Eesti majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse hindamine *
-
Tartu Ülikooli majandusprofessor
Regioonide erinev majandusareng tekitab probleeme riigile tervikuna, seetõttu püüavad valitsused avaliku sektori poliitika ja programmide abil vähendada regioonide majandusliku arengu erinevusi. Selliste programmide edukus eeldab regionaalarengu erinevuste adekvaatset hindamist.
Regioon sotsiaal-majanduslikus mõttes on territoriaalne üksus, mille koosseisu kuuluvate inimeste ja ettevõtete omavahelised suhted (koostöö, mõju üksteisele, infovahetus) on intensiivsemad kui regioonist väljapoole jäävate subjektidega. Regioonid konkureerivad paratamatult omavahel otseselt või kaudselt, eelkõige üha mobiilsemaks muutuva elanikkonna ja heaolu kasvu pärast. Suured erinevused elanike sissetulekutes, aga ka avaliku sektori teenustega määratud heaolu tasemes tekitavad paratamatult aktiivsema ja võimekama rahvastikuosa rände vähem arenenud regioonidest suurema arengupotentsiaaliga piirkondadesse. Migratsiooni suund ja intensiivsus annavad üldise hinnangu piirkondade konkurentsivõimele inimestele tähtsate elutingimuste aspektist lähtudes.
Regioonid on asendi ning ajalooliste, kultuuriliste, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete, demograafiliste ja ökoloogiliste tingimuste tõttu erineva arengutaseme ja -potentsiaaliga. Inimeste hinnang regioonile, sealhulgas motivatsioon sinna elama asuda või sealt lahkuda, sõltub paljudest teguritest. Käesolev uurimus on suunatud Eesti regioonide majandusliku arengutaseme võrdlevale hindamisele ja tasakaalustatuse kindlakstegemisele.
Ühelt poolt on loomulik inimeste liikumine madala majandusliku arengu ja potentsiaaliga regioonidest sinna, kus tase on kõrgem ja tulevikuväljavaated paremad. See toetaks kogu riigi arengupotentsiaali paremat ärakasutamist ja kiiremat majanduskasvu.
Samal ajal süvendab migratsioon lõhet regioonide majanduslikus potentsiaalis. Migratsiooni tõttu teravnevad sotsiaalsed probleemid, eelkõige elanikkonda kaotavates regioonides. Majandusarengu regionaalsed erinevused halvendavad väheneva elanikkonna arvukuse ja potentsiaaliga regioonide arengu jätkusuutlikkust – võimet tulla toime üha tugevnevas piirkondlikus konkurentsis.
Elanikkonda juurdevõitvatel regioonidel tekib kahtlemata võimalus majanduslikku arengupotentsiaali paremini ära kasutada, kuid kiire ja kontrollimatu ränne võib tõmbekeskustes tekitada ja teravdada kultuurilisi, poliitilisi, sotsiaalseid, demograafilisi ja ökoloogilisi probleeme, mille lahendamine nõuab kulutusi ja vähendab majanduslikku tulemuslikkust.
Liiga suured regioonide majandusliku arengu erinevused tekitavad probleeme riigile tervikuna, mis vähendab riigi jätkusuutlikkust üleilmses konkurentsis. Seetõttu püüavad arenenud riikide valitsused avaliku sektori poliitika ja programmide abil vähendada regioonide majandusliku arengu erinevusi. Selliste programmide edukus eeldab regionaalarengu erinevuste adekvaatset hindamist.
1990. aastate alguseni valitses regionaalteadlaste hulgas intuitiivne arvamus, et väikestes riikides on regionaalseid erinevusi üldjuhul vähem (Regional … 2005, 1). Viimase 10–15 aastaga on lihtsustatud suhtumine väikeste maade regionaalarengusse asendunud huviga, sest üles kerkivad uued teoreetilised, metodoloogilised ja empiirilised probleemid. Väikesed riigid on pindalalt ja rahvaarvult sageli suurte riikide regioonidest väiksemad. Samas on väikestes riikides võimalik kompleksselt vaatluse alla võtta väikesed territoriaalsed üksused, mis nõuavad aga objekti spetsiifikat arvestavat lähenemisviisi (Regional … 2005).
Riikide regionaalne struktuur on hierarhiline. Eestis on 2005. aasta oktoobrist administratiivselt piiritletud koostoimealad 227 haldusüksust – linna ja valda. Eesti statistikas käsitletakse regioonidena 15 maakonda. Euroopa Liidu institutsioonid käsitlevad Eestit tervikuna ühe NUTS II regioonina ning Euroopa Liidu abiprogrammide rakendamise aspektist tuuakse välja viis NUTS III regiooni. Arengu juhtimiseks vajalikud võimuinstitutsioonid on ainult linnadel ja valdadel. Nende puhul kogutakse ja töödeldakse informatsiooni ka riigi regionaalse arengu ja potentsiaali kohta. Käesolevas töös võetakse linnu ja valdu iseloomustav informatsioon kokku maakondade arvestuses, kuid põhimõtteliselt saab sama metoodika alusel analüüsida iga maakonna territoriaalsete osade majandusarengu taset.
Majandusliku arengutaseme hindamismetoodikat tuleb täiustada
Artikli eesmärk on hinnata Eesti majandusarengu regionaalset tasakaalustatust Euroopa Liidu kontekstis ja täiustada regioonide majandusarengu hindamise metoodikat selliselt, et luua alus majapidamiste heaolu ja avaliku sektori finantsvõimekuse analüüsiks regioonides.
Eesmärgist tulenevalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded:
- majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse tähtsuse väljaselgitamine;
- Eesti majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse hinnang rahvusvahelises võrdluses;
- Eesti majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse hindamise metoodilise aluse täiustamine ja hinnangu täpsustamine.
Meil ei ole veel jõutud regionaalarengu riigispetsiifilise analüüsi ja hindamise kompleksse süsteemi väljatöötamiseni. Artikli ülesanne ei ole välja töötada konkreetseid poliitsoovitusi, vaid näidata majandusliku arengutaseme hindamismetoodika täiustamise vajalikkust laiemas kontekstis. Eelkõige tuuakse välja majanduse harustruktuuri mõju regionaalarengu tasakaalustatusele.
Majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse hindamise aluste täiustamine ja hinnangu täpsustamine sai võimalikuks tänu Eesti Maksu- ja Tolliametist saadud andmetele brutotöötasu jaotuse kohta tegevusalade arvestuses Eesti kohalikes omavalitsustes. Sobitades tegevusalade järgi liigendatud brutotöötasu ja avaliku statistika andmed lisandväärtuse loomise kohta eri tegevusaladel, tekib võimalus minna ettevõtete ja nende filiaalide registreerimise asukohale toetuvalt regionaalse tasakaalustatuse hinnangult üle töötasu teeninud inimeste elukoha regionaalsel jaotusel baseeruvale hinnangule. Sellega täpsustub regioonide elanike tegelik osavõtt lisandväärtuse loomisest ja seostatakse majandusarengu hinnang otseselt inimeste majandusliku heaolu ja avaliku sektori finantsvõimekuse hinnanguga.
Eesti Maksu- ja Tolliameti andmed valdade ja linnade elanike tööhõive struktuuri ja teenitud brutopalga kohta on unikaalsed selles mõttes, et võimaldavad hinnata suhteliselt väikeste territoriaalsete üksuste majandusarengu taset. Näiteks Saksamaal saadakse töötajate palgatasemest ülevaade küsitluste teel, mille tulemusi peetakse representatiivseks ainult ligikaudu 300 000 elanikuga nn tööregioonide kohta (Beschluss … 1999, viidatud Lange 2002 kaudu). Sel põhimõttel on tuletatud ka Euroopa Liidu NUTS III regioonide suurus. Seejuures ilmneb, et Euroopa Liidu arenenud väikeriikide regionaalarengut analüüsitakse ligi miljoni elanikuga regioonide arvestuses (Regional … 2005, 3). Eesti on seega nii regioonide suuruse kui ka empiirilise analüüsi võimaluste aspektist hinnatuna laiemat huvi pakkuv uurimisobjekt.
Regionaalarengu tasakaalustatuse tähtsus
Regionaalarengu jätkusuutlikkuse käsitluses on äärmiselt tähtis arvestada regioonide arengutingimusi ja elanikkonna huvide spetsiifikat. Arenenud tööstusriikide arengumudelite rakendamine kogu maailmas osutub kohaliku spetsiifika arvestamata jätmise tõttu sageli probleemseks. Järsk sekkumine majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu tingimustesse kutsub inimestes esile protesti ja vastuhaku, mis destabiliseerib kogu maailma arengut. Seetõttu tugevneb üha mõjukama globaliseerumisideoloogia kõrval ka antiglobalistlik kriitika (Soborski 2004, 31–46). Seni pole suudetud leida mõjusaid meetmeid maailma arengu regionaalse tasakaalustamatuse vähendamiseks, 1960. aastatest alates on tasakaalustamatus hoopis süvenenud (Soubbotina 2004).
Euroopa Liidus mõistetakse väga hästi regionaalsest tasakaalustamatusest tulenevaid ohte – poliitilist ebastabiilsust, migratsiooni, urbaniseerumist. Euroopa Komisjon tõstis 2001. aastal jätkusuutliku arengu strateegia väljatöötamiseks juhendeid andes tähtsamana esile regionaalse aspekti: “Regionaalne tasakaalustamatus on Euroopa Liidus jätkuvalt tõsiseks mureks.” (European Commission … 2002, 21.) Jätkusuutliku regionaalarengu kindlustamisele suunatud poliitika alused formuleeris 2000. aastal Euroopa Majanduskomisjon (UNECE 2001). Euroopa Liidu ühispoliitikad ongi peamiselt suunatud regionaalse arengu tasakaalustamisele. Euroopa Liit taotleb ühispoliitikatega eri piirkondade arengutaseme ühtlustamist ja mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades, sealhulgas saartel ja maapiirkondades.
Regionaalarengu tasakaalustamisel tuleb lahendada spetsiifilised maapiirkondade probleemid, millest saab hea ülevaate kaheksa Põhjala ja Balti riigi võrdlevast analüüsist (Nordic-Baltic Co-operation … 2000). Selle analüüsiga tõstetakse esile eelkõige põllumajanduse ja metsanduse rolli maa-asustuse säilitamisel ning maainimeste töö ja sissetulekuga varustamisel. Samal ajal on põllumajanduse mõju kahetine: arenenud tööstusriikide kemikaalide kasutamisel põhinev intensiivne keskkonnakahjulik põllumajandus suurendab küll mõnevõrra hõivet nende riikide maapiirkondades, kuid kahjustab riiklike toetuste ja kaitsemeetmetega vaeste arengumaade madala intensiivsusega looduslähedast põllusaaduste tootmist ning jätab niigi madala sissetulekuga maapiirkondade elanikud töö ja sissetulekuta (OECD Forum 2001, 33–34). Põllu- ja metsamajanduse jätkusuutlikkuse objektiivseks hindamiseks on välja töötatud asjakohased näitajate süsteemid (Sustainability Indicators 1997, 221–236).
Regionaalarengu jätkusuutlikkus sõltub energia ja sidega varustatuse kõrval suurel määral transpordi infrastruktuurist ja kvaliteedist. Side alal rõhutatakse Interneti kättesaadavuse laiendamist kõigile regioonidele ja elanikkonnakihtidele, et suurendada osalust ja informeeritust maailmaprotsessides toimuvast (OECD Forum 2001, 25–26).
Transpordi areng “lühendab” vahemaid ja liidab varem eraldi arenenud piirkondi üha suuremateks tervikuteks. Samal ajal lõhub tihe teedevõrk looduskeskkonda ning toimetulek transpordi tekitatud heitmetega muutub järjest teravamaks keskkonnaprobleemiks. Transpordi tähtis roll majanduse ja kogu ühiskonna arengus ning sellest tulenev koormuse kasv looduskeskkonnale muudab jätkusuutliku arengutee leidmise eriti keeruliseks ning esialgu pole märgatavat edu saavutatud (OECD Forum 2001, 21). Transpordiga seotud jätkusuutlikkuse probleemide käsitlemiseks on välja töötatud spetsiaalne näitajate süsteem (Sustainability Indicators 1997, 237–241). Euroopa Komisjon on ka selles osas oma arengujuhised andnud (Europe at a crossroads … 2003).
Energiaga varustatus on maailmas regioonide lõikes väga ebaühtlane. Elektriga varustamine on väga tähtis, et saavutada millenniumideklaratsioonis püstitatud eesmärk: vähendada vaesuses elavate inimeste arvu 2015. aastaks poole võrra (Energy and Sustainable … 2002, V). Eestis on probleemiks elektrienergia tootmise kontsentreeritus, mis suurendab ülekande ja jaotusega seotud kulutusi. Energiavarustuse mõju regionaalarengu jätkusuutlikkusele pole seni Eestis uuritud, peatähelepanu on suunatud energia tootmise jätkusuutlikkusele (Põhjala foorum 2003).
Aktiivse regionaalarengu poliitikameetmete väljatöötamise ja rakendamise tõttu on Euroopa Liit kujunenud maailma kõige enam uuritud piirkonnaks regionaalarengu erinevuste analüüsi ja mõõtmise objektina (Ezcurra, Rodríguez-Pose 2009). See näitab, kui tähtis on praktiline vajadus teadusliku uurimistöö initsieerimisel.
Eesti peab looma alused euroopaliku regionaalpoliitika rakendamiseks
Euroopa Komisjoni hinnangul eristab Eestit teistest Euroopa Liidu samas suurusjärgus regioonidest mitu iseloomulikku tunnusjoont: geograafilise asendi poolest asub Eesti kaugel Euroopa tuumikregioonidest ning tal on nendega suhteliselt tagasihoidlik transpordiühendus; Eesti on hõredalt asustatud (ligi 75 protsenti vähem inimesi ruutkilomeetri kohta kui Euroopa Liidus keskmiselt) ning kõige kiiremini väheneva rahvastiku ja tööjõuressursiga liikmesriik; Eesti-sisesed piirkondlikud arengud erinevad märkimisväärselt muudest sama suurusjärku regioonide arengust Euroopa Liidus (Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015, punkt 3.1).
Eesti riigi esimene regionaalpoliitika alusdokument oli regionaalpoliitika kontseptsioon, mille Vabariigi Valitsus 1994. aastal heaks kiitis. 1999. aastal valmis Eesti regionaalarengu strateegia Euroopa Liiduga liitumise eelseks perioodiks. 2005. aasta mais Eesti valitsuse heakskiidetud “Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015” punktis 3.2 märgitakse: “1999. a. Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud Eesti regionaalarengu strateegia püstitas riigi regionaalpoliitika otseseks eesmärgiks regionaalarengu tasakaalustamise kohalike arengueelduste tugevdamise ja nende maksimaalse ärakasutamise teel. Regionaalpoliitika rakendamise oodatava tulemusena püstitati regionaalarengu tasakaalustatus sellisena, et 2003. aastaks ühegi maakonna:
- keskmine elatustase ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest;
- tööpuudus ei ületaks enam kui 35% Eesti keskmist;
- kohalike omavalitsuste maksutulude laekumine ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest, millest on välja arvatud Tallinn.”
Regionaalarengu tasakaalustamise kriteeriumitega ei ole otseselt seostatav maakondade majandusliku arengutaseme võrdleva hindamise senine näitaja – sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta. See tähendab, et raske on välja tuua majandusarengu toetuseks väljatöötatavate ja rakendatavate poliitmeetmete mõju regionaalarengu tasakaalustatuse kriteeriumite täitmisele. Regioonide arengu jätkusuutlikkuse kompleksne hindamine ja kavandamine on raskendatud, sest Eesti olukorrale adekvaatne metodoloogia on kujunemisjärgus. Regioonide areng on samavõrd paljutahuline nähtus kui riigi areng, kuid paljusid aspekte ei saa regiooni tasandil info puudumise, lünklikkuse või juhuslikkuse tõttu hinnata ja juhtida. Artiklis käsitletakse ainult Eesti majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse hindamist ja sellega seotud probleeme.
Eesti regionaalarengu tasakaalustamatus Euroopa Liidu taustal
Nii regiooni majandusareng kui ka sellest tulenev võimekus kujundada elanike elutingimusi ja lahendada sotsiaalseid probleeme väljenduvad kõige üldisemalt regioonis elaniku kohta loodud sisemajanduse kogutoodangus või lisandväärtuses (LV). (Lange 2002; Zischeck 2006, 100–114.) Loomulikult võib regioonide majandusarengu hindamisel käsitlust laiendada ja võtta vaatluse alla majanduse võimekus konkreetsetes valdkondades. Nii Lange kui ka Zischeck seavad regioonide majandusarengu hindamisel esikohale majanduse võime pakkuda elanikkonnale tööhõivet (tööpuuduse tase, alahõivatuse tase), mis kajastab arenenud Euroopa riikides valitsevat elanikkonna tööhõive tagamise esmatähtsustamist. Mõlemad lisavad eeltoodud kahele näitajale arengu tulevikuväljavaateid iseloomustava infrastruktuuri investeeringute näitaja. Selliselt võib käsitlusse lisada üha uusi regiooni arengu indikaatoreid. Artikli autori seisukohalt tähendab SKT või LV loomise taseme kõrvale teiste näitajate toomine aga üleminekut majandusliku arengu käsitluselt sotsiaal-majandusliku arengu käsitlusele. Artiklis on vaatluse all regionaalarengu puhtmajanduslik aspekt. Selle uurimisobjekti tähtsust rõhutab nii traditsiooniliste neoklassikaliste kui ka uute kasvuteooriate arendamisel tehtud töö (Stimson et al 2009).
Joonis 1. Regionaalne tasakaalustamatus Euroopa Liidu liikmesriikides 2005. aastal (elaniku kohta regioonides loodud SKT hälve riigi keskmisest), %
ALLIKAS: Eurostat 2008, autori koostatud.
Majandusarengu regionaalsel tasakaalustamisel saavutatud tulemused on riigiti erinevad. Joonis 1 iseloomustab Euroopa Liidu liikmesriikides elaniku kohta loodud SKT regionaalsete tasemete elanike arvuga kaalutud keskmist erinevust (dispersiooni) riigi keskmisest SKT-st elaniku kohta.
Regioonidena käsitletakse Eurostati andmebaasis ametliku klassifikatsiooni NUTS (pr Nomenclature des unités territoriales statistiques; ingl Nomenclature of Territorial Units for Statistics) alusel riikides välja toodud piirkondi. Eesti moodustab Euroopa Liidu ühe NUTS II regiooni. Eestis on viis NUTS III regiooni: Põhja-Eesti, Kesk-Eesti, Kirde-Eesti, Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti.
Joonisel 1 toodud riikidest on majandus regionaalselt kõige ühtlasemalt arenenud Rootsis (elaniku kohta loodud SKT regionaalne dispersioon alla 15%). Alla 20% jääb regionaalne dispersioon ka Hollandis, Hispaanias ja Soomes. Regiooniti kõige ebaühtlasemalt on majandus arenenud Lätis (regionaalne dispersioon üle 50%). Eesti on regionaalarengu ebaühtluselt teisel kohal enam kui 40% SKT tootmise regionaalse dispersiooniga. Eestiga peaaegu samal tasemel on Ungari. Enamikku Euroopa Liidu uusi liikmeid ja liikmekandidaate iseloomustab majandusarengu suur regionaalne ebaühtlus. Erand on sellest aspektist hinnatuna Sloveenia, Tšehhi ja Leedu, kus SKT loomise regionaalne dispersioon jääb alla 25% ja on väiksem selle näitaja väärtusest mitmes vanas Euroopa Liidu liikmesriigis.
Eesti majandusarengu regionaalne tasakaalustamatus suureneb
Eesti majandusarengu regionaalset tasakaalustamatust iseloomustab aastail 1996–2005 kasvutendents (joonis 2). 1999. aastal toimunud väike paranemine oli seotud parlamendivalimiste aastal regioonidesse suunatud tavapärasest suuremate avaliku sektori vahenditega ja keskmisest suuremate põllumajandussaakidega. 2005. aasta regionaalarengu dispersiooni vähenemist võib aga seletada pärast Euroopa Liiduga ühinemist avanenud regionaalabi fondide ja põllumajandussaaduste turu positiivse mõjuga.
Joonis 2. Regionaalse tasakaalustamatuse dünaamika Eestis (elaniku kohta regioonides loodud SKT hälve riigi keskmisest), %
ALLIKAS: Eurostat 2008, autori koostatud.
Joonis 3. Regionaalse tasakaalustamatuse dünaamika Balti riikides ja Ungaris (elaniku kohta regioonides loodud SKT hälve riigi keskmisest), %
ALLIKAS: Eurostat 2008, autori koostatud.
Joonis 4. Eesti maakondades elaniku kohta loodud SKT tase riigi keskmise suhtes 1996. ja 2006. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Statistikaamet 2008, autori koostatud.
Joonis 3 näitab Eesti majanduse regionaalse tasakaalustamatuse dünaamikat lähinaabrite juures toimuva taustal. Rootsit ja Soomet iseloomustab majanduse regionaalse arengu suhteline stabiilsus ja hea tasakaalustatus, eriti Põhjamaade klimaatiliste tingimuste suurt regionaalset erinevust arvestades. Eesti, Läti ja Ungari olid 1996. aastal ligilähedaselt võrdsel tasemel. Lätis suurenes elaniku kohta toodetud SKT regionaalne dispersioon kümne aastaga enam kui 60% (31,7%-lt 51,3%-le). Eesti ja Ungari majanduse regionaalne tasakaalustamatus suurenes samal ajal umbes 30%, dispersiooninäitaja jõudis Eestis üle 40% ning Ungaris ligi 40%-ni. Leedus oli 1996. aastal majandus regionaalselt tasakaalustatumalt arenenud isegi Rootsiga võrreldes (regionaalne dispersioon vastavalt 11,3% ja 11,9%). Kümne aastaga suurenes majanduse regionaalne tasakaalustamatus Leedus enam kui kaks korda, kuid SKT tootmise taseme regionaalne dispersioon (2005. aastal 23,5%) on ikkagi suhteliselt mõõdukas.
Eesti jaotamine viieks regiooniks NUTS III klassifikatsiooni alusel on piisav Euroopa Liidu institutsioonidele Eesti regionaalarengu erinevuste arvestamiseks abiprogrammides, kuid liiga jäme Eesti siseprobleemide mõistmiseks.
SKT tasakaalustamatus maakondades
Järgmisel Eesti regionaalse jaotuse tasemel tuuakse välja 15 maakonda. Joonis 4 iseloomustab elaniku kohta loodud SKT erinevusi Eesti maakondades aastatel 1996 ja 2006. Eesti regionaalse tasakaalustamatuse peamine põhjustaja on pealinna hõlmava Harju maakonna (ligi 39% riigi rahvastikust) ülekaalukalt kõrge tase elaniku kohta loodud SKT taseme järgi kõigi teiste maakondadega võrreldes – 1996. aastal 139% ja 2006. aastal 157,3% üle riigi keskmise. Ülejäänud 14 maakonda jäävad riigi keskmisest madalamale.
1996. aastaga võrreldes on 2006. aastaks SKT regionaalne tasakaalustamatus Eestis märkimisväärselt suurenenud. Harju maakond on oma üleolekut teistest veelgi suurendanud. Ainult suuruselt teist linna hõlmav ja vana ülikooliga silma paistev Tartu maakond on suutnud sel perioodil oma SKT loomise taset elaniku kohta riigi keskmisele lähendada – 82,5%-lt 88,3%-le. Kõik teised maakonnad on majanduslikult arengutasemelt riigi keskmisest üha kaugemale maha jäänud. Hiiumaa on kaotanud kolmandiku majanduslikust konkurentsivõimest – langus 1996. aasta 89,6%-lt 2006. aasta 60%-le riigi keskmisest tasemest. Üle veerandi konkurentsivõimest on kaotanud veel Lääne, Ida-Viru, Põlva ja Rapla maakond.
Joonis 5. Äärmuslikud arengud maakondades elaniku kohta loodud SKT tasemes riigi keskmise suhtes, %
ALLIKAS: Eesti Statistikaamet 2008: autori koostatud.
Joonis 6. Brutopalga ühiku kohta loodud lisandväärtuse hälve tegevusalati Eesti keskmisest 2000. ja 2007. aastal, korda
ALLIKAS: Eesti Statistikaamet 2008: autori koostatud.
Joonisel 5 on äärmuslikud vastassuunalised arengud maakondade majanduslikus konkurentsivõimes. Harju maakonna positsioon on järjekindlalt paranenud, Tartumaa positsiooni võib hinnata stabiilseks. Kõige suurema languse läbi teinud Hiiumaa on SKT loomiselt inimese kohta langenud Ida-Virumaa tasemele. SKT loomisel elaniku kohta riigi keskmisest 1996. aastal ligi 40% maha jäänud Põlva ja Jõgeva maakond kaotavad 2006. aastal riigi keskmisele juba ligikaudu 55%. Tähelepanu väärib asjaolu, et 2006. aastal on Harju maakonna võimekus SKT loomisel elaniku kohta riigi keskmisega võrreldes suurenenud, samal ajal kui teistel maakondadel on see vähenenud. Seega ei osutunud 2005. aastal ilmnenud majandusarengu regionaalse tasakaalu suurenemine (joonis 2) pikaajalist tendentsi pööravaks, vaid ainult ühekordseks nähtuseks.
SKT on majandusarengu regionaalse tasakaalustamatuse mõõtmise alusena kohmakas. SKT loomine jaotatakse regioonide vahel ettevõtete ja nende filiaalide registreerimise asukoha järgi. Ühelt poolt ei iseloomusta ettevõtte ja nende filiaalide asukoharegioon sageli kuigi täpselt SKT loomise regiooni (eelkõige teenuste puhul). Selle lähenemisviisi korral ei arvestata ka tööjõu migratsiooni regioonide vahel, mis on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud. Ettevõtted on registreeritud suuremates keskustes, kuid pakuvad teenuseid mitmes regioonis või töötavad ühes kohas mitmes regioonis elavad töötajad. Iga neljas tööl käiv inimene töötas EMOR-i 2000. aastal tehtud pendelrände uuringu andmetel väljaspool oma kodulinna või -valda (Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015, punkt 3.3). Seoses ehitusbuumiga suuremates linnades võib oletada, et viimastel aastatel pendelränne suurenes veelgi.
Eeltoodust võib eeldada, et SKT loomise regionaalne tasakaalustamatus ei ole Eestis nii suur, kui SKT loomise regionaalse dispersiooni näitaja välja toob. Analüüsi täpsustamiseks ja süvendamiseks töötatakse järgnevalt välja majanduse regionaalarengu tasakaalustatuse uus näitaja, mis iseloomustab paremini regioonide elanike osavõttu SKT loomisest.
Regionaalne tasakaalustatus lisandväärtuse loonud inimeste elukoha jaotumise alusel
Regiooni elanike osavõttu majandusliku väljundi loomisest iseloomustab eelkõige nende teenitud brutopalga summa. Ei saa aga väita, et regioonide võrreldavat majandusarengu taset iseloomustaks otseselt elaniku kohta teenitud brutopalga summa. Arvestada tuleb kahe teguri täiendava koosmõjuga:
- palk teenitakse erinevatel majandustegevuse aladel ja teenistuse struktuur tegevusalade lõikes on regiooniti erinev;
- eri tegevusaladel on tööjõu tootlikkus erinev, s.t brutopalga ühiku kohta luukse erinev kogus lisandväärtust.
Tegevusalade arvestuses ei kajastu statistikas mitte SKT, vaid lisandväärtuse jaotus (SKT miinus netotootemaksud). Seetõttu tuleb majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse analüüsi täpsustamiseks ja süvendamiseks majanduslikku väljundit edaspidi iseloomustada lisandväärtuse abil, arvestades regiooni elanike hõivatust tegevusalade kaupa.
Eesti Statistikaameti andmebaasist leiab aastate 2000–2007 kohta andmed tegevusalade osatähtsusest Eestis loodud lisandväärtuse ja väljamakstud brutopalga summa alusel. Nende näitajate jagatis näitab brutopalga suhtelist lisandväärtuse tootlust tegevusalade lõikes1 riigi keskmisega võrreldes.
Joonis 6 iseloomustab brutopalga protsendi kohta loodud lisandväärtuse protsenti tegevusalade lõikes aastail 2000 ja 2007. Tegevusalad on järjestatud brutopalga suhtelise lisandväärtuse tootluse alusel 2007. aastal. Suurima brutopalga suhtelise tootlikkusega paistsid 2007. aastal silma kinnisvara, rentimise ja äriteenuste valdkond (K), sellele järgnesid kalapüük (B) ning elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus (E). K on kaotanud seitsme aastaga ligi 15% oma suhtelisest tootlusest, B on samal ajal suhtelist tootlust kasvatanud ligikaudu 20% ja E koguni ligi 70%. Kõige enam on seitsme aastaga suhtelist tootlikkust kaotanud põllumajandus (A) – ligi 80% – ning hotellid ja restoranid (H) üle 40%. Tootluse languse tõttu taandusid need tegevusalad üldises paremusjärjestuses 2000. aasta teiselt ja kolmandalt kohalt 2007. aastaks vastavalt seitsmendale ja üheteistkümnendale kohale. Ligi 50% võrra on brutopalga suhteline lisandväärtuse tootlus tõusnud mäetööstuses (C), millega see tegevusala on nihkunud madalaima tootlikkusega tegevusalade hulgast keskmisele tasemele. Eesti ekspordivõimekusega seotud probleeme ilmestab asjaolu, et töötlevas tööstuses (D) on brutopalga tootlus alla keskmise (77% 2000. aastal ja 81% 2007. aastal). Viimastel kohtadel on tegevusalade palga lisandväärtuse tootluse järjestuses peamiselt avaliku sektori teenuseid pakkuvad tegevusalad: avalik haldus, riigikaitse ja kohustuslik sotsiaalkindlustus (L), tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (N) ning haridus (M).
Suured muutused tegevusalade brutopalga suhtelises lisandväärtuse tootluses võivad oluliselt mõjutada regioonide majanduslikku arengutaset, sõltuvalt sellest, kas neis on suurema osatähtsusega tõusva või langeva brutopalga tootlusega tegevusalad. Näiteks on maapiirkondade arengu jätkusuutlikkus ohustatud, sest neis on suurema osatähtsusega langeva brutopalga suhtelise lisandväärtuse tootlusega põllumajandus.
Eesti Maksu- ja Tolliametist saadud andmed iseloomustavad Eesti kohalike omavalitsusüksuste (valdade ja linnade) elanike teenitud brutopalka tegevusalade kaupa aastail 2004–2007. Nende andmete alusel tekib võimalus süvendada ja täpsustada regioonide majandusliku arengu analüüsi ning seostada majandusliku arengutaseme hinnang brutopalga kaudu vahetult regionaalarengu tasakaalustatuse kriteeriumitega – elanike heaolu taseme ja avaliku sektori finantsvõimekusega.
Kõrgelt tuleb hinnata arvestatud brutopalga algandmete usaldusväärsust – nende alusel tehakse maksuarvutused nii igale üksikisikule kui ka kohalikele omavalitsustele ja riigieelarvele, seega on tagatud hoolikas kontroll nende õigsuse üle. Teisalt on andmed algselt eraldi kõigi tegevusalade ja kohalike omavalitsusüksuste kohta. Andmete kokkuvõtt ja töötlus kõigepealt valdade ja linnade, seejärel regioonide (maakondade) ja kogu Eesti brutopalga taseme ja tegevusalade struktuuri näitajateks on töömahukas. Andmete kokkuvõtu- ja töötlusprotsessis võivad tekkida vead, mida on raske avastada.
Eesti kohalike omavalitsuste tulubaasi iseärasuseks teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on üksikisiku tulumaksu kuulumine sellesse iseseisva otsese tuluallikana. Seetõttu on Eesti Maksu- ja Tolliameti andmed väljateenitud brutopalga jaotusest kohalike omavalitsusüksuste lõikes unikaalne andmebaas regioonide ja regioonisiseste territoriaalsete üksuste sotsiaal-majandusliku arengu analüüsimisel. Need andmed võtavad arvesse inimeste pendelrännet töö- ja elukoha vahel, mis on Eestis suure tähtsusega. Enamik Eesti inimesi on kantud elanike registrisse, seetõttu moodustab teadmata elukohaga inimestele arvestatud brutopalga summa alla ühe protsendi kogusummast ega saa oluliselt mõjutada analüüsi tulemusi. Kuid moonutused tekivad seetõttu, et inimeste tegelik elukoht võib erineda registrisse kantust. See probleem nõuab eraldi käsitlust.
Tegevusalade osatähtsus
Joonis 7 kujutab tegevusalade osatähtsust Eestis väljamakstud palga alusel. Eesti ekspordipotentsiaali nõrkust tunnistab asjaolu, et töötleva tööstuse (D) osa brutopalga väljamaksete kogusummas ei ulatu isegi 20 protsendini. Arvestada tuleb sellega, et Eestis on suur osa töömahukal tootmisel, sealhulgas allhankel ja teenustööl välisfirmadele. Liiga suurt tähelepanu on pööratud hulgi- ja jaekaubanduse (G) arendamisele – sellel alal tehakse ligi 15% brutopalga väljamaksetest. Tegevusalade järjestuses kolmandal kohal ligi 14% brutopalga väljamaksetega on avalik haldus, riigikaitse ja kohustuslik sotsiaalkindlustus (L). Neljandal ja viiendal kohal on kinnisvara, rentimine ja äritegevus (K) veidi üle 10% ja ehitus (F) veidi alla 10% osatähtsusega brutopalga kogusummas, s.t need omavahel tihedalt seotud tegevusalad moodustavad veidi üle 20% brutopalga väljamaksetest ja ületavad selles osas töötlevat tööstust. Sellist majanduse struktuuri ei saa hinnata jätkusuutlikuks, sest nii kinnisvaraarendusel koos ehitusega kui ka kaubandusel puudub piisava tugevusega materiaalne baas töötleva tööstuse näol. Primaarsektor (põllumajandus – A, mäetööstus – C ja kalandus – B) ei mängi Eesti majanduses ja inimeste heaolu kujundamisel kokkuvõttes peaaegu mingit rolli (ligi 3% brutopalga väljamaksetest).
Joonis 7. Tegevusalade osatähtsus Eestis brutopalga väljamaksete jaotuse alusel 2007. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Regiooniti on aga tegevusalade osakaal erinev. Elanikkonna sissetulekute struktuuri erinevus tegevusalade lõikes avaldab olulist mõju riigi regionaalse arengu tasakaalustatusele nii elaniku kohta arvestatud sissetulekute taseme kui ka lisandväärtuse tootmise taseme aspektist hinnatuna. Peamiste tegevusalade osatähtsust maakondades arvestatud brutopalga struktuuri alusel iseloomustab tabel 1.
Tabel 1. Peamiste tegevusalade osatähtsus Eesti maakondade elanike töötasu struktuuris 2007. aastal, %
| Maakond | Töötlev tööstus | Hulgi- ja jaekaubandus | Kinnisvara, rentimine ja äritegevus | Ehitus | Avaliku sektori teenused |
| Kogu Eesti | 19,31 | 14,74 | 10,62 | 9,64 | 24,30 |
| Harju | 17,44 | 16,57 | 13,48 | 8,25 | 21,07 |
| Hiiu | 17,95 | 13,82 | 8,63 | 10,06 | 26,16 |
| Ida-Viru | 24,53 | 9,31 | 5,58 | 11,22 | 25,04 |
| Jõgeva | 17,18 | 12,89 | 6,85 | 13,05 | 28,52 |
| Järva | 24,19 | 12,53 | 6,40 | 12,94 | 22,81 |
| Lääne | 21,61 | 12,63 | 7,28 | 9,95 | 26,42 |
| Lääne-Viru | 25,85 | 13,36 | 6,36 | 9,24 | 24,24 |
| Põlva | 20,55 | 12,22 | 6,52 | 11,82 | 30,32 |
| Pärnu | 20,83 | 14,31 | 8,01 | 11,36 | 25,24 |
| Rapla | 21,83 | 14,84 | 7,24 | 13,48 | 23,87 |
| Saare | 17,92 | 13,16 | 8,01 | 14,43 | 25,99 |
| Tartu | 17,32 | 13,89 | 10,80 | 9,58 | 33,12 |
| Valga | 22,04 | 11,91 | 6,23 | 11,25 | 29,06 |
| Viljandi | 23,45 | 14,23 | 7,15 | 11,17 | 26,71 |
| Võru | 23,45 | 12,04 | 5,74 | 10,66 | 32,13 |
| ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliameti andmed 2008: autori koostatud. | |||||
Tabeli 1 esimene andmeveerg iseloomustab töötleva tööstuse (D) osa maakondade elanike teenitud brutopalga struktuuris. Eesti töötleva tööstuse osatähtsuselt sissetulekute struktuuris paistavad Eesti keskmise (19,3%) taustal silma ühelt poolt Lääne-Virumaa (25,85%) ja Ida-Virumaa (24,53%) ning teiselt poolt Jõgevamaa (17,18%). Nii pealinna Tallinna hõlmava Harjumaa kui ka ülikoolilinna Tartut hõlmava Tartumaa elanikkonna sissetulekutes on töötleva tööstuse roll alla riigi keskmise (17,5–18%).
Tabeli teine andmeveerg toob välja hulgi- ja jaekaubanduse (G) osa maakondade elanike sissetulekute struktuuris. Silma torkab Harjumaa ülekaalukas esikoht ja Ida-Virumaa suur mahajäämus tegevusvaldkonnas, mis on Eestis tähtsuselt teisel kohal elanikkonna sissetulekutega kindlustamisel. Kahe äärmusliku maakonna vahe on hulgi- ja jaekaubanduse osatähtsuse alusel brutopalgas ligi 7 protsendipunkti, teiste maakondade erinevused mahuvad kahe protsendipunkti vahele.
Tabeli kolmas andmeveerg iseloomustab kinnisvara, rentimise ja äritegevuse (K) osa maakondade elanikkonna brutopalga struktuuris. Selles valdkonnas ilmneb eriti selgelt regioonide sissetulekute struktuuri erinevus – Harjumaa edestab ligi 3 protsendipunktiga Eesti keskmise taseme lähedal olevat Tartumaad. Kolmandale kohale jääv Hiiumaa jääb ka Tartumaast maha enam kui kaks protsendipunkti. Äärmuslike Harjumaa ja Ida-Virumaa vahe on aga ligi 8 protsendipunktiga enam kui kahe ja poole kordne.
Neljandas andmeveerus on ehituse (F) osatähtsus maakondade elanikkonna brutopalgas. Ilmneb huvitav asjaolu: kui kinnisvaraarenduses oli Harjumaa ülekaalukalt esimene, siis kinnisvaraarenduse aluseks olev ehitus annab Harjumaa elanikkonna sissetulekust konkurentsitult kõige väiksema osa. Seega leiab kinnitust üksikfaktide põhjal kujunenud arvamus, et Eesti suurima maakonna ehitustegevuses on suuresti hõlvatud teiste maakondade elanikud. Peamiselt Harjumaal valitsenud kinnisvaraarenduse buumi tingimustes jaotusid ehitustegevuse kaudu sissetulekud teatud osas kõigisse maakondadesse. Kinnisvaraturu krahhi tingimustes tähendab aga ehitustegevuse vähenemine suurtes keskustes kõigi maakondade elanikele töövõimaluste ja sissetulekute vähenemist.
Eraldi tuleb vaatluse alla võtta avaliku sektori roll Eesti regioonide elanike töiste sissetulekutega tagamisel. Avalikku sektorit esindavad tegevusalade klassifikatsioonis peamiselt kolm ala: tervikuna avalik haldus, riigikaitse ja kohustuslik sotsiaalkindlustus (L), valdavas osas ka haridus (M) ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (N). Tabeli viiendast andmeveerust selguvad üllatavad asjaolud:
- kuigi pealinnas Tallinnas asuvad küllaltki kõrgete palkadega keskvalitsuse asutused, suured maakonna piire ületava mõjuga kõrgkoolid ja tervishoiuasutused ning muud tähtsad avaliku sektori asutused, on Harjumaa kõige väiksema avalikust sektorist teenitud brutopalga osatähtsusega (veidi üle 21%) maakond;
- Tartumaal on avaliku sektori osakaal teenitud brutopalgas kõige suurem (ligi kolmandik brutopalga kogumahust), mis tuleneb eelkõige Tartus paiknevast kahest suurest kõrgkoolist, kogu Lõuna- ja Kesk-Eestit teenindavatest haiglatest, aga ka mitme tähtsa riigiasutuse paiknemisest Tartus;
- teisel kuni viiendal kohal paiknevad avalikust sektorist teenitud brutopalga osatähtsuse järjestuses Eesti kõige madalama sissetuleku tasemega maakonnad (Võru-, Põlva-, Valga- ja Jõgevamaa), kus avaliku sektori suur osa sissetulekutes tuleneb ettevõtluse nõrgast arengutasemest.
Olenevalt tegevusala osatähtsusest regioonis brutopalga alusel ja brutopalga suhtelisest lisandväärtuse tootlusest kõigi tegevusalade keskmisega võrreldes, kujuneb majandusharu panus lisandväärtuse tootmise tasemesse riigi keskmisega võrreldes. Keskmisest väiksema suhtelise brutopalga lisandväärtuse tootlusega tegevusalade brutopalga osatähtsuste erinevuste mõju majandusarengu regionaalsele tasakaalustamatusele väheneb ja üle keskmise brutopalga lisandväärtuse tootlusega tegevusalade erinevuste regioone majanduslikult diferentseeriv mõju tugevneb. Näiteks brutopalga alusel olulisemate tegevusalade, töötleva tööstuse (D), hulgi- ja jaekaubanduse (G) ning avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku sotsiaalkindlustuse (L) mõju lisandväärtuse tootmise taseme regionaalsetele erinevustele väheneb, sest brutopalga lisandväärtuse tootlus on neil tegevusaladel allpool kõigi tegevusalade keskmist – vastavalt 19%, 12% ja 29% alla keskmise. Samal ajal kinnisvara, rentimise ja äritegevuse (K) tegevusala diferentseeriv mõju lisandväärtuse tootmise taseme regionaalsetele erinevustele kasvab, võrreldes selle osatähtsusega brutopalgas, sest sellel alal on brutopalga lisandväärtuse tootlus ligi kaks korda (96%) kõigi tegevusalade keskmisest tootlusest suurem. Joonis 8 illustreeribki nimetatud tegevusala diferentseeriva mõju kasvu regioonide majanduslikule konkurentsivõimele. Harjumaal on kinnisvaraarenduse panus lisandväärtuse tootmisse 26%, Võru- ja Ida-Virumaal ei ületa selle tegevusala panus 11%.
Joonis 8. Kinnisvara ja rentimise mõju lisandväärtuse tootmise erinevustele Eesti maakondades 2007. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Tegevusalade osatähtsus erineb brutopalga teenimise alusel hinnatuna regiooniti oluliselt. Samuti on suured brutopalga suhtelise lisandväärtuse tootluse erinevused tegevusalade arvestuses. Selle alusel püstitas autor hüpoteesi, et tegevusalade struktuuril on oluline mõju lisandväärtuse tootmise taseme (elaniku kohta) regionaalsetele erinevustele.
Tegevusalade struktuuri mõju lisandväärtuse tootmise tasemele
Joonis 9 toob välja tegevusalade struktuuri mõju lisandväärtuse tootmise tasemele Eesti maakondades riigi keskmise tasemega võrreldes. Ilmneb, et tegevusalade struktuuri mõjuga on selgitatav vähem kui 14%-line lisandväärtuse tootmistaseme erinevus riigi keskmisest: Harjumaa 104,5% Võrumaa 90,8% vastu. Seega neutraliseerivad erineva brutopalga lisandväärtuse tootlikkusega tegevusalad maakondades suures osas üksteise mõju, s.t ei ilmne ainult suure või ainult väikese brutopalga lisandväärtuse tootlikkusega tegevusalade olulist koondumist eri maakondadesse. Harju- ja ka Hiiumaal on tegevusalade struktuuri osas lisandväärtuse tootmistasemes mõned eelised ja Võrumaal mõningane mahajäämus, kuid ülejäänud maakondade erinevused tegevusalade struktuuri mõju osas mahuvad 4 protsendipunkti raamesse.
Teise tegurina mõjutab elaniku kohta toodetud lisandväärtuse taset regioonis riigi keskmisega võrreldes selles regioonis elaniku kohta teenitud brutopalga suuruse suhe riigi keskmise brutopalgaga elaniku kohta.
Joonis 9. Tegevusalade struktuuri mõju brutopalga lisandväärtuse tootluse tasemele maakondades Eesti keskmise suhtes 2007. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Joonis 10. Elaniku kohta teenitud brutopalga summa hälve maakondades Eesti keskmisest 2007. aastal, korda
ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Joonis 11. Elaniku kohta loodud lisandväärtus maakondades Eesti keskmise suhtes 2007. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Joonis 12. Elaniku kohta loodud majanduslik väljund maakondades Eesti keskmise suhtes 2006. aastal, %
ALLIKAS: Eesti Statistikaamet 2008 ja Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud.
Jooniselt 10 nähtub, et elaniku kohta teenitud brutopalga tase erineb riigi keskmise suhtes hinnatuna maksimaalselt 67 protsendipunkti võrra – Harjumaal 30% üle ja Ida-Virumaal 37% alla riigi keskmise. Seega kujundab maakondade majandusliku arengutaseme (lisandväärtuse elaniku kohta loomise) regionaalseid erinevusi eelkõige elaniku kohta teenitud brutopalga tase ja enam kui neli korda väiksemas ulatuses elanikkonna hõivatuse struktuur tegevusalade lõikes. Samal ajal tugevdavad tegevusalade struktuuri erinevused majandusarengu regionaalset tasakaalustamatust, sest ka selle teguri järgi (joonis 9) olid üle keskmise ja alla keskmise samad maakonnad, kuigi mitte samas järjestuses.
Kui erandlik Harjumaa välja jätta, eristuvad selgelt elanikkonna kõrgema sissetuleku tasemega Kesk- ja Lääne-Eesti (89–101% riigi keskmisest) ning madalama sissetuleku tasemega Ida- ja Lõuna-Eesti (63–73% riigi keskmisest), nende vahele jäävad Viljandi ja Lääne-Virumaa 78–80%-ga riigi keskmisest tasemest.
Joonisel 11 esitatakse majandusarengu regionaalse tasakaalustamatuse hinnang elaniku kohta loodud lisandväärtuse taseme erinevuse alusel maakondades riigi keskmisega võrreldes. Selgelt eristub äärmuslik Harjumaa 36,8% üle riigi keskmise. Üllatavalt on teisel kohal riigi keskmist 2,5% võrra ületava tasemega väikese, saarel asuva Hiiumaa elanikkonna osavõtt rahvatulu loomisest. Ülejäänud maakonnad jagunevad palgataseme erinevuste mõjul analoogselt kahte gruppi: inimese kohta loodud kõrgema lisandväärtuse tasemega Kesk- ja Lääne-Eesti ning madalama majandusliku arengutasemega Ida- ja Lõuna-Eesti, mille vahele jäävad Viljandi ja Lääne-Viru maakond.
Elaniku kohta loodud lisandväärtuse ja SKT regionaalne hajuvuse võrdlus
Elaniku kohta loodud lisandväärtuse taseme alusel erinevad maakonnad riigi keskmisest vähem, kui on SKT alusel välja toodud erinevused. Joonis 12 toob mõlemad majandusarengu
regionaalsete erinevuste hinnangud välja paralleelselt 2006. aasta andmete alusel.
Harjumaa on SKT loomise tasemelt elaniku kohta riigi keskmisest märksa kõrgemal kui lisandväärtuse taseme alusel hinnatuna. Enamiku teiste maakondade puhul on olukord vastupidine – SKT alusel hinnatuna on nende majanduslik mahajäämus riigi keskmisest oluliselt suurem lisandväärtuse alusel saadud hinnanguga võrreldes. Hiiumaa majanduslikuks arengutasemeks hinnatakse 2006. aastal elaniku kohta loodud SKT alusel 60% ja lisandväärtuse alusel 102,5% riigi keskmisest tasemest, Raplamaal vastavalt 53,9% ja 93,7% ning Saaremaal 63,9% ja 93,1%. Mõlema kriteeriumi järgi saavad peaaegu võrdse majandusliku arengu hinnangu Ida-Virumaa ja Järvamaa veidi üle 60% riigi keskmisest. SKT tasemelt elaniku kohta viimastel kohtadel olnud Jõgevamaa ja Põlvamaa on aga elanikkonna osavõtu poolest lisandväärtuse loomisel palju paremal positsioonil.
Tabelis 2 esitatakse regionaalse majandusarengu tasakaalustamatuse (dispersiooni) arvutused ettevõtte registreeringu asukohast lähtuva SKT ja brutopalga teeninud inimeste elukohast lähtuva lisandväärtuse alusel. Lisandväärtust loonud inimeste elukohast lähtuv majandusarengu regionaalse tasakaalustamatuse hinnang on 2006. aasta võrdlevarvutuste põhjal enam kui kolmandiku võrra väiksem ettevõtete registreerimise asukohast lähtuvast SKT dispersiooni hinnangust. Regioonid osalevad oma elanike kaudu majandusliku tulemi loomisel palju ühtlasemalt, kui see ettevõtete registreerimise asukohast lähtuva SKT regionaalse jaotuse põhjal tundub toimuvat.
Majandusarengu regionaalse tasakaalustatuse uue hindamismeetodi eelis traditsioonilise ees seisneb asjaolus, et see võimaldab seostada regiooni elanike osavõtu majandusliku tulemi loomisest nii nende heaolu tasemega kui ka kohalike omavalitsuste finantsvõimekusega. Seega võimaldab uus meetod ühendada ettevõtlussektori, majapidamiste ja avaliku sektori arengu regionaalsete probleemide analüüsi ühtseks loogiliseks tervikuks.
Tabel 2. Elaniku kohta loodud SKT ja lisandväärtuse regionaalne dispersioon Eestis 2006. aastal
| Regioon | LV elaniku kohta: regioon / riigi keskmine, % |
Elanike arvuga kaalutud panus dispersiooni | SKT elaniku kohta: regioon / riigi keskmine, % |
Elanike arvuga kaalutud panus dispersiooni |
| Eesti | 100,00 | 100 | ||
| Harju | 136,78 | 14,31 | 157,3 | 22,25 |
| Hiiu | 102,63 | 0,02 | 60 | 0,30 |
| Ida-Viru | 61,08 | 4,98 | 56,4 | 5,59 |
| Jõgeva | 68,50 | 0,87 | 43,8 | 1,56 |
| Järva | 62,31 | 1,02 | 61,7 | 1,04 |
| Lääne | 90,06 | 0,21 | 60,9 | 0,81 |
| Lääne-Viru | 74,59 | 1,28 | 64,5 | 1,79 |
| Põlva | 68,20 | 0,74 | 47,4 | 1,23 |
| Pärnu | 85,50 | 0,96 | 73,1 | 1,78 |
| Rapla | 93,65 | 0,17 | 53,9 | 1,26 |
| Saare | 93,10 | 0,18 | 63,9 | 0,94 |
| Tartu | 93,81 | 0,69 | 88,3 | 1,30 |
| Valga | 64,88 | 0,90 | 48,8 | 1,32 |
| Viljandi | 74,89 | 1,05 | 54,9 | 1,89 |
| Võru | 64,04 | 1,03 | 49,9 | 1,43 |
| Dispersioon | 28,40 | 44,48 | ||
|
ALLIKAS: Eesti Statistikaamet 2008 ning Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008: autori koostatud. |
||||
Kokkuvõte
Regionaalse majandusarengu tasakaalustatuse tähtsust tunnetatakse kogu maailmas ja rõhutatakse eriti Euroopa Liidus. Ka Eestis on regionaalse arengu strateegiad välja töötatud, kuid nende teostamine kulgeb vaevaliselt. Artiklis on välja toodud Eesti regionaalse tasakaalustamatuse traditsiooniline hinnang SKT loomise jaotuse alusel ettevõtte registreerimise asukoha järgi ning näidatud analüüsi täiustamise võimalusi uue hinnanguga lisandväärtuse jaotuse alusel brutopalga teeninud inimeste elukoha järgi.
Regioonide majandusarengu hajuvus riigiti erineb. Viimasel aastakümnel on majandusarengu regionaalne tasakaalustamatus paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, eelkõige uusliikmetes, sealhulgas Eestis, märkimisväärselt kasvanud. Eestis on regionaalse majandusarengu tasakaalustamatus aastail 1996–2006 suurenenud kolmandiku võrra. Majandusarengu regionaalselt hajuvuselt on Eesti Euroopa Liidus teisel kohal, olles parem vaid Lätist ja edestades veidi Ungarit. Majanduslikku konkurentsivõimet suurendavad regioonid tõestavad oma jätkusuutlikkuse paranemist, sest nende elanikud saavad enam tarbida ja investeerida, ettevõtetel jätkub vahendeid investeerimiseks ja tööjõudu tegevuse laiendamiseks. Samal ajal riigi keskmise suhtes väheneva majandusliku arengutasemega silmapaistvate regioonide jätkusuutlikkus satub üha enam küsimärgi alla nii elanike madala sissetuleku (tarbimis- ja investeerimisvõime) kui ka avaliku sektori (kohalike omavalitsuste) võimaluste mahajäämuse tõttu.
Artiklis uuriti eraldi elaniku kohta teenitud brutopalga ja tööhõive harustruktuuri mõju regioonis loodud lisandväärtuse tasemele (elaniku kohta). Ilmnes, et erinevusi põhjustab peamiselt sissetulekute tase, mis erineb maakondade vahel kuni 67% riigi keskmise suhtes arvutatuna. Tööhõive struktuuri tegevusalade järgi hinnatud erinevuste mõjul hajus lisandväärtuse loomise tase regioonide vahel ainult 14% ulatuses. See tulemus on mõneti üllatav, sest tööhõive struktuur maakonniti erineb ja ka brutopalga ühiku kohta loodud lisandväärtuse hajuvus tegevusalade lõikes on suur.
SKT loomise asukoha (ettevõtete ja nende filiaalide registreerimise asukoha) alusel saadud majandusarengu regionaalse tasakaalustamatuse hinnang osutus enam kui poole võrra suuremaks lisandväärtust loonud inimeste elukoha alusel saadud regionaalsest dispersioonist. Pendelränne töö- ja elukoha vahel muudab seega regioonide osaluse riigi SKT loomisel ühtlasemaks, kui ettevõtete asukoha järgi võinuks oletada. Selgitamist vajab aga vea suurus hinnangus, mis tuleneb inimese tegeliku elukoha erinevusest registris fikseeritud regioonist.
Artiklis kasutati majandusarengu regionaalse hajuvuse hindamiseks ja seda mõjutavate tegurite analüüsiks esimest korda valdade ja linnade elanike töötasu suurust ja tegevusalati jaotust iseloomustavaid Eesti Maksu- ja Tolliameti süstemaatiliselt kogutavaid andmeid. Seega on edasistes uuringutes võimalik hinnata majandusarengu regioonisisest hajuvust valdade ja linnade arvestuses, samuti töötasu suurust ja tööhõive struktuuri mõju sellele. Vaatlusperioodi pikenemisel oleks võimalik välja tuua majandusarengu tasemes ja struktuuris esinevaid trende.
Edasistes uuringutes tuleb tõstatada küsimus majandusarengu mõjust avaliku sektori regionaalarengule. Regioonide avaliku sektori (kohalike omavalitsuste) finantsvõimekus (eelarvelaekumised elaniku kohta) sõltub Eestis otseselt regioonide elanike osast majandustulemi loomisel (väljateenitud palgast elaniku kohta). Kohalike omavalitsuste eelarvesse laekus 2004–2009 kehtinud seaduste kohaselt üksikisiku tulumaksuna 11,4– 11,9% elanike väljateenitud brutopalgast. Üksikisiku tulumaks moodustab peamise osa kohalike omavalitsuste eelarvetuludest. Seega on edasistes uuringutes oluline, kuidas tasakaalustada regioonide majandusarengu erinevustest tuleneva avaliku sektori finantsvõimekust, sest elanikel on õigus saada avaliku sektori teenuseid kogu riigi ulatuses ligilähedaselt samal tasemel.
Arvestada tuleb andmete kokkuvõtu töömahukusega ja veavõimalustega. Väärtusliku andmemassiivi korrektse kokkuvõtu, säilitamise ja uurijatele kättesaadavaks tegemise peaks oma ülesandeks kujundama Eesti Statistikaamet.
Kasutatud kirjandus
- Beschluss des Bund-Länder-Planungauschusses der Gemeinschaftsaufgabe “Verbesserung der regionalen Wirtschaftsstruktur“ vom 25.03.1999, unveröffentlicht.
- Eesti Maksu- ja Tolliamet 2008. Väljamakstud brutopalga jaotus kohalike omavalitsuste lõikes 2004–2007 vastavalt töötaja elukohale.
- Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015. Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud mais 2005. a.
- Energy and Sustainable Development. Case Studies (2002). New York: United Nations.
- Ezcurra, R., Rodríguez-Pose, A. (2009). Measuring the Regional Divide. – Handbook of Regional Growth and Development Theories. Eds R. Capello, P. Nijkamp. Cheltenham, UK, Northampton, MA, USA: Edward Elgar, pp 329–353.
- European Commission (2002). A European Union Strategy for Sustainable Development. Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities.
- Europe at a crossroads. The need for sustainable transport (2003). Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities.
- Eurostat 2008. Table: Dispersion of regional GDP per inhabitant, in % of the national GDP per inhabitant.
- Indicators of Sustainable Development: Guidelines and Methodologies (2001). United Nations, Department of Economic and Social Affairs, Division for Sustainable Development.
- Lange, K. (2002). Erfahrungen mit der Anlage statistischer Analysen zur Unterstützung der regionalen Wirtschaftsförderung. Institut für Empirische Wirtschaftsforschung der Universität Leipzig.
- Nordic-Baltic Co-operation on Sustainable Rural Development. Country Note Report (2000). Copenhagen: Nordic Council of Ministers.
- OECD Forum 2001. Sustainable Development and the New Economy. Forum Highlights. Paris: Organisation for Economic Co-operation and Development.
- Põhjala foorum (2003). Jätkusuutliku energeetika majandusmehhanismid. Tallinn, 4. nov.
- Regional Disparities in Small Countries (2005). Eds D. Felsenstein, B. A. Portnov. Berlin-Heidelberg: Springer.
- Soborski, R. (2004). Antiglobalism and Ecologism in Comparative Perspective. – J. Barry, B. Baxter, R. Dunphy (eds). Europe, Globalization and Sustainable Development. London, New York: Routledge, pp 31–46.
- Soubbotina, T. P. (2004). Beyond Economic Growth: An Introduction to Sustainable Development. Washington, D.C.: The World Bank.
- Stimson, R. J., Robson, A., Tung-Kai, S. (2009). Measuring Regional Endogenous Growth. – Handbook of Regional Growth and Development Theories. Eds R. Capello, P. Nijkamp. Cheltenham, UK, Northampton, MA, USA: Edward Elgar, pp 354–373.
- Sustainability Indicators: A Report on the Project on Indicators of Sustainable Development (1997). B. Moldan, S. Billharz, R. Matravers (eds). Chichester: John Wiley and Sons Ltd.
- Zischeck, C. (2006). Grundfragen der statistischen Analyse regionaler Wirtschaftskraft. Hamburg: Verlag
Dr Kovač. - UNECE (United Nations Economic Commission for Europe) (2001). ECE Strategy for a Sustainable Quality of Life in Human Settlements in the 21st Century (ECE7HBP/120). New York and Geneva: United Nations Publications.
*Eelretsenseeritud artikkel.
1Eesti majanduse tegevusalade klassifikatsioon (EMTAK) 2003: A – põllumajandus, jahindus ja metsamajandus; B – kalapüük; C – mäetööstus; D – töötlev tööstus; E – elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus; F – ehitus; G – hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite, mootorrataste, isiklike tarbeesemete ning kodumasinate remont; H – hotellid ja restoranid; I – veondus, laondus ja side; J – finantsvahendus; K – kinnisvara, rentimine ja äritegevus; L – avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus; M – haridus; N – tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; O – muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus.