24. detsember on Eesti riigi taassünnipäev
-
Majandusteadlane ja poliitik
Ajaloolased on üsna üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitme rahvusriigi sünd sai teoks tänu Vene tsaaririigi lagunemisele Esimese maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva vanamatenõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918. Tegelik iseseisvus saabus aga alles pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920 ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.
Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühend MRP) koostajad ja allkirjastajad. Rahvusvahelise poliitika ja õiguse valdkonnas peetakse seda üheks ajaloo kõige saatuslikumaks lepinguks. Mõned ajaloolased, näiteks Magnus Ilmjärv, peavad seda isegi 20. sajandi kõige tähelepanuväärsemaks sündmuseks („Hääletu alistumine“. Argo, 2004, lk 574).
MRP AVALIKUSTAMINE JA TÜHISEKS TUNNISTAMINE VÕTTIS AEGA ÜLE 50 AASTA
Mõjukas Eesti ajaloo uurija Seppo Zetterberg nimetab oma Eesti ajaloo kronoloogias MRPga seoses isegi kolme kuupäeva: selle sõlmimist (23.08.1939), Hirvepargi rahvakoosolekut MRP vastu (23.08.1987) ja salaprotokollide tühistamist Moskvas 24.12.1989 („Eesti ajalugu“. Tänapäev, lk 614–616).
Selle lepingu salaprotokollide kohaselt jagasid Stalin ja Hitler omavahel kogu idapoolse Euroopa. Saksamaa sai endale Poola lääneosa ning Nõukogude Liidule langesid kolm Balti riiki, Ida-Poola, Soome ja Bessaraabia. Hitler asus Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätete vaimus surus Nõukogude Liit Eestile peale vastastikuse abistamise, rahvasuus baaside lepingu. 1940. aasta juunis sisenesid täiendavad punaväed Eestisse ning likvideerisid vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. Selliselt sai MRP lepingu salaprotokollidest Eesti riigi surmatunnistus.
MRP, eriti selle salaprotokollide teema on Euroopa julgeoleku- ja välispoliitika teemaks olnud alates Teise maailmasõja lõpust kuni tänapäevani. Esimest korda mainiti Nõukogude-Saksa koletuslikku salakokkulepet Nürnbergi protsessil 1946. aastal, vahetult pärast seda, kui lepingu salaprotokollide fotokoopiad olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati vaid põgusalt Prantsusmaa ja USA ajakirjanduses.
MRP sobingu avalikustamine ja tühiseks tunnistamine võttis selle mõlemalt osapoolelt aega rohkem kui 50 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikus teistes Lääne-Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest ning ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikidele ja rahvastele. Vaid USA pidas suurriikidest lõpuni kinni Balti riikide Nõukogude Liitu inkorporeerimise mittetunnustamise poliitikast, teadvustas järjepidevalt maailmale Balti riikide okupeerimise fakti ning tõstatas vajaduse taastada nende riikide iseseisvus.
Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lasknud vajuda unustuse hõlma mõistagi eeskätt Balti riikide pagulased, kes USA Kongressi saadikute kaudu palusid USA presidenti tõstatada Balti riikide okupeerimise ja seal inimõiguste rikkumiste küsimused ÜROs. Selle kohta on ilmunud Arne Kalmi raamat „Balti musketärid USA Kongressis“ ja Sirje Ainso raamat „The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations“.
Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lasknud vajuda unustuste hõlma eeskätt Balti riikide pagulased.
Esimene avalik Balti apell ÜRO-le ilmus 1965. aasta 7. novembril USA keskses ajalehes New York Times. Sellele andsid allkirja 128 USA mõjukat avaliku elu tegelast, sealhulgas Richard Nixon (USA tulevane president), 54 USA senati ja Kongressi liiget. Sellele pöördumisele järgnes 13. novembril võimas demonstratsioon Madison Square Gardenis, millest võttis osa umbes 14 000 inimest. 13. veebruaril moodustasid Baltimaade pagulased USAs Balti apelli sisu tutvustamiseks ja üle maailma levitamiseks valitsusvälise organisatsiooni BATUN – Baltic Appealt to the United Nations –, mis hoidis ÜRO peakorteris New Yorgis ja allorganisatsioonides Genfis järjekindlalt üleval teemat MRP salaprotokollidest ja inimõiguste rikkumistest Nõukogude Liidus. BATUN tegutses aktiivselt aastatel 1966–1991. Teine oluline apell kodueestlaste osalusel saadeti ÜRO-le 1972. aastal. Tuntud vabadusvõitlejad Enn Tarto ja Mart Niklus osalesid kolmanda avaliku Balti apelli ÜRO-le allkirjastamisel 1979. aastal.
Kuid läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal, keda pagulasbaltlased ka valimistel tõhusalt toetasid. Paljuski tänu nende tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat pärast ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased Nõukogude impeeriumi majanduslikku survestamist, sealhulgas võidurelvastumisega, mis aitas ette valmistada Nõukogude Liidu rahumeelset lagunemist. Just Reagan on nimetanud oma kõnes Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, kutsus Mihhail Gorbatšovi lõhkuma Berliini müüri, tunnistama MRP salaprotokollide olemasolu ja demokratiseerima Ida-Euroopat.
Muutuste läbiviimiseks Nõukogude Liidus rahvusvahelisest survest mõistagi ei piisanud. Riigis uuenduste läbiviimiseks oli vaja kohalike rahvahulkade tugevat toetust, milleks Eestis kujunesid eelkõige vabadusvõitlejad, Eestimaa Rahvarinne, Eesti ülemnõukogu, Kodanike Kongress ja mitmed teised kodanikuühendused.
Mäletatavasti esitasid just Eestimaa Rahvarinde 18 rahvasaadikut 1989. aasta mai lõpus NSV Liidu rahvasaadikute kongressile otsuseprojekti MRP lepingule ajaloolise ja õigusliku hinnangu andmise kohta. Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressil 2. juuni istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa ning ajaloo mahavaikijatele ja stalinistidele astusid julgelt vastu ka tuntud Vene demokraadid ja ajaloolased. Näiteks rahvasaadik Roi Medvedev ütles kongressipuldist otse, et „Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Nõukogude Liiduga ei olnud nende rahvaste täielikult vaba tahteavaldus. See oli vaieldamatult aktsioon, mil käis imperialistlik sõda ja mil mitte ainult Nõukogude Liidul, vaid ka Saksamaal, Jaapanil, Inglismaal ega Prantsusmaal polnud enam mingit austust väikeriikide ja -rahvaste vastu, vaid nad lahendasid omi probleeme“ (Heiki Lindpere, „MRP. Raske ülestunnistus“. Ilo, 2009, lk 22–28).
Kuid komisjoni moodustamise idee ei meeldinud kongressi juhtidele. Tänu akadeemik Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele kongressi presiidiumis Mihhail Gorbatšoviga õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon lõpuks siiski moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus selle üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.
Komisjoni esimehelt ei tulnud aga kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks. Seepeale kutsus Edgar Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks Eesti esindusse Moskvas. Sellel koosolekul osalesid veel teine aseesimees ajaloodoktor Juri Afanasjev, kirjanik Tšõngõz Ajtmatov, akadeemik Georgi Arbatov, sotsiaalteadlased Mavrik Vulfson, Igor Gräzin, Ion Drutse, Marju Lauristin jt. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVLi rahvasaadikute kongressi otsuse projekt. Eksperdina koosolekul osalenud Heiki Lindpere arvates mõistsid koosolekul olijad väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid Georgi Arbatov teatas otsekoheselt, et on nõus vaid ajaloo valgeid laike selgitama, kuid ilma õiguslike järelmiteta. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: „Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina“ (Heiki Lindpere, „MRP. Raske ülestunnistus“. Ilo, 2009, lk 32).
AVALIKKUSE SURVE KREMLILE JA RAHVASAADIKUTE KONGRESSILE
Rahvasaadikute kongressis kujunes üheks suuremaks ja mõjukamaks saadikutegrupiks nn regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp eesotsas akadeemik Andrei Sahharovi ja Boriss Jeltsiniga, millel oli mitmete eelnõude menetlemisel peaaegu poolte saadikute toetus. See teadmine julgustas Balti saadikuid kongressis aktiivselt tutvustama ja selgitama MRP salaprotokollidega seonduvaid küsimusi just eelkõige regioonidevahelise demokraatide saadikutegrupi liikmetele. Kuid sellest hoolimata edenes kongressi MRP komisjoni töö visalt. Üleliidulises ajakirjanduses hakkasid MRP hukkamõistmise asemel ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega, isegi salaprotokollide võltsimist jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva enam kui 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga „Balti tee“.
Üleliidulises ajakirjanduses hakkasid MRP hukkamõistmise asemel ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega.
Sellest kuuldes ja tajudes Balti ketis suurt ohtu Nõukogude Liidu kestmisele, kutsus Gorbatšov Eesti rahvasaadikud Moskva kongressis eraldi kohtumisele ja püüdis neid veenda Balti ketti ära jätma. Kuid kohtumisel osalejad (Gräzin, Ülo Vooglaid, Siim Kallas, Vello Vare, Hasso Nurm, allakirjutanu jt) vastasid Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVLi ülemnõukogu rahvuste nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid rahvasaadikute kongressi või NSV Liidu ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi nõuda ajaloolist tõde ja õiglust.
MRP sõlmimise 50. aastapäeva kõnes Balti ketist osavõtjatele Eesti-Läti piiril ütles Edgar Savisaar tolle aja kohta väga julgelt: „Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänasel päeval ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denoniseerimine. […] Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikka kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuritöö vilju. […] Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingule, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu […] ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija“ (Heiki Lindpere, „MRP. Raske ülestunnistus“. Ilo, 2009, lk 51, 188–190).
Kolme riigi rahvarinnete 23. augustil 1989 korraldatud inimketist kujunes üks kõigi aegade suurimaid (osavõtjate arv oli ligemale kaks miljonit inimest) ja meeldejäävamaid rahumeelseid meeleavaldusi õigluse ja iseseisvuse toetuseks kogu maailmas. Balti kett leidis ulatuslikku kajastamist rahvusvahelises meedias. Avalikkuse surve Kremlile ja rahvasaadikute kongressile suurenes. Kuid kongressi juhtkond püüdis ikka veel jätkata oma jäika poliitikat. NLKP keskkomitee võttis 26. augustil 1989 vastu isegi avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides“, milles tituleeriti „Balti tee“ separatistide-natsionalistide kavatsuseks meelestada nende rahvaid Nõukogude Liidust eraldumisele, ähvardati Balti riikide juhte ja hoiatati katastroofiliste tagajärgedega, kui see eesmärk peaks saavutatama.
28. augustil lükkas EKP keskkomitee büroo avalduse kui sisuliselt põhjendamatu tagasi. Vaino Väljas andis samal päeval Eesti avalikkusele teada, et NLKP keskkomitee avalduses on moonutatud viimase aja, eriti aga 23. augusti sündmusi seoses Balti keti korraldamisega, rõhutades, et selline avaldus solvab Balti põlisrahvaid. Pingeid eskaleeris 31 Eestist valitud NSVLi rahvasaadiku ühisavaldus NLKP keskkomitee 26. augusti avalduse suhtes, milles taotleti rahvuste võõrandamatu enesemääramisõiguse rakendamist ja NLKP võimumonopoli kaotamist riigis (Mati Graf, „Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991“. Argo, 2012, lk 106–107).
1. septembril 1989, nädal pärast Balti ketti ja NLKP kurjakuulutavat avaldust, kuulutas MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Saksamaa LV parlament. See avaldas ilmselt kaudset mõju nii sündmustele Saksamaal kui ka Nõukogude Liidus. 10. novembril hakati lõhkuma Berliini müüri, idasakslased valgusid üle selle Lääne-Berliini ning algas Saksamaa taasühinemine. Toimus Gorbatšovi kohtumine Lääne-Saksamaa juhtidega, kus Nõukogude riigi juhile anti märku, et MRP salaprotokollide jätkuv mahasalgamine hakkab takistama koostööd lääneriikidega, eelkõige majandusabi saamisel. Kuid NSVLi juhid ei tahtnud salaprotokollide olemasolu tunnistada isegi pärast neid sündmusi.
Moskvas toimus 1989. aasta sügisel siiski veel mitu rahvasaadikute kongressi MRP komisjoni istungit ning detsembris jõuti otsusele esitada eelnõu lõpuks kongressi päevakorda, kusjuures komisjoni vastav otsus võeti vastu minimaalse enamusega, häälte vahekorraga 14 poolt ja 12 vastu. Kuid loota kongressis MRP salaprotokollide tühistamise otsuse vastuvõtmist oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja kongressis lihthäälteenamust ehk vähemalt 1126 häält.
RAAMATUD SALAPROTOKOLLIDE KOOPIATEGA SÕIDUTATI KREMLISSE
Oli vaja teha veel midagi, et kallutada kongressi enamust hääletama MRP komisjonis ette valmistatud otsuseprojekti poolt. Endel Lippmaal oli varuks idee jagada kõigile kongressi liikmetele pakett eesti pagulaste Ann ja Arno Liivaku USA välisministeeriumi arhiivist leitud dokumente, sealhulgas MRP salaprotokoll, mis olid kinnitatud autentsust tõestavate pitsatitega. Lippmaa oli olnud teaduskonverentsil USAs, valis välja sobilikud dokumendid ja lasi need oma KBFI instituudis paljundada. Balti riikide saadikute grupi nimel esitati materjal pealkirjaga „O politiko-pravovoi otsenke Sovetsko-Germanskih dogovorennostei 1939–1941“ („Poliitilis-õiguslikust hinnangust Nõukogude-Saksamaa kokkulepetele“, 25 lk). 11. detsembril viidi roosad vihikud (2250 eksemplari) kahe autoga Kremli kongresside paleesse ja jagati saadikutele. Hardo Aasmäe hankis kongressi sekretariaadist loa nende levitamiseks. Kahtlemata aitas MRP salaprotokollide autentsete koopiatega tutvumine otse kongressi hoones muuta paljude saadikute meelsust.
1. septembril 1989, nädal pärast Balti ketti ja NLKP kurjakuulutavat avaldust, kuulutas MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Saksamaa LV parlament.
Soodsaks muutuseks võis pidada ka asjaolu, et kongressi regioonidevahelise demokraatide saadikutegrupi juhiks sai Juri Afanasjev, kes oma 14. detsembri kõnega kongressis tugevdas opositsiooni ja aktiveeris kogu kongressi. Tugevnes ka Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena.
MRP komisjoni eelnõu arutamine kongressis oli kavandatud 23. detsembri istungile. Selleks päevaks toodi Eestist Moskvasse veel teinegi trükis, mis sisaldas salaprotokollide koopiat – „1940 god v Estonii“ („1940. aasta Eestis“, 175 lk), mille oli kokku pannud Eesti Teaduste Akadeemia komisjon eesotsas akadeemik Arno Köörnaga. Selle raamatu, samuti 2250 eksemplari, toimetas Kremlisse Arnold Rüütli abi Daniel Märtmaa tema käsutuses olnud autoga Tšaika. Märtmaa mälestuste kohaselt mingit kirjalikku luba selleks esialgu ei küsitud. Pakid raamatutega tassis ta kongresside paleesse koos autojuhiga. Kuid peatselt nõudsid ilmselt palees viibinud KGB töötajad nende raamatute tagasi autole laadimist ja kohe äraviimist. Õnneks sai Märtmaa otsekohe kontakti Lippmaaga, kes Jakovlevi abil kiiresti korraldas loa raamatute uuesti sissetoomiseks. Raamatute vastu oli palees suur huvi, need kadusid rahvasaadikute materjalide jaotuspunktist väga kiiresti.
Kuid sellest hoolimata jäi 23. detsembril otsus MRP salaprotokollide tühistamise kohta vastu võtmata. Impeeriumimeelsed saadikud takistasid otsustamist mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta salaprotokollide olemasolust ilmselt juba teadis.
Mõistagi ei rahuldanud selline olukord MRP salaprotokolli avalikustamise ja tühistamise pooldajaid, eelkõige kongressi MRP komisjoni juhte. Gräzini mälestuste kohaselt asusid tema ja komisjoni aseesimees Afanasjev Jakovlevi ettepanekul koostama uut eelnõud MRP salaprotokollide kohta. Kuid hommikupoole ööd teatas Jakovlev, kes veetis 24. detsembri öö oma Kremli kabinetis, et on tutvunud välisministeeriumi arhiivi dokumendiga salaprokollide ühelt ametnikult teisele (Molotovi abilt Gromõko abile) üleandmise aktiga ja rääkinud ka Gorbatšoviga, et komisjoni eelnõu tuleb uuesti hääletamisele panna. Pärast Jakovlevi uut mõjusat esinemist võeti kongressi otsus 24. detsembril 1989 nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäi 264. Puudus 302 kongressi liiget, sealhulgas üheksa Eestist valitud saadikut.
Kongress tunnistas MRP salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.
MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVLi rahvasaadikute kongressis (Tiit Made. „Kremlis iseseisvust toomas“. Argo, 2011, lk 172–193).
Salaprotokollid polnud küll loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi, ka kõiki Eestiga sõlmitud varasemaid lepinguid, sealhulgas Tartu rahulepingut.
Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine oli vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas. Eravestluses Itaalias toimunud rahvusvahelisel ajalookonverentsil 2000. aastal ta isegi tunnistas siinkirjutajale, et pole kunagi kahetsenud oma väljaütlemisi MRP salaprotokollide tühistamise toetuseks, mis lõid õigusliku aluse Balti riikide iseseisvuse taastamiseks ja selle rahvusvaheliseks tunnustamiseks.
Seega taastas NSVLi rahvasaadikute kongress oma 24. detsembri 1989 otsusega sisuliselt Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse. Seda Mihhail Gorbatšovi allkirjaga otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel. Kõik sellele järgnenud sammud – Eesti NSV ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, ja lõpuks Vene sõjaväe lahkumine Eestist 1994. aastal – tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi otsusest MRP kohta.
Olen seisukohal, et rahvasaadikute kongressi dokumenti MRP salaprotokollide kohta tuleb pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks, mida tuleks tähistada samaväärselt 20. augustiga – kui taassünnipäeva.
Kui üks riik (Venemaa), mis on teised riigid okupeerinud rahvusvahelise lepingu (MRP) alusel, tunnistab selle lepingu õigustühiseks, siis lõpetab ka okupatsiooni nendes teistes riikides. MRP salaprotokollide tühistamist on vaja tähistada aga ka sellepärast, et ajalugu ei korduks ja rahvas mäletaks olulisi oma ajaloo sündmusi. Me teame, et leidub neid, kes kahetsevad, et need salaprotokollid tühistati, Balti riigid taasiseseisvusid ja Nõukogude impeerium lagunes. Teame sedagi, et tänapäeval tehakse uusi jõupingutusi Vene impeeriumi taastamiseks. Pole välistatud isegi uued suurriikide kokkulepped väiksemate arvel. Selle tähtpäeva lisamisel kalendrisse oleks lisaks loogilistele poliitilistele argumentidele ka sümboolne emotsionaalne tähendus – jõulude ajal hakkavad ka päevad pikemaks minema ning taas tärkab kevade ja vabaduse ootus.
Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi dokumenti MRP salaprotokollide kohta tuleb pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks, mida tuleks tähistada samaväärselt 20. augustiga.
Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid on NSVLi rahvasaadikute kongressi MRP komisjoni liikmed, saadikud, kes tõstatasid selle teema kongressis ja hääletasid MRP lepingu salaprotokollide tühiseks muutmise poolt. Eesti iseseisvuse taastajateks õigusliku järjepidevuse alusel tuleb pidada neid Eestist valitud NSVLi rahvasaadikute kongressi liikmeid, kes hääletasid Moskvas 24. detsembril 1989 MRP salaprotokollide tühistamise otsuse poolt. Nendeks olid Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Toivo Ninnas, Ülo Nugis, Hasso Nurm, Viktor Palm, Vello Pohla, Ivar Raig, Karl Rebane, Arnold Rüütel, Väino Saar, Edgar Savisaar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Indrek Toome, Gustav Tõnspoeg, Enn Tõugu, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.
Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikus praktikas. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud poliitilised ja õiguslikud alused tuli täita sisuga. Seda kinnitab näiteks fakt, et Leedu iseseisvuse, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, surusid nõukogude relvajõud Vilniuses jõuga maha. Leedu iseseisvust ei tunnustatud ka rahvusvaheliselt.
Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boriss Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa rahvasaadikute kongressis vastu Venemaa suveräänsusdeklaratsioon, mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide (peale Balti riikide ja Gruusia, mis tegid seda juba varem) suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahstan (25. oktoobril 1990) ja Kõrgõzstan (15. detsembril 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.
Tegelik lagunemine toimus aga alles 1991. aasta augustis, kui endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse hakkas kustuma ning nad viisid läbi putši, mille eesotsas olid NSVLi asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boriss Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksaliikmeline riiklik eriolukorra komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste demonstratsioon. Nägin seda hõredat esmaspäevahommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil pärast seda, kui olin Jaapani saatkonnast teada saanud, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Olin nimelt teel Tokyosse agraarökonomistide maailmakongressile, kus mul oli kavas ettekanne. Suundusin Kremlisse, et uurida, mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes ei teadnud putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi. Edasi läksin Vene Föderatsiooni ülemnõukogu (nn valge maja) poole, mille putšimeelsed demonstrandid ümber olid piiranud. Seejärel saabusid Moskva tänavatele relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning teisalt – ka valge maja kaitsjad. Olles veendunud Jeltsini ja Vene Föderatsiooni ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöördekatsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit Eesti ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Nõukogude Liidust eraldumiseks (Ivar Raig, „Kolm otsustavat augustiputši päeva teel Jaapanisse – Eesti iseseisvus võideti Moskvas“. Argo, 2016, lk 212–216).
Kui ülemnõukogu oli 20. augusti hilisõhtul võtnud vastu otsuse Eesti iseseisvumise kohta, palusin Eesti esinduse töötajatel tõlkida see otsus kohe vene keelde, et viia see Vene Föderatsiooni ülemnõukogusse Jeltsinile. 21. augusti hommikuks oli Eesti ülemnõukogu 20. augusti otsus tõlgitud ja ma toimetasin selle üle barrikaadide Vene Föderatsiooni ülemnõukogu majja Jeltsini sekretärile Rõbkinile. Ta luges põgusalt dokumenti ning lubas selle esimesel võimalusel Jeltsinile viia. Juba poole tunni pärast kutsus Rõbkin mind talle järgnema istungitesaali, kus algas Vene Föderatsiooni ülemnõukogu erakorraline ajalooline istung Ruslan Hasbulatovi energilisel juhtimisel, mida kanti otse üle ka televisioonis. Istungi lõpus luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajasid putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse, tegi ettepaneku Eesti iseseisvuse tunnustamiseks ning palus Venemaa välisministeeriumil valmistada ette sellekohased ametlikud dokumendid. 24. augustil kohtus Jeltsin Rüütliga ning kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamise dokumendile, kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli NSVL veel sellise legitiimsuse andmise subjektiks. Seepärast oli oluline saavutada Balti riikide tunnustamine ka NSV Liidu poolt. Seda pidas vajalikuks ka USA valitsus eesotsas president George H. W. Bushiga.
Pärast ebaõnnestunud putši otsustas NSVLi president Gorbatšov NSVLi rahvasaadikute kongressi 5. septembril laiali saata ja moodustada riiginõukogu, et püüda sõlmida suveräänsete vabariikidega uut riigilepingut. NSVLi riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punkt 6. septembril 1991 oli Balti riikide iseseisvuse tunnustamine. Selle sammuga tahtis Gorbatšov säilitada Nõukogude Liitu ja eristada Balti riikide suveräänsust teiste liiduvabariikide suveräänsustest. Kuid riigilepingute sõlmimine ja Nõukogude Liidu säilitamine ei õnnestunud sellele vaatamata ning ta oli sunnitud 25. detsembril 1991 oma ameti maha panema. Nõukogude Liit kuulutati lõppenuks Vene Föderatsiooni lipu heiskamisega Kremli tornis sama päeva õhtul.
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE EI TOIMUNUD SARNASE LOOGIKA ALUSEL TEISTE IMPEERIUMILÕPPUDEGA
Ettepaneku Nõukogude Liidu laialisaatmiseks tegi aga sisuliselt juba pärast riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu Valgevene riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik, samuti endine kongressi regioonidevahelise demokraatide saadikugrupi liige. Ta kutsus Venemaa presidendi Jeltsini ja Ukraina presidendi Kravtšuki 7. detsembriks 1991 kohtumisele Valgevene valitsuse residentsi kuulsas Belovežje ürgmetsas, et arutada NSV Liidus tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustatigi Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, selle õigustusega, et just need kolm riiki olid 1922. aastal ka liidu asutajateks. Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla 8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSV Liidu tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. NSV Liidu õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme õigused. Uudisest teatas Boriss Jeltsin kõigepealt helistamisega USA president George Bushile, seejärel kaitseminister Jevgeni Sapošnikovile. Šuškevitš informeeris M. Gorbatšovi NSV Liidu laialisaatmise otsusest pisut hiljem (Timothy J. Colton. „Jeltsin. Elu“. Pegasus, 2016, lk 211–212).
Venemaa ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜga veel kaheksa endist liiduvabariiki. Sellist olukorda kasutas Jeltsin oskuslikult ära, survestades Gorbatšovi tagasi astuma. 25. detsembril jättis Gorbatšov teleesinemises hüvasti oma NSV Liidu presidendi ameti ja kogu riigiga.
NSVLi riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punkt 6. septembril 1991 oli Balti riikide iseseisvuse tunnustamine.
Siinkohal on oluline lisada, et Nõukogude Liidu lagunemine ei toimunud sarnase loogika alusel nagu teiste impeeriumide lõpud tavaliselt. On tõsi, et teatud hetkedel ületasid rahvusliku enesemääramise soovid ja rahvarahutused Nõukogude Liidus selle võimet ennast kaitsta. Kuid impeeriumide lagunemise klassikalise loogikaga ei saa seletada fakti, et Nõukogude Liidule pööras selja ka Vene Föderatsioon, mis moodustas ju impeeriumi keskse südamiku.
Seda peavad Venemaa impeeriumimeelsed juhid eesotsas Vladimir Putiniga Venemaa suurimaks geopoliitiliseks veaks ning püüavad nüüd olukorda sõjalise jõuga parandada. Ilmselt loodetakse, et kui Vene impeeriumi tuumiku suurim puuduja Ukraina suudetakse alistada, siis saab teistega olema juba lihtsam. Ka Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas oma memuaarides, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.
Lõpetuseks pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine toimus paljuski Poolas ja Eestis välja töötatud poliitiliste sündmuste ja ettepanekute alusel. Nõukogude Liidu likvideerimisse andsid olulise panuse Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas rahvasaadikute kongressis algatatud poliitilised sammud, eelkõige vabariikide isemajandamise plaan ning MRP lepingu salaprotokollide tühiseks tunnistamise taotlus. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu kui vägivaldse impeeriumi likvideerimist.
Kui tõdeme, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaaririigi lagunemisele Esimeses maailmasõjas, siis tuleb ka tunnistada, et Balti riikide taasiseseisvumine toimus tänu Nõukogude impeeriumi allajäämisele külmas sõjas läänega ja MRP salaprotokollide tühistamisele.
KASUTATUD ALLIKAD
- AINSO, S. (2018). The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations.
- COLTON, T. J. (2016). Jeltsin. Elu. Pegasus.
- GRAF, M. (2012). Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991. Argo.
- ILMJÄRV, M. (2004). Hääletu alistumine. Argo.
- KALM, A. (2015). Balti musketärid USA Kongressis. Kirjastus Aade.
- LINDPERE, H. (2009). MRP. Raske ülestunnistus. Ilo.
- MADE, T. (2011). Kremlis iseseisvust toomas. MRP otsus peavõiduna. Argo.
- OKAS AINSO, S. (2024). BATUNi lugu. Argo.
- RAIG, I. (2016). Kolm otsustavat augustiputsi päeva teel Jaapanisse. Rmt-s Eesti iseseisvus võideti Moskvas. Argo.
- TRUUVÄLI, E.-J. (2008). Põhiseaduse teel. Ilo.
- Zetterberg, S. (2009). Eesti ajalugu. Tänapäev.