Nr 30

Laadi alla

Jaga

Prindi

RiTo nr 30 kunstigalerii

15. detsember 2014

Kunstigalerii

RiTo nr 30, 2014

Timo Toots, multidistsiplinaarne kunstnik

Sündinud 1982 Tartus. Haridus: 2009 Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia.

Ühendused: Tartu Kunstnike Liit.

Osalenud näitustel alates 2006. aastast, sh grupinäitustel 2014 Riias, 2013 Frankfurdis, New Yorgis, 2012 Baselis, Turu linnas, 2011 Moskvas, Tallinnas, Osnabrückis (Saksamaa), 2007 Tallinnas, Tartus, 2006 Peterburis, Aizputes (Läti); isikunäitused: 2014 Nantes (Prantsusmaa), 2012 Oldenburgis (Saksamaa), 2010 Tartus, Tallinnas.

Auhinnad: 2012 Kultuurkapitali aastapreemia; 2012 Prix Ars Electronica (Golden Nica) Interaktiivne kunst; 2011 Köler Prize, nominatsioon.

Kunstiloomingus on minu peamine inspiratsiooniallikas infoühiskond oma pidevas muutumises. Kuna minu vanemate taustaks on teadus- ja majandusvaldkond, puutusin tehnikaga kokku juba lapsepõlves 1980-ndail. Nõukogude Liidus tuli puuduv tehnika ise meisterdada. Meie kodus olid isetehtud arvutid, raadiod, satelliitvastuvõtjad jpm. DIY (ingl valmista see ise) oli tollal tehnika vallas tavapärane põhimõte.

Digitaalsete süsteemide arenedes hakkasin märkama muutusi meie igapäevaelus – kuidas kasutasime linnaruumi, suhtlesime sõpradega, tegime fotosid või suhtusime privaatsusesse. Need arengud näivad kulgevat äraarvamatus suunas ja see tundmatus ongi minu tööde teema.

Püüdsin selle teemaga suhestuda informaatikat ja matemaatikat õppides, mis aga ei viinud mind otsitud küsimuste ja vastusteni. Lahenduse leidsin hoopis hobina alustatud fotograafias, mis aitas maailma näha ja analüüsida. Fotode abil dokumenteerisin kõigile nähtavat linnaruumis ja privaatseid hetki oma sõpruskonnas. Õpingud Kunstiakadeemias arendasid oskust analüüsida ühiskonda fotograafia kaudu.

Paraku ei olnud minu uurimisobjektid eriti fotogeenilised. Füüsilise reaalsuse jaoks loodud vahendid ei soosi meie elu virtuaalse poole jäädvustamist. Ilmnes, et kaamera ei ole parim võimalik abimees reaalsuse uue tasandi talletamisel ja vahendamisel. Kaamera tagant välja astumine avas minu jaoks uued võimalused ühiskonna dokumenteerimiseks ja kriitiliseks analüüsiks. Tehnika oli olnud minu tööde teema ja muutus nüüd ka teostamise vahendiks, võimaldades ilmekalt ja mõjusalt näidata meie igapäeva.

Tagasiside