Retsidiivsus avavanglast ja kinnisest vanglast vabanenute hulgas
-
Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna isikuvastaste süütegude menetlusgrupi uurija
Retsidiivsus, teisisõnu korduvkuritegevus on olukord, kus varasemalt kuriteo toime pannud isik paneb toime uue kuriteo. Erinevas kontekstis võivad retsidiivsuse asjaolud erineda. Kindlaks tuleb määrata ajaline piir ning tunnus, mis seostab isiku uue kuriteoga. Ajalise piirina on selles artiklis käsitletud kahte aastat ning uue tunnusena süüdimõistvat kohtuotsust.
Kahe aasta määr on retsidiivsusuuringutes tavaline aluseks võetud aeg, mis näitab, et isikut loetakse retsidiivseks, kui välja valitud retsidiivsuse tunnus esineb kahe aasta jooksul alates vanglast vabanemisest või kriminaalhooldusest. Võrreldes teiste tunnustega kinnitab süüdimõistev kohtuotsus, et isik on uue kuriteo toime pannud. Justiitsministeeriumi läbi viidud uuringus on välja toodud, et süüdimõistva kohtuotsuse arvestamine on täpsem, kuna näiteks kahtlustatavana ülekuulamine ei tõenda, et isik oleks kuriteo toime pannud. Süüdimõistva otsuse korral aga saab kindlalt öelda, et isik on kuriteo toime pannud (Retsidiivsus Eestis 2017, 2018: 10–11). Retsidiivsuse kõrget taset mõjutab ühiskonda tagasi sulandumise stressirohkus, samuti vangistusele eelnevad probleemid, näiteks töötus, majanduslikud probleemid ja vaimsed haigused.
Statistika alusel on retsidiivsuse tase kõige kõrgem just nende hulgas, kes on oma karistuse lõpuni kandnud vanglas. 2020. aastal Eestis vabanenute puhul, kes kandsid karistuse vanglas lõpuni, on kahe aasta retsidiivsusmäär 43 protsenti. Tingimisi ennetähtaegse vabanemise puhul on kahe aasta retsidiivsusmäär 29 protsenti ning elektroonilise valvega tingimisi ennetähtaegse vabanemise puhul 15 protsenti (Justiitsministeerium 2023). Justiitsministeeriumi läbi viidud uuringus ei ole eraldi võrreldud kinnist vanglat ja avavanglat, seega ei ole teada, milline on retsidiivsus kahe erineva vanglaliigi vabanenute puhul.
Juba vangistuses viibinud inimese suhtes on ühiskonnal eelarvamused, mis tõukavad rikkujat uuesti kuritegelikule teele.
Retsidiivsust mõjutavad ka faktorid, mis ei tulene isikust endast, vaid hoopis ühiskonnast. Juba vangistuses viibinud inimese suhtes on ühiskonnal eelarvamused, mis tõukavad rikkujat uuesti kuritegelikule teele. Ühiskondliku surve tõttu on kurjategijatel keerulisem leida tööd ning seega on raskendatud ka ise oma eluga hakkama saamine, mis omakorda soodustab uue kuriteo toimepanemist. Kindla töökoha olemasolu ja sellega kaasnev sissetulek on üks peamisi faktoreid, mis aitab ette ennustada isiku kuritegelikule teele tagasi sattumise tõenäosust (Lewis 2021: 1240). Mitmed uuringud on näidanud, et tööandjatele on vastumeelne võtta tööle kuritegeliku taustaga inimesi (Sampson & Laub 1992: 15). Nad eelistavad inimesi, kellel kuritegelikku tausta pole, kuna usutakse, et varasemalt kuriteo toime pannud isik ei pruugi olla usaldusväärne.
Christopher Uggen on viinud läbi uuringu, võrdlemaks töökvaliteedi seost retsidiivsusega, ning uuringust nähtub, et kõrgem töökvaliteet vähendab retsidiivsust. Kõrget töökvaliteeti seostatakse peamiselt kõrgema töötasuga, isiklike saavutustega, mõjukusega, eesmärkidega ja töö meeldivusega (Uggen 1999: 129–130, 137–138).
Tuleb siiski arvesse võtta, et kui isikul on töökoht olemas, võib tema jaoks edasiseks probleemiks olla juba selle säilitamine ning sealne areng. Ainuüksi tööle suunamine kriminaalset käitumist ei vähenda, vaid mõju omab pigem tööle suunamine koos teiste kaasnevate teguritega, milleks on töö stabiilsus, pühendumus ja sealt saadavad sidemed, mis omakorda aitavad tõsta sotsiaalset kontrolli. Kontrolliteooria kohaselt on sotsiaalse kontrolli puudumine inimest kuritegelikule teele suunav asjaolu. Stabiilne töö aitab kaasa sotsiaalse kontrolli saavutamisele. Lisaks aitavad suhted töökaaslastega inimesel sotsiaalsuse kaudu mõista kehtivaid norme ja väärtusi.
Kurjategija jaoks teeb taasühiskonnastamise protsessi keeruliseks olukord, kus teiste ühiskonnaliikmete lugupidamist on keeruline pälvida (Lewis 2021: 1240). Inimestel on süüdimõistetute osas eelarvamused, mis omakorda viivad häbimärgistamiseni ning see omakorda sotsiaalse tõrjutuseni.
Retsidiivsuse käsitlemisel on oluline eristada ka rikkujate vanust. Eesti kontekstis on isik süüvõimeline alates 14. eluaastast ning kuni 21. eluaastani käsitletakse isikut vangla mõistes kui noort. Kuni 18-aastaste rikkujate puhul on erisused ka karistamises, näiteks tohib alaealisele kurjategijale määrata maksimaalselt kümne aasta pikkuse vangistuse. Noorte puhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et nad on veel psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja sotsiaalselt välja arenemas, samuti on nad väga paljuski sõltuvad oma perekondlikest sidemetest (Young & Turanovic 2021).
Kriminaalõiguses ning kohtupraktikas on üks peamisi ideid see, et korduvatele rikkumistele peab reageerima palju rangemalt kui esmakordsetele. Kui kurjategijat üritatakse esimese rikkumise puhul mõjutada näiteks rahalise karistusega, aga see ei toimi, on mõistlik mõjutusvahendina kasutada näiteks vangistust. Retsidivistidele karistuse määramise puhul võetakse arvesse ühiskonna turvalisust, ning kuna kriminaalvaldkonna ressursid ei ole piiramatud, on korduvate rikkujate puhul pikem karistus õigustatud. Korduvrikkujate heidutamiseks on vaja rangemaid meetmeid, samas tuleb arvesse võtta ka seda, et nad võivad olla palju ohtlikumad, seega lubab nende vangistamine suuremat kasu. Ajal, mil kurjategija viibib vanglas, ei kujuta ta endast ühiskonnale ohtu.
VANGLA ROLL ISIKU SEADUSKUULEKALE TEELE SUUNAMISEL
200 aastat tagasi oli vangla roll selgelt paika pandud. Vangla ülesanne oli vangistuses hoida võlgnikke, kuni nende võlg saab tasutud, vahialuseid, surmanuhtlusele määratud isikuid kuni surmanuhtluse täideviimiseni või lühiajalist vanglakaristust kandma määratud isikuid. Taasühiskonnastamist vangla rollis ei esinenud. Tänapäevase lähenemise puhul on aga vastupidi ning taasühiskonnastamisel on oluline roll. Vangla ülesanne on riskide vähendamine ja tulemuslikkuse saavutamine (Jewkes et al. 2016). Vangistusseaduses (2000) on samuti vangla rolli all välja toodud kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamine, mida võib käsitleda kui taasühiskonnastamist. Samuti on vangistusseaduses välja toodud, et vangistuse täideviimine toimub kas kinnises vanglas või avavanglas.
Avavangla kontseptsiooni esitasid John Howard ja Jeremy Bentham. Nad uskusid, et taolised institutsioonid suudavad kurjategijaid paremini rehabiliteerida ning seeläbi ka kuritegevust vähendada. Avavangla mängib olulist rolli vangide taasühiskonnastamises, mida tänapäevase lähenemise puhul peetakse üheks vangla võtmerolliks. Avavanglasse pääsemise võimalus annab lootust ka pikaajalist vangistust kandvatele vangidele, samuti vähendab see nende frustratsiooni (Patel & Venumadhava 2016: 577).
Avavangla definitsioon tuleb vangistusseaduse § 9 lõikest 1, mille kohaselt avavangla on selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla. Kinnise vangla ja avavangla erinevus seisneb vangistuse täideviimise vormis – avavangla puhul on tegemist avatud vormiga, mida iseloomustavad põgenemisvastaste abinõude puudumine ja kinnipeetava usaldamine. Vangistusseaduse § 10 lubab kinnipeetaval liikuda väljaspool vangla territooriumi ilma järelevalveta seoses õppimise, töötamise või talle tervishoiuteenuse osutamisega. Samas paragrahvis on kinnipeetava väljaspool vangla territooriumi liikumise puhul välja toodud ka vangistusseaduse § 22, mis omakorda annab vanglateenistuse ametnikule õiguse lubada kinnipeetaval järelevalveta liikumine väljaspool vangla territooriumi ka näiteks perekondlikel põhjustel.
Avavangla mängib olulist rolli vangide taasühiskonnastamises, mida tänapäevase lähenemise puhul peetakse üheks vangla võtmerolliks.
Retsidiivsuse vähendamisel on oluline roll isiku tööga hõivatusel. Vangistusseaduse kohaselt on kinnipeetav vanglas kohustatud töötama. Töökohustust on võimalik täita nii kinnises vanglas kui ka avavanglas, kuigi viimases on tingimused selleks paremad tänu sellele, et töötada on võimalik väljaspool vanglat. Vangistusseaduses on töötamine välja toodud ühe põhjusena, miks avavangla kinnipeetaval lubatakse väljaspool vangla territooriumi järelevalveta viibida. Avavangla teeb koostööd erinevate ettevõtetega, tagamaks kinnipeetavatele võimalused töötada. Tänu sellele ei ole töökoha leidmine ainult kinnipeetava enda ülesanne, vaid tal on olemas vangla toetus.
Võrreldes kinnise vanglaga on avavanglas töökohustuse täitmine efektiivsem, kuna kinnipeetaval on võimalik töötada täispikk töönädal (40 tundi). Kinnises vanglas majandustöödel töötav kinnipeetav töötab mõnel juhul mitu korda vähem, näiteks nädalas korra kaks tundi koristustöödel.
Samuti on retsidiivsus seotud haridustasemega. Parem haridus aitab omakorda kaasa parema töökoha leidmisele (Scott 2016: 148). Parem töökoht välistab mitmed probleemid, näiteks isiku rahulolematuse töökoha suhtes (Latessa et al. 2020). Sarnaselt töötamisega on ka õppetegevus välja toodud põhjusena, miks avavangla kinnipeetaval lubatakse väljaspool vangla territooriumi viibida. Hariduse omandamist võimaldatakse kinnipeetavatele ka kinnises vanglas.
EESTI RETSIDIIVSUSE EMPIIRILINE UURING
Käesoleva uuringu jaoks vajalikud andmed on pärit vangiregistrist ja karistusregistrist, mistõttu ei ole need avalikult kättesaadavad. Andmete kogumiseks esitati vastavasisuline statistilise päringu taotlus justiitsministeeriumi vanglate osakonnale.
Uuringus on kasutatud eesmärgistatud valimit, mis hõlmab endas andmeid süüdimõistetud isikute kohta, kes on vanglast vabanenud aastatel 2015–2020. Töös on käsitletud ainult süüdimõistetud isikuid, kuna nende puhul saab kindlalt öelda, et kohus on nende suhtes teinud süüdimõistva otsuse, mis tähendab seda, et isik on kuriteo toime pannud.
Vanglast vabanenute hulgas on ka vahistatuid, kuid käesoleva töö uuringu valimist on see grupp välja jäetud. Samuti on valimi puhul arvestatud kinnipeetava vanglast vabanemise viisi. Valimisse kuuluvad isikud, kelle vabanemise põhjus on olnud karistusaja ärakandmine (sealhulgas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega), osalise karistusaja ärakandmine, tingimisi ennetähtaegne vabastamine või elektroonilise valvega ennetähtaegne vabastamine.
Valimisse kuulub 8435 vabanemist, nendest 457 avavanglast ja 7978 kinnisest vanglast.
Kinnine vangla on vanglaliik, kus karistust kandvate kinnipeetavate üle on ööpäev läbi tagatud järelevalve. Kinnipeetavatel ei ole võimalust vanglast ilma järelevalveta lahkuda, välja arvatud juhul, kui vangla direktor lubab kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule. Avavangla on vanglaliik, kus kinnipeetavatel on võimalus väljaspool vanglat ilma järelevalveta viibida, näiteks töötamiseks või õppetööks. Eesti vanglasüsteemis on tänapäeval kolm vanglat – Tallinna vangla, Viru vangla ja Tartu vangla. Igasse vanglakompleksi kuuluvad kinnise vangla üksused ja avavanglaosakond. Eraldiseisvat avavanglat Eestis ei ole.
Kinnine vangla on vanglaliik, kus karistust kandvate kinnipeetavate üle on ööpäev läbi tagatud järelevalve.
Uurimuse valimis on esindatud neli vanglat – Tallinna vangla (2957 vabanemist), Tartu vangla (2249 vabanemist), Viru vangla (2594 vabanemist) ning Harku ja Murru vangla (178 vabanemist). Viimase osakaal on valimis teistega võrreldes palju väiksem, kuna vangla liideti 2016. aastal Tallinna vanglaga. Ülevaade erinevatel aastatel vabanejate kohta on välja toodud joonisel 1.
JOONIS 1. Kinnisest vanglast ja avavanglast vabanenute arv aastatel 2015–2020
Allikas: autori koostatud
Jooniselt nähtub, et peamise valimi hulga moodustavad igal aastal kinnisest vanglast vabanenud ning avavangla osakaal on sellega võrreldes väga väike, kuigi aastatega on selle osakaal tõusnud. Seda tingib asjaolu, et avavangla kohad moodustavad kõigest kaks protsenti kõikidest Eesti vanglasüsteemi vanglakohtadest, samuti ei ole iga kinnipeetav avavangla jaoks sobilik.
Avavanglast vabanemised moodustavad kuus protsenti kõikidest vabanemistest uuritava ajaperioodi vältel. Lisaks nähtub jooniselt, et üldiselt on vabanenute arv võrreldes eelnenud aastaga kahanenud, välja arvatud 2017. aastal. Sarnaselt vabanenute arvu kahanemisega on langenud ka üldine kinnipeetavate arv.
Uuritaval ajaperioodil vabaneti kinnisest vanglast 7978 korral, avavanglast 457 korral. Kõikide kinnisest vanglast ja avavanglast vabanenute kahe aasta retsidiivsusmäär aastatel 2015–2020 on esitatud joonisel 2.
JOONIS 2. Kinnisest vanglast ja avavanglast vabanenute kahe aasta retsidiivsusmäärad aastatel 2015–2020
Allikas: autori koostatud
Kinnisest vanglast vabanenud panid uuritava ajaperioodi vältel kahe aasta jooksul pärast vabanemist uue kuriteo toime 3119 korral, mis annab 2015–2020 retsidiivsusmääraks 39 protsenti. Avavangla sama näitaja on 29 protsenti. Avavanglast vabanenud panid uuritava ajaperioodi vältel kahe aasta jooksul pärast vabanemist uue kuriteo toime 134 korral.
Vanglast on võimalik vabaneda erinevatel põhjustel. Käesolevas uurimuses on vabanemise põhjustena käsitletud karistusaja ärakandmist, osalise karistusaja ärakandmist, karistusaja ärakandmist karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega (KJKK), tingimisi ennetähtaegset vabanemist (TEV) ning tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise valve kohaldamisega (ETEV). Tabel 1 vaatleb erinevate vabanemisviiside ja vanglatüüpide seost retsidiivsusega.
TABEL 1. Erinevate vabanemisliikide retsidiivsus avavanglast (AVO) ja kinnisest vanglast vabanenute seas aastatel 2015–2020
Allikas: autori koostatud
Uuritaval ajaperioodil vabanes karistusaja lõpuni kandmise tõttu 4647 isikut. Eelnevalt on töös mainitud, et retsidiivsuse tase on selle grupi puhul kõige kõrgem.
Uue kuriteo toime panemise risk on avavangla puhul kõrgem teisel aastal pärast vabanemist, kinnise vangla puhul samuti. Põhjus võib seisneda selles, et TEVi raames vabanedes saab vabaneja suhtes järelevalvet teha kriminaalhooldaja. Kohus saab vabanejale määrata lisakohustusi, mille rikkumisel pööratakse ärakandmata vangistus täitmisele. Samuti pööratakse vangistus täitmisele juhul, kui kriminaalhoolduse ajal pannakse toime uus kuritegu. Süütegudest on kõige rohkem esindatud varavastased kuriteod ning mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis.
Tulemustest nähtub, et terve uuritava ajaperioodi vältel kokku on avavanglast vabanenute retsidiivsus suurem ainult karistusjärgse käitumiskontrolliga vabanenute puhul (tabel 1). Teiste vabanemisliikide puhul on suurem kinnisest vanglast vabanenute retsidiivsus.
Uue kuriteo toime panemise risk on avavangla puhul kõrgem teisel aastal pärast vabanemist, kinnise vangla puhul samuti.
Tabelist nähtub, et avavanglast vabanenute retsidiivsus on kõige madalam nendel, kes kandsid vanglas lõpuni osalise karistuse. Samuti on retsidiivsuse tase madal ETEVi raames vabanenute puhul ning TEVi raames vabanenute puhul. Sellest nähtub, et retsidiivsuse tase on madalam, kui vabanenul on vabanemisjärgselt jätkutugi kriminaalhooldaja näol.
Kinnisest vanglast vabanenute puhul on risk suurem teisel aasta jooksul pärast vabanemist, avavanglast vabanenute puhul on risk nii esimese kui ka teise aasta puhul võrdne. Põhjus on sama, mis TEVi raames vabanejate puhul. Kuritegude liikidest nähtub, et kõige rohkem on esindatud mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, millele järgneb kehaline väärkohtlemine. Elektroonilise valve alla vabanenute puhul on varavastaste kuritegude osakaal väiksem, mis omakorda võib mõjutada ka seda, et selle vabanemisviisi puhul on väiksem retsidiivsusmäär. Siinkohal tuleb arvesse võtta asjaolu, et varguste toimepanijad ei pruugi olla õige sihtrühm elektroonilise valve kohaldamiseks, kuna selleks peab isikul olema kindel elukoht, mis vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. Vargusi panevad toime pigem isikud, kellel on majanduslikke raskusi, mis omakorda viitab sellele, et neil ei pruugi olla kindlat ja püsivat elukohta, mistõttu ei saa neid elektroonilise valvega vabastada.
RETSIDIIVSUSMÄÄR OHUTASEME PÕHJAL
Nendele kinnipeetavatele, kellele koostatakse riskihindamine, määratakse ohutase. Ohutaseme hindamisel lähtutakse toime pandud kuriteost ning sellega kaasnenud tagajärgedest. Riskihindamise koostamise eelduseks on vangistus, mis kestab kauem kui aasta. Kuna kõikidele kinnipeetavatele riskihindamist ei tehta, pole kõikidel valimi liikmetel ohutaset märgitud.
Kuuel korral on kõrgeim ohutase üliohtlik, kuid need vabanejad on analüüsist välja jäetud, kuna nad ei ole avavangla sihtrühm ja seal karistust kanda ei saa. Analüüsis on seega arvestatud 5347 isikut.
Vaadates terve uuritava ajaperioodi tulemusi üldiselt, nähtub, et retsidiivsuse tase on nii kinnisest vanglast vabanenute kui ka avavanglast vabanenute seas kõige suurem väheohtlike puhul (tabel 2).
TABEL 2. Kinnisest vanglast ja avavanglast vabanenute retsidiivsusmäärad ohutaseme põhjal aastatel 2015–2020
Allikas: autori koostatud
Tabelist nähtub, et kõige madalam retsidiivsuse tase on avavanglast vabanenute seas ohtlike puhul ning kinnisest vanglast vabanenute seas kõrgohtlike puhul. Avavanglast vabanenute retsidiivsuse tase on võrreldes kinnisest vanglast vabanenutega kõrgem väheohtlike ja kõrgohtlike puhul. Kõrgohtlike osakaal on avavanglast vabanenute seas alates 2018. aastast iga järgneva aastaga kasvanud. Kuigi esialgu nähtub, et ka retsidiivsuse tase tõusis, on kahe viimase valimisse kuuluva aasta puhul siiski näha, et retsidiivsusmäär langeb. Tulemuste põhjal saab teha järelduse, et retsidiivsus on suurem probleem madala ohutasemega kinnipeetavate puhul.
Kõrgohtlikuks hinnatud vabanenute puhul on avavanglast vabanedes uue kuriteo toime panemise risk suurem teisel aastal, samuti kinnisest vanglast vabanedes. Süüteoliikidest on sagedamini esindatud vägivallakuriteod. Kuna ohutaseme hindamisel võetakse esmalt arvesse isiku toime pandud kuritegu, on vägivallakomponent kuriteo puhul ohutaset tõstev asjaolu.
JÄRELDUSED JA ETTEPANEKUD
Käesoleva uurimuse eesmärk oli välja selgitada retsidiivsuse tase kinnises vanglas ja avavanglas. Uuritava perioodi algusaastatel on avavangla osakaal olnud väga väike – aastatel 2015–2018 jääb avavanglast vabanenute arv vahemikku seitse kuni 55, samas kui kinnisest vanglast on vabanejaid rohkem kui tuhat. 2019. ja 2020. aastal on avavangla osakaal märgatavalt tõusnud. Aastal 2019 vabanes avavanglast 175 isikut ning 2020. aastal 190 isikut. Võrreldes avavanglast ja kinnisest vanglast vabanenute retsidiivsust, on avavanglast vabanenute retsidiivsus igal aastal väiksem kui kinnisest vanglast vabanenute oma. Avavanglast vabanenute kahe aasta retsidiivsusmäär tervel uuritaval ajaperioodil on 29 protsenti, kinnisest vanglast vabanenute retsidiivsusmäär 39 protsenti.
Tervet uuritavat ajaperioodi vaadates nähtub, et avavanglast vabanenute seas on kõrgem retsidiivsuse tase ainult karistusjärgse käitumiskontrolliga vabanenud isikute seas (tabel 1). Avavanglast vabanenute tulemus on 50 protsenti ning kinnisest vanglast vabanenute tulemus 40 protsenti. Nende tulemuse puhul tuleb arvesse võtta, et valimi liikmeid on vähe, seega mõjutab üks liige lõpptulemust suurel määral.
Teiste vabanemisviiside puhul on avavanglast vabanenute retsidiivsusmäär väiksem kui kinnisest vanglast vabanenute oma. Kõige tulemuslikum on kinnipeetavate elektroonilise valvega tingimisi ennetähtaegne vabastamine, mille puhul on avavanglast vabanenute retsidiivsusmäär 11 protsenti ning kinnisest vanglast vabanenute retsidiivsusmäär 18 protsenti. Sellele järgneb tingimisi ennetähtaegne vabastamine, mille puhul on avavanglast vabanenute retsidiivsusmäär 21 protsenti ning kinnisest vanglast vabanenute retsidiivsusmäär 30 protsenti.
Kindla töökoha olemasolul on retsidiivsuse vähendamisel väga suur mõju. Avavangla roll siinkohal on võimalusel olla vahelüli kinnise vangla ja kriminaalhoolduse vahel. Kui kinnipeetav paigutatakse avavanglasse, on tal võimalus leida omale töökoht ja omandada seal töökogemust. Sellisel juhul on avavanglast vabanedes isikul töökoht juba olemas. Vabanedes kriminaalhoolduse alla on seega üks oluline aspekt juba täidetud, milleks on kindla töökoha leidmine. Avavangla motiveerib kinnipeetavaid töötama, võimaldades neil seda teha väljaspool vanglat. Selle motivatsiooni hoidmine on oluline ka pärast vabanemist ning kriminaalhoolduse puhul saab kriminaalhooldaja aidata isikul motivatsiooni hoida.
Avavangla kinnipeetavad saab jagada kahte kategooriasse. Esimesed on need, kellel on lubatud väljaspool vangla territooriumi viibida (nt seoses tööga), teised on need, kes väljaspool vangla territooriumi veel viibida ei tohi. Teisest kategooriast esimesse jõudmine käib järk-järgult. Aja möödudes muutuvad kinnipeetavale seatud tingimused paindlikumaks. Ka see viitab asjaolule, et kinnipeetava jaoks on vajalik piisav avavanglas viibimise aeg.
Üks põhjustest, miks avavanglas on retsidiivsusmäär väiksem, võib peituda avavanglasse pääsemise tingimustes. Täitmisplaani § 17 alusel on avavanglasse võimalik pääseda kolmel viisil ning iga viisi puhul on sõltuvusprobleemiga kinnipeetavatele seatud kindlad tingimused.
Kinnipeetava osas, kelle suhtes tuvastatakse riskitegurina sõltuvusprobleem, maandatakse seda riski näiteks sõltuvusprobleemi käsitlevate sotsiaalprogrammidega, mille läbimine võibki olla kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks. Sellisel juhul on kinnipeetavale koostatud riskihindamise tulemusena tuvastatud riskitegurina sõltuvusprobleem ning sekkumistegevusena on planeeritud sotsiaalprogramm, mis riski maandab.
Küll aga tuleb siinkohal arvesse võtta, et peamine sisend tuleb kinnipeetavalt endast ning ainuüksi vangla tegevus ei ole isiku sõltuvusprobleemist vabanemisel määrav. Vanglal on võimalus isikut kontrollida ning toetada ainult vangistuse jooksul, kui isik vabaneb, ei saa vangla teda enam toetada. Sõltuvusprobleemist vabanemise korral on ka edaspidine toetus väga oluline, samuti tuleb tegeleda motivatsiooni hoidmisega, et ei tekiks tagasilangust.
Lähtuvalt tulemustest on autori esimene ettepanek suurendada avavanglas karistust kandvate kinnipeetavate osakaalu. Uuringu tulemused näitavad, et aastatega on avavanglas karistust kandvate kinnipeetavate osakaal suurenenud, kuid avavanglast vabanenute retsidiivsusmäär on langenud. Avavanglast vabanemine on kinnipeetava jaoks sujuvam, samuti aitab avavanglas viibimine tal teha ettevalmistusi ühiskonnaellu naasmiseks, kuna avavangla sarnaneb rohkem eluga väljaspool vanglat.
Avavanglas on kinnipeetaval võimalus oma elu rohkem iseseisvalt korraldada, mis omakorda valmistab isikut ette iseseisvuseks pärast vanglast vabanemist. Kinnises vanglas on kinnipeetav ühiskonnast rohkem eraldatud, mistõttu on ühiskonda naasmine keerulisem. Avavangla kohti on võrreldes kinnise vanglaga vähe ning nende tühjana hoidmine ei ole otstarbekas. Saamaks avavanglast maksimaalset kasu, tuleks seda ka maksimaalselt ära kasutada.
Teine ettepanek on seotud esimesega. Avavangla kohtade osakaal on kõikidest vanglakohtade arvust kõigest kaks protsenti (uuritaval perioodil moodustavad avavanglast vabanejad kuus protsenti kõikidest vabanejatest). Sellest tulenevalt on teine ettepanek suurendada avavangla kohtade arvu, kuna avavangla osakaalu tõstmise korral jääb olemasolevaid kohti väheks. Eesti vanglasüsteemis ei ole eraldiseisvat avavanglat, vaid iga kolme toimiva vangla juures on avavanglaosakond, samas tuleb arvesse võtta, et täiesti eraldiseisva avavangla loomine on väga kulukas projekt. Avavangla kohtasid on võimalik suurendada ka avavanglaosakondade juurdeehitusega, samuti siis, kui mõni kinnise vangla osakond ümber kujundada avavanglaosakonnaks. Sellist praktikat on kasutatud Tartu vanglas, kui eraldiseisvat avavanglaosakonda ei oldud veel vanglakompleksi loodud. Negatiivse küljena saab selle lahenduse juures välja tuua, et kinnise vangla ja avavangla elutingimused ei ole samasugused.
Kolmas ettepanek on tagada avavanglas karistust kandvatele kinnipeetavale piisav avavanglas viibitav aeg. Uuringu tulemustest nähtub, et pikem avavanglas viibitud aeg vähendab retsidiivsuse taset. Samas nähtub, et uuritava perioodi kõige lühem avavanglas viibimise periood on kõigest seitse päeva, mis ei ole piisav avavangla hüvedest osa saamiseks. Siinkohal tuleb arvesse võtta ka õigusaktidest tulenevaid piiranguid avavanglasse paigutamise aja osas.
Viimane ettepanek on suurendada elektroonilise valve all viibivate kinnipeetavate hulka, kuna uuringu tulemustest nähtub, et kahe aasta retsidiivsusmäär vabanemisliigi järgi on kõige madalam just nende hulgas, kes on vabanenud ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Võttes arvesse kehtivaid seadusi, saab otsuse kinnipeetava elektroonilise valve alla vabastamise kohta teha ainult kohus. Sarnaselt kohtuga võiks olla õigus selle üle otsustada ka vangla direktoril, luues vangistuse kinnise ja avatud täideviimise vormi juurde veel kolmanda vormi – koduvangistus. Koduvangistus tähendaks siinkohal seda, et kinnipeetav kannab oma karistust kodus sarnaselt ennetähtaegse elektroonilise valve kohaldamise tingimustega.
Kahe aasta retsidiivsusmäär vabanemisliigi järgi on kõige madalam just nende hulgas, kes on vabanenud ennetähtaegselt elektroonilise valve alla.
Elektrooniline valve võimaldab kinnipeetavat piisavalt palju jälgida, et teda distsiplineerida, eriti võttes arvesse, et kinnipeetav peab elektroonilise valve kohaldamiseks andma oma nõusoleku, mis omakorda viitab sellele, et ta on teadlik sellega kaasnevatest tingimustest. Koduvangistus riivaks vähem isiku perekondlikke suhteid, mis kuritegevusest irdumise teooria kohaselt on olulisel kohal. Koduvangistuse puhul on isikul paremad võimalused nii tööhõiveks kui ka õppetööks, samuti sõltuvusraviks, kui see toimub mõnes rehabilitatsioonikeskuses. Tööhõive, haridus ja ka sõltuvusprobleemidega tegelemine on retsidiivsuse vähendamisel olulisel kohal.
Avavangla roll on kinnipeetava jaoks olla vahelüli vangla ja vabaduse vahel. Avavangla on oma leebemate tingimuste poolest sarnasem eluga väljaspool vanglat, mis omakorda valmistab isikut vabanemise jaoks paremini ette. Avavanglasse ei pääse igaüks, vaid seal karistuse kandmiseks on kindlad tingimused, millele kinnipeetav peab vastama. Avavanglas karistuse kandmine on välistatud ainult üliohtlikuks hinnatud kinnipeetavate jaoks, keda vanglas esineb vähe, seega võib öelda, et enamikule kinnipeetavatele on avavanglasse pääsemise võimalus reaalselt olemas.
Avavanglast vabanenute retsidiivsus on kinnisest vanglast vabanenute omast väiksem. Erinevate tunnuste põhjal läbi viidud analüüsis nähtub, et teatud juhtudel on avavanglast vabanenute retsidiivsus kinnisest vanglast vabanenute omast ka kõrgem, kuid sellele vaatamata on üldine uuritava perioodi kahe aasta retsidiivsusmäär avavanglas kümne protsendi võrra madalam.
KASUTATUD ALLIKAD
- Agnew, R., 1985. A Revised Strain Theory of Delinquency. – Social forces 64 (1), 151–167.
- Ahven, A., 2019. Vanglast vabanenute retsidiivsus Eestis ja Soomes. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vanglast_vabanenute_retsidiivsus_eestis_ja_soomes.pdf
- Ahven, A., Roots, A., Sööt, M.-L., 2018. Retsidiivsus Eestis 2017. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/retsidiivsuseestis_2017.pdf
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017a. The Biological Basis of Criminal Behavior. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/13?element_originalid=ht0051
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017b. Antisocial Personality Pattern. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/14?element_originalid=ht0068
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017c. The Role of Procriminal Associates and Attitudes in Criminal Conduct. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/15?element_originalid=ht0090
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017d. Substance Abuse. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/17?element_originalid=ht0122
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017e. The Person in Social Context: Family, Marital, School, Work, Leisure/Recreation, and Neighborhood. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/16?element_originalid=ht0105
- Andrews, D. A., Bonta, J., 2017f. The Risk-Need-Resposivity Model of Offender Assessment and Treatment. The psychology of criminal conduct. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/2192917/19?element_originalid=ht0139
- Andvig, E., Koffeld-Hamidane, S., Ausland, L.-H., Karlsson, B., 2020. Inmates’ perceptions and experiences of how they were prepared for release from a Norweigan open prison. – Nordic Journal of Criminology 22 (2), 203–220.
- Bartollas, C., Schmalleger, F., Turner, Michael G., 2019. Juvenile Delinquency. New York: Peason Education.
- Cohen, L. E., Felson, M., 1979. Social Change and Crime Rate Trends: A Routine Activity Approach. – American Sociological Review, 44, 588–608.
- Cook, B. G., Cook L., 2008. Nonexperimental Quantitative Research and Its Role in Guiding Instruction. – Intervention in School and Clinic, 44 (2), 98–104.
- Farrall, S., 2021. International Perspectives and Lessons Learned on Desistane. Rmt: Solomon, A. L., Scherer J., 2021. Desistance From Crime. Implications for Research, Policy and Practice. Washington: National Institute of Justice.
- Farrall, S., Calverley, A., 2006. Understanding desistance from crime. Theoretical directions in resettlement and rehabilitation. Glasgow: Bell & Ban Ltd.
- Grounds, A., 2019. Discrimination against offenders with mental disorder. – Criminal Behaviour & Mental Health, 29 (4), 247–255.
- Hall, I., Hall, D., 2017. Evaluation and social research. 1st ed. London: Bloomsbury Publishing.
- Hirschi, T., 1969. Causes of Delinquency. University of California Press.
- Jewkes, Y., Crewe, B., Bennett, J., 2016. The aims of imprisonment. Handbook on prisons. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/1554201/14?element_originalid=c3.
- Justiitsministeerium, 2020. Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030. – https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/kriminaalpoliitika-pohialused
- Justiitsministeerium, 2023. Kuritegevus Eestis 2022. Retsidiivsus. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/retsidiivsus/
- Karistusseadustik (2001). – RT I, 06.08.2022, 27.
- Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend (2008). – RT I, 12.05.2022, 4.
- Kumar, S., Hossain, M. I., 2015. Well-being of convicted criminals in relation to their mental health: An empirical investigation. – Indian Journal of Health & Wellbeing, 6 (7), 667–671.
- Kriminaalpoliitika.ee 2022. Kuritegevusest irdumine. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/esf-tugiteenus-vanglast-vabanejale/kuritegevusest-irdumine
- LaCourse, A., Listwan, S. J., Hartman, J. L., 2018. Recidivism and Reentry: The Role of Individual Coping Styles. – Crime & Delinquency, 65 (1), 46–68.
- Latessa, E. J., Johnson, S. L., Koetzle, D., 2020. Understanding Risk and Needs: The Importance of Assessment. What Works (and Doesn’t) in Reducing Recidivism. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/1601839/9?element_originalid=book-part-002
- Lemert, E. M., 1974. Beyond Mead: The Societal Reaction to Deviance. – Social Problems 21 (4), 457–468.
- Lewis, C., 2021. The Paradox of Recidivism. – Emory Law Journal, 70 (6), 1209–1271.
- Lewis, R. H., Connolly, E. J., Boisvert, D. L., & Boutwell, B. B., 2019. A Behavioral Genetic Analysis of the Cooccurrence Between Psychopathic Personality Traits and Criminal Behavior. – Journal of Contemporary Criminal Justice, 35 (1), 52–68.
- Madise, L., Pikamäe, P., Sootak, J., 2014. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura.
- Mae Boag, E., Wilson, D., 2013. Does engaging with serious offenders change students’ attitude and empathy toward offenders? A thematic analysis. – Journal of Forensic Psychiatry & Psychology, 24 (6), 699–712.
- Maruna, S., LeBel, T., 2003. Welcome Home? Examining the „Reentry Court“ Concept from a Strengths-based Perspective. – Western Criminology Review, 4 (2), 91–107.
- Maruna, S., LeBel, T., 2009. Strengths-Based Approaches to Reentry: Extra Mileage toward Reintegration and Destigmatization. – Japanese Journal of Sociological Criminology, 34, 58–80.
- McNeill, F., 2006. A desistance parading for offender management. – Criminology & Criminal Justice, 6 (1), 39–62.
- McNeill, F., Farrall, S., Lightowler, C., Maruna, S., 2012. How and why people stop offending: Discovering desistance. – https://www.iriss.org.uk/resources/insights/how-why-people-stop-offending-discovering-desistance
- Merton, Robert K., 1938. Social structure and anomie. – American Sociological Review, 3 (5), 672–682.
- Moore, K. E., Stuewig J. B., Tangney, J. P., 2016. The Effect of Stigma on Criminal Offenders Functioning: A Longitudinal Mediational Model. – Deviant Behav 37 (2), 196–218.
- Muncie, J., 2009. The construction and deconstruction of crime. Rmt: Newburn, T., 2009. Key Readings in Criminology. London: Willan.
- Murphy, T., 2020. Criminological theory: the causes of crime. Criminology. Perlego. – https://ereader.perlego.com/1/book/1431962/12
- Olesk, M., 2020. Vangla x inimene. – https://www.vikerkaar.ee/archives/25512
- Patel, N., Venumadhava, G. S., 2016. Resocialisation of Prisoners – A Concept of Open Prison. – Social Science 6 (4), 576–577.
- Paternoster, R. and Bushway, S., 2009. Desistance and the „Feared Self“: Toward an Identity Theory of Criminal Desistance. – Journal of Criminal Law & Criminology, 99 (4), 1103–1156.
- Petre, A. & Tomiţă, M., 2022. Education in Prisons – an Essential Factor in Preventing Recidivism. The Role of Detention Officers in the Educational Process. – Journal of Community Positive Practices, 22 (2), 99–106.
- Power, J., Nolan, A., 2017. What Makes a „Good Job“ after Incarceration? Perceptions of Offenders in the Community. – The Journal of Correctional Education 68 (3), 53–71.
- Ramakers, A., Nieuwbeerta, P., Van Wilsem, J., & Dirkzwager, A., 2017. Not Just Any Job Will Do: A Study on Employment Characteristics and Recidivism Risks After Release. – International Journal of Offender Therapy and Comparative Criminology, 61 (16), 1795–1818.
- Rocque, M., 2021. But What Does it Mean? Defining, Measuring, and Analyzing Desistance From Crime in Criminal Justice. Rmt: Solomon, A. L., Scherer J., 2021. Desistance From Crime. Implications for Research, Policy and Practice. Washington: National Institute of Justice.
- Rüütel, E., 2018. Korrektsioonipsühholoogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
- Sellin, T., 1938. Culture Conflict and Crime. – American Journal of Sociology, 44 (1), 97–103.
- Scott, K. J., 2016. Corrections and Education: The Relationship between Education and Recidivism. – Journal of Intercultural Disciplines, 15, 147–169.
- Skjærvø, I., Skurtveit, S., Clausen, T., Bukten, A., 2017. Substance use pattern, self-control and social network are associated with crime in a substance-using population. Drug and Alcohol Review, 36, pp. 245-252.
- Stampnitzky, L., Mattson, G., 2015. Sociology. Security and insecurities. Security: Dialogue Across Disciplines, 90–110.
- Tammiste, B., Salla, J., Tüllinen, K., Kruusmaa, K.-C., 2016. Ohtlike kalduvuskurjategijate sihtgrupi, meetmete ja kohtlemise analüüs. – https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/ohtlikud_kalduvuskurjategijad_2016-1_0.pdf
- Thomas, B., 2022. The Role of Purposive Sampling Technique as a Tool for Informal Choices in a Social Sciences in Research Methods. – Just Agriculture 2 (5), 1–8.
- Tiwari, S., 2021. Concept of Open Prison System as a Correctional System: A Study in Light on Present Context. – International Journal of Legal Science and Innovation 3 (4), 1025–1039.
- Täitmisplaan (2008). – RT I, 17.09.2021, 2.
- Uggen, C., 1999. Ex-Offenders and the Conformist Alternative: A Job Quality Model of Work and Crime. – Social Problems 46 (1), 127–151.
- Vangistusseadus (2000). – RT I, 08.07.2021, 15.
- Vanglateenistus, 2023. Vangistuse kulg. – https://www.vangla.ee/et/karistuse-kandmine/vangistuse-kulg
- Weaver, B., McNeill, F., 2007. Giving Up Crime: Directions For Policy. – https://strathprints.strath.ac.uk/36733/1/Giving_Up_Crime_tcm8_2569.pdf
- Williams, K.A., 2007. Employing Ex-Offenders: Shifting the Evaluation of Workplace Risks and Opportunities from Employers to Corrections. – UCLA Law Review, 55 (2), 521–558.
- Õunapuu, L., 2014. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimisviis sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikool.
- Yohros, A., 2022. Examining the Relationship Between Adverse Childhood Experiences and Juvenile Recidivism: A Systematic Review and Meta-Analysis. Trauma, Violence, & Abuse.
- Young, B., & Turanovic, J. J., 2022. What About the Kids? Examining the Visitation-Recidivism Relationship Among Incarcerated Juveniles. – Youth & Society, 54 (7), 1126–1149.