E-valimised: usaldus ja osalus
-
Tartu Ülikooli teadur
Eesti valijate e-valimiste omaksvõtt põhineb selle valimisviisi ebatavaliselt suurel usaldusel.
Riigikogu valimistel 2019. aastal püstitati järjekordne elektroonilise hääletamise rekord, kui ligi 44 protsenti kõikidest häältest anti elektrooniliselt. Interneti teel hääletamine ei ole maailmas veel laialt levinud. Lisaks Eestile on tuntuimad internetivalimisi võimaldavad riigid Šveits, Kanada ja Austraalia (ACE), kuid kõikides neis on see piiratud kas teatud kodanike gruppidele või võimalik vaid teatud madalama taseme valimistel. Eesti e-valimine on unikaalne, lubades e-valida kõikidel valimisõiguslikel inimestel. Samuti on Eesti absoluutne rekordihoidja e-valijate osakaalus, kuigi nominaalsete numbrite poolest on kõige rohkem interneti teel valijaid Kanadas.
E-valimistel on usaldus valimisprotsessi vastu veelgi tähtsamal kohal kui paberhääletamise puhul
Foto: https://www.valimised.ee/et/
Pideva kasutusnumbrite kasvuga ei vaibu aga kuidagi vaidlused ja debatid ei internetivalimiste tehnoloogia ega poliitiliste aspektide suunal. Tehnoloogia üle peab debatt loomulikult käima, sest keskkond ja ohud muutuvad pidevalt ning e-valimised peavad olema turvalised. Poliitilise debati osas paistab aga selgelt välja nii-öelda „kes saab kasu“ küsimus ehk milline poliitiline jõud selle kaudu oma toetajaid mobiliseerib ja milline mitte. Numbrite lähem vaatamine seda hirmu küll ei toeta. Asjaolu, et e-valimised ei too uusi valijaid valima, on järeldatav juba e-valimiste kasutajanumbrite tohutu kasvu ja aastate kaupa pidevalt samaks jääva valimisosaluse võrdlusest. Täpsemad analüüsid on näidanud, et toimub lihtsalt valimisviisi vahetamine ehk endised paberil valijad valivad nüüd suurel määral elektrooniliselt, teisisõnu valivad ikka need, kes on kogu aeg valinud (Solvak, Vassil 2016). Sarnast pilti on täheldatud ka mujal, e-valimised ei ole üldjuhul toonud oodatud märkimisväärset osaluse tõusu ei Šveitsis (Germann, Serdült 2014; 2017) ega ka Kanadas (Goodman et al. 2018; Goodman, Stokes 2018). Lisaks on Eesti e-valijad ise ajas muutunud pabervalijatega väga sarnaseks ehk on toimunud selle valimisviisi levik väga erinevatesse sotsio-demograafilistesse gruppidesse (Vassil et al. 2016). Süvitsi minek mobiliseerimise argumenti tegelikult seega ei toeta, aga vaevalt, et see debatil vaibuda laseb ja võib-olla see ongi hea, sest sunnib meid pidevalt selle valimisviisi tulevikuga tegelema. Arvestades, et e-valimised on saanud kriitilise tähtsusega valimisviisiks Eestis, on selle debati raames püstitatud valimiste usaldusväärsuse küsimus ülimalt oluline ning on vajalik hinnata, kuivõrd usaldusväärseks valijaskond seda tegelikult peab ja kust tuleb jätkuv e-valimiste populaarsuse kasv. Arvestades kui palju on rahvusvaheliselt viimasel ajal täheldatud tehnoloogilisi ründeid eesmärgiga valimisi ja valijaid mõjutada, annab tehnoloogia usaldamise küsimus laiemalt ning valimiste kontekstis kitsamalt aimu, kuivõrd vastupidavaks osutuvad meie e-valimised võimalike kasutajate mõjutamise suhtes. Mainitud rünnete eesmärk ei ole enamasti olnud otsene valimistulemuste võltsimine, arvestades sellega kaasnevaid kriminaalseid tagajärgi, vaid just lihtsalt usalduse kõigutamine, demokraatliku protsessi vastu ja selle kaudu ka antud riigis poliitiliste pingete õhutamine.
E-valimised ei too uusi valijaid valima, toimub valimisviisi vahetamine ja valivad ikka need, kes on kogu aeg valinud.
Eesti kontekstis ei ole selliseid probleeme ilmnenud ning koos e-riigi kui sellise positiivse mainega naudib ka e-valimine kui üks võtmetähtsusega e-teenus kõrget usaldusväärsuse taset. Samas on e-valimised just selle tõttu suurusjärgu võrra haavatavamad, kuna infotehnoloogia kaudu on valimise kanal üldse võimalikuks saanud. Rünnakud maine ja usalduse vastu on sellise kanali puhul lihtsamad ja potentsiaalselt suuremate tagajärgedega. Antud artikli eesmärk on näidata, kuivõrd kõrge või madal on e-valimiste usaldusväärsus Eesti valijate silmis, kas see mõjutab selle valimisviisi kasutamist ja valimisosalust, ning hinnata, kuivõrd on suur usaldus Eesti e-valimise kasutamise eeltingimuseks või hoopis positiivse kasutuskogemuse tagajärg. Juhul kui ei ole viidatud teisiti, kasutatakse artiklis aastatel 2005–2019 läbiviidud Eesti e-valimise uuringut (Solvak, Vassil 2016), mille raames tehti pärast iga e-valimise võimalusega valimist alates 2005. aastast 1000 respondendiga valimiga küsitlusuuring ning millest on nüüdseks tekkinud juba üle 10 000 intervjuuga andmebaas Eesti valijate, sealhulgas e-valijate kohta.
VEEL KORD KASUTUSNUMBRITEST
Viimased riigikogu valimised olid e-valimiste osas rekordilised mitmes mõttes. E-hääled moodustasid kõikidest antud häältest 43,8 protsenti. 143 välisriigist anti suisa 6,3 protsenti kõikidest e-häältest. Eelhääletusperioodil antud häältest olid elektroonilised üle 70 protsendi. Absoluutne e-häälte juurdekasv võrreldes 2015. aasta riigikogu valimisega oli pisut rohkem kui 70 000 ja seda olukorras, kus valimisõiguslikke inimesi oli nonde valimistega võrreldes üle 12 000 inimese vähem (Valimised). E-valijate arvu kasv tuli lisaks ühtlaselt üle riigi, see kasvas 2015. aasta riigikogu valimistega võrreldes igas maakonnas ning kõige suurema juurdekasvu tegi alaliselt välisriigis elavate inimeste antav e-häälte arv.
Joonis 1 näitab pisut täpsemalt e-hääletamise kasutamise populaarsuse kasvu aastatel 2005–2019. Keskmiselt on e-häälte osakaal kasvanud igal valimisel nelja protsendipunkti võrra. Veel enne viimaseid valimisi oleks võinud oodata selle juurdekasvu lõppu, sest 2014.–2017. aastal tundus e-valijate osakaal jäävat kõikuma ühe kolmandiku juurde kõikidest hääletanutest. Aga selgus, et e-valimiste võimalik lagi liigub veel kõrgemale. Informatiivne on samal joonisel vaadata ka e-häälte osakaalu eelhääletusperioodil antud häältest. See ületas 50 protsendi määra juba 2011. aastal ja praeguseks 70 protsendi määra ehk neist valijatest, kes soovivad oma hääle erinevatel põhjustel enne pühapäevast valimispäeva ära anda, on nüüdseks rohkem kui kaks kolmandikku seda tegemas elektrooniliselt. Kombineerituna moodustavad eelhääletusperioodil antud 247 232 elektroonilist ja 99 177 paberhäält juba 62 protsenti kõikidest antud häältest ehk enamus on valinud juba enne suurt valimispäeva.
JOONIS 1. E-häälte protsent kõikidest häältest 2005–2019
Allikas: Valimised
Kummastav on aga pilt, kui võrrelda omavahel e-valijate osakaalu ja valimisosaluse suhtarvu, nagu on toodud joonisel 2: üks kasvab pidevalt ja teine tammub paigal.
JOONIS 2. E-häälte osakaal ja valimisosalus 2005–2019
Allikas: Eesti e-valimiste uuring 2005–2019
Eriti huvitav on vaadelda andmepunkte valimistüüpide kaupa. Meie põhihuviks olevatel riigikogu valimistel on valimisosalus püsinud alates 2007. aastast, kui sai esimest korda riigikogu valimistel elektrooniliselt hääletada, 61–64 protsendi vahemikus, samas kui e-valijate osakaal on kasvanud 5,4 protsendi juurest 43,7 protsendi juurde, keskmiselt lausa 12 protsendipunkti rohkem igal järgneval riigikogu valimisel. Miks üks kasvab ja teine mitte, on seletatav sellega, et endised paberil valijad on otsustanud elektroonilise hääletamise kasuks ehk e-valimised ei ole mobiliseerinud uusi valijaid ning tänane e-valija on eilne pabervalija (Solvak, Vassil 2016). Seda huvitavam on aga küsimus, milliste pabervalijate arvelt siis elektrooniline valimine oma osakaalu kasvatab. Erinevad analüüsid on näidanud, et paber- ja e-valija on ajas sarnasemaks muutunud (Vassil et al. 2016; Solvak, Vassil 2016). Neid eristab selgelt veel arvutikasutusoskus, aga ka teatud hoiakud, millest olulisim on usaldus süsteemi vastu. Järgnevalt vaadataksegi usalduse küsimust täpsemalt, lootuses leida seletus ülalkirjeldatud kasvu allika kohta.
USALDUS JA KASUTAMINE
E-valimiste kasutusnumbrite valguses ei ole ilmselt vaja püstitada küsimust, kas Eesti valija usaldab elektroonilist valimisviisi. Ilmselgelt ta teeb seda. Aastati on lisatud ka mitmesuguseid viise, mis e-valijale tema hääle turvalise kohalejõudmise kohta veel kinnitust peaks pakkuma. 2013. aastal lisandus nn hääle kontrollitavuse võimalus, mida seekord kasutati valimistel 5,3 protsendi e-häälte kontrollimiseks (Valimised). 2017 lisandus ka nn otsast-otsani-kontrollitavus (end-to-end verifiability), mis lubab kolmandatel osapooltel hinnata, kas kõik antud hääled ka korrektselt kokku loeti. Tehnoloogilise poole areng käib seega ajaga kaasas ja kasutajate arvu pidev kasv kinnitab, et süsteemi tajutakse usaldusväärsena. Samas on elektrooniline hääletamine oma olemuselt paratamatult tavavalijale keerulisem mõista ja jälgida. Arusaadavalt on see vältimatu kompromiss, kui soovime inimestele uue tehnoloogia abil hääletamist lihtsustada. Paberil hääletamisel ja häälte lugemisel tehtavad toimingud on kõigile lihtsasti arusaadavad, e-häälte krüpteerimine, serverites hoidmine, miksimine ja lugemine seda kahjuks ei ole. Seega tõuseb usaldus valimisprotsessi vastu veelgi tähtsamale kohale, kui ta seda on paberhääletamise puhul. Juhul kui valija ei oma sügavaid teadmisi infotehnoloogia vallas, peab ta paratamatult usaldama rohkem, kui suudab kontrollida. Usaldus ise aga on üks riskide maandamise mehhanism ja e-valimiste usaldamine seega üks väga oluline selle valimiskanali kasutamise mõjutaja.
Usaldust Eesti e-valimiste vastu näitab joonis 3. Keskmiselt pigem usaldab või usaldab täielikult e-valimisi aastail 2005–2019 suurusjärgus 70 protsenti inimestest, aja jooksul on toimunud aga olulisi kõikumisi ning kõige madalam oli seis 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järel, mil vaid pisut üle poole vastanutest pidas seda valimisviisi usaldusväärseks. Sel ajal tegi Keskerakond parajasti ka aktiivset e-valimiste vastast kampaaniat, mis ilmselt seletab, miks usaldus ka elanike seas selgelt allapoole jõnksu tegi.
JOONIS 3. Usaldab või pigem usaldab e-valimisi, 2005–2019, protsent küsitletutest
Allikas: Eesti e-valimiste uuring 2005–2019
Huvitav on aga kontrast jooniste 1, 2 ja 3 vahel. E-valimiste usaldamise ja tegeliku kasutamise vahel agregeeritud tasandil selget seost ei esinegi, üks kasvab ja teine püsib.
USALDUSE STRUKTUUR
Agregeeritud piltide võrdlemine varjab aga e-valimiste usalduse struktuuri valijaskonnas. Struktuuri näitab meile täpsemalt joonis 4. Pilt on üllatav, sest on pigem ebatüüpiline reeglina vaadeldud usalduse jaotustega näiteks Riigikogu, kohtusüsteemi, poliitikute või muude riiklike institutsioonide vastu. Tüüpiliselt on usalduse jaotused enam-vähem sümmeetrilised tipuga keskel, ehk enamik inimesi on keskmise usalduse tasemega ja väga vähesed skaala otspunktide lähedal ehk täielikult usaldavad või mitteusaldavad. E-valimiste puhul näeme, et suur enamus on keskpunktist paremal tugevalt usaldavas osas, ehk siis see sama 70 protsenti, keda nägime joonisel 3. Väike, aga arvestatav osa inimesi on samas täiesti teises otsas ehk e-valimisi absoluutselt mitte usaldavad.
Usaldus e-valimiste suhtes on seega pisut polariseerunud.
JOONIS 4. E-valimiste usalduse struktuur ja e-valijate osakaal usaldusetaseme kaupa 2019
Allikas: Eesti e-valimiste uuring 2005–2019
See polariseeritud struktuur omab selget seost ka antud valimisviisi kasutusega, nagu näitab samal joonisel iga kategooria kaupa toodud e-valinute osakaal. Mida kõrgem usaldus, seda tõenäosemalt inimene ka elektrooniliselt valib ning inimene on tõenäoliselt pigem e- kui pabervalija kui usalduse tase ületab 0–10 skaalal 8 punkti ehk on äärmiselt kõrge. See tekitab küsimuse, kuidas nii kõrge usaldus üldse tekib ja kuidas see sobitub pidevalt nähtava e-valijate arvu kasvuga. Ehk kust need e-valijad siis lõpuks tulevad? Kas e-valimised kasvatavad usaldust selle kaudu, et pigem madala usalduse tasemega inimene katsetab seda valimisviisi ja positiivse kogemuse tulemusena suureneb tema usaldus või otsustab juba eelnevalt väga kõrge usaldusega pabervalija proovida e-valimist ja toimib nn usalduse tasemest sõltuv iseeneslik valik e-valijate sekka. On usaldus vajalik eeltingimus teenuse kasutamiseks või hoopis selle tagajärg?
See küsimus on laiemalt oluline, sest mitmed riigid diskuteerivad hetkel interneti teel valimiste sisseviimise üle ning Eesti kogemusest saab palju õppida. Loogiline on oodata, et vaadeldud väga kõrge usalduse tase Eesti e-valimiste vastu on kombinatsioon kahest tingimusest ehk e-valimise proovimiseks peab olema mingi baasusalduse tase ning positiivne kasutuskogemus suurendab seda veelgi. Inimene, kes peab valimiskorda absoluutselt ebausaldusväärseks, suure tõenäosusega üldse valima ei lähe. Samamoodi kehtib see ka tehnoloogiaintensiivse valimisviisi või siis tehnoloogia kasutamise kohta laiemalt. Kui meil puudub usaldus, kui tunneme, et me seda tehnoloogiat ei mõista ega usalda, siis me seda oma igapäevases praktikas ka kasutusele ei võta. Teatud baastaseme usalduse nivool me aga juba kaalume kasutamist, ja juhul kui proovimise tagajärjeks on positiivne kogemus, suureneb meie baastase selle kogetu võrra. Küsimus on, kas joonisel 3 toodud e-valijate äärmiselt kõrge usaldus selle valimisviisi vastu on sellise mehhanismi tulemus või ei. Järgnevalt hinnatakse, millise olukorraga meil tegemist on.
Paljud riigid diskuteerivad internetivalimiste sisseviimise üle ja Eesti kogemusest saab palju õppida.
EELTINGIMUS VÕI TAGAJÄRG
Kõik ülaltoodud joonised pärinevad valimisjärgsetest küsitlusuuringutest, juhul kui ei ole viidatud muule allikale, sellepärast ei ole nende abil võimalik tõsikindlalt hinnata, kas usaldus kasvas suuremaks ja kui palju just kasutuskogemuse tõttu. Viimase jaoks on vaja saada hinnang usaldusest enne ja ka pärast vaadeldava e-teenuse kasutamist. Juhtumisi viisid Tartu Ülikooli teadlased 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel ja järel läbi paneeluuringu, kus enne valimisi küsitleti ligi 1500 inimest ja pärast valimisi neist uuesti ligi 1000. Uuring oli esinduslik valimisõiguslike inimeste suhtes ja intervjuud viis läbi Turu-uuringute AS. Uuringu raames küsiti inimeste tajutud usaldust e-valimiste vastu enne valimisi ja pärast valimisi. Samuti küsiti inimeste valimistel osalemise kohta. Tänu taolistele paneelandmetele on võimalik läbi viia nn dif-dif-analüüs (difference in difference) (Loi, Rodrigues 2012), mis lubab hinnata, kas e-valimiste kasutamine suurendab või vähendab inimese usaldust selle valimisviisi vastu. Täpsemalt võrreldakse usalduse taseme muutust kahe grupi vahel – need, kes raporteerisid, et on varem olnud pabervalijad ja valinud nüüd (2014) elektrooniliselt ning need, kes raporteerisid, et on varem paberil valinud ja tegid seda ka nüüd (2014).
Analüüsi tulemus on toodud tabelis 1 ning joonisel 5. Sõltuvaks tunnuseks on usaldus e-valimiste vastu skaalal 0–10, kus 0 väljendab täielikku mitteusaldamist ja 10 – täielikku usaldamist. Huvipakkuv on binaarne tunnus valimisviisi kohta, mis on väärtusega 1, kui varasem pabervalija valis 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel elektrooniliselt ja väärtusega 0, kui inimene valis nii varem kui ka nüüd paberil. Samuti on lisatud valija sugu ja vanus kontrollina. Milline on selle valimisviisi proovimise efekt usaldusele selle e-teenuse vastu, näitab interaktsioon ajaga (vahetas paberilt e-häälde × aeg). Koefitsiendi väärtuseks on 0,27 kuid see ei ole statistiliselt oluline.
TABEL 1. E-valimiste kasutamise mõju usaldusele e-valimiste vastu
Märkus. *** p ≤ 0,001; ** p ≤ 0,01; * p ≤ 0,05. Tabelis on lineaarse regressiooni koefitsiendid ja nende standardvead (SE).
Allikas: autori koostatud Eesti e-valimiste uuring 2005–2019 põhjal
Seda piltlikustab joonis 5, mis näitab graafiliselt kasutamise üliväikest mõju usalduse suurenemisele. Näeme, et ka pabervalijad on pärast valimisi raporteerinud pisut kõrgendatud usaldust. Dif-dif-analüüsi loogika järgi peaks juhul kui valimisviisi kasutamine mingit mõju ei avalda, suurenema usaldus sama palju nii paberil valijate kui ka paberi elektroonilise kanali kasuks vahetanud valijate seas ehk jooned graafikul peaksid olema paralleelsed. Paralleelsed need jooned aga ei ole ja kasutuse mõju on nii suur, kui palju on elektrooniliselt hääletanute joon suurema (või ka väiksema) tõusuga, kui paberil hääletanute oma. Suuremat tõusu aitab märgata katkendjoon, mis tähistab pilti juhul, kui e-valimise proovimine mingit mõju ei avaldaks. Näeme, et erinevus katkendjoone ja tegeliku vahel jääb selgelt 95 protsendi usaldusvahemike sisse ehk mõju on positiivne, kuid nii väike, et seda ei saa statistiliselt oluliseks lugeda.
JOONIS 5. Usalduse muutus kasutamiskogemuse tõttu 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel
Allikas: Eesti e-valimiste uuring 2005–2019
Antud tulemuse valguses võib öelda, et e-hääletuse kui valimisviisi kasuks otsustab inimene, kel on juba kõrgendatud usaldus selle e-teenuse või sellise hääletamisviisi usaldusväärsuse vastu. Jooniselt 5 näeme, et e-valimise kasuks otsustasid inimesed, kelle usaldus selle valimisviisi vastu enne kasutamist oli 0–10 skaalal keskmiselt 8 ehk juba väga kõrge. Seega toimub meil paber- ja mittevalijate seast eneseselektsioon, kus inimesed, kel on kõrge baasusalduse tase, otsustavad proovida elektroonilist hääletamist.
KOKKUVÕTE
Eesti e-valimise usalduse tase on ebatavaliselt kõrge. Kuna e-valimise võimalust on edukalt kasutatud Eesti e-riigi kuvandi loomes, mille üle kodanikud kindlasti ka uhked on, võib eeldada, et üks osa sellest heast mainest tuleneb laiemast positiivsest suhtumisest e-riiki kui sellisesse. Küsimus on, kas usalduse kõrge tase teeb antud valimisviisi kasutuse ja Eesti valimiste korralduse valijate silmis üleüldse vastupidavamaks tehnoloogilistele ja mainerünnakutele? Käesolev lühianalüüs näitas, et kuigi üldisel tasemel ei paista olevat seost kasutuse ja usalduse vahel, ilmneb natuke lähemal vaatlusel, et usaldus ja kasutus on tihedalt seotud ning usaldus moodustab kasutamisele olulise eeltingimuse. Kasutuskogemus ise aga palju juurde ei anna. Selles valguses võib püstitatud küsimusele ilmselt jaatavalt vastata. Valijad on sellise valimisviisi omaks võtnud ja selle populaarsus kasvab ka edasi just pabervalijate arvelt, kelle seast kõrgema usalduse määraga inimesed e-valimise kasuks otsustavad. Samas on selge, et sellel kasvul on ka piir ees. Usalduse ehitamiseks loodud tehnoloogilised täiendused nagu hääle kontrollimise mehhanism, ei veena kunagi neid, kelle skepsis on nii suur, et nad üldse prooviksid valida viisil, mis nüüd omakorda kontrollitavaks on tehtud. Järelikult tuleb kasvule piir ette seal, kus e-valimistesse positiivselt suhtuvad inimesed on juba suures enamuses sel viisil valinud ning alles on jäänud polariseerunud usalduse skaala äärmiselt mitteusaldavad valijad. Nende osakaal on ligi kümnendik valijatest, keda on küll üsna vähe.
Valimiskorralduse vastupanuvõimest mainerünnakute suhtes saame muidugi teada alles siis, kui midagi sellist märgataval määral toimub. Mõningaid analoogiaid minevikust leiab. Näiteks 2013. aastal kampaania „Saatan valib internetis“ või 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimiste ajal USA maineka arvutiteadlase Tallinna toomine e-valimiste kritiseerimise eesmärgil. Samuti oli 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel puhkenud ID-kaardi turvakriis võimaliku negatiivse efektiga sündmus, see polnud küll teadlik rünnak, aga oleks võinud selgelt vähendada usaldust kriisile üsna vahetult järgnenud e-valimiste vastu. Andmed näitavad aga sellest kõigest hoolimata pidevat kasutuse kasvu ja kõrget usalduse püsivust. Võib eeldada, et mainerünnakud on efektiivsemad, kui nad satuvad soodsale pinnasele. Need, kes on absoluutsed skeptikud, saavad lihtsalt veel kord kinnitust oma skepsisele, kõige viljakamateks kuulajateks on aga ilmselt mõõduka usalduse tasemega kodanikud, kelle puhul usalduse taset ja koos sellega ka teenuse kasutamise tõenäosust kõigutada saab. Eesti e-valimiste puhul näeme, et seda kõikuvat keskmist on aga väga vähe ja domineerib tugev usalduse foon. See teeb Eesti valimiskorda kindlasti vähem rünnatavaks, aga ei tohiks kasutajat samas uinutada, et lõpuks vastutab ta oma hääle turvalisuse eest paljuski ka ise, hoides küberhügieeni ja võttes tõsiselt ka neid hääli, kes võimalikele ohtudele ja riskidele tähelepanu juhivad.
KASUTATUD ALLIKAD
- [ACE] The Electoral Knowledge Network. – http://aceproject.org/epic-en/.
- EESTI E-VALIMISTE UURING 2005–2019. (2019). Johan Skytte poliitikauuringute instituut, Tartu Ülikool.
- GERMANN, M., SERDÜLT, U. (2014). Internet Voting for Expatriates: The Swiss Case. – JeDEM, 6(2), 197–215. – DOI: 10.29379/jedem.v6i2.302.
- GERMANN, M., SERDÜLT, U. (2017). Internet Voting and Turnout: Evidence from Switzerland. – Electoral Studies, 47, 1–12. – DOI: 10.1016/j.electstud.2017.03.001.
- GOODMAN, N., MCGREGOR, M., COUTURE, J., BREUX, S. (2018). Another Digital Divide? Evidence that Elimination of Paper Voting could lead to Digital Disenfranchisement. – Policy & Internet, 10(2), 164–184. – DOI: 10.1002/poi3.168.
- GOODMAN, N., STOKES, L. (2018). Reducing the Cost of Voting: An Evaluation of Internet Voting’s Effect on Turnout. – British Journal of Political Science. – DOI: 10.1017/S0007123417000849.
- LOI, M., RODRIGUES, M. (2012). A Note on the Impact Evaluation of Public Policies: The Counterfactual Analysis. – MPRA Paper, 42444. – http://mpra.ub.uni-muenchen.de/42444/.
- SOLVAK, M., VASSIL, K. (2016). E-voting in Estonia: Technological Diffusion and other Development over Ten Years (2005‒2015). Johan Skytte Institute of Political Studies, University of Tartu.
- VALIMISED. – https://www.valimised.ee/ee.
- VASSIL, K., SOLVAK, M., VINKEL, P., TRECHSEL, A. H., ALVAREZ, R. M. (2016). The Diffusion of Internet Voting. Usage Patterns of Internet Voting in Estonia between 2005 and 2015. – Government Information Quarterly, 33(3), 453–459. – DOI: 10.1016/j.giq.2016.06.007.