Nr 47

Laadi alla

Jaga

Prindi

Ei saa me läbi Lätita!

Me unustame sageli ära oma lähimad vennad. Ei, mitte soomlased, kes on samuti meile vennad. Ma mõtlen lätlasi. Pole ühtegi teist rahvast, kellega meid ajalugu ja veresidemed nõnda palju ühendaks. Jah, ka vere­sidemed: peaaegu kadunud soo-me-ugri rahvus liivlased on sulandunud nii eestlaste kui lätlaste sekka.

Ja muidugi Liivimaa! See üksus ühendas meid aastasadu, selle ühiseks nimetajaks olid baltisakslased. Elust Liivimaal ja selle ühe ajaloo etapi hääbumisest on suure-päraselt kirjutanud Siegfried von Vegesack oma raamatus „Balti tragöödia“.

Erinevalt Leedust, kes suutis oma muistset iseseisvust kaitsta, on meie ajalugu nendest ammustest aegadest käinud läti hõimudega ühte jalga. Meie mured on saanud varem või hiljem nende muredeks ning vastupidi. Me oleme väga sarnased territooriumi suuruselt, rahvaarvult ja mõttelaadilt. Meile meeldib saun, jaanipäev ja hea õlu. Eesti turistid on Lätis väga teretulnud ning siin-seal märkab isegi eesti-keelseid silte, Eestis tuleb mulle meelde lätikeelne tervitus Tartu Lõunakeskuse sissepääsu elektroonilisel tablool.
Enne Teist maailmasõda üritasid Baltimaad, Soome ja Poola oma ühist kaitse-koostööd, kohalikku väikest NATOt. Paraku viis Vilniuse küsimus Leedu toona Poolaga leppimatult tülli, pärast Poola lahkumist pidas Soome targemaks nõrkadest Balti riikidest distantseeruda ning viimaks jäigi sellest kõigest järele üksnes Läti ja Eesti sõjaline koostöö, millest küll 1940. aastal paraku ei piisanud. Kuid see pole oluline. Oluline on, et meie koostööl on väga tähelepanuväärsed traditsioonid ning oma tüliküsimused Valga/Valka ja Ruhnu osas oleme suutnud rahumeelselt lahendada.

Meie suhetes ei ole probleeme!

Või kui, siis see, et me peaksime lätlastest rohkem teadma. Õnneks on ERRis Ragnar Kond, kes teeb Läti olukorra kajastamisega suurepärast tööd. Kuid sellest üksi on vähe. Seetõttu soovisin tõlkija Hannes Korjuse abiga pakkuda täiendavat vaadet Läti poliitilisele elule, avaldades kaks Läti Vabariigi presidendi Egils Levitsi kõnet parlamendile. Neid parlamendi aastaringi avakõnesid võib võrrelda olulisuselt Läti Vabariigi aastapäeva kõnedega, kuid pidades silmas, et nende kõnede siht-rühmaks on rahvasaadikud, on need kõned Riigikogu Toimetistele sobivamad.

Olen neid kõnesid mitu korda lugenud ja olen iga kord hämmastunud, kuidas need kõnetavad uuesti ja uuesti erinevate nurkade alt. Läti probleemid on just nagu Eesti probleemid, aga pisut teistsuguses perspektiivis. Haldusreform. Julgeole-kuprobleemid. Perepoliitika. Selles viimases on Läti president toonud Eestit isegi eeskujuks. Kas me oleme seda jätkuvalt?
Ma usun, et nende kõnede lugemine pakub ka Riigikogu Toimetiste auditooriu-mile häid mõtteid ja äratundmist ning mingis mõttes uut vaadet Eesti probleemi-dele.

Tagasiside