Tartu Ülikooli pereuurimise rühm sünnist ümbersünnini
-
Rahvastikuteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Kuidas Tartu Riikliku Ülikooli perelabor tekkis, kuhu see kuulus? Kes seda rahastas ja toetas? Kes oli tellija? Mis oli selle uurimisrühma tegevuse eesmärk? Mis oli ametlik nimi?
Püüan siin nendele küsimustele vastata nii hästi, kui (lünklik) mälu ja napid allikmaterjalid võimaldavad.
PEREUURIJAD – KES NAD OLID?
Alusepanijad
Pereuurimise rühma sünnimomendi kohta ei ole ühtegi dokumenti. Panin selle kirja mälu järgi.
Oli 1968. aasta sügis, arvatavasti oktoober, kui hea kolleeg, matemaatik Ivar Kull, kellel alati oli uusi ja huvitavaid ideid, ütles mulle: meil on tekkinud rühm huvilisi, kes tahaksid uurida, kuidas moodustada hästi sobivaid abielupaare. Sellesse seltskonda oleks ka statistikut tarvis. Tule täna õhtul pedagoogika kateedrisse, meil on seal koosolek!
Sel õhtul oli koos kuus inimest: Heiti Kadastik, Ivar Kull, Heino Liimets, Ülo Vooglaid, mina ja ajakirjanik Asta Kiitam Edasi toimetusest. Eesmärgiks oli uurida abielupaaride sobivust, lootusega määratleda algoritm võimalikult hästi sobivate partnerite leidmiseks. Kohe arvestati ka arvuti kasutamise võimalust otsustusprotsessis (mis oli sel hetkel võrdlemisi uudne mõte). Kuna ülesanne oli keeruline, otsustati vajalikke teadlasi töörühma juurde kutsuda ja kuu aja pärast uuesti kokku tulla. Mingit tellimust sellega seoses ei olnud, rühma loomise ajendiks oli osalejate teaduslik huvi, kuigi edaspidi loodeti ka praktilist tulemust. Kuna kõigil töörühma kutsututel oli olemas töökoht, ei nähtud ka finantsprobleeme: uurimistöö jaoks sobis tööst vaba aeg, nädalavahetused ja õhtud.
Pereuurijate koosolekud
Rühma teisest ja kolmandast koosolekust mäletan ma vähe, nende kohta pole minu teada ka dokumente säilinud. Kuid mingil hetkel tundus mulle, et see huvitava ja sisukana tundunud ettevõtmine hakkas „ära vajuma“, sest raske oli leida erinevatest üksustest pärinevatele inimestele ühiselt sobivat aega. Veelgi raskem oli õhtul pärast päevaseid tegemisi sisukat arutelu pidada. Nii otsustasingi ürituse päästmiseks kutsuda kogu seltskonna koosolekule enese poole. Selleks, et mõte pärast tööpäeva liiguks ja vaim oleks värske, oli tarvis teistmoodi õhkkonda, tassi kohvi ja võileiba ja/või koogiviilu. Esialgu ühekordsena mõeldud koosoleku formaat õigustas end, nii et jäi püsima rühma põhilise töövormina 20 aastaks. Niisugusel viisil toimus kokku vähemalt 70 koosolekut. Mingit osalusmaksu meil ei olnud, kõik, mis oli laual, oli minu panus. Kord või paar tuli mõni härra ka veinipudeliga, aga seda juhtus väga harva.
Ka koosolekutest teatamine polnud toona lihtne, ammugi polnud võimalikud arutelud koosoleku aja sobitamiseks osalejatele. Isiklikke telefone oli väga vähestel, ka töökoha telefonidel ei õnnestunud inimesi sugugi alati kätte saada – see sõltus tavaliselt sekretäride vastutulelikkusest. Sageli tuli kas ülikoolisisest või ka tavalist posti kasutada. Õnneks liikus toona post suhteliselt kiiresti.
Minu külalisteraamatud
Foto: eraarhiiv
Töörühma koosolekuid üldiselt ei protokollitud, kuigi märkmeid kahtlemata tehti. Need aga pole arhiveeritud, tõenäoliselt enamasti ei ole ka säilinud. Pole alles ka kuigi palju muid materjale rühma töö kohta. Aga minu kodus on läbi mitme põlvkonna ulatuv traditsioon paluda külalistel oma külaskäik jäädvustada külalisteraamatus. Kuna pereuurijad olid minu külalised, on ka koosolekud (vähemalt enamikul juhtudest) jäädvustatud külalisteraamatutes. Tänaseni on mul neid raamatuid täitunud seitse (keskmiselt üks igas kümnendis). Enamasti on kirjas koosoleku kuupäev ja osalejate allkirjad, vahel on lisandunud ka lause või paar koosoleku teema kohta.
Jooniselt on näha, et minu juures peetud koosolekute arv väheneb oluliselt 80. aastatel, s.o pärast ametliku perelabori moodustamist, kui pereuurijad said oma toakese arvutuskeskuse majas Liivi tn 2. Taasiseseisvumise perioodil, aastail 1989 ja 1990, käis töörühm taas suuremas koosseisus minu pool.
JOONIS 1. Pereuurimise rühma koosolekute arv aastati (külalisteraamatute andmetel)
Allikas: eraarhiiv, autori koostatud
Pereuurijate meeskond
Pereuurijate meeskond, mille algatusrühm koosnes kuuest liikmest, täienes aja jooksul. Kokku osales meie tegemistes, sealhulgas koosolekutel, läbi kõigi aastate mitukümmend inimest. Oli neid, keda meie, põhitegijad, kutsusime, arvestades nende uurimisvaldkonda ja teadmisi. Meie eesmärk oli ju uurida ja kajastada võimalikult paljusid pereelu tahke. Oli neidki, kes tulid vaatama, mida selles töörühmas tehakse – ja jäid kas mõneks aastaks või pikemaltki, sest tegevus tundus olevat huvitav. Polnud põhjust vabatahtlikke huvilisi rühma ettevõtmistest eemale tõrjuda. Suhteliselt vähe oli neid, keda küll osalema kutsuti, kuid kes siiski tõsiselt tööst osa võtma ei hakanudki. Ja oli ka külalisi, kes osalesid koosolekul kord või paar, niihästi kutsutuna kui ka omatahtsi. Kuigi koosolekutel oli mitmesuguse maailmavaate ja elufilosoofia esindajaid ja eriarvamusigi jätkus, polnud vaidlused kunagi teravad ja säilis sõbralik ning töine õhkkond.
Esimese minu juures toimunud koosoleku jäädvustus külalisteraamatus
Foto: eraarhiiv
Tegelikult ei jäänud aktiivseteks ja pikaajalisteks töörühma liikmeteks ka kõik esimesel koosolekul viibinud asutajaliikmed. Üks kõige aktiivsemaid ja tegusamaid töörühma liikmeid oli Vabariikliku Tartu Kliinilise Psühhoneuroloogiahaigla peaarst, meditsiinidoktor Heiti Kadastik (1926–1992). Tema asjalik ja enesekindel kohalolek lisas koosolekutele tõsidust ja tema asjatundlikkus lahendas mõnegi vaidluse.
Alati, kui arutati olulisemaid teemasid, oli kohal ka sotsioloog, TRÜ sotsioloogialabori looja Ülo Vooglaid (1936). Kahtlemata oli ta toona kõige pädevam sotsioloog ja ankeetküsitluste korraldaja, kuid talle tuleb au anda – kunagi ei ajanud ta segi meie laborit oma laboriga, ei surunud peale oma ideid, vaid aktsepteeris meie meeskonna arvamusi ja erisusi.
Matemaatik dotsent Ivar Kull (1928– 1989) oli inimene, kes innustus uutest ideedest ja suutis oma innukusega teisigi nakatada. Ometi ei tegutsenud ta selles rühmas kuigi kaua, sest tal tekkis uusi ideid ja ülesandeid – tema oli üks neid matemaatikuid, kes koos kursusekaaslase dotsent Ülo Kaasikuga (1926–2017) tegeles arvuti- ja programmeerimisõppe toomisega Tartu ülikooli.
Ülimalt tegusale, väga noorelt NSV Liidu akadeemikuks saanud pedagoogikateadlasele Heino Liimetsale (1928–1989) oli pereuurimine üks algatustest, mida ta toetas, kuid pikemalt rühmas tegutsemiseks ei jätkunud tal aega (ja võib-olla ka huvi). Aitäh algatuse toetamise eest, sel hetkel oli see kahtlemata oluline.
Ajakirjanik Asta Kiitam (1923–2016), kes pereteema vastu sisulist huvi tundis, oli töörühmas vaid ühekordne külaline. Kas meie esimesest koosolekust meediasse jälg jäi, ei mäleta, kuid positiivne suhe meediaga säilis. Edaspidigi leidis meie tegevus kajastust nii kohalikus kui ka piiritaguses meedias.
Ene-Margit Tiit, Ivar Kull, Ülo Vooglaid, Heino Liimets, Asta Kiitam
Ja lõpuks mina ise, matemaatik- statistik, matemaatilise statistika ja programmeerimise kateedri dotsent, TRÜ arvutuskeskuse statistika töörühma juhendaja. Osalesin peaaegu kõigil järgmistel koosolekutel – välja arvatud üks kord, kui mu väike poeg ootamatult haiglasse sattus. Küllap juhatasin ka koosolekuid ja korraldasin rühma tegemisi, nii et kui tekkis vajadus nimetada rühma juht või pealik, arvasid kolleegid mind selleks sobivat. Uuringute ühe sisulise suunaja ja juhendaja rollis jätkasin kuni töörühma tegevuse lõpuni (teisenemiseni). Kaasasin rühma töösse nii oma kaasteelisi arvutuskeskuse statistikarühmast kui ka matemaatika eriala üliõpilasi, kes said meie andmestikest põnevaid uurimisteemasid kursuse- ja diplomitööde kirjutamiseks (neid kogunes aastate jooksul kümmekond). Matemaatikatudengid olid toona tasuta, kuid pädev abitööjõud ankeediandmete töötlemisel – kasu oli mõlemapoolne.
Pereuuringutega seotud tegevustest sai alguse ka TRÜ matemaatikute ja statistikute rahvastikustatistika kursus ning sellega seotud uuringud ja kirjatööd.
Meeskonna täienemine
Teisele pereuurijate koosolekule kutsusin ma pedagoogika kateedri dotsendi, psühholoog Enn Koemetsa (1911–1973), kellest sai üks töörühma tegusamaid ja pädevamaid liikmeid (kuni tema varase siitilmast lahkumiseni 1973). Temaga koos tuli ka sama kateedri dotsent Helga Kurm (1920–2011), silmapaistvalt aktiivne osaleja kõigil üritustel.
Teise minu juures toimunud koosoleku sissekanne
Foto: eraarhiiv
Olulise täienduse sai pereuurijate meeskond tänu psühholoog Koemetsa soovitusele. Nimelt leidsid rühma liikmed juba esimestel koosolekutel üksmeelselt, et edukaks tegevuseks oleks tarvis inimest, kes oleks pühendunud ainult sellele ja muu hulgas ka vajalikke asjatoimetusi teeks. Kui arutati sobivat kandidaati, võttis sõna Koemets, kes tundis paljusid psühholoogiatudengeid – toona olid need juba kõrghariduse mingil erialal omandanud inimesed. Ta esitas kandidaadiks Aita Taviti (1929–2012), keda ta iseloomustas toimeka ja tööka inimesena, kes aga ilmselt oma agronoomikarjääri (Aital oli EPA haridus) meelsasti vaimsema tegevuse vastu välja vahetaks. Kandidaat oli igati sobiv, Aita tegutses aktiivselt perekonna uurimisrühma igasuguste tegevuste, eriti majandusasjade korraldamisel (selles osas oli ta väga osav ja tubli). Ta tegi kaasa kõik pereuurimise rühma/labori administratiivsed muudatused, olles jätkuvalt pereuurijate rühma/labori tegevuse korraldaja ja silmapaistev käilakuju. Aita kaitses pereuuringute põhjal ka psühholoogia eriala diplomitöö („Abiellujate väärtushinnangud“, 1974, juh. dots Enn Koemets) ja jõudis ka teaduskraadi kaitsmiseni teemal „Vanemate roll laste õnneliku abielu kindlustamisel“ (1989), juh. prof Inge Unt (1928–2021).
Kui meil tekkis mure meie trükiste toimetamisega, kutsusin meeskonda Koemetsa tütre, eesti filoloogi Inger Kraavi (1941), kellest sai samuti töörühma üks tegusamaid ja pädevamaid liikmeid, kes ka psühholoogina isa rolli jätkas.
Pidades silmas meie eesmärki – uurida pereelu võimalikult mitmekülgselt –, kutsusin meie meeskonda oma pikaajalise kaasteelise, günekoloog doktor Helje Kaarma (1933–2022). Temast sai üks aktiivseid rühma liikmeid, kes korraldas ka ankeetküsitluse „Mina, minu pere ja minu laps“.
Oma teaduslikust huvist lähtuvalt oli pereuurijatega ühinenud Valga günekoloog Ene Kornet (1938–2010).
Et mõista perekonnaelu majandusmuresid, kutsusime oma töörühma majandusteadlast, poliitilise ökonoomia professorit Vambola Türki (1928–2016), kuid tema osalus rühma töös jäi kahetsusväärselt episoodiliseks. Seevastu aktiivseks osalejaks kujunes perekonnaalaste seaduste asjatundja jurist dotsent Edgar Salumaa (1921–2006). Temaga koos liitus töörühmaga ajaloolane dotsent Aleksander Blumfeldt (1925–2002), teadusliku kommunismi kateedri juhataja, kes kinnitas, et tunneb pereprobleemide vastu sisulist huvi, samuti nagu tema õpilane Ester Zimmermann, kes samuti aeg-ajalt meie koosolekutel osales. Kuigi Blumfeldt rühma enamusest oma poliitiliste vaadete ja väärtuste poolest erines, ei seganud ta end meie sisulistesse aruteludesse. Küllap oli tema kuulumine meie rühma ajastu poliitilist tausta arvestades hädavajalik. Omaalgatuslikult liitus meie töörühmaga ka kommunistliku partei ajaloo õppejõud Siina Lepik (1931–?).
Pereuurimise rühma priitahtlikku meeskonda (kellest siin loos enamasti ongi jutt) võib käsitleda tänapäevases mõttes rühma teadusnõukoguna, kes kavandas uurimusi ja rühma edasisi samme, arutas läbi trükised ja neis esitatavad artiklid jne. See meeskond töötas täiel määral õhinapõhiselt, mingit finantstuge kustki ei saadud ja ka rühma koosseis polnud kellegi poolt määratud ega põhikirjaliselt kinnitatud. Ometi jätkas rühm kasvamist ja arenemist. Muu hulgas koostati ja redigeeriti rühma koosolekutel ankeetküsitlusi, mis oli üsna keerukas ja tehniliselt tülikas töö, eriti arvestades meeskonna mitmekesisust.
JOONIS 2. Pereuurijate aktiivsus koosolekutel osalemise järgi
Allikas: eraarhiiv, autori koostatud
Rühmaliikmete aktiivsuse hindamisel on oluline arvestada ka seda, kui kaua keegi rühma töös osales: Koemets lahkus 1973. aastal, Kutsar liitus 1977. ja Keerberg 1979. aastal.
Koosseisulised pereuurijad. Perelabori sünd
Mingil hetkel (olime juba mitu teadusartiklite kogumikku välja andnud) jõudis ka ülikooli juhtkonnale pärale arusaamine, et perekonnauurijate näol on tegemist omapärase, ainult ohvitseridest koosneva sõjaväega. Olid ju rühma püsiliikmed valdavalt dotsendid ja kateedri või kliiniku juhatajad, tänases mõistes professorid ja kaasprofessorid. Ainus rühma koosseisuline liige oli Aita Tavit, keda pidas üleval esialgu sotsioloogia laboratoorium, hiljem arvutuskeskus.
Iga ankeetküsitluse läbiviimiseks tuli pereuurijatel ülikoolist või ministeeriumist eraldi raha lunida, ankeetide analüüsimine ja tulemustest järelduste tegemine toimus ikka õhinapõhiselt, vaid tudengite abil. Ometi oli kogutud juba tunnustust: „Perekonnaprobleemide“ kolm köidet olid TRÜ menukaimate väljaannete seas. Pereuurijaid kutsuti esinema lisaks kodumaale ka naabervabariikidesse ja Moskvasse, mõned meie tulemused olid välismaalgi positiivseid hinnanguid saanud. Nii õnnestuski pärast ligemale kümneaastast tegutsemist saada 70. aastate lõpul pereuurijatele paar koosseisulist kohta. Otsekohe tuli ka liitumiskutseid ja pakkumisi teistelt ülikooli laboritelt. Jäime siiski kindlaks: arvutuskeskuse meeskonnaga oli hea läbisaamine ja tihe sisuline koostöö, nende tiiva all soovisime ka jätkata. Nii saigi priitahtlikust pereuurijate rühmast koosseisuliste töötajatega perelabor.
Pereuurijaid kutsuti esinema lisaks kodumaale ka naabervabariikidesse ja Moskvasse, mõned meie tulemused olid välismaalgi positiivseid hinnanguid saanud.
1977. aastal tuli pereuurijate hulka värskelt ülikooli lõpetanud Dagmar Kutsar (1951), kellest sai labori koosseisuline töötaja (teadur) ning edaspidi ka üks selle uurimissuuna sisulisi kandjaid ja vedajaid. Edaspidi sai Dagmarist sotsiaalpoliitika professor ning rahvusvaheliselt hinnatud laste ja perede heaolu uurija. 1979. aastal lisandus teinegi koosseisuline noor psühholoog – Aita Keerberg (1949). Sale ja habras „väike Aita“, nagu me teda kutsusime, eristamaks massiivsest ja jõulisest „suurest Aitast“ (Aita Tavitist), oli väga hea perenõustaja ja temast sai edaspidi Tartu perenõuandla juhataja.
Helje Kaarma, Enn Koemets, Inger Kraav, Dagmar Kutsar, Aita Tavit, Aita Keerberg
Koosseisulised pereuurijad leidsid peavarju TRÜ arvutuskeskuse majas Liivi tänaval, kus keskuse töötajad kolm sümpaatset daami – Dagmari ja kaks Aitat – meelsasti oma seltskonda võtsid. Sisulised arutelud ja töörühma koosolekud toimusid siiski aeg-ajalt minu pool – Liivi tänava toake oli nii väike, et sinna suurem seltskond poleks mahtunud. Eriti ei sobinud see ruum koosolekuteks, kus viibis ka väljastpoolt tulnud külalisi.
Tudengid ja arvutuskeskuse töötajad
Ankeetidega kogutud andmed vajasid statistilist töötlust ja see nõudis suurt hulka inimtööd, selle jaoks pereuurimise rühmal vajalikku abitööjõudu ega ka ressurssi ei olnud. Uurimisrühma töö algas ajal, kui personaalarvutiteni, mis uurijate ülesandeid hõlpsasti ja sobivalt lahendavad, oli veel enam kui kümnendi jagu aega. Andmeid sai analüüsida vaid suurarvuti abil, mis nõudis vajalike meetodite ja olemasoleva tarkvara tundmist ning hulga käsitsi tööd andmete sisestamisel ja redigeerimisel.
Õnneks oli statistika suunitlusega matemaatikatudengitel tarvis arvuti kasutamist õppida ja rakendada oma oskusi reaalsete andmete analüüsimisel. Nii saingi mitmesuguseid perekonnauurimisega seotud statistilisi ülesandeid anda lahendamiseks statistika eriala üliõpilastele, kelle juhendajaks ma olin. Sellised teemad sobisid hästi ka diplomitöödeks nendele matemaatika eriala tudengitele, kes huvitusid pigem rakenduslikest ülesannetest kui teoreetilisest uuringust (mis enamasti toona tähendas originaalsete teoreemide tõestamist). Tudengeid ei heidutanud ka see, et praktilised tööd olid teoreetilistest tihti töömahukamad.
Ankeetide andmeid oskasid edukalt analüüsida ja neil statistikameetodeid rakendada ka arvutuskeskuse statistikarühma töötajad. Ka nende jaoks olid pereankeedid huvitav materjal, liiatigi sai selle põhjal (sageli koostöös pereuurimise rühma liikmega) kirjutada artikli või konverentsi ettekande. Osa huvilistest tudengitest (Ruth Einsild, Evi Koppel) ja arvutuskeskuse töötajatest (Helle Astel, Elle Abramova) osalesid aeg-ajalt ka pereuurimise töörühma koosolekutel.
Külalised lähemalt ja kaugemalt
Mitmed rühma liikmed tõid koosolekutele kaasa oma häid sõpru, keda arvasid nende teadmiste ja kogemuste kaudu rühma tööle kasu toovat. Nii kutsus Vooglaid meie üritustele psühholoog Jaan Valsineri (1951), kes hiljem Ameerikasse siirdus ja rahvusvahelise tunnustuse võitis. Kadastik tõi koosolekutele Jämejala psühhiaatri Ilmar Soomere (1942). Kuigi need inimesed osalesid vaid viiel-kuuel koosolekul, tõid nad kaasa uusi vaatenurki, teadmisi ja huvitavaid mõtteid.
Uusi, vahel ka intrigeerivaid ideid tõid kaasa ka külalised, kes osalesid koosolekutel vaid ühel-kahel korral. Meeldejäävaimad olid kaks üsnagi vastandlikku külalist – poeet ja filosoof Jaan Kaplinski (1941–2021) ning skandaalse kuulsusega akadeemik Gustav Naan (1919–1994). Kaplinskiga leidsime kohe ühise keele, aga Naaniga olid meil olulised eriarvamused (hiljem on Naan mind tituleerinud oma viisakaks verivaenlaseks). Nendest eriarvamustest kujunes diskussioon „Lumivalgekesest ja Kriimsilmast“ Sirbi ja Vasara veergudel. Eriarvamusi oli hiljem veelgi, kuid ajalehe toimetus polnud nõus kõiki meie (statistiliselt põhjendatud) vastuväiteid Naanile avaldama – „Kuidas me ikka akadeemikule vastu vaidleme …“
Meie koosolekutele tuli teisigi huvilisi – Tartust sotsioloogid Peeter Einasto, Aime Käämbre ning peresotsioloog Hella Mõttus (1934) Tallinnast. Ilmselt oli huvitavaid külalisi veel, aga kahjuks ei suuda ma kõiki allkirju oma külalisteraamatutes dešifreerida.
MIDA UURITI? KES TELLIS JA KES RAHASTAS?
Kuna pereuurimise rühm oli priitahtlik ehk õhinapõhine, ei täitnud see ka kellegi tellimusi ega oodanud kustki pidevat toetust ega rahastamist. Lähtusime ülesannetest, mida (meie arvates) oli ühiskonna jaoks tarvis lahendada. Kuigi me üldiselt tegevusetoetust ei saanud (ega taotlenudki), küsisime siiski toetust konkreetsete ankeetküsitluste läbiviimiseks. Enamasti me seda ka saime – minu mäletamise järgi haridusministeeriumist.
Kuna pereuurimise rühm oli priitahtlik ehk õhinapõhine, ei täitnud see ka kellegi tellimusi ega oodanud kustki pidevat toetust ega rahastamist. Lähtusime ülesannetest, mida (meie arvates) oli ühiskonna jaoks tarvis lahendada.
Kuigi pereuurijate algatusrühm seadis oma esmaseks eesmärgiks partnerite omavahelise sobivuse uurimise ja ka sobivusnõustamise korraldamise, olid kõik rühma liikmed üksmeelel selles, et alustada tuleb taustauuringutest.
Eesti pere kohta oli toona teada väga vähe, see teema polnud ka meile teadaolevalt ühegi uurimisrühma tegevuskavas. Selliste uuringute puhul on suurimaks mureks vajalike andmete saamine, sest igasuguste küsitluste korraldamine on üldjuhul kallis ja aeganõudev, ametlik statistika oli selles osas aga väga napp. Rahvaloenduse andmedki (1959) ei olnud üldiselt kättesaadavad.
Sel ajal oli suur probleem ka andmete töötlemine ja analüüsimine, mis oli võimalik vaid mõnes üksikus arvutuskeskuses suurarvuti abil. Selline andmete analüüsimine nõudis oskajaid inimesi ja hulga töötunde. Registreid, kust usaldusväärseid andmeid saaks kasutada, polnud üldse või polnud need ligipääsetavad.
Tartu rahvastik
Esimesel pereuurijate töökoosolekul arutati kuuldust, et Tartu linnavalitsuses või linnalaboris on korraldamisel Tartu rahvastiku uuring, mille andmete analüüs pakuks meile olulist baasteavet. Nii õnnestuski koopereeruda Tartu rahvastiku uuringu meeskonnaga ja kuigi selle uuringu ankeet oli väga lühike, sisaldas see küsimusi uuringuaasta abielude, lahutuste ja sündide kohta, mis meile suurt huvi pakkusid. Lisandusid kõigi küsitletute soo, vanuse, sünnikoha, rahvuse, hariduse, tegevusala ja täpse elukoha andmed. Uuringu aluseks oli elukoht Tartu linnas, uuring teostati küsitlusena ja süstemaatilise juhuvalimi suurus oli üks kümnendik linna elanikkonnast. Selleks küsitleti kõiki linnaelanikke, kelle majanumber lõppes numbriga 7, ühiselamutes aga kõiki seal elavaid inimesi, kelle toanumber lõppes numbriga 7.
Pereuurimise rühm kirjutas selle andmestiku põhjal mitu sisukat artiklit. Neisse sai kaasatud andmeanalüütikutena ka arvutuskeskuse statistikarühma töötajaid ja matemaatika eriala üliõpilasi, kelle uurimistulemused samuti avaldati, kusjuures nad olid kindlasti kaasautorid. Koos Siiri Pleeriga (arvutuskeskus) tegime ülevaate tartlaste perekonnaseisu jaotusest. Üliõpilane Evi Koppel analüüsis abielude moodustumist vastavalt partnerite vanuse, rahvuse, tegevusala ja elupiirkonna kooskõlale, samuti abielueelsele perekonnaseisule. Günekoloog Ene Kornet selgitas, mis mõjutab laste arvu perekonnas, lisaks sellele võrdles Kornet koostöös Helle Asteliga (arvutuskeskus) raseduse katkestanud tartlannasid sama vana Tartu naisrahvastiku üldkogumiga. Teises uuringus analüüsis Pleer tartlaste abielu kestuse jaotust sõltuvalt mitmetest mõjuteguritest. Üldise Tartu elanikkonna kirjelduse pani kirja Virve Laar, kes selle materjali edasiarendusena kirjutas diplomitöö.
Nii kujunes Tartu rahvastikuandmete põhjal teatav statistiline taust, millele oli võimalik edaspidigi tugineda uuringuid kavandades ning tööhüpoteese ja järeldusi sõnastades.
Sinu ideaal
Ankeedi kaanekujundus. Foto: eraarhiiv
Arutades partnerite sobivust, leidis perekonna uurimisrühm, et mõistlik oleks seda vallalistelt inimestelt küsida, et selgitada, mida abiellujad tegelikult oma (tulevaste) partnerite juures hindavad. Kõige käepärasem küsiteldavate kontingent olid toona tudengid, ja nii koostaski matemaatikatudeng Evi Koppel ankeedi „Sinu ideaal“, mis ilmus 1970. aastal TRÜ trükikojas. Küsitluse teostas Evi koos kaasüliõpilastest abilistega TRÜ tudengkonna seas, ja kuna ankeet oli huvitav ja eluline, täideti seda meelsasti. Nii koguneski ankeedivastuseid enam kui 600-lt erinevate kursuste ja teaduskondade üliõpilaselt. Küsitlusel selgusid toonaste tudengite ootused partnerlussuhete ja pereelu suhtes ning nende sõltuvus vanusest ja eriala valikust. Selle ankeedi analüüs moodustaski Evi Koppeli diplomitöö (1971).
Sellega ankeedi „Sinu ideaal“ teekond ei lõppenud. Seda ankeeti kordasime Tartus veel kaks korda umbes kümneaastase vahega enam-vähem muutmata kujul. Võrdlesime ka eesti ja vene õppekeelega üliõpilaste hoiakute erinevusi. Statistikatudeng Juri Volodarski tõlkis ankeedi vene keelde ja küsitles selle järgi ka Kiievi tudengeid – sellestki võrdlusest kujunes talle diplomitöö.
 Kairi Kasearu. Foto: eraarhiiv |
Sarnase ankeedi alusel küsitles Krista Hinno tudengeid Armeenias ja Marje Josing Gruusias. Kõik senised uuringud võttis oma diplomitöös võrdlevalt kokku Anne Kuudeberg, kes sai huvitavaid tulemusi hoiakute arengu ja paiknemisega seotud erisuste kohta. Ka juba vabas Eestis oma doktoritööd kaitsnud Kairi Kasearu (1980) kasutas mõnesid „Sinu ideaali“ andmeid võrdlusbaasina. |
 Elina Haavio-Mannila. Foto: eraarhiiv. |
Esimesel kohtumisel (Moskvas 1972. aasta kevadel toimunud rahvusvahelisel seminaril) Helsingi ülikooli sotsioloogiaprofessori Elina Haavio-Mannilaga näitasin talle ankeeti „Sinu ideaal“. Selle ankeedi idee ja teostus meeldis professorile nii, et ta otsustas seda ka Helsingis proovida, pistis ankeedi oma käekotti ning tõlkis hiljem soome keelde ja kasutas Helsingi üliõpilaste hoiakute analüüsimiseks. Mõnevõrra muudetud küsimustikuga ankeedi abil teostas kordusuuringu Helsingis Johanna Lammi. Nii saigi alguse meie huvitav ja kestev koostöö Helsingi teadlastega ilma igasuguste formaalsusteta. Võrdleva uuringu tulemused ilmusid nii Eestis kui ka Soomes asjakohaste artiklitena. |
Olgu märgitud, et see uuring andis aluse metoodilises mõttes võrdlemisi huvitavale ja uudsele lähenemisele – uurida hoiakute ja väärtushinnangute muutusi nii ajas (u 30 aasta jooksul) kui ka ruumis ja erinevate riigikordade mõjusfääris.
Perearengu etappe mõõtvad ankeedid
Üks olulisi tegevusi perede uurimisel oli kavandatud eesmärke toetavate küsitluste koostamine ja teostamine. Selleks töötati välja kolmest küsitlusest koosnev komplekt, mis mõõtis abikaasade/partnerite hoiakuid ja olukorrahinnanguid perearengu erinevatel etappidel. Need olid küsitlused abiellujatele, vähemalt viis aastat koos elanud abielupaaridele ja lahutajatele. Esimene neist – abiellujate küsitlus – valmis 1972. aasta kevadeks. Väga olulise osa küsitlusse lisas Enn Koemets: 30 küsimust isiksuse psühholoogilise olemuse hindamiseks. Ilmselt oli see tema loodud originaalskaala, mis oli piisavalt lühike ja lihtne niisuguses ankeedis kasutamiseks.
Ankeedid abiellujatele, lahutajatele, vähemalt viis aastat koos elanud paaridele
Foto: eraarhiiv
Ankeetide kõik küsimused arutati läbi töörühma koosolekul, neid lisati ja kustutati, nagu alati juhtub, kui huvilisi on palju. Lõpuks siiski saadi ankeet enam-vähem üksmeelselt valmis. Otsustati anketeerida paare, kes tulevad abiellumise avaldust esitama, kumbagi partnerit eraldi. Ankeet sai ilusa kujunduse – ikka TRÜ kirjastuses, peigmehele sinise ja pruudile punase kaanega. Ka ankeedi teostamiseks (küsitluseks) vajalik raha saadi. Ankeet tuli ka „kõrgemal pool“ registreerida. Mäletan, et selle käigu juures esitati meile üks oluline küsimus – ega ankeedis seksi kohta küsimusi ole. Pidime kinnitama, et ei ole, kuigi abielueelse seksuaalkogemuse kohta siiski teavet kogusime.
Ankeet tuli ka „kõrgemal pool“ registreerida. Mäletan, et selle käigu juures esitati meile üks oluline küsimus: ega ankeedis seksi kohta küsimusi ole.
Ankeet viidi läbi 1972. aasta kevadsuvel paari kuu jooksul mitmes Eesti perekonnaseisubüroos, seejärel analüüsiti TRÜ arvutuskeskuses.
Kohe algas töö ka teise ja kolmanda komplekti kuuluva ankeediga, mis läksid käiku vastavalt 1975. ja 1977. aastal varasemaga sarnase skeemi kohaselt: kummagi partneri andmed koguti eraldi ja sõltumatult. Paaride küsitlemisel püüdsime kätte saada abiellumisel küsitletuid. Vahetult pärast ankeedi teostamist tulemused analüüsiti, võrreldi eelmiste ankeetide andmetega ja analüüsitulemused avaldati artiklitena kogumikes „Perekonnaprobleemid“, aga ka mitmesugustes muudes väljaannetes ja kanti ette konverentsidel.
Ka nende ankeetide andmetest sai mõnigi matemaatikatudeng materjali kursuse- ja diplomitöö jaoks, nt Maire Tšemarin kirjutas 1978. aastal diplomitöö, milles analüüsis abielu lahutajate vastastikuseid hinnanguid.
Näis, et tehtud töö tulemusena peaks olema selge, missugused paarid püsivad (vähemalt viis aastat) koos, missugused aga lahutavad. Kuigi saime ka ise aru, et see lootus oli ülemäära sinisilmne, töö jätkus ja tasapisi liiguti algselt püstitatud eesmärgi – paaride sobivuse hindamise eeskirja – suunas. Enne aga ootasid lahendamist mõned teised uurimisülesanded.
Miks katkestatakse rasedus?
Ene Kornet. Foto: eraarhiiv
Raseduse katkestamine ei olnud toona harukordne sündmus. 1960. ja 1970. aastatel oli Eestis, samuti kui mujalgi NSV Liidus, raseduse katkestamisi üle kahe korra rohkem kui sünnitusi. Valgas töötav günekoloog Ene Kornet uuris oma väitekirjas „Ovaariumide generatiivse funktsiooni taastumisest pärast sotsiaalsetel põhjustel katkestatud rasedust“ (juh. prof Kadri Gross, 1924–2012) raseduse katkestamise mõju meditsiinilisest vaatenurgast.
Töö kirjutamisel tekkis autoril huvi lähemalt analüüsida oma patsientide sotsiaalset tausta ja nii töötas ta välja ja viis läbi ankeedi selle selgitamiseks. Tulemuste töötlemiseks, analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks oli talle tarvis teist juhendajat ja ta pöördus minu poole. Nii juhtuski, et minu esimene juhendatav kandidaaditöö kuulus meditsiini valdkonda. Ene Kornet võttis selle uuringu ajal ja mõnevõrra ka hilisematel aastatel aktiivselt osa pereuurijate töökoosolekutest.
Partnerite sobivuse hindamine. Valiku algoritm
Pärast kolme põhilise ankeedi teostamist ja nende tulemuste analüüsimist oli pereuurijatel aeg võtta päevakorda esialgselt sõnastatud ülesanne – partnerite sobivuse hindamine. Selle põhjal loodeti korraldada ka sobivate partnerite leidmine ja vastav nõustamine. Minu mure oli sobivuse algoritmi leidmine, vajadusel modifitseerimine ja arvutiprogrammina realiseerimine. Selleks oli tarvis suurt hulka lähteandmeid niihästi algoritmi „õpetamiseks“ kui ka testimiseks. Loomulikult oli vaja ka arukat tööjõudu andmete analüüsimiseks ja loodavate algoritmide programmeerimiseks.
Ühe osa partnerite sobivust määravate tunnuste kohta saime teavet abielupaaride ja lahutajate ankeetide tulemuste võrdlevast analüüsist. Nii selgus (ootuspäraselt), et sarnase haridustaseme ja tegevusvaldkonnaga inimeste puhul oli keskmisest suurem tõenäosus omavaheliseks sobivuseks. Seevastu tavapärasest suurem vanusevahe oli sobivuse osas pigem riskitegur. Ka psühholoogilistel tunnustel oli sobivuse tõenäosusele oluline mõju. Nende kohta oli andmeid esialgu küll võrdlemisi vähe, kuid tänu Koemetsa koostatud skaaladele olid meie koostatud ankeetides vastavad andmed olemas. Nende põhjal oli ilmne, et seda faktorit ei saa alahinnata. Lõpuks tuli arvestada ka inimeste konkreetseid ootusi ja ideaalkujutlusi ning kontrollida, kuivõrd potentsiaalne partner neile ootustele vastas.
Nii selgus (ootuspäraselt), et sarnase haridustaseme ja tegevusvaldkonnaga inimeste puhul oli keskmisest suurem tõenäosus omavaheliseks sobivuseks. Seevastu tavapärasest suurem vanusevahe oli sobivuse osas pigem riskitegur.
Kokkuvõttes oli see matemaatikatudengite jaoks huvitav ülesanne. Kirjandusest võis leida mitmesuguseid sobitamise ehk kliiringu algoritme, mille ideid saime püstitatud ülesande lahendamisel kasutada. Et ülesanne oli diplomitöö nõudeid ja selle jaoks ette nähtud aega arvestades ülemäära suur, jaotasin selle kolmeks ja nii töötasid selle ülesande kallal kolm matemaatika eriala diplomandi: Erika Kanepi koostas olemasolevatest andmetest sobiva, täiendamiseks avatud andmebaasi. Astra Veelma defineeris selle andmebaasi andmete kaudu mittesümmeetrilise kauguse mõiste ning analüüsis selle matemaatilisi omadusi ja rakendatavust. Ülle Kalma kasutas seda mittesümmeetrilist kaugust ja loodud andmebaasi ning rakendas sobivalt valitud kliiringu metoodikat paaride moodustamiseks. Nii sai ta olemasoleva andmestiku põhjal hinnata kõigi võimalike paaride sobivust ja valida välja teoreetiliselt kõige paremini kokkusobivad paarid. See matemaatikatudengite kolmiktöö sai 1981. aasta vabariiklikul üliõpilastööde konkursil esikoha ja preemia.
Tartu perenõuandlas hakkas selle algoritmiga töötama matemaatik Elle Abramova. Tulemused siiski kuigi edukad ei olnud, selle üks olulisi põhjuseid oli kahtlemata andmete vähesus.
Rahvastikustatistika
Mare Vähi. Foto: eraarhiiv
Töö perede uurimise alal eeldas rahvastikustatistika tundmist – niihästi mõistelisel tasemel kui ka konkreetse olukorra ja arengu jälgimist. Nii saigi siit aluse rahvastikustatistikaalane tegevus TRÜ matemaatikute hulgas. Matemaatikute jaoks põnevaim ja huvi pakkuvaim valdkond oli erinevatele meetoditele ja eeldustele tuginevate prognoosimudelite koostamine ja katsetamine. 1971. aastal koostasid Olav Altosaar ja Ruth Einsild (Ääremaa) Markovi protsesside teooria põhjal Eesti rahvastiku jaoks demograafilised mudelid; 1997. aastal leidis Tõnis Maldre Eesti rahvastiku jaoks stohhastilise prognoosi ja 1998. aastal tuletas Agne Soome mudelid kirjeldamaks rahvastiku muutumist, lisaks sellele koostas ka õppevahendi rahvastikustatistika kursuse tarvis, mis trükiti meie statistikaõpikute sarjas. Virgi Puusepp uuris oma kursusetöös sünnitusvanuse nihkeid ja nende mõju sündimust iseloomustavatele näitajatele ning koostas seda protsessi kirjeldava mudeli. Huvilised tudengid osalesid aeg-ajalt ka pereuurimise töörühma koosolekutel. Rahvastikustatistika kursus jäi TÜ statistikatudengite õppekavasse, seda hakkas õpetama Mare Vähi (1955).
VÄLJUND – MIS SAI UURINGUTE TULEMUSTEST?
„Perekonnaprobleemid“
Niipea, kui pereuurijate töörühm oli oma esimesed tulemused kätte saanud ja paberile pannud, tekkis küsimus: kus neid avaldada? Polnud need ju mõeldud üksnes abstraktse teadusliku huvi rahuldamiseks, vaid tegeliku elu paremaks muutmiseks, lugemiseks laiale huviliste ringile Eestis. Selletõttu ei suunanud me oma pilku ülikooli toimetiste (Acta Universitatis Tartuensis) poole, vaid soovisime avaldada artiklid eestikeelsete kogumikena.
Kogumike pealkirjaks otsustasime panna „Perekonnaprobleemid“. TRÜ kirjastus oli lahkesti nõus sellist kogumikku avaldama (kellelegi me selle eest midagi maksma ei pidanud, loomulikult ei saanud ka autor honorari ega toimetajad/tõlkijad tasu). Kogumikes avaldati artiklid põhiliselt eesti keeles (oli ka erandeid kolmes keeles paralleelselt avaldatud artiklite näol). Kõigile artiklitele lisandusid vene ja inglise keeles põhjalikud resümeed. Artikleid kirjutasid valdavalt töörühma liikmed ja meiega koostööd tegevad tudengid ja kaasteelised, kuid ka mõned autorid mujalt, näiteks pereuurija Aili Kelam Tallinnast. Igatahes olid kolm esimest kogumikku, mis ilmusid aastail 1972, 1975 ja 1978, nii edukad, et nende tiraažid müüdi kiiresti läbi ja neid on tänapäeval üsna raske leida. Oma üllatuseks nägin, et esimesest kogumikust oli ilmunud 2024. aastal kordustrükk, mis siiski sisaldas vaid osa artiklitest.
„Perekonnaprobleeme“ ilmus 1990. aastani veel seitse kogumikku, neist osa vene, osa inglise keeles. Kuid kirjastus loobus atraktiivsest kaanepildist, sest seeria nime asemel oli iga kogumiku kaanel selle konkreetset sisu kirjeldav pealkiri.
Alljärgnevalt esitangi kogumike loetelu ja põhiandmed.
- „Perekonnaprobleemid I“, 1972 (eesti keeles), 294 lk, 15 artiklit. Teemad: Tartu rahvastik; sünnituste arvu mõjutavad tegurid; kes katkestavad raseduse.
- „Perekonnaprobleemid II“, 1975 (eesti keeles), 310 lk, 12 artiklit. Teemad: abiellujate ankeetküsitluse tulemuste analüüs; „Lumivalgekesest ja Kriimsilmast“ – väitlus Gustav Naaniga Sirbis ja Vasaras; järelehüüe Enn Koemetsale.
- „Perekonnaprobleemid III“, 1978 (eesti keeles), 152 lk, 8 artiklit. Teemad: lahutajate ankeetküsitluse tulemuste analüüs; abielu stabiilsust mõjutavad tegurid.
- „Perekonnaprobleemid IV. Abielu stabiilsuse probleemid“, 1980 (vene keeles), 132 lk, 6 artiklit.
- „Perekonnaprobleemid V. Abielu kvaliteedi uuringud“, 1982 (vene keeles), 177 lk, 10 artiklit.
- „Perekonnaprobleemid VI. Abikaasade isiksuse ja perekonna kvaliteedi küsimused“, 1984 (vene ja inglise keeles), 148 lk, 8 artiklit.
- „Perekonnaprobleemid VII. Perekonna funktsioneerimise probleemid“, 1988 (vene keeles), vähemalt (täpne lehekülgede arv pole teada) 95 lk.
- „Family Problems VIII“, 1990 (inglise keeles), vähemalt 60 lk.
- „Perekonnaprobleemid IX. Eesti perekond ja perekonna ideaal“, 1990 (eesti keeles), 100 lk, 10 artiklit.
- „Family Problems X. Eesti rahvastik ja perekond“, 1990 (inglise keeles), 104 lk, 5 artiklit.
Igavavõitu beežikas-halli kaanega võõrkeelse raamatukesena see kogumik enam erilist populaarsust ei saavutanud, kuigi artiklite sisukus polnud arvatavasti kahanenud. On võimalik, et ka temaatika oli oma veetluse lugejate silmis kaotanud. Siiski on ka „Perekonnaprobleemide“ järgmised numbrid võrdlemisi haruldased ja raskesti leitavad.
Tartu pereuurijate üllitised teistes teadusväljaannetes
Pereuurijatel kogunes uuringumaterjali võrdlemisi ohtralt ja kuna tulemused olid huvipakkuvad, võeti neid vastu mitmetesse teadusväljaannetesse: Akadeemiasse, TRÜ ja ka teiste ülikoolide toimetistesse, mitmesugustesse kogumikesse ja üksiktrükistesse. Samuti oli meil võimalusi neid konverentsidel ja nõupidamistel esitada ning vastavates kogumikes publitseerida.
Meie töid avaldati Läti, Leedu ja Poola teadusväljaannetes, samuti Soomes ajakirjas Sosiologia ning Helsingi ülikooli trükistes.
Meie töid avaldati Läti, Leedu ja Poola teadusväljaannetes, samuti Soomes ajakirjas Sosiologia ning Helsingi ülikooli trükistes. 1982. aasta ülemaailmse sotsioloogia kongressi eel pandi kokku ingliskeelne kogumik „Sociological Research in the Baltic Socialist Republics“, mis sisaldas sisukamaid sotsioloogilisi uurimusi kolmest Balti vabariigist, nende seas oli ka pereuurijate artikkel abielu püsivust ja rahulolu mõjutavatest teguritest (autorid Keerberg, Kutsar, Tavit, Tiit). Esitasin sellel kongressil ka lühiettekande perekonna arengumudelist (kaasautor Dagmar Kutsar). Kõige kaugemale, USAs ilmuvasse ajakirja Journal of Divorce jõudis minu artikkel abielulahutust põhjustavatest riskiteguritest Eesti kogemuste põhjal (1982).
Pereuurijate tegevuse kajastamine meedias
Kuna perekonnaga seotud teemad on lugejate jaoks ikka põnevad ja väljakutsuvad, kajastati meie tegevusi algusest peale võrdlemisi aktiivselt nii kohalikus ajakirjanduses kui ka naabrite juures. Nii meil kui ka Lätis muutusid populaarseks lood „Õnne valemist“, mis olevat Tartu pereuurijate välja töötatud. Eestis aga toimus nädalalehes Sirp ja Vasar akadeemik Gustav Naani algatatud diskussioon abielusuhetest pealkirja all „Lumivalgekesest ja Kriimsilmast“, milles meie uurimisrühma liikmed aktiivselt osalesid ja statistiliste andmete põhjal akadeemiku arvamused kummutasid.
Pereprobleemidest kirjutasid ja kõnelesid pereuurijad intervjuudes ja ümarlaua vestlustes, pereuurimise töörühm jõudis ka teleekraanile Mati Eliste saates „Reklaamiklubi“ (kuigi me ise midagi reklaamida ei soovinud). 1990. aastate alguses kutsus Hagi Šein meie esindajaid mõnel korral ka „aju ründama“ või „veel mõtlema“.
Tartu perenõuandla sünd
Praktiline tegevus, muu hulgas ka paaride moodustamine ja nõustamine, eeldas vastava asutuse loomist, mille tegevuse eesmärk pidi olema paarisuhte asjus nõu andmine, sh partnerite valiku osas (mis tekitas üldsuses suurimat elevust). Pärast kestvat taotlemist õnnestuski Tartu linnavalitsuselt saada sobivad ruumid ja neile asjakohane sisustuski, nii et Tartu perenõuandla sai tegevust alustada. Andmestiku vähesuse tõttu paaride moodustamine kuigi edukas ei olnud, küll aga tekkis arvestatav nõudlus mitmesuguse perealase nõustamise järele.
Tartu perenõuandla loodi 1980. aastal, esimeseks juhatajaks sai Indra Tago, kes osales esialgu ka pereuurimise töörühma koosolekutel. Nõuandla esimestel tööaastatel võtsid nõustamistööst osa ka pereuurijad, hiljem enamiku teadustöötajate osalus harvenes, kuid endiselt olid aktiivsed Aita Tavit, Dagmar Kutsar ja Aita Keerberg.
Perekonnaõpetus kooli!
Perekonna uurimise rühma liikmete seas süvenes arusaam, et koolide programmi on tarvis lisada perekonnaõpetus, mis vastaks kaasaja tingimustele ja tõekspidamistele ning oleks õpilastele huvitav, arvestades nende arengut ja kogemusi. Vajalikke materjale koostasid mitmed rühma liikmed – Kadastik, Kurm, Tavit jt. 1980. aastal avaldati kogumik „Metoodiline abimaterjal perekonnaõpetuse õpetamiseks üldhariduskooli 10. klassides“ ja 1982. aastal samasugune 11. (lõpu)klassile mõeldud materjal.
Kõige süsteemsema ja asjakohasema perekonnaõppe programmi koostas Inger Kraav, kes tutvus ka Soome pereõpetuse kavadega ja tegi Kuopio ülikooliga sisulist koostööd, mis jäädvustati ühistrükistena. See koostöö jäi kestma ka pärast pereuurimise rühma töö (senisel kujul) lõpetamist. Inger Kraav koostas taasiseseisvunud Eesti koolide jaoks inimeseõpetuse programmi, mis läbis kogu õppeperioodi algkooli esimesest klassist gümnaasiumi lõpuni. 2009. aastal ilmus Eestis originaalne perekonnaõpetuse õpik, mille autorite seas oli ka Inger Kraav.
Loengud avalikkusele
Pereuurijate loengud mitmesugustel teemadel pakkusid avalikkusele alati suurt huvi. Heiti Kadastik ja Aita Tavit, aga ka mõned teised uurimisrühma liikmed kuulusid Eesti Raadio saatesarja „Perekond ja kodu“ kuldautorite hulka.
1982. aastal võeti aga ette suurejooneline üritus – kaks aastat kestev loeng-vestluste sari „Perekond kaasajal“. Osalejate suure huvi tõttu toimusid loengud Tartu suurimas auditooriumis, TRÜ Vanemuise tänava ringauditooriumis kaks korda kuus. Esimese loengu „Abielu on teadus“ pidas Aita Tavit 26. oktoobril 1982, järgmiste loengute teemadena pakuti välja „Abikaasa valik“, „Noore perekonna kohanemine kooselu tingimustes“, „Suguelu sotsiaalsed ja psühholoogilised aspektid“, „Perekonna planeerimise sotsiaalpsühholoogilised aspektid“, „Seksuaalsuhete eksperimentaalpsühholoogia“. Loengute lektorite seas olid põhiliselt pereuurimise töörühma liikmed Aita Tavit, Heiti Kadastik, Dagmar Kutsar, Aita Keerberg, kuid ka teised TRÜ õppejõud – prof Kadri Gross, dots Aleksander Pulver, dots Talis Bachmann jt. Ilmselt oli selle loengusarja populaarsuse aluseks multidistsiplinaarsus, käsitluse paljutahulisus, mis iseloomustaski Tartu pereuurimise rühma kõiki ettevõtmisi.
SUHTLUS JA KOOSTÖÖ
Suhtlus Läti ja Leedu kaasteelistega
Seitsmekümnendate aastate teisel poolel kujunes meil tihe ja sõbralik koostöö nii Läti kui ka Leedu kolleegidega. Riia kaasteelistest on meeldejäävaim Parsla Eglite (1934), kellega meid sidus ka kestev sõprus ja mõtteühtsus. Parsla osales ka mõnel meie rühma koosolekul.
Erilist elevust tekitas naabrite seas partnerite sobitamise eeskiri, mida sealses meedias reklaamiti kui „Õnne valemit“.
Riias ja Vilniuses käisime konverentsidel ja seminaridel ning avaldasime artikleid Läti ja Leedu väljaannetes (1977, 1979, 1980, 1982, 1983 jne).
Konverentsid NSV Liidu eri paigus
Esimene meeldejääv üritus oli 1972. aastal Moskvas toimunud rahvusvaheline konverents, kus tutvusime Soome sotsioloogidega, sh Elina Haavio-Mannilaga.
Kuna meie rühma tööd osutusid huvipakkuvaiks, kutsuti meid üsna sageli mitmesugustele konverentsidele ja nõupidamistele.
Üks võrdlemisi oluline nõupidamine toimus 1978. aastal Moskvas, kui toonane minister informeeris liiduvabariikide teadlasi (sotsiolooge ja demograafe) NSV Liidu rahvastikuprobleemidest, mis tema sõnul olid masendavad – rahvaarv kahaneb, oodatav eluiga ei kasva, alkoholi põhjustatud probleemid on väga ulatuslikud. Ega selle nõupidamise järel midagi paremaks küll ei muutunud.
Üks võrdlemisi oluline nõupidamine toimus 1978. aastal Moskvas, kui toonane minister informeeris liiduvabariikide teadlasi NSV Liidu rahvastikuprobleemidest, mis tema sõnul olid masendavad – rahvaarv kahaneb, oodatav eluiga ei kasva, alkoholi põhjustatud probleemid on väga ulatuslikud.
Kui meenutada kohti, kus oleme perekonnaalastel konverentsidel käinud, on loetelus lisaks sagedamini külastatud Riiale, Vilniusele, Palangale ja Moskvale veel Jerevan, Kostroma, Sõktõvkar, Novosibirsk ja Krasnojarsk. Moskvas ja Novosibirskis toimus ka rahvusvahelisi konverentse, kus oli võimalik välismaa uurijatega kohtuda.
Konverentside ja nõupidamiste korraldamine Eestis
Meie tegevuse arenedes hakkas meil käima ka külalisi NSV Liidu erinevatest piirkondadest, kõige sagedamini Lätist ja Leedust, aga ka Venemaa erinevatest piirkondadest, eriti Moskvast. Huvi pakkusid meie uuringud abielupartnerite sobivuse ja lahutuste põhjuste kohta, aga ka partnerite sobitamise (kliiringu) algoritmid.
Seega pidi ka meie rühm korraldama konverentse, kuhu kutsusime esinejaid ja kuulajaid NSV Liidu paljudest piirkondadest. Kuna Tartu oli kinnine linn, siis „välismaalt“, st väljastpoolt NSV Liidu piire meil konverentsikülalisi kutsuda ei olnud võimalik ja seda me ei püüdnudki teha. Hotellikohtade vähesuse ja sõjaväe lennuväe linnas paiknemisest põhjustatud Tartule eriomaste piirangute tõttu oli kõige sobivam konverentse korraldada TRÜ spordibaasis Käärikul, kus seda sai teha niisugusel ajal, kui baas oli sportlaste tegevustest vaba, kõige sagedamini hilissügisel.
Mäletan omamoodi kurioosset lugu. 1982. aastal toimus meil võrdlemisi osavõturohke konverents Käärikul. Ja siis juhtus ootamatus – NSV Liidu juht Leonid Brežnev suri ja loomulikult keelati kõik üritused. Helistasin Käärikult TRÜ parteisekretärile ja küsisin, mida me peame tegema ja tohime tekkinud olukorras teha. Advig Kiris vastas: konverents on töö, seda ära jätta pole tarvis, aga matusetalituse ajal peaks osalejatel olema võimalus seda telerist jälgida. Nii tegimegi ja kõik kogunenud perekonnasotsioloogid nägid Kääriku söögisaalis ka „suurt pauku“, millega see matus ajalukku läks. Konverents jätkus tavapäraselt.
Nõukaaegne suhtlus kolleegidega väljastpoolt NSV Liitu
Tartlastena olid meie suhtlusvõimalused piiritaguste kolleegidega väga piiratud. Siiski õnnestus Elina Haavio-Mannilal paaril korral Tartus käia. Elina esmakordne külaskäik meile oli suursündmus, sest teatavasti oli Tartu linn, kuhu välismaalaste sisenemine oli ülimalt piiratud. Nii tuligi ta esimest korda 1978. aastal koos nahkkuues saatjaga autoga Tallinnast. Tema saatjat me keegi (ka Elina ise) varasemast ei tundnud, kuid seltsimees istus meie koosolekul vestlus- ja kohvilauas täie enesestmõistetavusega, kuigi vaikides. Külalisteraamatusse kirjutas, et olevat olnud huvitav.
Elina külastas meid korduvalt, tema hilisemad Tartu-külastused olid lihtsamad (ka rongiga Tallinnast Tartusse) ja vähem formaalsed. Ühel külastusel võttis ta Tartusse kaasa oma õpilase Johanna Lammi, kes samuti tudengi-ideaali uuringus osales.
Hoolimata Helsingi ülikooli korduvatest kutsetest mina nõukogude võimu ajal Helsingisse sõita ei saanud – ikka sõitis minu asemel mõni venelanna Moskvast. Eesti vabanemise järel aga külastasin Helsingit ja ka sealset sõpra Elinat võrdlemisi tihti.
Helsingi ülikooli külastamise ajendiks oli mul taasiseseisvumise järel tihe koostöö selle ülikooli statistikutega eesotsas prof Hannu Niemiga (1946). Minu üllatuseks nimetasid Helsingi ülikooli statistikud ja sotsiaalteadlased minu oma ülikooli audoktoriks (1995).
Meie pereuurijate uuringutulemused huvitasid ka Poola kolleege. Juba 1968. aastal saatsin ettekande Łódźi, aga ise ma seal konverentsil osaleda ei saanud.
JOONIS 3. Perekonna arengutee skeem
Autor: Dagmar Kutsar
Siiski oli mul võimalus osaleda kahel ülemaailmsel sotsioloogide kongressil: 1978. aastal Uppsalas ja 1982. aastal Mexico Citys. Kuna sain osalusvõimalusest teada väga hilja (see oli nõukogude ajal tavapärane), polnud mul võimalik esitada ettekannet kongressi programmis. Mexicos siiski õnnestus sõna võtta ja meie pereuurijate tulemusi tutvustada.
Üks minu esimesi esinemisi Euroopas oli Praha statistikakonverentsil 1984. aastal, kus tutvustasin osalejatele (valdavalt statistikud) meie tudengite loodud kliiringuprogrammi ja selle rakendamist.
Koostöö laieneb, silmaring avardub meil ja ka meie külalistel
Koostööpartnerite hulk kasvas juba Eesti taasiseseisvumise eelsetel aastatel. Suurenes ka väliskülaliste hulk, kes meie koosolekutest osa võttis. Kogemusi jagasid väliseestlased, kuid ka kolleegid Põhjamaadest, mujalt Euroopast ja isegi Ameerikast.
Külalised püüdsid mõista peresuhete arengu, perefilosoofia, väärtuste ja rollijaotuste erinevusi, võrreldes arenguid ida ja lääne pool raudset eesriiet. Õppisime neilt ning arendasime ja edastasime endi teoreetilisi arusaamu, küllap hakkasid ka külalised meie pereelu nägema eelarvamuslike prillideta.
Nordic-Baltic Family Research Group
Positiivseim piiriülese koostöö kogemus oli meil tegevusega Põhjamaade ja Baltimaade pereuurijate koostöö projekti raames, mis küll ajaliselt juba pereuurimise rühma ja ka labori tegevusajast hilisemasse aega ulatub, kuid mõtteliselt siiski sellega seostub.
Jan Trost ja Irene Levin. Foto: eraarhiiv
Uppsala ülikooli professori Jan Trosti ja Oslo ülikooli professori Irene Levini eestvõttel moodustus töörühm, milles oli igast osalevast riigist (Rootsi, Norra, Soome, Island, Eesti, hiljem ka Läti ja Leedu) üks või kaks liiget. Igal suvel käidi koos ühes osalevas riigis, kus peeti mõnepäevane seminar ja arutati teemakohaseid arenguid. Niisugune tegevus kestis üle kümne aasta, kuni lakkas korraldajate tervise- ja muude probleemide tõttu. Siiski säilis mitmetel pereuurimise rühma liikmetel hea isiklik suhe välismaiste kolleegidega. Nii osales Jan Trost meie ülikoolis Kairi Kasearu (1980) doktoriväitekirja kaitsmisel oponendina.
PEREUURIJAD TAASISESEISVUNUD EESTIS
Uued ülesanded
1980. aastate teisel poolel, kui algas rahvuslike jõudude elavnemine, mis viis laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumiseni, püüdsid paljud teadlased oma teadmistega panustada Eesti riigi taasloomisesse. Üks väljundeid oli IME programm, mille käigus kavandati iseseisva Eesti jaoks sobivat seaduste raamistikku – mis küll kavandatud kujul ei realiseerunud, ent ometi oli ettevalmistava sammuna oluline (jättes kõrvale isiksustevahelised poliitilised pinged ja erimeelsused).
Tekkisid uued ja aktuaalsed ülesanded, mis ootasid sotsiaalteadlaste, eriti ka pereuurijate panust:
- Eesti Vabariigi perepoliitika kujundamine ja poliitikute nõustamine;
- perede arengu statistiline uurimine; koostöö statistikaametiga;
- perede majandusliku toimetuleku uurimine, võitlus vaesusega;
- sotsiaalteadlaste, sh perekonnasotsioloogide koolitamine;
- jätkuvalt aktuaalne suhtekorraldus peres, perede nõustamine ja pereteraapia;
- teadusuuringutele lisandus rahvusvaheline mõõde mitmesuguste koostööprojektide näol.
Sotsioloogide koolitamine. Uus kooslus
Tartu pereuurimise rühma meeskond elas samal ajal üle põlvkondade vahetust. Oluline osa pereuurijate vanast kaardiväest lahkus Toonela teele või pensioneerus. Noored orienteerusid ülalkirjeldatud ülesannete täitmisele, leides uusi ülesandeid (väljakutseid) uutes kooslustes.
Ülikoolis tegutsenud uurimislaborid enamasti lakkasid tegutsemast, nende liikmed liikusid mujale, sh õppetööga seotud allüksustesse. Ka perelabori tegevus ülikoolis endisel kujul lõppes, kuid jätkus nelja teise uurimisrühmaga ühiselt vastloodud sotsioloogiaosakonna koostisosana.
Esmakordselt hakati Tartu ülikoolis koolitama perekonnasotsiolooge.
Esimene perekonnasotsioloogide rühm (Ülle Särg, Karl Tamm ja Marje Josing) õppis individuaalprogrammi alusel 1990. aastal, juhendajaks Dagmar Kutsar. Oma kompetentsust jagas Dagmar ka alustava sotsiaaltöö ja hiljem lisanduva sotsiaalpoliitika suunal. 2001. aastal valiti Dagmar sotsiaalpoliitika professoriks.
Avo Trumm. Foto: eraarhiiv
Teine pereuurijate meeskonnast välja kasvanud õppejõud on Avo Trumm (1965), kes tõi Eesti sotsioloogiasse (tagasi) vaesuse mõiste ja näitas, et perede probleemistikus on märkimisväärne ka vaesus.
Perede toimetuleku ja heaolu uurimine
Uutes tingimustes muutus oluliseks perede majanduslik toimetulek, mis polnud kaugeltki alati muretu. Koos Avo Trummiga, kes samuti perelabori meeskonda kuulus, defineeriti midagi Nõukogude Liidus ennekuulmatut – perede vaesus – ja selgitati, kui suur osa Eesti peredest on suhteliselt või absoluutselt vaesed.
Koostasime ankeedi, milles uurisime, mida ootab pere riigilt. See jäigi viimaseks pereuurimise rühma koostatud ankeediks. Selle ankeedi analüüsi tulemused avaldati trükis, kuid oluline oli nende kasutamine perepoliitikaalaste soovituste andmiseks. Perede majanduslikku toimetulekut mõõtsid ka Emori ja statistikaameti leibkonna eelarve uuringud, kuid nende statistiline korrektsus jättis esialgu soovida. Koostöös nende uuringumeeskondadega parandasime nimetatud uurimuste taset, statistilist korrektsust ja usaldusväärsust. Uurimisteemade ring laieneb – paarisuhte kõrval pööratakse varasemast suuremat tähelepanu suhtlusele lastega (Dagmar Kutsar), samuti pereteraapiale perelaagrite näol ja koolikursustele (Inger Kraav).
Koos Avo Trummiga, kes samuti perelabori meeskonda kuulus, defineeriti midagi Nõukogude Liidus ennekuulmatut – perede vaesus – ja selgitati, kui suur osa Eesti peredest on suhteliselt või absoluutselt vaesed.
Perepoliitika Eesti Vabariigis
Meie pereuurimise valdkonnas omandatud teadmisi ja kogemusi, aga ka tõsiseltvõetavust kasutasid mitmed noores Eesti Vabariigis tegutsevad rahvastikupoliitikud.
Mare Ainsaar. Foto: eraarhiiv
Minul oli võimalus osaleda mitme rahvastikuministri (Katrin Saks, Paul-Eerik Rummo ja Urve Palo) nõukoja töös, kus oluline oli Tartu ülikooli sotsioloogi Mare Ainsaare (1966) roll nõunikuna. Neis nõukodades osales ka teisi pereuurijad (Dagmar Kutsar, Inger Kraav).
Osalesin ka presidenti (Lennart Meri, Arnold Rüütel, episoodiliselt ka Toomas Hendrik Ilves) nõustava ümarlaua tegevuses.
Mitmel korral kutsuti pereuurijaid Eesti parlamendi suurde saali esinema.
KOKKUVÕTTEKS
Tartu Ülikooli pereuurimise töörühm tegutses üle 20 aasta, selle jooksul korraldati kümmekond uuringut (ankeetküsitluse vormis), avaldati kümme teadustööde kogumikku ja rida pedagoogilise suunitlusega trükiseid, lisaks artikleid muudes väljaannetes ja peeti rohkesti ettekandeid kohalikel, üleliidulistel ja rahvusvahelistel konverentsidel. Uuringute põhjal valmis kümme diplomitööd ja mitu kandidaaditööd. Pereuurimise töörühma tõukel algatati Tartus perenõustamine, peeti harivaid loenguid ja erutavaid diskussioone, töötati välja paaride optimaalse sobitamise eeskiri statistiliste andmete põhjal.
Uusi ideid kandvad trükised
Foto: eraarhiiv
Mis tegi selle töörühma tegevuse eriliseks?
- Oluline osa tööst tehti õhinapõhiselt, rühma töös osalenud õppejõud ei saanud sellest vähimatki materiaalset tulu.
- See oli üks esimesi tõeliselt interdistsiplinaarseid teaduskollektiive, mis koondas terve hulga erinevate erialade esindajaid, kes vastastikku üksteist oma teadmistega rikastasid.
- Töörühma tegevust ja tulemusi tutvustati järjekindlalt avalikkusele trükiste, harivate loengute ja meedia vahendusel.
- Töörühm saavutas omas ajas olulisi uudseid teadustulemusi, sh perekonna- ja partnerlusalaste väärtushinnangute muutuste selgitamine ajas ja ruumis, samuti paaride moodustamise algoritm, mis oli üks Eesti (võib-olla ka laiemalt) esimesi katsetusi lahendada arvuti abil ühiskonna elulisi ülesandeid.
- Töörühma teoreetilisi tulemusi kasutatakse praktilises nõustamistöös siiani toimivas Tartu Perenõuandlas.
Uurimisrühma kogemus näitas ka ühise eesmärgipärase tegevuse ühendavat jõudu, kusjuures rühma tegevust ei häirinud selle liikmete kuulumine erinevatesse kollektiividesse.
Oluline oli, et pereuurimise rühma töö käigus mitmekümne aasta jooksul kogutud vaimset kapitali oskasid ja suutsid rühma liikmed kasutada uute ülesannete täitmiseks Eesti Vabariigis – sisuliselt ümbersünniks.