Nr 42

Laadi alla

Jaga

Prindi

Kuidas suhtuvad Eesti elanikud ja kohtunikud lähisuhtevägivalda

Suhteliselt suur osa uuringus osalenutest ei tunneta vägivallategude vägivaldsust.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul hõlmab lähisuhtevägivald1 igasugust vägivaldset agressiooni, psühholoogilist mõjutamist, sunnitud seksuaalvahekorda ja teisi sunnitud seksuaalse alatooniga akte, samuti sotsiaalset kontrolli, mille tulemusel üks isikutest on isoleeritud muust maailmast, sh oma perest. Istanbuli konventsioon kasutab mõistet perevägivald, mille defineerib järgmiselt: igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas.

Eesti õigusallikates (nt Justiits­ministeeriumi kodulehelt: Eesti astub järgmise olulise sammu naistevastase vägivallaga võitlemiseks; Karistusseadustiku muudatused; Perevägivalla vastu: ennetamise ja karistamisega) kasutatakse mõisteid perevägivald ja lähisuhtevägivald, aga ka paarisuhtevägivald paralleelselt sünonüümidena, mis ei muuda nende sisulist tähendust. Siinkirjutaja hinnangul on mõiste lähisuhtevägivald siiski täpsem, kuna mõistest perevägivald võib jääda mulje, et hõlmatud on vaid perekond klassikalises mõttes. Tegelikult on valdkond laiem ja lähisuhtevägivalla all on hõlmatud ka näiteks endised abikaasad ja elukaaslased, kellega enam koos ei elata.

Istanbuli konventsiooni keskseks mõisteks on naistevastane vägivald. Naistevastane vägivald tähendab kõiki soolise vägivalla tegusid, mille tulemusena tekitatakse või võidakse tekitada naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sh selliste tegudega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist, olenemata sellest, kas see juhtub avalikult või eraelus. (Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon 2017, preambul).

Vägivalda rakendav peremudel omandatakse lapsepõlves ja see võib korduda põlvest põlve (Gustafsson et al. 2013). Vägivalla ohvriks võivad sattuda inimesed olenemata nende sotsiaalsest ja kultuurilisest taustast või vanusest. Vägivalla levik ja tagajärjed erinevad vägivalla liigi ja soo järgi. Näiteks registreeritud perevägivallakuritegude puhul on suur osa ohvritest naised – iga kaheksas ohver kümnest. Perevägivalla, seksuaalvägivalla ja inimkaubanduse puhul on naistele osaks saanud vägivald sageli raskem ja tagajärjed rängemad. Seetõttu on oluline pöörata vägivalla ennetamise strateegias tähelepanu naistevastasele vägivallale. (Vägivalla ennetamise strateegia 2015–-2020).

Nende vastanute hulk, kelle hinnangul ei ole ei füüsiline ega seksuaalne vägivald tõsiseks probleemiks, on suurenenud.

Lähisuhtevägivald on mitmetahuline nähtus, mis hõlmab sotsiaalset, psühholoogilist, meditsiinilist ning kahtlemata ka juriidilist sfääri. Viimati nimetatul on täita kaalukas roll: olenevalt olemasolevatest õiguslikest raamidest on just juristidel võimalus ja lausa kohustus abistada ja kaitsta ohvrit ning kohaldada erinevaid mõjutusvahendeid vägivallatseja suhtes. Nimetatud ülesande täitmisel aitab juristi lisaks seadusele ka tema enda (tegevusvaldkonnast tulenev) arusaam lähisuhtevägivalla ohtlikkusest ja selle erinevate avaldumisvormide tõsidusest ning valmidus leida ja rakendada meetmeid lähisuhtevägivalla ohvri kaitseks. Olulisteks märksõnadeks on siin suhtumine ja hoiakud. Hoiaku all mõistetakse „püsivat, stereotüüpset valmisolekut või eelsoodumust reageerida teatud kindlal viisil. Hoiak võib endast kujutada teatud häälestatust, ootust, suhtumiste süsteemi, mis kujuneb inimese eelneva sotsiaalse ja/või praktilise kogemuse mõjul“. (Bachmann, Maruste 2008, 79). Inimese suhtumine teatavasse hüvesse (nt elu ja tervis, võõras vara, avalik kord jne) avaldub tema vastavas hoiakus.

Käesolevas artiklis tuginetakse aastal 2014 läbiviidud projekti raames üleriigilise õiguspraktikute eksperdiküsitluse (Perevägivald Eestis 2017) ja sama uuringu 2017. aastal läbiviidud kordusuuringu andmetele. Lisaks käsitletakse Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi (EAÜI) ja Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonna Eesti elanikkonna 2019. aasta uuringu andmeid (Pettai et al. 2019) ning 2020. aastal analüüsitud kohtutoimikute materjale.

2014. aasta uuringu metoodika töötasid välja EAÜI (Ivi Proos ja Iris Pettai) koostöös TÜ avaliku õiguse instituudiga (Silvia Kaugia, Raul Narits, Jüri Saar), konsultandina aitas kaasa Kati Arumäe Politsei- ja Piirivalveametist. 2017. aasta uuringu metoodika töötas välja EAÜI (Iris Pettai) koostöös TÜ õigusteaduskonnaga (Silvia Kaugia ja Raul Narits). Mõlema uuringu veebiankeedid olid suunatud prokuröridele, kohtunikele, advokaatidele ja teistele õigusspetsialistidele, samuti Eesti politseiuurijatele, kes suuremal või vähemal määral puutuvad kokku perevägivalla ohvritega. Uuringus osalemine oli vabatahtlik ning anonüümne. 2014. aastal osales uuringus 203 ja 2017. aastal 158 spetsialisti.

Kui tõsiseks probleemiks lähisuhtevägivalda peetakse?

Eelnimetatud uuringutes konstrueeriti ankeediküsimus lähisuhtevägivalla tõsiduse kohta selliselt, et oleks võimalik saada vastajate hinnangut just naistevastase vägivalla kui probleemi kohta.

Alljärgneva eksperdiküsitluste tulemuste analüüsimisel tuleb kindlasti teadvustada, et küsitletud juristid ei hinnanud perevägivalda mitte isiklikust vaatepunktist, vaid püüdsid siduda oma kutsetöö aluseks oleva õigusliku raamistiku probleemide lahendamise tulemuslikkusega. Samas on kindlasti väga positiivne see, et respondendid ei alahinda naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks kõigi vägivallaliikide puhul (tabel 1).

TABEL 1. Kuivõrd on naistevastane vägivald Eestis Teie arvates probleem?, %

Kaugia_Tabel1
Allikas: EAÜI, 2014; EAÜI, TÜ õigusteaduskond 2017

Mõlema uuringu andmeil peetakse vaimset ja füüsilist vägivalda tõsisemateks probleemideks kui seksuaalset vägivalda. Kordusuuring (2017) kinnitab aga, et vastanute hinnangul on kõik nimetatud vägivallavormid küllaltki tõsiseks probleemiks; samas on vähenenud kõigi vägivallavormide lõikes seisukoht, et tegemist on väga tõsise probleemiga. Suurimaks probleemiks on mõlema uuringu vastanute hinnangul vaimne vägivald, mida küllaltki tõsiseks hindab 2014. aasta uuringus 37–42 protsenti, 2017. aasta uuringus aga 54–55 protsenti. Tõsiduselt järgmine on füüsiline vägivald, küllaltki tõsiseks hindab seda 2014. aastal 52–53 protsenti, kordusuuringus aga 50–61 protsenti. Seksuaalse vägivalla olukorra hindamisel on toimunud oluline nihe: kui 2014. aastal hindas seda küllalti tõsiseks 32–33 protsenti, siis 2017. aastal 33–39 protsenti. Samas on märkimisväärne, et kordusuuringu tulemustel on suurenenud vastanute hulk, kelle hinnangul ei ole ei füüsiline ega seksuaalne vägivald tõsiseks probleemiks. Mõlema uuringu ühise joonena saab nimetada asjaolu, et märkimisväärne osa vastanutest ei oma seisukohta erinevate vägivallavormide tõsiduse osas, kusjuures see tendents näitab kordusuuringus tõusu: kui 2014. aasta uuringus ei omanud vaimse vägivalla tõsiduse osas seisukohta 8 protsenti juristidest, siis 2017. aasta uuringus oli neid 12 protsenti, hinnangutes füüsilise vägivalla osas on need protsendid vastavalt 7 ja 12; mõnevõrra on vähenenud nende hulk, kes ei oma seisukohta seksuaalse vägivalla osas – seda nii juristide kui ka politseiuurijate hulgas. (Tabel 1). Kui eespool sai positiivsena nimetada asjaolu, et seksuaalset vägivalda küllaltki tõsise probleemina hindavate õiguskaitsetöötajate hulk on suurenenud, on samas tähelepanuväärne, et kasvutrendis on seisukoht, et seksuaalne vägivald ei ole tõsine probleem (juristidest 2014. aastal arvas nii 2%, 2017. aastal 7%; politseitöötajatest 2014. aastal 7%, 2017. aastal 11%). Nimetatud tendentsi põhjuseks võib olla asjaolu, et selliste juhtumitega kokkupuuteid on õiguspraktikutel harvem, ning ka see, et seksuaalne vägivald on varjatum vägivald, millest spetsialistidel puudub adekvaatne ülevaade.

1919. aasta Eesti elanikkonna uuringust, kus igale analüüsitavale küsimusele vastas 1003 inimest, nähtub, et veidi üle poolte vastanute hinnangul on naistevastase vägivalla erinevad vormid Eestis probleemiks (tabel 2).

TABEL 2. Kuivõrd on naistevastane vägivald Teie arvates probleem? Jaotused soo, vanuse ja rahvuse alusel, %

TABEL 2. Kuivõrd on naistevastane vägivald Teie arvates probleem? Jaotused soo, vanuse ja rahvuse alusel, %
Allikas: EAÜI, TÜ õigusteaduskond 2019

Vaimset ja füüsilist vägivalda peavad Eesti elanikud tõsisemateks probleemideks kui seksuaalset vägivalda: 61 protsenti vastanutest peab vaimset ja 59 protsenti füüsilist vägivalda väga või küllaltki tõsiseks probleemiks. Naised peavad kõiki vägivallaliike tõsisemaks probleemiks kui mehed, eestlased tõsisemaks kui Eestis elavad teistest rahvustest inimesed. Tabelist 2 nähtub ka, et vägivalda peavad väga tõsiseks või küllaltki tõsiseks probleemiks valdavalt noored inimesed: vaimset vägivalda hindab väga või küllaltki tõsiseks probleemiks Eestis 75 protsenti 20–29aastastest inimestest; füüsilist vägivalda 76 protsenti 15–19aastastest ja seksuaalvägivalda 66 protsenti 15–19aastastest noortest.

Suur osa vastajatest tunnistab aga, et ei oska anda hinnangut sellele, kuivõrd on vaimne vägivald Eestis probleemiks. Vastusevariandi „ei oska öelda“ valis 27 protsenti kõigist vastanutest. Meestest vastas nii 37 protsenti, naistest 18 protsenti; eestlastest 24 protsenti, venelastest 32 protsenti, muust rahvusest inimestest 38 protsenti. Kõigist vanusegruppidest (15–19; 20–29; 30–39; 40–49; 50–59; 6074; 75+) ei osanud sellele küsimusele vastata üle 30 protsendi vastanutest, kusjuures 15–19 aasta vanustest valis vastusevariandi „ei oska öelda“ koguni 47 protsenti.

Lähisuhtevägivald on korduv ja süstemaatiline teise pereliikme allutamine enda tahtele. Selleks võib vägivallatseja kasutada füüsilist, vaimset, majanduslikku ja seksuaalset vägivalda, millel kõigil on rida erinevaid avaldumisvorme.

Kuivõrd on vägivald äratuntav?

2019. aasta Eesti elanikkonna uuring lubab väita, et vägivalda ei ole alati lihtne ära tunda. Uuringus osalenute vastused küsimusele, milliseid vägivalla avaldumisvorme peetakse vägivallaks, olid üllatavad kahes mõttes. Esiteks üllatas positiivselt, et kõik meie poolt lähisuhtevägivallana käsitletavad käitumisvormid – (abikaasa (elukaaslase) ränk solvamine või alandamine, abikaasal (elukaaslasel) tööl käimise keelamine, abikaasal (elukaaslasel) sõprade/sugulastega suhtlemise piiramine või keelamine, abikaasalt (elukaaslaselt) tema isikliku raha äravõtmine, abikaasa (elukaaslase) vara enda nimele kirjutamine, elatisraha maksmata jätmine, abikaasa (elukaaslase) hirmutamine vägivallaga, kui ta ei allu korraldustele, füüsilise jõu kasutamine abikaasa (elukaaslase) vastu, abikaasa (elukaaslase) lemmiklooma piinamine, seksuaalvahekord vastu abikaasa (elukaaslase) tahtmist, füüsilise jõu rakendamine, et sundida abikaasat (elukaaslast) seksuaalvahekorda) – on seda enamuse vastanute hinnangul samuti. Väitega, et nimetatud teod kujutavad endast vägivalda, nõustuti järgmiselt: kõige vähem peetakse kõigi vastajate poolt vägivallaks elatisraha maksmata jätmist (51%), ränka solvamist, alandamist (57%) ja tööl käimise keelamist (58%); enim seksuaalvahekorda vastu abikaasa (elukaaslase) tahtmist (80%), füüsilise jõu kasutamist (löömist) ja füüsilise jõu kasutamist sundimaks abikaasat (elukaaslast) seksuaalvahekorda. Kõiki küsimustikus nimetatud vägivallavorme käsitlevad naised meestega võrreldes rohkem vägivallana – seda koguni 10–20 protsendipunkti võrra.

Teine üllatus on seotud asjaoluga, et suhteliselt suur osa vastanutest ei tunneta vägivallategude vägivaldust. Näiteks leiab 8 protsenti vastanutest, et abikaasalt (elukaaslaselt) tema isikliku raha äravõtmine, 11 protsenti, et abikaasal (elukaaslasel) tööl käimise keelamine, 8 protsenti, et abikaasa (elukaaslase) vara enda nimele kirjutamine ei ole vägivallana käsitletavad teod. Murettekitav on ka asjaolu, et nelja protsendi vastanute hinnangul ei ole vägivald abikaasa (elukaaslase) vägivallaga hirmutamine, kolme protsenti arvates füüsilise jõu kasutamine abikaasa (elukaaslase) suhtes või füüsilise jõu rakendamine sundimaks abikaasat (elukaaslast) seksuaalvahekorda, samuti seksuaalvahekord vastu abikaasa (elukaaslase) tahtmist. Seda seisukohta on väljendanud nii mehed kui naised, vastajad igast vanusegrupist vahemikus 15–75+ aastat ja erinevatest rahvustest vastanud. Kõnekas on seegi, et suhteliselt suur protsent vastanutest ei osanud öelda, kas nimetatud vägivallategu on vägivald.

Väljatoodud vägivallategude hindamine vägivallaks või mittevägivallaks osutub raskemaks inimeste vanuse kasvades – vastusevariandi „ei oska öelda“ valis enam vanusegrupp 75+. Rahvuselises lõikes valisid eestlased selle vastusevariandi teiste rahvustega võrreldes vähem. Sooline võrdlus näitab meeste suuremat nõustumist, et nimetatud teod ei ole käsitletavad vägivallana või ei oska nad seda tegu vägivaldsuse aspektist hinnata.

Lähisuhtevägivald on korduv ja süstemaatiline teise pereliikme allutamine enda tahtele.

Olulisem kui teadmine, kas ja millise hinnangu annavad kehtivad seadused uuringus väljatoodud vägivallategudele on see, kas inimesed tunnetavad neid käitumisakte vägivallana või mitte. Ohver pöördub politsei poole abi saamiseks juhul, kui tema enda hinnangul on tema suhtes toimuv käitumine vägivald, mida ta ei pea taluma ega kannatama. See „teadmine“ võimaldab ohvril jätta kõrvale enda süüdistamise vägivallas ja üritada vägivallaringist välja murda. Vägivalda mitte ära tundes on raske selle vastu astuda, ennetamisest ja tõkestamisest rääkimata.

Elanikkonna hinnangud kohtute tegevusele

Vägivalla teadvustamine ja ohvrite julgustamine pöörduma abi saamiseks politseisse ning esitama kaebust vägivallatseja vastu toob lähisuhtevägivalla osapooled lõppastmes kohtusse. Eelmisel aastal läbiviidud elanikkonna uuringus tundsime muuhulgas huvi ka selle vastu, millise hinnangu annavad inimesed kohtute tegevusele.

Vägivalda mitte ära tundes on raske selle vastu astuda, ennetamisest ja tõkestamisest rääkimata.

Tabel 3. Kuidas hindate kohtute tegevust alljärgnevate tunnuste alusel?, %

Tabel 3. Kuidas hindate kohtute tegevust alljärgnevate tunnuste alusel?, %
Allikas: EAÜI, TÜ õigusteaduskond 2019

Tabelis 3 esitatud küsitluse tulemused näitavad, et ligi pooled vastanutest ei osanud kohtute tegevust hinnata. Ilmselt puuduvad neil vastanutel kohtute tööga isiklikud kogemused. Vastused skaalapuntidele „ei, see pole üldse nii“ ja „jah, see on kindlasti nii“ eeldavad, et vastanutel on võimalik anda esitatud küsimusele vastus kindlas kõneviisis, st nad vastavad oma kindla teadmise (veendumuse) pinnalt. Nende tabeliveergude kõrvutamine näitab, et enam on leitud, et kohtud tegutsevad viisakalt, korrektselt, kliendikeskselt, õiglaselt, põhjalikult ja kliente võrdselt koheldes. Kõige skeptilisemad on vastanud küsimuses kohtute võimes ohjeldada efektiivselt ja tulemuslikult perevägivalda. Vastanute hinnang nimetatud kriteeriumide suhtes jääb samaks ka juhul, kui liidame skaalapunktid „pigem see on nii“ ja „jah, see on kindlasti nii“ ning „pigem see ei ole nii“ ja „ei, see pole üldse nii“.

Kokkuleppemenetlus lähisuhtevägivalla juhtumites

Hetkel käimasoleva projekti „Soostereo­tüüpideta ja efektiivse õiguskaitsesüsteemi kujundamine soolise vägivalla tõkestamiseks“ (2019–2021) raames analüüsisime projekti esimeses etapis kohtutoimikuid, mis vastasid järgmistele kriteeriumidele: kriminaalkohtu kokkuleppemenetluse lahendid, KarS § 121 (analüüsi objektiks lähisuhtes oleva isiku kehaline väärkohtlemine), lahendi liik – kohtuotsus. Analüüsiti 303 toimikut. Kohtutoimikute analüüs hõlmas lähisuhtevägivalla liigi, süüdistatava profiili, kaasuste menetluslikud aspektid ning lähisuhtevägivalla juhtumi riskihindamise teostamise. Analüüsitavad lahendid jaotusid aastaile 2012–2018. Aastail 2019–2020 tehtud lahendite hulgas antud analüüsi kriteeriumidele vastavaid lahendeid Riigi Teatajas ei leitud.

Paragrahv 121 on karistusseadustiku ainus säte, kus sisaldub viide lähisuhtevägivallale. 2015. aasta 1. jaanuaril kehtima hakanud karistusseadustiku muudatused (§ 121 lg 2 p 2) näevad ette karmima karistusmäära kehalise väärkohtlemise eest, mis pannakse toime lähi- või sõltuvussuhtes.

Peamised lähisuhtevägivallakuriteo koosseisud sisalduvad karistusseadustiku 2. jaotises (vägivallateod), kus hetkel on kaks sätet: § 120 – ähvardamine ja § 121 – kehaline väärkohtlemine. Seostatult vägivalla liikidega käsitleb § 121 füüsilist ja § 120 vaimset vägivalda. KarS 9. ptk „Isikuvastased süüteod“ käsitleb muuhulgas ka seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid (hetkel kehtivad § 141. Vägistamine; § 1411. Tahtevastane sugulise iseloomuga tegu; § 143. Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine; § 1432. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades; § 144. Suguühe järeltulijaga; § 145. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega; § 1451. Alaealiselt seksi ostmine), mis lähisuhtevägivalla kontekstis on käsitletavad seksuaalse vägivallana. Füüsiline, vaimne ja seksuaalne vägivald kajastus ka analüüsitud kohtutoimikute materjalides. Kõigil juhtudel (303) oli vägivallatseja kasutanud ohvri suhtes füüsilist vägivalda; 33 juhul lisandus füüsilisele vägivallale vaimne ja kahel juhul esines füüsiline vägivald koos seksuaalse vägivallaga. Majandusliku vägivalla juhtumeid vaadeldud kaasustes ei esinenud. Juhtudel, kui vägivald oli toime pandud ka varem (olenemata, kas vägivallatseja oli selle eest varem kohtulikult karistatud või mitte) on täheldatav erinevate vägivallaliikide esinemine kirjeldatud proportsioonis.

Toimepandud vägivalla sagedust saab fikseerida korduvate juhtumite puhul. Nende andmete fikseerimise muudab keerukaks asjaolu, et rünnakute intervallid ei ole reeglina korrapärased, varieerudes ka konkreetsetes kaasustes ühest päevast mitme aastani: harvad ei ole juhud, kus esimene vägivallaakt leidis aset mõni aasta tagasi, kuid aktiveerus nüüd ning toimus paaripäevaste vahedega. Tendentsinäitava ülevaate vägivallaaktide intervallist analüüsitavatest toimikutest siiski saab. Koondame tulemused joonisele 1, kus kajastuvad kõigi 303 toimiku andmed.

Joonis 1. Toimepandud vägivalla sagedus

Joonis 1. Toimepandud vägivalla sagedus
Allikas: autori koostatud

Domineerivaks intervalliks vägivalla­aktide vahel on kuu või mitu kuud, ent suhteliselt palju (18%) esineb juhtumeid, kus agressor vägivallatseb mitu päeva järjest. Vägivalla sagedusega seondub lahutamatult küsimus vigastuste tõsiduse kohta. Kokkuvõte vigastuste iseloomust nähtub jooniselt 2.

Joonis 2. Vigastuste iseloom (absoluutarvudes)

Joonis 2. Vigastuste iseloom (absoluutarvudes)
Allikas: autori koostatud

Nagu toimepandud vägivalla sageduse, nii ka vigastuste iseloomu fikseerimine on üsna problemaatiline. Toimikutes on kõige sagedasemaks vigastuste iseloomu hinnanguks valu. Juhtudel, mil on fikseeritud konkreetsed vigastused, kaasneb ka valu. Reeglina saab ohver korraga mitmeid vigastusi. Esineb juhtumeid, kus ohvri vigastused ei ole konkreetset kajastamist leidnud – sel juhul piirdutakse väljendiga tervisekahjustus. Seda esineb ka juhtudel, kus võttes arvesse vägivallatseja konkreetseid tegusid on ilmne, et ohver sai üsna tõsiseid vigastusi ja toimikus pelgalt valu fikseerimine ei pruugi olla adekvaatne ega ammendav.

Ühelgi juhul ei olnud toimepandud vägivalda hinnatud eluohtlikuks. Ligi 90 protsendil juhtudest on vägivalla tõsidus hindamata, üheksal juhul (2,9%) puuduvad toimikus andmed nii vägivallatseja isiku kui ka asetleidnud vägivalla iseloomu kohta. Nendel juhtudel on vägivallatseja teole ja ohvri võimalike vigastuste kohta võimalik anda hinnangut üksnes toimikus sisalduvate eluliste asjaolude kirjelduse kaudu. 

Kohtuotsus lähisuhte­vägivalla asjades

  1. aasta elanikkonna uuringus esitasime vastajatele küsimuse selle kohta, kuidas nad hindavad perevägivallatsejatele mõistetavaid karistusi. Vastused kajastuvad tabelis 4.

Tabel 4. Kuidas hindate praegu Eestis mõistetavaid karistusi perevägivallatsejatele, kes ründavad oma pere liikmeid, tekitades traumasid ja vigastusi, % vastustest

Tabel 4. Kuidas hindate praegu Eestis mõistetavaid karistusi perevägivallatsejatele, kes ründavad oma pere liikmeid, tekitades traumasid ja vigastusi, % vastustest
Allikas: EAÜI, TÜ õigusteaduskond 2019

Kohtutoimikute analüüsist nähtub, et KarS § 121 alusel langetatud kohtuotsused nende rakendamise sageduse järjekorras on: vabadusekaotus tingimisi – 208; ÜKT – 42; reaalne vangistus – 31; rahaline karistus – 22. (Vt joonis 3). Lähenemiskeeld määrati neljal korral.

Joonis 3. Määratud karistused

Joonis 3. Määratud karistused

Jooniselt 3 nähtub, et üle poole juhtudest on lõppenud vabadusekaotuse rakendamisega tingimisi (KarS § 73). Jättes karistuse tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas karistusseadustiku §-ga 75 lg 1 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas;  2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

KarS § 75 lg 2 sätestab, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, võib kohus määrata, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud: 1) heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks; 2) mitte tarvitama alkoholi; 21) mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid; 3) mitte omama, kandma ja kasutama relva; 4) otsima endale töökoha, omandama üldhariduse või eriala kohtu määratud tähtajaks; 5) alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud; 6) täitma ülalpidamiskohustust; 7) mitte viibima kohtu määratud paikades ega suhtlema kohtu määratud isikutega; 8) osalema sotsiaalprogrammis; (Karistusseadustiku muutmise…); 9) alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud; 10) alluma alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud.

Vaieldamatult on nimetatud nõuded igati asjakohased, ent võttes arvesse lähisuhtevägivalla olemust ja eripära, on neist mõnede (eelkõige kohustus elada kohtu määratud alalises elukohas) efektiivsus ohvri kaitse aspektist vaadatuna küsitav. Ka on oluline küsida, mis tingimustel ei oleks retsidiivse või eriti julma süüdlase suhtes võimalik rakendada mittevabaduskaotuslikku karistust. Analüüsitud toimikutest nähtub, et kokkuleppemenetlus on osutunud võimalikuks 75 vägivallatseja suhtes, kes on varem (s.h ka mitmeid kordi) kriminaalkorras karistatud KarS § 121 järgi.

Üle poole juhtudest on lõppenud vabadusekaotuse rakendamisega tingimisi.

Istanbuli konventsiooni artikkel 46 sätestab: „Konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et järgmisi asjaolusid võiks ulatuses, mil need ei ole veel süüteo koosseisu tunnuseks, võtta riigisisese õiguse vastavate sätete kohaselt arvesse raskendavate asjaoludena konventsioonis sätestatud süütegusid puudutavate kohtuotsuste langetamisel: /…/ süüteo toimepanija on varem mõistetud süüdi sarnastes süütegudes“.

Konventsiooni artikkel 46 toob välja ka teisi asjaolusid, mida konventsiooniosalised peaksid perevägivalda puudutavate kohtuotsuse langetamisel arvestama raskendavatena:

  • süütegu pandi toime riigisisese õiguse kohaselt tunnustatud endise või praeguse abikaasa või partneri vastu pereliikme, ohvriga koos elava isiku või isiku poolt, kes kuritarvitas oma võimu;
  • süütegu või seotud süüteod pandi toime korduvalt;
  • süütegu pandi toime isiku vastu, kes oli asetatud haavatavasse seisundisse konkreetsete asjaolude tõttu;
  • süütegu pandi toime lapse vastu või juuresolekul;
  • süütegu pandi toime kahe või enama koos tegutseva isiku poolt;
  • süüteole eelnes või sellega kaasnes äärmuslik vägivald;
  • süütegu pandi toime relva kasutamisega või ähvardusel;
  • süütegu tekitas ohvrile tõsiseid füüsilisi või psüühilisi kannatusi;
  • süüteo toimepanija on varem mõistetud süüdi sarnastes süütegudes.

Analüüsitud kohtutoimikutest ilmnes, et praeguse või endise partneri vastu toimepandud vägivalla episoodid jagunevad järgmiselt: üks episood 171, mitu episoodi 131 korral. Episoodide arv oli toimikus märkimata ühel korral. Vägivalda laste vastu2 kasutas 65 süüalust.

Valdavalt on lähisuhtevägivallateod lahendatud kokkuleppemenetluses.

Varasemat kriminaalkaristust omas 158 vägivallatsejat, sh § 121–75; andmed karistatuse kohta puuduvad – 24; karistamata – 121 isikut. Lähenemiskeeldu rikuti ühel korral ning vägivallategu pandi toime katseajal viiel korral. Kahel juhul oli kannatanuks rase naine.

105 korral kasutas süüdistatav relva või ähvardas sellega. Relvana käsitleti nii tuli- kui külmrelva, aga ka esemeid, millega vägivallatseja tegi ohvrile haiget, vigastas või ähvardas teda. 16 korral kasutas vägivallatseja korraga enam kui ühte relvana käsitletavat eset. 

Lõpetuseks

Lähisuhtevägivald on üha enam avalikustuv nähtus, mis on tulemas n-ö põranda alt välja. On otsitud ja otsitakse meetmeid, mis võimaldaksid senisest enam ohvrit kaitsta ja lähisuhtes toimepandud vägivallategusid ohjata. Oluline roll nende meetmete otsimisel ja leidmisel on elanike ja õiguse rakendajate suhtumisel lähisuhtevägivalda. Läbiviidud uuringud lubavad väita, et lähisuhtevägivalda peetakse Eestis probleemiks, seda kõigi meie uuringutes osalenute hinnangul. Huvitav on tõsiasi, et vastanud peavad vaimset ja füüsilist vägivalda tõsisemateks probleemideks kui seksuaalset vägivalda. Juristide kordusuuring (2017) kinnitab, et kõik vägivallavormid on hinnatud küllaltki tõsiseks probleemiks; samas on vähenenud kõigi vägivallavormide lõikes seisukoht, et tegemist on väga tõsise probleemiga. 2019. aasta Eesti elanikkonna uuringu andmeil peab veidi üle poolte vastanutest naistevastase vägivalla erinevaid vorme Eestis probleemiks. Murettekitav on aga asjaolu, et suhteliselt suur osa elanikkonna uuringus osalenutest ei tunneta vägivallategude vägivaldust. See võib olla üks põhjusi, miks ohvrid sageli ei otsi abi politseist ega suuda vägivallaringist väljuda.

Elanikkonna hinnang kohtute tegevusele on suuresti positiivne: enam on leitud, et kohtud tegutsevad viisakalt, korrektselt, kliendikeskselt, õiglaselt, põhjalikult ja kliente võrdselt koheldes. Kõige skeptilisemad on vastused küsimusele kohtute võimest ohjeldada efektiivselt ja tulemuslikult perevägivalda. Samas ligi pooled vastanutest ei osanud kohtute tegevust hinnata. Ilmselt puuduvad neil vastanutel kohtute tööga isiklikud kogemused.

Kohtutoimikute analüüsi põhjal saab järeldada, et valdavalt on lähisuhtevägivallateod lahendatud kokkuleppemenetluses, seda ka juhul, kui tegu pandi toime süstemaatiliselt, relva kasutades või sellega ähvardades või kui ohvrile tekitati vigastusi, mis nende kirjelduse kohaselt olid tõsised, kui mitte eluohtlikud.

 Kõige skeptilisemad on vastused küsimusele kohtute võimest ohjeldada efektiivselt ja tulemuslikult perevägivalda.

Siinkirjutaja avaldab lootust, et kohtunike suhtumine lähisuhtevägivalda ja eriti selle ohvritesse on muutumas – seoses Eesti ühinemisega Istanbuli konventsiooniga on märgatavad muutused ka kohtute töös, kui seada selle väite aluseks tõsiasi, et aastail 2019–2020 tehtud lahendeid analüüsides uuringukriteeriumidele vastavaid lahendeid Riigi Teatajas ei leitud. Ka möönab autor, et siinkäsitletud teema seondub veel mitmete probleemidega, mis jäävad järgmiste kirjutiste objektiks.

KASUTATUD ALLIKAD


1 Lähisuhtevägivalla teemal on Riigikogu Toimetiste veergudel varem ilmunud nt Iris Pettai, Silvia Kaugia ja Raul Naritsa artiklid (Pettai et al. 2015; 2018).

2 Istanbuli konventsiooni kohaselt on lapsed perevägivalla ohvriks ka juhul, kui nad on perevägivalla pealtnägijad.

Tagasiside