Nr 42

Laadi alla

Jaga

Prindi

Viiepallise hindamissüsteemi arengulugu Eesti koolihariduses

09. detsember 2020

Uuringud

RiTo nr 42, 2020

  • Einar Värä

    Einar Värä

    Haridus- ja Noorteameti rahvusvahelistumise osakonna nõunik

Meie üldhariduskool vajab uut hindamissüsteemi, mis ei mõõdaks peaasjalikult puudujääke, vaid toetaks ja peegeldaks õpilase arengut.

Õpitulemuste hindamise arenguloo juured ulatuvad kaugesse minevikku. Paljude sajandite jooksul on hindamisega seonduv kütnud hulgaliselt kirgi. Ka Eestis on see teema olnud üle kahesaja aasta üleval ega ole tänaseni kaotanud teravust. 2020. aasta märtsis välja kuulutatud eriolukorra tingimustes läksid kõik Eesti koolid üle distants­õppele. Paar päeva hiljem kutsus Haridus- ja Teadusministeerium õpetajaid vähemalt esimesel kahel nädalal üldhariduskoolide õpilasi numbriliselt mitte hindama (Koik 2020). Hiljem lisati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse põhimõte, et „eriolukorra algusest kuni õppeaasta lõpuni võib põhikoolis ja gümnaasiumis kasutada hindamisel kirjeldavat sõnalist hinnangut, millel puudub numbriline ekvivalent ning mida ei pea teisendama viiepallisüsteemis hindeskaalasse“ (Abipolitseiniku… 2020). Kas soovimatus sellises olukorras numbrilist hindamist kasutada näitab, et sellega on midagi tõsiselt valesti? Kas on asi nii, et meie üldhariduses ametlikult kasutatav kahe mitterahuldava hindega hindamissüsteem on eelkõige karistav, mitte õppijat innustav ega tema arengut toetav, mistõttu ei olnud selle rakendamine eriolukorra tingimustes mõistlik? Et vastata nendele küsimustele, on muu hulgas tarvis vaadelda Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega seadustatud viiepallisüsteemi arengulugu alates selle tekkest kuni tänapäevani.

Siinvaadeldav hindamissüsteem võeti esmakordselt kasutusele rohkem kui 180 aastat tagasi Vene keisririigis (mille osaks olid tollal ka Eesti alad) ning muutus ajapikku valitsevaks hindamisviisiks nii Vene impeeriumi kui hiljem ka Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud maades. Seetõttu hõlmab käesolev artikkel lisaks Eestile ka meie n-ö saatusekaaslasi ehk riike, kus on olnud või on senini kasutusel sisuliselt tsaariajast pärit viiepalline hindamissüsteem. Taoline lähenemine võimaldab saada selgema ettekujutuse sellest, kuivõrd aja- ja asjakohane on meil üldhariduses kasutatav kahe mitterahuldava hindega viiepalline skaala.

Piiratud mahu tõttu on käesolevas artiklis piirdutud üldharidusega, mis tähendab, et Eesti kutsehariduses ja kõrghariduses kasutusel olnud ja olevaid hindamissüsteeme ei käsitleta. Mõisteid „hindamissüsteem“, „hindamisskaala“ ja „hindamisviis“ käsitletakse antud kontekstis sünonüümidena.

NUMBRILISE HINDAMISE TEKKIMISEST

Vajadus õpetada ja kasvatada noort põlvkonda on eksisteerinud nii kaua, kui on eksisteerinud inimkond, ning õpetamine ja selle tulemuslikkuse hindamine on ühel või teisel kujul käinud alati käsikäes. Formaalne hindamine sai samuti alguse tuhandeid aastaid tagasi Hiinas seoses riigiaparaadi tekkimisega ja vajadusega hinnata tulevaste ametnike sobivust ametikohale. Laste ja noorte harimiseks mõeldud antiikaja koolides toimis õppijate teadmiste hindamine kas suulise tagasisidena või hooletute õpilaste karistamise ja hoolsate kiitmise/autasutamise kujul. Samamoodi hinnati õpilaste teadmisi ka keskaja koolides, kusjuures teadmiseks loeti peamiselt püha- ja muude tähtsate tekstide tundmist peast (Wilbrink 1997, 32).

Varauusajal alanud ühiskonna haridusnõudluse kiire kasv tõi kaasa vajaduse kooliharidust (sealhulgas ka hindamist) rohkemal määral struktureerida ja formaliseerida. Renessansiajastu humanistid kritiseerisid teravalt õpilaste hindamist karistustega ning pakkusid asemele noorte motiveerimist konkurentsi ja ergutuse (näiteks notae ehk punktide) abil. Punkte saaks nende arvates nii teenida nt hea käitumisega kui ka kaotada nt akadeemilise mahajäämuse või halva käitumise korral (Wilbrink 1997, 38).

Õppijate numbrilise hindamise algust on seostatud aga eelkõige jesuiitidega. Nende haridussüsteemi selgrooks oli õpilastevaheline konkurents, mille varjupoolena on nähtud seda, et see kasvatab noortes auahnust (Põld 1918, 17). Jesuiitide haridussüsteemi 1599. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud alusdokumendis Ratio Atque Institutio Studiorum Societatis Jesu sisaldusid reeglid kooli alamastme1 õpetajatele (Regulae communes professoribus classium inferiorum). Muu hulgas kirjeldati punktis 38 ka õpilaste hindamist klassis. Õpetaja pidi eristama klassi õpilasi, kasutades järgmisi hindeastmeid: parim (optimos), hea (bonos), keskmine (mediocres), küsitav (dubios), võib õpinguid jätkata (retinendos), väljaarvamisele kuuluv (rejiciendos) (Ratio Studiorum 1635, 115). Hindeastmeid võis tähistada ka numbritega 1, 2, 3, 4, 5, 6. Sarnast hindamisskaalat ühest kuueni, kus parim hinne on üks, kasutatakse praegu nt Saksamaal (Eurydice 2020, Germany).

Ratio Studiorumis kirjeldatud hindamine oli mõeldud eeskätt klassi­siseseks kasutamiseks. Lähtuvalt sellest määrati näiteks õpilase istekoht klassis (Kvale 1995, 13). Õpilaste paigutamist klassiruumis vastavalt õppeedukusele rakendati hiljem laialt ka Vene keisririigis, sealhulgas Eestis. Näiteks kasutati seda 19. sajandi algul praegu Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi nime all tuntud Tallinna kubermangugümnaasiumis (Laul, Tamm 2006, 58). Säilis selline käsitlus ka 20. sajandil, mille tõttu nt sõna „Kamtšatka“ omandas vene keeles lisatähenduse: nii hakati nimetama klassiruumis tagapinke, kus istusid viletsamad õpilased (Ušakov 2012).

18. sajandil alanud ja 19. sajandil jätkunud ühiskonna bürokratiseerumine mõjutas ka haridusvaldkonda. Vajadus laiendada hariduse kättesaadavust kõigile ühiskonnakihtidele tingis haridussüsteemi formaliseerumise ja standardiseerumise ning esirinnas oli siin Preisimaa, kus üldine koolikohustus kehtestati 1760. aastatel. Tolle aja eesrindlikemaks peetud preisi haridussüsteem oli eeskujuks mitmele riigile, sealhulgas ka Vene impeeriumile. Standardiseerima hakati õppekavasid, õppematerjale (õpikud), aga ka eksamite ja hindamise süsteeme. 

VIIEPALLISE HINDAMISSÜSTEEMI ARENGULUGU

Koolipoisi number ikka kolm, väidab eesti vanasõna staatusesse tõusnud ütlus (vt Krikmann). Aga miks just kolm? Kuigi mõnikord on väidetud, et Eesti Vabariigi üldhariduskoolides ametlikult kehtiv hindamissüsteem ühest viieni, kus alles kolm on rahuldav hinne (põhikooli ja gümnaasiumiseaduse § 29 lg 2), kuulub nõukogulike jäänukite hulka (vt nt Jõulu 1994), ei ole see kaugeltki nii. Vaadeldav hindamisskaala pärineb 19. sajandi esimese poole Vene keisririigist, kuid 20. sajandi esimesel poolel olid just Baltimaad tsaariaegse viieastmelise/-pallise hindamise (taas)juurutamise esirinnas, edestades ka Nõukogude Liitu.

Viiepallise/-astmelise hindamissüsteemi ajalugu võib jagada neljaks etapiks, mida on selgelt määranud murrangulised ajaloosündmused:

  1. Kuni 1917. aastani ehk alates numbrilise hindamise tekkimisest Vene keisririigis kuni impeeriumi lagunemiseni. Vaatamata regionaalsetele erisustele olid arengud sel ajal nii Venemaal kui ka Baltimaades üsna sarnased ning põhinesid enam-vähem ühtsel seadusandlikul alusel (eriti viimastel aastakümnetel).
  2. Aastad 1918–1940 ehk sõdadevaheline periood. Kuigi Nõukogude Venemaa / NSV Liidu ja kolme Balti riigi haridussüsteemid liikusid tol ajal igaüks oma teed, jõudsid hindamisviisid perioodi lõpuks üsna sarnasele tulemusele.
  3. Aastad 1940–1991 ehk ühtlase viiepallise hindamissüsteemi rakendamine NSV Liidus ja sellesse inkorporeeritud Baltimaades. Sel perioodil oli tegemist äärmiselt unifitseeritud nõukogude haridussüsteemiga, mis ei sallinud isegi väiksemaid kõrvalekaldeid.
  4. Alates 1991. aastast tänapäevani ehk hindamissüsteemide reformide periood pärast NSV Liidu lagunemist tekkinud riikides. Erinevalt sõdadevahelisest perioodist tekkis endise Nõukogude impeeriumi aladel tunduvalt rohkem iseseisvaid riike, mis muu hulgas põhjustas ka hindamissüsteemide paljususe. 

Hindamine koolis kuni 1917. aastani

Esimesi katseid rakendada õpilaste õppe­edukuse, hoolsuse ja käitumise hindamist tehti Vene keisririigis juba 18. sajandil (Bolotova 2015, 59–60; Kazakova 2011, 153; Põlnev 2017). Samasse aega ulatuvad esimesed andmed õppijate teadmiste kindlaksmääramise kohta ka Eesti aladel (Andresen 2002, 284). Üleriigilise (numbrilise) hinnete süsteemi rakendumine tsaaririigis jäi aga 19. sajandisse.

Viiepalline hindamisskaala pärineb 19. sajandi esimese poole Vene keisririigist.

1802. aastal loodi Vene impeeriumis keiser Aleksander I korraldusega rahvaharidusministeerium ning Katariina II ajal alanud haridusvaldkonna süstematiseerimine ja bürokratiseerimine sai sisse uue hoo. 5. novembril (17. novembril ukj) 1804. aastal kinnitas tsaar ülikoolidele alluvate õppeasutuste seaduse (Polnoje sobranije zakonov 1830, 626–644). Seadusega loodi esmakordselt Venemaal kesk- ja algkoolide ühtne süsteem (Ustav utšebnyh zavedenij). Esimese astme moodustasid kihelkonnakoolid, teise – kreis- ehk maakonnakoolid ning kolmanda gümnaasiumid. Kehtestati ka järjepidevuse põhimõte, st madalama astme kooli esmane ülesanne oli valmistada õpilasi ette edasiõppimiseks kõrgema astme koolis. Muu hulgas piiritles seadus ka iga-aastaste avalike katsete korraldamise ja numbrilise hindamise põhimõtted. Erinevalt jesuiitide rakendatud n-ö reitinguskaalast, kus hinded väljendasid õppurite paremusjärjestust, hakati Vene keisririigis riiklikult juurutama n-ö vahemikskaalat, kus „mõõtühikuks“ oli pall (tollal vene keeles šar). Seaduse kohaselt kehtestas hindamisskaala kooli direktor.

Järgnevatel aastatel kasutati Vene keisririigis ning sealhulgas ka Eestis mitmesuguseid hindamisviise. Näiteks Tartu õpperingkonna gümnaasiumides ja kreiskoolides rakendati kümnepallist süsteemi, kus 10 oli ülihea hinne ning 0–1 nõrk (Andresen 2002, 284).

Esimene katse rakendada Vene keisririigi gümnaasiumides ja kõrgemates õppeasutustes ühtne üleriigiline hindamissüsteem tehti 1818. aastal, kui tsaari määrusega kehtestati katsete läbiviimise reeglid ametiauastet andvatele õppeasutustele (Sbornik postanovlenij 1875, 1139–1145). Dokumendiga viidi sisse neljapalline õppija edukuse hindamisskaala, kusjuures siinkohal tähistas palli sõna šar asemel juba sõna ball, mis on tänaseni vene keeles kasutusel.

See keiserlik ukaas täiel määral ei rakendunudki, kuna õppeasutuste arvates jäi neljast hindest väheks ning nad üritasid kehtestada keerukamaid asutusesiseseid hindamissüsteeme.

29. jaanuaril (10. veebruaril ukj) 1837. aastal saatis Venemaa rahvaharidusministeerium alluvuses olevatele kreiskoolidele ja gümnaasiumidele laiali ringkirja, millega neile kehtestati katsete läbiviimise reeglid. Ringkirjas sisaldus ettepanek viia katse korras neljaks aastaks sisse viiepalline õppeedukuse hindamissüsteem: 1 – „nõrk“ (slabõje); 2 – „kasin“ (posredstvennõje); 3 – „piisav“ (dostatotšnõje); 4 – „hea“ (horošije) ja 5 – „väga hea“ (otlitšnõje). Samade numbritega tuli hinnata ka hoolsust ja käitumist (Žurnal Ministerstva narodnogo prosveštšenija 1837, xxx–xxxvii).

1837. aastal kehtestatud süsteem oli nii mõneski mõttes meie tänapäevasest süsteemist asjakohasem. Esiteks oli järgmisesse klassi üleviimise ja lõputunnistuse saamise aluseks kõigi ainete keskmine koondhinne, mis pidi olema vähemalt 3. Ehk siis õpilaselt ei oodatud võrdset võimekust kõigis õppeainetes: mõnes neist võis ta saada ka mitterahuldava keskmise hinde. Tõsi, gümnaasiumis vajas õppija lõputunnistuse saamiseks vähemalt hinnet 3 usuõpetuses, vene, ladina ja kreeka keeles ning rehkendamises ja geomeetrias. Teiseks oli ka selge erinevus hinde 1 ja hinde 2 vahel. Kreiskoolis ei saanud tunnistust ega pääsenud järgmisesse klassi õpilane, kelle keskmine koondhinne oli küll vähemalt 3, kuid kes sai usuõpetuses, vene keeles ja rehkendamises „ühe“. Gümnaasiumis ei antud lõputunnistust ega viidud järgmisesse klassi õpilast, kellel oli vähemalt ühes aines hindeks „nõrk“ ehk 1 (Žurnal Ministerstva narodnogo prosveštšenija 1837, xxxiv–xxxvii).

Lõplikult kinnitati viiepallisüsteem ametlikult kasutamiseks Vene keisririigi kreiskoolides ja gümnaasiumides 1846. aastal (Žurnal Ministerstva narodnogo prosveštšenija 1846, 134). Eesti aladel tegutsevate gümnaasiumide õppekavadesse hakati samuti viiepallist hindamist sisse viima. Näiteks, Tallinna kubermangu­gümnaasiumi (tänapäeval Gustav Adolfi Gümnaasium) 1843. aasta õppeplaani alusel viidi järgmisse klassi üle õpilased, kelle hinnete keskmine oli vähemalt rahuldav, kuid vene keele hinne vähemalt hea (Laul, Tamm 2006, 62). Nimetatud kooli 1849. aasta õppekavaga kinnistus seal viiepalline hindamine (Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalugu 2014, 14).

Praktikas oli Vene keisririigi kreiskoolides ja gümnaasiumides sageli kasutusel kuuepalline hindamisskaala, ehk õpetajad lisasid omal algatusel veel ka „nulli“ tähistamaks teadmiste täielikku puudumist. Kui õpilane sai korduvalt 0, võis teda oodata ka kehaline karistus (Ušinski 1861, 7). Lisaks sellele kasutati laialdaselt ka plusse ja miinuseid (nt 3+ või 5–) ning isegi segaarve (nt 3½ või 4½) (Põlnev 2017).

Vene keisririigi kihelkonnakoolides, eragümnaasiumides, sõjakoolides jne hinnati õppurite õppeedukust mitmesuguste süsteemide alusel. Mõnes (tütarlaste) eragümnaasiumis piirduti kahe hindega ehk jõuab / ei jõua edasi. Oli õppeasutusi, kus rakendati kolmepallist skaalat, kus sarnaselt saksa süsteemile oli parimaks hindeks 1 (üsna rahuloldav), sellele järgnesid 2 (rahuloldav) ja 3 (mitterahuloldav). Sõja- ja kadettide koolides, kinnistes tütarlaste õppeasutustes jne tohtis kasutusel olla ka 12-palline skaala (Põlnev 2017). Eestis võis koolides kohata samuti väga mitmesuguseid hindamisviise (Andresen 2002, 284–289). Sarnane olukord oli ka Läti ja Leedu aladel (vt nt Pivoriūnaitė 2006, 22).

Sajandivahetuseks oli viiepallisüsteemist saanud kindlalt valitsev hindamisviis vähemalt Vene keisririigi haridusministeeriumile alluvates keskkoolides, kusjuures 1850. aastatest alates hakkas see üha rohkem muutuma meile tuttavaks kahe mitterahuldava hindega skaalaks, kus aritmeetiline keskmine jäi „ainult paremusjärjestuse ja klassis istuma jätmise aluseks. Üleviimiseks oli kõikides ainetes vaja ikkagi rahuldavaid hindeid.“ (Laul, Tamm 2006, 62). Nõnda hakkaski kinnistuma rahvatarkus, et „koolipoisi number ikka kolm“.

19. sajandi viimasel kolmandikul ja 20. sajandi algul sattusid keskkoolide eksamid ja numbriline hindamine Venemaal terava kriitikatule alla. 1907. aasta detsembris arutas küsimust Venemaa rahvaharidusministeeriumi nõukogu. Koosolekul näitas tollane rahvahariduse minister P. Kaufmann dokumente, mis tõestasid, et „eksamid ja numbripanemise süsteem on viimasel ajal väga paha mõju koolide kasvandikkude elu peale avaldanud“: 78 neist üritasid endalt elu võtta, 136 õpilast sooritasid enesetapu, 290 õpilast lõpetasid oma õppimise jne (Eksamid keskkoolides 1907). Sarnane kriitika jätkus ka järgnevatel aastatel: „Praegu iga veerandaasta lõpul meile ajalehe veergudelt terve rida noorte inimeste nimesid silma puutub, kes koolist saadud halva numbri tagajärjel siit maailmaga arved ära õiendasivad, mis juba ükskord küll mõjuv põhjus selleks peaks olema, et numbrite-süsteem kõlbmatuks peaks tunnistatama ja kolikambrisse heidetama. Kuid, nagu näha, ei arvata pedagoogikailmas enesetapmistki veel küllalt mõjuvaks argumendiks“ (Aumann 1911, 1).

Esimese maailmasõja aastail algatas Venemaa haridusministeerium muutusi koolipoliitikas. 21.–26. aprillil (4.–9. mail ukj) 1915. aastal toimus haridusminister krahv Ignatjevi juhtimisel nõupidamine keskkooli uuendamise teemal. Nõupidamine mõistis hukka õpilaste numbrilise hindamise ja eksamid õppeaasta lõpul (Hariduseministeeriumi tööd keskkooli uuendamise alal 1915). Sellele järgnes 28. septembri (11. oktoobri ukj) 1915. aasta rahvaharidusministeeriumi ringkiri koolidele sõnumiga, et „kooliõpilaste teadmiste kuiva kontrolli asemel praegu valitseva numbrisüsteemi abil tuleb õiglasemat hindamiseviisi tarvitusele võtta, mis selle peal põhjeneb, et kõiki muljeid arvesse võetakse, mis iga üksiku kooliõpilase individuaalsete omaduste kõigekülgse tundmaõppimise tagajärjel saadakse“ (Žurnal Ministerstva narodnogo prosveštšenija 1915, 15; Uus kurss koolipoliitikas 1915). Koolidel soovitati kaaluda õpilaste teadmiste numbrilise hindamise otstarbekust ning vajadusel töötada välja oma hindamissüsteem (Žurnal Ministerstva narodnogo prosveštšenija 1915, 15).

1916. aastal esitas tollane haridusminister valitsusele üld- ja kohustusliku alghariduse seaduse eelnõu, mis nägi ette üsna põhjaliku Vene keisririigi hariduselu ümberkorraldamise, muu hulgas ka hindamises pallisüsteemist loobumise. Tsaarivalitsus piirdus aga vaid haridussüsteemi osalise reformimisega, mis ei muutnud selle olemust, sisu ega struktuuri (Bolotova 2015, 61). 1917. aastal alanud pöördelised sündmused põhjustasid Vene keisririigis tsaarivõimu kokkuvarisemise, impeeriumi lagunemise ning uute riikide (sh Eesti Vabariigi) sünni. Sellega kaasnesid sügavad muutused hariduselus. 

Johannes Käis pidas kolmejärgulist sõnalist hindamissüsteemi viiepallisest lihtsamaks, arusaadavamaks ja pedagoogiliselt õigemaks.

Aastad 1918–1940

Eesti Vabariik

24.veebruaril 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariik sattus kohe Saksa okupatsiooni alla. Sama aasta augustis allkirjastasid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa Bresti rahulepingu lisaprotokolli, millega Venemaa loobus oma ülemvõimust Eesti aladel. Sakslased hakkasid siduma Eestit Saksa keisririigiga, sekkudes ka haridusellu. Muu hulgas väljendus see katses kehtestada Eestis saksapärane hindamissüsteem. 1918. aasta sügisel teatasid Eesti ajalehed, et numbrisüsteemi koolides on muudetud: „Nüüd ei igatse ükski kooliõpilane enam mitte viit, sest viiel on praegu samane tähendus nagu ennemalt ühel. Uuel korraldusel on numbritel järgmine tähendus: 1 – väga hea; 2 – hea; 3 – rahuloldav; 4 – halb; 5 – väga halb.“ (Numbri-süsstami koolides on muudetud 1918; Uus numbri-süstem koolides 1918). See skaala siiski ei rakendunud. 1918. aasta novembris alistus Saksamaa esimeses maailmasõjas Antandi riikidele, misjärel Saksa okupatsioon Eestis lõppes. 22. mail 1919. aastal otsustas haridusministeerium tulla tagasi „senini tarvitusel olnud numbri (Vene) süsteemi järele või sõnadega – „väga hea“ või „rahuloldav“. Lõputunnistused anti sel kevadel välja kõigile lõpetajatele ilma eksamita, sest „möödaläinud kooliaasta loetakse õppeaastaks sellepeale vaatamata, et ta sõjaoludest sai takistatud.“ (Martinson 1919, 2).

Haridus- ja sotsiaalministeeriumi 1919. aasta 17. oktoobri ringkirjaga nr 7179 kehtestati aga Eesti alg-, kesk- ja erikoolides uus hindamissüsteem: „Edasijõudmist tähendatakse tunnistustes sõnadega: „hea“, „rahuldav“, „nõrk“. Kõik teised tähendamisviisid ja lisamärkused ei ole tunnistuses lubatavad.“ Märkimisväärne oli ka selle ringkirja punktis 3 sõnastatud hindamise põhimõte: „Tööde hindamisel tuleb aluseks võtta töö väärtuslisi külgi, aga mitte niipalju puudusi ja vigade rohkust.“ (Kaiv, Kurvits 1932, 237).

See määrus langes kohe kriitikatule alla (vt Riigikoolinõuniku eeskiri õpilaste teadmiste hindamise kohta 1919) ning kriitika jätkus ka järgmistel aastatel. Vaatamata sellele, et ringkiri ei rääkinud midagi hindenumbritest, nähti sõnade „hea“, rahuldav“ ja „nõrk“ taga sageli varasemast tuttavaid 4, 3 ja 2 (vt nt Aavik 1925, 2). Johannes Aaviku arvates ei võimaldanud kolmejärguline hindamissüsteem „peenemate vahede tegemist“. Ta kutsus üles võtma taas tarvitusele hinde „viis“ (Aavik 1925, 2; Eesti keele õpetajate kongress 1931). Tugev oli ka surve taastada tsaariaegne viiepalline numbrisüsteem, mida suur osa õpetajaid pidas paremaks (vt nt Valga õpetajate ühingu koosoleku otsus 1934).

Tööde hindamisel tuleb aluseks võtta töö väärtuslisi külgi, aga mitte niipalju puudusi ja vigade rohkust. (Kaiv, Kurvits 1932, 237).

Kaader filmist „Kevade“
Tallinnfilm

Samas oli ka kolmejärgulisel sõnalisel hindamissüsteemil kaitsjaid. Johannes Käis pidas seda viiepallisest numbrisüsteemist „lihtsamaks, arusaadavamaks ja pedagoogiliselt õigemaks“ (Käis 1928, 133). Ta kahtles, et viiepalline süsteem asja paremaks teeb: „… need samad õpetajad, kellele ei jätku kolmeastmelisest hindamisest, esimestena võtavad tarvitusele ka viieastmelises süsteemis miinused, plussid, veerandid ja pooled! Nii see oligi siis, kui maksev oli hindamisviis 1–5: oli küllalt teravmõttelisi „hindajaid“, kes tarvitasid 1 kahe miinusega või koguni 0+ j. m“ (Käis 1931, 2). Tollase Tallinna linnanõuniku Jakob Kentsi arvates olid tsaariaegse hindeskaala pooldajateks vana- ja venemeelsed õpetajad, kes unistasid võimalusest „poisiklutile, kes sind oma vastusega või mitteteadmisega vihastas, suure žestiga „palotška“ välja panna…“ (Kents 1931, 2).

1930. aastate algul asus haridus- ja sotsiaalministeerium ette valmistama hindamissüsteemi reformi. 1931. aastal saatis HSM koolidesse ringkirja, küsides „Kas kolmeliigiline hindamissüsteem on küllaldane?“ viitega mitmelt poolt tulnud kriitikale (Õpilaste hindamiseviis võetakse revideerimisele 1931). Lisaks viiepallisele skaalale kaaluti ka teisi variante (vt nt Õpilaste hindamisest 1931; Jälle eksamid ja numbrisüsteem 1933), kuid 1933. aasta lõpus saatis HSM koolivalitsustele seisukoha võtmiseks hindamismääruse eelnõu viiejärgulise hindamisskaala sisseviimise kohta (Kas õpilasi 10 numbriga hinnata? 1933). 1934. aasta 10. veebruaril allkirjastaski minister N. Kann määruse, millega avalikele õppeasutustele ja erakoolidele ning eksamikomisjonidele kehtestati „viiejärguline hindamisviis: väga hea, hea, rahuldav, puudulik ja nõrk“ (Õpilaste hindamise ning klassi ja koolikursuse… 1934). Määrus nägi ette, et tunnistustel ja protokolliraamatutes märgitakse õpilaste hinnangud määruses nimetatud täissõnadega. Algkooli 1.–5. klassi õpilane viidi järgmisesse klassi üle, kui tema õppetöö oli hinnatud vähemalt rahuldavaks kõigis õppeainetes või puudulikuks mitte enam kui ühes aines. Vanematel õpilastel pidid kõik hinded olema vähemalt rahuldavad.

Kuigi riiklikult polnud numbritega hindamine ette nähtud, hakkasid paljud koolid seda koolisiseselt kasutama ning sõnaliste hinnete taga nähti varasemast tuttavaid numbreid ühest viieni (vt nt „5“ jälle õpilaste tunnistusele 1940). Omamoodi tunnistus sellele leidub ka ajakirja Eesti Kool 1938. aasta augustinumbris. Leisi algkooli juhataja Albert Seppel, kes osales Palangas toimunud algkooli võimlemisõpetajate suvelaagris ning kirjeldas Leedu kooliolusid, märkis seal muu hulgas, et Leedus „kehtiv (numbriline – E. V.) hindamissüsteem sarnaneb meie omale“ (Seppel 1938, 423).

Asi päädis sellega, et 1940. aasta veebruaris avaldas haridusministeerium hindamismääruse, mis sõnalistele hinnetele lisas ka numbrilised: väga hea ehk 5, hea ehk 4, rahuldav ehk 3, puudulik ehk 2 ja nõrk ehk 1. Koolisiseselt (klassipäevikutes ja -tunnistustel) tuli kasutada vaid numbreid, lõputunnistustel aga sõnadega ja sulgudes numbritega (Nõudeid õpilasilt kursuse lõpetamisel 1940; Täna vabanevad õpilased 1940).

Nõukogude Venemaa

Venemaa koolisüsteemi põhjalik ümberkorraldamine algas enamlaste võimuletulekuga 1917. aasta hilissügisel. Järgmise aasta mais ilmus Nõukogude Venemaa hariduse rahvakomissari ehk haridusministri A. Lunatšarski määrus „Hinnete tühistamisest“, mis koosnes kahest paragrahvist:

  1. Pallisüsteemi kasutamine õpilaste teadmiste ja käitumise hindamiseks tühistatakse eranditult kõigil koolipraktika juhtudel.
  2. Klassist klassi üleviimine ja tunnistuste väljastamine toimub õpilaste edukuse alusel, lähtudes õppenõukogu arvamusest akadeemilise töö tulemuslikkuse kohta (Sobranije … 1942, 531).

1922. aasta hariduse rahvakomissariaadi juhendis märgiti, et hinnetest loobumine oli reaktsiooniks vana kooli jäledatele (vene keeles urodlivõje) kontrollimisviisidele, kuid sisaldas ka üleskutset töötada välja uus hindamise süsteem, mis arvestaks õpilase psühholoogiat ja pedagoogilise protsessi olemust (Boiko 2012, 141; Bolotova 2015, 62). 1923. aasta valitsuse dekreediga kinnitati ühtse töökooli põhikiri, millega seadustati õpilaste ühest õpperühmast teise üleviimine koolinõukogu otsusega vastavalt õppetöö tulemustele (Ustav jedinoi trudovoi školõ 1923). 1930. aastate alguseni kasutati Nõukogude Liidus mitmekesiseid õpilaste teadmiste arvestamise süsteeme. Muu hulgas rakendati laialdaselt rühmapõhist hindamist, mis sageli tähendas, et hinnati ühte konkreetset õpilast ning tema hinne pandi kogu rühmale (Bolotova 2015, 63).

Järgmine põhjalik hindamissüsteemi muutmine algas NSV Liidus 1930. aastatel, kui ilmusid sellekohased valitseva kommunistliku partei keskkomitee määrused. Jõudu koguv stalinism vajas lihtsat ja ühtsustatud hindamisviisi, mis toetaks totalitaarse režiimi haridusmehhanismi. 1932. aasta määrusega keelati ära keerulised hindamissüsteemid (Postanovlenija CK VKP(b) 1936, 25) ning 1935. aasta RNK ja ÜK(b)P otsusega kehtestati viieastmelise ning kahe mitterahuldava hindega skaala (KPSS v rezoljutsijah… 1985, 266), mis üsnagi sarnanes tsaariaegse ning Eestis aasta varem taaskehtestatud hindamissüsteemiga. Hinded olid sõnalised ehk „väga nõrk“, „nõrk“, „rahuldav“, „hea“ ning „väga hea“ ning need kehtisid kuni 1944. aastani. 

Läti ja Leedu

1918. aasta novembris iseseisvunud Läti Vabariigis oli algselt kasutusel mitu erinevat hindamissüsteemi. Kasutati kaheastmelist mitteeristavat hindamist (nesekmigi ehk ebaõnnestunud vs. sekmigi ehk edukas), kolmeastmelist hindamist (nt eelmisele kahele hindele lisandus loti sekmigi ehk väga edukas), kuid enamikus koolides rakendati numbrilist skaalat. 10. märtsil 1920. aastal andis haridusminister K. Kasparsons välja määruse, mille kohaselt tuli Läti koolides rakendada neljaastmelist hindamissüsteemi ehk ebapiisav, rahuldav, täiesti piisav, hea ning ruumi kokkuhoiu eesmärgil oli lubatud need sõnalised hinded asendada numbritega 2, 3, 4, 5 (Valdības Vēstnesis 1920, nr 58, 1). Tegelikkuses domineerisidki hindamises numbrid, mille tõestuseks on 1935. aasta Läti haridusministri algkoolidele suunatud määrus, milles hinnete sõnastused olid mõnevõrra teistsugused võrreldes 1920. aasta määrusega, kuid esikohal olid numbrilised hinded 2st 5ni (Izglītības Ministrijas Mēnešraksts 1935, 657). Selline hindamissüsteem jäi kehtima 1940. aastani. 1940. aasta juulis teatas Läti haridusministeerium, et kavatseb 1941. aasta kevadeks välja töötada uue hindamissüsteemi, mis suudaks põhjalikumalt peegeldada õpilaste omadusi ning aidata noortel leida ühiskonnas oma koht, lähtudes riigi majanduslikest huvidest. Samas tunnistas haridusministeerium, et noorte võimekuse hindamine on keeruline ja vastutustundlik asi, mistõttu sooviti sellele läheneda ettevaatlikult (Brīvā Zeme 1940; Brīvā Jaunatne 1940, ). Järgnenud Läti inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu tõmbas sellele plaanile kriipsu peale.

16. veebruaril 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutanud Leedu Vabariigi üldhariduskoolide hindamissüsteem kehtestati 30. augustil 1919. aastal haridusministri Juosas Tūbelise allkirjastatud määrusega „Keskkoolide ühtlustatud tööreeglid“. Dokument nägi ette, et õpetajad peavad neli korda aastas tähistama klassipäevikus õpilaste teadmiste taset numbritega 1, 2, 3, 4 ja 5, kusjuures rahuldavat miinimumi tuli märkida numbriga 3 (Švietimo darbas 1920). Teisisõnu, Leedu rakendas jätkuvalt tsaariaegset hindamisskaalat, millele õpetajad lisasid ka plusse ja miinuseid (miinuseid võis olla isegi kuni kaks, nt 3=). See muutis hindamisskaala sisuliselt seitsmeteistastmeliseks (hindele 1 plusse või miinuseid ei lisatud) (vt nt Radzevičienė 2010, 1).

Aastad 1940–1991

1940. aasta augusti esimesel nädalal inkorporeeriti kolm Balti riiki NSV Liidu koosseisu. Eesti, Läti ja Leedu kaotasid iseseisvuse ning algas nende kiire allutamine nõukogude korrale, sealhulgas ka hariduse valdkonnas. Eesti NSV hariduse rahvakomissari 1940. aasta 25. oktoobri juhendi kohaselt tuli „õppeasutistes ja eksamikomisjonides tarvitada viiejärgulist hindamisviisi järgmiste tähendustega: väga hea – 5, hea – 4, rahuldav – 3, puudulik – 2 ja nõrk – 1“ (Õpilaste hindamise juhend 1940, 152–153; Õpilaste hindamine ja klassitunnistuste andmine 1940). Tegemist oli juhendiga, mis lähtus veel „kodanliku Eesti“ seadusandlusest, kuid juba sama aasta detsembris avaldas ajakiri Nõukogude Kool E. Oissare mahuka artikli „Õpilase töö hindamisest“, kus Eesti õpetajatele tutvustati üsna põhjalikult vene keele, aritmeetika ja matemaatika hindamisnorme, mis lähtusid eelpool mainitud NSV Liidus 1935. aastal vastuvõetud otsusest: „Kuna need normid ka meie koolides kehtima hakkavad ja meie õpetajad peavad neid arvestama, on otstarbekohane nende normidega ja nende rakendamisega tutvuda.“ (Oissar 1940, 265–266). 1941. aasta jaanuaris ilmus Nõukogude Õpetaja kahes numbris J. Käisi kirjutis „ÜK(b) Partei otsuseid kooli ja kasvatusküsimustes“. Artiklis oli öeldud, et nõukogude õpetaja peab „tundma partei otsuseid kooli- ja kasvatusküsimustes ja neid oma tegevuses alati silmas pidama“ (Käis 1941). Muu hulgas puudutas see hindamist. Sama aasta aprillis avaldas Nõukogude Õpetaja juhendi õpilaste edukuse hindamisest nõukogude pedagoogika alusel, kus nt numbreid enam ei mainitud (Valgma 1941). Sellest võib järeldada, et Eesti hariduse (sealhulgas ka hindamissüsteemi) täielik allutamine Nõukogude seadustele jäi 1941. aastal toimumata vaid juunis puhkenud sõja tõttu.

Läti NSV hariduse rahvakomissari määrus viiejärgulise hindamisskaala sisseviimisest endise neljajärgulise asemel ilmus 1940. aasta detsembris (LPSP AP Prezidija ziņotājs 1940, nr 86). Hariduse sovetiseerimine algas ka Leedus, kuid ka siin, nagu ka Lätis, katkestas selle protsessi teine maailmasõda.

Sõja päevil sattusid kolm Baltimaad Natsi-Saksamaa okupatsiooni alla, kuid erinevalt 1918. aastast ei hakanud Saksa võimud seekord ise kohe kohalikku haridust korraldama. Koolisüsteem kehtestati üldjoontes sellisena, nagu see oli enne 1934. aastat, mis ei tähendanud aga, et hariduses poleks üldse läbi viidud saksameelseid ümberkorraldusi (vt Ühtluskool jälle ausse 1941). Saksapärast hindamisskaalat okupeeritud aladel seekord ei rakendatud (vt nt Tähtsaid ümberkorraldusi Läti koolides 1943).

Mis aga puudutab Nõukogude Liitu, siis NSVLi rahvakomissaride nõukogu 1944. aasta 10. jaanuari määrusega nr 35 tühistati algkoolides, seitsmeklassilistes koolides ja keskkoolides sõnalised hinded – need asendati numbriliste hinnetega ühest viieni (Seilental 1947). Samal päeval ilmus ka VNFSV RKNi samasisuline määrus nr 18 (O vvedenii tsifrovoi pjatiballnoi sistemõ otsenki… 1944; Postanovlenije SNK RSFSR).

Läti ja Leedu loobusid viiepallisest süsteemist üheaegselt. 1992/1993. aastal läksid nad üle kümnepallisele süsteemile.

Teise maailmasõja lõpuks olid Baltimaad taas nõukogude võimu all ning nende haridussüsteemid allutati NSV Liidu seadustele, mis puudutas ka hindamist üldhariduskoolides. Eesti aladel hakati lähtuma eelmainitud NSV Liidu valitsuse hindamismäärusest ning 1947. aastal ilmus ENSV haridusministeeriumi juhend numbrilise viiepallise hindamissüsteemi rakendamiseks (Seilental 1947), mis sõna-sõnalt kordas Vene NFSV hariduse rahvakomissari juhendit.

1944. aasta hindamismäärus kehtis 1950. aastate lõpuni, kui seoses üleminekuga kohustuslikule kaheksaklassilisele haridusele NSV Liidus avaldasid liiduvabariikide haridusministeeriumid kaheksaklassilise kooli põhimääruse, mis numbrilistele hinnetele lisas taas ka sõnalised: 5 (väga hea), 4 (hea), 3 (rahuldav), 2 (puudulik), 1 (nõrk) (Kaheksaklassilise kooli põhimääruse projekt 1959). 1970. aastal sai see skaala uuesti kinnitatud NSV Liidu valitsuse määrusega heaks kiidetud üldharidusliku keskkooli põhimääruses (Üldharidusliku keskkooli põhimäärus 1970) ning jäi kehtima kõikjal NSV Liidus kuni selle lagunemiseni.

Pärast 1991. aastat

Pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist iseseisvunud riigid asusid hariduselu, sh ka hindamissüsteeme, ümber korraldama.

Eestis jätkati kahe mitterahuldava hindega viiepallise hindamisskaala kasutamist ning seda vaatamata Eesti Koolijuhtide Ühenduse vastuseisule (Rebane 2000, 10). 1993. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (1993) seadustas hindamisskaala, mis oli praktiliselt identne varem kehtinud süsteemiga. Seadus lubas siiski 1. ja 2. klassis sõnaliste hinnangute kasutamist. Hetkel kehtivad põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumi riiklik õppekava lubavad koolil kasutada viiepallisüsteemi asemel koolisiseselt teistsugust hindesüsteemi (uuringut Eesti koolides kasutusel olevate hindamissüsteemide kohta vt Aksen jt 2018). Õpilase koolist lahkumisel tuleb õppeaasta kokkuvõtvad hinded ja käimasoleva õppeveerandi jooksul saadud hinded ikkagi teisendada viiepallisüsteemi (Põhikooli riiklik õppekava 2020; Gümnaasiumi riiklik õppekava 2020).

Venemaa on läinud paljuski Eestiga sarnast teed. 2012. aastal vastu võetud haridusseaduse § 59 (Federalnõi zakon… 2012) annab koolidele autonoomia õppeedukuse kokkuvõtval hindamisel, kuid Vene Föderatsiooni haridusministri 2018. aasta käskkirja nõudel tuleb põhikooli kokkuvõtvad hinded ning keskkooli riiklike lõpueksamite tulemused konverteerida viiepallisüsteemi (Ob utverždenii Porjadka… osnovnogo obštšego obrazovanija 2018; Ob utverždenii Porjadka srednego obštšego obrazovanija 2018). Seetõttu on Venemaa üldhariduskoolides valdavalt kasutusel varasemast tuttav viiepalliskaala, mis on paljudel juhtudel muutunud neljapalliseks, sest hinnet 1 praktiliselt ei kasutata (vt nt Sistema ocenivanija v škole 2018).

19. sajandil alguse saanud viiepalline hindamissüsteem on tänase päeva seisuga ametlikult kasutusel lisaks Eestile ja Venemaale veel Turkmenistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Aserbaidžaanis ja Usbekistanis, kuigi hinnet 1 seal samuti praktikas peaaegu ei kasutata. Kasahstan aga loobus ametlikult hindest 1 ning kasutab seega neljapallist süsteemi, kuid seal rakendatakse üsna keerulist kriteeriumipõhist kokkuvõtvate hinnete arvutamise süsteemi (vt nt Možajeva et al. 2017, 38–41).

Läti ja Leedu loobusid viiepallisest süsteemist üheaegselt. 1992/1993. aastal läksid nad üle kümnepallisele süsteemile ning hinded on jagatud neljaks astmeks: 9–10 ehk väga hea tase, 6–8 ehk hea tase, 4–5 ehk rahuldav tase ning mitterahuldavad on hinded 1–3 (Izglītojamā mācību 2014; Vertinimo skalės).

Kümnepallist skaalat on rakendanud mitmed NSV Liidu lagunemise järel iseseisvunud riigid. Gruusias on üldhariduskoolide riikliku õppekavaga kehtestatud kümnepalline skaala jagatuna viieks tasemeks: suurepärane (9–10), üle keskmise (7–8), keskmine (5–6), alla keskmise (3–4), madal (1–2). Rahuldavaks loetakse keskmist taset ehk alates hindest 5 (Student Assessment System). Sarnane süsteem on alates 2002. aastast ka Valgevenes, kuid seal algavad rahuldavad hinded kolmest ning õpitulemuste täieliku puudumise korral võib õpilasele panna hindeks 0 (O vnesenii izmenenij… 2009). Kümnepalline hindamisskaala kehtib ka Moldovas, kus mitterahuldavaid hindeid on neli ( Regulamentului privind evaluarea… 2020).

Ukraina loobus 1993. aastal hindest 1 ning 2000. aastani kasutas neljapallist skaalat, millele õpetajad lisasid plusse ja miinuseid. Järgnevalt seadustati seal neljaastmeline ja kaheteistpalline hindamissüsteem. Pallid 1–3 on hinnete madalaim aste (vastavad endise skaala hinnetele 2-, 2 ja 2+), 4–6 keskmine (vastavalt 3-, 3 ja 3+), 7–9 piisav (vastavalt 4-, 4 ja 4+) ning 10–12 on kõrgtaseme hinded (endise skaala 5-, 5 ja 5+) (ENIC UKRAINE).

Armeenia üldhariduskoolides on kasutusel hindamisviis, kus 20 palli on jagatud nelja astmesse: 18–20 ehk suurepärane, 13–17 ehk hea, 8–12 ehk rahuldav ning 1–7 ehk mitterahuldav (Grading System and Accrediting Agencies in Armenia).

Enamikus eelmainitud riikides ei hinnata numbriliselt õpilasi kas 1. klassis või ka kogu algkooli ulatuses. Selle asemel kasutatakse sõnalisi hinnanguid.

Viiepallist hindamisskaalat kasutavad ka mõned Euroopa riigid, mis ei ole olnud Venemaa võimu all (nt Ungari, Balkani riigid, Portugal), kuid nendes (välja arvatud Portugal) on ainult üks mitterahuldav hinne ning „2“ on juba rahuldav hinne (vt Eurydice).

Meil üldhariduses kasutatav kokkuvõtva hindamise viis mõõdab mitte õppija arengut, vaid peaasjalikult puudujääke.

Mis puudutab teisi Euroopa riike, siis, kui uskuda Eurydice andmebaasi, võib siin täheldada üsna erinevaid mõtteviise. Mõnedes riikides (nt Madalmaad, Belgia) on hindamises koolil või õpetajal väga lai autonoomia. Teistes riikides taas kehtivad üsna konkreetsed hindamissüsteemid, olgu see neljast kümneni (Albaania, Soome), ühest kuueni (Šveits, Norra, Poola), kahest kuueni (Bulgaaria) jne. Üks omapärasemaid hindeskaalasid on kasutusel Taani keskkoolides, kus 2007. aasta reformi käigus muudeti endine 13palline hindamisskaala selliselt, et nüüd on seal seitse hinnet ehk 12, 10, 7, 4, 02 ning kaks mitterahuldavat 00 ja -3. Island ja Rootsi kasutavad tähelisi hindeid (vastavalt A–D ja A–F). Mõned riigid rakendavad sõnalisi hindeid (Prantsusmaa, Rumeenia). Paraku kõiki neid hindamissüsteeme ühendab ühe või isegi rohkema mitterahuldava hinde olemasolu. Erandiks võib siin pidada Kreekat, kus hindeastmeid on neli: „suurepärane“, „väga hea“, „hea“, „peaaegu hea“. Käesoleva artikli maht ega teema ei võimalda pikemalt peatuda erinevate hindamissüsteemide võrdlemisel, kuid kindlasti oleks vaja nendega põhjalikumalt tutvuda ja leida ideid, mis sobiksid ka meie oludesse.

LÕPETUSEKS

Õppijate õpitulemuste kokkuvõtva hindamisega seonduv on juba aastasadu olnud teravaks aruteluteemaks mitte ainult pedagoogidele, vaid ka haritlastele ja avaliku elu tegelastele laiemalt. Viimase pooleteise sajandi jooksul on aruteludesse lülitunud ka teised ühiskonnarühmad ja spetsialistid – lastevanemad, õppurid, psühholoogid jne. Nagu näitab ajalugu, võivad hindamise üle toimuvad vaidlused olla lõpmatud ning vastaspooled jäävad oma argumentidele kindlaks. Muutused ühes või teises suunas on olnud seotud pigem sellega, millise hindamisfilosoofia esindajad on (haridusministeeriumis) võimul.

Eestis on kahe mitterahuldava hindega viiepallist hindamissüsteemi teravalt kritiseeritud. 2018. aasta uuringus „Eesti üldhariduskoolides kasutatavad hindamissüsteemid“ on välja toodud kolm koolide nimetatud puuduste kategooriat: 1) on arusaamatu ja mitteinformatiivne; 2) soosib negatiivse hinnangu andmist, 3) ei motiveeri õpilast piisavalt (Aksen et al. 2018, 51). Ehk teisisõnu, meil üldhariduses kasutatav kokkuvõtva hindamise viis mõõdab mitte õppija arengut, vaid peaasjalikult puudujääke (vigade arvu) ehk, kasutades Leonardo da Vinci väljendit, „ebaõnnestumise sügavust“ (la profondità del fallimento). Sellele osutavad ka Haridus- ja Teadusministeeriumi otsused hindamise kohta eriolukorra ajal. See aga tõestab, et me vajame hädasti kokkuvõtva hindamise süsteemi uuendamist, ning siin ei piisa lihtsalt ühe hindamissüsteemi asendamisest mõne teisega. Me vajame hindamist, mis toetab ja peegeldab õpilase arengut, ning see ei ole ainuüksi kujundava hindamise ülesanne. Meil sageli korratakse ütlust „Mida mõõdad, seda saad“, aga võib-olla oleks siin asjakohasem tsiteerida ühte omal ajal ajalehes The Guardian avaldatud artikli pealkirja – „The rule is simple: be careful what you measure“ (’Reegel on lihtne: vaata ette, mida sa mõõdad’).

95 aastat tagasi kirjutas Richard Janno, nõudes õppeedukuse hindamisviisi reformimist: „Muidu õpitakse meil hammastekiristamisega 11 aastat kõiki asju, mis üldse inimvaim loonud, ülikooli mehed aga kurdavad: keskkoolid saadavad arenematuid inimesi. Õpetaja kargab nahast välja, aga tagajärg nii pisikene, et häbi kõrvalt vaadata! Kunas tuleb see Messia, kes õppimise koolis loob loomulikuks, paneb sisu inimarengu tõsisesse teenistusse?“ (Kuulbärk-Luigetee 1925, 4). Tuleb ju tuttav ette?

KASUTATUD ALLIKAD

Tagasiside