Rahvastikuprognoos. Kui palju inimesi elab poole sajandi pärast Eestis ja mujal maailmas?
-
Statistikaameti Rahvastiku- ja haridusstatistika tiimi juhtivanalüütik
-
Rahvastikuteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
-
Statistikaameti rahvastiku- ja haridusstatistika tiimi juht
-
Statistikaameti rahvastiku- ja haridusstatistika tiimi analüütik
Tuleviku ennustamine on alati põnev tegevus. Meid kõiki huvitab, milline on Eesti maa ja rahvas tulevikus, kes siin elavad, kus elavad, mis keeles räägivad, millega tegelevad ja kuidas välja näevad. Neile küsimustele annavad (vähemalt osalise) vastuse rahvastikuprognoosid.
Kuid me ei ela Maal üksi. Tänapäeval moodustab Eesti rahvastik vaid 0,017 protsenti Maa rahvastikust. Rääkides Eesti rahvastiku arengustsenaariumidest, tuleb meil paratamatult heita pilk sellele, mis toimub meie ümber.
PILK TULEVIKKU JA AKNAST VÄLJA
Maa elanike arvu muutumine
Maal toimuvate rahvastikuprotsesside jälgimiseks pakuvad hea võimaluse ÜRO avaliku andmebaasi rahvastikuandmed, mis katavad alates 1950. aastast peaaegu käesoleva ajani kõiki Maa riike ja piirkondi. Värskeimad on möödunud, s.o 2023. aasta andmed. ÜRO mõõdetud 73 aasta jooksul on Maa rahvaarv kasvanud 3,26 korda (joonis 1).
JOONIS 1. Maa rahvaarv
Allikas: ÜRO, World Population Prospects (2024 Revision). Koostaja Ene-Margit Tiit
Võrdlus lineaarse mudeliga (punktiirjoon joonisel) näitab, et eelmisel sajandil oli rahvaarvu kasv kergelt kiirenev, kuid viimastel kümnenditel on pigem aeglustunud.
Kuid piirkonniti (nt maailmajagude lõikes) ei ole kasv olnud kaugeltki ühtlane (joonis 2). Jooniselt on näha, et üle poole (60 protsenti) Maa rahvastikust elab praegu Aasias ja nii oli see ka vaatlusperioodi alguses. Viimase 73 aasta jooksul on Aasia rahvastik 1,7 korda kasvanud, säilitades oma esikoha rahvaarvu osas. Veelgi kiiremini, 2,6 korda on kasvanud Aafrika rahvastik, mis moodustab praegu juba 18 protsenti Maa rahvastikust. Seevastu Euroopa rahvaarvu kasv on olnud võrdlemisi aeglane: vaid 36,5 protsenti 73 aasta jooksu. Aeglasema kasvu tagajärjel on Euroopa rahvaarv praegu vaid 9,3 protsenti Maa rahvastikust, kuid 1950. aastal oli Euroopa osakaal Maa rahvastikus 22 protsenti. Ka Põhja-Ameerika rahvastiku kasv – 2,3 korda – ei kuulu kiiremate hulka, vastupidiselt ligi neli korda kasvanud Lõuna-Ameerikale.
JOONIS 2. Rahvaarvu muutus maailmajagudes
Allikas: ÜRO, World Population Prospects (2024 Revision). Koostaja Ene-Margit Tiit
Missugune prognoosistsenaarium on hea?
See küsimus tundub olevat mõttetu. Kõigile on tuttav tavapärane arusaam, et hea on, kui rahvastik kasvab. Kui rahvaarv ei kasva või koguni kahaneb, tekib puudus töökätest, majandus ei saa tõhusalt kasvada ja areneda, ka sotsiaalsfäär tunnetab tööjõu nappust ja väikeriikides nagu Eesti hakkavad visionäärid muretsema rahva püsimajäämise pärast.
Kas rahvastiku kasv on alati hea? Kui me ei räägi mitte pisikesest Eesti rahvast, vaid kogu Maa rahvastikust, siis just kasvamine on juba pikka aega muret teinud nii teadlastele, majandusinimestele, looduskaitsjatele kui ka filosoofidele. On ju selge, et rahvaarv Maal ei saa lõpmatuseni kasvada ja rehkendused näitavad, et juba praegu oleme olukorras, kus inimesed on kasutanud ära ebaproportsionaalselt suure osa Maa ressurssidest ja inimtegevus muudab elutingimused Maal järjest vähem inimsõbralikuks. See tähendab, et inimesi on juba praegu Maal liiga palju ja järelikult ei ole rahvaarvu kasv inimkonna jaoks positiivne stsenaarium.
Kuidas rahvaarvu Maal humaansel viisil vähendada, jättes kõrvale looduskatastroofid, hävitavad sõjad ja rängad taudid? Ilmselt on kõige mõistlikum lahendus sündimuse vähenemine. Selle võimaluse üle on arutanud teadlased minevikus ja reaalelus katsetas seda Hiina eelmisel sajandil, jõustades ühe lapse poliitika. Kuigi hiinlaste katse andis soovimatuid tulemusi, on sündimuskontroll tänaseks levinud peaaegu kogu maailmas ja sündide arv Maal väheneb.
Taastekordaja muutused Maa piirkondades
Sündimust iseloomustavatest kordajatest on üks ilmekamaid taastekordaja, mis näitab tütarde ja emade arvukuse suhet. Selle väärtus üle 1,06 näitab, et järgmine tütarde põlvkond on vähemalt sama arvukas kui eelmine emade põlvkond. (Taasteväärtus on 1,06, mitte ootuspärane 1 sellepärast, et tütarde arv ei näita täpselt järgmise põlvkonna arvukust – poisse sünnib keskmiselt tüdrukutest mõne protsendi võrra rohkem.) See näitaja, mis on sisuliselt samaväärne sageli kasutatava summaarse sündimuskordajaga, aitab näha olukorda, kus rahvastiku kasv loomuliku iibe mõjul asendub kahanemisega. Kuid sündide arvu vähenemise mõju ei ilmne rahvastiku kahanemisena otsekohe, vaid alles mitmekümne aasta pärast. On ka võimalik, et rahvaarv hoolimata negatiivsest iibest ei kahanegi, sest seda kompenseerivad teised tegurid, nagu eluea pikenemine ja positiivne rändesaldo (sisserände ja väljarände vahe).
Jooniselt 3 on näha, et taastekordaja langes allapoole taastetaset Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias (koos Uus-Meremaaga) juba möödunud sajandi 70ndatel. Rahvaarv on neis piirkondades siiski jätkuvalt kasvanud, kusjuures toiminud on niihästi eluea kasv kui ka oluline immigratsioon. Aasias ja Ladina-Ameerikas langes taastekordaja allapoole taastetaset selle sajandi esimese kümnendi lõpuks, kuid selle mõju rahvaarvule ilmneb alles sajandi teisel poolel. Sündimuse vähenemise mõju rahvastiku arvukusele lükkub inimese eluea pikkuse tõttu paratamatult aastakümnete võrra edasi.
JOONIS 3. Taastekordaja muutus viimase 73 aasta jooksul maailmajagude lõikes
Allikas: ÜRO, World Population Prospects (2024 Revision). Koostaja Ene-Margit Tiit
Praegu ületab sündimus taastetaseme maailmajagudest ainult Aafrikas. Siin on sündimus jätkuvalt väga suur ja küll väheneb, aga võrdlemisi aeglaselt. Seega Aafrikas lähisajandi jooksul veel rahvaarv kasvab ja ilmselt kujunebki Aafrika teiste mandrite jaoks rändeallikaks, mis mingil määral kompenseerib vähenenud sündimust. Seda on ta Euroopa jaoks juba praegugi, kusjuures suhtumine sisserändajatesse pole sihtriigis üldiselt positiivne.
Praegu ületab sündimus taastetaseme maailmajagudest ainult Aafrikas.
Joonise 4 kolmest joonest kõige ülemine (SS kordaja) tähistab summaarset sündimuskordajat, mis näitab keskmist naise sünnitatud laste arvu eeldusel, et sündimuskäitumine naise eluajal oluliselt ei muutu. Keskmine joon näitab taastekordajat, kõige alumine taastetaset. Kui taastekordaja on taastetasemest suurem, siis tagab sündimus rahvastiku kasvu. Jooniselt on näha, et käesolevaks ajaks on sündimus Maal tervikuna langenud taastetasemeni. See lubab ennustada, et Maa rahvaarv kasvab vaid kuni selle sajandi keskpaigani. Edaspidine sõltub olulisel määral sündimuskäitumisest tulevikus. Kui praegune suundumus jätkub, hakkab Maa rahvaarv sajandi teisel poolel tasapisi vähenema.
JOONIS 4. Sündimuse muutumist Maal iseloomustavad näitajad aastail 1950–2023
Allikas: ÜRO, World Population Prospects (2024 Revision). Koostaja Ene-Margit Tiit
Sündide arvu globaalset vähenemist seletatakse kõige sagedamini naiste haridustaseme tõusu, majandusarengu, naiste tööhõive ja üldise jõukuse kasvuga. Need protsessid on omavahel tihedasti seotud ja nende juurpõhjuseks on ühiskonna üldine areng. Väga oluline tegur on siin rasedust ennetavate vahendite olemasolu, kättesaadavus ja levik, aga ka teadlikkus neist võimalustest ja vahendite kasutamise oskus. Sünnituste arvu võivad mõjutada religioon või/ja traditsioonid, aga ka meditsiiniteaduse areng. Tänapäeval sünnib arenenud meditsiinitasemega riikides küll arvestatav hulk (mitu protsenti) lapsi kunstliku viljastamise või muude meditsiiniprotseduuride abil, kuid need lisandunud sünnid ei kompenseeri üldist sündide vähenemist. Mõnes traditsioonilembeses ühiskonnas aga on sündide arvu mõjutanud ka võimalus saada aegsasti teada loote sugu ja vastavalt sellele valida sünnituse ja abordi vahel.
Tänu raseduse vältimise võimalusele sünnivad tänapäeval suures osas maailmast peamiselt oodatud ja soovitud lapsed ning enamasti sünnibki neid nii palju, kui vanemad (või ema) neid enese pere jaoks sobivaks peavad. Ilmseks erandiks on siin jätkuvalt suur osa Aafrika maid, kus sündide arvu enamasti ei piirata.
Tänu raseduse vältimise võimalusele sünnivad tänapäeval suures osas maail-mast peamiselt oodatud ja soovitud lapsed.
EESTI RAHVASTIKU ENNUSTATAVAD MUUTUSED LÄHEMA 60 AASTA JOOKSUL
Eesti rahvastik kui Maa rahvastiku peegeldus kastepiisas
Kuigi Eesti rahvastik moodustab Maa rahvastikust vähem kui kaks protsendi sajandikku ja võiks arvata, et meie rahvaarvu muutumine ei ole kuigivõrd seotud globaalsete rahvastikumuutustega, pole see päris õige: ülemaailmsed suundumused toimivad ka meil.
Miks on rahvastikku tarvis prognoosida?
Rahvastikuprognoos – rahvastiku arvukuse, soo-vanuse jaotuse ning paiknemise ennustamine – on tõsiteaduslik ülesanne, mis on vajalik iga riigi majanduse ja ühiskonnakorralduse perspektiivse planeerimise jaoks. Ja loomulikult pakuvad need ennustused suurt huvi niihästi poliitikutele kui ka visionääridele. Rahvastikuprognoosid – nagu igasugused ennustused – sisaldavad aga paratamatult ka prognoosiviga, mis on seda suurem, mida kaugemat ajahetke prognoos püüab tabada.
Eesti rahvaarv on viimased seitse aastat kasvanud, ometi näitavad statistikaameti tehtud rahvastikuprognoosid aastaks 2085 Eesti elanikkonna märgatavat kahanemist.
Kõige tõepärasem prognoos
Kuigi prognoose tehakse tavaliselt mitu, kasutab tavatarbija neist enamasti ainult ühte ja see on kõige tõepärasem prognoos. See prognoos (tabelis 1 tähisega STS_1) näitab, et Eestis elab 2085. aastal ligi 1,2 miljonit inimest. Rahvaarv väheneb kõige tõepärasema ennustuse põhjal 60 aasta jooksul praegusega võrreldes 167 000 inimese võrra. Rahvaarvu kahanemist põhjustavad peamiselt vähene sündimus ja rahvastiku vananemine. Viimased aastad on meie sündide arv olnud varasemast väiksem. Loomulik iive on riigi taasiseseisvumisest alates olnud enamikul aastatest negatiivne. Kokku on rahvaarv negatiivse loomuliku iibe tõttu vähenenud enam kui 100 000 inimese võrra. See kõik annab alust ennustada, et sünnitusealiste naiste arv jätkab vähenemist ka tulevikus. See on ka suuresti põhjus, miks prognoositava perioodi alguses on rahvaarvu langus aeglasem, kuid seejärel mõnevõrra kiireneb. Võrreldes praeguse rahvastikuga hindab tõepäraseim prognoos 2030. aastaks rahvastiku vähenemist 1,4 protsendi võrra, 2050. aastaks 4,1 protsendi võrra ning 2085. aastaks 12,1 protsendi võrra.
TABEL 1. Prognoosistsenaariumide eeldused
Allikas: statistikaamet
Sisse rändab aastas 4000 inimest rohkem kui välja
Võrreldes varasemate prognoosidega on käesolevas artiklis prognoositav rahvaarv mõnevõrra suurem, sest viimasel viiel aastal on sisseränne Eestisse, ka ilma sõjapõgeniketa, olnud oluliselt suurem kui väljaränne ja seda arvestades on ka prognoosides kasutatud suuremat sisserännet.
Kui 2019. aasta prognoosis hinnati rändesaldoks 1500 inimest aastas, siis uues rahvastikuprognoosis hinnatakse, et sisse rändab igal aastal umbes 4000 inimest rohkem kui välja.
Loomulik iive jääb negatiivseks
Prognoosis eeldatakse, et sündimus taastub küll hetkelisest madalseisust, kuid jääb siiski märgatavalt alla taastetasemele, mis tähendab, et ühe naise kohta sünnib keskmiselt alla kahe lapse. Samuti jääb sündimus alla eelmiste prognooside hinnangutele. Kui eelmise kümne aasta keskmine sündide arv aastas oli umbes 13 300, siis uue prognoosi kohaselt jääb aastane sündide arv kuni 2050. aastani 11 700 juurde. Siinjuures tuleb arvestada, et sündide arv väheneb ka rahvaarvu vähenemise tagajärjel.
Praegu on oodatav eluiga meestel 74,5 ja naistel 83,1 eluaastat. Need näitajad on kasvutrendis ning prognoosi kohaselt on meeste oodatav eluiga 2085. aastaks 85,3 ja naistel 90,9 eluaastat.
Rahvastikuarengu seitse stsenaariumi
Tegelikult ei tea ei rahvastikuteadlased ega ka statistikud ette, kuidas tegelikult rahvastikuareng hakkab tulevikus toimuma ja kui suured on tulevikus sündimust, eluea pikkust ja rännet iseloomustavad näitajad. Sellepärast tehaksegi tavaliselt mitu prognoosi, mis kirjeldavad põhimõtteliselt mitut erinevat arengukäiku ehk stsenaariumi. Tavaliselt on nende seas „optimistlik“ ja „pessimistlik“, vastavalt rahvastiku ootuspärasele ja mitteootuspärasele arengustsenaariumile või -mudelile. Kuna rahvastiku areng sõltub üsna mitmest komponendist – sündide arvust ja ajastusest, oodatavast elueast ja selle muutumisest, samuti väga olulisel määral ka välisrändest, sh rändajate vanusejaotusest –, tekibki nende erineva kombineerumise tulemusena mitu võimalikku stsenaariumi ja arengumudelit. Vastavalt neile stsenaariumidele koostatakse prognoosid. Kõige tõepärasemaks loetakse tavaliselt mõni keskmisele stsenaariumile vastav prognoos (vt tabel 1 ja seda illustreeriv joonis 5). Kui oletatakse, et näitaja vaatlusperioodi vältel muutub, siis näidatakse selle algtase (2025) ja sihttase (2085).
JOONIS 5. Eesti rahvastiku prognoosid erinevate stsenaariumide puhul
Allikas: statistikaamet
Kõige tõepärasem on põhistsenaarium (STS_1, must joon), milles arvestatakse sündimuse mõõdukat kasvu, sünnitamisvanuse kasvu 32 aastani (nagu see on ka lähipiirkondades), jätkuvat eluea pikenemist nii meestel kui naistel, kusjuures meeste eluiga kasvab jõudsamalt, nii et seni ebanormaalselt suur naiste ja meeste eluea erinevus väheneb. Iga-aastase rändesaldo suuruseks hinnatakse 4000 inimest, mis vastab viimaste aastate rändekogemusele (ilma sõjapõgeniketa). Ennustatav rahvaarv perioodi lõpuks, 2085. aastaks, on 1,21 miljonit.
Stsenaarium 2 (heleroheline joon) kirjeldab loomuliku iibe mõttes kõige positiivsemat stsenaariumi, mille korral sündimus suureneb ja perioodi lõpuks on summaarse sündimuskordaja väärtus 1,87, mis vastab enam-vähem praeguste Eesti naiste tegelikult sünnitatud laste arvule. Teiste muutujate väärtused on samad, mis põhistsenaariumi korral. Nagu näha, ei suurene rahvaarv sündimuse kasvu tagajärjel kuigi palju ja jääb perioodi lõpuks 1,23 miljoni tasemele.
Stsenaarium 3 (sinine joon) on demograafilise arengu mõttes negatiivne – sündimus suureneb võrdlemisi vähe, summaarne sündimuskordaja jääb tasemele 1,53, millest Eesti tegelik sündimus on seni enamikul aastatest olnud suurem. Teiste muutujate väärtused on samad, mis põhistsenaariumi korral. Selle stsenaariumi korral rahvaarv kahaneb märgatavalt ja on perioodi lõpuks 1,13 miljonit.
Veelgi väiksema rahvaarvu perioodi lõpuks – 1,08 miljonit – annab 4. stsenaarium (tumeroheline joon), mille korral kasutatakse eeldust, et eluiga ei muutu, kuid kõik muud protsessid toimuvad sarnaselt põhistsenaariumiga. Võib oletada, et see stsenaarium realiseeruks mingi suure tervisekatastroofi, pandeemia korral. Normaalse arengu korral ei ole niisugune olukord tõenäoline.
Võrdlemisi ebatõenäoline on ka 5. stsenaarium (lilla joon), mille korral sisseränne ja väljaränne on võrdsed ja muud protsessid samad põhistsenaariumiga. Kuna kliimaarengud ennustavad, et Eesti kliima jääb suhteliselt inimsõbralikuks, mis pigem soosib sisserännet, eeldab sellise olukorra tekkimine väga ebasoodsat olukorda kas riigi majanduses või poliitilises olukorras, mis kas stimuleerib väljarännet või pärsib sisserännet. Selle stsenaariumi korral (ainsana) langeks Eesti rahvaarv perioodi lõpuks alla miljoni, 994 000ni.
Stsenaarium 6 (punane joon) näitab olukorda, kus rändesaldo on 6000 inimest aastas ja kõik teised parameetrid vastavad põhistsenaariumile. Selle stsenaariumi korral jääb perioodi lõpuks rahvaarv praktiliselt praegusele tasemele (1,37 miljonit). Niisugune olukord realiseeruks näiteks siis, kui riik kaotaks sisserännu kvoodi või leevendaks seda oluliselt.
Stsenaarium 7 (oranž joon) näitab, et suurenenud sisseränne kompenseerib üsna edukalt ka madalama sündimuse. Selle kohaselt on hoolimata madalamast sündimusest perioodi lõpuks rahvaarv 1,26 miljonit. Riigi arengu mõttes oleks see võrdlemisi vastuvõetav stsenaarium, kuigi suur immigrantide osakaal rahvastikus võib põhjustada sotsiaalseid probleeme.
Tööealise elanikkonna osakaal rahvastikus väheneb
Praegu loetakse rahvusvaheliselt tööealiseks 20–64-aastaseid inimesi. Kasutame seda määratlust ka selles artiklis, kuigi on üsna tõenäoline, et ses määratluses sisalduvaid tööea piire mõne aja pärast rahvusvaheliselt muudetakse. (Rahvusvahelises statistikas kasutatav tööealisus ei määra kõikjal pensioniiga, mis riigiti on erinev.)
Madal sündimus, kasvav oodatav eluiga ning sisseränne mõjutavad Eesti elanike vanuselist koosseisu. Praegu moodustavad alla 20-aastased rahvastikust 21,6 protsenti, tööealised ehk 20–64-aastased 57,9 protsenti ning vähemalt 65-aastased 20,5 protsenti.
Põhistsenaarium prognoosib, et tööealiste osakaal rahvastikus väheneb 2050. aastaks 54,6 protsendini ning prognoositava perioodi lõpuks ehk 2085. aastaks moodustab 20–64-aastane rahvastik elanikkonnast alla poole, täpsemalt 49,2 protsenti.
Kas see on ootamatu? Kas see on midagi Eestile ainuomast? Samasugune, protsentides vaid pisut varieeruv on olukord ka kõigi teiste tabelis 1 esitatud stsenaariumide korral. Väike rehkendus näitab, et tegemist on paratamatusega, mis leiaks aset ka ilma loetletud negatiivsete asjaoludeta. Kui inimene elab keskmiselt 90 aastat – enamik stsenaariume arvestab naistele isegi pisut üle 90 aasta –, siis on ta tööealine ehk vanusevahemikus 20–64 aastat täpselt pool oma eluajast – 45 aastat. Järelikult ongi ühiskonna rahuliku ja häireteta arengu korral ainult pooled inimesed vanuses 20–64. Tõsi, meestest on (nende lühema eluea tõttu) tööealisi natuke rohkem – 45/85,3 = 52,75 protsenti, kuid see ei muuda oluliselt üldpilti. On selge, et juba lähitulevikus on kõigis arenenud maades, kuid seejärel varsti ka kõigis Maa piirkondades 20–64-aastaseid inimesi vaid pool rahvastikust.
Kui keskmine eluiga tõuseb 90 aastani, on iga inimene oma elueast vaid poole 20–64-aastane, seega ongi ühiskonnas vaid pooled inimesed tööealised.
Kuidas ühiskonnad selle mure lahendavad, kui noorte töökäte immigratsioon pole enam võimalik? Kas aitab välja arenev tehnoloogia, mistõttu inimtööjõudu ongi vähem tarvis, või hakatakse tööealiseks pidama ka üle 65-aastaseid inimesi (kes sageli jätkavadki vabatahtlikult töötamist) või hoopiski piiratakse tootmist, seda näitab aeg. Igatahes pole see üksnes Eesti mure.
VÄLISRÄNNE
Eesti välisrännet ja selle mõju rahvastikuarengule analüüsis Kristjan Erik Loik. Neid rändeandmeid on kasutatud kõigi rahvastikuprognooside koostamisel.
Sisse- ja väljaränne 2023. aastal
Kuigi meie rahva iive oli negatiivne ka eelmisel aastal, hoidis positiivne rändesaldo ehk sisse- ja väljarändajate vahe Eesti rahvaarvu veel kasvavas suunas. Nii suurenes rahvaarv mullu 8803 inimese võrra. Ukraina kodanike osakaal Eesti rahvastikus tõusis samas 4,4 protsendini.
JOONIS 6. Rändesaldo vanuse ja soo lõikes 2023. aastal
Allikas: statistikaamet
Eelmisel aastal saabus Eestisse elama 26 399 inimest ja siit lahkus 12 543. See tähendab, et sisseränne ületas väljarännet enam kui kaks korda. Alates praeguse metoodika kasutuselevõtust 2015. aastal, on see rändesaldode järjestuses teine tulemus, jäädes alla 2022. aastale, mil rändesaldo oli rekordilised 40 000 inimest. Meenutuseks, 2010. aastate teisel poolel oli aastane rändesaldo veel vaid mõne tuhande piirimail. See näitab, et rändesaldo suuruse hindamine on rahvastiku prognoosimisel üks keerukamaid ülesandeid, mis võib põhjustada kõige suuremaid prognoosivigu.
Sisserändajate keskmine vanus on 36 aastat
Sisserändajatest 53 protsenti olid mehed ja 47 protsenti naised. Väljarändajatest olid 62 protsenti mehed. 60 : 40 suhe meeste kasuks nii sisse- kui väljarändajate hulgas on Eestis olnud tavapärane viimased kümmekond aastat, kuid muutuse sellesse väljakujunenud tasakaalu tõi Ukraina sõda.
Sisserändajate keskmine vanus on 36 ja see on püsinud sarnasena samuti juba aastakümne jagu, erandiks vaid 2022. aasta, mil Ukrainast tulnud lapsed tõid keskmist vanust alla. Väljarännanute keskmine vanus on samuti 36 ja seegi on juba mitu aastat püsinud sisuliselt muutumatuna. Suhtarvult osalesid kõige enam rändes 20–29-aastased, kuid kuna vastav kohort Eesti rahvastikus on väiksearvuline, jäid nad absoluutarvudes 30–39-aastastele alla nii sisse- kui ka väljarändes.
Rändajaid leiab maailma igast nurgast
Sisserändajate kodakondsust vaadates saabus siia teist aastat järjest enim Ukraina kodanikke – 13 082. See arv jääb märkimisväärselt alla 2022. aastale, kui Ukraina kodanikke saabus enam kui 33 000. Ukraina kodanikke lahkus Eestist 1643. Eesti kodanikke naasis Eestisse 5758 ja siit lahkus 247 võrra vähem ehk 5511 inimest.
JOONIS 7. Sisserändajate kodakondsus
Allikas: statistikaamet
Vähenes Vene kodanike sisseränne: neid saabus mullu 1143, aasta varem 1918. Soome (542) ja Saksamaa (430) passiga inimesi saabus sel aastal samas suurusjärgus nagu aasta varemgi. Läti kodanikke (418) saabus paarisaja võrra vähem kui aasta varem.
Vaadeldes rändesaldot, suurenes rände arvelt enim Ukraina kodanike arv (+11 439). Neile järgnesid venelased (+424) ja eestlased (+247). Esikuuikusse mahuvad veel ka Moldova (+203), India (+183) ja Türgi (+161) kodanikud. Ka sisse- ja väljarändajate suhtarvudes (tingimusel, et rändas vähemalt kümme inimest) saabus Eestisse kõige enam Ukraina kodanikke, täpsemalt kaheksa sisserändajat ühe väljarännanu kohta.
Moldova ja Usbekistani kodanikke saabus kuus sisserändajat ühe väljarändaja kohta ning Türgi, Brasiilia ja Kasahstani kodanike vastav suhtarv oli viis. Kokku saabus 2023. aastal Eestisse inimesi 126 kodakondsusest. Erinevalt 2022. aastast jäi mullu üsna mitme riigi kodanike arvestuses rändesaldo negatiivseks. Lahkujate edetabelit juhivad Prantsusmaa (–114), Soome (–79) ja Suurbritannia (–37).
60 000 Ukraina kodanikku
Alates 2022. aastast on Eestisse saabunud erakordselt suur arv sõjapõgenikke. On oluline meeles pidada, et statistikaameti avaldatav rahvaarv kajastab alaliste elanike arvu. Seega, mitte kõik Eesti piiri ületanud või siin ajutist kaitset taotlenud Ukraina kodanikud ei kuulu automaatselt Eesti alaliste elanike hulka ega kajastu seega ka rändestatistikas.
Eestis elab praegu alalise elanikuna 60 000 Ukraina kodanikku, neist viimase kahe aasta jooksul on Eestisse rännanud kokku veidi üle 44 000 ja neist pea 95 protsenti on taotlenud ajutist kaitset. Viimaste aastate sisserände tõttu on Ukraina kodanike osakaal Eesti rahvastikus tõusnud 4,4 protsendini. Üle poole neist elavad Harju maakonnas. Ukraina kodanikest on 24,6 protsenti alaealised, 68,6 protsenti tööealised ja 6,8 protsenti pensioniealised. Naisi on 53 protsenti.
Viimaste aastate sisserände tõttu on Ukraina kodanike osakaal Eesti rahvasti-kus tõusnud 4,4 protsendini. Üle poole neist elab Harju maakonnas.
Mis oleks, kui …
Ukraina kodanikud olid üks peamistest sisseränderühmadest ka enne 2022. aastat. Viie aasta jooksul enne täiemahulise sõja algust, aastail 2017–2021 saabus Eestisse ligi 8000 Ukraina kodanikku rohkem kui siit lahkus, kusjuures trend oli selgelt suurenemisele. Neid oli rohkem kui ühegi teise kodakondsuse esindajaid.
Mõtteharjutusena vaatame, milline võiks teoreetiliselt olla Eesti rahvaarv ja rändesaldo, kui sõjapõgenikke ei oleks olnud. 2022. aasta rändesaldo oli 39 757 inimest ja 2023. aastal 13 856 inimest. Neist Ukraina kodanikud olid vastavalt 32 588 ja 11 439. Eeldades, et ilma sõjapõgeniketa oleks ukrainlaste rändesaldo jäänud sarnaseks varasemate aastatega ehk umbes 2000 inimese juurde aastas, oleks 2022. aasta rändesaldo olnud 9169 (=39 757 – 32 588 + 2000) ja 2023. aastal 4417 (=13 856 – 11 439 + 2000).
2022. aasta kohta leitud teoreetiline rändesaldo oleks olnud küllaltki suur ka n-ö normaaltingimustes, samas kui 2023. aasta oma oleks olnud keskmisest väiksem. (2022. ja 2023. aasta rännet on kahtlane normaaltingimustega võrrelda ka sõja tõttu, mis kindlasti välisrännet mõjutas. Ilmselt mõjutas sõda ka loomulikku iivet, samuti kui koroonakriis aastail 2020–2022.) Kokkuvõttes oleks siiski mõlemad aastad jäänud normi lähedale. Ülejäänud rahvastikustatistikas oleks tähendanud see seda, et 2022. aastal oleks rändesaldo veel katnud negatiivse loomuliku iibe, kuid 2023. aastal enam mitte. Ehk rahvaarv oleks võinud üle mitme aasta väheneda.
JOONIS 8. Ränne ja iive Eestis viimastel aastatel
Allikas: statistikaamet
Tõsi, potentsiaalne vähenemine oleks olnud küllaltki väike ja peab pidama ka meeles, et halval majandus- ja julgeolekuolukorral on samuti teatav negatiivne mõju sündimusele ja seeläbi loomulikule iibele. Seda kõike arvestades tuleb nentida, et Ukraina põgenikel on suur roll selles, et Eesti rahvaarv kasvab.
Eesti kodanike peamised lähte- ja sihtriigid on jäänud samaks
Alates praeguse metoodika kasutuselevõtust 2015. aastal on Eesti kodanike rändesaldo olnud kolmel aastal negatiivne ja kuuel korral positiivne. Üheksa aasta kokkuvõttes on saabujaid olnud 500 võrra rohkem kui lahkujaid. Peamised riigid, kuhu ja kust Eesti kodanikud rändavad, on aastate jooksul jäänud suuresti samaks.
Enim reisitakse Soome ja Soomest tagasi, mõlemal suunal viimaste aastate keskmisena umbes 2000 inimest aastas. Järgnevad niihästi lähte- kui ka sihtriikidena Venemaa, Suurbritannia ja suuremad Euroopa Liidu riigid. Nooremas vanuserühmas on märgata ka Austraalia jätkuvat populaarsust riigina, kus veedetakse aasta või paar.
JOONIS 9. Eesti kodanike ränne
Allikas: statistikaamet
Eestist väljarändav Eesti kodanik on keskmiselt 33–34 aastat vana ning mehed rändavad veidi sagedamini kui naised. Suhtarvudes tuhande elaniku kohta on kõige aktiivsem väljarändajate grupp vanuses 20–29. Eestisse naasev Eesti kodanik on keskmiselt 37–38 aastat vana ning sealgi on meeste osakaal mõne protsendipunkti võrra suurem. Suhtarvudes on kõige aktiivsem sisserändajate grupp vanuses 30–39.
Pikaajalise keskmisena on rändesaldod positiivsed alla 10-aastaste seas ja üle 30-aastaste seas. 10–29-aastaste Eesti kodanike hulgas on rändesaldo nii mullu kui ka viimaste aastate keskmisena jäänud negatiivseks. Rändesaldo tuhande Eesti kodaniku kohta muutub üha positiivsemaks vanuse kasvades, kuid absoluutarvudes rändab üle 50-aastaseid siiski võrdlemisi vähe.
KUIDAS MUUTUB RAHVASTIK EESTI MAAKONDADES?
Maakondliku rahvastikuprognoosi koostas statistikaamet. See prognoos põhineb rahvastikuprognoosi põhistsenaariumil ja on koostatud aastani 2050. Maakondlikus prognoosis on arvestatud sise- ja välisrände jaotumist maakondades. Sündimus- ja suremusnäitajad on üle-eestilised.
JOONIS 10. Maakondade rahvaarvu muutus 2024–2050
Allikas: statistikaamet
Lähema 25 aasta jooksul väheneb rahvaarv kõikjal peale Harju- ja Tartumaa
Statistikaameti 2024. aasta rahvastikuprognoosi põhistsenaarium näitab, et Eesti rahvaarv väheneb 2085. aastaks pea 167 000 inimese võrra. Kuidas muutuvad aga maakondlikud näitajad? Järgnevalt tutvustame Eesti maakondlikku rahvastikuprognoosi 2050. aastani.
Maakondade ennustatavad muutused rahvaarvus
Järgmise 25 aasta jooksul väheneb rahvaarv kõikides maakondades peale Harju- ja Tartumaa. Ühes maakonnas (Pärnumaal) väheneb rahvaarv alla kümne protsendi, üheksas maakonnas väheneb 10–20 protsenti ja kolmes maakonnas (Jõgeva, Hiiu ja Ida-Viru) kahaneb enam kui 20 protsenti.
JOONIS 11. Maakondade rahvaarv aastail 2024 ja 2050 ning arvuline muutus
Allikas: statistikaamet
Protsentuaalselt kasvab rahvaarv enim Tartumaal (+4,5%) ja absoluutarvudes Harjumaal (+24 671 inimest). Rahvaarv väheneb enim protsentuaalselt Jõgevamaal (–22,5%) ja arvuliselt Ida-Virumaal (26 582 inimese võrra).
Rahvastiku kujunev vanusejaotus maakonniti
Eestis tervikuna väheneb 2050. aastaks tööealiste (20–64-aastased) osakaal 55 protsendini. Tööealiste osakaal kahaneb kõigis maakondades, Ida-Virumaal ja Põlvamaal langeb tööealiste osakaal juba 25 aasta pärast alla poole rahvastikust.
Noorte (kuni 20-aastaste) osakaal on praegu ja ka tulevikus (2050. aastal) kõrgeim Tartumaal, vastavalt 24 protsenti ja 19 protsenti.
Pensioniealiste (vähemalt 65-aastaste) osakaal kasvab 5–8 protsendipunkti võrra – eeldusel, et pensioniea piir jääb ka tulevikus praegusele tasemele. Ainult Tartumaal jääb pensioniealiste osakaal alla veerandi. Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Valgamaal küündib pensioniealiste osakaal üle kolmandiku.
Rahvastiku paiknemine Eestimaal ja selle muutumine
Maakondade rahvaarvu järjestus ei muutu, kuid Harjumaa osakaal suureneb veelgi. Praegu elab Harjumaal 47 protsenti Eesti elanikest, kuid 2050. aastaks tõuseb see 51 protsendini. Tartumaa osatähtsus kasvab ühe protsendipunkti võrra, 13 protsendi juurde. Tööealisest elanikkonnast 2/3 elab kas Harju- või Tartumaal.
Ida-Virumaal, kus rahvaarv langeb kõige rohkem, jääb vanemaealiste arv suuresti samaks, kuid alla 20-aastaste arv väheneb seal rohkem kui 6000 võrra ja tööealiste arv kahaneb rohkem kui 20 500 võrra.
Rahvastiku Eesti-sisene ränne aastail 2024–2050
20. aastates noored rändavad Harjumaale ja Tartumaale. Hilisemates vanusegruppides on siseränne ühtlasem ja üle-eestilisem. Välisrändes osalejatest ligi 60 protsenti tuleb Harjumaale või läheb sealt. Pisut üle kümne protsendi välisrändajatest saabub Tartumaale või lahkuvad Tartumaalt.
EESTLASTE ARV EESTIMAAL JA SELLE MUUTUMINE
Eesti rahvuse säilimine. Miks? Mis on selleks vaja?
Kui mõelda meie põhiseadusele, siis pole riigi peamine eesmärk mitte tagada Eestimaa elanike arvu kasv, mis näib olevat paljudele (eriti majandusinimestele) peamine mureküsimus, vaid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Rahvastikupoliitikas tähendab see, et tuleb kaitsta eestlaste, eesti rahvusest elanike huve ja püsimajäämist Eestis, milleks on kindlasti soodsaim variant see, kui eestlased on oma kodumaal enamusrahvus. Selle eesmärgiga pole kooskõlas suuremahuline sisseränne, mille tagajärjel paratamatult eestlaste osatähtsus Eesti elanikkonnas kahaneks.
Kuid selle kõrval ei saa unustada ka teisi meetmeid, eesti keele ja kultuuri kaitset ning arendamist. Nimelt eesti keele kasutamine kõikjal Eestis ja eesti kultuuri hea käekäik tagavad sisserännanute sulandumise meie rahvusesse, selle, et nad tunneksid ennast Eestisse kuuluvat, tunneksid end eestlastena. Samuti on väga tähtis regionaalpoliitika, mis tagab kogu Eesti – mitte ainult suurte linnade, vaid ka maa ja väikelinnade – arengu ja vastavuse tänapäevase elu nõuetele ja standarditele.
Eestlaste arvu muutumine taasiseseisvumisele järgnenud ajal
Joonis 12 näitab, et alates taasiseseisvumisest on eestlaste arvukuse muutumine olnud võrdlemisi heas tasakaalus riigi kogurahvastiku arenguga ja on üldsuundumusena pisut kasvanud. (Skaalade otspunktid joonistel sõltuvad andmetest. Rahvaarvud määratakse 1. jaanuari seisuga, järelikult on need olemas ka selleks aastaks. Rändeandmed selguvad aga alles aasta lõpuks, sama kehtib arvutatavate näitajate kohta. Nende kõige uuemad andmed on olemas eelmise aasta seisuga.)
JOONIS 12. Eesti elanike ja eestlaste arv
Allikas: statistikaamet
Eestlaste arvu muutumine Eestis ei ole alati toimunud sünkroonselt Eesti elanikkonna arvukuse muutustega. Kõige suurem erinevus kahe protsessi vahel oli eelmise sajandi 90. aastatel.
Eesti kaotas taasiseseisvumisele järgnenud kahe kümnendi jooksul välisrände tulemusena oma rahvastikust üle 250 000 inimese, see oli ligemale kuuendik toonasest rahvastikust. Kadu puudutas ka eestlasi – neid lahkus sel ajal kodumaalt ligemale 60 000, see moodustas pisut üle kuue protsendi eestlaste toonasest arvust. Kuid alates 2008. aastast on eestlaste arv Eestis kasvanud enam kui 11 000 inimese võrra, viimasest 16 aastast kümme on olnud eestlaste jaoks kasvuaastad ja ainult kuus kahanemisaastad. Praegune eestlaste arv – 963 3000 – on vaid 3,6 protsenti väiksem, kui oli eestlaste arvukuse tippajal Eesti Vabariigis vahetult enne Teist maailmasõda.
Praegune eestlaste arv – 963 300 – on vaid 3,6 protsenti väiksem, kui oli eest-laste arvukuse tippajal Eesti Vabariigis vahetult enne Teist maailmasõda.
Mis on põhjustanud eestlaste arvu kasvamise sel sajandil?
Kõigepealt demograafilised põhjused. Eestlaste sündimus on eesti rahvastiku keskmisest sündimusest natuke suurem – praeguseks viljakast east väljunud u 50-aastased eestlannad on oma elu jooksul sünnitanud keskmiselt vähemalt kaks last. Ka on eestlaste eluiga – nii meestel kui naistel – Eesti rahvastiku keskmisest elueast mõne aasta võrra pikem. Kuigi need näitajad ei taga jätkuvalt positiivset iivet, on need aidanud eestlaste iibe hoida nullilähedasena.
Teiseks on natuke aidanud ka välisränne. Teatavasti elab maailmas väljaspool Eestit ligemale 200 000 eestlast, mingi hulk neist – enim vahetult taasiseseisvumise järel lahkunud noori – on tasapisi kodumaale naasnud. Kuna eestlased enam väga ei kipu välismaale rändama, on eestlaste rändesaldo viimase kümmekonna aasta jooksul olnud keskmiselt mõnesaja inimese võrra aastas positiivne.
Kolmas eestlaste arvukuse kasvu põhjus on üsna omapärane. Nimelt on viimastel aastatel eestlaste arv suurenenud ka rahvuse muutmise tagajärjel. Vastavalt seadusele omistavad vanemad lapsele rahvuse tema sündimisel. Täiskasvanud Eesti elanikud aga võivad oma rahvust muuta. Nii ongi viimasel kümnendil tekkinud juurde tuhandeid eestlasi – enamasti segaperekondade kasvandikke, kes on otsustanud, et tunnevad endid eestlastena. Lisaks on rahvuse muutused (neid on ka vastassuunalisi) seotud ka varasemate vigade või andmelünkade parandamisega. Siinjuures tuleb meenutada, et kuulumine eesti rahvusesse ei ole seotud mingite eeliste ega hüvedega, vaid on n-ö väärtuspõhine otsus, mis mõjutab nimelt eestlaste arvukuse muutumist.
Eestlaste osakaal ja selle muutumine
Eesti rahvuse jaoks on lisaks piisavale arvukusele väga oluline ka eestlaste osakaal elanikkonnas – kindlasti ei oleks rahvuse püsivuse seisukohast hea lahendus vähemusse jäämine oma maal isegi siis, kui eestlaste arv kasvaks. Eestlaste, eesti rahvuse esindajate seisukohast oli taasiseseisvumisele järgnenud KOGUrahvastiku vähenemine positiivne protsess: selle tulemusena suurenes märgatavalt eestlaste osakaal rahvastikus, tõustes 61,5 protsendilt 1990. aastal 69,5 protsendini 2011. aastal. Viimase paarikümne aasta jooksul on eestlaste osakaal olnud stabiilselt 68 ja 69 protsendi vahel, kuid langes 2023. aastal 67,8 protsendini ukrainlaste arvuka sisserände tulemusena. Nagu märgitud, küündis rändesaldo sel aastal erandlikult peaaegu 40 000ni.
Eestlaste osakaal rahvastikus sõltub suurel määral välisrände saldost, nagu näha jooniselt 13. Kui välisrände saldo on negatiivne, st väljaränne ületab sisserännet (nii oli aastail 2000–2013), siis eestlaste osakaal rahvastikus kasvab. Järgmisel perioodil – aastail 2014–2021 –, kui välisrände saldo oli keskmiselt 3900, eestlaste osakaal vähenes, kuid võrdlemisi mõõdukalt, vaid keskmiselt 0,1 protsenti aasta kohta. Seevastu eestlaste osakaal langes järsult peaaegu 1,5 protsendi võrra, kui rändesaldo tõusis ligi 40 000 inimeseni.
JOONIS 13. Välisrände saldo (vasakul) ja eestlaste osakaal rahvastikus (paremal)
Allikas: statistikaamet
Kuidas muutub eestlaste arv ja osakaal edaspidi?
Detailseid prognoose eestlaste arvu kohta tehtud ei ole – rahvusvaheliselt ei peeta (etnilist) rahvust rahvastiku arengu seisukohast oluliseks tunnuseks. Kuid arvestades tehtud prognoose ja mudeldades välisrände mõju, võib teha järeldusi ka eestlaste arvukuse ja osakaalu kohta.
Prognoosi põhistsenaariumi (STS_1) korral eeldame, et sündimuse ja elukestuse näitajate osas jääb eestlasi ja kogurahvastikku iseloomustavate näitajate vahekord endiseks. Sisseränne, mille korral rändesaldo piirdub 4000 inimesega aastas, tähendab viimaste aastate kogemuse põhjal eestlaste osakaalu aeglast vähenemist, keskmiselt 0,12 protsenti aastas. See tähendab, et 60 aasta pärast oleks eestlaste osakaal rahvastikus kahanenud 63 protsendini ja arvestades, et rahvastiku koguarvuks ennustab prognoos 1,2 miljonit, tähendaks see eestlaste arvu prognoosiks 760 000.
Eestlaste arvu prognoos stsenaariumide valiku tulemusena eriti palju ei muutu, küll aga muutub sõltuvalt stsenaariumist oluliselt eestlaste osakaal Eesti elanike seas.
Rahvaarvu poolest oleks soodsaim stsenaarium 2, mille korral eestlaste arvuks aastal 2085 on hinnanguliselt 773 000, kusjuures osakaal on perioodi lõpuks samuti kui põhistsenaariumi korral 63 protsenti.
Seevastu kolmas stsenaarium on võrdlemisi ebasoodus, selle korral eestlaste arv väheneb perioodi lõpuks 710 000 inimeseni, kuigi osakaal oluliselt ei kahane.
Ka neljas stsenaarium, mille realiseerumine eeldab taudi või muud rahvastikukatastroofi, on eestlaste arvu mõttes ebasoodus – eestlaste arv kahaneb 68 000 inimeseni, kuid osakaalu muutumist on raske ennustada. Kui rääkida katastroofistsenaariumidest, siis on küll võimalik, et need tabavad raskemalt suurlinnu, sel juhul võib eestlaste arv ja osakaal ka ennustatust suuremaks jääda. Kuigi selle stsenaariumi lõppvaatust võib võrrelda Eesti olukorraga pärast Põhjasõda, on olukord siiski märksa parem ja säilinud rahvaarvgi suurem, seega on taastumisväljavaade ka selle stsenaariumi puhul igati reaalne.
Viies, rahvastikuarengu seisukohast kõige negatiivsem stsenaarium aga võib osutuda eestlaste osakaalu suhtes võrdlemisi soodsaks. Kuigi tõenäoline eestlaste arv jääb 760 000 juurde, suureneb osakaal üle 76 protsendi.
Seevastu Eesti elanikkonna kasvu suhtes kõige rõõmustavam, kuues stsenaarium tähendaks eestlaste osakaalu vähenemist enneolematult madalale tasemele – kõigest 56 protsendini. Eestlaste arv on ka selle stsenaariumi korral u 760 000.
Seitsmes stsenaarium on eestlaste kogukonna seisukohast üks kõige mustemaid: eestlaste arv väheneb 710 000 inimeseni, osakaal jääb 56 protsendi tasemele.
KOKKUVÕTTEKS
Sündimus kahaneb, rahvastik vananeb ja rahvaarv hakkab vähenema – need on rahvastikuprotsessid, mis toimuvad praegu peaaegu kogu maailmas, ainsana erineb muust maailmast Aafrika.
Kuidas peaks selles olukorras toimima Eesti riik, missugust rahvastiku-, pere- ja regionaalpoliitikat oleks mõistlik ajada, et ühest küljest oleks tagatud riigi majanduslik areng, kuid teisest küljest ka põhiseadusega sätestatud rahvuse, keele ja kultuuri kaitsmine?
Kindlasti ei aita meie rahvastiku ja majanduse muresid lahendada massiline immigratsioon, mida me riigi ja rahvana oleme juba kord kogenud ja millest tulenenud probleeme lahendame tänaseni. Võõrtööjõudu rakendada soovivad poliitikud peaksid meeles pidama, et ka võõrtööjõud vananeb ja vajab tulevikus nii toetust kui hooldamist – ja seda pikka aega. Õppida tasuks ka Euroopa naabrite, nt Rootsi ja Saksamaa kogemustest, kus immigratsioon oli riigi enese valik, mitte agressorite sund, nagu Eestis.
Suuremõõdulise sisserände eest on meid seni kaitsnud rändekvoot, mis on küll pinnuks silmas majandusinimestele ja ettevõtjatele, kuid aitab järgida meie põhiseadust. Viimastel aastatel toimunud sisseränne (mis ilma sõjapõgeniketa) mitmesuguste erandite tõttu umbes kolmekordselt kvooti ületab, näib olevat võrdlemisi sobiv tasakaalupunkt rahvastikuarengu seisukohast.
Teine väga oluline rahvastikupoliitiline samm, mis aitaks kaasa just eestlaste arvukuse kasvule, on regionaalpoliitika. Elu peaks olema ühtviisi võimalik ja vastama tänapäeva nõuetele maal ja nii suurtes kui väikestes linnades. Hüvede koondumine suurtesse linnadesse tähendab, et need jõuavad suurlinlaste käsutusse, kuid mitte maaelanikeni. Selle tulemusena vähenebki elanikkond enamikus maakondades, sealhulgas ka väiksemates linnades. Miks selline areng ei ole hea?
Viimane, 2021. aastal toimunud rahvaloendus andis sellele küsimusele kaks vastust.
Esiteks sünnib maal peredesse märksa rohkem lapsi, maaelu edendamine oleks üks tõhusamaid perepoliitilisi meetmeid. Muu hulgas peaks see toetama peresid, kes soovivad oma elu rajada maal või ka väikelinnades. Arvestades tänapäevaseid kaugtöö võimalusi, ei tähenda see ilmtingimata ettevõtluse maale kolimist ega ka seda, et iga maaelanik peaks põllumeheks hakkama.
Teine vastus puudutab taas kord põhiseaduse preambulit. Tahame või mitte, aga eestlane on jäänud hingelt maainimeseks. Rahvaloenduse andmetel elavad praegu pooled eestlased maal või väikelinnades. Kõigi muude rahvuste esindajad, kes Eestisse on rännanud kas aastakümneid tagasi või ka viimastel aastatel, on asunud elama suurematesse linnadesse. Seega – eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitse tähendab olulisel määral ka meie maa ja väikelinnade elu kaitsmist ja tänapäevastamist.
Kindlasti pole põhjust rahvastikuprognoose lugedes sattuda masendusse rahvaarvu kahanemise pärast. See on globaalne paratamatus, rahvaarv kahaneb enam-vähem ühtviisi kogu arenenud maailmas. Meie mure on hoolitseda oma keele ja kultuuri arengu eest – see on täiesti võimalik ka siis, kui rahvaarv väheneb, mis kindlasti ei peaks põhjustama kurtmist ja masendust, kuid näitab, et Eestile on tarvis pikaajalist ja sihikindlat rahvastikupoliitikat, mis väärtustaks mitte üksnes rahvaarvu, vaid ka rahvust, keelt, kultuuri ja Eesti maad.
Rahva püsivuse alustalaks on identiteet ja meelekindlus. Meie identiteet tugineb meie väga hästi arendatud keelele ja maailmatasemel silmapaistvale kultuurile, mida meie rahvas innukalt tarbib ja arendab.