool oma territoriaalmerd piiratud võimalused sellise kahjustamise vastu tegutseda, mis omakorda loob pahategijatele võimaluse õiguslikke lünki ära kasutada.
Rannikuriigid peavad ühiselt võtma paindlikuma ja ennetavama lähenemise, et takistada sellise taktika jätkumist. Soome otsustav sekkumine laeva Eagle S kinnipidamisel detsembris 2024 on siinkohal hea eeskuju.
Aluste ja nende omanike vastutusele võtmine on hädavajalik, tagamaks, et veealuse taristu kahjustamine ei jääks karistamata, ning anda selge sõnum, et selliseid tegevusi ei sallita. Rannikuriigid peavad püüdma ühtlustada õiguslikke tõlgendusi, mis võimaldaks otsustavalt tegutseda oma taristu kaitseks, isegi kui see tähendab pretsedentide loomist.
Läänemeri on Venemaale oluline nafta väljaveoks ja nafta on Venemaale oluline tuluallikas, et toita agressioonisõda Ukrainas. Venemaa varilaevastiku, mis tegutseb mugavuslipu all juriidiliselt hallis alas ja keskkonnaohtlikul viisil, vastutusele võtmine piiraks seetõttu suurel määral Venemaa üldist võimekust agressiooniks. Need laevad on sageli halvasti hooldatud ja korraliku kindlustuseta ning kujutavad endast keskkonna- ja julgeolekuohtu.
Lisaks sellele, et kehtestada EL-i tasandil sihitud sanktsioonid Venemaa varilaevastiku suhtes ning avaldada diplomaatilist ja vajaduse korral majanduslikku survet riikidele, mis neile mugavuslipu teenust pakuvad, saavad rannikuriigid rakendada nende laevade suhtes omamoodi õiguslikku ahistamist. Sagedased inspekteerimised ning julgeoleku ja keskkonnaohutuse kontrollid võivad nende laevade tegevust takistada ja need vähem kasumlikuks muuta. Lõppkokkuvõttes, Kreml mõistab hästi neid taktikaid, mida ta ise teiste vastu kasutab – tegutsemist hallis alas ja seaduse piiril.
KOKKUVÕTTEKS
Venemaa hübriidrünnakute kasvav sagedus ja keerukus paneb proovile traditsioonilised kaitse- ja heidutusstrateegiad. Kuigi hübriidrünnakutele reageerimine jääb peamiselt riiklikuks vastutuseks, on nii EL kui ka NATO tunnistanud rahvusvahelise koostöö kriitilist vajadust hübriidsõja tõhusaks tõrjumiseks. Siiski on seniseid pingutusi takistanud killustatud rahvuslikud vastused, aeglane poliitiline otsustusprotsess, omistamise keerukus ja sageli vähene poliitiline tahe, mida ajendab hirm eskaleerumise ees.
Tugevdada on vaja nii ühiskondade kriisikindlust, et leevendada hübriidrünnakute mõju, kui ka võimet rakendada Venemaale mõjuvaid vastumeetmeid. Hädavajalik samm reageerimisel on hübriidrünnakute kiire ja selge omistamine, sealhulgas tuleks sagedamini viidata Venemaa sabotaažirünnakutele kui riikliku terrorismi aktidele.
Hübriidrünnakud nõuavad mitme valdkonna reageerimismeetmeid, alates täiustatud luureinfo jagamisest ja olukorrateadlikkuse suurendamisest kuni kollektiivsete karistusmeetmete kehtestamiseni, nagu sanktsioonid, diplomaatilised väljasaatmised ja Venemaa majandushuvide sihitamine.
Venemaa karistamisel hübriidagressiooni eest on hädavajalik rahvusvaheline koostöö. Siinkohal pakub EL oma juriidiliste ja regulatiivsete tööriistadega – eriti sanktsioonirežiimidega – erinevaid võimalusi. NATO sõjaline jõud omakorda on osa üldisest heidutusest, andes agressorile selge signaali mitte eskaleerida konflikti hübriidrünnakutelt täiemahulisele sõjale. Raskused konsensuse saavutamisel suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides võivad aga viia väiksemate tahtekoalitsioonide tekkimiseni, mis võtavad juhtpositsiooni konkreetsetele hübriidohtudele vastamisel. Selliseks näiteks on kasvav koostöö Läänemere-äärsete riikide vahel merejulgeoleku ja veealuse taristu kaitse valdkonnas. Kokkuvõttes nõuab Euroopa julgeoleku tugevdamine järjepidevat ja kollektiivset pingutust, et võtta Venemaa vastutusele ning näidata, et tema hübriidtaktikad ei jää karistuseta.