Kellele Eestis on vaja vanemaealisi mehi?
-
Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur
-
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja
Eesti vajab seenioritöö tegijate täiendusõppe süsteemi, et viia seenioritöö uuele professionaalsele tasandile.
Eesti 60aastaste ja vanemate (60+) meeste sotsiaalset aktiivsust ning passiivsuse põhjusi on seni vähe uuritud. Rahvastik vananeb, kuid pikenev eluiga tähendab vanemaealiste, sealhulgas iseäranis meeste jaoks pigem sotsiaalset eraldatust kui kogukonna tegevustes osalemist ja seeläbi enda kognitiivsete ja füüsiliste võimete vormis hoidmist (Reynolds et al. 2015).
Artikli esimeses osas anname ülevaate maailmas tänapäeval aktsepteeritud vananemist käsitlevatest teooriatest ja põhjendustest, mis aitavad lahti mõtestada vanemaealiste meeste passiivsust ja sotsiaalset isoleeritust (Golding et al. 2007; Garragher, Golding 2015; Mark, Golding 2012). Artikli teises osas teeme ülevaate vanemaealiste meeste olukorrast Eestis ning analüüsime, kuidas on mehed kohanenud eluga, kui nad on jõudnud vanemasse keskikka. Kolmandas osas anname ülevaate Erasmus+ (2016) programmi raames korraldatud projekti „Vanemad mehed ütlevad „jah“ kogukonnale“ („Old guys say „yes” to community“) mõningatest tulemustest. Projektis intervjueeriti 94 eesti meest vanuses 60+ ning uuringus osalesid kohalike omavalitsuste töötajad ja ühenduste esindajad. Artikkel lõpeb soovitustega omavalitsuste juhtidele, vabaühenduste ja kogukonna eestvedajatele vanemate meeste kaasamiseks ning ettepanekuga luua seenioritöö tegijate täiendusõppe süsteem.
AKTIIVSENA VANANEMISE KÄSITLUSI
Eestis on 65aastaste elada jäänud aastate arv statistiliselt 18,7 aastat (Eurostat 2017). Kaheksateist aastat on sama pikk periood, mil vastsündinust areneb täiskasvanud ühiskonnaliige. Kas ja millist arengut me näeme vanematel inimestel sama pikaks perioodiks? Vananemise sotsiaalteaduslike kontseptsioonide areng näitab, et selline paralleel pole meelevaldne. Rolliteooria, eraldumisteooria ja aktiivsusteooria raamistiku asemel peaks arenenud ühiskond nägema individuaalset vananemist eduka vananemise käsitluse kontekstis (vt Leppik et al. 2018). Nimetatud kolme esimese käsitluse kohaselt nähakse vanemaid inimesi homogeense rühmana, kellele justkui saaks kohaldada ühetaolist ja normitud lähenemist. Eduka vananemise käsitlus (Rowe, Kahn 1997) näeb vananeva inimese tegevuse sihte säilitada tervis, füüsiline ja kognitiivne võimekus, osaleda jätkuvalt sotsiaalses ja/või produktiivses tegevuses ning õppida (Steinberg et al. 2007).
Aktiivsena vananemise strateegilise käsitluse aluse moodustavad õppimise ja heaolu seosed. Õppimise kaudu suureneb inimese kontrollitunne elu üle (Ryff 1989). Mitteformaalne õppimine suurendab vanema inimese tajutud heaolu (Siegrist, Wahrendorf 2009). Õppimine elu teises pooles aitab kaasa vaimsete võimete säilitamisele ning takistab lühiajalise mälu halvenemist (Cohen 2006). Vanemas eas vastastikku rahuldustpakkuv ning tulemuslik sotsiaalne aktiivsus vähendab depressiivsuse sümptomeid (Croezen et al. 2013). Vanemaealiste osalemine tegevustes aitab säilitada või isegi parandada kognitiivseid võimeid ning füüsiline passiivsus on seotud kognitiivsete võimete langusega (Adam et al. 2007; Aichberger et al. 2010). Seejuures tuleb õppimist näha laias mõistes. Sotsiokultuurilise õppimiskäsitluse kohaselt on õppimiseks tarvis sotsiaalseid suhteid ning teadmiste loomise eeldus on interaktsioon kahe või rohkema inimese vahel (Schunk 2012). Teiste sõnadega: õppimine toimub sotsiaalses kontekstis, teadmine on sotsiaalselt konstrueeritud ja selle alus on kogemus (Elkjær 2009).
Hoolimata sellest, et aktiivsena vananemise määratlus sisaldab kestlikku osalemist nii majanduslikes kui ka sotsiaalsetes, kultuurilistes, vaimsetes ja ühiskonna asjades (WHO 2002), keskenduvad praegused poliitikad peamiselt tööhõive suurendamisega seotud meetmetele (Foster, Walker 2013). Eestis töötas Sotsiaalministeerium 2012. aastal välja „Aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020“ (Sotsiaalministeeriumi 2013), kuid see dokument jäi rakenduskavata ning integreeriti hiljem „Heaolu arengukavaga 2016–2023“ (Sotsiaalministeerium 2016). Kahe arengukava ühendamise käigus jäeti esialgsest kavast välja need elemendid, mis olid seotud õppimise ja arenemisega väljaspool tööturu konteksti. Kitsas tööturu fookus täiskasvanuõppes on selgelt näha ka praegu kehtivas „Elukestva õppe strateegias 2020“ (HTM, 2014), milles määraletakse õppijatena küll „kõik täiskasvanud“, kuid õppe-eesmärgid on piiritletud vaid inimestele vanuses kuni 64 aastat (digipädevustel 74 aastat). Isegi viimase puhul on elukestva õppe sihtgrupist väljas 10 protsenti rahvastikust.
Lisaks aktiivsena vananemise üldisele kitsale fookusele praegustes arengudokumentides, puudub neis arusaam soolistest erinevustest aktiivsena vananemisel (Foster, Walker 2013). Pensionile jäämist kogevad mehed ja naised erinevalt: naised pigem säilitavad väljakujunenud tegevused ja elustiili, meestel pole see protsess sageli sujuv (Findsen 2006). Suur osa meestest õpib pigem informaalses vormis ehk meeste õppimist iseloomustab „jäämäe efekt” (Livingstone, Scholtz 2006; Mark, Golding 2012). Seega, aktiivse elustiili säilitamine vanematel meestel ja vanematel naistel võib nõuda erisuguseid meetodeid ja vahendeid. Formosa (2014) on näidanud, et vanemate meeste passiivsuse taga on pakutavate tegevuste sisu ning viis, kuidas nendesse tegevustesse inimesi kutsutakse. Vanemate inimeste kaasamisel eeldatakse sageli, et sihtgrupp on üldiselt avatud uutele võimalustele, oodates vaid kutset. Sellise sisemise motivatsiooni eeldamine võib olla liialdatud (Tambaum, Kuusk 2014; Canning 2009) ning tarvis on üksikasjalikumaid teadmisi motivatsiooni murdjate ja tekitajate kohta.
Pensionile jäädes naised pigem säilitavad väljakujunenud tegevused ja elustiili, meestel ei lähe see protsess nii sujuvalt.
MILLISED ON EESTI 60+ MEHED
Eestis elab 60aastaseid ja vanemad inimesi 376 070, mis moodustab 28 protsenti elanikkonnast. Selles vanuserühmas on mehi vaid veidi enam kui iga kolmas (35%). Vanuserühmas 55–64 on naiste-meeste suhe 1,32, rühmas 65–85 on suhe 1,94 ja 85+ vanuses elanikest on mehi vaid veidi üle viiendiku. Meeste keskmine eluiga on enamikus riikides madalam kui naistel, nii ka Eestis. Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 2016. aastal 73,1 ja naistel 81,9 aastat.
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi (EAÜI) üle-eestilisest uuringust 2018. aastal selgus, et 55–74aastastest meestest on abielus või vabaabielus üle 80 protsendi, sama vanadest naistest 50–61 protsenti (vt joonis 1).
JOONIS 1. Vanemaealiste perekonnaseis, %
Allikas: EAÜI 2018
Kõige suurem osa (50%) inimestest vanuses 50–74 elab kaheliikmelistes leibkondades ning 30 protsenti elab üksi. Inimestest, kes on 75aastased või vanemad, elab üksi 49 protsenti (TNS Emor, Praxis 2015).
Mehed vanuses 55–64 valdavalt töötavad (72%) ja ka samavanustest naistest töötab enamik – 67 protsenti. Vanemas vanuserühmas (65–74) meestest 6 protsenti on töötavad tööealised, 39 protsenti töötavad pensionärid ja 55 protsenti on pensionil. Sama vanadest naistest on 5 protsenti töötavad tööealised, iga kolmas on töötav pensionär ning 61 protsenti pensionärid (vt joonis 2).
JOONIS 2. Vanemaealiste töötamine, %
Allikas: EAÜI 2018
Tervis on igal kolmandal mehel vanuses 55–64 tema enda hinnangul väga hea või hea. Rahuldaval tasemel ütleb tervise olevat 46 protsenti ja halva pea iga viies mees (tabel 1). Samavanuste naiste hinnangud on veidi kõrgemad kui meestel. Meestest vanuses 65+ hindab vaid iga kuues tervist heaks, iga kolmas aga halvaks või väga halvaks.
TABEL 1. Hinnangud tervisele, %
Allikas: Statistikaameti andmebaas 2018
Mehi elab suhtelises vaesuses vähem kui naisi. Vanuserühmas 50–74 on 38 protsendil inimestest regulaarseks sissetulekuallikaks peale pensioni ka palk või tulu ettevõtlusest, vanemad (75+) elavad peamiselt pensionist (keskmine vanaduspension oli 2018. aastal 441 eurot). Eestile on iseloomulik vanemaealiste kõrge suhtelise vaesuse määr (tabel 2). Kui 50–64aastaste seas elab iga viies suhtelises vaesuses, siis 65aastaste ja vanemate seas juba iga teine. Soolise palgalõhe tulemused mõjutavad naisi ka pensionipõlves, sest nii nagu palgad, on ka naiste pensionid märksa väiksemad kui meestel.
TABEL 2. Vaesus ja materiaalne ilmajäetus, %
Allikas: Statistikaameti andmebaas 2017
Materiaalse ilmajäetuse määr on vanemaealistel 14–15 protsenti, mis ületab riigi keskmist näitajat ja on naistel märgatavalt kõrgem kui meestel. Raha ei jätku ettenägematuteks kulutusteks, kord aastas nädalaseks puhkuseks kodust eemal, auto ostmiseks jms.
Rohkem kui pooltel vanemaealistest meestest ja naistest on süle- ja lauaarvuti ning nutitelefon. Noorem vanuserühm (50–64) on paremini varustatud arvutite ja nutitelefoniga kui vanem vanuserühm (65–74). Tahvelarvutit omatakse märksa harvemini, noorematest on see igal kolmandal ja vanematest igal neljandal (joonis 3). Tavamobiiltelefoni või nutitelefoni kasutab 92 protsenti 50–74aastastest inimestest (Statistikaamet 2017).
JOONIS 3. Varustatus arvutite ja nutitelefonidega, %
Allikas: EAÜI 2018
SHARE uuringu andmetel käib kursustel või koolitustel 10 protsenti meestest vanuses 55–84, samas kui naistest on saanud koolitusvõimaluse ligikaudu 15 protsenti (tabel 3). Kursused ja koolitused on SHARE uuringus küsitud neljast sotsiaalse kaasatuse vormist ainus, mille osalusnäitajad on eesti meestel kuni vanuseni 69 kõrgemad kui teistel SHARE riikide meestel keskmiselt. Kursustel osalemise määrad langevad Eestis märkimisväärselt vanaduspenisoniikka jõudnud inimestel. Vanemate meeste ja naiste seas vähe neid, kes osalevad kursustel.
Klubilises tegevuses osaleb vaid 14 protsenti 55–84aastastest meestest, samas kui klubiliselt aktiivsed on viiendik naistest ning veerand SHARE ülejäänud riikide meestest. Eesti meeste osalusmäär on võrdlemisi stabiilne kuni 84. eluaastani, sealhulgas on osalusmäär sarnane vanaduspensionieelses ja pensionäride vanusrühmas (15–16%).
Vabatahtlikus tegevuses osaleb 8 protsenti 55–84 aasta vanustest meestest ning 11 protsenti naistest. SHARE teiste riikide meeste osakaal vabatahtlikus tegevuses on kolmandiku võrra kõrgem. Eestis on vanaduspensionieas meeste-naiste erinevus osalemismäärades väiksem kui kaks protsendipunkti, mis võib näidata selle tegevusvormi sobivust just meestele.
Osalusmäärad poliitilises tegevuses või kohalikus juhtimises on eesti meestel vanusevahemikus 60–84 suuremad kui eesti naistel, samas näitajad ise on madalad, sh ligikaudu kaks korda madalamad SHARE teiste riikide meeste vastavatest näitajatest.
TABEL 3. Eesti vanemate meeste, naiste ning SHARE teiste riikide vanemate meeste osalemine sotsiaalsetes tegevustes viimasel 12 kuul, % vanuserühmast
Allikas: SHARE 2017
KAS MEHED ÜTLEVAD KOGUKONNALE „JAH“?
Eesti osales rahvusvahelises projektis „Vanemad mehed ütlevad „jah“ kogukonnale“, kus 2017. aastal intervjueeriti Ida-Virumaal ja Kagu-Eesti kolmes maakonnas kokku 94 vanemat meest (60+). Uuringuga selgitati, kuidas mehed on kohanenud töölt lahkumise ja pensionipõlvega, kui paljud osalevad kogukonnaelus, mis on iseloomulik aktiivsetele ja passiivsetele meestele, mis aitab aktiivsusele kaasa ning millised on takistused. Töö esimesed tulemused on saadud 47 Lõuna-Eesti mehe intervjuude analüüsil. Vastajatest 44 olid vanaduspenisonil ning kolm eelpensionil või töövõimetuspensionil. Vanaduspensionil olijatest viis töötas täiskoormusega. Kaks viiendikku meestest olid passiivsed ja kolm viiendikku olid kas tööga seotud või osalesid regulaarses kogukondlikus tegevuses. Vastajatest 33 olid abielus või kooselus, seitse lesed ja seitse elasid üksinda (lahutatud või eluaegsed poissmehed).
Lõuna-Eestis on silmapaistvalt aktiivne Puuetega Inimeste Koda, mis pakub välja märkimisväärsel hulgal võimalusi vanematele meestele. Koja teenuste toel saab ennast füüsiliselt arendada, säilitada liikuv elustiil, avardada silmaringi. Osalemine pakub turvatunnet, suhtlemisvõimalust ja kogemuste vahetust. Nagu nimigi ütleb, osalevad selles organisatsioonis puuetega inimesed. Meestel, kel ei ole puuet, on valik oluliselt kitsam. Tegemist on kahetsusväärse olukorraga, kus meeste väljavaated füüsilist ja vaimset allakäiku ennetada on väiksemad võrreldes võimalusega leevendada allakäigust tingitud tagajärgi.
Sagedasti peeti ühistegevuses osalemisel tähtsaks, et saab ise midagi ära teha, olla kasulik, mõnel juhul ka seda, et sai osaleda juhtorganis.
Formosa (2014) on välja toonud tõsiasja, et kuigi tegevuste lihtliikmetena osaleb kogukondlikes tegevustes vanemaid mehi proportsionaalselt vähem kui naisi, on neid vanemaealiste organisatsioonide juhtimises proportsionaalselt rohkem. Ka selles uuringus osales mitu vallavolikogu liiget ning allolevas näites on mees juhatuse liige sellises organisatsioonis, kuhu kuuluvad peamiselt naised.
„Seal olen ma juhatuse liige. See on juba üle kümne aasta. See tegeleb põhiliselt tantsuga. Naistantsurühm on põhiline. Lektorid käivad ja igasuguseid etendusi on.“
Tantsu- ja lauluseltsid olid meeste tegevusvalikutes Puuetega Inimeste Koja pakutavast esinemissageduselt järgmised. Neis tegutsesid aga mehed, kes olid ka varasemas elus laulnud või tantsuga tegelenud. Selle kõrval, et sai tegeleda hobiga, millest oli elu jooksul kujunenud harjumus, nimetasid mehed motiveeriva tegurina esinemisi, võõrustamisi ja laulupidusid.
„Tullakse vaatama, kui on esinemised. Pidu peal lähed kohe tantsima, ei oota, et keegi sind kutsub. Sünnipäevi peame. Me käime esinemas ka – Lätis, Leedus. Mujal ka. L-Eesti memme-taadi peo korraldame iga kord.“
Viiendik intervjueeritavatest olid mehed, kes polnud kunagi ühessegi organisatsiooni või klubisse kuulunud (välja arvatud kohustuslik ametiühing) ega kuulu ka nüüd. Teine osa passiivsetest meestest nimetas kunagist kuuluvust komsomoli, komparteisse, rahvamalevasse ning teistesse ühingutesse, mis praeguseks on tegevuse lõpetanud.
„Vene ajal olin ametiühingus. Siis pidid kõik sinna kuuluma. Enam ei taha kuhugile kuuluda.“
Lisaks nimetati neid positsioone, mida mehed enam pidada ei saa: volikogu liige, vabatahtlik pritsimees. Vaid kolm praegu mitteaktiivset meest on osalenud organisatsioonis, milles oleks saanud osaleda ka praegu (Muinsuskaitse klubi, rahvamaja näitering, MTÜ juhatus).
Kõige enam põhjendati oma passiivsust halva tervisega. Tervist omakorda käsitleti sageli kui vanadust, mille tõttu on kadunud soov midagi tahta. Vanaduse tõttu ei mõelda enam õppimisele või millegi tegemisele. Sageli ei ole tervis otsene takistus, vaid terviseseisundi tõttu kaob tahtmine pingutada.
„Praegu koolitusel ei ole. Tulevikus? …. noh ei. Tervis ei luba. Muud ei oskagi öelda. Aega oleks küll ja kõik.“
Tervis takistab osal meestest ka otseselt kodust välja minna, näiteks neil, kellel on raske kõndida või pikemalt istuda. Intervjuudest ilmnes nii see, et sobiva pakkumise korral on mehed kehva tervise takistusi valmis ületama, kui ka see, et tervis ei luba midagi teha.
Tervise kõrval teine sageli nimetatud takistus on ajapuudus, sest maal elades on palju igapäevaseid kohustusi. Samas esines intervjuudes ajapuuduse argument ka teatud vabandusena, mille tagant näeb tegelikke põhjusi: pakutavad kohalikud tegevused on liiga sagedased või mees tegelikult ei usu, et on võimeline osalema.
„Mul ei ole takistusi osaleda, kui selliseid… puht hingelised. Aga mul on takistused, füüsilised takistused. Mul on need tööd teha, mis ma pean lõpetama.“
Mitmest intervjuust ilmnes, et passiivsuse põhjus on otseselt pakkumise puudumine ning transpordiprobleem või siis ei näe mehed pakutavas enda jaoks sisu ja mõtet.
„Lihtsalt seal käia ja aega veeta ei ole mõtet. Ainukene tõesti oli see Inseneride Liit, mis mulle midagi andis, aga kõik muu tegevus mind ei köida. Mul on siin oma tegevus ja miks ma peaks kuhugi minema osalema lihtsalt … Ma suudan ise selle aja sisustada palju paremini.“
REGULAARSUS JA ÜKSTEISELT ÕPPIMINE
Meeste kogemuste põhjal tulenevad takistused kogukonna tegevustes osalemiseks nii indiviidist kui ka kogukonnast.
See, kes on olnud nooremana aktiivne vaba aja tegevustes, on seda ka hilisemas elus.
Räpina meeste šõutantsurühm Hokitantsu esitamas
Foto: Tiit Lääne
Rääkides vanemaealistele suunatud tegevustest kohalikes omavalitsustes, osutatakse sageli vallas silmapaistvalt tegutsevatele memme-taadi laulu- ja tantsurühmadele. Sageli peetakse selle asjaoluga vanemaealiste sotsiaalse aktiivsuse vajadused justkui rahuldatuks. Tantsu- ja lauluoskus ning -tahe, nagu teisedki oskused ja tahted, kujunevad elu käigus, mitte ei ilmne inimestel vanaduspensioniikka jõudes, seetõttu on meelevaldne piirduda vanemaealistele tegevuste pakkumisel rahvakultuuriga. Harjumuse kõrval nimetasid mehed olulise motiveeriva tegurina esinemisi või võõrustamisi, mis osutab väljundi vajalikkusele meeste tegevuses.
Ilmnes huvitav asjaolu, et vanemate meeste kaasamiseks kogukonda peab ennekõike silmas pidama tegevuse regulaarsust, kuid kokkusaamiste sagedus on hoopis vähem tähtis. Paljud kõnelejad pidasid loomulikuks ja piisavaks, et koos käiakse mitte sagedamini kui kord kuus või isegi kord kolme kuu tagant. Teades seda, ei peaks olema raske ületada logistilisi takistusi.
Mitu intervjueeritavat osalesid Sangaste Härrasmeeste Seltsi tegevuses. Tegemist on maailmas populaarsust koguva meeste garaažide liikumise (men’s shed) eesti variandiga, kus kogu initsiatiiv ja korraldus tuleb meestelt endilt.
„Ühesõnaga saab juttu ajada. Saab vestelda, mis on küla peal olnud. Ma aitan süüa teha, organiseerin. Vastlapäeval ma olen teist aastat seajalgu keetnud, kiidavad. Ma saan rõõmu endale. Lähen koju, mul on hea meel. Ta annab mulle, et ma pean korralikult käituma, olema viisakas. Lähen õhtul magama, meenutan neid.“
Et õppida vanemas eas, ei pea tingimata võtma kursusi või konsulteerima professionaaliga, samavõrra õpitakse üksteiselt
Foto: Rein Parm
Sotsiokultuurilise õppimiskäsitluse kohaselt on õppimise eeldus ühe või mitme inimese vaheline interaktsioon. Teiste sõnadega, et õppida vanemas eas, ei pea tingimata võtma kursusi või konsulteerima professionaaliga, samavõrra õpitakse ka üksteiselt. Nii Sangaste Härrasmeeste Seltsi tegevus, kui ka näiteks Südamesõprade Selts vastab sellele aluspõhimõttele. Viimane iseloomustab üksteiselt õppimise vormi äärmuse kaudu, kus kogemuste vahetus aitab sõna otseses mõttes püsida elus.
Konkreetselt meesteklubi loomise mõttekuse kohta küsiti uuringus igalt vastajalt. Suuremal osal ei olnud selle uudse idee kohta oma arvamust, kuid leidus idee otseseid mahategijaid. Nähtust „klubi“ seostati suhtlemisega, mis osasid heidutas, ning mõte, et siis peab „kõikidega läbi käima“ tekitas samuti tõrksust. Kokkuvõttes võib öelda, et meeste garaažide formaadis tegevust võiks katsetada, seejuures võttes maha suhtlemisega seotud hirmud.
Vanemas eas mõjutab kogukondlikku aktiivsust meeste keskeas välja kujunenud harjumus olla kogukondlikult aktiivne. Nii kunagise kuuluvuse kohustuslikkus kui ka see, et hingelähedane hobigrupp oli likvideeritud, mõjutas suhtumist praegusesse aktiivsusse pigem negatiivselt. Seda, kas nõukogudeaegne sunduslik aktiivsus ühingutes on mõjutanud initsiatiivi leida vanemas eas endale kogukondlik tegevus, peaks eraldi uurima.
Sagedasti nimetatud takistus kogukonnategemistes osalemiseks oli halb tervis. Haridusgerontoloogia käsitleb õppimist igas eluetapis, sealhulgas neljandas eas1, kus inimene on osaliselt või täielikult teistest sõltuv. Nii ei ole haridusgerontoloogia põhimõtete kohaselt inimese liikumispiirang põhjus, miks talle ei saa pakkuda arendavat keskkonda. Arvestades, et vananevas ühiskonnas jääb liikumispiiranguga inimeste osakaal suureks, tuleks kaaluda kogukondlikku tegevust ka vormis, mis vastab liikumispiiranguga inimeste võimetele. Me ei peaks näiteks pidama veidraks, et inimesed on kaasatud pikali asendis või tantsukava pakutakse rulaatoriga või tugiraamiga liikujatele.
Ajapuuduse argumenti kasutati põhjendatult, aga mõnikord ka vabandusena, mille tagant kumavad tegelikud põhjused: pakutavad kohalikud tegevused on liiga sagedased, sisu ei paelu või mees tegelikult ei usu, et on võimeline osalema. Samuti väljendati arvamust, et kui oleks kuskil käia, siis oleks see põhjus aega leida: „Ma usun, et oleks küll hää olnud, kui neil oleks oma klubi. Siis leiaks endale ka vaba aega rohkem võtta.“
JÄRELDUSED JA SOOVITUSED
Uuringust selgus, et Lõuna-Eestis on küll vanematele inimestele suunatud organisatsioone, kuid siiski on võimalused paikkonniti erinevad. Väikestes külades, kus elab vähe inimesi, kust noored on lahkunud ja puudub tugev külakogukond, pole sageli ka seltsielu, pole eestvedajaid ega kohta, kus koos käia (puudub koolimaja, kultuurimaja, raamatukogu, päevakeskus). Tihti puuduvad 60+ meestel transpordivõimalused, et sõita naaberlinna või -külla üritusele või huviringi. Sageli on väikestes külades mehed sotsiaalselt passiivsemad, hoolitsevad rohkem oma kodumajapidamise ja pere eest. Tõsine probleem on passiivsemate meeste ülesleidmine, nendega kontakteerumine, kodunt välja tulema motiveerimine.
Suuremates linnades ja külades on rohkem organisatsioone, kus vanemad mehed saavad osaleda. Kohalikul tasandil sõltub palju sellest, kuidas omavalitsus näeb vanemaealisi, kas ta märkab ja väärtustab vanemaid mehi ja naisi, kas pakutakse ruume, rahalist toetust, kas toetatakse juhendajaid ja eestvedajaid.
Paljud vanemaealiste organisatsioonid on peamiselt mõeldud naistele, pole märgatud, et mehi ei pruugi pakutav huvitada. Pole selgitatud, milliste tegevussuundadega seltsides mehed osaleksid ja kuidas korraldada üritusi, mis kaasaks ka mehi.
Kuidas vanemaealisi mehi innustada, millest võiks alustada? Arutlesime projekti raames Võru linna ja valla juhtide, vabaühenduste ja kohalike organisatsioonide esindajate ja aktivistidega sobiva tegevuskava ja esimeste sammude üle. Saime häid mõtteid ja ettepanekuid omavalitsuste juhtidele, vabaühendustele ja kogukonna eestvedajatele vanemate meeste kaasamiseks.
- Kaardistada, kui palju on piirkonnas vanemaid mehi, kui paljud neist elavad üksi, kaugemates maanurkades.
- Töötada välja tehnoloogiakasutuse tugisüsteem: näiteks arvuti ja interneti tugiisiku telefon, väljaõppe saanud kooliõpilaste tugivõrk, päevakeskuses arvuti individuaalõpe ja tehniline tugiisik.
- Määratleda sihtgrupile sobivad kanalid ja tagada, et vajalik info alati nendeni jõuab. Esimese sammuna eelistatakse otse ja individuaalset suhtlust.
- Värvata aktiivsemaid vanemaid mehi kutsuma üritustele ja tegevustesse oma vähemaktiivseid sõpru. Töötada välja värbamise kava – näiteks iga uue osaleja toonud inimene ja tema uus kaaslane saavad tasuta kohvi või muid eeliseid.
- Vaadata läbi transpordikorraldus – nii busside liikumise kellaajad kui ka marsruudid, et üksikutes külades ja taludes elavatel vanematel inimestel oleksid võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemisel.
- Pakkuda tegevusi, mis huvitavad eelkõige mehi. Kui näiteks sisustada töökoda, siis selliste pinkide ja tööriistadega, mida meestel kodus pole. Töötada välja skeem, kuidas töökoja kasutamisel oleks tagatud ohutus ja samas ei jääks tegevus ohutusnõuete taha seisma.
- Organiseerida ühiskülastusi ja reise kohtadesse, mis huvitavad ennekõike mehi, näiteks tehnikamess, õllemuuseum, vanatehnika varjupaik.
- Organiseerida vanematele meestele tervisepäevi, mille kavas on meeste tervisega seotud loeng, tervisekontroll ja tervisespordi üritus.
- Oskuste rakendamise, töökohtade ja osalise töötamise võimaluste leidmine vanematele meestele vastavalt nende oskustele ja tervislikule seisundile. Määrata ametnik, kes tegeleb tööturuteenuste osutamisega spetsiaalselt vanemaealistele. Meestele, kellel on liikumine raskendatud, tuua tegevused koju kätte (nt materjalid/joonised). Leida võimalusi valminud toodete müügiks.
- Põlvkondade sidususe suurendamiseks leida võimalusi, kuidas vanemad mehed saaksid edasi anda oma kogemusi noortele, aga ka vastupidi. Koostöö koolidega.
- Päevakeskuses korraldada tutvumisõhtuid teiste (vanemate) meestega, korraldada erialapäevi või (kunagistel) hobidel põhinevaid üritusi.
- Leida võimalusi, kuidas tublimaid vanemaid mehi tunnustada nende panuse eest kogukonda – näiteks luua traditsioon kinnitada infotahvleid ehitistele, rajatistele ja paikadesse, kus inimesed on midagi üles ehitanud, midagi korda saatnud, loonud, teinud korralikult oma igapäevast tööd.
Vanemaealiste meeste kaasamine ja aktiveerimine on Eesti riigi tuleviku jaoks nii oluline teema, et selle eest ei saa vastutama panna vaid kohalikke sädeinimesi.
Vanemate inimeste sotsiaalne kaasatus aitab vähendada kulutusi tervishoiule ja hoolekandele ning suurendab inimeste tajutud heaolu.
Seenioritöö tuleb viia uuele professionaalsele tasandile. Eesti vajab koolitatud seenioritöö spetsialiste kõigis kohalikes omavalitsustes, kes on suutelised koondama ja kaasama ka passiivseid vanemaealisi mehi ja selleks on tarvis luua vastav täiendusõppe süsteem.
KASUTATUD ALLIKAD
- ADAM, S., BONSANG, E., GERMAIN, S., PERELMAN, S. (2007). Retraite, activités non professionnelles et vieillissement cognitif. Une exploration à partir des données de SHARE. – Économie et Statistique, 403–404, 83–96. – https://orbi.uliege.be/bitstream/2268/9249/1/84.%20Economie%20et%20Statistique%20403-404%20Adam%20et%20al.pdf.
- AICHBERGER, M. C., BUSCH, M. A., REISCHIES, F. M., STRÖHLE, A., HEINZ, A., RAPP, M. A. (2010). Effect of Physical Inactivity on Cognitive Performance after 2.5 Years of Follow-Up. Longitudinal Results from the Survey of Health, Ageing and Retirement (SHARE). – The Journal of Gerontopsychology and Geriatric Psychiatry, 23(1), 7–15. – DOI: 10.1024/1662-9647/a000003.
- CANNING, R. (2011). Older Workers in the Hospitality Industry: Valuing Experience and Informal Learning. – International Journal of Lifelong Education, 30(5), 667–679. – DOI: 10.1080/02601370.2011.611904.
- COHEN, G. D. (2006). The Mature Mind: The Positive Power of the Aging Brain. New York: Basic Books. – DOI: 10.1080/01924788.2013.784944.
- CROEZEN, S., AVENDANO, M., BURDORF, A., LENTHE, F. J. (2013). Does Social Participation Decrease Depressive Symptoms in Old Age? – A. Börsch-Supan, M. Brandt, H. Litwin, G. Weber (Eds.). Active Ageing and Solidarity between Generations in Europe. First Results from SHARE After the Economic Crisis. De Gruyter, 391–402. – DOI: 10.1017/S1474747214000298.
- EAÜI. (2018). Üle-eestiline esinduslik elanikkonna uuring (1000 vastajat), mille viis Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi tellimusel läbi uuringufirma Norstat 2018. aastal.
- ELKJAER, B. (2009). Pragmatism: A Learning Theory for the Future. – K. Illeris (Ed.). Contemporary Theories of Learning: Learning Theorists … in Their Own Words. Oxon, UK: Taylor & Francis, 74–89. – DOI: 10.4324/9780203870426.
- EUROSTAT. (2017). – https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-datasets/product?code=sdg_03_10.
- FINDSEN, B. (2006). Active Citizenship and the Third Age of Learning: Economic and Social Dimensions. – C. Duke, L. Doyle, B. Wilson (Eds.). Making Knowledge Work. Sustaining Learning Communities and Regions. Leicester: NIACE, 175.
- FORMOSA, M. (2014). Four Decades of Universities of the Third Age: Past, Present, Future. – Ageing & Society, 34(1), 42–66. – DOI: 10.1017/S0144686X12000797.
- FOSTER, L., WALKER, A. (2013). Gender and Active Ageing in Europe. – European Journal of Ageing, 10(1), 3–10. – DOI: 10.1007/s10433-013-0261-0.
- GARRAGHER, L., GOLDING, B. (2015). Older Men as Learners: Irish Men’s Sheds as an Intervention. – Adult Education Quarterly, 65(2), 152–168. – DOI: 10.1177/0741713615570894.
- GOLDING, B., BROWN, M., FOLEY, A., HARVEY, J., GLEESON, L. (2007). Men’s sheds in Australia. Learning Through Community Context. A National Vocational Education and Training Research and Evaluating Program Report. Australia: NCVER. – https://www.ncver.edu.au/research-and-statistics/publications/all-publications/mens-sheds-in-australia-learning-through-community-contexts.
- HARIDUS- JA TEADUSMINISTEERIUM (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020. – https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf.
- LIVINGSTONE, D. W., SCHOLTZ, A. (2006). Work and Lifelong Learning in Canada: Basic Findings of the 2004 WALL. Ontario Institute for Studies in Education at the University of Toronto. – https://wall.oise.utoronto.ca/resources/WALLSurveyReportFINALMarch2007.pdf.
- LEPPIK, L., SAKKEUS, L., ABULADZE, L., TAMBAUM, T. (2018). Kohanemine rahvastiku vananemisega kui rahvastikupoliitika keskne väljakutse. – Riigikogu Toimetised, 38, 59−71.
- MARK, R., GOLDING, B. (2012). Fostering Social Policies for Social Engagement of Older Men in Learning and Improvement of Their Health and Wellbeing. – International Journal of Education and Ageing, 2(3), 221–236. – http://www.foragenetwork.eu/database/item/245-2012-fostering-social-policies-for-engagement-of-older-men-in-learning-and-improvement-of-their-health-and-well-being/.
- REYNOLDS, K. A., MACKENZIE, C. S., MEDVED, M., ROGER, K. (2015). The Experiences of Older Male Adult throughout Their Involvement in a Community Programme for Men. – Aging & Society, 35, 531–551. – DOI: 10.1017/S0144686X13000858.
- ROWE, J. W., KAHN, R. L. (1997). Successful Ageing. – The Gerontologist, 37(4), 433–440. – DOI: 10.1093/geront/37.4.433.
- RYFF, C. D. (1989). Happiness is everything, or is it? Explorations on the Meaning of Psychological Well-Being. – Journal of Personality and Social Psychology, 57(6), 1069–1081. – DOI: 10.1037/0022-3514.57.6.1069.
- SCHUNK, D. (2012). Learning Theories: An Educational Perspective. Boston: Pearson.
- SHARE. (2017). – http://www.share-research.org/about/about-share/.
- SIEGRIST, J., WAHRENDORF, M. (2009). Participation in Socially Productive Activities and Quality of Life in Early Old Age: Findings from SHARE. – Journal of European Social Policy, 19(4), 317–326. – DOI: 10.1177/1350506809341513.
- SOTSIAALMINISTEERIUM. (2013). Aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020. – https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Sotsiaalhoolekanne/Eakatele/aktiivsena_vananemise_arengukava_2013-2020.pdf.
- SOTSIAALMINISTEERIUM. (2016). Heaolu arengukava 2016–2023. – https://www.sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023.
- STATISTIKAAMET. (2017). Eesti Statistika Kvartalikiri, 3/2017. Tallinn: Statistikaamet.
- STEINBERG, M. A., KEARNS, P. B., REGHENZANI, D. M., PEEL, N. M. (2007). Harnessing the New Demographic: Adult and Community Learning in Older Populations. An Australian Focus with General Implications. PASCAL Observatory. – http://eprints.qut.edu.au.
- TAMBAUM, T., KUUSK, H. (2014). Passing on Skills and Knowledge as Part of Learning for Older Men – Readiness and Obstacles among Older Men in the Municipality of Tartu. – M. Radovan, S. Jelenc Krašovec (Eds.). – Older Men Learning in the Community: European Snapshots, 29–48. Ljubljana: Ljubljana University Press; Algarve University. – https://www.academia.edu/14192968/Passing_on_Skills_and_Knowledge_as_Part_of_Learning_for_Older_Men_Readiness_and_Obstacles_among_Older_Men_in_the_Municipality_of_Tartu_pp_29-48.
- TNS EMOR, PRAXIS. (2015). Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 2015. – https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_final.pdf.
- WHO. (2002). Active Ageing: A Policy Framework. World Health Organization. – http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/67215/1/WHO_NMH_NPH_02.8.pdf.
1 P. Lasletti nelja eluetapi mudeli järgi on kolmas iga see, kus inimene ei pea tööl käima leivateenimise eesmärgil ja tal pole kohustusi ülalpeetavate ees ning ta ei ole oma seisnudi tõttu teistest sõltuv. Neljas eluetapp on samasugune, kuid inimene on teistest sõltuv.