Võimude tasakaalu otsingud. Lõputu riigireform versus riigi areng
-
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud
Hiina vanasõna soovib verivaenlasele: et sa elaksid igavesti reformide ajastul. Meie enda vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Rahva soov: riigireformi nime all ära lõika pidevalt koera saba väikeste tükikeste kaupa ning kindlasti ära lõika saba sageli valel koeral.
Reform on saanud võimulolijatele poliitiliseks elustiiliks, sest see võimaldab kergelt varjata oma tegematajätmisi ja ideede puudumist, samuti võimaldab see lihtsamalt lahti saada oma poliitilistest konkurentidest.
Pole just uudis, et meie elu muutub ja on aegu, kui me lihtsalt peame vahetama mingi sõna (mõiste) mõne teise sõna vastu, sest meil on lootus, et see uus sõna ehk väljendab tegelikkust paremini.
KAS MÕISTE „REFORM“ ON EESTI KEELES OMA AJA ÄRA ELANUD?
Siia võiks tuua palju näiteid kaugemast ja lähemast ajaloost, aga piirdugem vaid paari näitega. Alustame sellest, et 1990ndate alguses me suuresti loobusime mõistest „konstitutsioon“ ja võtsime kasutusele sõna „põhiseadus“. Teiseks, meie taasiseseisvumise perioodil tundus meie juristidele olevat arukam mõiste „suveräänsus“ asemel kasutada sõna „sõltumatus“. Kui me püüaks ilma ajaloolist konteksti lisamata seda seletada mõnele välismaalasele, siis ega nad sellest suurest muutusest just eriti hästi aru saa.
Veel naljakam lugu on mõiste „reform“ eelkäijaga meie keelekasutuses, ja see sõna oli „uutmine“. Praegu noorem põlvkond vaevalt enam mäletab seda täpselt, kuidas ühel päeval hakati kogu NSV Liidus ja siis ka maailmas rääkima uuest ajastust, mille märksõnadeks pidid saama glasnost (avalikustamine) ja perestroika (uuendus). Kuigi sel ajal oli maailmas usk maailma paremaks muutumisse nii suur, et neid Mihhail Gorbatšovi sõnu sageli ei tõlgitudki, vaid kasutati oma keeltes ilma tõlketa.
Eesti keeleteadlased (selgelt Põhja-Eestist) otsustasid siiski leida sõnale perestroika sobiva eestinduse ja selleks moesõnaks sai lühikeseks ajaks „uutmine“. Moesõnaks olemine tähendab seda, kui meedias toimub mingi mõiste ülekasutus, mis on kindlasti ohu märk spetsialistidele, et sellest mõistest arusaamisega ei pruugi olla kõik parimas korras. Kuid miks siis mõiste „uutmine“ Eestis lühikese aja jooksul läbi kukkus? Juurpõhjuseks oli muidugi see, et polnud arvestatud Lõuna-Eesti rahva keelekasutusega, kes said sellest mõistest aru teisiti kui Põhja-Eesti inimesed. Nimelt Lõuna-Eesti murretes ei tähenda „uutmine“ mitte reforme ja uuendamist, vaid hoopis ootamist ja seega suuresti kui mitte vaid ootamist, siis vähemalt konkreetsete tegudega mitte kiirustamist. Seetõttu teenis sõna „uutmine“ päris hästi NSV Liidu lagunemise ja kokkukukkumise ajal, kus Lõuna-Eesti rahva arvates polnudki vaja rabeleda selle laguneva impeeriumi kokkuvarisemise ajal. Aga kui saadi aru, et nüüd elame jälle iseseisvas, sõltumatus ja demokraatlikus Eesti Vabariigis, paistis mõiste „uutmine“ ka lõuna pool Põltsamaad oma aja ära elanuna.
Paraku ei saa me kindlasti väita vastupidist, et Eesti Vabariik oleks olnud rii-gina tugevam just tänu 1937. aasta põhiseaduse vastuvõtmisele.
KAS MEIL SENI ON OLNUD RIIGIREFORMID VÕI REFORMID VÕI IKKA VEEL UUTMINE?
Alates 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmisest on meil juristide-poliitikute seas olemas üks väiksem rühm aktiivseid inimesi, kelle unistuseks on muuta meie kehtivat põhiseadust. Nüüd juba mitme aastakümne jooksul on teatud regulaarsusega tuldud meedias välja väidetega, et me ei suuda rahaliselt välja kanda senist riiki ja on vaja läbi viia reformid, mis teeks meie riigi „õhemaks“. Kas see kõik ka odavamaks osutub, sellest pole kerge aru saada.
Kahjuks on selline statistiline lähenemine väga levinud ja reaalsuses on tegemist olukorraga, kus alustatakse juttu justkui funktsionaalsete ettepanekutega, et riik peaks olema efektiivsem ja inimesele lähemal (või lausa individuaalriik), aga kui lugeda reformide realiseerimise ettepanekuid, siis leiab sealt suhteliselt primitiivsed ettepanekud, näiteks et vähendame parlamendi liikmete arvu 101 pealt 80 liikmeni. Samas unustatakse, et isegi meie ajaloos on kõik taoline juba olnud. Kui vaadata meie poliitilist ajalugu kahe maailmasõja vahel, siis meie poliitikas on olnud mees – Konstantin Päts –, kes sisuliselt kogu oma aktiivse poliitiku elu pühendas Eesti Vabariigi kui parlamentaarse demokraatliku vabariigi muutmiseks presidentaalseks vabariigiks. Olles sügavalt pettunud selles, kuidas Asutavas Kogus ei õnnestunud vastu võtta 1920. aasta põhiseadust kujul, nagu selle oli eelnõus kirja pannud Jüri Uluots (1890–1945), oligi rahulolematuse keskseks teemaks võimude lahusus ning presidendi institutsiooni puudumine. Konstantin Päts oli võimekas riigimees, kes jäärapäiselt viis oma ideid ellu ja 1937. aasta põhiseadus oli lõpuks selline, mis pidi sobima tema arusaamisega meie riigi tulevikust.
Praeguseid õigusteadlasi, kes tõsiselt soovivad tegelda riigiõigusega, peaks ajaloost eeskuju võtmisel tegema ettevaatlikuks faktid: kui palju Pätsil kulus riigireformi läbiviimiseks, kui palju energiat kulus selleks riigil ja meie ühiskonnal ning küsida tasuks ka seda, kas ilma niisuguste „reformideta“ oleks Eesti aastatel 1939–1940 olnud ehk oma riikluse kaitsel edukam? Paraku ei saa me kindlasti väita vastupidist, et Eesti Vabariik oleks olnud riigina tugevam just tänu 1937. aasta põhiseaduse vastuvõtmisele.
1937. aastal koostati põhiseaduse vastuvõtmise puhuks väga huvitav ametlik kogumik „Põhiseadus ja Rahvuskogu“, kus põhiseaduse koostamisega seotud inimesed kirjutasid rahva jaoks kohe esimesed seletused, kuidas riigi kõige olulisemat seadust tuleks mõista. Tuleb tunnistada, et seda allikat ajaloolased küll kasutavad, aga veidi imestama paneb, et Ferdinand Karlsoni väike mälestuskild suhteliselt raamatu viimases osas pole leidnud seda tähelepanu, mida see tegelikult väärt on. Karlson oli Eesti Vabariigis väga mõjukas jurist, kel oli väga kindel arusaamine meie põhiseadusest ja ta ei jätnud võimalust kasutamata, et isegi sellises pidulikus väljaandes öelda välja oma kriitiline seisukoht, mida ma tahaks laiendada ka oma kirjatööle tervikuna.
Ferdinand Karlson väitis Eesti Vabariigi 1937. aasta põhiseaduse vastuvõtmise ajal, et kui meie poliitiline kultuur olnuks veidi parem, oleksid poliitikud võinud peatuda 1932. aastal oma riigi jaoks ohtlikest mängudest ning sel juhul poleks olnud vaja poliitilist kriisi aastatel 1933–1937 ega ka uut põhiseadust. Moodsamalt parafraseerides võiks öelda: selles, et meie poliitikud sõitsid katki jalgratta (loe: põhiseaduse), polnud süüdi mitte vilets jalgratas, mida kriisis väga üksmeelselt kiruti, vaid jalgrattal sõitjate vilets sõiduoskus (loe: poliitiline kultuur). Karlson on ise ka väga piltlik, ta nimetab meie poliitilist kultuuri hotentotlikuks – see väljendub arusaamas, et kui mina teisi söön, siis asi korras, aga kui konkurendid hakkavad „meie omi“ sööma, on kisa lahti. On tore märkida, et vandeadvokaat Hannes Vallikivi on viimastel aastatel meie 1920. aasta põhiseaduse uuringutes samuti asunud üldiselt samale seisukohale ja astunud vastu meil ajalookirjanduses väga pikalt valitsevale seisukohale, et meie 1930. aastate poliitilise kriisi tekkimises oli eelkõige süüdi 1920. aasta põhiseadus.
VÕIMUDE LAHUSUS JA VÕIMUDE TASAKAALU OTSINGUD
Tuleb tunnistada, et võimude lahususe teema oli ka Teise maailmasõja järel meie juristidele tuntud, aga enam oli võimalik selle üle järele mõelda väliseesti juristidel, kelle hulgas tuleks kindlasti mainida nii Rein Marandit kui Artur Mägi.
Eesti Vabariigi taaskäivitamise perioodil tegi head valgustustööd ajakiri Akadeemia, kelle toimetaja Jaan Isotamm tellis Enn Sarvelt Montesquieu kuulsa artikli tõlke, mis 1990. aasta kevadel siis eesti keeles ilmus. Aeg Eesti ühiskonna jaoks oli tõesti küps, sest kohe-kohe olid algamas vaidlused meie põhiseaduse teemal.
Meie olukorra paremaks mõistmiseks tasuks meie viimase 30 aasta poliitilisi arenguid vaadata võrdlevalt Läti riigiõiguslike arengutega, kus juba ette valmistatud põhiseaduse eelnõust omamoodi kummalistel põhjustel viimasel hetkel loobuti ja jäädi 1922. aasta põhiseaduse taastamise (koos laiendustega) juurde, ning kindlasti annavad huvitavat mõtteainet Leedu valikud, kus, nagu meilgi, mindi uue põhiseaduse väljatöötamise teed.
Kuid Balti riikide taasiseseisvumise ühine mure oli õigusliku järjepidevuse teema, sest nii Eesti, Läti kui Leedu soovisid oma riiki taastada õigusliku järjepidevuse kaudu, et olla rahvusvaheliselt tunnustatud enne Teist maailmasõda eksisteerinud riikide õigusjärglastena. Kuigi õigusliku järjepidevuse printsiip Balti riikides oli restitutio ad integrum, olid teatud muudatused poole sajandi võõrvõimu all oleku järel ikkagi kõigis kolmes riigis paratamatud.
Meie parlament (seadusandlik võim) peaks olema riigi seaduste sepikoda
27. novembril 2023 esines politoloog Martin Mölder Vikerraadio päevakommentaaris suhteliselt revolutsioonilise üleskutsega, väites, et just nüüd on käes aeg meie poliitilise süsteemi muutmiseks. Praegu on hea võimalus vastata valijate appikarjele reaalse sooviga Eesti poliitilise süsteemi toimimist kuidagi põhimõtteliselt remontida, leidis Mölder. Selle üle, kas Eesti riigivalitsemise süsteem on praegu kriisis või mitte, annaks vaielda põhjalikult. Fakt on aga see, et erinevatel põhjustel ei saa ei valitsus ega ka riigikogu oma tööd praegu teha nii, nagu nad seda peaksid tegema. Fakt on seegi, et pärast kevadisi valimisi on parteisüsteemis oma poliitilise eelistuse ümber mõelnud enneolematu hulk valijaid ning neid liikumisi on kannustanud rahulolematus valitsusparteide tööga. Praegune seis – hapuks läinud tasakaal Riigikogu ja valitsuse vahel ning valitsuserakondade toetuse kokkukukkumine – ei ole isoleeritud nähtus. Selle põhjused ulatuvad palju kaugemale kui kevadised valimised ja neile järgnenud pettumus. Eesti poliitiline süsteem on vaikselt loksunud oma ettenähtud sängist välja juba umbes 2011. aastast alates. Nii arutles Mölder.
Kui 1992. aasta põhiseaduse jõustumisel kujunes välja päris hea jõudude tasakaal valitsuse ja Vabariigi Presidendi institutsiooni vahel, siis pärast Lennart Meri ametiaega on see läinud lappama.
Niisugused üleskutsed võivad emotsionaalsel tasandil ka vilja kanda, aga jällegi on küsimus, et tegelikult meil pole tõsiseid alusuuringuid, et midagi väga tõsist kohe ette võtta. Meil on väga suur oht sattuda jälle varasemate vigade teele. Pikalt on kõlanud ju mõtteid, et Riigikogul võiks olla 100 liikme asemel 80 liiget jne. Selles ettepanekus on tegemist pelgalt arvupopulismiga, mis ei anna ei rahalist kokkuhoidu, kuid võib muuta Riigikogu kui kõige tähtsama institutsiooni veelgi nõrgemaks.
Meil tasuks enne endale korrata, mida ikkagi tähendab, et parlament on seadusandlik võim. Soovitan siin eeskuju vaadata Saksamaa Liitvabariigi parlamendi (Bundestag) seadusloome valdkonna korraldusest. Saksamaal on parlament enam seotud seaduste väljatöötamisega ja riik on koondanud parimad seadusloome juristid tööle just parlamenti. Riigikohtu esimees Villu Kõve, kritiseerides väga tugevalt meie õigusharidust, nimetab suure puudusena sedagi, et meil pole enam häid juriste, kes oleks võimelised uusi seadusi kirjutama. Olen sellele tähelepanu juhtinud nii õigushariduse ajaloo ülevaadetes kui meie justiitsministeeriumi ajaloos, viidates, et me pole märganud, et Eesti Vabariigi sünni ajal oli arusaadav, et lõime endale justiitsministeeriumi Vene impeeriumi justiitsministeeriumi eeskujul (kuhu oli koondatud riigi seadusloome teravik), kuid see ei peaks 21. sajandil enam nii olema. Meie poliitilise eliidi intriigid ja poliitiline kemplemine tulenevad kaudselt vähesest rakendatusest päris seadusloomega – kuna ministeeriumid (eelkõige justiitsministeerium) teevad selle töö ära, ei nõua seaduste menetlemine tegelikult nii palju aega ja energiat ning jääb enam vaba aega töö teesklemiseks, mis siis vahel läheb üle päris naljategemiseks ja riigile ohtlikuks voluntarismiks.
Valitsus (täidesaatev võim) ja peaminister – kes tegeleks riigi sisemuredega?
Eesti saamine Euroopa Liidu liikmeks on võimude lahususse kaasa toonud uusi probleeme. Kui 1992. aasta põhiseaduse jõustumisel kujunes välja päris hea jõudude tasakaal (koostöö ja võimude koordineeritus) valitsuse (peaminister) ja Vabariigi Presidendi institutsiooni vahel, siis pärast Lennart Meri ametiaega on see läinud lappama. Siit tekib ka valitsuse vähene populaarsus rahva seas, sest rahval on veel meeles süsteem, kus peaminister tegeleb enam riigi siseasjadega ning keeli oskav, aktiivne ja arukas president esindab meie riiki riigipeana välissuhtluses, samas koordineerides oma tegevusi Eesti kiirema arengu nimel. Praegu on Eesti peaminister üle võtnud Saksamaa kantsleri eeskuju ja esindab meie riiki isegi seal, kus seda selgelt poleks vaja. Seda enam, et riigis on väga palju probleeme, millega peaks valitsus koos peaministriga tegelema. Praeguses süsteemis saab peaminister suhteliselt süüdimatult jätta oma riigisisesed ülesanded ja õigustada oma mittetegemist sellega, et ta on väga hõivatud riigi esindamisega rahvusvahelisel areenil. Seda muljet võimendab meediakajastus – avalikkust informeeritakse pidevalt, et peaminister (ka rahandusminister, riigi peaprokurör, riigikohtu esimees jt) teeb juba ametis oleku ajal endale reklaami ja kandideerib rahvusvahelistele ametikohtadele. Meie valitsuse jaoks on praegu eksistentsiaalne läbi vaielda põhiseaduslik küsimus: mida tähendab meie põhiseaduse järgi täidesaatev võim. Samuti pole vaja kohe põhiseadust muuta, vaid kujundada praktika, et peaministril oleks enam aega ajada siseriiklikke asju ning enamik rahvusvahelisi esindusfunktsioone oleks presidendi ja välisministri õlul.
Kohtuvõim ja põhiseaduslik järelevalve – põhiseaduskohus on meil puudu
Aastail 2022–2023 on riigikohtu esimees Villu Kõve olnud meedias esindusnäoks, kes väga dramaatiliselt kurdab haritud juristide vähesuse üle Eestis ja on mures, kuidas suudetakse lähiaastatel ees seisva põlvkondade vahetuse ajal komplekteerida meie kohtud uute kohtunikega. Samas on ta eestkõneleja meie juriidilise hariduse süsteemi uuendamise nõudmisel.
Tundub isegi uskumatu, et 30 vabaduseaasta jooksul pole me suutnud juristide koolitust viia tasemele, mis garanteeriks meie riigi eduka toimimise. Kuigi meie õigushariduse kitsaskohad said kirja pandud juba vähemalt 1996. aastaks (Järvelaid 1996), vaatasid asjaomased huvigrupid neist võimalikest ohtudest aastakümneid mööda. Võttes Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas lihtsustatud Saksa süsteemi, on aastaid õpetatud tulevasi juriste lahendama kaasuseid, kuid kõrgeimaid ambitsioone pole olnud ja seetõttu on praegu probleem isegi seadusloome juristidega, rääkimata õigusteadlaste arvust, kes oleks päriselt võimelised analüüsima meie õigussüsteemi innovaatiliselt (Verenitš 2022).
Meie kohtusüsteemi arengu seisukohalt vajab läbivaidlemist eraldi põhiseaduskohtu loomise vajadus. Sageli seostatakse taolist uuendust vajadusega muuta põhiseadust, kuid Läti kogemus annab julgust väita, et kui nemad said luua konstitutsioonikohtu (Saksamaa eeskujul) oma 1922. aasta põhiseadust muutmata, siis peaks olema see võimalik ka Eestis. Tegelikult on põhiseaduskohtu loomise vajaduses Eestis räägitud aastakümneid ja sel oleks palju laiem tähendus kui vaid kohtusüsteemi efektiivsus.
Meil töötab kohtusüsteemis kohtunikke, kelle õpingute aeg ülikoolis oli vaid kaheksa semestrit, ja on ka neid, kes enne magistriastmesse astumist polnud üldse juurat õppinud ja seega on nende juurateadmiste kiht päris õhuke. Põhiseaduskohtu loomine võiks tekitada meie õigussüsteemis suurema vajaduse kõrgemalt haritud juristide järele (õigusdoktorid, PhD). Põhiseaduskohtu diskussioonis ei päde ka argument, justkui meie õiguskantsleri institutsioon koos riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumiga kompenseeriks eraldi põhiseaduskohtu funktsioone. Viimaste aastakümnete jooksul on meie õiguskantsleri institutsioon enam nihkunud ombudsmani institutsiooni formaati ja seetõttu ta ei suuda üldiselt suurt enamat, kui enamikus Euroopa riikides toimivad ombudsmanid.
Kui me räägime võimude tasakaalust ja seda enam paremast koordineeritusest erinevate võimude vahel, siis siin on siduvaks faktoriks haritud inimene.
Eesti Vabariigi president – kas Konstantin Pätsi või Lennart Meri mudel?
Vabariigi Presidendi institutsioon 1992. aasta põhiseaduses oli omamoodi kummardus Jüri Uluotsa põhiseaduse eelnõule ja korrektuur 1937. aasta põhiseadusele, mille juurde meie ühiskond 1991–1992 ei soovinud tagasi tulla. Lennart Meri kujundas meie avalikkuse jaoks meie presidendi institutsiooni mudeli. Kuigi ta oli vahel oma sõnavõttudes (eriti suuliselt) väga kriitiline Konstantin Pätsi kui meie esimese presidendi suhtes, on tagantjärele vaadates Meri praktikas kindlasti näha teatud pätsilikke jooni.
Mis praegu oluline: Meri kujundas arusaamise, mida meie president kui riigipea peaks suutma teha rahvusvaheliselt. Riigisiseselt polnud Meri nii edukas ja meie kujutluses on presidendi riigisisesed ülesanded sageli pigem ikkagi samad, mida tunneme Pätsi ajast. Nagu valitsuse osas sai juba kirjutatud: just presidendi institutsiooni roll võimude lahususe süsteemis võiks areneda nii, et võtta välissuhtluse koormust vähemaks riigi peaministrilt kui valitsuse juhilt, kes praegu on selgelt ülekoormatud. Vaadates Merile järgnenud presidente, tuleb tunnistada, et tema seatud latti ei ole just sageli suudetud ületada. Pigem on avalikkusel mulje, et meie presidendid on alarakendatud riigiasjade ajamisel ja eriti välissuhtluses. Riigisiseste ülesannete täitmine vajab kahjuks veel uut eredat näidet, mida saaks siis tulevikus Eesti presidentidele eeskujuks võtta. Igal juhul peaks pigem võtma eeskuju Soomest kui Saksamaalt, kus presidendi ülesannete maht on jäänud rahvusvahelises suhtluses väga napiks. Eesti väikeriigina ei saa sellist tööjaotust aktsepteerida, eriti kui meie põhiseaduses on kirjas, et president on riigipea.
KOKKUVÕTTEKS: VÕIMUDE KOORDINEERITUS KUI UNISTUS JA IDEAAL
Tasakaalumehhanismid erinevate võimude vahel on väga olulised, kui püüame luua uut riigimudelit, mis aitaks realiseerida meie unistusi meie riigi ja ühiskonna arengust moodsaks, arenenud ja edukaks ühiskonnaks. 2024. aasta algab Eestis võimalikult õpetajate streikidega, sest 30 aasta jooksul pole meie ühiskond haridussüsteemile küllaldaselt tähelepanu ja raha eraldanud. Kahjuks oli ühiskond liialt hõivatud arengu küsimustega ega pööranud kohe tähelepanu seadustele, mis kehtestasid, et riik on kohustatud tagama vaid 9-klassilise hariduse. Samas on aastakümneid räägitud teaduspõhisest riigist ja targast ühiskonnast.
President Lennart Meri kujundas arusaamise, mida meie president kui riigipea peaks suutma teha rahvusvaheliselt. Fotol on president Meri oma kodu töökabinetis 2002. aastal
Foto: Jaan Künnap/WikimediaCommons
Teatud suunda ühiskonnas näitavad madalad nõuded meie ametnike haridustasemele (üldnõue keskharidus) ja siit algavad paljud probleemid, näiteks pole küllaldast survet kõrgelt haritud juristide järele (doktorid), kes võiksid teiste riikide eeskujul töötada nii kohtutes, õiguskantsleri kantseleis, presidendi kantseleis, parlamendi seadusloome gruppides jne. Selline süsteem on olnud hukutav juuraharidusele ülikoolides, sest kui ülikoolis peaks töötama doktorikraadiga juristid, aga nad saavad oluliselt vähem palka kui ministeeriumi keskharidusega ametnikud, siis see pole just stiimuliks liikuda haritud ühiskonna poole. Kui me räägime võimude tasakaalust ja seda enam paremast koordineeritusest erinevate võimude vahel, siis siin on siduvaks faktoriks haritud inimene, olgu ta siis minister, ametnik või kohtunik. Praegu on selle uue tasandi saavutamisel suureks takistuseks kaks asjaolu. Esiteks on erinevate võimude juures parandamata juurvead, mis osaliselt lähevad meie riigi sünni juurde tagasi. Teiseks on probleem neis süsteemides töötavate inimestega ja kuna neis valdkondades töötab palju juriidilise haridusega inimesi, siis ongi üks võtmetest parandada meie juristide koolituse taset, arendades selle süsteemi lõpuks (või jälle) välja nii, et meil oleks nii seaduse rakendajaid kui seaduste kirjutajaid ning ka kõrgelt haritud ja laia silmaringiga riigimehi ja -naisi, keda meie ühiskond nii praegu kui tulevikus väga vajab.
KASUTATUD ALLIKAD
- Järvelaid, P., Pihlamägi, M., 2018. Justiitsministeerium 100 (1918-2018).
- Järvelaid, P., 2015. Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Historia Iuris Estoniae.
- Järvelaid, P., 2002. Kas rahvas pääseb presidenti valima? Õigus ja poliitika kultuuris. Artikleid ja esseid, 70–75.
- Järvelaid, P., 1996. Ülikooliharidus ja juristi elukutse Euroopas. Akadeemiline õigusharidus ja juristide täienduskoolitus, 81–96.
- Järvelaid, P., 1993. On the correlation of the legislative and executive power in the Republik Estonia (1918-–1940). Theorie und Institutionssystem der Gewaltentrennung in Europa, 139–148.
- Karlson, F., 1937. Muljeid, mõtteid, mälestusi. Põhiseadus ja Rahvuskogu.
- Kõve, V., 2023. Kõrghariduse korralduse karidest ja valikutest õigushariduse näitel. Akadeemia, 7 (412), 1155–1195.
- Levits, E., 1989. Rechtsposition und Flexibilität: Wie souverän sind oder werden die baltische Republiken. – Baltische Briefe, 6/7: S.5.
- Marandi, R., 1991. Riigivõimude tasakaalu otsingul: Põhiseaduse parandamise püüdlused Eestis (1929–1933). – Eesti Jurist, 5, 316–328.
- Montesquieu, Ch. De, 1990. Seadustest, mis kujundavad poliitilist vabadust seoses konstitutsiooniga. Tõlkinud Enn Sarv. – Akadeemia, 3, 565–581.
- Pajur, A., 2018. Riigimees. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956).
- Põhiseadus ja Rahvuskogu, 1937. Kogumik. 576 lk.
- Schneider, H., 1992. Võimude tasakaalustamise õiguslik mehhanism Eesti Vabariigi uues põhiseaduses. Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts 1990–1991, 18–24.
- Sein, K., Ristikivi, M., 2022. Õigusriigi taastamine. Eesti seaduste ja institutsioonide reformid 1992–2002.
- Uibopuu, J., 1990. Die Verfassungs- und Rechtsentwicklung der baltischen Staaten 1988–1990.
- Uibopuu, J., 1993. Eesti presidendi kompetentsid 1992. aasta põhiseaduse järgi.
- Verenitš, V., 2022. Õigussemiootika. Semiootika. 2. trükk, 415–425.