| Peeter Kreitzberg | Demokraatia või teerull? |
|
| Tunne Kelam | Riigikogu roll Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga |
|
| Siiri Oviir | Mõtteid parlamentarismist, demokraatiast ja Riigikogu suundumustest |
| Madis Võõras | Kosmos Eesti teel Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks |
|
| Ene Ergma | Eestist on saanud kosmoseriik |
| Urve Läänemets | Hea õpetaja peaks olema valmis õppima ka õpilastelt |
|
| Külli Eichenbaum | Kohaliku omapära kasutamisest Vana Võromaa ettevõtluses |
Fookuses: info on võim.
Infomanipulatsioonide ja hübriidsõja tundmine annab võimu, et tulla toime inforuumis, mis on kiires muutumises ja pidevas määramatuses.
Eesti ei ole sõjas. Ei ole, sest konventsionaalsele kineetilise sõja mõistele meie olukord ei vasta. Ometi kogeme pidevalt rünnakuid – olgu nendeks elutähtsa taristu lõhkumine, ajakirjanike ja poliitikute autoakende sissepeksmine, küberrünnakud või valeinfokampaaniad. Me pole sõjas, kuid rünnaku all. Rünnakud, mis teevad võimutuks, loovad siiski taju, et mingis vormis sõda käib.
Infomanipulatsioonid on osa hübriidsõjast, millel võivad ühiskonna tervise seisukohalt olla sama tõsised järelmid kui kineetilisel sõjal. Lähenevate valimiste ja püsiva ohuolukorra tõttu on oluline arutada, millised info- ja hübriidsõja ilmingud Eestit ohustavad ning kuidas nendega toime tulla. Neil teemadel arutlesid Riigikogu Toimetiste vestlusringis 19. märtsil Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), Ants Frosch (Isamaa), Andre Hanimägi (SDE), Karmen Joller (Reformierakond), Peeter Tali (Eesti 200) ja Varro Vooglaid (EKRE).
Ukraina põgenikud, kes 2022. aastal Eestisse saabusid, muutusid haavatavaks, kuna tihti puudus ligipääs nende jaoks mõistetavale riski- ja kriisiteabele. Takistuseks osutusid ka võõrad digiteeritud suhtluskeskkonnad ja desinformatsioon.
Hädaolukordade ajal võivad inimesed muutuda haavatavamaks, kui nad ei saa ohte puudutavaid hoiatusi ega käitumisjuhiseid kätte või ei saa neist aru või teevad otsuseid lähtudes väärinfost. Taoliste kommunikatsioonitõrgete ennetamiseks on vaja korraldada kriisiõppusi, mille käigus saab läbi mängida võimalikud ohustsenaariumid ning otsida lahendusi ametliku riski- ja kriisikommunikatsiooni parandamiseks.
Elektri tootmise ja elektrivarustuse tulevik Eestis on olnud juba aastaid ägedate vaidluste teema nii majandusringkondades ja poliitikute hulgas kui ka laiemas avalikkuses. Teema annab oma keerukuse tõttu piisavalt ainest erinevateks seisukohtadeks.
Venemaa hübriidrünnakud on muutunud kogu Euroopas tavaliseks nähtuseks. Neid pahatahtlikke tegevusi ei saa enam pidada pelgalt tüütuseks, nende operatsioonide ohtlikkus ja intensiivsus on tõusuteel. Venemaa agressiivsed sammud kujutavad endast eskaleeruvat hübriidsõja kampaaniat, mis on suunatud otseselt Euroopa riikide julgeoleku ja stabiilsuse õõnestamisele. Agressioon Ukrainas käib koos hübriidsõjaga lääneriikide vastu, keda Venemaa käsitleb ühtse vastaste rühmana.
Vladimir Putin nimetas 2005. aastal NSV Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Oli see ajalooline hinnang või poliitiline suunis? Ajaloo tõlgendused on alati mänginud riikide identiteedi kujundamisel olulist rolli, kuid neid kasutatakse ka (geo)poliitiliste eesmärkide õigustamiseks ja võimalike ühiskondlike lõhede võimendamiseks.
Venemaa ja lääneriikide suhted hakkasid konfrontatsiooni suunas liikuma „oranži revolutsiooniga“ Ukrainas ja „rooside revolutsiooniga“ Gruusias aastail 2003–2004, mida Venemaa tõlgendas kui Lääne liberaalse väärtussüsteemi tungimist tema mõjusfääri. Venemaa on aktiivselt levitanud strateegilist narratiivi, et NATO laienemine Ida-Euroopas on suunatud Venemaa julgeoleku vastu ja säilitanud müüdi Balti riikidest kui Venemaa-vastasest Lääne eelpostist (Winnerstig, 2014).
Tehnoloogia, kommunikatsiooniplatvormid ja ühismeedia arenevad üleilmselt kiiremini kui neid raamistavad regulatsioonid. Koos poliitika suurenenud polariseerumise, väljaütlemiste reljeefsemaks ja kommunikatsioonikanalite järjest kitsamaks või täpsemini sihituks muutumisega on see tekitanud infokeskkonnas kaose, mis võib osalejaid demokraatlikust protsessist nii võõrandada kui ka panna poliitikud, regulaatorid ja järelevalve abitult käsi laiutama.
Viimased aastad on tugevalt proovile pannud meie riigi institutsioonide ja inimeste infovastupidavuse. Ühiskonnas kasvava usaldamatuse tõttu on vaja meediapädevust ja infovastupidavust parandada, et suudaksime desinformatsioonile vastu seista ja demokraatia toimimist kaitsta. Me ei saa suurt süsteemi nipsust korda teha, seega peame õppima hakkama saama osaliselt düsfunktsionaalses süsteemis.
Mida lugeda ja keda uskuda? Kust on informatsioon pärit? Kes on selle loonud? Kuidas mõista, mis on tõde ja mis ei ole? Me puutume kokku enneolematu infoküllusega ning praegust aega iseloomustab info kiire levimine, info ja infoallikate paljusus, infokorratus ja -segadus ning võltsingute rohkus. Sellega tegelemiseks tuleb appi allikakriitilisus. Enne kui infoallikate hindamise nippidesse põhjalikumalt süveneda, tasub liikuda samm tagasi ja mõtestada infoallikate hindamise seoseid info otsimise ja kasutamisega.
Elame ajastul, mis on võrdsel määral tore ja õudne. Praegused sündmused on väga hirmutavad. Ometi on lootust, et ookeani taga toimuv sunnib inimesi oma elu ümber hindama ning hakkama väärtustama tuttavlikku ja rutiinset – asju, mis on tegelikult aastatepikkuse võitluse ja muutuste tulemus. Kõige alus on kriitiline mõtlemine.
Selleks et ühiskonnana teaduspõhiseid valikuid teha, on esmalt vaja mõista, kuidas ja kui tõhusalt töötab teaduskommunikatsioon. Eesti meediapildis võib teadus näha välja edumeelne, kuid probleem on sügavamal süsteemis ja selle tõrgetes. Teadus satub kogu infomüraga samal väljal tegutsedes lõksu. Selleks et teaduskommunikatsioon infohäiretest küllastunud inforuumis toimiks ja inimeste igapäevaellu jõuaks, on vaja märkimisväärseid muutusi teoorias ja praktikas.
Inimeste eluea pikenemisega elanikkond vananeb. Vanemaealiste kui ühiskonna vähem kaitstud elanikkonna grupi teema on olnud globaalselt aktuaalne juba 1948. aastast, kui koostati ÜRO vanemaealiste õiguste deklaratsioon (ÜRO, 1948). Aja jooksul on rõhuasetus elanikkonna vananemisega seotud probleemidelt liikunud ennetamisele ja uue terminina on aktuaalseks saanud „aktiivne vananemine“, mis on uus suund poliitikas.
Erinevad krediidi saamise võimalused mängivad kaasaja ühiskonnas olulist rolli, sest laenude abil on võimalik tagada teatavate hüvede (nt eluase) ja teenuste kättesaadavus siis, kui nende järele on kõige suurem vajadus. Tarbijale antava krediidi korral tuleb silmas pidada, et tarbija kui selliste õiguslike suhete nõrgem pool vajab erilist kaitset.
* Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri grandi „Tarbijate õiguste kaitse tarbijakrediidilepingute puhul finantskriisi tingimustes“ (PRG2640) ja Norra Teadusnõukogu projekti „Sotsiaalne turvalisus ja digitaalsed identiteedid“ (320785) raames.
Keelebarjäär meditsiinis ei hõlma üksnes vene keelt mittevaldavaid noori, vaid mõjutab ka vanemaealisi spetsialiste. Keelebarjääri tõttu kannatab patsiendi ravi ja visiidid patsiendiga võivad ära jääda. Artiklis tuleb juttu ligi 2300 tervishoiutöötaja tagasisidest võõrkeele probleemile tervishoiusüsteemis.
Meediakasutuse mitmekesisus on ühiskonda meediamullidega lõhestamas, mistõttu vajavad inimesed järjest enam usaldusväärset meediaväljaannet.
Õppimise aluseks on tõhusad õpistrateegiad, motivatsioon ja eneseusk. Õpistrateegiad aitavad teavet mõista ja meelde jätta, motivatsioon käivitab õppimise ja määrab panustatud jõupingutuse. Eneseusk toetab püsivust ja edenemismõtteviisist kantuna usuvad õppijad, et võimeid saab arendada. Omavahelises koosmõjus aitavad need õpilastel paremini õppida.
Andmeteaduse kiire areng on muutnud võimalikuks suurte andmekogude analüüsimise, mille käigus saadud tulemusi on võimalik rakendada nii lühi- kui ka pikaajaliste otsuste tegemisel. Riigikogu Toimetiste 50. numbri ilmumise järel on ajakirjast endast saanud teadlaste uurimisobjekt.
Eesti majandusel ei ole viimasel ajal läinud hästi ja 2024. aasta riigieelarves tuli avaliku sektori rahastust kärpida. Peaministri ettekanne 11. märtsil 2025 riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest sisaldas ka ülevaadet teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Peaminister kinnitas, et siht on kõrge lisandväärtusega majandus, kaitstud ja turvaline Eesti ning tõhus riigivalitsemine (Michal, 2025). Ta rõhutas, et jõudmaks ühte liigasse innovatsiooniliidrite Taani, Rootsi, Soome ja Madalmaadega, peame rohkem tegema teadust, millest on ühiskonnal ja majandusel kasu.
Välisriikide parlamentide uudiseid 2024. aasta oktoobri keskpaigast 2025. aasta aprilli keskpaigani. Uudistest valiku tegemisel on kasutatud BNS-i, teiste uudisteagentuuride ja meediaväljaannete ning parlamentide kodulehekülgedel leiduvaid materjale.